TEMA LAPSEPÕLV

Ta antakse piimaema hoolde

Kui meie ema hazrat Amina võttis oma valgusküllase lapsukese sülle, oli, nagu oleks ta unustanud oma abikaasa hazrat Abdullahi surma valu. Pärast seda, kui ema oli meie isand Prohvetit üheksa päeva imetanud, oli mõne päeva tema piimaemaks Abu Lahabi orjatar (džarija) Suvaiba Hatun. Suvaiba Hatun oli varem imetanud hazrat Hamzat ja hiljem Abu Salamat. Hafiz ibn Džazari ütleb: „Abu Lahabit nähti unes ja temalt küsiti, kuidas tal läheb. Ta vastas: ‚Ma kannatan hauapiina. Kuid igal aastal rabi al-avvali kuu kaheteistkümnendal ööl mu piin kergeneb. Ma leian kergendust, imedes jahedat vett, mis tuleb kahe mu sõrme vahelt. Kui Allahi Sõnumitooja sel ööl maailma tuli, tõi mu orjatar Suvaiba mulle selle rõõmusõnumi. Rõõmu pärast vabastasin ta ja käskisin tal hakata tema piimaemaks. Seepärast kergeneb mu piin neil öödel.‘“ Tol ajal oli Meka rahval kombeks anda oma lapsed piimaemale. Lapsed saadeti ümbruskonna mägikarjamaadele, kus oli hea õhk ja magus vesi, ning nad elasid mõnda aega oma piimaemade juures. Selle põhjuseks oli Meka kuum kliima. Igal aastal tuli selleks Mekasse palju naisi. Igaüks neist võttis imetamiseks ühe lapse ja läks. Kui nad olid lapsed üles kasvatanud ja tagasi andnud, said nad rohkesti tasu ja kingitusi. Ka sel aastal, mil sündis meie isand Prohvet, tuli mägikarjamaadel elavast Banu Saadi hõimust Mekasse palju naisi, kes soovisid saada piimaemaks. Igaüks neist oli imetamiseks võtnud ühe lapse. Banu Saadi hõim oli Meka ümbruse hõimude seas väga kuulus oma au, helduse, vapruse ja alandlikkuse ning korrektse araabia keele poolest. Kuraiši hõimu ülikud soovisid enamasti, et nende lapsed antaks just sellesse hõimu. Sel aastal valitses Banu Saadi hõimu maal kohutav põud ja nälg. Selle hõimu naine Halima Hatun jutustab olukorrast nii: „Sel aastal käisin väljadel ja korjasin rohtu ning tänasin Allah Kõigekõrgemat, et seda leidsin. Vahel möödus kolm päeva, ilma et oleksin midagi suhu pannud. Sellises olukorras sündis mul laps. Ühelt poolt nälg, teiselt poolt sünnitusvaev. Oli hetki, mil ma nälja pärast ei suutnud eristada maad taevast ega ööd päevast. Ühel ööl jäin kõrbes magama. Unes kastis keegi mind piimast valgemasse vette ja ütles: ‚Joo sellest veest.‘ Jõin, kuni janu kustus. Siis sundis ta mind uuesti jooma. Jõin ja jõin, see oli meest magusam. ‚Olgu sul palju piima, oo Halima! Kas sa tunned mind?‘ küsis ta. Kui ütlesin, et ei tunne, ütles ta: ‚Mina olen see kiitus (hamd) ja tänu (šukr), mida sa oma vaevas üles näitasid. Oo Halima! Mine Mekasse. Seal saab Valgus sinu kaaslaseks ja sind täidetakse õnnistustega. Ära räägi seda unenägu kellelegi!‘ Ärgates leidsin, et mu rinnad olid piima täis, ja nägin, et vaev ja nälg olid mind maha jätnud.“ Kuna sel aastal oli nälg, oli Mekasse tulnud teiste aastatega võrreldes rohkem piimaemasid, et tasu eest lapsi imetada ja nii oma vaevast üle saada.

„Me ei ole loodud mängimiseks“ Hadith šarif

Saadi poegade kõrb

Kõik tõttasid võtma rikaste perede lapsi. Igaüks neist naistest sai endale lapse. Meie armast Prohvetit nad võtta ei tahtnud, sest ta oli orb – nad arvasid, et ei saa suurt tasu. Nende naiste seas oli ka Halima Hatun, kes oli tuntud oma vooruslikkuse, puhtuse, leebuse (hilm), häbelikkuse ja kauni iseloomu poolest. Kuna loom, millel nad ratsutasid, oli nõrk, jõudsid nad Mekasse hilja. See hilinemine aga tõi neile rohkem, kui nad otsisid. Kui ta koos abikaasaga Mekas ringi käis, nägid nad, et rikaste perede lapsed olid juba ära võetud. Tühjade kätega naasta nad aga ei tahtnud. Nende ainus soov oli nüüd koju naasta koos lapsega.

Lõpuks kohtasid nad aukartust äratavat, väga meeldiva näoga meest. See oli Meka juht Abdulmuttalib. Kui ta oli kuulnud, mida nad soovivad, ütles ta, et nad võtaksid tema lapselapse ja saavutaksid nii suure õnne ja heaolu. Abdulmuttalibi soojus ja lähedus tõmbasid neid tema poole. Nad võtsid tema ettepaneku kohe vastu. Siis viis eakas vanaisa Halima Hatuni hazrat Amina majja.

Halima Hatun jutustab: „Kui jõudsin lapse juurde, magas ta mähitult rohelisel siidkattel sügavat und ja ümberringi levis muskuse lõhn. Jäin imestusest tummaks ja tundsin äkki tema vastu sellist soojust, et süda ei lubanud mul teda äratada. Kui panin käe tema rinnale, ärkas ta, vaatas mulle otsa ja naeratas. Mina aga olin sellest naeratusest täiesti lummatud. Mõeldes, et ema ei pruugi nii kaunist ja õnnistatud last mulle anda, katsin ta näo ja võtsin ta kohe sülle. Andsin talle parema rinna ja ta hakkas imema. Andsin vasaku, aga seda ta ei võtnud. Abdulmuttalib pöördus minu poole ja ütles: ‚Rõõmusõnum sulle! Naiste seas ei ole olnud kedagi, kellele oleks osaks saanud selline and nagu sulle!’1

Kui Amina Hatun oli mulle oma armsa lapsukese andnud, ütles ta: ‚Oo Halima, kolm päeva tagasi kuulsin häält, mis ütles, et naine, kes hakkab su poega imetama, on Banu Saadi hõimust, Abu Zuaibi suguvõsast.‘ Selle peale vastasin: ‚Mina olen Banu Saadi hõimust ja minu isa kunja on Abu Zuaib.‘“

Halima Hatun jutustab edasi: „Amina Hatun rääkis mulle veel paljudest sündmustest ja andis mulle juhiseid. Mina omakorda rääkisin talle unenäost, mida nägin enne Mekasse tulekut, ja häältest, mis kostsid teel paremalt ja vasakult: ‚Rõõmusõnum sulle, oo Halima! Sulle on määratud imetada seda valgust, mis pimestab silmi ja valgustab maailmu.‘“

Halima Hatun ütleb: „Võtsin Muhammedi alaihis-salam ja lahkusin hazrat Amina majast. Tulin oma abikaasa juurde. Kui ka tema mu süles olevale lapsele näkku vaatas, jäi ta täiesti lummatuks ja ütles: ‚Oo Halima! Nii kaunist nägu ei ole ma kunagi varem näinud!‘ Ja kui ta nägi õnnistusi, mis meile osaks said kohe, kui me ta enda juurde võtsime, ütles ta: ‚Oo Halima! Tea, et sa oled võtnud väga õnnistatud ja kõrge väärtusega lapse.‘ Mina vastasin: ‚Ma vannun Allahi nimel, just seda ma soovisingi, ja mu soov täitus.‘“

Alates hetkest, mil Halima Hatun koos abikaasa ja Muhammediga alaihis-salam Mekast teele asus, hakkas neile osaks saama tema õnnistus. Nende nõrk ja aeglane eesel käis nüüd nagu tõupuhas araabia hobune. Kuigi karavan, millega nad olid tulnud, oli enne neid teele asunud ja kaugele jõudnud, jõudsid nad sellele järele ja jätsid selle selja taha. Kui nad Banu Saadi maale jõudsid, said nad osa seninägematust küllusest ja õnnistusest. Nende loomade udarad, mis varem andsid vähe piima, olid ääreni täis. Seda nähes imestasid naabrid ja mõistsid selgelt, et see juhtus lapse pärast, kelle nad olid imetamiseks võtnud. Meie isand Prohvet imes ainult oma piimaema Halima Hatuni paremat rinda.

„Ükski minu esivanematest ei langenud hoorusesse. Allah Kõigekõrgem tõi mind esile puhastelt, headelt isadelt ja puhastelt emadelt“ Hadith šarif

Vasaku jättis ta oma piimavennale. Kahekuusena hakkas ta roomama. Kolmekuusena suutis ta seista ja neljakuusena käis ta seinast kinni hoides. Viiekuusena kõndis ta ja kuuekuusena hakkas kiiresti käima. Seitsmekuusena läks ta juba igale poole. Kaheksakuusena rääkis ta arusaadavalt ja üheksakuusena väga selgelt. Kümnekuusena hakkas ta vibu laskma.

Halima Hatun jutustas: „Kui ta esimest korda rääkima hakkas, ütles ta: ‚La ilaha illallahu vallahu akbar. Valhamdu lillahi Rabbil alamin.‘ Sellest päevast alates ei sirutanud ta kunagi kätt millegi järele, ilma et oleks nimetanud Allah Kõigekõrgema nime. Vasaku käega ei söönud ta kunagi midagi. Kui ta käima hakkas, hoidus ta eemale kohtadest, kus lapsed mängisid, ja ütles neile: ‚Meid ei ole selleks loodud.‘ Iga päev mähkis teda päikesevalguse sarnane valgus ja taandus siis jälle. Ta rääkis kuuga ja iga kord, kui ta sellele osutas, liikus kuu.“

Põua tõttu olid nad suures hädas ja läksid kord vihmapalvele. Nad võtsid Muhammedi alaihis-salam kaasa, tegid dua ja said tema pärast rohkesti vihma ja õnnistust. Halima Hatun jutustab: „Kui Muhammed alaihis-salam sai kaheaastaseks, võõrutasin ta rinnast. Siis läksime koos abikaasaga Mekasse, et anda ta emale tagasi. Aga me olime tema kaudu saanud osa nii suurest õnnistusest, et temast lahkuda ja tema õnnistatud nägu enam mitte näha tundus meile väga raske. Rääkisin tema emale, milline ta on. Amina Hatun ütles: ‚Minu pojal on suur au (šaan).‘ Mina ütlesin: ‚Ma vannun Allahi nimel, ma ei ole näinud kedagi temast õnnistatumat.‘ Siis leidsin palju ettekäändeid ja palusin Amina Hatunilt, et poeg veel natuke aega meie juurde jääks. Ta ei öelnud meile ära ja lubas tal meie juurde jääda. Koos temaga naasime oma hõimu juurde. Tänu sellele täitus meie kodu õnnistusega ning meie vara, omand ja au kasvasid. Saime osa lugematutest andidest.“2

Pilv tema õnnistatud pea kohal

Halima Hatun jutustas: „Ühel päeval küsis Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) minult: ‚Päeval ei ole mu õdesid-vendi näha. Mis on selle põhjus?’ Vastasin: ‚Nad lähevad lambaid karjatama. Koju tulevad nad alles öösel.‘ Siis ütles ta: ‚Saada mind koos nendega. Ka mina tahan lambaid karjatada.‘ Leidsin ettekäändeid ja tõin palju vabandusi. Lõpuks, et ta rahule jääks, nõustusin.

Järgmisel päeval kammisin tema õnnistatud juuksed, panin talle riided selga ja saatsin ta koos piimaõdede ja -vendadega teele.

Mõne päeva käis ta nendega kaasas. Ühel päeval, kui tema piimaõde Šaima väljalt tuli, küsisin temalt: ‚Kus on mu poeg Muhammed, mu silmade valgus?‘ Ta vastas: ‚Ta on kõrbes.‘ Kui küsisin: ‚Kuidas mu kallike seda palavust talub?’, vastas Šaima: ‚Oo emake! Temale ei juhtu kunagi midagi halba. Sest tema õnnistatud pea kohal on pilv, mis liigub pidevalt koos temaga, ja nii on ta kaitstud päikese kuumuse eest.‘ Kui ütlesin: ‚Mida sa räägid? Kas see, mida sa räägid, on tõesti tõsi?’, vandus ta. Alles siis rahunesin.

Tema õnnistatud rinna lõhestamine (Šakk as-sadr)

Jälle ühel keskpäeval tuli tema piimavend Damra minu juurde ja ütles: ‚Emake! Tõtake kiiresti!… Me karjatasime koos oma kuraišist vennaga lambaid. Äkki tuli kolm rohelistes riietes isikut. Nad võtsid mu venna meie juurest ja viisid mäe otsa. Nad panid ta selili ja lõikasid noaga ta kõhu lahti. Kui ma tulin sulle teatama, olid nad veel seal. Ma ei tea, kas mu vend on elus või mitte.‘ Jätkust jutustas Halima Hatun nii: Sel hetkel lõi veri mulle pähe. Tõttasime sinna ja nägime teda. Suudlesin kohe tema õnnistatud nägu ja pead ning küsisin: ‚Oo mu silmade valgus! Oo mu poeg, halastus maailmadele! Mis lugu see on? Mis sinuga juhtus? Kes sulle liiga tegi?‘

Tema vastas: ‚Kui olin kodust välja tulnud, nägin kahte rohelistes riietes isikut. Ühel neist oli käes hõbedast kann, teisel rohelisest smaragdist vaagen. Vaagen oli täis midagi lumest valgemat. Nad viisid mind mäe otsa. Üks neist pani mind selili. Ja nii, et ma seda pealt nägin, lõikas ta mu rinna naba kohani lahti. Ma ei tundnud mingit valu ega piina. Nad pistsid käe sisse ja võtsid välja kõik, mis seal oli. Nad pesid selle tolle valge asjaga ja panid tagasi. Siis ütles üks teisele: „Tõuse, nüüd täidan mina oma teenistuse.“ Ta pistis käe sisse ja võttis välja mu südame. Ta lõhestas selle kaheks, võttis seest midagi musta ja viskas minema. Ja ta ütles: „See oli šaitani osa sinu kehas. Me võtsime selle välja ja viskasime minema. Oo Allah Kõigekõrgema armastatu! Me oleme sind kaitsnud vasvasa3 ja šaitani pettuse eest.“ Siis täitsid nad mu südame millegi õrna ja pehmega, mis neil kaasas oli. Nad pitseerisid selle valgusest pitseriga. Selle pitseri jahedust tunnen ma tänini kõigis oma ihuliikmetes. Kui üks neist pani käe lõhestatud kohale, paranes mu haav. Siis kaalusid nad mind kümne inimesega minu ummast – mina olin raskem. Nad kaalusid mind tuhande inimesega – ikka olin mina raskem. Selle peale ütles üks neist teisele: „Jäta nüüd tema kaalumine. Ma vannun Allahi nimel, isegi kui kaaluksid teda kogu tema ummaga, oleks tema raskem.“ Siis suudles kumbki mu kätt ja nägu ning nad jätsid mind siia ja läksid.‘ Lõhestatud koha jälg oli tema õnnistatud rinnal näha.“4

Seda meie armsa Prohvetiga juhtunud sündmust, millest teatatakse Püha Koraani suura al-Inširah esimeses pühas salmis, nimetatakse Šakk as-sadriks, see tähendab tema rinna lõhestamiseks.

Kui Muhammedile alaihis-salam oli teatatud tema prohvetlusest, ütlesid mõned õilsad kaaslased: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas räägiksid meile endast?“ Ta vastas: „Mina olen oma esiisa Ibrahimi dua. Mina olen oma venna Isa rõõmusõnum!

Mina olen oma ema unenägu. Kui ta mind kandis, nägi ta, kuidas temast väljus valgus, mis valgustas Šaami paleesid… Mind imetati ja kasvatati Saad ibn Bakri poegade juures.“

Kui ta oli saanud nelja-aastaseks, viis Halima Hatun ta Mekasse ja andis ta emale. Tema vanaisa Abdulmuttalib andis Halima Hatunile väga suuri kingitusi ja osutas talle heldust. Kui Halima Hatun ta Mekasse jättis, väljendas ta lahkumisvalu sõnadega: „Nagu oleks ka mu hing ja süda temaga koos jäänud.“

„Kogu aja, mil ma Muhammedit (sallallahu alaihi va sallam) imetasin, olin temaga äärmiselt rahul. Ta ei määrinud kunagi midagi. Ta urineeris kord päeval ja kord öösel ega teinud seda enne sama aega enam“ Halima Hatun

Tema auväärse ema surm

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kasvas kuueaastaseks saamiseni oma ema juures Mekas. Kui ta oli kuueaastane, sõitis ta koos ema ja orjatari (džarija) Umm Aimaniga Mediinasse, et külastada sugulasi ja oma isa Abdullahi hauda.

Seal viibisid nad kuu aega. Meie isand Prohvet õppis Mediinas ujuma Naddžari poegadele kuulunud tiigis. Sel ajal nägi üks juudi õpetlane temas prohvetluse märke. Ta tuli lähemale ja küsis tema nime. Kui ta vastas: „Ahmed“, hüüdis õpetlane: „See laps saab viimse aja Prohvetiks!“ Ka mõned teised seal viibinud juudi õpetlased nägid temas prohvetluse märki ning rääkisid omavahel, et temast saab prohvet.

Neid sõnu kuuldes teatas Umm Aiman sellest meie emale hazrat Aminale. Tema õnnistatud ema kartis, et talle võib midagi halba juhtuda, võttis ta kaasa ja asus teele tagasi Mekasse. Kui nad jõudsid paika nimega Abva, jäi meie ema hazrat Amina haigeks. Haigus süvenes ja ta kaotas sageli teadvuse.

Vaadates oma armsat poega Muhammedit alaihis-salam, kes seisis tema voodi juures, ütles ta: „Oo selle mehe poeg, kes pääses Allah Kõigekõrgema armu ja abiga saja kaameli eest lunastatuna kohutavast surmanoolest! Allah Kõigekõrgem tehku sind õnnistatuks. Kui see, mida ma unes nägin, tõeks osutub, saadab sind Allah Kõigekõrgem, kes on ülevuse ja rohke helduse omanik, Aadama lastele teatama, mis on lubatud (halal) ja mis on keelatud (haram). Ülev Allah kaitseb ja hoiab sind ebajumalate ja ebajumalakummardamise eest, mis on rahvastega läbi aegade kaasas käinud.“ Seejärel luges ta talle järgmised värsid:

Uus vananeb, elav sureb,
mida on palju, see lõpeb – kas keegi jääb nooreks?
Ka mina suren, mu ainus erinevus on see:
sinu sünnitasin mina, see on minu au.
Ma jätsin maha hea lapse,
ma sulgen silmad, süda rahul.
Minu nimi jääb alatiseks keelele,
armastus sinu vastu elab igavesti südametes.

Siis ta suri. Ta maeti sinnasamasse. Kui meie ema Amina suri, oli ta kahekümneaastane. Umm Aiman võttis maailmade isanda enda juurde ja tõi ta pärast mitu päeva kestnud teekonda Mekasse, kus ta andis meie Prohveti tema vanaisa Abdulmuttalibi hoolde.5

Tema ema ja isa olid usklikud (mumin)

Meie isand Habib al-akrami (sallallahu alaihi va sallam) isa ja ema järgisid Ibrahimi alaihis-salam6 usku. See tähendab, et nad olid usklikud (mumin). Islamiõpetlased on teatanud, et nad järgisid Ibrahimi alaihis-salam usku ja et pärast seda, kui Muhammedile alaihis-salam oli teatatud tema prohvetlusest, äratati nad ellu, et nad kuuluksid tema ummasse; nad kuulsid ja laususid kalima aš-šahada (Ma tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema. Ja ma tunnistan taas, et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Sõnumitooja) ning said nii ka selle umma liikmeteks.7

Oma õnnistatud vanaisa juures

Muhammed alaihis-salam kasvas kaheksa-aastaseks saamiseni oma vanaisa juures. Tema vanaisa Abdulmuttalib oli Mekas armastatud mees, kes juhtis mitmesuguseid asju; ta oli aukartust äratav, kannatlik, kõlbeline, aus, vapper ja helde. Ta toitis vaeseid ja andis süüa isegi näljastele ja janustele loomadele.

Ta uskus Allah Kõigekõrgemasse ja teispoolsusse (ahirat). Ta hoidus pahedest ja hoidis end eemale kõigist teadmatuse ajastu (Džahilija) inetutest kommetest. Mekas takistas ta rõhumist ja ülekohut ning võttis külalisi lahkelt vastu. Tal oli kombeks ramadaanikuus Hira mäele üksindusse tõmbuda. Lapsi armastav ja kaastundlik Abdulmuttalib surus oma armsat lapselast rinnale ega lasknud teda ei päeval ega öösel endast eemale. Ta näitas talle üles suurt armastust ja hellust. Kaaba varjus istus ta koos temaga oma isiklikul istmel ja ütles neile, kes tahtsid seda takistada: „Jätke mu poeg rahule, tema seisus on kõrge.“8 Ta käskis meie isand Prohveti hoidjal Umm Aimanil tungivalt tema eest hästi hoolitseda. Ta ütles talle: „Hoolitse mu poja eest hästi. Raamatu inimesed ütlevad minu poja kohta, et temast saab selle umma prohvet.“ Umm Aiman jutustas: „Ma ei näinud tema lapsepõlves kunagi, et ta oleks kurtnud nälja või janu üle. Hommikul jõi ta lonksu Zamzami vett. Kui tahtsime talle süüa anda, ütles ta: ‚Ma ei taha, mu kõht on täis.‘“

Kui Abdulmuttalib magas või oli oma toas üksi, ei lubanud ta kellelgi peale tema enda juurde tulla. Ta surus teda hellalt rinnale, silitas teda ning tundis tema sõnadest ja tegudest suurt rõõmu. Söögilauas võttis ta ta enda kõrvale, istutas põlvele, söötis talle toidust parimat ja maitsvaimat ega istunud lauda enne, kui tema oli tulnud. Tema kohta nägi ta palju unenägusid ja oli tunnistajaks paljudele sündmustele.

Kord oli Mekas põud ja nälg. Nähtud unenäo põhjal võttis Abdulmuttalib Muhammedil alaihis-salam käest kinni, ronis Abu Kubaisi mäele ja tegi dua: „Oo Allah, selle lapse pärast rõõmusta meid õnnistatud vihmaga.“ Tema dua võeti vastu ja sadas rohkesti vihma. Tolle aja luuletajad kirjutasid sellest sündmusest luuletusi.

Nadžrani munk

Ühel päeval, kui Abdulmuttalib istus Kaaba juures, tuli tema juurde munk Nadžranist ja alustas temaga juttu. Vahepeal ütles ta: „Me oleme lugenud, et raamatutes on kirjas Ismaili poegade seast viimasena tuleva prohveti tunnused. See koht, see tähendab Meka, on tema sünnikoht. Tema tunnused on sellised ja sellised!“ ja hakkas neid ükshaaval loetlema. Sel ajal tuli nende juurde meie armas Prohvet. Nadžrani munk hakkas teda tähelepanelikult vaatlema, siis tuli lähemale, vaatas tema silmi, selga ja jalgu ning ütles erutatult:

„Ülev Allah kaitseb ja hoiab sind ebajumalate ja ebajumalakummardamise eest, mis on rahvastega läbi aegade kaasas käinud“ Amina Hatun

„See ongi tema. Kas see laps on sinu järeltulija?“ Kui Abdulmuttalib vastas: „Ta on minu poeg!“, ütles Nadžrani munk: „Raamatutest loetu järgi ei peaks tema isa elus olema!“ Abdulmuttalib ütles: „Ta on mu poja poeg. Tema isa suri, kui ta polnud veel sündinud ja ema teda alles kandis.“ Siis ütles munk: „Nüüd rääkisid sa tõtt.“ Selle peale ütles Abdulmuttalib oma poegadele: „Kuulake, mida räägitakse teie vennapojast, hoolitsege tema eest ja kaitske teda hästi.“

Tema õnnistatud vanaisa surm

Kui Abdulmuttalibi surm lähenes, kutsus ta oma pojad kokku ja ütles: „Mul on tulnud aeg sellest maailmast teispoolsusse lahkuda. Mu ainus mure on see orb. Oleks mu eluiga olnud pikk, et oleksin saanud seda teenistust armastusega jätkata! Kuid mis parata? Elu ei jätku. Nüüd põlevad mu süda ja keel selle igatsuse tules. Ma tahan selle pärli usaldada ühele teist. Kes teist hoiab väärikalt tema õigusi ega tee tema teenimisel ühtki viga?“ Abu Lahab laskus põlvili ja ütles: „Oo araablaste isand! Kui sul on mõttes keegi, kellele seda panti usaldada, siis hea küll; kui ei, võtan selle teenistuse enda peale mina.“ Abdulmuttalib ütles talle: „Sul on palju vara. Kuid sa oled kalgi südamega ja su halastus on väike. Orvu süda aga on haavatud ja õrn. See murdub kergesti.“ Mõned teised pojad kordasid sama soovi. Abdulmuttalib nimetas igaühe iseloomujooni ega võtnud ühtki neist vastu. Kui järg jõudis Abu Talibini, ütles too: „Mina soovin seda neist kõigist rohkem. Kuid ei sobinud tõtata ette, kui vanemad on olemas. Minu vara on väike, aga minu ustavus on suurem kui mu vendadel.“ Abdulmuttalib ütles: „Sa räägid õigesti. Sina oled selle teenistuse vääriline. Kuid ma pean igas asjas temaga nõu ja toimin tema soovi järgi. Ja iga kord jõuan õige otsuseni. Pean ka selles asjas temaga nõu. Kelle teist ta valib, selle võtan vastu ka mina.“

Siis pöördus ta meie armsa Prohveti poole ja küsis: „Oo mu silmade valgus! Sind igatsedes olen pööranud oma näo teispoolsuse poole. Kelle oma onudest sa valid?“

Meie isand Prohvet tõusis kohe püsti, kallistas Abu Talibit ümber kaela ja istus tema põlvele. Siis tundis Abdulmuttalib suurt kergendust ja ütles: „Kiitus (hamd) olgu Allah Kõigekõrgemale. Seda ma soovisingi.“ Siis pöördus ta Abu Talibi poole ja ütles: „Oo Abu Talib! See pärl ei ole tundnud isa ja ema hellust. Hoolitse tema eest ja hoia teda nagu silmatera. Ma pean sind kõrgemaks oma teistest lastest. Usaldasin sulle selle suure ja väga kalli pandi. Sest sina ja tema isa olete sama ema lapsed. Kaitse teda nagu iseennast. Kas sa võtad selle mu viimse tahte vastu?“ Kui too vastas:

„Jah, võtan vastu“, kallistas Abdulmuttalib meie armast Prohvetit, suudles tema õnnistatud pead ja nägu ning nuusutas tema lõhna. Siis ütles ta: „Olge kõik tunnistajaks, et ma ei ole kunagi nuusutanud ilusamat lõhna kui see ega näinud ilusamat nägu kui see.“9

Abu Talibi kaitse all

Pärast vanaisa surma hakkas Universumi isand (sallallahu alaihi va sallam) kaheksa-aastasest peale elama oma onu Abu Talibi juures ja kasvas tema kaitse all. Abu Talib oli tol ajal, nagu tema isa Abdulmuttalibki, üks Meka kuraišlaste ülikuid – armastatud ja austatud mees, kelle sõna kuulati. Ka tema näitas meie isand Prohvetile üles suurt armastust ja hellust. Ta armastas teda rohkem kui oma lapsi, ei jäänud ilma temata magama ega läinud kuhugi ning ütles: „Sa tood palju head ja oled väga õnnistatud!“ Ta ei hakanud sööma enne, kui tema oli käe välja sirutanud – ta soovis, et tema alustaks esimesena. Vahel laskis ta talle eraldi laua katta. Kui ta hommikuti ärkas, nägid teised, et tema nägu säras nagu kuu ja juuksed olid kammitud. Abu Talibil ei olnud palju vara, aga tema pere oli suur. Pärast seda, kui ta võttis Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oma kaitse alla, sai ta osa küllusest ja õnnistusest. Kui rahvas oli Mekas põua tõttu hädas, viis Abu Talib ta Kaaba juurde ja tegi dua. Tema õnnistuse läbi sadas rohkesti vihma. Nad pääsesid põuast ja näljast.10

Galibi suguvõsast tuleb Prohvet,
Zamzami ja Hadžari vahel ta seisab.
Aidake teda koos kogu linna rahvaga,
oo Amiri pojad, õnn on tema aitamises.

„Mul on tulnud aeg sellest maailmast teispoolsusse lahkuda. Mu ainus mure on see orb. Oleks mu eluiga olnud pikk, et oleksin saanud seda teenistust armastusega jätkata! Kuid mis parata? Elu ei jätku. Nüüd põlevad mu süda ja keel selle igatsuse tules“ Abdulmuttalib

Teekond Mekast Busrasse

Munk Bahira

Kui meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) oli umbes kaheteistkümneaastane, nägi ta ühel päeval, et Abu Talib valmistub kaubareisiks. Mõistes, et Abu Talib ei taha teda kaasa võtta, kurvastas ta ja ütles talle: „Kelle hoolde sa mind siia linna jätad? Mul ei ole isa ega kedagi, kes mu peale halastaks!…“ Need sõnad liigutasid Abu Talibit sügavalt ja ta otsustas ta kaasa võtta. Pärast pikka teekonda peatus kaubakaravan Busras kristlastele kuuluva kloostri lähedal.11

Selles kloostris elas munk nimega Bahira. Sellel õpetatud mungal, kes oli varem olnud juudi õpetlane ja hiljem kristlaseks hakanud, oli raamat, mida anti käest kätte ja hoiti salajas, ning selle järgi vastas ta küsimustele. Kuigi Kuraiši karavan oli varasematel aastatel siit mitu korda läbi käinud, ei olnud ta sellest kunagi huvitatud. Igal hommikul ronis ta kloostri katusele ja vaatas suunas, kust karavanid tulid, justkui ootaks ta midagi pingsalt. Seekord juhtus munk Bahiraga midagi – suures erutuses kargas ta paigalt püsti. Kui Kuraiši karavan kaugelt nähtavale tuli, märkas ta nimelt, et koos sellega liugles ka pilv. See pilv varjutas meie isand Prohvetit. Kui karavan peatus, nägi Bahira veel, et puu oksad, mille all istus meie isand Habib al-akram, olid tema kohale painunud, ja tema erutus kasvas veelgi. Ta laskis kohe lauad katta. Seejärel saatis ta mehe ja kutsus kõik Kuraiši karavani inimesed sööma. Karavani inimesed jätsid meie armsa Prohveti kaupade juurde ja läksid munga juurde. Bahira vaatas tulijaid tähelepanelikult ja küsis: „Oo kuraišlased, kas teie seas on keegi, kes ei tulnud sööma?“ Nad vastasid: „Jah, üks on.“ Kuigi kuraišlased olid tulnud, oli pilv nimelt ikka veel seal. Seda nähes oli ta mõistnud, et keegi on karavani juurde jäänud. Munk Bahira palus tungivalt, et ka tema tuleks. Kohe kui ta tuli, hakkas Bahira teda tähelepanelikult vaatlema ja uurima. Ta küsis Abu Talibilt: „Kas see laps on sinu järeltulija?“ Abu Talib vastas: „Minu poeg.“ Bahira ütles: „Raamatutes on kirjas, et selle lapse isa ei ole elus – ta ei ole sinu poeg.“ Nüüd vastas Abu Talib: „Ta on minu venna poeg.“ Bahira küsimusele: „Mis juhtus tema isaga?“ vastas ta: „Tema isa suri vahetult enne tema sündi.“ Bahira ütles: „Sa rääkisid tõtt. Mis juhtus tema emaga?“ Abu Talib vastas: „Ka tema suri.“ Bahira ütles: „Sa rääkisid tõtt“, pöördus siis meie isand Prohveti poole ja vannutas teda ebajumalate nimel. Kuid meie armas Prohvet ütles Bahirale: „Ära vannuta mind ebajumalate nimel. Mul ei ole siin maailmas neist suuremat vaenlast. Ma vihkan neid.“

Siis vannutas Bahira teda Allah Kõigekõrgema nimel ja küsis: „Kas sa magad?“ Ta vastas: „Minu silmad magavad, aga minu süda ei maga.“

Bahira esitas veel palju küsimusi ja sai neile vastused. Vastused olid täpselt kooskõlas raamatutega, mida ta oli varem lugenud. Siis vaatas ta meie armsa Prohveti õnnistatud silmi ja küsis Abu Talibilt:

„Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja!… Siin on maailmade isand… Siin on maailmade Issanda Sõnumitooja… Siin on suur Prohvet, kelle Allah Kõigekõrgem saatis halastuseks maailmadele!“ Munk Bahira

– „Kas see punetus püsib alati tema õnnistatud silmades?“

– „Jah“, vastas too, „me ei ole näinud, et see kaoks.“

Nähes, et ka see tunnus klapib, soovis Bahira näha prohvetluse pitserit (muhr an-nubuvva), et tema südamesse tuleks täielik kindlus (jakin). Kuid meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ei tahtnud oma kombekusest (adab) õnnistatud selga paljastada.

Abu Talib aga ütles: „Oo mu silmade valgus! Täida ka see tema soov!“ Siis paljastas meie isand Prohvet oma õnnistatud selja ning Bahira vaatles imetledes prohvetluse pitserit kogu selle ilus ega suutnud sellest küllalt saada. Erutuses suudles ta seda ja tema silmist voolasid pisarad ojadena. Siis ütles ta:

– „Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja!“ Ja veelgi valjemalt ütles ta: „Siin on maailmade isand… Siin on maailmade Issanda Sõnumitooja… Siin on suur Prohvet, kelle Allah Kõigekõrgem saatis halastuseks maailmadele…“

Kohal olnud kuraišlased imestasid ja ütlesid: „Kui kõrgelt see munk Muhammedit hindab!“

Siis pöördus Bahira Abu Talibi poole ja ütles:

– „See on prohvetitest viimane ja kõige auväärsem. Tema usk levib üle kogu maa ja tühistab kõik vanad usundid. Ära vii seda last Šaami, sest Iisraeli lapsed on tema vaenlased. Ma kardan, et nad teevad tema õnnistatud kehale kahju. Tema kohta on antud palju lepinguid ja lubadusi.“

Abu Talib küsis:

– „Mis lepingud ja lubadused need on?“ Bahira vastas:

– „Allah Kõigekõrgem on võtnud kõigilt prohvetitelt ja viimasena Isalt alaihis-salam lubaduse, et nad teatavad oma ummadele viimse aja Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) tulekust.“

Neid Bahira sõnu kuuldes loobus Abu Talib Šaami minekust. Ta müüs kõik oma kaubad Busras maha ja naasis Mekasse.12 See, mida ta Bahiralt kuulis, kõlas Abu Talibi kõrvus kogu elu. Ta armastas meie isand Prohvetit veelgi rohkem. Kuni surmani kaitses ta teda ja aitas teda kõigis tema asjades.

Tema reis koos onu Zubairiga Jeemenisse

Meie armas Prohvet, kes oli igas mõttes vooruste ja ilu omanik ning erakordne inimene, oli üles kasvanud ja saanud seitsmeteistkümneaastaseks. Sel ajal võttis tema onu Zubair, kes läks Jeemenisse kauplema, ta kaasa, et tema kauplemine oleks õnnistatud. Ka sel retkel nähti temaga palju imepäraseid asju. Kui nad Mekasse naasid, jutustati neist ja Kuraiši hõimus hakati rääkima: „Tema au saab väga kõrgeks…“13