TEMA NOORUS JA ABIELU

Tema noorus

Muhammed alaihis-salam, kes on igas mõttes inimestest kõrgeim, oli juba noorusaastatel Meka rahva seas eakaaslastest palju rohkem hinnatud. Teda armastati tema kauni iseloomu, inimeste vastu ennenägematu headuse, rahulikkuse, leebuse ja muude kõrgete omaduste pärast. Inimesed imetlesid teda nende omaduste tõttu. Hämmastava tõetruuduse ja usaldusväärsuse pärast, mida nad temas nägid, andsid mekalased talle hüüdnime „al-Amin“, mis tähendab „see, keda võib alati usaldada“. Nõnda sai ta selle nime all kuulsaks juba noorusaastatel.

Meie armsa Prohveti noorusaastatel elasid araablased sügavas teadmatuse ajastus (Džahilija). Ebajumalakummardamine, joomine, hasartmäng, hoorus, liigkasuvõtmine ja paljud muud inetud teod olid nende seas levinud. Muhammed alaihis-salam tundis nende rikutud eluviisi vastu sügavat vastikust ja hoidus alati eemale kõigist nende pahedest. Kogu Meka rahvas teadis seda tema kohta ja imestas. Kuna ta vihkas ebajumalaid sügavalt, ei läinud ta kunagi nende lähedale. Ebajumalatele ohverdatud loomade lihast ei söönud ta kunagi. Lapsepõlves ja nooruses karjatas ta oma lambaid Džijadi mäel ja selle ümbruses ning teenis nii oma elatist. Nõnda hoidus ta eemale äärmiselt rikutud ühiskonnast. Kord ütles ta õilsatele kaaslastele: „Ei ole ühtki prohvetit, kes ei oleks lambaid karjatanud.“ Kui nad küsisid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas ka sina karjatasid?“, vastas ta: „Jah, ka mina karjatasin.“

Kui meie armas Prohvet oli umbes kahekümneaastane, oli kord Mekas täielikult kadunud. Rõhumine oli äärmiselt levinud ning vara, elu ja au ei olnud enam kaitstud. Meka põliselanikud tegid ülekohut ja rõhusid võõraid, kes tulid kauplema ja Kaabat külastama. Ülekohtu ohvrid ei leidnud kohta, kuhu oma õiguse saamiseks pöörduda. Sel ajal võttis mekalane nimega As ibn Vail jõuga ära kaubad ühelt Jeemeni kaupmehelt, kes oli tulnud Mekasse kauplema. Selle juhtumi peale ronis jeemenlane Abu Kubaisi mäele, hüüdis valjusti ja palus hõimudelt abi, et oma õigus tagasi saada. Selliste juhtumite järel, mis näitasid, et rõhumine oli jõudnud haripunkti, kogunesid Hašimi ja Zuhra poegade ning teiste hõimude ülikud Abdullah ibn Džudani majja. Nad otsustasid, et kellelegi – ei kohalikule ega võõrale – ei tehta ülekohut ega liiga, et nad takistavad rõhumist ja aitavad ülekohtu ohvritel oma õiguse kätte saada. Selleks asutasid nad õigluse liidu.1

Liitu, millega meie armas Prohvet ühines noorena ja mille asutamisel oli ka temal suur mõju, hakati kutsuma nimega Hilf al-Fudul.

Varem olid sarnase liidu asutanud kaks meest nimega Fadl ja üks nimega Fudail. Nime sai see liit nende varem asutatud liidu järgi.

„Muhammedit alaihis-salam, kelle täiuslikkust kogu maailm tunnistab, kutsusid tema suure aususe ja ustavuse tõttu isegi tema suurimad vaenlased, metsikud uskmatud, nimega Muhammed al-Amin (usaldusväärne Muhammed)“ Hüseyin Hilmi ibn Said (rahmatullahi alaih)

Araabia ja selle ümbruse kuulsad laadad ja turud

Inimesele tuleb, mis talle on määratud,
võõrast ei jäeta ilma.
Mida teha vaese Eyyübi hingel,
kui tema armastatu ei ole rõõmus?
Mu šahh, Habib al-Kibrija,
sinu pale on rohi igale valule.
Kuidas saab olla sulle ustav,
kui armastaja ei anna oma hinge?

See liit tegi rõhumisele lõpu ja taastas Mekas kadunud korra. Selle mõju kestis kaua. Meie isand Allahi Sõnumitooja jutustas sellest õilsatele kaaslastele pärast seda, kui talle oli teatatud tema prohvetlusest, ja ütles: „Ka mina olin juures vandeliidu sõlmimisel, mis toimus Abdullah ibn Džudani majas. See vanne on mulle armsam kui punakarvalised kaamelid (rikkus). Kui mind kutsutaks praegu sellisele kogunemisele, vastaksin kutsele.“2

Tema kaubandustegevus

Mekalased olid ammustest aegadest tegelnud kaubandusega ja teeninud sellega oma elatist. Ka meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) onu Abu Talib tegeles kaubandusega. Kui meie armas Prohvet oli umbes kahekümne viie aastane, olid elatusraskused Mekas väga suureks kasvanud. Seepärast varustasid mekalased suure kaubakaravani, mis pidi minema Šaami. Neil päevil tuli Abu Talib meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja ütles: „Oo mu auväärne vennapoeg! Vaesus on jõudnud äärmuseni. Need viimased aastad, mis möödusid nälja ja võitluse keskel, ei ole meile midagi järele jätnud. Vaata, Kuraiši karavan on valmis ja asub peagi Šaami teele. Ka Hadidža Hatun saadab karavaniga kaupa. Kindlasti otsib ta usaldusväärseid inimesi, kes selle töö ära teeksid. Tal on kindlasti vaja sellist usaldusväärset, puhast ja ustavat inimest nagu sina. Hea oleks, kui läheksime temaga rääkima ja korraldaksime, et sina läheksid tema volinikuna. Kahtlemata eelistab ta sind teistele. Tegelikult ma ei taha, et sa Šaami läheksid, sest ma kardan, et sealsed juudid teevad sulle kurja. Aga ma ei leia muud väljapääsu.“ Meie isand Prohvet ütles talle: „Tee nii, nagu soovid.“

Hazrat Hadidža oli Araabias oma ilu, varanduse, arukuse, vooruslikkuse, häbelikkuse ja kombekuse poolest väga kuulus daam. Seepärast oli igalt poolt palju neid, kes tema kätt palusid ja temaga abielluda soovisid. Kuid unenäo tõttu, mida ta oli näinud, ei pööranud ta kellelegi tähelepanu. Unes laskus kuu taevast ja tuli tema põue; kuu valgus kiirgas tema kaenla alt ja valgustas kogu maailma. Hommikul jutustas ta unenäo oma sugulasele Varaka ibn Naufalile. Too ütles: „Viimse aja Prohvet on maailma tulnud. Ta abiellub sinuga ja sinu ajal saadetakse talle alla ilmutus (vahj)3. Tema usu valgus täidab maailma. Sina oled esimene, kes temasse usub. See Prohvet on Kuraišist ja Banu Hašimist.“

Hazrat Hadidža rõõmustas selle vastuse üle väga ja hakkas ootama selle Prohveti tulekut.

Hazrat Hadidža tegeles kaubandusega ja tegi äri nendega, kellega ta kokku leppis. Abu Talib rääkis olukorrast meie emale hazrat Hadidžale. Selle peale kutsus hazrat Hadidža meie isand Allahi Sõnumitooja oma koju, et teda näha ja temaga rääkida.

Kui meie isand tuli, osutas ta talle suurt austust ja au. Ta jäi imetlema meie isand Prohveti viisakust ning tema puhast, laitmatut palet. Ta ütles meie isand Allahi Sõnumitoojale: „Ma tean, et sa räägid tõtt, oled usaldusväärne ja kindel ning hea iseloomuga. Selle töö eest annan sulle mitu korda suurema tasu, kui olen kunagi kellelegi andnud…“ Kui tasu suurus oli kokku lepitud, andis meie ema hazrat Hadidža Allahi Sõnumitoojale riided, mida tal selle töö juures vaja oli, ja saatis ta rahuliku südamega oma kodust teele. Lisaks andis ta Maisarale teisi väärtuslikke riideid, mida Allahi Sõnumitooja pidi teel kandma.

„Kui moslem teenib lubatud (halal) teel, ei ole kellestki sõltuv ning aitab oma naabreid ja sugulasi, on ta Ülestõusmispäeval särav ja valgusküllane nagu täiskuu“ Hadith šarif

Meie ema hazrat Hadidža oli viimase prohveti tunnustest teada saanud oma onupojalt Varaka ibn Naufalilt, kes oli õpetatud kristlane. Seepärast tundis ta meie armsa Prohveti selle külaskäigu ajal temas ära prohvetluse tunnused. Nii ütles ta oma orjale Maisarale: „Kui karavan Mekast lahkub, anna kaameli päitsenöör Muhammedi (alaihis-salam) kätte, et mekalased ei hakkaks lobisema. Kui olete linnast kaugele jõudnud ja see on silmist kadunud, pane talle selga need väärtuslikud riided.“

Siis ehtis ta oma kaameleist kauneima sultanitele kohasel viisil ja ütles Maisarale: „Aita ta suure austusega selle kaameli selga, võta päitsenöör oma kätte ja pea end tema teenriks! Ära tee midagi ilma tema loata ega säästa oma elu, et teda hoida ja ohtude eest kaitsta! Ärge viivitage kaua paikades, kuhu lähete, vaid tulge kiiresti tagasi, et me ei jääks Hašimi poegade ees häbisse. Kui täidad kõik, mida ma ütlesin, täpselt, vabastan ma su ja annan sulle nii palju vara, kui soovid.“

Karavan oli valmis. Mekalased kogunesid suurte rahvahulkadena, et oma lähedastega hüvasti jätta. Seal olid ka meie armsa Prohveti sugulased, tema onud ja Hašimi poegade vanemad. Kui meie Prohveti isapoolne tädi nägi Allah Kõigekõrgema Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam) teenri riietes ja kaameli päitsenöör käes, nõtkusid tal põlved. Ta nuttis ja kaebles. Ohates ja pisaraid valades väljendas ta oma valu sõnadega: „Oo Abdulmuttalib! Oo suur mees, kes sa kaevasid Zamzami kaevu! Oo Abdullah! Tõuske oma haudadest, pöörake pead siiapoole ja vaadake, millises olukorras on see õnnistatu!“ Ka Abu Talib oli samade tunnete vallas ja samas olekus. Meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud silmadest, mis nägid Tõde, veeresid pisarad nagu pärlid ja ta ütles: „Ärge mind iial unustage. Meenutage, et ma kannatan võõrsil kurbust ja muret.“ Kõik, kes neid sõnu kuulsid, nutsid. Ka taevased inglid tundsid sellele kaasa ja ütlesid: „Oo meie Issand! See on Muhammed alaihis-salam, kelle Sa oled teinud oma habibiks ja kellele Sa oled andnud kõrgeima astme. Milles on selle olukorra tarkus (hikmat)?“ Allah Kõigekõrgem ütles neile: „Jah, tema on Minu Habib. Kuid teie ei suuda mõista armastuse saladust. Te ei suuda aru saada armastatu ja armastaja vahelistest saladustest. Seda astet ei tunne keegi. Sellest salajasest asjast ei mõista keegi midagi.“

Kui karavan lõpuks liikuma hakkas ja Meka silmist kadus, pani Maisara saadud käsu kohaselt meie armsale Prohvetile selga väärtuslikud riided. Ta aitas ta kaameli selga, mis oli kaetud mitmesuguste kangastega ja väga kaunilt ehitud. Päitsenööri võttis ta ise kätte.

Sel teekonnal nägid karavani inimesed, et meie armsa Prohveti kohal, kes oli saadetud halastuseks maailmadele, oli pilv, mis teda varjutas, ja et kaks lindude kujul inglit liikusid koos temaga kuni retke lõpuni.4

Kaks kaamelit väsisid nii, et ei suutnud enam käia, ja jäid karavanist maha. Kui ta oma õnnistatud käega nende jalgu silitas, hakkasid kaamelid äkki kiiresti käima. Nähes seda ja paljusid teisi sarnaseid asju, armastasid nad teda äärmiselt ja mõistsid, et tema au saab väga kõrgeks.

Busrasse jõudes peatusid nad jälle sealse kloostri lähedal. Munk Bahira, kes oli paljudest nähtud märkidest mõistnud ja öelnud, et temast saab viimane Prohvet, oli surnud ja tema asemele oli tulnud teine, nimega Nastura. Munk Nastura, kes jälgis kloostri lähedale peatunud Kuraiši karavani, nägi, et keegi istus lähedal kasvava kuivanud puu alla ja et puu muutus samal hetkel roheliseks. Ta küsis Maisaralt: „Kes on see mees, kes istub selle puu all?“ Maisara vastas: „Ta on Kuraiši hõimust, Harami rahva hulgast.“ Munk ütles: „Seni ei ole selle puu all istunud keegi peale prohvetite.“ Siis küsis ta: „Kas tema silmades on veidi punetust?“ Maisara vastas: „Jah, on, ja see ei kao kunagi tema silmadest.“ Siis ütles Nastura: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes saatis Isale alaihis-salam alla Indžili: temast saab viimane Prohvet. Oh, kui ma vaid elaksin selle ajani, mil talle antakse prohvetluse käsk!“

Kui Muhammed alaihis-salam müüs Busra turul Hadidža Hatuni kaupu, ütles üks juut, kes temaga kauples ja teda ei uskunud: „Vannu ebajumalate Lati ja Uzza nimel, siis ma usun.“ Muhammed alaihis-salam vastas: „Ma ei vannu kunagi nende ebajumalate nimel! Kui ma neist möödun, pööran ma oma näo teisele poole.“ Nähes temas ka muid tunnuseid, ütles juut: „Õige sõna on sinu sõna. Ma vannun Allahi nimel, sellest mehest saab prohvet.“ Ja ta väljendas oma imetlust: „Meie õpetlased on leidnud tema kirjelduse raamatutest.“

Maisara talletas mällu kõik, mida ta nägi meie isand Allahi Sõnumitoojas ja kuulis tema kohta, ning tema imetlus tema vastu kasvas üha. Maisara südames oli tärganud suur armastus maailmade isanda vastu. Nüüd teenis ta teda rõõmu ja austusega ning täitis suure armastusega iga tema vähimagi märguande. Kaasa võetud kaubad müüdi maha ja meie isand Prohveti õnnistuse läbi teeniti tavalisest mitu korda suuremat kasumit. Karavan asus tagasiteele. Kui nad jõudsid paika nimega Marr az-Zahran, tegi Maisara meie armsale Prohvetile ettepaneku viia rõõmusõnum Mekasse. Meie isand nõustus, lahkus karavanist ja kiirustas oma kaamelit Meka poole.

Nafisa bint Munija Hatun jutustas: „Karavani saabumise aeg oli lähedal. Hadidža Hatun ronis iga päev koos oma teenijatega maja katusele ja ootas karavani. Ühel sellisel päeval olin ma Hadidža juures. Äkki ilmus kaugelt kaamelil ratsutav inimene. Tema kohal olid pilv ja kaks lindude kujul inglit, kes talle varju andsid, ning meie Prohveti õnnistatud otsaesisel olev valgus säras nagu kuu. Hadidža Hatun mõistis, kes on tulija, ja tema süda rõõmustas. Kuid ta tegi näo, nagu ei teaks, ja küsis: ‚Kes võiks tulla nii palaval päeval?‘ Teenijad ütlesid: ‚See tulija sarnaneb Muhammediga (alaihis-salam)’, ja jäid nähtu üle imestama.“

Varsti jõudis meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) meie ema Hadidža koju ja jutustas, kuidas oli läinud. Oma rõõmusõnumiga tegi ta talle suurt rõõmu.

Mõne aja pärast saabus karavan Mekasse. Maisara jutustas meie emale hazrat Hadidžale üksikasjalikult, kuidas meie isand Prohvetit teekonna ajal varjutati, mida rääkis munk Nastura, kuidas nõrgad kaamelid kiiresti käima hakkasid, ja paljudest teistest sarnastest erakordsetest asjadest, mida ta oli näinud. Ta kiitis meie isand Prohvetit nii palju, kui keel võimaldas. Hazrat Hadidža teadis neid asju, kuid need sõnad suurendasid tema kindlust (jakin). Ta käskis Maisarat: „Ära räägi kellelegi sellest, mida nägid!“5

„Ma ei vannu kunagi nende ebajumalate nimel! Kui ma neist möödun, pööran ma oma näo teisele poole“ Hadith šarif

Meie ema Hadidža läks Varaka ibn Naufali juurde, et kuuldust teatada. Varaka kuulas juhtunut suure imetlusega ja ütles: „Oo Hadidža, kui see, mida sa jutustasid, on tõsi, saab Muhammed alaihis-salam selle umma prohvetiks.“

Kui meie armas Prohvet oli 12-aastane, käis ta koos onu Abu Talibiga kaubanduse pärast Busras, 17-aastaselt koos onu Zubairiga Jeemenis, 20-aastaselt koos hazrat Abu Bakriga Šaamis ja 25-aastaselt jälle Šaamis, et müüa meie ema hazrat Hadidža kaupu.6 Kokku reisis ta täpselt neli korda. Peale nende reiside ei reisinud ta kuhugi mujale.

Tema abiellumine meie ema hazrat Hadidžaga

Kuuldes Varaka ibn Naufali rõõmusõnumit ja nähes meie armsa Prohveti kauneid omadusi, soovis meie ema hazrat Hadidža saada tema naiseks ja pälvida au teda teenida. Seda aimates soovis Nafisa bint Munija olla vahendaja. Selles kavatsuses tuli ta Õilsaima Sõnumitooja juurde ja küsis: „Oo Muhammed (alaihis-salam)! Mis takistab sind abiellumast?“ Meie Prohvet vastas: „Mul ei ole abiellumiseks piisavalt raha.“ Nafisa Hatun ütles: „Oo Muhammed! Kui soovid abielluda voorusliku ja auväärse, varanduse ja iluga daamiga, olen valmis sind teenima.“ Meie armas Prohvet küsis: „Kes see daam on?“ Ta vastas: „Hadidža bint Huvailid.“ Kui meie isand Allahi Sõnumitooja küsis: „Kes on selles asjas vahendajaks?“, ütles ta: „Mina“, ja lahkus tema juurest. Ta läks hazrat Hadidža juurde ja tõi talle rõõmusõnumi. Hazrat Hadidža kutsus enda juurde oma sugulased Amr ibn Asadi ja Varaka ibn Naufali ning selgitas olukorda. Ta saatis ka meie isand Allahi Sõnumitoojale sõna ja kutsus teda tulema kindlaks ajaks. Abu Talib ja tema vennad tegid ettevalmistused ja läksid koos meie isand Prohvetiga.

Meie ema hazrat Hadidža kaunistas ja ehtis oma kodu. Tänuks selle päeva eest kinkis ta kõik oma ehted oma teenijatele. Seejärel andis ta neile vabaduse. Meie isand Allahi Sõnumitooja tuli koos oma onudega meie ema hazrat Hadidža koju. Abu Talib ütles: „Kiitus (hamd) olgu meie Loojale, kes tegi meid Ibrahimi alaihis-salam järeltulijateks ja Ismaili alaihis-salam suguvõsa liikmeteks. Ta tegi meid Baitullahi (Allahi koja) valvuriteks. Ta andis meile selle õnnistatud koja, mis on inimeste kibla ja mille ümber maailmad tavafi teevad, ning Haram aš-šarifi (püha ala), mida Ta kaitseb kõige halva eest. Minu venna Abdullahi poeg Muhammed on selline inimene, et ta on üle igaühest kuraišlaste seast, kellega teda ka ei võrreldaks. Tõsi, tal on vähe vara, kuid varale ei tule tähtsust omistada, sest vara on nagu vari: see käib käest kätte ja kaob. Minu vennapoja au ja üleolek on teile kõigile teada. Nüüd palub ta Hadidža bint Huvailidi kätt. Kui suurt mahri7 soovite, et ma oma varast annaksin? Ma vannun, et Muhammedi aste on kõrge.“ Varaka ibn Naufal kinnitas neid sõnu.

Hazrat Hadidža onu Amr ibn Asad ütles: „Olge tunnistajaks, et ma andsin Hadidža bint Huvailidi Muhammedile (alaihis-salam) naiseks.“ Nii sõlmiti abielulepe (nikah). Ühe jutustuse järgi oli mahr 400 miskali kulda, teise järgi viissada dirhemit ja kolmanda järgi 20 kaamelit.8 [Miskal on neli grammi ja kaheksakümmend sentigrammi.]

Pulmasöömaajaks tappis Abu Talib kaameli ja andis sellise pidusöögi, millist ei olnud seni nähtud. Pulmad peeti. Meie ema hazrat Hadidža kinkis kogu oma varanduse meie isand Prohvetile ja ütles: „Kogu see vara kuulub sinu kõrgele isikule. Mina vajan sind ja olen sulle tänuvõlglane.“

Kogu abielu vältel teenis meie ema hazrat Hadidža alati meie Prohvetit Muhammedit alaihis-salam ja oli tema abiline. See abielu kestis meie ema hazrat Hadidža surmani kakskümmend viis aastat. Viisteist neist aastatest oli enne bisat ja kümme pärast bisat (prohvetluse teatamist). Kuni tema esimene naine hazrat Hadidža elas, ei abiellunud meie Prohvet Muhammed alaihis-salam kellegi teisega. Tal oli kuus last – kaks poega ja neli tütart. Need olid Kasim, Zainab, Rukajja, Umm Kulsum, Fatima ja Abdullah (Tajjib või Tahir). Hazrat Marijalt, kellega ta abiellus oma prohvetluse ajal, sündis tal ka poeg nimega Ibrahim. Teistest naistest tal lapsi ei olnud. Zainab oli tema tütardest vanim. Noorim tütar Fatima oli isale kõige armsam. Ta sündis kolmteist aastat enne hidžrat. Tema pojad surid väikestena ja peale hazrat Fatima surid ka kõik tema tütred enne teda. Meie ema Fatima suri kuus kuud pärast meie isand Prohvetit. Ta oli abielus hazrat Aliga. Meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam suguvõsa jätkus hazrat Fatima laste kaudu.9

Ka pärast abiellumist meie ema Hadidžaga tegeles meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kaubandusega. Oma teenistusest kostitasid nad külalisi ning aitasid orbusid ja vaeseid.

Zaid ibn Harisa

Kui Zaid ibn Harisa oli laps, oli ta koos oma ema Sudaga läinud sugulastele külla. Sel ajal ründas neid teine hõim. Zaid võeti vangi. Ta toodi Mekasse Suk Ukazi-nimelisele laadale ja pandi müüki. Hazrat Hadidža vennapoeg Hakim ibn Hizam ostis Zaidi 400 dirhemi eest. Hakim ibn Hizam kinkis Zaid ibn Harisa oma isapoolsele tädile hazrat Hadidžale ja tema kinkis ta meie isand Prohvetile. Meie isand Prohvet vabastas ta kohe, kuid hoidis teda enda juures, sest vabastatud Zaid ibn Harisal ei olnud kuhugi minna ega kedagi, kes oleks tema eest paremini hoolitsenud kui Allahi Sõnumitooja. Nii jäi ta hea meelega Allahi Sõnumitooja juurde.

Meie isand Prohvet oli juba enne, kui talle teatati tema prohvetlusest, loodud selleks, et viia täiuseni kõik kauni iseloomu liigid, nii nähtavad kui ka nähtamatud, nii teada- kui ka teadmatud, nagu õiglus, õiglustunne, halastus, inimarmastus, sõbralikkus, suuremeelsus, heldus, antud sõna pidamine, usaldatud asja hoidmine, abivalmidus, eneseohverdus, usaldusväärsus, rõhutute, abitute ja vaeste kaitsmine, laste armastamine ja hellitamine, ausus, tõerääkimine, viisakus, alandlikkus, mõõdukus, inimeste kaunis juhtimine, julgus ja vaprus. Ta on igas mõttes kõrgem kõigist loodutest, kes on maailma tulnud ja veel tulevad, ning oli võitnud kõigi usalduse ja saanud hüüdnime „al-Amin“. Kauni kohtlemise tõttu, mida Zaid ibn Harisa temalt koges, armastas ta meie isand Prohvetit rohkem kui oma isa ja ema ega tahtnud kunagi temast lahkuda.

„Kogu see vara kuulub sinu kõrgele isikule. Mina vajan sind ja olen sulle tänuvõlglane“ Hadidža al-Kubra (radijallahu anha)

Tema ema ja isa ei teadnud, kuhu nende poeg oli viidud ja mis temaga oli tehtud. Isa Harisa põles igatsusest oma lapse järele ja rändas maalt maale poega otsides. Ta palus tungivalt oma sugulasi ja tuttavaid, kes läksid Jeemenist eri maadesse, et nad tooksid talle teateid tema pojast Zaidist. Ta luges luuletusi ja valas pisaraid:

Ma nutsin oma Zaidi pärast; ei tea, mis temaga sündis.
Kas ta on elus või tabas teda surm?
Ära küsi temast asjata, oo mu süda!
Sa ei või teada, kas tema haud on tasandikul või järsul mäel.
Teine luuletus, milles ta väljendas igatsust oma poja järele, on selline:
Oo mu Zaid, mu laps! Kui ma vaid teaksin, et läinu tuleb tagasi!
Ma vannun Allahi nimel, ma ei taha, et tagasi tuleks keegi teine peale sinu.
Ma mäletan teda, kui tuul puhub, iga kord, kui näen mõnda last,
ja päike tõustes meenutab mulle sind igal hommikul.
Hädakisa, tuhandeid hädakisasid oma südamelapse pärast,
ratsutan ja otsin teda, ehkki olen murtud.
Ei mina ega mu ratsuloom tunne tüdimust ega väsimust,
kuni on võimalus, et mu poeg leitakse ja ta seisab mu ees.
Kuigi lootus inimest ka petab, on see lõpuks kaduv.
Mu pojad! Kais, Amr, Jazid, Džabal! Mu Zaid on teie hoolde usaldatud.

Lõpuks, enne islami tulekut, nägid ja tundsid hazrat Zaidi ära mõned Banu Kalbi hõimu inimesed, kes olid tulnud Kaabat külastama. Hazrat Zaid ütles neile: „Ma tean, et mu pere nutab ja kaebleb minu pärast; viige neile need värsid“, ja luges järgmise luuletuse:

Mu süda põleb; ma olen oma kodust kaugel,
kuid olen Kaaba naaber, ehkki emast ja isast kaugel.
Ärgu kurbus põletagu teie südameid,
ärgu teie hädakisa minu pärast tõusku Aršini.
Kiitus olgu Maulale, ma olen sellises kodus,
et teen alati dua au ja headuse eest, mida näen.

Seda kuuldes rõõmustas Harisa väga. Kohe võttis ta kaasa suure summa raha ja tuli koos oma venna Kaabiga Mekasse. Mekasse jõudes sai ta teada, kus on meie Prohveti maja, tuli tema juurde ja ütles: „Oo Kuraiši rahva isand, oo Abdulmuttalibi lapselaps, oo Banu Hašimi soo poeg! Sina oled Haram aš-šarifi naaber. Sa kostitad külalisi, teed vangidele head ja vabastad nad vangipõlvest. Me anname sulle nii palju raha, kui soovid, et meie poeg, kes on sinu ori, vabaneks; lase ta vabaks, ära lükka meie palvet tagasi!“ Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Kutsume Zaidi ja räägime talle, kuidas asjad on. Laseme tal vabalt valida. Kui ta valib teiega minemise, võite ta ilma ühegi tasuta kaasa võtta. Kui ta aga valib minu ja tahab minu juurde jääda, siis ma vannun Allahi nimel, et seda, kes valib minu, ei jäta ma kellelegi; ta jääb minu juurde.“

Harisa ja tema vend olid meie isand Prohveti vastuse üle väga rõõmsad ja ütlesid: „Sa käitusid meiega väga õiglaselt ja ausalt.“

Siis kutsus meie isand Prohvet Zaidi enda juurde ja küsis temalt: „Kas sa tunned neid?“ Too vastas: „Jah, üks on minu isa ja teine minu onu.“ Siis ütles meie Prohvet: „Oo Zaid! Sa tead, kes ma olen; sa oled näinud minu hoolt ja halastust sinu vastu ning seda, kuidas ma sind kohtlen. Nad on tulnud sind ära viima. Seepärast vali: kas valid minu ja jääd minu juurde või valid nemad ja lähed.“

Tema isa ja onu ootasid, et ta nüüd valib nemad ja nad saavad Zaidi kaasa viia. Zaid ütles: „Ma ei eelista kedagi sinule. Sina oled minu jaoks nii onu kui ka isa eest. Ma tahan jääda sinu juurde.“

Tema isa ja onu olid täiesti hämmeldunud. Isa vihastas ja ütles Zaidile: „Häbi sulle! Sa eelistad siis orjust vabadusele, oma emale, isale ja onule!“ Zaid vastas isale: „Kallis isa, ma olen sellelt mehelt näinud sellist hoolt ja kohtlemist, et ma ei saa eelistada temale kedagi.“

Meie isand Prohvet armastas Zaidi väga. Nähes tema truudust ja armastust, viis ta ta Kaaba al-Muazzama äärde Hidžri alale ja ütles seal viibijatele: „Olge tunnistajaks, et Zaid on minu poeg. Tema on minu pärija ja mina olen tema pärija.“ Seda nähes läks Zaidi isa ja onu viha üle. Nad pöördusid rõõmsalt oma maale tagasi. Pärast seda hakkasid õilsad kaaslased kutsuma Zaidi nimega Zaid ibn Muhammed (Muhammedi poeg Zaid). Hiljem, kui Allah Kõigekõrgem kaotas lapsendamise käskudega suura al-Ahzab 5. salmis: „Kutsuge oma lapsi nende isade nimedega, see on Allahi juures õigem“ ja 40. salmis: „Muhammed (alaihis-salam) ei ole ühegi teie mehe (näiteks Zaidi) isa“, hakati hazrat Zaidi kutsuma tema isa nime järgi, see tähendab „Harisa poeg Zaid“ (Zaid ibn Harisa).10

Vahekohtunik Kaaba juures

Kui meie isand Allahi Sõnumitooja oli umbes kolmekümne viie aastane, oli ta vahekohtunikuks Kaaba vaidluses. Tol ajal olid vihmad ja üleujutused Kaaba müüre tugevasti kulutanud. Lisaks oli puhkenud tulekahju Kaabat kahjustanud.11 Hoone tuli uuesti ehitada. Seepärast lõhkus Kuraiši hõim Kaaba kuni vundamendini, mille oli rajanud Ibrahim alaihis-salam, ja hakkas seda uuesti ehitama. Müüre ehitasid nad, andes igale hõimule ühe osa. Hõimud, kes teadsid, et see töö on suur au, ei suutnud kokku leppida, kes paneb Hadžar al-Asvadi (Musta kivi) oma kohale. Kuna iga hõim tahtis selle au endale, tekkis nende vahel suur tüli. Abd ad-Dari pojad andsid vande ja ütlesid: „Kui selle töö teeb keegi teine peale meie, valame verd.“ Selle neli-viis päeva kestnud tüli tõttu oleks peaaegu verd valatud.

„Ma ei eelista kedagi sinule. Sina oled minu jaoks nii onu kui ka isa eest. Ma tahan jääda sinu juurde“ Zaid ibn Harisa (radijallahu anhu)

Oli üks esmaspäev. Abdulmuttalibi emapoolne onu, eakas mees Huzaifa ibn Mugira, osutas Kaabasse viivale Banu Šaiba väravale ja ütles: „Oo kuraišlased! Tehke vahekohtunikuks see, kes esimesena sellest väravast sisse astub, et ta teeks otsuse asjas, milles te kokku ei lepi.“ Kohalviibijad võtsid ettepaneku vastu ja hakkasid Banu Šaiba väravat vaadates ootama, kes astub sisse esimesena ja lahendab asja selle kõige pingelisemal hetkel. Lõpuks nägid nad väravast tulemas Muhammedit alaihis-salam, kelle ausust ja kõrget iseloomu nad äärmiselt hindasid ja keda nad alati kutsusid al-Aminiks, see tähendab usaldusväärseks. Nad ütlesid: „Siin on al-Amin. Me oleme tema otsusega nõus.“

Kui olukorda meie armsale Prohvetile Muhammedile alaihis-salam selgitati, võttis ta seljast oma kuue (hirka) ja laotas selle maha. Ta pani Hadžar al-Asvadi oma õnnistatud kuuele ja ütles: „Igast hõimust võtku üks inimene ühest servast kinni.“ Nii laskis ta neil kivi tõsta paigani, kuhu see tuli asetada.

Siis võttis ta kivi ise sülle ja pani selle oma auväärsete kätega paika. Hõimud, nähes, et suur kokkupõrge, mis oli just puhkemas, oli ära hoitud, jäid selle teoga rahule. Nad jätkasid ehitust sealt, kuhu olid jõudnud, ja lõpetasid müürid.12