PAASTUMINE

Paastu fardid

Paastul on kolm fardi: 1) Kavatsuse (nijjat) tegemine. 2) Kavatsuse tegemine selleks ette nähtud esimese ja viimase aja vahel. 3) Paastu rikkuvatest asjadest hoidumine ajal, mis kestab tõelisest koidust (fadžr as-sadik), see tähendab koiduvalge ilmumisest, kuni päikeseloojanguni [see tähendab šariaadi järgi päeval].

Nelja mazhabi õpetlased teatavad üksmeelselt, et paast algab siis, kui fadžr as-sadikuks nimetatud valgus ilmub nähtava silmapiiri ühes punktis. Teoses „Multaka“ on öeldud: „Paast on söömisest, joomisest ja abieluvahekorrast hoidumine koidust päikeseloojanguni. Ramadaani paastuks on fard teha ka südames kavatsus (nijjat) ajavahemikus eelmise päeva päikeseloojangust kuni paastupäeva Dahva al-kubra1 ajani. Kui inimene ei ole kuni dahva ajani söönud ega joonud, teeb ta kavatsuse ja paastub. Pärast dahva aega ei ole kavatsus lubatud. Kui kavatsus tehakse enne koitu, öeldakse: ‚Kavatsen homme paastuda.‘ Kui kavatsus tehakse pärast koitu, öeldakse: ‚Kavatsen täna paastuda.‘ Samasugune on kavatsuse aeg ka kindlaks päevaks tõotatud paastu ja nafila-paastu (vabatahtliku paastu) puhul. Iga päeva jaoks tuleb teha eraldi kavatsus.“

Mis rikub paastu

Kui inimene teab ramadaanikuus, et ta paastub, ja on teinud kavatsuse enne koitu, rikub paastu millegi kasuliku söömine või joomine, see tähendab, kui suu kaudu viiakse makku midagi, mida on kombeks süüa toiduna või ravimina või mis pakub naudingut ja mõnu, samuti abieluvahekord, olgu ta selles tegija või vastuvõtja pool, ning sel juhul on vaja nii kazat (tasapaastu) kui ka kaffaratit (lepituspaastu).2 Selle määratluse järgi rikub suitsetamine paastu. Vaja on nii kazat kui ka kaffaratit, sest suitsus olevad tahked ja vedelad osakesed lähevad koos süljega makku. Kui keegi pärast sellist asja nagu kuppudega verelaskmine (hidžama) või tagarääkimine (giba), mille kohta on hästi teada, et see paastu ei riku, sööb teadlikult, arvates, et paast on niikuinii rikutud, on paast rikutud ning vaja on kazat ja kaffaratit. Kui inimene, kes ei ole ramadaanis enne koitu kavatsust teinud, teeb enne dahvat midagi paastu rikkuvat, on kahe imaami järgi vaja nii kazat kui ka kaffaratit, sest tal oli võimalus kavatsus teha ja paastuda, kuid ta lasi selle võimaluse käest. Imaam Azami järgi on aga vaja ainult kazat. Kui ta sööb ja joob pärast dahva aega, ei ole kõigi kolme imaami järgi kaffaratit vaja. Kaffarati karistus on vastutasu selle eest, et rebitakse õnnistatud ramadaanikuu pühaduse ja au loor. Imaam Azami järgi on see karistus sellise ramadaanipaastu teadliku rikkumise eest, mis on sahih kõigi nelja mazhabi järgi. Šafiidi mazhabis on enne koitu tehtud kavatsus tingimus. Seepärast ei tee imaam Azami järgi kaffaratit ka need hanafiidid, kes ei ole teinud kavatsust enne koitu või kes rikuvad paastu sunduse all või mõjuval põhjusel (uzr). Kaza-, tõotus- ja nafila-paastu rikkumise korral kaffaratit ei tehta. Kui keegi rikub ramadaanis ühel päeval paastu millegagi, mis nõuab kazat, ja teeb sama asja teisel päeval meelega uuesti, on vaja ka kaffaratit.

„Kui saabub ramadaanikuu, avatakse Paradiisi väravad, suletakse Põrgu väravad ja šaitanid aheldatakse“ Hadith šarif

Kui paast rikutakse eksikombel, näiteks kui abdesti võtmise ajal satub vesi kurku, või kui paastu rikkuma sunnitakse, kui tehakse klistiir (ihtikan), kui ninna tõmmatakse vedelat ravimit, lõhnavett või suitsu [kellegi teise suitsetatud sigareti suitsu] või kui suitsutatakse agarpuud koos ambraga ja selle suitsu sisse hingatakse, kui kõrva tilgutatakse ravimit, kui naha haavale pandud ravim imbub sisse [ja kui ravimit süstitakse süstlaga], kui neelatakse midagi, mis ei ole ravim ega toit, näiteks paberit, kivi, metallitükki, vatti, rohtu, toorest riisi, hirsi- või läätseiva, kui oksendatakse meelega suutäis, kui inimene, kelle hammas veritseb, neelab ainult verd või võrdses koguses sülje ja vere segu, kui süüakse teadmata, et koit on tulnud, kui paast lõpetatakse, arvates, et päike on loojunud, kui unustatakse, et paastutakse, süüakse ning seejärel, arvates, et paast on rikutud, jätkatakse teadlikult söömist, kui magajale valatakse vett suhu või temaga astutakse vahekorda, kui paastutakse kavatsust tegemata või kui ramadaanis ei tehta kavatsust hommikuni ning siis, isegi kui kavatsus tehakse, ei paastuta pärast dahvat, see tähendab duha-namazi (ennelõunase namazi) aega – kõigil neil juhtudel on paast rikutud ja pärast pühi tuleb iga päeva eest pidada ainult üks päev kazat. Kaffaratit ei ole vaja. Kui kurku satub vihma või lund, rikub see nii paastu kui ka namazi. Vaja on kazat. Kui keegi kallistades, embades ja suudeldes muutub džunubiks (rituaalselt ebapuhtaks), on paast rikutud ja vaja on kazat. Kui ta džunubiks ei muutu, ei ole paast rikutud. Kui inimene neelab teadlikult selle, mis on öösest hammaste vahele jäänud, ja see on kikerhernesuurune, on paast rikutud ja vaja on kazat. Kui see on kikerhernest väiksem, ei ole paast rikutud.

Kui inimene on unustusest söönud ja sööb või joob seejärel uuesti, kuigi ta teab, et unustusest söömine paastu ei riku, on vaja nii kazat kui ka kaffaratit.

Teoses „Multaka“ ja kõigis teistes raamatutes on öeldud: „Kui pea või keha haavale pandud ravim imbub ajju või seedeteedesse, on paast rikutud. Vaja on ainult kazat.“ Teose „Multaka“ kommentaaris on kirjas: „Imaam Azam ütleb, et toit rikub paastu, kui see imbub haava kaudu sisse. Kaks imaami ütlesid aga, et ei riku, sest nende sõnul rikub paastu see, mis siseneb loomulike kehaavade kaudu.“ Tahtavi selgitab seda kaunilt teose „Marakil-falah“ kommentaaris. Ta ütleb: „Kui on teada, et pea või keha haavale pandud ravim, olgu vedel või tahke, on läinud ajju või seedeteedesse, on paast rikutud. Kui ei ole hästi teada, et see on sisse läinud, ja ravim on vedel, ütles imaam Azam, et paast on rikutud. Kaks imaami ütlesid aga, et kui ei ole hästi teada, et see on sisse läinud, ei ole paast rikutud. Kui ravim, mille sissetungimine ei ole hästi teada, on tahke, ütlesid kõik kolm imaami, et paast ei ole rikutud.“ Sellest saame aru, et kõik kolm imaami on öelnud: ravim, mille sissetungimine on hästi teada, rikub paastu, olgu see tahke või vedel. Siit selgub ka, et vaktsiinid ja ravimisüstid, mis tehakse süstlaga käsivarde, jalga või ükskõik kuhu naha alla või lihasesse, rikuvad paastu.

Mis paastu ei riku

Kui õilsas ramadaanis või kaza-, kaffarati-, tõotus- või nafila-paastu ajal unustatakse, et paastutakse, ning süüakse, juuakse või astutakse abieluvahekorda, kui paastuja muutub magades džunubiks, kui ta muutub ärkvel olles vaatamise tõttu džunubiks, kui määritakse end joodtinktuuri või õliga, kui pannakse silmadele kohli [isegi kui selle värv või lõhn on süljes või uriinis tunda], kui suudeldakse ihaga, räägitakse taga, lastakse kuppudega verd, oksendatakse tahtmatult suutäis või oksendatakse meelega vähe, kui kõrva satub vett, kui suu või nina kaudu satub kurku tolmu, suitsu või kärbes, [kui hapnikuballooniga antakse kunstlikku õhku, kui ei ole võimalik vältida teiste suitsetatava sigareti suitsu sattumist suhu ja ninna], kui pärast suu loputamist neelatakse koos süljega suhu jäänud niiskus, kui silma või hambaõõnde pannakse ravimit, isegi kui selle maitset kurgus tuntakse – mitte ükski neist ei riku paastu.

[Teose „al-Bahr ar-raik“ autor (rahmatullahi taala alaih) ütleb: „Suud peetakse mõnikord keha sisemuseks. Seepärast ei riku paastuja paastu, kui ta neelab oma sülge. See on nagu siis, kui inimese sees olev ebapuhtus (nadžasat) liigub maost soolde. Veri, mis tuleb suhu suus olevast haavast, hamba väljatõmbamisest, süstekohast või maost, ei riku abdesti ega paastu. Kui see veri sülitatakse välja või neelatakse alla, ei rikne kumbki ka siis, kui sülge on rohkem kui verd, see tähendab, kui sülg on kollane. Nii on ka siis, kui muud maost tulevad asjad suhu tulevad: ei abdest ega paast ei ole rikutud. Kui suutäis tuleb suust välja, on mõlemad rikutud. Suu sisemust peetakse mõnikord ka keha välispinnaks. Kui suhu võetakse vett, ei riku see paastu.“ Samamoodi on kirjas teoses „Džauhara“. Nagu näha, ei rikne hamba väljatõmbamisel paast, kui tuleb palju verd ja see sülitatakse välja. Kui inimene ei paastu, ei riku vere allaneelamine tema abdesti. Kui verd on vähem kui sülge, ei rikne kumbki.

Teoses „Fatava-ji Hindijja“ on öeldud: „Klistiiri (ihtikan) tegemine ja õli tilgutamine kõrva rikuvad küll paastu, kuid kaffaratit ei ole vaja. Kui suguliikmesse valatakse vett või õli, ei riku see paastu, isegi kui see jõuab põide. Kui seda valatakse naise suguelundisse, rikub see paastu. Kui keegi pistab märja või õlise sõrme pärakusse või naine oma suguelundisse, rikub see paastu. Kui sõrm on kuiv, ei riku. Kui pesemisel (istindža) satub vett pärakusse, rikub see paastu.“] Toidu maitsmine seda alla neelamata, lisanditeta närimiskummi, see tähendab loodusliku mastiksi närimine, suudlemine, kui on oht muutuda džunubiks, ja jahutuseks pesemine ei riku küll paastu, kuid on tanzihi makruh. Kohli ja vuntsiõli kasutamine ning lillede, muskuse ja lõhnavee nuusutamine ei riku paastu ega ole ka makruh. Kohl ja vuntsiõli on makruh, kui neid kasutatakse ehteks, ning samuti on makruh kanda lilli käes või kraes. Tolmuse või suitsuse asja nuusutamine ning suhkru jms lisanditega närimiskummi närimine rikuvad paastu. Misvak (hambapuu) ja kuppudega verelaskmine ei ole makruh.

Kui keegi rikub ramadaanis meelega paastu, mille kavatsuse ta tegi enne imsaki aega, on vaja nii kaffaratit kui ka kazat.

Nafila- ja kazapaastu puhul kaffaratit ei ole.

Kaffaratiks paastutakse katkestamata kuuskümmend päeva, välja arvatud ramadaanipäevad ja viis päeva, mil paastumine on haram. Pärast seda peetakse lisaks nii palju kazapaastu päevi, kui palju paastupäevi rikuti. [Ramadaanipüha esimesel päeval ja ohvripüha neljal päeval on paastumine haram.] Kes seda ei suuda, toidab kuuskümmend vaest ühel päeval või ühte vaest kuuskümmend päeva, kaks korda päevas kõhu täis. Või annab ta igaühele neist fitra suuruse vara. Ühe päeva kazapaastu eest paastutakse üks päev. Kui keegi ütleb: „Kui on ramadaan, siis kavatsen paastuda, kui ei ole, siis olen kavatsuseta“, ei ole niisuguse kavatsusega paastumine üldse lubatud. Need, kes alustavad ramadaani mitte noorkuu nägemise järgi taevas, vaid eelnevalt koostatud kalendrite järgi, peavad pärast pühi paastuma kaks päeva kaza kavatsusega. Õilsa ramadaani alguspäeva arvutamisest on pikalt kirjutatud teoses „Se‘âdet-i Ebediyye“.

Ibn Abidin (rahimahullahu taala) ütleb: „Pilvise ilmaga ei tohi teha iftarit (paastu lõpetada), kuni ei ole veendutud, et päike on loojunud, isegi kui azan on juba loetud. Kui iftar tehakse enne, kui enamik tähti on nähtavale tulnud, on täidetud mustahab, mida nimetatakse tadžiliks (kiirustamiseks). Kui ühes kohas nähakse päikeseloojangut ja tehakse iftar, ei tee kõrgel, näiteks minaretis olev inimene iftarit enne, kui ta on aru saanud, et päike on loojunud ka tema jaoks. Sama kehtib hommikuse namazi ja sahuri kohta.“

„Paast on kilp, mis kaitseb usklikku Põrgu eest“ Hadith šarif

Oo prohvetite juht,
oo aulijate teejuht,
maailmade Prohvet,
ahlan va sahlan marhaba.
Sina oled hingede armastatu,
sina oled südamete käsk,
sina oled mõlema maailma sultan,
ahlan va sahlan marhaba.
Sina oled Allahi armastatu,
ära jäta meid oma eestpalvest ilma,
Ahmed, Muhammed, Mustafa,
ahlan va sahlan marhaba.
Yunus räägib õiget sõna,
ta surub oma näo sinu läve vastu,
kogunemispäev (mahšar) ootab meid,
ahlan va sahlan marhaba.