NAMAZI SOORITAMINE

Namazi tähtsus

Namaz on Allah Kõigekõrgema suurim, tähtsaim ja kauneim käsk, mille Ta on meie armsa Prohveti pärast usklikele kinkinud. Namaz on usu sammas. Kes sooritab oma namazi pidevalt, õigesti ja täielikult, on oma usu püstitanud ja islami hoonet püsti hoidnud. Kes namazi ei soorita, on oma usu ja islami hoone maha lõhkunud. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Meie usu pea on namaz.“ Nii nagu ei ole inimest ilma peata, ei ole ka usku ilma namazita.

Namaz on islamiusus esimene käsk, mis tehti fardiks pärast usku (iman). Allah Kõigekõrgem tegi namazi fardiks, et Tema teenijad teeniksid ainult Teda. Püha Koraani enam kui sajas pühas salmis öeldakse: „Sooritage namazi!“ Õilsas hadithis on öeldud: „Allah Kõigekõrgem tegi fardiks sooritada iga päev viie aja namazi. Allah Kõigekõrgem on lubanud viia Paradiisi selle, kes sooritab iga päev viie aja namazi, pidades seda väärtuslikuks ja järgides selle tingimusi.“

Namaz on kõigist jumalateenimistest, mida meie usus on kästud täita, kõige väärtuslikum. Ühes õilsas hadithis on öeldud: „Kes namazi ei soorita, sellel ei ole islamist osa!“ Ja veel ühes õilsas hadithis on öeldud: „Usklikku ja uskmatut eristab namaz.“ See tähendab, et usklik sooritab namazi, uskmatu mitte.

Namazi sooritamine tähendab mõelda Allah Kõigekõrgema suurusele ja mõista Tema ees omaenda väiksust. Kes seda mõistab, teeb alati head. Ta ei suuda iial halba teha. Kes iga päev viis korda kavatseb (nijja) seista oma Issanda ees, selle süda täitub siirusega (ihlas). Iga liigutus, mida namazis on kästud teha, toob kasu südamele ja kehale. Ühine (džamaat) namaz mošeedes seob moslemite südamed üksteisega. See loob nende vahel armastuse. Nad mõistavad, et on vennad. Vanemad on nooremate vastu halastavad ja nooremad austavad vanemaid. Rikkad aitavad vaeseid ja tugevad nõrku. Kui terved ei näe haigeid mošees, otsivad nad neid kodust üles. Nad võistlevad üksteisega, et jõuda õilsas hadithis antud rõõmusõnumini: „Kes ruttab appi oma usuvennale, selle abiline on Allah Kõigekõrgem.“

Namaz hoiab inimesi eemal inetutest, halbadest ja keelatud asjadest. See lunastab (kaffara) patud. Õilsas hadithis on öeldud: „Viie aja namaz on nagu jõgi, mis voolab teie ukse eest. Nii nagu ei jääks mustust inimesele, kes läheb iga päev viis korda sellesse jõkke ja peseb end, nõnda antakse ka viie aja namazi sooritajatele andeks nende väikesed patud.“ Pärast usku Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse on namaz kõigist tegudest ja jumalateenimistest kõrgeim. Seepärast tuleb namaze sooritada, pidades kinni nende fardidest, vadžibitest, sunnadest ja mustahabidest. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles ühes oma õilsas hadithis: „Oo mu umma ja mu kaaslased! Namaz, mille sooritamisel peetakse täielikult kinni kõigest, mis sellele kohane on, on kõigist Allah Kõigekõrgemale meeldivatest tegudest kõrgeim. See on prohvetite sunna. See on see, mida inglid armastavad. See on tunnetuse (marifat), maa ja taevaste valgus. See on keha jõud. See on elatise õnnistus (baraka). See on vahend, et dua võetaks vastu. See on eestpaluja surmaingli juures. See on valgus hauas ning vastus Munkarile ja Nakirile. See on vari Ülestõusmispäeval. See on kilp inimese ja Põrgu tule vahel. See viib Sirati sillast üle nagu välk. See on Paradiisi võti. See on kroon peas Paradiisis. Allah Kõigekõrgem ei ole andnud usklikele midagi tähtsamat kui namaz. Kui oleks olnud namazist kõrgem jumalateenimine, oleks Ta andnud usklikele kõigepealt selle. Sest inglitest on mõned alati kijamis (seismas), mõned rukus, mõned sadždas ja mõned tašahhudis. Ta liitis need kõik ühte namazi rakaati ja kinkis selle usklikele. Sest namaz on usu (iman) pea, usu sammas, islami sõna ja usklike miradž. See on taeva valgus ja päästja Põrgust.“

Ühel päeval jäi hazrat Alil (radijallahu anhu va karramallahu vadžhah) pärastlõunane namaz sooritamata. Kurbusest heitis ta end künkalt alla. Ta oigas, nuttis ja kaebles. Kui meie Prohvet Muhammed Mustafa (sallallahu alaihi va sallam) tema olukorrast kuulis, tuli ta koos oma kaaslastega hazrat Ali (radijallahu anhu) juurde. Teda sellises seisundis nähes hakkas nutma ka meie Prohvet, Universumi isand (sallallahu alaihi va sallam). Ta tegi dua. Päike tõusis uuesti. Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Oo Ali! Tõsta pea, päike on veel näha.“ Hazrat Ali (radijallahu anhu) rõõmustas selle üle väga ja sooritas oma namazi. Hazrat Abu Bakr as-Siddik (radijallahu anhu) oli ühel ööl palju Allahit teeninud ja öö lõpus võitis teda uni. Vitr-namazi aeg möödus. Hommikuse namazi ajal järgnes ta meie isand Prohvetile, tuli mošee ukse juures tema juurde ja kaebles. „Oo Allahi Sõnumitooja! Tule mulle appi, mu vitr-namazi aeg on möödas!“ palus ta nuttes. Ka meie isand Allahi Sõnumitooja hakkas nutma. Siis tuli Džibril alaihis-salam ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ütle Siddikile, et Allah Kõigekõrgem on talle andeks andnud.“ Ühel ööl võitis uni Bajazid Bistamit (kuddisa sirruh), kes kuulub aulija suurimate hulka, ja ta ei ärganud hommikuseks namaziks. Ta nuttis ja oigas nii, et kuulis häält: „Oo Bajazid! Ma andsin sulle selle eksimuse andeks. Selle nutu õnnistuse tõttu andsin Ma sulle lisaks seitsmekümne tuhande namazi tasu.“ Mõne kuu pärast võitis teda jälle uni. Šaitan tuli, haaras tal õnnistatud jalast kinni ja äratas ta. Ta ütles: „Tõuse, su namazi aeg on kohe möödas!“ Hazrat Bajazid Bistami ütles: „Oo neetu, kuidas sa niisugust asja teed? Sina ju tahad, et igaüks jätaks oma namazi vahele ja laseks selle aja mööduda. Miks sa mind äratasid?“ Šaitan ütles: „Päeval, mil sa hommikuse namazi maha magasid, teenisid sa nuttes seitsmekümne tuhande namazi tasu. Täna äratasin ma sind seda mõeldes, et sa saaksid ainult ühe namazi tasu ega jõuaks seitsmekümne tuhande namazi tasuni!“

„Kes namazi ei soorita, sellel ei ole islamist osa!“ Hadith šarif

Suur vali hazrat Džunaid Bagdadi ütles: „Üks siinse maailma tund on parem kui tuhat Ülestõusmispäeva aastat, sest selle ühe tunniga saab teha vaga ja vastuvõetava teo, aga neil tuhandel aastal ei saa midagi teha.“ Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Kes ühe namazi teadlikult teise namaziga ühendab, see põleb Põrgus kaheksakümmend hukbat.“ Üks hukba on kaheksakümmend ahirati aastat. Üks ahirati päev on tuhat siinse maailma aastat. Seega, oo mu usuvend! Ära veeda oma aega tühjade ja kasutute asjadega. Tunne oma aja väärtust. Kuluta oma aega parimatele asjadele. Meie armas Prohvet alaihis-salam ütles: „Õnnetustest suurim on aja veetmine kasutute asjadega!“ Soorita oma namazid nende ajal, et sa ei kahetseks Ülestõusmispäeval ja saaksid väga suure tasu! Õilsas hadithis on öeldud: „Kes jätab namazi selle ajal sooritamata ja lükkab selle kazaks (järelsooritamiseks) ning sureb enne, kui on selle sooritanud, selle hauda avatakse Põrgust seitsekümmend akent ja teda karistatakse kuni Ülestõusmispäevani.“

Kes jätab teadlikult ühe namazi selle ajal sooritamata, see tähendab, ei kurvasta namazi aja möödudes selle pärast, et ta ei ole namazi sooritanud, see lahkub usust või läheb surres ilma usuta. Mis saab siis neist, kes namazile isegi ei mõtle ega pea seda oma kohuseks? Kõigi nelja mazhabi kõik õpetlased on üksmeelselt teatanud, et need, kes ei pea namazi tähtsaks ega tunnista seda kohuseks, muutuvad murtadideks (usust taganejateks), see tähendab uskmatuteks. Ka hazrat Abdulgani Nabulusi raamatu „al-Hadika an-nadija“ peatükis „Keele hädaohud“ on kirjas, et see, kes jätab namazi teadlikult sooritamata, ei mõtle selle järelsooritamisele (kaza) ega karda selle eest karistust, muutub murtadiks, see tähendab uskmatuks.

Kellele on namaz fard

Namazi sooritamine on fard igale mõistuse juures olevale ja suguküpsusikka jõudnud moslemile, nii mehele kui ka naisele. Selleks, et namaz oleks fard, on kolm tingimust:

1. Olla moslem. 2. Olla mõistuse juures. 3. Olla jõudnud suguküpsusikka.

Meie usus ei vastuta namazi sooritamise eest väikesed lapsed, kes ei ole mõistuse juures ega ole jõudnud murdeikka (bulug). Kuid emad ja isad peavad oma lastele usuteadmisi õpetama ja harjutama neid jumalateenimisi täitma. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Te kõik olete nagu karjased! Nii nagu karjane kaitseb oma karja, peate ka teie kaitsma Põrgu eest neid, kes on teie kodus ja teie käsu all! Te peate neile islamit õpetama! Kui te ei õpeta, siis te vastutate.“ Ja teises õilsas hadithis ütles ta: „Kõik lapsed tulevad maailma islamile vastavatena ja selleks sobivatena. Hiljem teevad nende emad ja isad nad kristlasteks, juutideks või usututeks.“ Seega on iga moslemi esimene kohus õpetada oma lastele islamit, Püha Koraani lugemist, namazi sooritamist ning usu (iman) ja islami tingimusi. Emad ja isad, kes tahavad, et nende laps oleks moslem ning leiaks siin maailmas ja ahiratis rahu ja meelerahu, peavad kõigepealt täitma selle kohuse. Laps, kellele ei anta islamiteadmisi ja kaunist iseloomu (ahlak), laseb end kiiresti petta halval teel käivatel inimestel. Ta on kahjulik oma emale ja isale, oma riigile ja rahvale.

Siin oleme esitanud namazi puudutavad küsimused hanafiidi mazhabi järgi, võttes need selle mazhabi suurte õpetlaste raamatutest ja lihtsustades neid.

Namazid, mida moslemitel on kästud sooritada, jagunevad kolmeks: fard-, vadžib- ja nafila-namazid. 1. Fard-namazid: viie aja namazi fardid, reedese namazi (džuma) kahe rakaadi fard ja matusenamaz (džanaza) on fard-namazid. (Matusenamaz on fard al-kifaja.) 2. Vadžib-namazid: vitr-namaz, pühade namazid, tõotusena lubatud namaz ning alustatud, kuid poolele jäänud nafila-namazid. Ka kazaks jäänud vitr-namazi järelsooritamine on vadžib.

3. Nafila-namazid: viie aja namazi sunnad, taravih-namaz ning tasu teenimise kavatsusega sooritatavad namazid, nagu tahadždžud, tahijjat al-masdžid, išrak, duha, avvabin, istihara ja tasbih, on nafila-namazid. See tähendab, et nende sooritamine ei ole käsk. Inimesele, kellel ei ole fard- ja vadžib-namazide võlga, antakse tasu ka tema nafila-jumalateenimiste eest.

Viie aja namaz

Meie Prohvet Muhammed alaihis-salam ütles: „Allah Kõigekõrgem tegi oma teenijatele fardiks sooritada iga päev viis korda namazi. Neile, kes võtavad hästi abdesti, sooritavad need viis namazi nende ajal ning teevad hästi oma rukud ja sadždad, annab Allah Kõigekõrgem andeks ja halastab.“

Viie aja namaz on kokku nelikümmend rakaati. Neist seitseteist rakaati on fard, kolm rakaati vadžib ja kakskümmend rakaati sunna. Nimelt: 1. Hommikune namaz on neli rakaati. Kõigepealt sooritatakse kahe rakaadi sunna, seejärel kahe rakaadi fard. See sunna on väga tugev. On ka neid, kes nimetavad seda vadžibiks. 2. Keskpäevane namaz on kümme rakaati. Kõigepealt sooritatakse nelja rakaadi esimene sunna, seejärel nelja rakaadi fard ja pärast fardi kahe rakaadi viimane sunna.

3. Pärastlõunane namaz on kaheksa rakaati. Kõigepealt sooritatakse nelja rakaadi sunna, seejärel nelja rakaadi fard.

4. Õhtune namaz on viis rakaati. Kõigepealt sooritatakse kolme rakaadi fard, seejärel kahe rakaadi sunna. 5. Öine namaz on kolmteist rakaati. Kõigepealt sooritatakse nelja rakaadi sunna, seejärel nelja rakaadi fard, siis kahe rakaadi viimane sunna ja pärast seda kolme rakaadi vitr-namaz.

Namazi fardid

Fard on Allah Kõigekõrgema kindel käsk, et midagi tuleb teha. Kuni jumalateenimise farde ei ole täidetud, ei ole see jumalateenimine sahih (kehtiv, õige). Namazi sooritades on fard täita kaksteist tingimust. Neist fardidest seitse on väljaspool namazi ja viis selle sees. Väljaspool olevaid farde nimetatakse šartideks (tingimusteks). Sees olevaid nimetatakse ruknideks (alustugedeks). [Mõned õpetlased on öelnud, et tahrima-takbir kuulub namazi sisse. Nende järgi on namazi šarte ja rukne kumbagi kuus.] Sellest, et namazi tingimusi on nii palju, saab aru, et namaz on suur asi ja jumalateenimistest kõige tähtsam. Kui sellele lisada veel selle vadžibid, sunnad, mustahabid, makruhid ja mufsidid, saab aru, kuidas teenija viibib oma Issanda ees ja kuidas ta peab seal viibima. Teenijad on jõuetud, nõrgad ja viletsad loodud olendid. Iga hingetõmbega vajavad nad Allah Kõigekõrgemat, kes on nad loonud. Namaz on jumalateenimine, mis teeb teenijale teatavaks tema jõuetuse.

„Kes jätab namazi selle ajal sooritamata ja lükkab selle kazaks ning sureb enne, kui on selle sooritanud, selle hauda avatakse Põrgust seitsekümmend akent ja teda karistatakse kuni Ülestõusmispäevani“ Hadith šarif

A) Namazi šartid (tingimused)

Namazi väliseid farde, see tähendab šarte, on seitse. Need on:

1. Taharat hadasist

Kellel ei ole abdesti, see peab võtma abdesti, ja kes on džunub, peab võtma gusli.

Kuidas võetakse abdest hanafiidi mazhabi järgi

Abdesti võtmiseks sunna järgi: 1. Abdesti alustades pestakse käed kolm korda randmeteni. 2. Parema käega võetakse kolm korda vett suhu. 3. Parema käega tõmmatakse kolm korda vett ninna ja vasaku käega nuuskatakse. 4. Peopesadesse võetakse vett ja pestakse nägu (kolm korda) otsaesisest lõua alla ja meelekohtadeni. Näo ühekordne pesemine on fard. Nägu pestes tehakse südames kavatsus (nijja). 5. Vasaku käega pestakse parem käsivars (kolm korda) küünarnukini. 6. Parema käega pestakse vasak käsivars (kolm korda) koos küünarnukiga. Mõlema käsivarre ühekordne pesemine koos küünarnukkidega on fard. 7. Pärast mõlema käsivarre pesemist tehakse käed uuesti märjaks ja selle niiskusega tehakse pea mash (märja käega ülepühkimine), mis on fard. Seejärel tehakse kõrvade ja kukla mash. Et neid kolme koos teha, tehakse mõlemad käed märjaks; kummagi käe kolm kõrvuti olevat peenikest sõrme surutakse üksteise vastu ning käed asetatakse pähe nii, et sõrmede sisekülg on pea ees juuste algusel. Mõlema käe nende kolme sõrme otsad peavad üksteist puudutama. Pöidlad, nimetissõrmed ja peopesad on õhus ega puuduta pead. Käed tõmmatakse taha, nii et kummagi käe kolm sõrme teevad pea mashi. Kui käed jõuavad kuklas juuste ääreni, eemaldatakse kolm sõrme peast, mõlema käe peopesad surutakse pea külgedel olevatele juustele ja tõmmatakse tagant ettepoole – nii tehakse pea külgede mash. Seejärel asetatakse nimetissõrmed kõrvade sisekülge ja pöidlate sisepind kõrvade taha ning kõrvade mash tehakse ülalt alla. Siis asetatakse ülejäänud kolme sõrme välispind kuklale ja tõmmatakse kukla keskelt mõlemale poole – nii tehakse kukla mash. [Pea mash sel viisil on malikiidi mazhabis fard.] 8. Pärast kukla mashi pestakse jalad: kõigepealt parem jalg koos pahkluuga (kolm korda), puhastades vasaku käe väikese sõrmega varvaste vahed (hilal), alustades väikesest varbast ja minnes suure varbani. 9. Siis vasak jalg koos pahkluuga (kolm korda), puhastades jälle vasaku käe väikese sõrmega varvaste vahed, seekord alustades suurest varbast ja minnes väikese varbani. Mõlema jala ühekordne pesemine koos mõlemal küljel olevate pahkluudega on fard.

Õilsas hadithis ütles Allahi Sõnumitooja: „Kes pärast abdesti võtmist loeb korra ‚Inna anzalnahu‘, see tähendab suura al-Kadr, selle kirjutab Allah Kõigekõrgem siddikute hulka. Kui ta loeb seda kaks korda, kirjutab Ta tema šahiidide hulka. Kui ta loeb seda kolm korda, äratatakse ta ellu koos prohvetitega.“

Teises õilsas hadithis on öeldud: „Kes pärast abdesti võtmist loeb kümme korda minule salatit ja salamit, selle kurbuse võtab Allah Kõigekõrgem ära, teeb ta rõõmsaks ja võtab vastu tema dua.“

Mis rikub abdesti

Abdesti rikub seitse asja ja need on:

1. Kõik, mis väljub eest ja tagant. 2. Suust väljuvad ebapuhtad (nadžis) asjad: a) oksendamine, kui seda on suutäis; b) veri sülitamisel, kui verd on rohkem kui sülge. 3. Nahast väljuv: a) veri, mäda ja kollane vedelik, kui need väljuvad ja ise edasi voolavad; b) kui paise või haava veri või kollane vedelik imetakse vatiga. 4. Magamine: kui magatakse külili või küünarnukile või millelegi muule toetudes, rikub see abdesti. 5. Minestamine, hullumine, epilepsiahoog või nii suur joove, et käies vaarutakse, rikuvad abdesti. 6. Valjusti naermine (kahkaha) namazis, milles on ruku ja sadžda, rikub nii namazi kui ka abdesti. Lapse abdest aga ei rikne.

Naeratus namazis ei riku ei namazi ega abdesti. Kui naeru kuulevad kõrvalolijad, nimetatakse seda kahkahaks. Kui ka inimene ise seda ei kuule, nimetatakse seda tabassumiks (naeratuseks). 7. Mubašarat fahiša, see tähendab alasti olles häbemete (sauatain) üksteise vastu hõõrumine, rikub nii mehe kui ka naise abdesti. Kui inimene teab, et ta on abdesti võtnud, ja hiljem kahtleb, kas see on rikutud, loetakse, et tal on abdest. Kui ta teab, et tema abdest on rikutud, ja kahtleb, kas ta on uuesti abdesti võtnud, peab ta abdesti võtma.

Gusl (täispesu)

Selleks, et namaz oleks sahih ehk õige, peavad abdest ja gusl olema õiged. Igale naisele ja mehele, kes on džunub, ning naistele, kes on vabanenud haizist (menstruatsioonist) ja nifasist (sünnitusjärgsest veritsusest), on fard võtta gusl, kui namazi aja lõpuni on jäänud nii palju aega, et jõuab selle namazi sooritada. Džunubiks saadakse suguühte (džima) ja seemnepurske (ihtilam) tõttu. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütleb: „Inimesele, kes tõuseb gusli võtma, antakse nii palju tasu, kui palju on tema kehal karvu [see tähendab väga palju], ja niisama palju tema patte antakse andeks. Tema aste Paradiisis tõuseb. Tasu, mis talle tema gusli eest antakse, on parem kui kõik, mis on siin maailmas. Allah Kõigekõrgem ütleb inglitele: ‚Vaadake seda Minu teenijat! Ta tõuseb öösel laiskust tundmata, mõtleb Minu käsule ja peseb end džanabatist puhtaks. Olge tunnistajad, et Ma olen selle Minu teenija patud andeks andnud.‘“

„Kõik lapsed tulevad maailma islamile vastavatena ja selleks sobivatena. Hiljem teevad nende emad ja isad nad kristlasteks, juutideks või usututeks“ Hadith šarif

Gusli fardid

Hanafiidi mazhabi järgi on gusli farde kolm: 1. Suu sisemuse pesemine. Kui suus jääb kas või nõelaotsa suurune koht märjaks saamata või kui hammaste pind ja hambaõõnsused märjaks ei saa, ei ole gusl kehtiv.

2. Nina pesemine. Kui vesi ei pääse ninas oleva kuivanud mustuse alla ja suus oleva näritud leiva alla, ei ole gusl kehtiv.

Hanbaliidi mazhabis on suu ja nina pesemine fard nii abdesti kui ka gusli puhul. Šafiidi, malikiidi ja hanbaliidi mazhabis on gusli võtmisel fard ka kavatsus (nijja).

3. Kogu keha pesemine. Fard on pesta naba sisemus, vuntsid, kulmud ja habe ning nende all olev nahk ja peajuuksed. Kui küüntel, huultel, silmalaugudel või mõnes muus kehaosas on vett läbi laskmatuid aineid [kui küüntel on küünelakk], ei ole gusl võetud.

Kuidas võetakse gusl

Hanafiidi mazhabi järgi võetakse gusl sunna kohaselt nii:

1. Kõigepealt tuleb pesta mõlemad käed ja häbe (aurat), isegi kui need on puhtad, ning need kehakohad, kus on nadžasatit (ebapuhtust).

2. Seejärel tuleb võtta täielik namazi-abdest ja nägu pestes teha gusli kavatsus (nijja). Kui jalgade alla vett ei kogune, tuleb pesta ka jalad.

3. Seejärel tuleb valada kogu kehale kolm korda vett: kõigepealt kolm korda pähe, siis paremale õlale, siis vasakule õlale. Iga valamise ajal peab see kehapool täiesti märjaks saama. Esimese valamise ajal tuleb keha hõõruda. Gusli võtmisel puhastub ka koht, kuhu ühele kehaosale valatud vesi edasi voolab, sest gusli ajal loetakse kogu keha üheks kehaosaks. Kui abdesti võtmisel ühele kehaosale valatud veega saab märjaks mõni teine kehaosa, ei loeta seda pestuks. Kui gusl on lõpetatud, on uuesti abdesti võtmine makruh. Kuid kui namazi-abdest gusli võtmise ajal rikneb, tuleb see uuesti võtta.

Tähtis selgitus neile, kellel on hambakroonid või plommid

Hanafiidi mazhabis ei ole gusl täielik, kui hammaste vahed ja hambaõõnsused märjaks ei saa. Seepärast ei ole gusl sahih, kui hambad on kaetud kroonidega või plommitud. Inimene ei vabane džanabatist. Kui vesi ei pääse kullast, hõbedast või muudest mitte-nadžis (mitte ebapuhastest) materjalidest tehtud kroonide ja plommide alla, ei ole gusl hanafiidi mazhabi kõigi õpetlaste järgi kehtiv (džaiz). Inimene, kes ei suuda oma mazhabis mõnda fardi täita, peab ainult selle fardi täitmiseks järgima (taklid) teist mazhabi. Kuid seda tehes peab ta täitma ka järgitava mazhabi abdestiga seotud tingimused. Malikiidi ja šafiidi mazhabis ei ole suu sisemuse pesemine gusli puhul fard.

Et hanafiidi mazhabi inimene, kellel on kroonid või plommid, järgiks malikiidi mazhabi [või šafiidi mazhabi], piisab, kui ta gusli ja abdesti võttes ning namazi kavatsedes meenutab, et ta järgib imaam Malikit [või imaam Šafiit]. See tähendab, et gusl on sahih sellel, kes gusli võtma hakates laseb südamest läbi käia sõnad: „Ma kavatsen võtta gusli ja järgida malikiidi [või šafiidi] mazhabi.“

Kui hanafiidi mazhabi inimene, kelle suus on kroonid või plommid, nii kavatseb, on tema gusl ehk täispesu sahih. Ta vabaneb džanabatist ja on puhas. Kui ta järgib malikiidi [või šafiidi] mazhabi, on sahih ka tema abdest ja namazid. Ta võib olla imaamiks ka neile, kellel ei ole kroone ega plomme.

Gusli fardid ülejäänud kolmes mazhabis

Malikiidi mazhabis:

1. Kavatsus (nijja)

2. Dalk (kehaosade hõõrumine neid pestes)

3. Muvalat (kehaosade pesemine järjest, vahet pidamata)

4. Juuste ja habeme läbisõrmitsemine (hilal)

5. Kogu keha pesemine

Šafiidi mazhabis:

1. Kavatsus

2. Kogu keha pesemine. [Kui šafiidi mazhabis öeldakse, et gusli farde on kolm, mõeldakse kolmandana kehal oleva nadžasati eemaldamist. Kuna keha pestes on ka nadžasat eemaldatud, ei ole midagi halba selles, kui öelda, et gusli farde on kaks.]

Hanbaliidi mazhabis: gusli fard on üks – kogu keha pesemine. See on gusli rukn, see tähendab fard gusli sees. Gusli alustades on fard ka kavatsus ja basmala lausumine. Kuna suu ja nina sisemust loetakse keha välisosaks, on ka nende pesemine fard.

1. Kavatsuse tegemine

2. Basmala lausumine

3. Suu sisemuse pesemine

4. Nina sisemuse pesemine

5. Kogu keha pesemine

Abdesti fardid ülejäänud kolmes mazhabis

Malikiidi mazhabis:

1. Kavatsus

2. Näo pesemine

3. Mõlema käsivarre pesemine

„Inimesele, kes tõuseb gusli võtma, antakse nii palju tasu, kui palju on tema kehal karvu [see tähendab väga palju], ja niisama palju tema patte antakse andeks. Tema aste Paradiisis tõuseb“ Hadith šarif

4. Kogu pea mash [kõrvanibude kõrgusel olev nahk ja juuksed kuuluvad pea juurde]. 5. Mõlema jala pesemine. 6. Muvalat [kehaosade pesemine järjest, vahet pidamata]

7. Dalk [pestava koha hõõrumine]

Šafiidi mazhabis:

1. Kavatsus

2. Näo pesemine

3. Mõlema käsivarre pesemine

4. Pea väikese osa mash

5. Mõlema jala pesemine

6. Tartib [pesemine kindlas järjekorras]

Hanbaliidi mazhabis:

1. Kavatsus

2. Basmala lausumine

3. Näo pesemine

4. Suu pesemine

5. Nina pesemine

6. Mõlema käsivarre pesemine

7. Kogu pea mash [kõrvad kuuluvad pea juurde]

8. Mõlema jala pesemine

9. Tartib. 10. Muvalat

Tajammum

Tajammum tähendab mullaga puhastumist. Kui abdesti või gusli võtmiseks ei ole vett või kui vett küll on, aga seda ei ole võimalik kasutada, tehakse tajammum puhta mulla, liiva, lubja, kivi või mõne muu puhta mullalaadse ainega. Hanafiidi mazhabis võib tajammumi teha ka enne namazi aja algust. Ülejäänud kolmes mazhabis ei ole see enne aja algust lubatud (džaiz).

Tajammumi fardid

Tajammumi farde on kolm: 1. Kavatsuse tegemine. 2. Mõlema peopesa hõõrumine vastu puhast mulda ja kogu näo mash. 3. Käte löömine vastu puhast mulda ning kõigepealt parema ja seejärel vasaku käsivarre mash. On ka neid, kes ütlevad, et tajammumi farde on kaks. Teist ja kolmandat fardi peavad nad üheks fardiks. Mõlemad seisukohad on õiged.

Tajammum on abdesti ja gusli jaoks ühesugune.

Kuidas tehakse tajammum

1. Kõigepealt kavatsetakse puhastuda džanabatist või abdestita olekust. Et tajammumiga saaks namazi sooritada, ei piisa üksnes tajammumi kavatsemisest. Tuleb kavatseda tajammumi millegi jaoks, mis on jumalateenimine, näiteks matusenamazi või tilavati sadžda jaoks, või abdesti jaoks või gusli jaoks. Tajammumi kavatsedes ei ole vaja abdesti ja gusli eristada. Abdesti jaoks kavatsedes puhastub inimene ka džanabatist. Tajammumiga, mille puhul on kavatsetud džanabatist puhastumist, võib namazi sooritada. Abdesti jaoks ei ole teist tajammumi vaja.

2. Mõlemad käised käänatakse üles küünarnukkidest kõrgemale, mõlemat peopesa hõõrutakse vastu puhast mulda, kivi või mulla- või lubjakrohviga seina ning mõlema peopesaga tehakse üks kord näo mash, see tähendab silitatakse nägu nii, et seda puudutavad vähemalt kolm sõrme. Kui käsi ei puuduta näol kas või nõelaotsa suurust kohta, ei ole tajammum tehtud. Et kogu näo mashi teha, asetatakse peopesad – lahtiselt, neli sõrme kokku surutud ja mõlema käe kahe pika sõrme otsad üksteist puudutamas – juuste piirile ja tõmmatakse aeglaselt lõua poole alla. Rõhtsalt hoitud sõrmed peavad hästi üle silitama otsaesise, silmalaud, nina mõlemad küljed, huuled ja lõua näopoolse osa. Samal ajal silitavad peopesad põski.

3. Mõlemat peopesa hõõrutakse uuesti vastu mulda ja lüüakse kokku, et tolm ja muld maha raputada. Seejärel silitatakse kõigepealt vasaku käe nelja sõrme sisepinnaga parema käsivarre alumist külge sõrmeotstest küünarnukini, siis vasaku peopesaga käsivarre sisekülge küünarnukist peopesani ja siis vasaku pöidla sisepinnaga parema pöidla välispinda. Sõrmus tuleb ära võtta. Seejärel silitatakse samamoodi parema käega vasakut käsivart. Peopesasid tuleb hõõruda vastu mulda, kuid ei ole vaja, et muld ja tolm kätele jääksid.

Mis rikub tajammumi

Tajammum rikneb, kui kaob selle vajalikuks teinud vabandav põhjus (uzr), kui leitakse vett, ning kõigis olukordades, mis rikuvad abdesti ja gusli.

Naiste haiz (menstruatsioon) ja nifas (sünnitusjärgne veritsus)

Haiz on veri, mis tuleb tervelt tüdrukult, kes on saanud kaheksa aastat täis ja astunud üheksandasse eluaastasse, või naiselt, kelle eelmise menstruatsiooniaja viimasest minutist on möödunud viisteist päeva, ja mis kestab vähemalt kolm päeva. Igat värvi verd peale valge, ka hägust eritist, nimetatakse haizi vereks. Kui tüdrukul algab haiz, jõuab ta suguküpsusikka, teda koheldakse naisena ja ta vastutab usu käskude ja keeldude eest. Päevade arvu hetkest, mil verd nähakse, kuni päevani, mil see lakkab, nimetatakse adati ajaks (menstruatsiooniajaks). See aeg on vähemalt 3 ja kõige rohkem 10 päeva. Iga naine peab teadma oma adati päevade arvu ja kellaaega. Kaheksa-aastaseks saanud tüdrukule on tema emal, ja kui ema ei ole, siis vanaemadel, vanematel õdedel ning isa- ja emapoolsetel tädidel fard õpetada teadmisi haizi ja nifasi kohta.

„Et dua ja istigfar vastu võetaks, tuleb sooritada namaze, hoiduda haram-asjadest ning lugeda neid abdestiga. Istigfari ja duade lugemine abdestiga on mustahab“ Se‘âdet-i Ebediyye („Igavene õnn“)

Nifas tähendab sünnitusjärgset veritsust. Nii nimetatakse verd, mis tuleb naiselt pärast sünnitust. Sellel verel ei ole lühimat kestust. Kui veri lakkab, tuleb kohe gusl võtta. Pikim kestus on 40 päeva. Kui 40 päeva on täis, võtab naine gusli ja hakkab namazi sooritama, isegi kui veri ei ole lakanud. Veri, mis tuleb pärast 40 päeva, on istihaza (see tähendab uzr).

Naised peavad ka oma nifasi päevad meelde jätma. Haiz ei ole: veri, mis kestab vähem kui 3 päeva, see tähendab kas või viis minutit vähem kui seitsekümmend kaks tundi; veri, mis kestab tüdrukul, kellel haiz on äsja alanud, üle 10 päeva; veri, mis neil, kellel see ei ole uus, ületab nende adati ja kestab ka üle kümne päeva; samuti rasedalt, üle 55 aasta vanuselt naiselt (ajisa) ja alla üheksa-aastaselt tüdrukult tulev veri.

Seda nimetatakse istihazaks (uzri vereks). See veri on haiguse tunnus. Kui see voolab kaua, on see ohtlik ja tuleb pöörduda arsti poole. Istihaza päevadel on naine nagu inimene, kelle nina sageli veritseb; selles olukorras võib ta namazi sooritada ja paastuda. Haizi ja nifasi ajal ei saa naine namazi sooritada ega paastuda. Ta ei saa teha tilavati ega tänu (šukr) sadždat. Ta ei saa puudutada Püha Koraani [mushafi]. Ta ei saa siseneda mošeesse ega palvepaika (masdžid), teha tavafi ümber Kaaba ega astuda suguühtesse. Puhtaks saanuna sooritab ta paastud järele (kaza), namaze aga järele ei soorita. Džunub või abdestita inimene, kes kuuleb sadžda-salmi, teeb tilavati sadžda pärast puhastumist. Kuid haizi või nifasi seisundis olevale naisele ei ole tilavati sadžda kohustuslik ka pärast puhastumist.

Naine peab oma mehele teatama, kui tema haiz algab. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Naine, kes varjab oma mehe eest oma haizi algust ja lõppu, on neetud.“ Kui haiz või nifas lakkab, on kohe gusli võtmine ja pesemine Allah Kõigekõrgema käsk, see tähendab fard.

Haiz ja nifas malikiidi mazhabis

Malikiidi mazhabis nimetatakse haizi vereks punast, kollast või hägust verd, mis voolab üheksa-aastaseks saanud tüdrukul eestpoolt ilma mingi põhjuseta. Niipea kui see hakkab voolama, on see haiz. Kui see jätkub, on see adat, kuni see kestab alla 15 päeva. Ülejääk on istihaza. Kui järgmisel kuul tema adat muutub, on haiz tema pikim adat pluss 3 päeva. Sellest pikem ja üle 15 päeva kestev on istihaza. Kui kursuf (vatt või riie, mille naine asetab ette) on kuiv või valgest eritisest märg, saab aru, et haiz on lõppenud. Pärast 70 aasta vanust tulev veri ei ole haiz, see on istihaza. Kui veri jätkub vaheaegadega, loetakse päevad, mil see on lakanud, puhasteks. Puhtuse vähim kestus on 15 päeva. Enne 15 päeva möödumist tulev veri on istihaza. Niisugusel puhtuse ajal ei ole ülempiiri. Kui veri lakkab ja algab 15 päeva pärast uuesti, on see haiz. Enne sünnitust tulev veri on haiz. Kui laps võetakse välja kõhtu lõigates, ei ole sellele järgnev veri nifas. Nifasi pikim kestus on 60 päeva. Kui veri on 15 päeva lakanud, saab naine tahiriks (puhtaks). Pärast seda tulev veri on haiz.

Haiz ja nifas šafiidi mazhabis

Haizi lühim kestus on 1 päev ja pikim 15 päeva. Kui veri tuleb üle 15 päeva, on see istihaza [uzr]. Puhtuse aeg on 15 päeva.

Kui veri tuleb enne 15 päeva möödumist, ei ole see haiz, vaid istihaza. Alla 9-aastaselt tüdrukult ja ajisalt [pärast 60. eluaastat] tulev veri ei ole haiz, see on uzr.

Nifasi pikim kestus on 60 päeva. Lühima kestuse jaoks ei ole piiri. Rasedalt tulev veri on haiz. Kui puhtaid päevi nifasi veritsuste vahel on vähem kui 15, loetakse need nifasiks. Kui nifasi veritsuste vahel on 15 või rohkem puhast päeva, on nifas lõppenud. 60 päeva ei ole vaja oodata. Kui veri tuleb 15 või rohkem päeva pärast puhtaks saamist, ei ole see nifasi, vaid haizi veri.

Haiz ja nifas hanbaliidi mazhabis

Haizi lühim kestus on 1 päev ja pikim 15 päeva. Kui veri tuleb üle 15 päeva, on see istihaza [uzr]. Enne uut haizi peab vahepeal olema möödunud vähemalt 13 päeva. Kui veri tuleb enne 13 päeva möödumist, ei ole see haiz, vaid istihaza. Alla 9-aastaselt tüdrukult ja ajisalt [pärast 50. eluaastat] tulev veri ei ole haiz, see on uzr.

Rasedalt tulev veri ei ole haiz, vaid istihaza. Nifasi pikim kestus on nagu hanafiidi mazhabis 40 päeva. Lühima kestuse jaoks ei ole piiri. Nifasi ajal on päevad, mil verd ei tule, puhtad; naine võtab gusli ja täidab kõiki oma jumalateenimisi. Päevadel, mil veri tuleb, jätab ta namazi ja paastu. Nii jätkub kuni 40 päevani.

2. Taharat nadžasatist

Kehal, riietel ja namazi sooritamise kohal ei tohi olla nadžasatit ehk ebapuhtust. Pearätt, peakate, turban, mest (nahksokk) ja nalin (puukinga) loetakse samuti riieteks. Kaela ümber mähitud salli rippuv osa liigub koos namazi sooritajaga, seepärast loetakse see riideks, ja kui see koht ei ole puhas, ei võeta namazi vastu. Kui alusvaiba see koht, kus seistakse ja kuhu pea pannakse, on puhas, võetakse namaz vastu ka siis, kui mujal on sellel nadžasatit, sest alusvaip ei ole erinevalt sallist keha külge kinnitatud. Kuid selle namaz, kes kannab suletud pudelis uriini, ei ole lubatud (džaiz), sest pudel ei ole koht, kus uriin tekib. [Sellest saab aru, et ei ole lubatud sooritada namazi, kui taskus on suletud odekolonni-, piirituse- või joodipudel või suletud karbis verine taskurätik või ebapuhas riidetükk.] Mõlema jala all olev koht ja sadžda koht peavad olema puhtad. Namaz, mis sooritatakse nadžasati peale laotatud riidel, klaasil või nailonil, võetakse vastu. Kui sadžda ajal puudutavad riiete hõlmad kuiva nadžasatit, ei tee see kahju.

„Naine, kes varjab oma mehe eest oma haizi algust ja lõppu, on neetud“ Hadith šarif

Istindža, istibra ja istinka

Teadaolevate kohtade (ees ja taga) puhastamist, kui neist on väljunud nadžasatit, nimetatakse istindžaks.

Istibra tähendab pärast urineerimist aja veetmist, kas ringi kõndides või muul viisil, kuni põie niiskus on kadunud. Istinka tähendab, et süda on kindel, et kusitisse ei ole jäänud uriini või kehale ei ole jäänud nadžasatit.

Naised istibrat ei tee. Meestel on vadžib teha istibra kõndides, köhides või vasakule küljele heites, see tähendab mitte jätta kusitisse tilku. Abdesti ei tohi võtta enne, kui on veendutud, et uriinitilku ei ole jäänud. Kui imbub välja üks tilk, rikub see abdesti ja määrib ka riided. Kui pesule imbub vähem kui peopesa suurune laik, on selle abdestiga sooritatud namaz makruh. Kui imbub rohkem, ei võeta namazi vastu. Kellel on istibraga raskusi, see peab panema kusiti avasse odratera suuruse taimse vati tahi. Vatt imab väljaimbuva uriini. Ainult vati ots ei tohi välja jääda.

3. Satr al-aurat (aurati katmine)

Kehaosi, mida inimesel on haram paljastada ja teistele näidata ning mida teistel on haram vaadata, nimetatakse auratiks. Meeste aurat ulatub nabast põlvede alla. Põlv on aurat. Namazi, mis sooritatakse nende kohtade katmata olles, vastu ei võeta. Namazi sooritades on meestele sunna katta ka muud kehaosad (käsivarred, pea) ja kanda sokke. Nende kohtade katmata namazi sooritamine on neile makruh. Naiste kõik kehaosad peale peopesade ja näo, sealhulgas käeseljad, juuksed ja jalad, on kõigis neljas mazhabis aurat. Seepärast on naisi nimetatud auratiks. Nende kohtade katmine on neile fard. Kui mõne aurati hulka kuuluva kehaosa veerand jääb ühe rukni kestuse ajaks katmata, rikub see namazi. Kui paljastub vähem, ei riku see namazi, kuid namaz on makruh. Õhuke riie, mille alt paistab keha kuju või värv, on sama, nagu seda ei olekski.

Naistel on väljaspool namazi, üksi olles, fard katta põlvede ja naba vaheline ala, vadžib katta selg ja kõht ning adab (kombekohane) katta muud kehaosad.

4. Istikbal al-kibla (kibla poole pöördumine)

See tähendab namazi sooritamist näoga Kaaba poole. Meka linnas oleva Kaaba hoone suunda nimetatakse kiblaks. Varem oli kibla Jeruusalemm. Seitseteist kuud pärast hidžrat, šabani kuu keskel teisipäeval, kästi pöörduda Kaaba poole.

Kibla ei ole Kaaba hoone, vaid maatükk, millel see seisab. See tähendab, et kogu ruum maast Aršini on kibla. Seepärast sooritatakse mere ja kaevu põhjas, kõrgetel mägedel ja lennukites namazi selle suuna poole. Kui silmanärvide ristuvate suundade vaheline umbes 45-kraadine ava langeb Kaabale, on namaz sahih.

5. Aeg

Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles ühes õilsas hadithis: „Džibril (alaihis-salam) oli kaks päeva Kaaba ukse juures minu imaam. Me sooritasime kahekesi hommikuse namazi koidu (fadžr) tõustes, keskpäevase namazi, kui päike seniidist lahkus, pärastlõunase namazi, kui iga asja vari oli asja enda pikkune, õhtuse namazi päikese loojudes [kui selle ülemine serv kadus] ja öise namazi, kui videvik pimenes. Teisel päeval sooritasime hommikuse namazi, kui oli valgeks läinud, keskpäevase, kui iga asja vari oli asja enda kahekordse pikkusega, pärastlõunase kohe pärast seda, õhtuse siis, kui paast lõpetatakse, ja öise, kui möödus kolmandik ööst. Siis ta ütles: ‚Oo Muhammed! Need on sinu ja eelmiste prohvetite namazi ajad. Sinu umma sooritagu iga viie aja namazi nende kahe aja vahel, mil meie neid sooritasime.‘“

Ka siit saab aru, et namaze, mida on kästud iga päev sooritada, on viis. Hommikuse namazi aeg: see algab koidu (fadžr) tõusust, see tähendab sellest, kui idas hakkab paistma valgus, ja kestab päikesetõusuni.

Keskpäevase namazi aeg: see algab ajast, mil esemete lühenenud varjud hakkavad pikenema, ja kestab, kuni vari on pikenenud eseme enda pikkuse võrra.

Pärastlõunase namazi aeg: see algab, kui keskpäevase namazi aeg lõpeb, ja kestab päikese kadumiseni.

Kuid kui päike on kolletunud, see tähendab, kui see on jõudnud silmapiirist odapikkuse kaugusele, ehk kui õhtuni on jäänud 40 minutit, on iga namazi sooritamine haram. See tähendab, et pärastlõunase namazi nii kaua edasilükkamine on haram (keelatud). Kuid kui pärastlõunane namaz on sooritamata, tuleb see siiski sooritada enne päikeseloojangut.

Õhtuse namazi aeg: see algab, kui päike on kadunud, ja kestab, kuni videvik pimeneb, see tähendab kuni punane kuma läänes kaob. Öise namazi aeg: see algab õhtuse namazi aja lõppemisest ja kestab koidu valgenemiseni. Öise namazi edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta pärast šariaadi järgset keskööd on makruh.

Namazide sooritamine enne või pärast nende aega on haram. See on suur patt. Ajalehe „Türkiye“ koostatud seinakalendrites on namazi- ja imsaki-ajad õigesti teatatud.

„Kõige väärtuslikum jumalateenimine on namaz, mis sooritatakse selle aja alguses“ Hadith šarif

Karahati ajad

Aegu, mil namazi sooritamine on tahrimi makruh ehk haram, on kolm. Nende kolme aja jooksul alustatud fardid ei ole sahih. Need ajad on päikesetõus, päikeseloojang ja keskpäev. Nende kolme aja jooksul ei ole lubatud (džaiz) ka varem valmis seatud surnu matusenamaz, tilavati sadžda ega sahvi sadžda. Päikeseloojangu ajal võib sooritada ainult sama päeva pärastlõunase namazi.

Azan ja ikamat

Azan tähendab kõigile teatamist. Meestel on viie aja namazi ja järelsooritatavate (kaza) namazide jaoks ning reedese namazi ajal hatibi ees azani lugemine sunnat al-muakkada (rõhutatud sunna). Naistel on azani ja ikamati lugemine makruh. Azan loetakse kõrgest kohast, et teistele aega teatada. Azani lugedes on mustahab tõsta mõlemad käed ja panna kummagi kõrva avasse üks sõrm. Ikamati lugemine on azanist vooruslikum (afdal). Azan ja ikamat loetakse näoga kibla poole. Lugemise ajal ei räägita ega vastata tervitusele. Azan loetakse nii: Allahu akbar (4 korda) Ašhadu an la ilaha illallah (2 korda)

Ašhadu anna Muhammadan Rasulullah (2 korda)

Hajja alas-salah (2 korda)

Hajja alal-falah (2 korda)

Allahu akbar (2 korda)

La ilaha illallah (1 kord)

Ainult hommikuse namazi azanis öeldakse pärast sõnu „Hajja alal-falah“ kaks korda (As-salatu hairun minan-naum). Ikamatis öeldakse lisaks kõigile azani sõnadele pärast „Hajja alal-falah“ kaks korda (Kad kamatis-salah).

6. Kavatsus (nijja)

Kavatsus tehakse iftitah-takbiri (algustakbiri) lausumise ajal. Namazi kavatsemine tähendab lasta südamest läbi käia namazi nimi, selle aeg, kibla ja imaami järgimine.

Pärast iftitah-takbiri tehtud kavatsus ei ole sahih ja seda namazi vastu ei võeta. Fardide ja vadžibide puhul tuleb kavatsedes teada, milline fard või milline vadžib see on. Rakaatide arvu kavatseda ei ole vaja. Sunnat sooritades piisab kavatsusest „namaziks“. Matusenamaziks kavatsetakse nii: „Kavatsen namazi Allahi pärast, salavati meie isand Prohvetile ja dua surnu eest; järgin kohalolevat imaami.“

„Raske karistus on neile, kes sooritavad namazi hooletult (gaflat) ja seda tähtsaks pidamata, kes sooritavad oma namaze inimeste ees silmakirjalikult (nifak) ja näitamise pärast (rija) ning jätavad need üksi olles sooritamata“ Al-Maun: 4–6

Ei ole tingimus, et imaam kavatseks olla meestele imaamiks. Kuid kui imaam ei kavatse olla kohalolevale kogudusele (džamaat) imaamiks, ei saa ta ühise namazi tasu. Kui ta kavatseb olla imaamiks, saab ta ka selle tasu. Imaam peab kavatsema „olla naistele imaamiks“. Jumalateenimisi tehes ei nimetata kavatsuseks ainult suuga ütlemist. Kui südamega ei kavatseta, ei võeta jumalateenimisi vastu.

7. Tahrima-takbir

See tähendab namazi alustamist sõnadega „Allahu akbar“. Käed tõstetakse kõrvade juurde nii, et peopesad on kibla poole. Pöialde otsad puudutavad kõrvanibusid. Allahu akbar öeldes lastakse käed alla ja lõpetades on need naba all kokku pandud. Naised tõstavad käed õlgadeni ja ütlevad takbiri. Seejärel hoiavad nad käsi rinnal nii, et vasak käsi on all ja parem peal; nad ei haara randmest nagu mehed.

B) Namazi ruknid

Namazi sees olevaid farde (rukne) on viis. Need on:

1. Kijam

Namazi viiest ruknist esimene on kijam. Kijam tähendab püsti seismist. Haige, kes ei suuda seista, sooritab namazi istudes. Haige, kes ei suuda istuda, heidab selili ja sooritab namazi pead liigutades. Tema pea alla pannakse padi, et ta nägu oleks kibla, mitte taeva poole. Ta tõstab põlved püsti ega siruta jalgu kibla suunas. Seistes peavad jalad olema üksteisest nelja sõrme laiuse vahega.

2. Kiraat

Fard on lugeda seistes Püha Koraanist üks salm sunnade ja vitr-namazi igas rakaadis ning üksi palvetades fardide kahes rakaadis. Lühikese suura lugemine annab rohkem tasu.

Kiraadina on Fatiha lugemine vadžib. Nelja rakaadiga fardide kahes esimeses rakaadis on vadžib lugeda Fatiha ja üks lisasuura (zamm as-sura) või vähemalt kolm lühikest salmi, kahes viimases rakaadis on Fatiha lugemine sunna. Vadžib-namazi vitri ja sunna-namazide igas rakaadis on vadžib lugeda Fatiha koos lisasuuraga. Vadžib on ka lugeda Fatiha enne suurat ja ainult üks kord. Kui üks neist viiest Fatihaga seotud vadžibist unustatakse, tuleb teha sahvi sadžda (unustuse sadžda). Kiraadina ei ole lubatud lugeda Püha Koraani tõlget. Koraani loetakse algkujul, araabia keeles.

3. Ruku

Pärast kiraati kijamis kummardutakse takbiri öeldes ruku asendisse. Ruku ajal haaravad mehed sõrmed laiali põlvedest kindlalt kinni ning hoiavad selja ja pea sirgena. Ruku ajal öeldakse vähemalt kolm korda „Subhana Rabbijal-azim“ (3, 5, 7, 9 või 11 korda ütlemine on mustahab). Ruku ajal hoitakse käsivarred ja jalad sirged. Naised sõrmi laiali ei aja. Nad ei hoia selga, jalgu ega käsivarsi sirgena.

Imaamil ja üksi palvetajal on sunna öelda rukust kaumasse tõustes „Sami Allahu liman hamidah“. Kogudus seda ei ütle. Kohe pärast seda öeldakse „Rabbana lakal hamd“ ja seistakse kaumas sirgelt ning seejärel, öeldes „Allahu akbar“ ja laskudes sadždasse, pannakse maha kõigepealt parem põlv, siis vasak põlv, siis parem, siis vasak käsi ning siis nina ja otsaesine.

4. Sadžda

Sadžda ajal öeldakse vähemalt kolm korda „Subhana Rabbijal-ala“ (3, 5, 7, 9 või 11 korda ütlemine on mustahab). Käte sõrmed peavad olema koos, kibla poole, kõrvade kõrgusel ja pea kahe käe vahel. Otsaesise panemine puhtale kohale, see tähendab kivile, mullale, puule või alusvaibale, on fard ja on öeldud, et ka nina koos sellega panemine on vadžib. Ilma mõjuva põhjuseta ainult nina panemine ei ole lubatud. Ainult otsaesise panemine on makruh.

Mõlema jala või vähemalt kummagi jala ühe varba panemine maha on fard või vadžib. See tähendab, et kui mõlemat jalga maha ei panda, siis namazi kas ei võeta vastu või see on makruh. Sadžda ajal on sunna painutada varbad ja pöörata nende otsad kibla poole.

Mehed hoiavad käsivarred ja reied kõhust eemal. Käte ja põlvede maha panemine on sunna. Sunna on hoida kandu kijamis üksteisest nelja sõrme laiuse kaugusel, ruku, kauma ja sadžda ajal aga koos. Sadždasse laskudes on püksisäärte ülestõmbamine makruh ja makruh on neid üles tõmmata ja käärida ning nii namazile asuda. Üles käänatud, kokku kääritud või lühikeste käiste, säärte ja hõlmadega namazi sooritamine on makruh. Laiskusest või pea katmise tähtsusele mõtlemata palja peaga namazi sooritamine on makruh. Namazi tähtsaks mittepidamine aga on uskmatus (kufr). Makruh on ka määrdunud riiete ja tööriietega namazi sooritamine.

5. Kada al-ahira

Viimases rakaadis on fard istuda nii kaua, kui kulub Attahijjatu lugemiseks. Istudes ei näidata käte sõrmedega märku. Mehed laotavad vasaku jala maha, varbaotsad paremale pööratud, ja istuvad sellel jalal. Parem jalg hoitakse püsti. Selle varbad puudutavad maad. Varbaotsad on veidi kibla poole painutatud. Nii istumine on sunna. Naised istuvad tavarruki viisil, see tähendab tuharatega maas. Reied on üksteise lähedal. Parem jalg pistetakse paremalt poolt välja. Vasak jalg jääb alla, varbaotsad paremale pööratud.

Kas sind paneb nutma prohveti sõprade meenutus
paigas, kus kasvavad salam-akaatsiad?
Ütle, kas sind paneb nutma Mediina tuul
või öösel Idami mäelt sähvatav välk?
Kasidat al-Burda