USU (IMAN) TINGIMUSED

1. Uskuda Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusesse

(Amantu billahi) tähendab: „Ma usun Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusesse, olen Tema usu omaks võtnud, kinnitan seda oma südamega ja tunnistan oma keelega.“ Allah Kõigekõrgem on olemas ja Ta on üks. Tema olemuses (zat) ja omadustes ei ole Temal mingil viisil kaaslast. Nii nagu kõigi loodute olemus ja omadused ei sarnane nende Looja olemuse ja omadustega, nõnda ei sarnane ka Looja olemus ja omadused ühegi Tema loodu olemuse ja omadustega. Kõigi loodute iga elundi ja iga raku looja, see, kes neile eimillestki olemasolu annab, on ainult Allah Kõigekõrgem. Allah Kõigekõrgema olemuse tegelikkust ei saa teada keegi. Ta on kõrgemal kõigest, mis tuleb mõistusse ja kujutlusse, ning sellest vaba. Tema olemust ei ole lubatud (džaiz) mõistuse ega kujutlusega ette kujutada. Ent Tema omadused ja nimed, mis on Püha Koraanis teatatud, tuleb pähe õppida ning nende abil Tema jumalikkust (uluhijja) kinnitada ja tunnistada. Kõik Tema omadused ja nimed on algusetud (azali) ja lõputud (abadi). Allah Kõigekõrgem ei ole aine, keha ega seisund. Temal ei ole sarnast, kaaslast ega vastandit. Ta ei ole nagu asjad, mida me teame ja suudame mõelda. Seda, milline Ta on, ei ole võimalik mõista ega mõelda. Kõik, mis tuleb meelde, on väär. Allah Kõigekõrgem on olemas, Ta on üks. Peale Tema ei ole ühtki jumalat, kes oleks teenimist väärt. Allah Kõigekõrgem ei ole seotud aja, paiga ega suunaga. Ta ei ole üheski paigas ega üheski küljes. Ajad, paigad ja suunad on loonud Tema. Teadmatud arvavad, et Ta on Arši peal või üleval taevas. Arši ning seda, mis on selle kohal ja all, on loonud Tema. Asi, mis on loodud hiljem, ei saa olla paigaks Temale, kes on algusetu (kadim [azali]). Nii nagu Tema olemus ei asu üheski paigas, nõnda on Ta vaba ka teadaolevast kuuest suunast. See tähendab, et Ta ei ole ees ega taga, paremal ega vasakul, üleval ega all. Ta ei ole universumi sees ega väljaspool seda. Sees või väljas olemist saab mõelda ainult kahe olemasoleva asja vahel.

Ei saa öelda, et Allah Kõigekõrgem on igal pool. Kuna Allah Kõigekõrgem on paigast vaba, tähendaks ütlus „Ta on igal pool“ Temale paiga määramist. Kõik paigad, see tähendab iga koha, on loonud Allah Kõigekõrgem. Loodu ei saa olla Looja paigaks. Seepärast tuleb öelda mitte „igal pool“, vaid: „Allah Kõigekõrgem on paigast vaba.“ Sellepärast ei öelda, et Allah on igal pool. Öeldakse: „Allah Kõigekõrgem on igal ajal ja igas paigas kohal (hazir) ja nägija (nazir).“

„Iga moslem peab kõigepealt laskma oma lapsel ‚Amantu‘ pähe õppida ja selle tähenduse talle hästi selgeks tegema“ Hüseyin Hilmi ibn Said (rahmatullahi alaih)

Hazrat Saijid Abdulhakim Arvasi ütleb:

„Kuna Allah Kõigekõrgem ei ole seotud aja ega paigaga, on ütlus ‚Ta on kohal ja nägija‘ ülekantud tähendusega (madžaz). See tähendab, et ilma ajata ja ilma paigata [olemata üheski paigas] on Ta kohal [on olemas] ja nägija [näeb]. Nii nagu kõik Allah Kõigekõrgema omadused on ajatud ja paigatud, nõnda ei ole ka Tema kohalolek ja nägemine seotud aja ega paigaga.“ Universum on loodud kujutluse astmel. See, et kujutluse astmel olev maailm näib pidevalt olemas olevat, toimub Allahi väe (kudrat) läbi. Tema on iga olevuse looja, omanik ja valitseja. Tuleb uskuda ja öelda, et Temal ei ole valitsejat, käskijat ega kedagi Temast kõrgemat. Iga kõrgus ja iga täiuslik omadus kuulub Temale. Temas ei ole ühtki puudust ega ühtki puudulikku omadust. Ta võib teha, mida tahab. Seda, mida Ta teeb, ei tee Ta selleks, et see oleks kasulik Temale endale või teistele. Ta ei tee midagi vastutasu eest. Sellegipoolest on Tema igas teos tarkust (hikmat), kasu, armu ja heldust. Ta ei ole kohustatud andma oma teenijatele seda, mis on hea ja kasulik, ega andma ühtedele tasu ja teistele karistust. Kui Ta paneks kõik sõnakuulmatud ja patustajad Paradiisi, sobiks see Tema armu ja heldusega. Kui Ta heidaks kõik, kes Talle kuuletuvad ja Teda teenivad, Põrgusse, ei oleks see vastuolus õiglusega. Kuid Ta on tahtnud ja teatanud, et Ta viib moslemid, need, kes Teda teenivad, Paradiisi ja annab neile lõputuid ande ja heategusid, uskmatuid aga karistab Põrgus lõputult. Ta ei tagane oma sõnast. Kui kõik elusolendid usuksid ja kuuletuksid, ei oleks sellest Temale mingit kasu. Kui kogu maailm muutuks uskmatuks, ohjeldamatuks ja ülemeelikuks ning hakkaks Temale vastu, ei teeks see Temale mingit kahju. Kui Ta tahab, annab Ta andeks inimesele, kes on teinud ükskõik millise suure patu, välja arvatud širk ja uskmatus (kufr), ning surnud meelt parandamata. Kui Ta tahab, karistab Ta väikese patu eest. Ta on teatanud, et ei anna kunagi andeks neile, kes surevad uskmatutena või usust taganejatena (murtad), ning et karistab neid lõputult.

Kes on moslem ja kuulub kibla rahva (ahl al-kibla) hulka ning teenib Teda, kuid kelle usutõekspidamine (itikad) ei vasta Ahl as-Sunna usutõekspidamisele ja kes sureb meelt parandamata, seda karistab Ta küll Põrgus, kuid niisugused bidatit järgivad moslemid ei jää Põrgusse lõputult.

Allah Kõigekõrgema nägemine siin maailmas oma silmaga on võimalik (džaiz), kuid keegi ei ole Teda näinud. Ülestõusmispäeval ilmub Ta kogunemispaigas (mahšar) uskmatutele ja patustele usklikele oma võimsuse (kahr) ja majesteetlikkusega (džalal), vagadele (salih) usklikele aga oma armu ja iluga (džamal). Usklikud näevad Teda Paradiisis Tema ilu (džamal) omaduses. Teda näevad ka inglid ja naised. Uskmatud jäävad sellest ilma.

Allah Kõigekõrgema puhul ei saa mõelda öö ja päeva vaheldumisest ega aja möödumisest. Kuna Allah Kõigekõrgemas ei toimu mingis mõttes mingit muutust, ei saa öelda, et minevikus oli Ta selline või tulevikus on Ta selline. Allah Kõigekõrgem ei sulandu millessegi (hulul). See tähendab, et Ta ei ühine ühegi asjaga. Allah Kõigekõrgemal ei ole vastandit, vastaspoolt, sarnast, kaaslast, abilist ega kaitsjat.

Temal ei ole ema, isa, poega, tütart ega abikaasat. Ta on alati kohal, hõlmab kõike ja näeb kõike. Ta on igaühele lähemal kui tema kaelasoon. Kuid Tema kohalolek, hõlmamine, kaasolemine ja lähedus ei ole niisugused, nagu meie neid mõistame. Tema lähedust ei saa mõista õpetlaste teadmistega, teadusinimeste teravmeelsusega ega aulija kašfi ja šuhudiga (sisenägemise ja vaatlusega). Inimmõistus ei suuda nende sisu haarata. Allah Kõigekõrgem on üks oma olemuses ja omadustes ning üheski neist ei toimu muutust ega teisenemist.

Allah Kõigekõrgema nimed on lõputud. Tuntud on, et Tal on tuhat ja üks nime; see tähendab, et Ta on oma nimedest teatanud inimestele tuhat ja üks. Muhammedi alaihis-salam usus on neist teatatud üheksakümmend üheksa. Neid nimetatakse Asma al-husnaks.

Allah Kõigekõrgema zati ja subuti omadused

Allah Kõigekõrgemal on kuus omadust, mida nimetatakse sifat az-zatijaks:

1. Vudžud: Allah Kõigekõrgem on olemas. Tema olemasolu on algusetu. Ta on vadžib al-vudžud, see tähendab, et Tema olemasolu on paratamatu. 2. Kidam: Allah Kõigekõrgema olemasolul ei ole esimest hetke ega algust.

3. Baka: Allah Kõigekõrgema olemasolul ei ole viimast hetke ega lõppu. Ta ei lakka kunagi olemast. Nii nagu on võimatu, et Temal oleks kaaslane, on võimatu ka olematus Tema olemusele (zat) ja omadustele.

4. Vahdanijat: Allah Kõigekõrgemal ei ole oma olemuses, oma omadustes ega oma tegudes kaaslast ega sarnast.

5. Muhalafatun-lilhavadis: Allah Kõigekõrgem ei sarnane oma olemuselt ja omadustelt ühegi loodu olemuse ja omadustega.

6. Kijam bi-nafsihi: Allah Kõigekõrgem on olemas iseenese läbi. Ta ei vaja paika. Kui ainet ja paika veel ei olnud, oli Tema olemas, sest Ta on vaba igast vajadusest. Milline oli Tema olemus enne seda, kui Ta tõi selle universumi olematusest olemasollu, selline on see alati ja lõputult.

Allah Kõigekõrgemal on kaheksa omadust, mida nimetatakse sifat as-subutijaks:

1. Hajat: Allah Kõigekõrgem on elav. Tema elu ei sarnane loodute eluga; see on Tema olemusele kohane ja ainult Temale omane elu, algusetu ja lõputu. 2. Ilm: Allah Kõigekõrgem teab kõike. Tema teadmine ei ole nagu loodute teadmine. Ta näeb ja teab, kui sipelgas pimedal ööl musta kivi peal kõnnib. Ta teab mõtteid ja kavatsusi, mis inimeste südamest läbi käivad. Tema teadmises ei toimu muutust. See on algusetu ja lõputu.

3. Sam: Allah Kõigekõrgem kuuleb. Ta kuuleb ilma vahendita ja ilma suunata. Tema kuulmine ei sarnane teenijate kuulmisega. Ka see Tema omadus on nagu kõik Tema omadused algusetu ja lõputu. 4. Basar: Allah Kõigekõrgem näeb. Ta näeb ilma tööriistata ja ilma tingimusteta. Tema nägemine ei ole silmaga. 5. Irada: Allah Kõigekõrgemal on tahe. Ta loob, mida tahab. Kõik saab olemasolu Tema tahtel. Ei ole ühtki jõudu, mis võiks Tema tahtele takistuseks olla.

6. Kudrat: Allah Kõigekõrgem on kõikvõimas. Miski ei ole Talle raske.

7. Kalam: Allah Kõigekõrgem on kõneleja. Tema kõne ei toimu tööriista, häälikute, helide ega keelega.

8. Takvin: Allah Kõigekõrgem on Looja. Peale Tema ei ole teist loojat. Kõik loob Tema. Kellegi teise kohta peale Allah Kõigekõrgema ei tohi öelda „looja“. Ta lõi kõik olevad eimillestki. Inimeste ja loomade liikumise, liikumatuse, mõtted, haigused, paranemise, head ja halva, kasu ja kahju loob ainult Tema. Inimene ei suuda luua oma liigutusi, mõtteid ega mitte midagi. Inimese mõtted, liigutused, avastused ja leiutised – kõik need teeb ja loob alati Tema. Nimetada kedagi teist peale Tema loojaks on teadmatu ja väär kõne.

„Kuna Allah Kõigekõrgem ei ole seotud aja ega paigaga, on ütlus ‚Ta on kohal ja nägija‘ ülekantud tähendusega. See tähendab, et ilma ajata ja ilma paigata [olemata üheski paigas] on Ta kohal [on olemas] ja nägija [näeb]“ Saijid Abdulhakim Arvasi (rahmatullahi alaih)

Allah Kõigekõrgema sifat as-subutija on samuti nagu Tema sifat az-zatija algusetu (kadim). Ka need omadused on Tema olemusest lahutamatud. See tähendab, et Tema omadused ei ole samad, mis Tema olemus, Tema ise, kuid ei ole ka sellest erinevad. Mitte keegi ja mitte miski ei saa olla Allah Kõigekõrgema omaduste osaline ega neile sarnane. Zati omadused on omadused, mis kuuluvad ainuüksi Allah Kõigekõrgema olemusele. Neid omadusi ei ole ühelgi loodul. Neil ei ole loodutega ka mingil viisil seost. Subuti omadused aga on omadused, millel on loodutega seos. Neist on Ta – välja arvatud loomise omadus – andnud ka oma teenijatele, küll pisut ja piiratud määral. Ka nendes Tema omadustes ei toimu mingit muutust. Ka need on nagu zati omadused algusetud (kadim ehk azali). Kuna aga loodud olendid loodi hiljem, on nende omaduste seos loodutega tekkinud hiljem (hadis), see tähendab, et see ei ole algusetu. Need Tema omadused – see, et Ta on elav, teab, kuuleb, näeb, on vägev, tahab ja kõneleb – ei sarnane sugugi teenijate omadustega; sarnased on ainult nende nimetused. Tema olemuse ja omaduste tegelikkust ei ole võimalik mõista.

Ükski loodu ei suuda kunagi oma Loojat mõista ega haarata. Meie isand Prohvet ütleb: „Mõtisklege Allah Kõigekõrgema loodu üle, aga ärge mõtisklege Tema olemuse üle. Sest te ei suuda Tema suurust hinnata ega jõua Teda mõista.“ Teises õilsas hadithis on öeldud: „Allah Kõigekõrgem on kaugel kõigest, mis tuleb meelde.“1

2. Uskuda inglitesse

Va malaikatihi: see tähendab uskuda inglitesse. Inglid on kehad. Nad on peened (latif), peenemad kui gaas. Nad on valgusest (nurani). Nad on elavad. Neil on mõistus. Seda halba, mis on inimestes, inglites ei ole. Nad võivad võtta mis tahes kuju. Nii nagu gaasid muutuvad vedelikeks ja tahketeks aineteks ning võtavad tahkes olekus kuju, võivad ka inglid võtta kauneid kujusid. Inglid ei ole hinged, mis on suurte inimeste kehast lahkunud. Kristlased arvavad, et inglid on niisugused hinged. Nad ei ole ka nagu energia või jõud. Osa vanu filosoofe arvas nii.

Ingel (malak) tähendab saadikut, sõnumitoojat. Selle sõna mitmus on malaika. Inglid loodi enne kõiki teisi elusolendeid. Seepärast on usk inglitesse nimetatud enne usku raamatutesse. Ka raamatud tulevad enne prohveteid. Püha Koraanis nimetatakse usutavaid asju samuti selles järjekorras. Usk inglitesse peab olema niisugune: inglid on Allah Kõigekõrgema teenijad. Nad ei ole Tema kaaslased. Nad ei ole Tema tütred. Uskmatud ja ebajumalakummardajad (mušrik) arvasid nii. Allah Kõigekõrgem on kõigi inglitega rahul. Nad kuuletuvad Allah Kõigekõrgema käskudele. Nad ei tee patte. Nad ei hakka käskudele vastu. Nad ei ole mehed ega naised. Nad ei abiellu. Neil ei ole lapsi. Neil on elu, see tähendab, et nad on elavad.

„Mõtisklege Allah Kõigekõrgema loodu üle, aga ärge mõtisklege Tema olemuse üle. Sest te ei suuda Tema suurust hinnata ega jõua Teda mõista“ Hadith šarif

Kui Allah Kõigekõrgem teatas, et Ta loob inimesed, küsisid inglid: „Oo mu Issand! Kas Sa lood olendid, kes teevad maa peal pahandust ja valavad verd?“ Niisugused inglite küsimused, mida nimetatakse zallaks (komistuseks), ei kahjusta seda, et nad on patuta ja süüta. Kõige arvukamad loodud on inglid. Nende arvu ei tea keegi peale Allah Kõigekõrgema. Taevastes ei ole ühtki tühja paika, kus inglid ei teeniks Allahit. Taevaste iga koht on täis ingleid, kes on rukus (vöökummarduses) või sadždas (maani kummarduses). Taevastes ja maa peal, rohus, tähtedes, elusates ja elututes, vihmapiiskades, puulehtedes, igas molekulis, igas aatomis, igas reaktsioonis, igas liikumises, kõiges on inglitel ülesanded. Igal pool täidavad nad Allah Kõigekõrgema käske. Nad on vahendajad Allah Kõigekõrgema ja Tema loodute vahel. Mõned neist on teiste inglite ülemad. Mõned toovad sõnumeid inimeste prohvetitele. Mõned toovad inimeste südamesse häid mõtteid, mida nimetatakse ilhamiks (sisenduseks).

Mõned ei tea inimestest ega ühestki loodust midagi; nad on Allah Kõigekõrgema ilu (džamal) ees vaimustusest endast väljas. Igal inglil on kindel paik ja ta ei saa sealt lahkuda. Paradiisi inglid on Paradiisis. Nende ülema nimi on Ridvan. Põrgu ingleid nimetatakse zabanijadeks. Nemad täidavad Põrgus neile kästud ülesandeid. Põrgu tuli ei tee neile kahju, nii nagu meri ei tee kahju kalale. Põrgu zabanijade ülemaid on üheksateist. Kõige suurema nimi on Malik. Nelja inglit, kes kirjutavad üles iga inimese kõik head ja halvad teod – kaks tulevad öösel ja kaks päeval –, nimetatakse Kiraman katibiniks või Hafaza ingliteks.

On ka edasi antud, et Hafaza inglid on neist erinevad. Paremal pool olev ingel on vasakpoolse ülem ja kirjutab üles head teod. Vasakpoolne kirjutab üles halvad teod. Haudades on ingleid, kes karistavad uskmatuid ja sõnakuulmatuid moslemeid, ning ingleid, kes esitavad hauas küsimusi. Küsivaid ingleid nimetatakse Munkariks ja Nakiriks. Neid, kes küsitlevad usklikke, nimetatakse ka Mubašširiks ja Baširiks. Inglid on üksteisest auastmelt erinevad. Kõige kõrgemaid on neli: 1. Džibril alaihis-salam. Tema ülesanne on tuua prohvetitele ilmutust (vahj) ning teatada käske ja keelde. 2. Israfil alaihis-salam. Tema puhub pasunasse, mida nimetatakse Suriks. Ta puhub Suri kaks korda. Esimese korra järel sureb iga elav peale Allah Kõigekõrgema. Teise korra järel ärkavad kõik uuesti ellu. 3. Mikail alaihis-salam. Tema ülesanne on tuua odavust ja kallidust, puudust ja küllust ning panna liikuma iga aine. 4. Azrail alaihis-salam. Tema võtab inimeste hinged.

Need neli on kõigi inglite prohvetid. Nende nelja ingli järel tulevad auastmelt neli klassi: inglid, keda nimetatakse Hamalat al-Aršiks (Arši kandjateks) – neid on neli ja Ülestõusmispäeval on neid kaheksa; jumalikus ligiolekus olevad inglid, keda nimetatakse Mukarrabiniks; karistusinglite ülemad, keda nimetatakse Karubijuniks; ja halastusinglid, keda nimetatakse Ruhanijuniks. Nad kõik on inglite eliit (havass), see tähendab kõrgeimad.

Nad on kõrgemad kõigist inimestest peale prohvetite. Moslemite vagad (salih) ja aulija on kõrgemad kui tavalised inglid. Tavalised inglid aga on kõrgemad kui tavalised moslemid, see tähendab sõnakuulmatud ja patused (fasik).

3. Uskuda raamatutesse

Va kutubihi: see tähendab: „Ma usun raamatutesse, mille Allah Kõigekõrgem on alla saatnud.“ Allah Kõigekõrgem saatis need raamatud alla nii, et mõnele prohvetile andis Ta need ilmutusena Džibrili-nimelise ingli kaudu, see tähendab, lasi inglil neid talle ette lugeda, mõnele kirjutatuna tahvlitele ja mõnele lasi Ta neid kuulda ilma inglita. Need kõik on Allah Kõigekõrgema sõna (kalam). Need on algusetud ja lõputud. Need ei ole loodud. Need ei ole inglite ega prohvetite endi sõnad. Kõik raamatud, mille Allah Kõigekõrgem on alla saatnud, on tõde ja õiged. Meile teatatud taevaseid raamatuid on sada neli. Neist on tuntud, et kümme suhufi (väikest raamatut; sõna sahifa mitmus) saadeti alla Aadamale alaihis-salam, viiskümmend suhufi Šisile (Šitile) alaihis-salam, kolmkümmend suhufi Idrisile alaihis-salam ja kümme suhufi Ibrahimile alaihis-salam. Taurat (Toora) saadeti alla Musale alaihis-salam, Zabur (Psalmid) Davudile alaihis-salam, Indžil (Evangeelium) Isale alaihis-salam ja Püha Koraan Muhammedile alaihis-salatu vas-salam. Püha Koraan tühistas (nash) kõik raamatud ja kõrvaldas nende otsuste kehtivuse. Püha Koraanis ei ole kuni Ülestõusmispäevani kunagi viga, unustamist, lisandust ega puudujääki. Kõik mineviku ja tuleviku teadmised on Püha Koraanis. Seepärast on see kõigist raamatutest kõrgem ja väärtuslikum. Meie isand Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) suurim ime (mudžiza) on Püha Koraan. Kui kõik inimesed ja džinnid kokku tuleksid ja püüaksid öelda midagi, mis oleks nagu Püha Koraani lühim suura, ei suudaks nad seda. Tänapäeval peavad kõik inimesed järgima Püha Koraani. Praegu ei ole üheski maal tõelist Tauratit ega Indžili. Olemas on ainult moonutatud Indžilid. Need raamatud moonutati (tahrif) hiljem, see tähendab, et inimesed muutsid neid. Isegi kui need ei oleks moonutatud, ei kehtiks need – Allah Kõigekõrgem on need kõik tühistanud.

Püha Koraan saadeti alla salm salmi haaval ja see sai täielikuks 23 aastaga. Püha Koraan kehtib kuni Ülestõusmispäevani. See on kaitstud kehtetuks muutumise ja inimeste tehtavate muudatuste eest. Kes usub, et Püha Koraanis on puudujääk või lisandus, ei ole uskunud Allah Kõigekõrgemasse. Pühades salmides öeldakse tähenduse järgi:

„Püha Koraani saatsime alla Meie ja kindlasti kaitseme seda Meie.“ (al-Hidžr: 9)

„Püha Koraan on väga väärtuslik, äärmiselt vägev (võrratu) raamat. Vale ei pääse sellesse ei eest ega tagant (ei ühestki suunast ega mingil viisil ei pääse sellesse midagi alusetut, sest) see on alla saadetud Allah Kõigekõrgema poolt, kes on hakim (kelle igas sõnas ja teos on tarkus) ja mahmud (igasuguse kiituse vääriline).“ (Fussilat: 41–42) Püha Koraan teatab paljudest varjatud asjadest, mis on minevikus toimunud ja tulevikus toimuvad. Need, kes seda kuulevad ja loevad, ei saa selle maitsest küllalt. Isegi kui nad väsivad, ei tüdine nad. Lugematute kogemustega on selgunud, et selle lugemine või kuulamine peletab mured. Kuulajate seas on nähtud ka neid, kelle südamesse langes õudus ja hirm, ja isegi neid, kes selle tõttu surid. Paljude raevukate islamivaenlaste südamed on Püha Koraani kuulates pehmenenud ja nad on jõudnud usule.

Püha Koraan ei ole alates allasaatmisest läbi teinud mingit muutust ega tee seda ka edaspidi. Püha Koraan on Allahi sõna (kalam). Inimestel ei ole võimalik niisugust raamatut teha. Kellelgi ei ole õnnestunud öelda midagi, mis oleks kas või ühe selle salmi sarnane. Kõik senised luuletajad ja kirjanikud on Püha Koraani sõnastuse (nazm) ja tähenduse ees jõuetuks jäänud ja seda imetlenud. Pärast seda, kui meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) oli lahkunud teispoolsusse, laskis tema esimene kaliif hazrat Abu Bakr as-Siddik (radijallahu anhu) Püha Koraani salmid kokku koguda. Nii tekkis mushaf. Kõik õilsad kaaslased (ashab al-kiram) teatasid üksmeelselt, et see mushaf on Allahi sõna. Kolmas kaliif Usman (radijallahu anhu) laskis sellest mushafist kirjutada veel kuus eksemplari. Ta saatis need mõnesse provintsi.

Püha Koraani tuleb lugeda selle algkujul. Muude tähtedega kirjutatut ei nimetata Pühaks Koraaniks. Mushafi kätte võttes peab inimesel olema abdest; ta peab istuma näoga kibla poole ning lugema tähelepanelikult, aeglaselt ja alandliku aukartusega (hušu), mushafisse vaadates, andes igale salmile selle õiguse ja järgides tadžvidi reegleid. Ta peab mõtlema sellele, et see, mida ta loeb, on Allahi sõna, ja järgima Püha Koraani käske ja keelde.

4. Uskuda prohvetitesse

Va rusulihi: see tähendab: „Ma usun Allah Kõigekõrgema prohvetitesse.“ Prohvetid saadeti selleks, et juhtida inimesi teele, millega Allah Kõigekõrgem on rahul, ja näidata neile õiget teed. Nad on inimesed, kes on loomu, iseloomu, teadmiste ja mõistuse poolest kõrgemad, väärtuslikumad ja auväärsemad kui kõik nende ajal elanud inimesed. Neil ei ole ühtki halba iseloomujoont ega taunitavat käitumist.

Prohvetitel on ismat-omadus. See tähendab, et ei enne ega pärast seda, kui neile teatati nende prohvetlusest, ei tee nad ühtki pattu, ei väikest ega suurt. Pärast seda, kui neile on prohvetlusest teatatud, kuni selle levimise ja teatavaks saamiseni ei ole neil ka pimedust, kurtust ega muid sarnaseid puudusi ja vigu. Prohveteid, kes tõid uue usundi, nimetatakse rasulideks. Prohveteid, kes uut usundit ei toonud, vaid kutsusid inimesi varasema usundi juurde, nimetatakse nabideks. Käskude edastamises (tablig) ja inimeste Allahi usu juurde kutsumises ei ole rasulil ja nabil mingit erinevust. Prohvetitesse uskumine tähendab uskuda, et nad kõik on tõemeelsed ja õigekõnelejad, tegemata nende vahel mingit vahet. Kes ei usu ühtesse neist, ei ole uskunud ühessegi neist.

Hoolimata vaenlaste rohkusest, uskmatute pilkamisest ja kiusamisest edastasid prohvetid Allah Kõigekõrgema käske inimestele ega kartnud vaenlasi. Allah Kõigekõrgem kinnitas prohveteid imedega (mudžiza), et näidata, et nad on tõemeelsed ja räägivad tõtt. Mitte keegi ei suutnud nende imedele vastu hakata. Inimest, kes prohveti omaks võtab ja temasse usub, nimetatakse selle prohveti umma liikmeks. Ülestõusmispäeval antakse prohvetitele luba paluda nende umma liikmete eest, kellel on palju patte, ja nende eestpalve (šafaat) võetakse vastu. Allah Kõigekõrgem annab luba eest paluda ka nende ummade õpetlastele, vagadele (salih) ja aulijale ning võtab nende eestpalve vastu.

„Koraani saatsime alla Meie ja kindlasti kaitseme seda Meie“ Al-Hidžr: 9

Prohvetid (alaihimus-salavatu vat-taslimat) elavad oma haudades elu, mida me ei tunne. Muld ei lagunda nende õnnistatud kehi. Seepärast on õilsas hadithis öeldud: „Prohvetid sooritavad oma haudades namazi.“ Kui prohvetite (alaihimus-salam) õnnistatud silmad magavad, ei maga nende südamesilm. Prohvetluse ülesannete täitmises ja prohvetluse eeliste kandmises on kõik prohvetid võrdsed. Prohvetid (alaihimus-salavatu vat-taslimat) on inimeste seast. Džinnidest, inglitest ja naistest ei saa inimestele prohvetit. Džinnid ja inglid ei saa tõusta prohvetite astmeni. Prohvetitel on üksteise ees eeliseid. Selliste eeliste poolest nagu see, et nende umma on arvukam, et maad, kuhu nad saadeti, on suuremad, et nende teadmised ja tunnetus (marifat) on levinud rohkematesse paikadesse, et nende imesid on rohkem ja need on püsivamad ning et neile on antud eriline väärtus ja annid, on viimse aja Prohvet Muhammed alaihis-salam kõigist prohvetitest kõrgem. Ulul-azm prohvetid on kõrgemad neist, kes niisugused ei ole, ja rasulid on kõrgemad nabidest, kes ei ole rasulid. Aadam alaihis-salam on Safijullah – puhas inimene, kes on loodud Allah Kõigekõrgema heldusest valitud olendina. Nuh alaihis-salam on Nadžijullah – see, kes on alati Allah Kõigekõrgemaga hõivatud ja saab osa jumalikest õnnistustest (faiz). Ibrahim alaihis-salam on Halilullah, sest tema südames ei olnud peale Allahi armastuse ühegi loodu armastust. Musa alaihis-salam on Kalimullah, sest ta kõneles Allah Kõigekõrgemaga. Isa alaihis-salam on Ruhullah ja Kalimatullah, sest tal ei ole isa: ta sündis oma emast ainult jumaliku sõnaga (kalimat al-ilahija) „Ole!“ Peale selle viis ta jutlustades Allah Kõigekõrgema tarkust täis sõnad inimeste kõrvu.

Muhammed alaihis-salam, kes on loodute loomise põhjus ning Aadama laste kõrgeim, auväärseim ja väärtuslikum, on Habibullah (Allahi armastatu). Asju, mis näitavad, et ta on Habibullah, ning tema suurust ja kõrgust, on väga palju. Seepärast ei saa tema kohta öelda niisuguseid sõnu nagu „sai lüüa“ või „kandis kaotust“. Ülestõusmispäeval tõuseb ta hauast enne kõiki teisi.

Ta läheb kogunemispaika (mahšar) esimesena. Ta siseneb Paradiisi enne kõiki teisi. Tema kauneid iseloomujooni ei saa üles lugeda ja inimjõud ei küüni neid kirjeldama.

Ülestõusmispäeval leiavad kõik prohvetid varju tema lipu all. Allah Kõigekõrgem käskis igat prohvetit: „Kui te elate selle ajani, mil Minu Habib Muhammed alaihis-salam, kelle Ma olen oma loodute seast valinud ja keda Ma armastan, saab prohvetiks, siis uskuge temasse ja aidake teda!“ Ka kõik prohvetid jätsid oma ummadele niisuguse pärandsõna ja käsu. Muhammed alaihis-salam on „Hatam al-anbija“ (prohvetite pitser), see tähendab, et pärast teda ei tule enam ühtki prohvetit.

Prohvetite omadused

Tuleb uskuda, et prohvetitel (alaihimus-salam) on seitse omadust:

1. Ismat: Pattude mittetegemine. Prohvetid ei tee ühtki pattu, ei väikest ega suurt, mis on olnud või on edaspidi mõnes usundis haram.

„Prohvetid sooritavad oma haudades namazi“ Hadith šarif

2. Amanat [usaldusväärsus]: Prohvetid on igas mõttes usaldusväärsed inimesed. Nad ei reeda kunagi usaldust.

3. Sidk: Prohvetid on oma sõnades, tegudes ja igasuguses käitumises tõemeelsed ja ausad inimesed. Nad ei valeta kunagi.

4. Fatanat: Prohvetid on väga arukad ja väga mõistvad inimesed. Pimedate, kurtide ja muude sarnaste puudustega inimeste ning naiste seast ei ole prohvetit tulnud. 5. Tablig: Kõik, mida prohvetid inimestele teatasid ja selgitasid, on nad teada saanud Allah Kõigekõrgemalt tulnud ilmutuse (vahj) kaudu. Ükski käsk ega keeld, mille nad teatasid, ei ole nende endi mõte. Nad teatasid kõik, mida neil kästi teatada. 6. Adalat [õiglus]: Prohvetid ei tee kunagi ülekohut ega liiga. Kellegi meeleheaks ei kaldu nad õiglusest kõrvale. 7. Amn al-azl: Neilt ei võeta prohvetlust ära. Nad on prohvetid nii siin maailmas kui ka ahiratis.

Prohvetite arv ei ole teada. Tuntud on, et neid oli rohkem kui sada kakskümmend neli tuhat. Neist kolmsada kolmteist olid rasulid. Iga kahe rasuli vahe oli keskmiselt tuhat aastat. Rasulide seas on kuus kõige kõrgemat. Neid nimetatakse Ulul-azm prohvetiteks. Need on Aadam, Nuh, Ibrahim, Musa, Isa ja Muhammed Mustafa alaihimus-salam. Kolmekümne kolme prohveti nimed on tuntud. Need on: Aadam, Idris, Šis (Šit), Nuh, Hud, Salih, Ibrahim, Lut, Ismail, Ishak, Jakub, Jusuf, Ajjub, Šuaib, Musa, Harun, Hizr, Juša ibn Nun, Iljas, Aljasa, Zulkifl, Šamun, Išmoil, Junus ibn Matta, Davud, Sulaiman, Lukman, Zakarijja, Jahja, Uzair, Isa ibn Marjam, Zulkarnain ja Muhammed alaihi va alaihimus-salatu vas-salam.

Neist ainult kahekümne kaheksa nimi on teatatud Püha Koraanis. Selles, kas Zulkarnain, Lukman, Uzair ja Hizr olid prohvetid, on lahkarvamusi. Hazrat Muhammed Masum kirjutab oma teose „Maktubat“ 2. köite 36. kirjas, et teade, mille järgi Hizr alaihis-salam oli prohvet, on tugev. 182. kirjas aga ütleb ta, et see, et Hizrit alaihis-salam on nähtud inimese kujul ja et ta on teinud mõningaid asju, ei näita, et ta on elus. Allah Kõigekõrgem on lubanud tema ning paljude prohvetite ja aulija hingedel end inimese kujul näidata. Nende nägemine ei näita, et nad on elus.

5. Uskuda ahiratisse

Val-jaumil-ahiri: see tähendab: „Ma usun ahirati päevasse.“ Selle aja algus on päev, mil inimene sureb, ja see kestab Ülestõusmispäeva lõpuni. Viimseks päevaks nimetatakse seda seepärast, et sellele ei järgne ööd, või seepärast, et see tuleb pärast siinset maailma. Ei ole teatatud, millal Ülestõusmispäev (kijamat) saabub. Kuid meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) teatas selle paljudest tunnustest:

Usuteadmised unustatakse. Pahelisus (fisk) ja kurjus kasvavad.

Usuta, kõlvatud ja auta inimesed saavad valitsejateks. Allah Kõigekõrgema käske ei lasta täita. Haram-tegusid tehakse igal pool. Tuleb hazrat Mahdi. Isa alaihis-salam laskub taevast Damaskusse. Ilmub Daddžal. Rahvad nimega Jadžudž ja Madžudž paiskavad kõik paigad segi. Päike tõuseb läänest. Tuleb suuri maavärinaid. Jeemenist väljub tuli. Taevad ja mäed purunevad tükkideks. Päike ja Kuu pimenevad. Mered segunevad, keevad ja kuivavad…2

Moslemeid, kes teevad patte, nimetatakse fasikuteks. Fasikutele ja kõigile uskmatutele on hauakaristus. Sellesse tuleb tingimata uskuda.

Hauaküsitlus on tõde. Kui surnu pannakse hauda, ärkab ta ellu meile tundmatu eluga ning tal on kas hea olla või ta kannatab karistust. Õilsad hadithid teatavad selgelt, et kaks inglit nimega Munkar ja Nakir tulevad tema hauda kahe tundmatu, hirmuäratava inimese kujul ja esitavad talle küsimusi.3

Mõnede õpetlaste järgi puudutab hauaküsitlus mõningaid usutõdesid (akaid), teiste järgi kõiki usutõdesid. Seepärast tuleb lastele pähe õpetada järgmised küsimused ja vastused:

„Kes on su Issand? Kes on su prohvet? Mis usku sa oled? Mis on su raamat? Kus on su kibla? Mis on su mazhab usutõekspidamises ja tegudes (amal)?“

„Minu Issand on Allah Kõigekõrgem, minu Prohvet on Muhammed alaihis-salam, minu usk on islam, minu raamat on Püha Koraan, minu kibla on Kaaba, minu mazhab usutõekspidamises on Ahl as-Sunna val-džamaa ja minu mazhab tegudes on imaam Azam Abu Hanifa mazhab. Ma olen usklik (mumin), ma olen moslem, alhamdulillah.“

Raamatus „Tazkirat al-Kurtubi“ on kirjas, et see, kes ei kuulu Ahl as-Sunna hulka, ei suuda õigesti vastata. Nende haud, kes vastavad hästi, avardub ja neile avatakse aken Paradiisi. Hommikul ja õhtul näevad nad oma kohta Paradiisis, inglid teevad neile head ja toovad neile rõõmusõnumeid. Kes ei suuda hästi [õigesti] vastata, seda lüüakse raudnuiadega nii, et tema karjumist kuulevad kõik loodud peale inimeste ja džinnide. Haud muutub nii kitsaks, et pigistab teda, nagu tahaks tema luud üksteise sisse suruda. Tema hauda avatakse Põrgust auk. Hommikul ja õhtul näeb ta oma kohta Põrgus ja kannatab hauas kuni kogunemiseni (mahšar) kibedaid karistusi.

Tuleb uskuda, et pärast surma ärgatakse uuesti ellu. Kui luud ja liha on kõdunenud ning muutunud mullaks ja gaasiks, tuleb kõik uuesti kokku, hinged lähevad oma kehadesse ja igaüks tõuseb hauast. Seepärast nimetatakse seda aega Ülestõusmispäevaks (kijamat). Kõik elusolendid kogunevad kogunemispaika (mahšar).

Iga inimese tegude raamat lendab oma omaniku juurde. Seda kõike teeb Allah Kõigekõrgem, kes on maade, taevaste, osakeste ja tähtede Looja ja kellel on lõputu vägi. Et see kõik juhtub, teatas Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja, meie isand (sallallahu alaihi va sallam). See, mida tema ütles, on kindlasti tõsi. Kindlasti see kõik juhtub.

Vagade (salih), heade inimeste raamat antakse neile paremalt poolt, fasikute, halbade inimeste raamat aga tagant või vasakult poolt. Kõik, mis on tehtud – hea ja halb, suur ja väike, salaja ja avalikult –, on selles raamatus. Isegi teod, millest Kiraman katibin inglid ei tea, tuuakse päevavalgele kehaliikmete tunnistuse ja Allah Kõigekõrgema teatamise kaudu ning kõige kohta küsitakse ja nõutakse aru. Kogunemispaigas tuleb päevavalgele iga saladus, mida Allah Kõigekõrgem tahab. Inglitelt küsitakse: „Mida te tegite maa peal ja taevastes?“ Prohvetitelt: „Kuidas te teatasite Allah Kõigekõrgema otsused Tema teenijatele?“ Ja kõigilt: „Kuidas te järgisite prohveteid ja kuidas täitsite teile teatatud kohustusi? Kuidas te pidasite silmas üksteise õigusi?“ Kogunemispaigas saavad need, kellel on usk ning kelle teod ja iseloom on kaunid, tasu ja heldust, halva iseloomu ja rikutud tegudega inimesed aga saavad raskeid karistusi.

„Minule saadetud salavat on teile Sirati sillal valguseks (nur)“ Hadith šarif

Allah Kõigekõrgem karistab oma õigluse järgi ka mõnede väikeste pattude eest ning annab oma armust ja heldusest andeks kõik suured ja väikesed patud neile usklikele, kellele Ta tahab. Välja arvatud širk ja uskmatus (kufr), annab Ta, kui tahab, andeks iga patu, ja kui tahab, karistab Ta ka väikese patu eest. Ta teatab, et ei anna kunagi andeks sellele, kes sureb ebajumalakummardajana (mušrik) või uskmatuna. Raamatuga ja raamatuta uskmatud – see tähendab need, kes ei usu, et Muhammed alaihis-salam on kõigi inimeste prohvet, ja need, kes ei pea heaks kas või üht tema teatatud otsust (ahkam), see tähendab käsku või keeldu – viiakse, kui nad selles olukorras surevad, kindlasti Põrgusse ja nad kannatavad lõputut karistust.

Ülestõusmispäeval on tegude ja toimingute kaalumiseks meile tundmatu Mizan – mõõteriist, kaalud. Selle ühte kaussi mahuvad maa ja taevas. Heade tegude (savab) kauss on särav ja asub Arši paremal pool, Paradiisi poolel. Pattude kauss aga on Arši vasakul pool, Põrgu poolel, pimeduses. Siin maailmas tehtud teod, sõnad, mõtted ja pilgud võtavad seal kuju – head teod paistavad säravatena, halvad pimedate ja vastikutena – ning neid kaalutakse neil kaaludel. Need kaalud ei sarnane siinse maailma kaaludega. On öeldud, et raskem pool tõuseb üles ja kergem laskub alla. Osa õpetlaste järgi on mitmesuguseid kaalusid.

On olemas sild nimega Sirat. Sirati sild püstitatakse Allah Kõigekõrgema käsul Põrgu kohale. Kõigil kästakse sellest sillast üle minna. Sel päeval anuvad kõik prohvetid: „Oo mu Issand! Anna pääsemine!“ Paradiisi pääsejad lähevad sillast kergesti üle ja jõuavad Paradiisi. Mõned neist lähevad üle nagu välk, mõned nagu tuul, mõned nagu jooksev hobune. Sirati sild on juuksekarvast peenem ja mõõgast teravam. Niisugune on ka islami järgimine siin maailmas: püüd islamit täielikult järgida on nagu Sirati sillast üleminek. Need, kes taluvad siin oma nafsiga (madalama minaga) võitlemise raskust, lähevad seal Siratist üle kergesti ja vaevata. Seepärast andis Allah Kõigekõrgem islami näidatud õigele teele nimeks „as-Sirat al-mustakim“ (sirge tee). Ka see nimede sarnasus näitab, et islami teel olemine on nagu Sirati sillast üleminek. Põrgusse määratud kukuvad Siratilt Põrgusse. Sirati sillasse uskumine on fard, sest Sirati sild on kindlaks tehtud nassiga (Püha Koraani ja õilsate hadithide selge tekstiga). Püha Koraanis öeldakse tähenduse järgi: „Viige nad Põrgu Siratile ja hoidke kinni! Sest nemad on vastutavad. (Peatage nad aruandmise paigas! Neilt nõutakse aru; neilt küsitakse nende usu ja tegude kohta.)“ [as-Saffat: 23, 24]

Raamatus „Nuhbat al-laali“ öeldakse: Sirat on sild Põrgu kohal. Pühas salmis öeldakse tähenduse järgi: „Teie seas ei ole kedagi, kes sealt läbi ei tuleks.“ [Marjam: 71] Ahl as-Sunna õpetlased on tõlgendanud püha salmi „Te tulete sealt läbi“ Siratist üleminekuna. [Birgivî Vasiyetnâmesi] Õilsates hadithides on öeldud:

„Põrgu kohale püstitatakse Sirati sild. Mina olen esimene prohvet, kes läheb sellest üle koos oma ummaga.“ [Buhari] „Kes armastab väga minu perekonda (Ahl al-Bait) ja minu kaaslasi, selle jalg ei libise, kui ta Sirati sillast üle läheb.“ [Dailami]

„Ülestõusmispäeval seisan ma Sirati silla alguses ja ootan, et mu umma üle läheks. Allah Kõigekõrgem ütleb: ‚Palu, mida tahad, palu eest, kelle eest tahad – su eestpalve võetakse vastu.‘ Pärast eestpalvet oma umma eest jätkan ma anumist. Ma ei tõuse oma paigast, enne kui mu Issand ütleb mulle: ‚Pane Paradiisi igaüks su ummast, kes on siiralt (ihlas) kas või korra öelnud La ilaha illallah ja surnud usuga.‘“ [imaam Ahmed]

„Sirati sillast üleminek sõltub igaühe valgusest (nur). Mõni läheb Siratist üle silmapilguga, mõni nagu välk, mõni nagu langev täht, mõni nagu jooksev hobune. Kelle valgus on väga väike, see roomab kõhuli. Ta käed ja jalad libisevad, ta haarab uuesti kinni. Lõpuks pääseb ta roomates üle.“ [Tabarani] „Ükski bidati järgija (ahl al-bidat) ei pääse Siratist üle; nad kukuvad Põrgusse.“ [Ibn Asakir]

„Paljud inimesed ei tea, et nad on Siratist üle läinud, ja ütlevad inglitele: ‚Kuhu jäid Sirat ja Põrgu? Kas me läksime neist üle?‘ Inglid vastavad: ‚Te läksite üle Siratist, mis on Põrgu kohal, kuid Põrgu tuli tõmbus teie valguse eest tagasi ja oli kaetud.‘“ [Džami as-sagir]

„Sirat on juuksekarvast peenem ja mõõgast teravam. Inglid püüavad usklikke päästa. Džibril (alaihis-salam) hoiab mind vööst kinni. Ja mina palun: ‚Oo mu Issand, anna mu ummale pääsemine, päästa nad!‘ Sel päeval on palju neid, kelle jalg komistab ja kes kukuvad.“ [Baihaki]

Mõned meie isand Prohveti umma liikmed lähevad hauast tõustes otse Paradiisi. Inglid ütlevad neile: – Kas te andsite aru? – Ei, me ei andnud mingit aru. – Kas te läksite Sirati sillast üle? – Ei, me ei näinud mingit Siratit. – Kas te nägite Põrgut? – Ei, Põrgut me ka ei näinud. – Mis tegusid te tegite, et tulite otse Paradiisi aru andmata ja Siratist läbi minemata? – Meil oli kaks omadust. Nende tõttu saime selle anni. Me häbenesime Allahit ega teinud pattu ka üksi olles. Ja me olime rahul vähese elatisega (rizk), mille Allah meile andis.

„Paradiisis on ande, mida keegi ei ole näinud ega kuulnud ja mida ei suudeta isegi ette kujutada“ Hadith šarif

Inglid ütlevad: need annid on teie õigus. [Ibn Hibban] Kui öeldakse Sirati sild, ei tohi arvata, et see on nagu meile tuntud sillad! Me ju ütleme: „Järgmisse klassi pääsemiseks tuleb minna üle eksamisillast.“ Ometi ei ole eksamil midagi silla sarnast. Ka Sirati sild ei sarnane sugugi tuntud sildade ega eksamisillaga.4

Meie isand Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam) on ainuomane bassein nimega Hauz al-Kausar. Selle suurus on nagu kuu aja teekond. Selle vesi on piimast valgem ja lõhn muskusest meeldivam. Karikaid selle ümber on rohkem kui tähti. Kes sellest korra joob, ei tunne enam kunagi janu, isegi kui ta on Põrgus. Eestpalve (šafaat) on tõde. Prohvetid, aulija, vagad (salih), inglid ja need, kellele Allah Kõigekõrgem on loa andnud, paluvad eest, et meelt parandamata surnud usklike väikesed ja suured patud andeks antaks, ja nende eestpalve võetakse vastu.

Paradiis ja Põrgu on praegu olemas. Paradiis on seitsme taeva kohal. Põrgu on kõige all. On kaheksa Paradiisi ja seitse Põrgut. Paradiis on suurem kui maakera, päike ja taevad, ka Põrgu on suurem kui päike. „Siinne maailm on usklikule nagu vangla.“ [Muslim] „Siinne maailm on emaüsaga võrreldes nagu Paradiis, Paradiisiga võrreldes aga nagu prügimägi.“ [Ma‘rifetnâme] Kas prügimäge saab võrrelda Paradiisiga? Nii nagu emaüsas olev laps ei saa teada, et ta tuleb maailma ja kohtab mitmesuguseid sündmusi, nõnda ei saa ka Paradiisi minev usklik teada, missugused annid teda seal ootavad.

Õilsates hadithides on öeldud: „Paradiisis on ande, mida keegi ei ole näinud ega kuulnud ja mida ei suudeta isegi ette kujutada.“ [Muslim] „Paradiisi andide ja siinse maailma andide vahel on ainult nimede sarnasus.“ [Baihaki]

Kes usub Allah Kõigekõrgema lõputusse väesse, peab uskuma kõike, mida Ta on teatanud. Ülev Allah teatab, et Paradiisis ei ole vaeva ja et Paradiisi elanikele antakse iga and, mida nad soovivad.

Paradiisi andide kõrval ei ole siinse maailma annid isegi nende vari ega pilt. Nii nagu puu pilt ja puu ise ei ole sama asi, nii on lugu ka siinsete andidega Paradiisi andide kõrval. Nii nagu Allah Kõigekõrgem lõi siinsele maailmale omased annid eimillestki, nõnda loob Ta ka ahiratis eimillestki annid, mis ei tule meelde ega kujutlusse. Allah Kõigekõrgemale ei ole miski raske. Paradiisis ei ole kurbust ega vaeva. Mõne püha salmi tähendus: „Neile, kes teevad head, on kõige kaunim tasu ja veel rohkem (Allah Kõigekõrgema ilu nägemine). Nende nägudele ei tule ei mustust (plekki) ega alandust. Need on Paradiisi elanikud, ja nemad jäävad sinna igaveseks.“ [Junus: 26] „Neile, kes usuvad ja teevad häid tegusid, on Firdausi Paradiis peatuspaigaks. Nemad jäävad sinna igaveseks ega soovi sealt kunagi lahkuda.“ [al-Kahf: 107–108] „Kuhu sa Paradiisis ka ei vaataks, näed sa külluslikke ande ja suurt kuningriiki (valitsust, suuri ande).“ [al-Insan: 20]

Õilsates hadithides on öeldud: „Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Ma olen valmistanud vagadele (salih) seda, mida silmad ei ole näinud, kõrvad ei ole kuulnud ja mis ei ole tulnud inimese meelde.‘“ [Buhari] „Kes siseneb Paradiisi, ei sure; ta elab igavesti. Ta on alati õnnelik, ei kurvasta ega lange meeleheitesse, tema riided ei kulu ja tema noorus ei möödu.“ [Ibn Abi d-Dunja] „Paradiisi elanikud ei jää kunagi haigeks ega vanaks; nad ei kurvasta kunagi ja on alati rõõmsad.“ [Muslim] „Kui Paradiisi sisenenu ütleb: ‚Tahan ratsutada hobusel‘, siis ta ratsutab; kui ta ütleb: ‚Tahan lennata‘, siis ta lendab.“ [Tirmizi] „Inimesele, kes on Paradiisi kõige madalamal astmel, öeldakse: ‚Palu, mida tahad.‘ Ja ta palub kõike, mis talle meelde tuleb. Talle öeldakse: ‚Sulle antakse kaks korda rohkem kõigest, mida sa palusid.‘“ [Muslim] „Kõik on 33-aastased.“ [Tirmizi, Kurtubi, Navavi]

6. Uskuda saatusesse (kadar)

Va bil-kadari hairihi va šarrihi minallahi taala: see tähendab: „Ma usun saatusesse (kadar) ja sellesse, et hea ja halb on Allah Kõigekõrgemalt.“ Hea ja halb, kasu ja kahju, tulu ja kaotus, mis inimesi tabavad, kõik see toimub Allah Kõigekõrgema määramise (takdir) järgi.

Allah Kõigekõrgema algusetut tahet, et miski oleks olemas, nimetatakse kadariks (saatuseks, ettemääratuseks). Kadari elluviimist ehk selle asja olemasollu toomist, mille olemasolu on ette määratud, nimetatakse kazaks. Sõnu kaza ja kadar kasutatakse ka teineteise asemel. Seda, mis juhtub algusetusest lõputuseni – asju, nende omadusi, liikumisi ja sündmusi – loob Ta kooskõlas sellega, mida Ta algusetuses (azal) teadis. Inimeste kõiki häid ja halbu tegusid, nende moslemiks saamist ja nende uskmatust (kufr), kõiki nende tahtlikke ja tahtmatuid tegusid loob Allah Kõigekõrgem. Loojaks ja tegijaks on ainult Tema. Kõik, mida põhjused esile toovad, loob Tema. Ta loob kõike mingi põhjuse (sabab) kaudu. Prohvetid, kes olid teadmiste ja teaduse kõrgeimal astmel ja nägid tõdesid täielikult, ning islamiõpetlased, kes käisid nende suurte jälgedes ja said osa piiskadest nende teadmiste meredest, teatavad, et asjad, mida tänapäeval peetakse põletajateks või tegijateks, on jõuetud, viletsad vahendid ja loodud – põhjused, mille tõeline Tegija ja Looja on vahele pannud. Põletaja on Allah Kõigekõrgem.

Ta põletab ka ilma tuleta, kuid Tema tava (adat) on põletada tulega. Kui Ta ei taha põletada, ei põle miski ka tule sees. Ta ei lasknud Ibrahimil alaihis-salam tules põleda. Kuna Ta teda väga armastas, katkestas Ta oma tava. Kui Allah Kõigekõrgem oleks tahtnud, oleks Ta loonud kõik ilma põhjuseta, põletanud ilma tuleta ja teinud kõhu täis ilma söömata. Kuid oma armust ja heldusest oma teenijate vastu sidus Ta kõige loomise mingi põhjusega. Ta tahtis luua kindlaid asju kindlate põhjuste kaudu. Ta peitis oma teod põhjuste taha. Ta varjas oma väe põhjuste taha. Kes tahab, et Ta midagi looks, haarab selle asja põhjusest ja jõuab nii selle asjani. Kes tahab lampi süüdata, kasutab tikke. Kes tahab oliiviõli välja pressida, kasutab pressi. Kellel pea valutab, see võtab aspiriini. Kes tahab minna Paradiisi ja saada osa lõputuist andidest, järgib islamit. Kes tulistab ennast püstolist või joob mürki, sureb. Kes joob higisena vett, jääb haigeks. Kes teeb patte ja langeb uskmatusse (kufr), läheb Põrgusse. Ükskõik mis põhjuse poole keegi pöördub, jõuab ta selle asjani, mille vahendiks see põhjus on tehtud. Kes loeb moslemite raamatuid, õpib islamit tundma, armastab seda ja saab moslemiks. Kes elab usuta inimeste keskel ja kuulab nende jutte, saab usuasjades teadmatuks. Enamik usuasjades teadmatuid jääb ilma usuta. Inimene jõuab sinna, kuhu viib sõiduk, mille peale ta istub. Kui Allah Kõigekõrgem ei oleks loonud oma tegusid põhjuste kaudu, ei vajaks keegi kedagi. Igaüks paluks kõike otse Allah Kõigekõrgemalt ega pöörduks millegi poole. Siis ei jääks inimeste vahele ülemuse ja ametniku, töölise ja meistri, õpilase ja õpetaja ega paljusid muid inimlikke sidemeid ning siinse maailma ja ahirati kord laguneks. Ilusa ja inetu, hea ja halva, kuuleka ja sõnakuulmatu vahel ei oleks mingit vahet.

„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes andis hingele (nafs) hea ja halva: kes puhastab oma nafsi uskmatusest ja sõnakuulmatusest, on pääsenud. Ja kes jätab oma nafsi nende sisse, on kaotanud“ Aš-Šams: 7–10

VAATAME, MIDA MAULA TEEB

Tõde teeb kurjast hea,
kõik Ta teod on suurepärased,
ära arva, et teeb keegi teine,
kõik sobib üksteisega,
tark (arif) vaatleb seda kõike,
kõik, mida Ta teeb, on kohane,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Usalda end Tõe hoolde,
aja mure südamest,
jäta kõik Tema hooleks ja leia rahu,
leia rahu oma Issanda juures,
ole kannatlik ja rahul,
anna kõik asjad Tema kätte,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Seo oma süda Temaga,
ära pea õiglust ülekohtuks,
jäta kõrvale oma plaanid,
alistu, ära põle tules,
mõista Tema määramist,
ole kannatlik, ära tüdine,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Tema on Hallak ja Rahim,
ära ütle: „Miks see on nii?“
Tema on Razzak ja Karim,
mõnda aega peab see nii olema,
Tema on Faal ja Hakim,
vaata lõppu ja ole kannatlik,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Tunne Teda, kes täidab kõik vajadused,
ära vaata kellelegi ülalt alla,
pöördu oma palvega Tema poole,
ära haava, ära murra südameid,
loobu kõigist oma soovidest,
ära asu oma nafsi poolele,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Ära klammerdu ühegi asja külge,
seal, kus jääd abituks,
kui see on juhtunud, ära jonni,
avab Ta äkki selle eesriide,
see on Tõelt, ära lükka tagasi,
Ta annab sellele valule rohu,
vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik asjad on Tõelt,
meenuta Teda igal hetkel,
tühjad on mured ja rahutus,
jäta kõrvale oma kavalus,
Ta teostab oma tarkust (hikmat),
ole Tõe imetleja ja ütle:
„Vaatame, mida Maula teeb,
vaatame, mida Maula teeb,
kõik, mida Ta teeb, on ilus.
Kõik, mida Ta teeb, on ilus.“
Ibrahim Hakki Erzurumi

Allah Kõigekõrgem on andnud oma teenijatele tahte (irada) ning teinud nende tahte ja soovi põhjuseks, mille kaudu Ta nende teod loob. Kui teenija tahab midagi teha ja ka Allah Kõigekõrgem seda tahab, loob Ta selle teo. Kui teenija seda ei taha, ei taha seda ka Allah Kõigekõrgem ega loo seda.

Teenijate tahtlikud liigutused tekivad kahest asjast. Esiteks toimuvad need teenija tahte ja võime kaudu. Seepärast nimetatakse teenija liigutusi, see tähendab kavatsetud tegude tegemist elundite (kehaliikmete) poolt, omandamiseks (kasb); kasb on inimese omadus. Teiseks toimuvad need seetõttu, et Allah Kõigekõrgem neid loob ja olemasollu toob. Allah Kõigekõrgema käsud ja keelud ning see, et Ta annab tasu ja karistab – kõik see on seepärast, et inimeses on kasb. Allah Kõigekõrgem teab oma algusetu teadmisega kõike, mis on olnud ja tuleb. Näiteks teab Ta, kas uskmatu jääb igaveseks uskmatuks või mitte. Ta teab, kuidas toimub see, mis toimuma peab. Kõigi loomade, taimede, elutute asjade, tahkete ainete, vedelike, gaaside, tähtede, molekulide, aatomite, elektronide ja elektromagnetlainete, lühidalt iga olevuse liikumine, füüsikalised nähtused, keemilised reaktsioonid, tuumareaktsioonid, energiavahetus, elusolendite füsioloogilised protsessid, iga asja olemasolu või olematus, teenijate head ja halvad teod ning see, et nad saavad nende eest väärilise tasu siin maailmas ja ahiratis – kõik see oli algusetuses (azal) Allah Kõigekõrgema teadmises. Seda kõike teadis Ta algusetuses. Kalendritesse arvutatakse ja kirjutatakse, millal päike aasta jooksul tõuseb ja loojub. Päike tõuseb ja loojub kalendris märgitud kellaaegadel. Kuid päike ei tõuse ega looju teadaolevatel kellaaegadel seepärast, et nii on kalendrisse kirjutatud. Kalendrisse kirjutamine ei mõjuta päikese tõusu ega loojumist. Nõnda on ka Allah Kõigekõrgem, kuna Ta teab, mis inimesi tabab, selle kirja pannud Hoitud Tahvlile (Lauh al-Mahfuz). See, et Allah Kõigekõrgem teatab, et mõned inimesed jäävad heast osata, tuleneb sellest, et nad ise oma soovil tahavad jääda uskmatusse (kufr) ega taha uskuda. Nad ei ole uskmatud mitte seepärast, et Allah Kõigekõrgem on sellest teatanud. Püha Koraanis ütleb Ta: „Ülev Allah õpetas inimesele hea ja halva (või kuulekuse ja patu) ning nende mõlema olukorrad ja andis inimesele ihtijari (valikuõiguse, irada al-džuzija), et ta saaks teha üht neist. Kes puhastab oma nafsi (puhastab selle halvast ja täidab voorustega), on pääsenud. Ja kes jätab oma nafsi patusse, teadmatusse ja eksiteele, on kaotanud.“ [aš-Šams: 7–10] Inimene on vaba kasutama oma irada al-džuzijat (piiratud tahet); ta ei ole sunnitud. See tähendab: kui irada al-džuzijat kasutatakse hea jaoks, loob Allah Kõigekõrgem head; kui seda kasutatakse halva jaoks, loob Ta halba. Teenija kasutab oma irada al-džuzijat ja Allah Kõigekõrgem loob. [İrade-i cüziyye risalesi] Järelikult annab Ta head sellele, kes head tahab, ja tema saab heast osa. Halba tahtjale annab Ta halba ja too jääb heast osata. Siin ei ole mingit sundi. See tähendab, et Allah Kõigekõrgem ei lase sunniviisil pattu teha ega heida sunniviisil Põrgusse. Lõppkokkuvõttes ei toimu midagi õiglusega vastuolus olevat. Allah Kõigekõrgem on teatanud, et Ta annab tasu neile oma teenijatele, kes täidavad käske ja hoiduvad Tema keeldudest, ja karistuse neile, kes teevad vastupidi.