AHKAM AL-ISLAMIJA (AHKAM AŠ-ŠARIJA)

Keda nimetatakse mukallafiks

Mõistusega mehi ja naisi, kes on jõudnud suguküpsusikka (bulug), nimetatakse mukallafideks (kohustatuteks). Mukallafid vastutavad Allah Kõigekõrgema käskude ja keeldude ees. Meie usus on mukallafile kästud kõigepealt uskuda (iman) ja seejärel täita jumalateenimisi (ibadat). Lisaks peavad nad hoiduma keelatud asjadest (haram) ja taunitavatest tegudest (makruh). Mõistus (akl) on mõistmise jõud. See on loodud selleks, et eristada kasulikku kahjulikust. Suguküpsusiga tähendab murdeiga. Poiste suguküpsusiga algab, kui nad on saanud kaksteist aastat täis. Poisi suguküpsust näitavad kindlad tunnused. Kui neid tunnuseid ei ilmne [poisil, kellel ei ole seemnepurset], otsustatakse usu järgi, et ta on jõudnud suguküpsusikka, kui ta on saanud viisteist aastat täis. Tüdrukute suguküpsusiga algab aga siis, kui nad on saanud üheksa aastat täis. Kui üheksa-aastasel tüdrukul ei ilmne ükski suguküpsuse tunnus [tüdrukul, kellel ei ole menstruatsiooni (haiz)], otsustatakse, et ta on jõudnud suguküpsusikka, kui ta on saanud viisteist aastat täis.

Afal al-mukallafin

Afal al-mukallafin on kaheksa: fard, vadžib, sunna, mustahab, mubah, haram, makruh ja mufsid. 1. FARD: Seda, mille tegemist Allah Kõigekõrgem on püha salmiga selgelt ja kindlalt käskinud, nimetatakse fardiks. Fardide tegemata jätmine on haram. Kes neisse ei usu ega pea nende täitmist tähtsaks, muutub uskmatuks.

Näiteks usk (iman), abdesti võtmine, gusli võtmine (see tähendab täispesu), viie aja namazi sooritamine, paastumine ramadaanikuul ning jõukaks saades zakaadi andmine ja hadžile minek…

2. VADŽIB: Nii nimetatakse käske, mille täitmine on sama kindel kui fardi täitmine. Näiteks vitr-namazi ja pühade namazide sooritamine, jõukaks saades ohvrilooma (kurban) tapmine ja fitra (sadakat al-fitr) andmine. Vadžibi kohta kehtib sama otsus (hukm), mis fardi kohta.

3. SUNNA: Seda, mida Allah Kõigekõrgem ei ole selgelt teatanud, kuid mille tegemist ainult meie isand Prohvet kiitis või mida ta ise pidevalt tegi või mida ta ei keelanud, kui nägi teisi seda tegemas, nimetatakse sunnaks. Sunna halvakspidamine on uskmatus (kufr). Kes seda heaks peab, kuid ei tee, seda ei karistata. Kes aga jätab selle mõjuva põhjuseta ja pidevalt tegemata, väärib noomimist, sõitlemist ja selle tasust (savab) ilmajäämist. Sunna on näiteks azani ja ikamati lugemine, namazi sooritamine ühiselt (džamaat), namazi sunnad ja sunna-namazid, misvaki kasutamine abdesti võtmisel, söögi pakkumine pulmaööl ja oma poja ümberlõikamine. 4. MUSTAHAB: Seda nimetatakse ka mandubiks või adabiks. See on samaväärne sunnat gair al-muakkadaga (mitterõhutatud sunnaga). Need on asjad, mida meie isand Prohvet armastas ja heaks pidas ning tegi kas või üks-kaks korda oma elus. Näiteks vastsündinule seitsmendal päeval nime panemine, poja ja tütre eest akika-ohvri tapmine, kaunilt riietumine ja meeldiva lõhnaõli kasutamine… Kes neid teeb, saab palju tasu. Kes neid ei tee, seda ei karistata.

5. MUBAH: Asju, mille tegemist ei ole kästud ega keelatud, nimetatakse mubahiks. Kui neid tehakse hea kavatsusega (nijja), on selle eest tasu, kui halva kavatsusega, siis karistus. Magamine, mitmesuguste halal-toitude söömine ja mitmesuguste rõivaste kandmine, tingimusel et need on halal, on mubah. Kui neid tehakse kavatsusega järgida islamit ja käskudest kinni pidada, toovad need tasu. Niisugune on näiteks söömine ja joomine kavatsusega olla terve ja täita jumalateenimisi.

„Omandage teadmisi! Teadmiste omandamine on jumalateenimine. Sellel, kes teadmisi õpetab, ja sellel, kes neid õpib, on džihaadi tasu“ Hadith šarif

6. HARAM: Need on asjad, mille Allah Kõigekõrgem on Püha Koraanis selgelt keelanud, öeldes: „Ärge tehke!“ Haram-asjade tegemine ja kasutamine on rangelt keelatud. Kes nimetab keelatut (haram) lubatuks (halal) või lubatut keelatuks, kaotab oma usu (iman) ja muutub uskmatuks. Haram-asjadest loobumine ja nende eest hoidumine on fard. Tapmine, zina (hoorus), sodoomia (livata), hasartmängud, veini ja igasuguste alkohoolsete jookide joomine, valetamine, vargus, sealiha, vere ja raibe söömine ning naiste ja tüdrukute tänavale minek katmata pea, käsivarte ja säärtega on haram ja suured patud. Kui keegi neid patte tehes loeb basmalat või usub, et need on halal, või ei pea tähtsaks, et Allah Kõigekõrgem on need keelanud, muutub ta uskmatuks. Kui ta usub, et need on haram, ja teeb neid kartusega, ei muutu ta uskmatuks. Kuid ta väärib Põrgu karistust. Kui ta neis püsib ja sureb meelt parandamata (tauba), saab see põhjuseks, et ta lahkub siit ilmast ilma usuta. 7. MAKRUH: Asju, mis ei meeldi Allah Kõigekõrgemale ega Muhammedile alaihis-salam ning mis kaotavad jumalateenimiste tasu, nimetatakse makruhiks. Makruh on kahte liiki: Tahrimi makruh: see on vadžibi tegemata jätmine. Need on makruhid, mis on haramile lähedased. Nende tegemine toob kaasa karistuse. Näiteks namazi sooritamine päikesetõusu ajal, siis, kui päike on otse seniidis, ja päikeseloojangu ajal. Tanzihi makruh: need on teod, mis on lähedased mubahile ehk halal-tegudele, või teod, mille tegemata jätmine on parem kui tegemine. Näiteks mitterõhutatud sunnade (gair al-muakkada) või mustahabide tegemata jätmine.

8. MUFSID: Meie usus on mufsid see, mis rikub seadusliku toimingu või alustatud jumalateenimise. Näiteks usu (iman) ja namazi, abielu (nikah) ja hadži, zakaadi ning ostu ja müügi rikkumine. Nii on Allahi ja Raamatu (Koraani) teotamine uskmatus (kufr) ja rikub usu. Naermine namazi ajal rikub nii abdesti kui ka namazi. Kui paastuja teadlikult sööb või joob, rikub see paastu. Sellele, kes täidab fardid, vadžibid ja sunnad ning hoidub haram- ja makruh-asjadest, antakse adžr ehk tasu (savab). Sellele, kes teeb haram- ja makruh-asju ega täida farde ja vadžibe, kirjutatakse patt. Ühest haram-asjast hoidumise tasu on mitu korda suurem kui ühe fardi täitmise tasu. Ühe fardi tasu on suurem kui ühest makruh-asjast hoidumise tasu. Ja makruh-asjast hoidumise tasu on suurem kui sunna tasu.

Mis on jumalateenimine (ibadat)?

Jumalateenimine (ibadat) on nende käskude ja keeldude täitmine, mille on andnud Allah Kõigekõrgem – Tema, kes on meid ja kõik olevad eimillestki loonud, hoiab neid igal hetkel olemas, kaitseb meid nähtavate ja nähtamatute õnnetuste ja hädade eest ning kasvatab meid igal hetkel mitmesuguste andide ja heategudega. Inimese kohus on tänada Allah Kõigekõrgemat, kes saadab talle lugematuid ande, nii palju, kui ta suudab. See on kohustus, võlg, mida käsib mõistus. Kuid inimesed ei suuda oma puuduliku mõistuse ja lühinägelikkusega ise leida, mis oleks Allah Kõigekõrgema vastu tänu ja austus. Seni kuni Allah Kõigekõrgem ei ole teatanud tänamiseks ja austuse avaldamiseks sobivaid kohustusi, võib see, mida peetakse kiitmiseks, osutuda hoopis halvustamiseks.

Need tänuvõla- ja teenimiskohustused, mida inimesed peavad Allah Kõigekõrgema vastu südame, keele ja kehaga täitma ning millesse nad peavad uskuma, on teatanud Allah Kõigekõrgem ja meile on need teatanud Tema armas Prohvet. Järelikult peavad mõistusega inimesed Allah Kõigekõrgema tänamiseks ja Tema teenimiseks järgima Muhammedit alaihis-salam. Kes järgib Muhammedit alaihis-salam, on moslem. Allah Kõigekõrgema tänamist ehk Muhammedi alaihis-salam järgimist nimetatakse jumalateenimiseks (ibadat).

Islami osad

Islam koosneb kahest osast: A. Põhimõtted, mida tuleb uskuda ja omaks võtta südamega. B. Jumalateenimised, mida tuleb täita keha ja südamega.

Põhimõtted, mida tuleb uskuda ja omaks võtta südamega

Usk (iman) tähendab teada kindlalt, et meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) on Allah Kõigekõrgema prohvet ja Tema valitud, sõnumeid toov nabi; seda uskudes välja öelda; uskuda lühidalt seda, mida ta Allah Kõigekõrgemalt lühidalt teatas, ja üksikasjalikult seda, mida ta üksikasjalikult teatas; ning lausuda võimaluse korral ka keelega usutunnistus (kalimat aš-šahada). Tugev usk on niisugune: nii nagu inimene usub kindlalt (jakin), et tuli põletab ja madu salvab mürgiga surnuks, nõnda tuleb tal kogu südamest pidada Allah Kõigekõrgemat ja Tema omadusi suureks, ruttada Tema heakskiidu (rida) ja Tema ilu (džamal) poole, põgeneda Tema viha (gadab) ja Tema majesteetlikkuse (džalal) eest ning asetada usk oma südamesse kindlalt nagu marmorisse raiutud kiri.

Usul (iman) on kuus tingimust, mida me peame tingimata uskuma.

Need on:

1. Uskuda Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusesse. 2. Uskuda Tema inglitesse.

3. Uskuda Tema raamatutesse. 4. Uskuda Tema prohvetitesse. 5. Uskuda ahirati päevasse (Viimsesse päeva). 6. Uskuda saatusesse (kadar), see tähendab sellesse, et hea (hair) ja halb (šarr) on Allah Kõigekõrgemalt.

Jumalateenimised, mida täidetakse keha ja südamega

Igal moslemil on kohustusi, mida ta peab tingimata täitma jumalateenimisena. Neid kohustusi nimetatakse islami tingimusteks ja neid on viis: 1. Lausuda usutunnistus (kalimat aš-šahada).

2. Sooritada iga päev viis korda namazi, kui selle aeg saabub. 3. Anda oma varalt zakaati. 4. Paastuda ramadaanikuul iga päev.

5. Teha kord elus hadž (sellel, kes seda suudab).

„Teadmisega tehtud väike jumalateenimine on parem kui teadmiseta tehtud palju jumalateenimisi“ Hadith šarif

Sind armastavate armunute
silm ei vaata teiste poole,
need, kelle siht on Sina,
ei mõtle ilmale ega ahiratile.
Need, kes andsid Sulle oma südame,
kes oma teadmisega jõudsid Sinuni,
kelle silmad on näinud Sind –
nende õnn ei kustu iial.
Armunu hing ei sure,
ta ihu ei kõdune iial,
keda armastus on enesest kustutanud,
selleni ei jõua hääbumine.
Need, kes Su käsu ees pea langetavad,
kes jõudsid ühtimiseni Sinuga,
kes laulavad nagu ööbikud –
nende keelt ei mõista keegi.
Need, kes Sinu armastuse kaudu üksteist tunnevad,
kes Sinu pärast üksteist armastavad,
kes jõudsid Sinu ligiolekusse,
ei karda surma iial.
Kui sul on mõistust, oo mu vend,
olgu su tööks Tõe armastamine,
kes armastuse maitset ei ole maitsnud,
selle süda ei ole puhas.