AHL AS-SUNNA USUTUNNISTUS
Moslemiks olemise esimene tingimus on usk (iman). Õige usk eeldab aga uskumist Ahl as-Sunna usutunnistuse kohaselt. Aruka ja murdeikka jõudnud mehe ja naise esimene kohustus on uskuda nii, nagu uskus ja teatas meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam). Meie Prohvet teatas ainult ühest usust. Kõik õilsad kaaslased uskusid nii, nagu tema teatas, ja usutunnistuses (itikad) ei olnud neil mingeid lahknevusi. Pärast meie isand Prohveti surma õppisid inimesed islamit, kuulates õilsaid kaaslasi ja neilt küsides. Nad kõik teatasid ühest ja samast usust. Tuleb õppida usuteadmisi, mille Ahl as-Sunna õpetlased on oma raamatutesse kirjutanud, ja uskuda nende järgi. Põrgupiinast pääsemine teispoolsuses sõltub sellest, kas inimene usub seda, millest nemad teatasid. Põrgust pääsevad ainult need, kes käivad nende teed. Neid, kes käivad nende teed, nimetatakse sunniitideks või Ahl as-Sunnaks.
Õilsas hadithis on öeldud: „Minu umma jaguneb seitsmekümne kolmeks rühmaks. Neist ainult üks rühm pääseb Põrgu piinast, teised aga hukkuvad ja lähevad Põrgusse.“ Iga neist seitsmekümne kolmest rühmast väidab, et ta järgib islamit, ja ütleb, et see üks rühm, mille kohta on teatatud, et ta pääseb Põrgust, on tema enda rühm. Suura al-Muminun 53. ja suura ar-Rum 32. pühas salmis on öeldud tähenduse järgi: „Iga rühm rõõmustab, arvates, et ta on õigel teel.“ Kuid nende eri rühmade seast on meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kirjeldanud pääseva rühma tunnust ja märki nii: „Sellesse rühma kuuluvad need, kes on teel, mida käin mina ja mu kaaslased.“ Kes ei armasta kas või ühte õilsatest kaaslastest, see on Ahl as-Sunnast lahku löönud. Kellel ei ole Ahl as-Sunna usutunnistust, sellest saab kas Ahl al-bidat, see tähendab õigelt teelt kõrvale kaldunud moslem, või uskmatu.
Usus, usutunnistuses on üks mazhab.
Usus, usutunnistuses on üks õige rühm, see tähendab ainult üks mazhab. See mazhab on Ahl as-Sunna val-džamaa mazhab, sest islam näeb kõigile inimestele ette ainult ühe usu ja ühe usutunnistuse.
Selles, mida tuleb uskuda, ei ole lahknevusi.
Usu alustest ja sellest, kuidas tuleb uskuda, teatas meie isand Prohvet alaihis-salam ise. Meie Prohvet, kes teatas inimestele Allah Kõigekõrgemast, kes on loonud nemad ja kõik muu, teatas ka sellest, missugune peab olema usk Allah Kõigekõrgemasse, sellesse, mida Ta on loonud, ning Tema käskudesse ja keeldudesse. Selles, mida tuleb uskuda, tuleb järgida kõiki õilsaid kaaslasi, sest selles, mida tuleb uskuda, ei olnud nende vahel mingeid lahkarvamusi. Usu tõeline tingimus on armastada Allah Kõigekõrgemat ja neid, keda Tema armastab, olla nende sõber ja olla Tema vaenlaste vaenlane. Selle kohta ütleb hazrat Muhammed Masum: „Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Oo Musa (Mooses)! Mida oled sa teinud Minu jaoks?‘ Kui ta vastas:
‚Oo mu Issand! Sinu jaoks sooritasin ma namazi, paastusin, andsin zakaati ja meenutasin Sind (zikr)’, ütles Allah Kõigekõrgem: ‚Namaz on sulle tõendiks. Paast on kilp, mis kaitseb sind Põrgu eest. Zakaat annab sulle kogunemispäeval (mahšar) varju, kui kõik kuumusest põlevad. Zikr on sulle sel päeval pimeduses valguseks. Aga mida oled sa teinud Minu jaoks?’ Siis küsis hazrat Musa: ‚Oo mu Issand! Mis tegu on see, mis on Sinu jaoks?’ Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Kas sa armastasid Minu pärast seda, keda Mina armastan, ja kas sa pidasid Minu vaenlast vaenlaseks?’
„Minu umma jaguneb seitsmekümne kolmeks rühmaks. Neist ainult üks rühm pääseb Põrgu piinast, teised aga hukkuvad ja lähevad Põrgusse“ Hadith šarif
Hazrat Musa mõistis, et tegu, mida Allah Kõigekõrgem armastab, on armastada Tema sõpru ja mitte armastada Tema vaenlasi. Järelikult on armastuse tunnus armastada neid, keda armastatu armastab, ja olla tema vaenlaste vaenlane. Suura al-Mumtahina 4. salm, mille tähendus on: ‚Ibrahim ja tema kaaslased ütlesid uskmatutele: Me oleme kaugel teist ja teie ebajumalatest. Kuni te ei usu Allahisse, kes on Üks, jätkub vaen meie vahel. Nende see kaunis olek olgu teile eeskujuks‘, näitab, et selleks, et omada usku, on see vaen tingimus ja et Allahi vaenlaste armastamine hävitab usu. Õilsad kaaslased, kes said au viibida Allahi Sõnumitooja seltsis, armastasid üksteist väga. Nad olid uskmatute vaenlased, mitte üksteise vaenlased. Seda tõendab suura al-Fath 29. salm, mille tähendus on: ‚Nad olid uskmatute vaenlased ja üksteise vastu halastavad‘.“ (Hazrat Muhammed Masum, 29. kiri.)
Raamatu „Kimija-i saadat“ viiendas põhiosas on kirjutatud: Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Usu alus ja selle kõige tugevam tunnus on armastada moslemeid ja mitte armastada neid, kes on moslemite vastu vaenulikud.“ Üleva Allahi jumaliku käsu tähendus Isale alaihis-salam oli: „Isegi kui sa teeksid kõigi maa peal ja taevastes olevate loodute jumalateenimised, ei ole sellest mingit kasu, kui sa ei armasta Minu sõpru ega ole Minu vaenlaste vaenlane.“ Ükski usklik ei tohi armastada neid, kes on Allah Kõigekõrgema vaenlased; ta peab armastama neid, kes hoiavad kinni islamist. Seda peab ta näitama oma sõnades ja võimaluse korral ka tegudes. Ta ei tohi sõbrustada sõnakuulmatute ja fasikutega ning peab väga hoiduma neist, kes palju pattu teevad. Veelgi enam peab ta hoiduma ülekohtustest ja neist, kes moslemeid piinavad. Kuid neile, kes on teinud ülekohut ainult temale endale, tuleb andeks anda ja nende ülekohut kannatlikult taluda; see on väga hea. Meie isand Prohvet teatas, et õige tee on usk, millest teatasid Ahl as-Sunna õpetlased. Seepärast peame ühinema Ahl as-Sunnas, saama vendadeks ja üksteist armastama. Bidati rühmi ei tohi segi ajada Ahl as-Sunna nelja õige mazhabiga teodes. Neli mazhabi ütlevad, et teised on õigel teel, ja armastavad üksteist. Bidati rühmad aga killustavad moslemeid. Islamiõpetlased on üksmeelselt teatanud, et neid nelja õiget mazhabi ei saa ühendada. Allah Kõigekõrgem ei taha, et mazhabid teodes ühendataks, vaid et need oleksid eraldi. Nii teeb Ta islami usundi kergemaks. Õilis hadith „Minu umma õpetlaste lahkarvamus on halastus“ teatab, et see eraldatus on kasulik.
Usutunnistuses aga käsib Allah Kõigekõrgem ühtsust. Suura Al Imran 103. püha salmi tähendus on: „Oo te, kes te usute! Hoidke kinni Allahi usust. Ärge lahknege!“ Seda seletades ütles hazrat Ebussuud efendi: „Ärge killustuge, nagu killustusid Raamatu inimesed, ega lahkuge õigest usust! Ärge jagunege, nagu te teadmatuse ajastul (Džahilija) üksteisega võitlesite!“ Hazrat Ibn Hadžar al-Makki ütleb: „Bidati inimene on see, kelle uskumused erinevad Ahl as-Sunna uskumustest. Igaüks, kes toob esile midagi, mida islam heaks ei kiida, on bidati inimene.“ (al-Fatava al-hadisija). Need, kes usuvad Ahl as-Sunna usutunnistuse kohaselt, on Ahl as-Sunna, need aga, kes nii ei usu, on bidati inimesed (ahl al-bidat) või uskmatud.
Allah Kõigekõrgem on rahul nende moslemitega, kes usuvad Ahl as-Sunna usutunnistuse kohaselt. Niiviisi uskumisel on palju tingimusi.
Mõned olulised punktid Ahl as-Sunna usutunnistuses
1. Tuleb uskuda usu kuude tingimusse, see tähendab Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusse, sellesse, et Tal ei ole kaaslast ega sarnast, Tema inglitesse, Tema raamatutesse, Tema prohvetitesse, teispoolsuse (ahirat) ellu ning sellesse, et hea (hair) ja halva (šarr) loob Allah Kõigekõrgem. (Need on loetletud Amantus.) 2. Tuleb uskuda, et Püha Koraan, Allah Kõigekõrgema viimane raamat, on Allah Kõigekõrgema sõna (kalam). 3. Usklik ei tohi kunagi kahelda omaenda usus. 4. Tuleb väga armastada kõiki õilsaid kaaslasi, kes uskusid meie Prohvetisse (sallallahu alaihi va sallam) ja kellele sai osaks au teda tema eluajal näha. Kunagi ei tohi halvasti rääkida tema neljast kaliifist, tema lähisugulastest (Ahl al-Bait) ega ühestki tema austusväärsest abikaasast. 5. Kõik õilsad kaaslased kuuluvad Paradiisi. (Rafiidid ütlevad, et viit välja arvatud olid kõik kaaslased uskmatud. Püha Koraanis on aga öeldud, et nad kõik kuuluvad Paradiisi.) 6. Abu Bakr as-Siddik on õilsatest kaaslastest kõige kõrgem.
7. Jumalateenimisi (ibadat) ei tohi pidada usu osaks. Usklikke, kes usuvad Allah Kõigekõrgema käskudesse ja keeldudesse, kuid jätavad need laiskusest täitmata, ei tohi pidada uskmatuteks. (Vahhabiidid ütlevad: „Teod on usu osa; kes ei soorita namazi ja teeb keelatut (haram), on uskmatu.“) Kes ei pea keelatut tähtsaks, suhtub sellesse kergelt või pilkab islamit, see kaotab oma usu. 8. Neid, kes ütlevad, et nad on Ahl al-kibla (moslemid), ja ütlevad, et usuvad Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Prohvetisse Muhammedisse alaihis-salam, ei tohi nimetada uskmatuteks, isegi kui neil on mõned väärad uskumused. Ahl al-kiblat ei tohi uskmatuteks kuulutada. (Vahhabiidid aga nimetavad uskmatuteks kõiki peale iseenda.) 9. Namazi tuleb sooritada iga imaami taga, kelle kohta ei ole teada, et ta avalikult pattu teeb. See otsus kehtib ka emiiride ja asehaldurite kohta, kes juhatavad reedest ja pühade namazi. 10. Moslemid ei tohi mässata oma ülemate ja valitsejate vastu. Mäss tähendab segaduse (fitna) tekitamist ja fitna toob kaasa mitmesuguseid õnnetusi. Tuleb teha dua, et nad teeksid head, ja anda neile leebete sõnadega nõu, et nad loobuksid oma eksitavatest, patustest tegudest. 11. Abdesti võtmisel on nii meestel kui ka naistel jalgade pesemise asemel lubatud (džaiz) tõmmata märja käega üks kord üle mestide (teha masah), isegi kui ei ole mingit mõjuvat põhjust ega hädavajadust. Paljale jalale ega sokile masahi ei tehta. 12. Tuleb uskuda, et meie Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) Miradž toimus nii hinge kui ka ihuga, sest ta läks Miradžile oma õnnistatud hinge ja ihuga koos. Kes ütleb: „Miradž oli olek, see tähendab, et see toimus unes“, see on Ahl as-Sunnast lahku löönud. 13. Usk ei kasva ega kahane. (Kasvab ja kahaneb selle sära.) 14. Püha Koraan ei ole loodu (see ei ole loodud).
„Usu alus ja selle kõige tugevam tunnus on armastada moslemeid ja mitte armastada neid, kes on moslemite vastu vaenulikud“ Imaam al-Gazali (rahmatullahi alaih)
15. Allah Kõigekõrgem on vaba igasugusest kohast. See tähendab, et ei ole õige öelda ega uskuda, et mingi paik on Allah Kõigekõrgema asupaik. (Vahhabiidid ütlevad: „Allah on taevas või Arši peal.“ Selline ütlus on uskmatus (kufr).) 16. Haua küsitlus ja hauapiin on tõde. Hauas on piin nii hingele kui ka ihule. Haudade külastamine on lubatud (džaiz). Istigasa, see tähendab prohvetite ja aulija haudadele minek, nende auks dua tegemine ja neilt abi palumine, on lubatud. (Vahhabiidid aga nimetavad seda širkiks, see tähendab Allahile kaaslaste omistamiseks. Seepärast nimetavad nad sunniite ja šiiite mušrikuteks, see tähendab uskmatuteks.) 17. Gaibi (varjatut) teab ainult Allah, ja kui Ta tahab, annab Ta seda teada ka oma prohvetitele ja aulijale. 18. Aulija karamatid on tõde. Karamatid on erakordsed olekud, mis ilmnevad Allah Kõigekõrgema armastatud teenrite juures; need on asjad, mida Ta annab armuliselt väljaspool oma tavapärast korda, see tähendab väljaspool füüsika, keemia ja bioloogia seadusi. Neid on nii palju, et neid ei ole võimalik eitada. 19. See, kes tapetakse või kes võtab endalt elu, sureb oma surmatunnil (adžal). 20. Prohvetid ei tee pattu. 21. Tänapäeval tuleb kuuluda ühte neljast õigest mazhabist. 22. Prohvetitest esimene on Aadam alaihis-salam ja viimane Muhammed alaihis-salam. (Vahhabiidid eitavad, et hazrat Aadam, hazrat Idris ja hazrat Šis olid prohvetid. Nad ütlevad, et esimene prohvet oli hazrat Nuh. Mõned rühmad, kes nimetavad oma juhte rasuliks (prohvetiks), ütlevad: „Nabi ei tule, aga rasul tuleb.“ Seepärast on tekkinud zindikuid (ketsereid), kes ütlevad: „Mina olen rasul.“) 23. Tuleb uskuda eestpalvesse (šafaat), Sirati sillasse, aruandmisse ja kaalu (mizan). 24. Hing ei sure. Surnud moslemite ja uskmatute hinged kuulevad. 25. Tuleb uskuda Ülestõusmispäeva (kijamat) märkidesse, nagu Dadždžal, Dabbat al-ard, hazrat Mahdi tulek, hazrat Isa laskumine taevast, päikese tõus läänest, ja teistesse teatatud kijamati märkidesse.
Hazrat imaam Azam ütleb: „Kijamati märkidesse tuleb uskuda nii, nagu neist on teatatud, ilma neid teisiti tõlgendamata (ilma taavilita).“ Ühe õilsa hadithi tähendus: „Kijamat ei tule enne, kui päike tõuseb läänest. Siis usuvad kõik, kuid see usk ei too enam kasu.“ (Buhari, Muslim)
26. Teispoolsuses on Allah Kõigekõrgem nähtav.
27. Uskmatud jäävad Põrgusse igaveseks ja nende piin ei kergene, vaid kasvab üha.
28. Ülestõusmispäeval teevad eestpalvet prohvetid ning vagad ja head inimesed. Hauas kuulevad hinged, mida elavad teevad ja räägivad.
29. Püha Koraani lugemise, almuse (sadaka) andmise ja isegi kõigi meie jumalateenimiste tasu (savab) saatmine surnute hingedele toob neile kasu ning kergendab või kõrvaldab nende piina. Kõike seda uskuda on Ahl as-Sunna usutunnistuse tunnus. (Need teadmised on võetud raamatutest al-Fikh al-akbar, Nuhbat al-laali, Maktubat ar-Rabbani, Rijad an-nasihin ja Faraid al-favaid.)
Teodes (jumalateenimises) on neli õiget mazhabi. Saijid Ahmed Tahtavi kirjutab oma Durr al-muhtari kommentaaris (hašija) tapaloomi (zabaih) käsitlevas osas: „Tänapäeval on igale moslemile kohustus (vadžib) kuuluda ühte neljast mazhabist. Kes ei kuulu ühtegi neljast mazhabist, see lööb Ahl as-Sunnast lahku. Kes aga Ahl as-Sunnast lahku lööb, sellest saab eksija või uskmatu.“
Osa mazhabide vaenlasi, nagu Ibn Hazm, Šaukani, Abduh, Rašid Riza ja Siddik Hasan, on viinud paljud moslemid eksiteele – ühed, pidades järgimist (taklid) keelatuks (haram), teised, tehes talfiki.
Meie imaamid usutunnistuses ja teodes
Tabiinide hulgast, kes õppisid islamit õilsatelt kaaslastelt, ja taba at-tabiinide hulgast, kes õppisid tabiinidelt, kasvasid suured imaamid, kes tõusid usuteadmistes kõrgele ja jõudsid absoluutse (mutlak) mudžtahidi astmele.1 Nad olid teodes mazhabide rajajad ning otsuseid, mis tulenesid igaühe idžtihadist, nimetati selle õpetlase mazhabiks. Kuna enamiku nende õpetlaste mazhabe ei pandud raamatutesse kirja, ununesid need. Ainult nelja suure imaami idžtihadid panid nende õpilased raamatutesse kirja; need säilisid ja levisid moslemite seas. Need, kes näitavad õiget teed kõigile maailma moslemitele ja tänu kellele me õpime Muhammedi alaihis-salam teed muutmata ja rikkumata kujul, on need neli suurt isikut. Nemad on meie mazhabide imaamid teodes. Esimene neist on imaam Azam Abu Hanifa Numan ibn Sabit (radijallahu anhu). Ta on üks suurimaid islamiõpetlasi. Ta on Ahl as-Sunna juht. Teine on imaam Malik ibn Anas, kolmas imaam Muhammed ibn Idris aš-Šafii ja neljas imaam Ahmed ibn Hanbal (rahmatullahi alaihim adžmain). Tänapäeval on inimene, kes ei järgi ühtegi neist neljast imaamist, suures ohus. Ta on õigelt teelt kõrvale kaldunud.
Kaks nende nelja imaami õpilast tõusid usuteadmistes väga kõrgele. Nii tekkis usutunnistuses kaks mazhabi. Püha Koraani ja õilsate hadithidega kooskõlas olev usk on see usk, millest teatasid need kaks. Just need kaks levitasid kogu maailmas Ahl as-Sunna, pääseva rühma (Firka an-nadžija), usuteadmisi. Esimene on Abu Mansur al-Maturidi ja teine Abul Hasan Ali al-Ašari (rahmatullahi alaihima). Need kaks imaami teatasid ühest ja samast usust. Mõned erinevused nende vahel ei ole olulised. Sisuliselt on nad ühesugused. Islamiõpetlasi kiidetakse Püha Koraanis ja õilsates hadithides. Ühes pühas salmis on öeldud tähenduse järgi: „Kas need, kes teavad, on võrdsed nendega, kes ei tea?“2 Teises pühas salmis on öeldud tähenduse järgi: „Oo moslemid! Küsige seda, mida te ei tea, nende käest, kes teavad!“3
„Tänapäeval on igale moslemile kohustus (vadžib) kuuluda ühte neljast mazhabist. Kes ei kuulu ühtegi neljast mazhabist, see lööb Ahl as-Sunnast lahku. Kes aga Ahl as-Sunnast lahku lööb, sellest saab eksija või uskmatu“ Saijid Ahmed Tahtavi (rahmatullahi alaih)
Õilsates hadithides on öeldud:
„Allah Kõigekõrgem, inglid ja kõik elusolendid teevad dua nende moslemite eest, kes õpetavad inimestele head.“
„Ülestõusmispäeval teevad eestpalvet kõigepealt prohvetid, siis õpetlased ja siis šahiidid.“
„Oo inimesed, teadke, et teadmisi õpitakse õpetlast kuulates.“ „Õppige teadmisi. Teadmiste õppimine on jumalateenimine (ibadat). Sellele, kes teadmisi õpetab, ja sellele, kes neid õpib, on džihaadi tasu (savab).“
„Teadmiste õpetamine on nagu almuse (sadaka) andmine. Teadmiste õppimine õpetlaselt on nagu öise lisanamazi (tahadždžud) sooritamine.“
„Teadmiste õppimine toob rohkem tasu kui kõik vabatahtlikud jumalateenimised, sest sellest on kasu nii talle endale kui ka neile, keda ta õpetab.“
„Sellele, kes õpib, et teisi õpetada, antakse siddikide tasu.“
„Teadmine on varandus. Selle võti on küsimine.“
„Õppige teadmisi ja õpetage neid.“
„Igal asjal on allikas. Jumalakartlikkuse (takva) allikas on arifide (Allahi tundjate) südamed.“
„Teadmiste õpetamine lunastab patud.“
Üleni kombekus (adab) ja häbelikkus,
tema valgus on pimeduses kiirgus,
tema on prohvetite pitser (Hatam al-anbija),
minu armas Prohvet.
Prohvetluse allikas,
halastuse läte,
jõuetute varjupaik,
minu armas Prohvet.
Tema seljal on prohvetluse pitser,
tema on prohvetitest kõige hellem,
tema on eestpalve (šafaat) põhjus,
minu armas Prohvet.
Ainus, kes lõpetab
kogunemispäeva (mahšar) segaduse,
see, kes toob teateid sealtpoolt,
minu armas Prohvet.