MEIE ISAND PROHVETI MÕNED ZAVAID-SUNNAD

Meie isand Prohveti hoolitsus puhtuse ja korra eest

Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) pidas puhtust, korda ja korralikkust väga tähtsaks. Ta armastas igas asjas alustada paremalt poolt ja teha kõike parema käega.6 Ainult tualetis puhastas ta end vasaku käega.

Võimaluse korral tegi ta kõike paaritu arv kordi. Ta ütles: „Kellel on juuksed, see hoolitsegu nende eest hästi!“

Kui meie Prohvet oli mošees, astus sisse mees, kelle juuksed ja habe olid sassis. Meie armas isand Prohvet ütles: „Kas tal ei ole isegi roosiõli, et oma juukseid siluda?“ ja andis talle käega märku, et ta läheks kohe välja ning seaks oma juuksed ja habeme korda. Kui mees tegi nii ja tuli tagasi, ütles meie Prohvet: „Kumb on parem: kas see, et keegi teie seast tuleb nii nagu tema, või see, et ta tuleb, juuksed ja habe sassis nagu šaitanil?“

Isegi reisil oli tal kaasas pudel õli. Kui ta õli peale määris, pani ta pähe esmalt õhukese riide ja selle peale oma peakatte. Nii ei olnud väljastpoolt näha, et ta oli õli kasutanud. Meie Prohvet kammis oma habet iga päev kaks korda.

Anas ibn Malik ütleb: „Sõnumitooja alaihis-salam määris sageli oma õnnistatud juukseid roosiõliga ja kammis oma õnnistatud habet, niisutades seda veega.“7 Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) lõikas oma õnnistatud habet nii pikkuses kui ka külgedelt pisut lühemaks. Enne reedesele namazile minekut lühendas ta oma õnnistatud vuntse ja lõikas pikaks kasvanud küüsi. Ta käskis ka moslemitel oma vuntse lühendada.

Iga kord peeglisse vaadates kiitis meie Prohvet Allah Kõigekõrgemat ja tegi dua: „Oo Allah! Nii nagu Sa lõid mu välimuse kauniks, tee kauniks ka mu iseloom!“

Igal õhtul enne magamaminekut kandis meie Prohvet oma õnnistatud silmadele kolm korda kohli. Paremale silmale kandis ta seda kolm korda, vasakule kaks korda. Ta ütles: „Kasutage kohli, sest see teeb silmad säravaks ja paneb juuksed (ripsmed) kasvama.“8

Islamiõpetlased on teatanud, et mehel on lubatud kanda kohli ravi eesmärgil, kuid mitte ehteks. Sõnu džamal (ilu) ja zinat (ehe) ei tohi omavahel segi ajada.

Džamal tähendab inetuse kõrvaldamist, väärikust ja Allah Kõigekõrgema annide näitamist, et Teda tänada. Annide näitamine edvistamiseks ja kiitlemiseks ei ole džamal, vaid kõrkus (kibr). Meie isand Allahi Sõnumitooja pidas misvaki kasutamist väga tähtsaks. See oli tal alati kaasas. Ta ütles: „Puhastage hambaid araki puu oksast tehtud misvakiga!“ See annab suule hea lõhna. Meie Prohvet ütles: „See on nii minu kui ka minust varasemate prohvetite sunna!“

Meie isand Prohvet ütles: „Kui ma ei kardaks oma ummale raskust põhjustada, käsiksin neid enne iga namazi misvakit kasutada!“9 „Ma soovitan teile väga misvaki kasutamist!“

„Misvak on suu puhtus ja mu Issanda heameel!“ Kui meie armas Prohvet oma koju sisenes, oli tema esimene tegu puhastada oma õnnistatud hambaid misvakiga. Ta ei heitnud magama, kui tal ei olnud misvakit käepärast, ja ärgates alustas ta oma õnnistatud hammaste puhastamisest misvakiga. Ka öösel tahadždžudi namazile tõustes puhastas ta oma õnnistatud hambaid misvakiga.10 Meie ema hazrat Aiša (radijallahu anha) ütles: „Ei olnud ühtki ööd ega päeva, mil Prohvet alaihis-salam oleks maganud ja ärgates enne abdesti misvakit kasutamata jätnud!“ Meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) poeg Ibrahim oli surnud. Matmise ajal jäi üks hauda pandud savitellistest viltu. Prohvet sekkus ja sättis selle sirgeks. Ta selgitas, et viltu jäänud savitellisest ei ole surnule kasu ega kahju, kuid talle on vastumeelt see, mis ei ole korras.

Meie isand Prohveti õnne koda

Kui meie armas Prohvet laskis Mediinas ehitada oma mošee, laskis ta mošee kõrvale ehitada ka kaks savitellistest tuba ja katta need datlipalmi tüvede ja okstega. Õilsa mošee (Masdžid aš-šarif) ehitamise ajal ehitati Aišale ja Saudale (radijallahu anhuma) kummalegi üks tuba. Meie ema hazrat Aiša toa uks avanes mošeesse viiva tee poole. Meie ema hazrat Sauda jaoks ehitatud toa uks avanes mošee kolmanda värava, Al Usmani värava poole. Kui meie Prohvet võttis teisi abikaasasid, kasvas tubade arv hiljem üheksani. Need ehitati meie ema hazrat Aiša toa ja kibla vahele. Osa tube oli savitellistest, osa kivist. Osa oli tehtud datlipalmi okstest (Bagdadi stiilis) ja kaetud savikrohviga ning ka lagi oli tehtud datlipalmi okstest. Hasan ibn Abil-Hasan (radijallahu anhu) ütleb: „Kui ma olin murdeealine, astusin Allahi Sõnumitooja kodudesse ja ulatusin käega laeni. Allahi Sõnumitooja toa katus koosnes ainult karvasest kangast, mis oli pingutatud küpressi- või kadakatüvele.“

Imaam Buhari teatab: „Allahi Sõnumitooja maja uksel ei olnud koputit ja sellele koputati vibuotsaga.“ Muhammed ibn Hilal ja Ata al-Horasani olid näinud meie Prohveti abikaasade tube ning teatasid, et need olid tehtud datlipalmi okstest ja ukse asemel rippusid neil mustast karvast eesriided. Davud ibn Kaisi pealtnägija kirjelduse järgi oli iga toa laius uksest külgseinteni umbes 6–7 zira11 (3–3,5 m) ja sügavus seestpoolt hinnanguliselt 10 zira (4,8 m). (Üks zira on 48 cm.)

„Misvak on suu puhtus ja mu Issanda heameel!“ Hadith šarif

Päeval, mil Mediinas loeti ette kaliif Abdulmaliki kiri, et meie isand Prohveti abikaasade toad tuleb võõrandada ja mošeega liita, ei suutnud paljud pisaraid tagasi hoida ja mediinalased nutsid nagu päeval, mil meie Prohvet suri.12

Said ibn Musajjab väljendas oma kurbust nii: „Ma vannun Allahi nimel, kuidas ma oleksin tahtnud, et need oleksid jäetud nii, nagu nad olid! Siis näeksid Mediinas üles kasvavad noored ja mujalt Mediinasse tulijad, millega Sõnumitooja alaihis-salam oma elus leppis, ja inimesed ei püüdleks suure vara poole ega kiitleks sellega.“

Meie isand Prohvet kodus

Hazrat Husain jutustab: „Ma küsisin oma isalt, millega meie isand Prohvet kodus tegeles. Mu isa jutustas nii: kui meie isand Prohvet oma koju astus, jagas ta oma aja kolmeks: Allahi teenimiseks, pereliikmete asjadeks ja oma isiklikeks asjadeks. Endale jäetud aja jagas ta omakorda enda ja inimeste vahel. Sel ajal tulid tema juurde ainult valitud kaaslased. Nende kaudu andis ta rahvale teada usuküsimustest ega hoidnud enda juures ega kogunud midagi, mis rahvast puudutas. Meie isand Prohveti kombeks oli jagada oma ummale kuuluv aeg vooruslike vahel nende usulise astme järgi ja kutsuda neid vastavalt sellele enda juurde. Mõnel neist oli üks vajadus, mõnel kaks, mõnel veelgi rohkem. Meie isand Prohvet tegeles nende usuliste vajadustega, andis nende küsimustele vajalikud vastused ja ütles siis: ‚Kes on siin, andku see edasi neile, keda siin ei ole! Teatage mulle selle inimese vajadusest, kes ei saa ise tulla ja oma vajadust esitada. Tõesti, Allah teeb Ülestõusmispäeval Sirati peal kindlaks selle jalad, kes esitab nende vajaduse, kes ei suuda seda ise esitada!’

Meie isand Prohveti juures ei mainitud ega arutatud midagi muud. Ka ta ise ei võtnud kelleltki midagi muud vastu. Need, kes astusid meie isand Prohveti juurde, astusid sisse teadmiste otsijatena ja väljusid suurte õpetlastena, kes olid maitsnud teadmiste rõõmu ja juhatasid teisigi selle juurde!“

Meie isand Prohvet väljaspool kodu

Hazrat Husain küsis oma isalt hazrat Alilt, milline oli meie isand Prohvet väljaspool kodu. Ta jutustas ka sellest nii:

Universumi isand ei rääkinud väljaspool kodu. Ta rääkis ainult siis, kui tema sõnad olid moslemitele kasulikud, lähendasid neid üksteisele ning kõrvaldasid nende vahelt lõhe ja jaheduse. Ta austas iga rahva kõige kõrgemate omadustega inimest ja määras ta selle rahva üle valitsejaks.13 Ta kaitses inimesi halbade inimeste ja kurjuse eest ning hoidus ise sellistesse olukordadesse sattumast. Ta ei jätnud kedagi ilma oma naeratavast näost ja kaunist iseloomust.

Kui ta oma kaaslasi ei näinud, otsis ta neid ja küsis neilt, mis nende vahel oli juhtunud. Ta kiitis ja kinnitas head ning laitis ja nõrgendas kurja. Kõik, mida ta tegi, oli mõõdukas ja vasturääkivusteta. Kartes, et moslemid langevad hoolimatusse (gaflat), ei lakanud ta neid hoiatamast. Kõik tema olekud olid ühtlased ja püsivad. Meie isand Allahi Sõnumitoojal oli täielik valmidus jumalateenimiseks ja kuulekuseks. Ta ei astunud kunagi üle õiguse piiri ega jätnud seda täitmata. Tema lähedased olid inimestest parimad.

Tema silmis oli kaaslastest kõrgeim see, kelle nõuanded olid kõige laiahaardelisemad, ja astmelt suurim see, kes abistas abivajajaid ja tegi neile head kõige kaunimalt. Universumi isand ei istunud maha ega tõusnud püsti Allahit meenutamata.

Kogunemistel ei määranud ta endale kindlat kohta ja keelas seda teha. Kui ta läks istuva seltskonna juurde, ükskõik kus, ei läinud ta aukohale, vaid istus sinna, kus seltskond lõppes, ja käskis ka moslemitel nii teha.

Igaühele, kes temaga koos istus, andis ta tema osa ja austas teda nii, et igaüks arvas, et Allahi Sõnumitooja silmis ei ole kedagi väärtuslikumat kui tema ise. Kõike, mida tegi inimene, kes temaga koos istus või tuli oma vajadust esitama, talus ta seni, kuni too ise ära läks.14

Kui keegi pöördus tema poole mingi vajaduse või sooviga, ei lükanud ta seda tagasi: ta kas andis soovitu või saatis küsija magusate ja leebete sõnadega tagasi. Tema kaunis iseloom oli nii lai, et hõlmas kõiki inimesi. Ta oli saanud neile halastavaks isaks. Õiguse küsimustes olid tema silmis kõik võrdsed. Meie isand Prohveti kogunemised olid teadmiste, häbelikkuse, kannatlikkuse ja usaldusväärsuse kogunemised.

Tema kogunemistel ei tõstetud häält, kedagi ei süüdistatud ega tehtud avalikuks kellegi viga ja eksimust. Universumi isanda kogunemistel viibijad olid üksteisega võrdsed; nende eelis teineteise ees oli ainult jumalakartlikkuses (takva). Nad kõik olid alandlikud. Nad austasid vanemaid ja näitasid noorematele kaastunnet ja halastust, eelistasid abivajajaid teistele ja püüdsid nende vajadusi rahuldada, kaitsesid ja hoidsid võõraid ja kodust kaugel olijaid. Meie isand Prohvet oli alati naeratava näo ja leebe iseloomuga. Tema hoolivus ja andestus olid rikkalikud. Ta ei olnud kõva südamega. Ta ei vaielnud kunagi kellegagi. Ta ei karjunud ega kisanud kunagi ega öelnud halbu sõnu. Ta ei laitnud kunagi kedagi. Ta ei olnud ihne. Sellele, mis talle ei meeldinud, vaatas ta läbi sõrmede. Lootjat ta lootusetusse ei jätnud ega näidanud välja oma rahulolematust millegagi.

Meie isand Allahi Sõnumitooja hoidus kolmest asjast:

- inimestega vaidlemisest,

- paljust rääkimisest,

„Ma ei söö millelegi toetudes“ Hadith šarif

- kasututest ja tühjadest asjadest.

Kolmes asjas jättis ta inimesed rahule:

- Ta ei laitnud ega häbistanud kunagi kedagi, ei näkku ega selja taga.

- Ta ei otsinud kunagi kellegi häbiasju ega vigu.

- Ta ei öelnud kunagi kellelegi sõna, mis ei toonud talle tasu (savab) ega olnud kasulik.

Kui meie isand Prohvet rääkis, istusid tema juures olijad vaikselt ja liikumatult, otsekui oleks neile lind pähe laskunud; kui ta oli lõpetanud ja vaikis, ütlesid nad, mis neil öelda oli, kuid tema juures ei vaielnud ega tülitsenud nad kunagi. Kui keegi meie isand Prohveti juures rääkis, vaikisid teised, kuni ta oli lõpetanud. Meie isand Prohveti juures ei olnud vahet viimase ja esimese kõneleja sõnal. Kui tema kogunemisel viibijad millegi üle naersid, naeris ka tema koos nendega; kui nad millegi üle imestasid, imestas ka tema koos nendega. Ta talus tema juurde tulnud võõraste ja rändurite sõnade ja küsimuste ebaviisakust ja teravust, et ka tema kaaslased käituksid nagu tema. Meie isand Prohvet ütles: „Kui näete abivajajat oma vajadust paluvat, aidake teda, et ta selle saaks!“

Meie isand Prohvet ei võtnud vastu kiitust, mis ei vastanud tõele. Ta ei katkestanud kunagi kellegi sõnu, kui too just ei astunud üle õiguse piiri. Kui too aga üle piiri astus, siis ta kas katkestas tema kõne ja keelas teda või tõusis ja lahkus kogunemiselt. Universumi isanda vaikimine põhines neljal asjal: hilm (leebus), hazar (ettevaatlikkus), takdir (hindamine) ja tafakkur (mõtisklemine). Tema takdir ilmnes selles, et ta vaatas kõiki inimesi ja kuulas kõiki võrdselt. Tema tafakkur ilmnes selles, et ta mõtiskles selle maailma ja teispoolsuse asjade üle.

Temas olid ühendatud hilm ja kannatlikkus. Miski selles maailmas ei ajanud teda vihale. Ettevaatlikkuse (hazar) poolest olid temas ühendatud neli omadust:

- Ta valis parima, et seda järgitaks.

- Ta jättis maha inetu, et sellest hoidutaks.

- Oma arukuse rakendas ta selles, mis oli tema ummale kasulik.

- Kogu oma püüdluse (himmat) suunas ta sellele, mis tooks tema ummale õnne selles maailmas ja teispoolsuses.

Ei juhtunud kunagi, et Universumi isand oleks millegi peale öelnud „Ei!“. Kui temalt paluti midagi, mida ta tahtis teha, ütles ta: „Hea küll!“; kui temalt paluti midagi, mida ta ei tahtnud teha, jäi ta vait ning tema vaikimisest sai aru, et ta ei taha seda teha. Ta püüdles kõigi õnne poole selles maailmas ja teispoolsuses. Kui temalt paluti ühel sõjaretkel teha dua, et uskmatud hävitataks, ütles ta:

„Mind ei ole saadetud needma ega selleks, et inimesed kannataksid piinu. Mind on saadetud kõigile head tegema ja selleks, et inimesed leiaksid rahu.“

Suura al-Anbija saja seitsmenda salmi õilsas tähenduses on öeldud: „Me saatsime sind halastuseks ja headuseks maailmadele.“ Seepärast püüdles ta alati kõigi hüvangu poole. Anas ibn Malik teatab, et kui meie isand Prohvet kellegagi kohtus, kätles ta temaga (musafaha)15 ega tõmmanud oma kätt ära enne, kui too oli oma käe ära tõmmanud, ega pööranud temalt nägu ära enne, kui too oli oma näo ära pööranud.

Anas ibn Malik jutustab ka: „Me küsisime meie isandalt: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kas me peaksime üksteise ees kummardama?‘ ‚Ei!’ ütles ta. Me küsisime: ‚Kas me peaksime üksteist embama?‘ ‚Ei! Kuid kätelge (musafaha)!’ ütles ta.“16

Hazrat Bara ibn Azib jutustab, et meie isand Prohvet ütles: „Kui kaks moslemit kohtuvad ja kätlevad (musafaha), antakse neile andeks juba enne, kui nad lahku lähevad!“

Universumi isand oli alati mõtlik. Tema vaikimine kestis kauem kui tema rääkimine. Allahi Sõnumitooja ei rääkinud asjata. Kõnet alustades ja lõpetades lausus ta Allahi nime.

Ta rääkis lühikeste ja sisutihedate sõnadega. Allahi Sõnumitooja sõnad olid alati tõesed ja kohased. Kui Allahi Sõnumitooja rääkis, ei kasutanud ta liiga palju ega liiga vähe sõnu. Ta ei solvanud ega põlanud kunagi kedagi.

Meie isand Allahi Sõnumitooja ei vihastanud kunagi selle maailma ega selle maailma asjade pärast. Kuid kui taheti mõnd õigust jalge alla tallata, ei suutnud miski tema viha peatada enne, kui see õigus oli jalule seatud.

Iseenda pärast ei vihastanud ta kunagi ega maksnud kätte. Kui ta tahtis millelegi osutada, ei osutanud ta sõrmega, vaid terve käega. Kui ta imestas ja hämmastus, pööras ta käe ümber, see tähendab, kui peopesa oli taeva poole, pööras ta selle maa poole, ja kui maa poole, siis taeva poole. Rääkides tegi ta käega liigutusi ja lõi oma õnnistatud parema käe peopesaga vasaku käe pöidla siseküljele. Kui ta vihastas, loobus ta vihast kohe ega näidanud seda välja. Kui ta oli rõõmus ja heas tujus, sulges ta oma õnnistatud silmad. Tema naer oli enamasti vaid naeratus. Kui ta naeratas, paistsid tema õnnistatud hambad nagu pärlid.17

Headel tegudel armastas ta eelistada paremat poolt,
olgu abdestil või riietumisel – ta ruttas, see helduse allikas.
Ta heitis magama paremale küljele, nägu kibla poole,
igal hingetõmbel rändas ta nähtamatus maailmas, see helduse allikas.

„Kui kaks moslemit kohtuvad, tervitavad teineteist ja kätlevad (musafaha), antakse neile andeks juba enne, kui nad lahku lähevad!“ Hadith šarif

Tema ase oli nahast, ka padi oli täidetud kiududega,
öösiti magas ta vähe, see ärkvel helduse allikas.
Tema silmad magasid, kuid süda ei maganud iial, olles koos Sõbraga,
igavikust peale oli ta Tema ilu imetleja, see helduse allikas.

Kuidas meie isand Prohvet magama heitis ja magas

Kui meie isand Prohvet tahtis oma asemel magada, heitis ta oma õnnistatud paremale küljele, pani oma õnnistatud parema käe parema põse alla ja tegi siis nõnda dua: „Oo Allah! Ma olen end Sulle alistanud. Ma pöörasin oma näo Sinu poole. Ma usaldasin oma asja Sinu kätte. Ma toetasin oma selja Sinule. Ma kardan Sinu karistust ja loodan Sinu halastust. Peale Sinu halastuse ei ole varjupaika ja peale Sinu karistuse ei ole midagi, mille eest hoiduda.

Ainult Sinu halastusest saab varju otsida ja ainult Sinu halastusega saab pääseda. Ma usun Sinu raamatusse, mille Sa oled ilmutanud, ja Sinu Prohvetisse, kelle Sa oled saatnud.

Oo mu Issand! Sinu nimel heitsin ma pikali. Kui Sa võtad mu hinge ja hoiad selle kinni, siis kohtle seda oma halastuse järgi! Kui Sa selle vabaks lased, siis kaitse seda, nagu Sa kaitsed oma vagasid teenreid!

Oo Allah! Sinu nimel ma suren ja Sinu nimel ärkan ma ellu. Oo Allah, kes Sa meid toidad ja jootad, rahuldad kõik meie vajadused ning annad meile peavarju ja kaitset! Ma kiidan Sind lõputult. Kui palju on neid, kellel ei ole kedagi, kes nende vajadused rahuldaks, ega kedagi, kes neile peavarju annaks! Oo Allah! Kaitse mind oma karistuse eest päeval, mil Sa kogud oma teenrid enda ette! Oo Allah! Sina oled Esimene! Ei ole midagi, mis oleks olnud enne Sind! Sina oled Viimne! Ei ole midagi, mis oleks pärast Sind! Sina oled Ilmne! Ei ole midagi peale Sinu!“

Ärgates tegi ta dua: „Ei ole teist jumalat peale Sinu! Ma ülistan Sind ja kuulutan Sind vabaks igast puudusest. Oo Allah! Ma palun, et Sa annaksid mulle andeks mu patud, ja palun Sinu halastust.

Kiitus olgu Allahile, kes on meid pärast surma ellu äratanud. Ülestõusmispäeval on meie tagasipöördumine Tema juurde.“18 Seejärel tegi ta dua: „Oo Allah! Suurenda mu teadmisi! Ära lase mu südamel kõrvale kalduda pärast seda, kui Sa oled mulle õiget teed näidanud! Anna mulle oma kõrgest juurest halastust, sest Sina oled see, kes kõige rohkem andestab!“ Hazrat Bara ibn Azib jutustab: Universumi isand ütles mulle:

„Kui lähed oma asemele magama, võta abdesti nagu namazi jaoks! Siis heida paremale küljele ja ütle: ‚Oo Allah! Ma olen end Sulle alistanud. Ma pöörasin oma näo Sinu poole. Ma toetasin oma selja Sinule. Ma kardan Sinu karistust ja loodan Sinu halastust. Peale Sinu halastuse ei ole varjupaika ja Sinu karistuse eest ei ole kaitset. Ainult Sinu halastusest saab varju otsida ja ainult Sinu halastusega saab pääseda. Ma usun Sinu raamatusse, mille Sa oled ilmutanud, ja Sinu Prohvetisse, kelle Sa oled saatnud!‘ Kui sa sel ööl sured, sured islami loomuses (fitra). Kes seda ütleb ja sel ööl sureb, sureb islami loomuses (fitra)!“

Meie isand Prohvet ütles: „Kui keegi teist tõuseb öösel asemelt ja tuleb tagasi uuesti magama, raputagu ta aset kolm korda, sest ta ei või teada, mis pärast tema tõusmist juhtus ja mis tuli ja asus tema asemele.“ Ashab as-Suffa hulka kuuluv Abdullah ibn Tahfa (radijallahu anhu) jutustab: „Kui ma koidueelsel ajal (sahar) mošees kõhuli, see tähendab näoli, magasin, puudutas keegi mind jalaga.

– ‚Kes see on?‘ küsis ta.

– ‚Mina, Abdullah ibn Tahfa‘, vastasin ma.

Ja mida ma näen! See oli Universumi isand! Ma ajasin end kohe kokku.

– ‚See on lamamisviis, mida ülev Allah kõige vähem armastab!’ ütles ta.“19 Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ei astunud kunagi maa peale abdestita.

Kunagi ei ole nähtud, et meie isand Allahi Sõnumitooja oleks käinud tualetis ja jätnud pärast seda abdesti võtmata.

Meie isand Prohveti kõnnak

Hazrat Hind ibn Abi Hala jutustab nii: „Kui Universumi isand kõndis, tõstis ta jalad reipalt maast, ei õõtsunud külgedele, astus pikkade sammudega ja kaldus pisut ettepoole, nagu laskuks ta kõrgemalt kohalt, ning kõndis väärikalt, rahulikult ja muretult.

Kui ta tahtis kuhugi vaadata, pööras ta end täielikult sinna poole. Ta ei vaadanud ringi niisama.

Maa poole vaatas ta kauem kui taeva poole.

Maa poole vaatas ta silmanurgast. Kõndides käis ta oma kaaslaste taga.

Kui ta kellegagi kohtus, tervitas ta alati esimesena (salam).“

Hazrat Abu Huraira jutustab nii: „Ma ei ole näinud kedagi, kes oleks kõndinud kiiremini kui Universumi isand. Kui ta kõndis, tundus, nagu rulluks maa tema jalge all kokku! Me pidime pingutama viimse jõuni, et temaga sammu pidada. Universumi isand aga ei pingutanud kõndides sugugi.“20

Kuidas meie isand Prohvet istus

Enamasti istus ta põlvili. On nähtud ka, et ta istus kurfusa-asendis, see tähendab põlved püsti ja käed ümber põlvede.21 Ta ei sirutanud kunagi jalgu oma kogunemisel viibijate poole. Tavaliselt istus ta näoga kibla poole. Sageli laotas ta oma seljast võetud mantli (aba) tema juurde tulnud külaliste alla ja pani nad sellele istuma. Mõnikord andis ta külalistele ka oma istumispadja. Hanzala ibn Hizjam jutustas: „Kui ma meie isand Prohveti juurde läksin, nägin teda istumas jalad ristis.“ Džabir ibn Samura teatas, et pärast hommikust namazi istus meie isand Prohvet oma palvekohas jalad ristis, kuni päike tõusis.

„Ehtige end Allah Kõigekõrgema omadustega (ahlak)!“ Hadith šarif

Šarid ibn Suvaid ütles: „Meie isand Prohvet astus minu juurde. Sel ajal istusin ma, vasak käsi selja taga, toetudes poolele peopesale. Universumi isand ütles: ‚Kas sa istud nii, nagu istuvad need, kelle peale on langenud viha (juudid)?’“ Abu Džuhaifa jutustab: meie isand Prohvet ütles: „Ma ei söö millelegi toetudes.“22

Ta istus jalad ristis või põlvili või põlved püsti,
avalikult ja salaja täis kombekust, see helduse allikas.
Ta sõi kolme sõrmega ja lakkus need mõnuga puhtaks,
vett jõi ta kolme sõõmuga, see helduse allikas.
Ta armastas mett ja halvaad, kõrvitsat, äädikat ja saridi,
kuid odraleibagi ei söönud ta kunagi kõhtu täis, see helduse allikas.
Mõnikord sidus ta näljast oma õnnistatud kõhule kivi
ja ütles: „Et mu süda ei väriseks“ – see helduse allikas.
Tema õnne kojas ei süüdatud kuude kaupa tuld,
leppides sõi ta datleid ja granaatõunu, see helduse allikas.

Kuidas meie isand Prohvet sõi ja jõi

Meie isand Prohvet ütles:

„Toidu õnnistus on abdestis enne sööki ja käte pesemises pärast sööki!“23

„Kes heidab magama, pesemata kätelt liha- ja rasvalõhna ning -jääke, ja temaga siis midagi juhtub, ärgu süüdistagu ta kedagi muud kui iseennast!“ „Toidu õnnistus on selle keskel! Kui keegi teist sööb, söögu ta mitte vaagna keskelt, vaid servast, sest õnnistus laskub selle keskele.“ Meie ema hazrat Aiša (radijallahu anha) jutustab: „Universumi isand ütles: ‚Kui keegi teist hakkab sööma, öelgu ta Bismillahirrahmanirrahim ja meenutagu kõrge Allahi nime. Kui ta unustab seda enne söömist öelda, siis öelgu: Bismillahirrahmanirrahim söögi alguse ja lõpu eest!’“24

Umajja ibn Mahši teatab: üks mees sõi basmalat ütlemata.

Meie isand Prohvet märkas, et ta ei olnud basmalat öelnud, ja ütles: „Ütle Bismillahirrahmanirrahim selle söögi alguse ja lõpu eest!“ Kui mees ütles „Bismillahirrahmanirrahim“, naeratas meie isand Prohvet ja ütles: „Šaitan sõi seni sinuga koos. Kui sa laususid kõrge Allahi nime, oksendas šaitan välja kõik, mis tal kõhus oli!“

Hazrat Abdullah ibn Umar teatab, et meie isand Prohvet ütles: „Kui keegi teist sööb, söögu ta parema käega. Ja kui ta joob, joogu ta parema käega, sest šaitan sööb vasaku käega ja joob vasaku käega!“25

Salama ibn Akva jutustas oma isa sõnade järgi: kui meie isand Prohvet nägi, et üks Ašdža hõimu mees, keda kutsuti Busr ibn Rai al-Iriks, sõi tema juures vasaku käega, ütles ta talle: „Söö parema käega!“ Mees valetas ja vastas: „Ma ei jõua, ma ei suuda parema käega süüa!“ Siis ütles meie isand Prohvet: „Ärgu sa siis jõudkagi! Parema käega söömast takistab teda ainult upsakus ja uhkus!“ Sellest peale ei suutnud mees enam oma kätt suu juurde tõsta!26 Meie isand Prohvet ütles: „Vägev ja Auline Allah Kõigekõrgem on tõesti rahul oma teenriga, kes sööb midagi söödavat või joob midagi joodavat ja kiidab Teda selle eest.“

Meie isand Prohvet istus maas ja sõi oma toidu maas. Ta ütles: „Ma istun nii, nagu istub teener, ja söön nii, nagu sööb teener. Ma olen ainult teener! Kes minu sunnast ära pöördub, see ei kuulu minu hulka!“27

Umar ibn Abi Salama jutustab: „Ma olin laps, kes kasvas Universumi isanda hoole all. Söömise ajal rändas mu käsi mööda kogu nõud. Universumi isand ütles mulle: ‚Poeg! Ütle basmala. Söö parema käega! Söö enda eest!’28 Sellest peale olen alati nõnda söönud.“ Meie isand Prohvet ei põlanud kunagi ühtegi toitu ega laitnud seda. Ühtki andi ei kiitnud ta seepärast, et see talle meeldis, ega laitnud seepärast, et see ei meeldinud. Kui ta mõnda toitu soovis, siis ta sõi seda, kui ei soovinud, jättis selle kõrvale ja vaikis. Ta austas ka kõige väiksemat andi ega laitnud ühtegi andi. Meie isand Allahi Sõnumitooja ei öelnud: „Tehke seda, tehke toda.“ Ta sõi seda, mis parasjagu oli. Meie ema hazrat Aiša jutustas: meie isand Prohvet tuli vahel minu juurde ja küsis: „Kas sul on midagi süüa?“ Ma vastasin: „Ei ole!“ Siis ütles ta: „Siis ma paastun!“29 Meie ema hazrat Aiša jutustab: „Sellest ajast, kui meie isand Prohvet Mediinasse tuli, kuni tema surmani ei söönud tema pere end kolmel järjestikusel ööl nisuleivaga kõhtu täis.30 Enamasti sõid nad odraleiba ja datleid ning neidki ei olnud palju. Meie isand Prohveti kõhtu ei sattunud ühel ja samal päeval kahte liiki toitu: kui ta sõi oma õnnistatud kõhu datlitega täis, ei söönud ta seda täis leivaga, ja kui ta sõi kõhu täis leivaga, ei söönud ta seda täis datlitega. Just see ajabki mind nutma!“31

Meie isand Prohvet armastas halvaad ja mett, leivasaridit, datlisaridit ning köögiviljaroogi. Kui meie isandale toodi ja pakuti piima, ütles ta: „Piimas on kaks õnnistust.“32

„Kui keegi teist sööb, söögu ta parema käega. Kui ta midagi joob, joogu ta samuti parema käega, sest šaitan sööb vasaku käega ja joob vasaku käega!“ Hadith šarif

Abdullah ibn Abbas jutustab: mina, Halid ibn Valid ja Universumi isand läksime koos minu tädi Maimuna bint Harisi koju. Tädi küsis: „Kas ma pakun teile piima?“

Universumi isand ütles: „Olgu!“ Tädi läks ja tõi kausitäie piima. Universumi isand võttis selle ja jõi. Mina olin Universumi isanda paremal käel, Halid ibn Valid aga tema vasakul käel. Meie isand Allahi Sõnumitooja andis piima, mis üle jäi, mulle ja ütles: „Joo sina. Kui tahad, anna eesõigus Halidile!“

Ma vastasin: „Kui on vaja juua seda, mis sinust üle jäi, ei eelista ma kunagi kedagi iseendale!“ Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja:

„Kellele Allah Kõigekõrgem annab süüa, see öelgu: Allahumma barik lana fihi va atimna hairan minhu (Oo Allah! Anna meile selles toidus õnnistust ja anna meile süüa sellest veel paremat)!

Kellele Allah Kõigekõrgem annab juua piima, see öelgu: Allahumma barik lana fihi va zidna minhu (Oo Allah! Anna meile selles piimas õnnistust ja suurenda meile oma andi sellest)! Sest miski muu peale piima ei asenda nii sööki kui ka jooki.“33

Kui Mediina moslemid nägid oma datlipalmide esimest, varajast saaki, tõid nad selle meie isand Prohvetile. Meie isand Allahi Sõnumitooja võttis selle kätte, tegi õnnistuse dua ning kutsus siis kõige noorema lapse, keda ta nägi, ja andis datlid talle. Ta ütles: „Kui majas ei ole datleid, on selle maja pere näljas.“ Meie isand Prohvet armastas süüa seda, mis jäi nõu põhja. Ta ütles: „Kes pärast söömist taldriku või nõu puhtaks kraabib, selle eest palub nõu andeks (istigfar)!“ On teatatud ka, et meie isand Prohvet ütles: „Oo Abu Zarr! Kui sa liha keedad, tee leent rohkem ja pea oma naabreid meeles – jaga sellest ka neile.“34

„Kes sööb oma kõhu täis, kui ta naaber on näljas, see ei ole täiuslik usklik (mumin)!“

„Teenige Allahit! Andke süüa! Levitage salamit, et pääseksite Paradiisi!“35

„Ühe inimese toidust jätkub kahele. Kolme inimese toidust jätkub neljale. Nelja inimese toidust jätkub kaheksale!“36

Hazrat Asma bint Abu Bakr jutustas: Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) soovitas valminud toitu kaetuna hoida, kuni see lakkab keemast ja auramast, ning ütles: „See on suurim õnnistus!“ Meka vallutamise ajal läks meie isand Allahi Sõnumitooja oma onu Abu Talibi tütre hazrat Umm Hani koju. Ta küsis: „Kas teil on midagi süüa?“ Hazrat Umm Hani vastas: „Ei ole! On ainult kuivanud leivapuru ja äädikat! Aga mul on häbi seda sulle pakkuda!“ Meie isand Prohvet ütles: „Too need. Murenda leib vee sisse. Too ka soola!“ Ta valas äädika selle peale, sõi ja tänas siis kõrget Allahit. Ta ütles: „Oo Umm Hani! Kui hea leivakõrvane on äädikas! Maja, kus on äädikat, ei ole leivakõrvaseta!“37 Ta sõi leiba ilma leivakõrvaseta või koos datlite, äädika, puuviljade või supiga või siis oliiviõlisse kastes. Ta sõi ka kana-, jänese-, kaameli-, gaselli- ja kalaliha, kuivatatud liha ning juustu. Lihast armastas ta esijala tükki. Ta hoidis liha kätega ja sõi seda hammustades. (Ka noaga lõigates süüa on lubatud.) Kõige sagedamini sõi ta piima või datleid. Toitudest armastas ta lambaliha, lihaleent, kõrvitsat, magusaid roogi, mett, datleid, piima, koort, arbuusi, melonit, viinamarju ja kurki.38 Vett jõi ta aeglaselt, alustades sõnaga „Bismillah“, kolme lonksuga. Lõpuks ütles ta „Alhamdulillah“ ja tegi dua. Meie isand Prohvet jõi magedat vett, mis toodi Bujut as-Sukjast. Bujut as-Sukja vesi oli Mediinast kahe päeva teekonna kaugusel.39 Kui temalt küsiti: „Milline jook on kõige maitsvam?“, vastas meie isand Prohvet: „Mage ja jahe vesi!“40

Meie isand Prohvet ütles: „Kui keegi teist midagi joob, ärgu ta hingaku nõu sisse.“ Nii nagu ta keelas hingata söödava ja joodava sisse, keelas ta ka süüa ja juua kuld- ja hõbenõudest. Klaasitäit vett juues hingas meie isand Prohvet vahepeal kaks-kolm korda ja ütles: „Nii on see kasulikum ja kustutab janu paremini.“ Ja: „Kui keegi teist midagi joob, ärgu ta joogu ühe hingetõmbega.“ Ja: „Ärge jooge ühe hingetõmbega nagu kaamelid! Jooge kahe või kolme hingetõmbega! Kui joote, öelge ‚Bismillah!’, ja kui tõstate suu nõu juurest, öelge ‚Alhamdulillah!’“41

Hazrat Naufal ibn Muavija jutustab: „Universumi isand hingas midagi juues kolm korda. Alguses lausus ta kõrge Allahi nime ja ütles ‚Bismillahirrahmanirrahim‘, lõpus aga kiitis Teda, öeldes ‚Alhamdulillah‘.“42

Abu Umama al-Bahili teatas: meie isand Prohvet ütles: „Kui mu Vägev ja Auline Issand pakkus mulle, et Ta muudab Meka oru kullaks, vastasin ma: ‚Ei! Oo mu Issand! Olgu mul ühel päeval kõht täis ja teisel päeval olgu ma näljas. Kui olen näljas, palun Sind alandlikult ja meenutan Sind. Kui mul on kõht täis, kiidan ja tänan Sind!’“43

Söömise ja joomise teadmiste õppimine tuleb enne jumalateenimise (ibadat) teadmiste õppimist. Allahi Sõnumitooja kombeks oli pesta käsi enne ja pärast sööki ning süüa ja juua parema käega. Enne sööki peavad käsi esimesena noored, pärast sööki aga vanemad.44 Allahi Sõnumitooja sunna on süüa taldriku servast, süüa enda eest ning istuda vasakul jalal, parem põlv püsti. Väga kuuma toitu ei tohi süüa ega nuusutada.

„Kes sööb oma kõhu täis, kui ta naaber on näljas, see ei ole täiuslik usklik (mumin)!“ Hadith šarif

Meie isand Prohvet ei pidanud sobivaks, et söömise ajal üldse ei räägita. See on tulekummardajate komme. Rääkida tuleb rõõmsalt.

Sööki soolaga alustada ja lõpetada on Allahi Sõnumitooja sunna ja see on tervistav. Üks esimesi uuendusi (bidat), mis islamis tekkis, on kõhu täis söömine. Iga päev liha süüa teeb südame raskeks. Inglid ei armasta seda. Liiga vähe liha söömine aga rikub iseloomu. Süüa sufral, see tähendab maha laotatud laudlinal, on hea. Varem tehti sufra nahast. Taimne toit on väga hea. Sufrat, millel ei ole taimset toitu, on võrreldud aruta vanainimesega.

Imaam Džafar as-Sadik ütles: „Kes tahab, et tal oleks palju vara ja palju lapsi, see söögu palju taimset toitu!“ Kõigepealt tuleb istuda sufra äärde ja alles siis tuua toit.

Meie Prohvet ütles: „Ma olen teener. Ma istun maha ja söön nii, nagu teevad teenrid.“45

Ei tohi süüa enne, kui oled näljane; tõusta tuleb enne, kui kõht on täis [mitte süüa palju], ja ei tohi naerda, kui ei ole midagi, mille üle imestada. Meie isand Prohvet ütles: „Heategude algus on nälg. Halbade tegude algus on täis kõht.“ Toidu maitse kasvab nii palju, kui suur on nälg. Täis kõht teeb unustlikuks. See pimestab südame ja rikub verd nagu alkohoolsed joogid. Nälg puhastab mõistuse ja teeb südame säravaks. Fasikute (patustajate) ja halbade inimestega koos ei tohi süüa ega juua. Keevat toitu tuleb jahutada kaetuna.

Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Sööge parema käega. Jooge parema käega.“ Kolme sõrmega süüa on sunna. Meie isand Prohvet ütles: „Oo Ali! Söö toitu kolme sõrmega, sest šaitan sööb kahe sõrmega.“ Meie Prohvet võttis leiva parema käega ja sõi siis arbuusi vasaku käega. Leiba tuleb murda kahe käega, mitte ühega.46 Suutäis peab olema väike ja hästi läbi näritud. Ei tohi vaadata paremale, vasakule ega üles, vaid tuleb vaadata oma suutäit ja enda ette. Suud ei tohi liiga lahti teha. Sufra ääres ei tohi kätt pühkida riietesse ega juustesse. Köhides ja aevastades tuleb pea taha pöörata. Sufra äärde, kuhu sind ei ole kutsutud, ei tohi istuda. Sufra ääres ei tohi süüa rohkem kui teised. Kui kõht on täis, tuleb teha dua, et saadud jõudu ei kasutataks patu tegemiseks. Tuleb mõelda selle aruandele Ülestõusmispäeval. Süüa tuleb kavatsusega saada jõudu jumalateenimiseks. Ka näljasena tuleb süüa aeglaselt. Esimesena peavad alustama vanemad. Kedagi ei tohi tüüdata, öeldes rohkem kui kolm korda „söö“. Meie isand Allahi Sõnumitooja sõi vähe ja rõhutas väga, et ei tohi palju süüa. Ta ütles: „Inimese süda on nagu vili põllul. Toit on nagu vihm. Nii nagu liigne vesi kuivatab vilja, nii tapab liigne toit südame. Allah Kõigekõrgem ei armasta seda, kes palju sööb ja palju joob.“

Allahi Sõnumitooja soovitas, et üks kolmandik maost jäetaks toidule ja üks kolmandik joogile. See, et üks kolmandik jääb õhule, see tähendab tühjaks, on madalaim aste. Parim aste on vähe süüa ja vähe magada. Palju söömine on haiguste algus, vähe söömine aga ravimite algus. Külaline ei tohi peremehelt oodata midagi muud kui soola ja leiba. Peremees peab ulatama külalisele suutäisi. Ta peab valama vett tema kätele. Ta peab andma külalisele suhu seda, mida too armastab. Kui midagi kukub puhtale kohale, tuleb see üles võtta ja külalisele anda. Kui see on mustaks saanud, tuleb see jätta kassile ja teistele loomadele. Sellise maja õnnistus kasvab. See ulatub isegi lastelasteni. Kui maha kukkunut kokku ei korjata, sööb selle šaitan.

Nõusse jäänu puhtaks kraapida ja ära süüa on sunna. Kui kompoti (hošaf), hapupiimajoogi (airan) või muu sellise jääkidele vett lisada, see läbi loksutada ja ära juua, saab selle eest palju tasu (savab). Taldrikusse või klaasi midagi järele jätta on lubatud (džaiz). Allahi Sõnumitooja armastas süüa seda, mis usklikust (mumin) üle jäi.

Pärast sööki hambad misvaki ja hambaorgiga puhastada on Allahi Sõnumitooja sunna. See on puhtus. Puhtus tugevdab usku (iman). Pärast sööki tehakse peremehe heaks dua, paludes talle õnnistust, halastust ja andestust. Siis palutakse luba lahkuda. Ja peremeest kutsutakse omakorda sööma.

Söömise ajal ei tohi rääkida hirmsatest ja vastikutest asjadest. Surmast ja haigustest ei tohi kõnelda. Sufrale toodavaid toite ei tohi silmitseda. Enne kui üks suutäis on alla neelatud, ei tohi teist kätte võtta. Söömise vahepeal ei tohi ühegi asja pärast sufra äärest tõusta, isegi mitte namazi pärast. Namaz tuleb sooritada enne. Kui valmistatud toidud jahtuksid või rikneksid ja namazi aeg lubab seda pärast sööki sooritada, tuleb süüa enne namazi. Sufra äärest tuleb tõusta pärast seda, kui toit on ära koristatud. Tänaval, seistes või kõndides ei tohi süüa. Kui suus või käes on liha või toidu lõhn, ei tohi magama heita. Ka laste käed tuleb pesta. Täis kõhuga ei tohi magama heita. Toiduaineid tuleb osta mõõdukalt, nii palju, kui vaja, mitte mõõduta ja palju. See oleks raiskamine (israf). Söögi- ja joogianumatel peavad olema kaaned. Jõest või basseinist ei tohi juua, kummardudes ja suuga vett võttes. Ka kannu või savikruusi suust ei tohi juua. Tassi või klaasi mõranenud kohast ei tohi juua. Suvel tuleb juua midagi jahedat. Allahi Sõnumitooja armastas juua jahedat šerbetti. Zamzami vett võib juua seistes. On öeldud, et rändur võib igasugust vett juua seistes. Tühja kõhuga ei tohi vett juua. Vett tuleb juua aeglaselt, väikeste sõõmudena. Meie isand Allahi Sõnumitooja armastas keškeki. Harisa ehk keškeki valmistamist õpetas meie isand Prohvetile Džibril alaihis-salam. Harisa annab inimesele palju jõudu. Kõik prohvetid on söönud odraleiba. Allahi Sõnumitooja armastas kõrvitsamagustoitu ja läätsesuppi, ulukiliha ja lambaliha. Lambalihast armastas ta esijalga, rinda ja abaosa. Kitsetalle abaosa armastas ta väga. Kitsetalle liha on kergesti seeditav. See sobib kõigile.47

„Heategude algus on nälg. Halbade tegude algus on täis kõht“ Hadith šarif

Isaslooma liha seeditakse kergemini kui emaslooma oma ja tume liha kergemini kui valge. Seeditavuse kerguse ja maitse poolest on parimad lambaliha ja lehmapiim.

Ulukilihast on parim hirveliha. Jäneseliha on lubatud (halal). Meie Prohvet on seda söönud. See soodustab uriinieritust, kuid kui seda liiga palju süüa, põhjustab see unetust. See sobib kõigile. Linnu- ja kanapojaliha on kõigile hea. Kodulindudest on kõige parem liha kanal.

Meie Prohvet ütles: „Kui hea toit on äädikas!“ Äädikas on kõige kasulikum toit. Ka datlid on toit, see tähendab, neid süüakse leivaga. Viinamarjad on nii toit kui ka puuvili. Viinamarju leivaga süüa on sunna. Datleid paaritu arv süüa on sunna. Rosinaid, kreeka pähkleid ja mandleid süüa on sunna. Meel on tervendav toime. Seitsekümmend prohvetit on teinud meele õnnistuse dua. Meie isand Allahi Sõnumitooja armastas väga datleid. Ta sõi datleid koos meloni ja arbuusiga. Melon ja arbuus puhastavad neere ja leevendavad peavalu. Need ajavad välja usse ja annavad silmadele jõudu. Pilaffi süües tuleb lugeda salavatti. Meie isand Prohvet kiitis põldube süüa koos kaunadega. Ta ütles: „Habbat as-sauda ehk mustköömen on ravim vaevuste vastu.“ Kreeka pähkleid koos juustuga süüa on tervistav. Neid eraldi süüa on kahjulik. Neid tuleb süüa koos millegi muuga. Meie isand võttis viinamarjakobara vasakusse kätte ja sõi viinamarju parema käega.48 Küdoonia võtab südamelt raskuse. Igas melonis, arbuusis ja granaatõunas on tilk Paradiisi vett. Granaatõuna tuleb süüa üksi ja ei tohi lasta ühelgi tilgal raisku minna. Granaatõun on hea südamekloppimise vastu. See tugevdab magu. Kui see koos viljalihaga välja pressida ja ära juua, ajab see sappi ja kaotab kõhukinnisuse. Viigimarjad annavad südamele kergendust. Need kaotavad lihasvalud ja seedeelundite valud.

Värsket kurki soolaga ning kreeka pähkleid datlite ja meega süüa on Allahi Sõnumitooja sunna.49 Meie Prohvet kiitis baklažaani ja ütles: „Valmistage seda oliiviõliga.“

Ta kiitis ka portulakki. Seller kaotab unustlikkuse. See soodustab uriinieritust, aitab kehal toota verd ja piima ning puhastab maksa. Haršaf ehk artišokk lahustab sapikive, puhastab verd ja on hea veresoonte lupjumise vastu. See kaotab ka higilõhna. Kui keegi tuleb uuele maale, on tervisele hea, kui ta sööb kõigepealt veidi toorest sibulat. Sibul suurendab vastupanuvõimet mikroobidele. Kui pärast sibulat süüa sellerit, kaob sibula halb lõhn. On öeldud, et ka lõhnav ruut, kui seda koos toiduga süüa, kaotab lõhna. Allahi Sõnumitooja viimases söögis oli sibulat. Ta ütles: „Sööge sibulat ja küüslauku keedetult.“ Inglitele on nende lõhn vastumeelne. Redis soodustab uriinieritust. See kergendab seedimist.

Meie isand Prohveti õnnistatud habe ja juuksed

Meie isand Prohveti õnnistatud juuksed ja habemekarvad ei olnud väga lokkis ega väga sirged – need olid loomu poolest lainjad. Tema õnnistatud juuksed olid pikad. Algul kandis ta otsatukka, hiljem hakkas ta juukseid kahele poole lahku kammima. Mõnikord laskis ta oma õnnistatud juustel kasvada, mõnikord aga lõikas ja lühendas neid.

Kui hazrat Anas ibn Malikilt küsiti meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud juuste kohta: „Missugused olid meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud juuksed?“, vastas ta: „Need ei olnud väga lokkis ega ka väga sirged. Need olid nende kahe vahepealsed, keskmised. Pikkuse poolest ulatusid need kõrvade ja õlgade ülaosa vahepeale.“50 Hazrat Ibn Abbas ütles: „Meie isand Fahr al-alam (maailma uhkus) laskis oma õnnistatud juustel otsaesisele langeda. Hiljem hakkas ta oma õnnistatud juukseid lahku kammima.“51 Õpetlased on öelnud: „Juuksed kahele poole lahku kammida on meie isanda, universumi uhkuse sunna, sest hiljem hakkas ta nii tegema. Lubatud (džaiz) on lasta juustel otsaesisele langeda ja lubatud on ka kammida neid kahele poole lahku. Kuid lahku kammimine on parem.“

Meie ema hazrat Aiša as-Siddika ütles: „Meie isand Prohveti õnnistatud juuksed olid džummast lühemad ja vafrast pikemad.“52 Sõna „džumma“ tähendab õlgadeni ulatuvaid juukseid, sõna „vafra“ aga kõrvalestani ulatuvaid juukseid. Lühidalt: hazrat Aiša (radijallahu anha) jutustuse järgi olid meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud juuksed nii pikad, et ulatusid allapoole tema õnnistatud kõrvalestasid, kuid õlgadeni ei ulatunud. Need olid nende kahe vahepeal.

Hazrat Kadi Ijad ütles: „Neid jutustusi saab ühitada nii: juuksed tema õnnistatud kõrvade kohal ulatusid tema õnnistatud kõrvalestadeni, tagumised juuksed aga ulatusid tema õnnistatud õlgadeni.“ On öeldud ka nii: „Mõnes jutustuses öeldakse, et need ulatusid kõrvadeni, ja mõnes, et need ulatusid tema õnnistatud õlgadeni. Põhjus on selles, et ühel ajal oli nii ja teisel ajal teisiti. Kõik jutustused on õiged. Mõnikord laskis meie isand Prohvet oma õnnistatud juustel kasvada, kuni need ulatusid õlgadeni. Mõnikord lõikas ta neid, nii et need ulatusid tema õnnistatud kõrvalestadeni või kõrvade keskpaigani.“ Meestele on sunna pea paljaks ajada või lasta juustel kasvada, neid kammida ja kahele poole lahku kammida. Tuleb toimida olukorra, kombe ja aja järgi. Juukseid keerutada ja punuda on makruh. Keelatud (haram) on teha oma nägu siledaks nagu naisel, ajada habe, et naiste moodi olla, või ajada lõug paljaks ja lasta habemel põskedel kasvada.

Hazrat Anas jutustab meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud habemest nii: meie isand Prohveti õnnistatud habemes oli väga vähe valget. Tema õnnistatud peas ja õnnistatud habemes ei olnud rohkem kui seitseteist või kaheksateist valget karva.

Kord ütles hazrat Abu Bakr as-Siddik: „Sa oled halliks läinud, oo Allahi Sõnumitooja.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas: „Mind tegid halliks suurad Hud, al-Vakia, al-Mursalat, an-Naba (Amma jatasaalun) ja at-Takvir (Iza aš-šamsu kuvvirat).“53

See tähendab: neis suurades räägitakse palju Paradiisi ja Põrgu oludest. „Mu juuksed ja habe läksid halliks murest ja kurbusest, kui mõtlen, mis saab minu ummast“, ütles ta. Amr ibn Šuaib ütles: „Meie isand Allahi Sõnumitooja lõikas oma õnnistatud habet nii laiusest kui ka pikkusest.“ Hazrat Tirmizi edastatud õilsas hadithis ütles meie isand Prohvet: „Kes oma vuntse ei lühenda, see ei ole meie hulgast.“54 Teises õilsas hadithis on öeldud: „Laske oma habemel tihedaks kasvada ja lõigake oma vuntsid korralikult lühikeseks.“55 Ibn Abdulhakim ütles: „Vuntsid tuleb korralikult lühikeseks lõigata, habet aga mitte lõigata. Vuntside korralikult lühikeseks lõikamine ei tähenda nende äraajamist.“ Hazrat imaam an-Navavi ütles: „Vuntside lõikamisel on õige lõigata neid nii palju, et huule serv paistaks; mitte lõigata neid päris juurest, vaid lühendada.“

„Sööge sibulat ja küüslauku keedetult“ Hadith šarif

Õpetlased pidasid taunitavaks, kui vuntside pealmine osa pügatakse, otsad aga jäetakse kahele poole rippuma. Ibn Umar jutustab: „Meie isand Allahi Sõnumitooja juuresolekul räägiti madžusidest (tulekummardajatest). Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: ‚Nad lasevad oma vuntside otstel kasvada ja ajavad oma habeme. Seepärast toimige teie neile vastupidi.‘“56

Kui Abu Umama ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Raamatu inimesed pügavad oma habet ja lasevad vuntsidel kasvada“, vastas meie isand Allahi Sõnumitooja: „Pügage teie oma vuntside otsi ja laske oma habemel tihedaks kasvada.“

Õpetlaste teatel on sunna pügada vuntsid kulmude pikkuseks. Sunna on lasta habemel kasvada peotäie pikkuseks ja lõigata ära see, mis on peotäiest pikem. Peotäiest lühema habeme kandmine ei ole sunnaga kooskõlas. Kui kanda lühikest habet kavatsusega järgida sunnat, on see bidat. See on haram. Habeme kandmine on sunnat az-zavaid. Amr bil-marufi, elatise teenimise ja fitna ärahoidmise pärast on habeme täielik äraajamine lubatud (džaiz) ja isegi vajalik. Need on vabandused sunna mittejärgimiseks, kuid need ei ole vabandused bidati – lühikese habeme kandmise – tegemiseks.

Meie isand Prohveti riietus

Ta kandis kõike, mida ta leidis nende riiete hulgast, mida on lubatud kanda. Ta mähkis end paksust riidest õmblemata kangastesse nagu ihram, sidus ümber niudevöö ning kandis ka särki ja kuube (džubba). Need olid kootud puuvillast, villast või loomakarvast. Enamasti kandis ta valget, mõnikord rohelist. Juhtus ka, et ta kandis õmmeldud rõivaid. Reedeti ja pühade ajal, võõraste saadikute saabudes ning sõja ajal kandis ta väärtuslikke särke ja kuubi. Tema riiete värv oli enamasti valge. Juhtus ka, et need olid rohelised, punased või mustad. Käsivarred kattis ta randmeteni ja oma õnnistatud jalad sääre keskpaigani. Imaam at-Tirmizi (rahimahullahu taala) kirjutab raamatus „Šamail aš-šarif“: „Allahi Sõnumitooja armastas kanda kamisi ehk särki. Tema särgi varrukad ulatusid randmeteni. Tema särgi varrukatel ja kraes ei olnud nööpe. Tema jalanõud olid nahast, ühe rihma ja kahe kibaliga. Kibal on rihm, mille üks ots on õmmeldud rihma ja teine ots jalanõu esiotsa külge. See käib kahe varba vahelt. Riiete ja jalanõude kandmisel järgitakse kohalikku kommet. Kombest kõrvale kaldumine teeb inimese silmapaistvaks. Kuulsust tuleb vältida. Kui ta Mekasse sisenes, oli tal õnnistatud peas must turban.“ Enamasti mähkis ta pähe turbaniks (sarik) valge, mõnikord musta musliinriide ja laskis selle otsal umbes vaksa jagu kahe õla vahele rippuda. Tema turban ei olnud väga suur ega väga väike, see oli umbes kolm ja pool meetrit pikk. Turbani mähkis ta ilma pealae mütsita (takke), mõnikord aga kandis ta tepitud mütsi ilma turbanita. Meie isand Prohvetil oli rõivas, mida nimetati Hibaraks: see oli tehtud puuvilla- ja linalõngast kootud triibulisest Jeemeni kangast. Meie isand Prohvet armastas seda rõivast väga kanda. Meie isand Prohvetil (sallallahu alaihi va sallam) oli ka valge rõivas. Meie isand ütles: „Kandke oma riietest valgeid! Teie elavad kandku valgeid riideid. Mähkige oma surnud valgesse surilinasse, sest need on teie parimad ja kaunimad riided!“57

„Kes kannab riideid kuulsuse ja edvistamise pärast, sellest pöörab Allah oma palge ära, kuni ta sellest loobub! Ülestõusmispäeval rõivastab Ta teda alanduse rõivastega!“ Hadith šarif

On nähtud ka, et meie Prohvet kandis rohelisi riideid. Hazrat Abu Rimsa ütleb, et nägi meie Prohvetit, kes kandis kaheosalist rohelist rõivast – üks osa ülakehal ja teine alakehal.58 Meie Prohvet kandis ka kirjut Hullat. Hazrat Bara ibn Azib ütles: „Nende hulgas, kes kandsid punast (kirjut) rõivast, mida kutsutakse hullaks, ja kelle juuksed ulatusid kõrvalestadeni, ei ole ma näinud kedagi kaunimat kui Allahi Sõnumitooja alaihis-salam!“59 Meie Prohvetil oli punane kuub (džubba), mida ta kandis reedeti ja pühade ajal. Meie Prohvetil oli ka Jeemenis tehtud kuub. Sõjaretkedel kandis meie Prohvet kitsaste varrukasuudega Damaskuses tehtud kuube. Sõdades, kui ta vaenlastega kokku puutus, kandis meie Prohvet kuube, mis oli tehtud tailasani riidest, nagu kandsid Iraani šahhid. Selle kuue kraesse oli õmmeldud tükk atlassi, hõlmade mõlemas lahtises servas ees ja taga ning varrukatel oli atlassist ääris.

See kuub oli hazrat Aiša juures kuni tema surmani, pärast seda võttis selle Asma bint Abu Bakr. Selle kuue pesuveega, mida meie Prohvet oli kandnud, pesti haigeid, ja nad said terveks.60 Dumat al-Džandali sõjaretkel saadud saagi hulgast langes üks kuub meie armsa Prohveti osaks. Selle lõim ja kude olid kootud siidist, kangas oli atlass ja tikandikohtadele olid kuldniidiga tikitud palmilehed. Meie isand Prohvet pani selle kuue selga, tõusis minbarile, istus ja tuli minbarilt alla, lausumata ainsatki sõna. Õilsad kaaslased puudutasid seda kätega, vaatasid seda ja imetlesid selle ilu. Meie isand Prohvet küsis: „Kas te imestate selle ilu üle? Kas see meeldib teile nii väga?“ Nad vastasid: „Me ei ole näinud kaunimat rõivast kui see!“ Meie Prohvet ütles: „Ma vannun Allahi nimel, kelle väe käes on minu olemasolu, et Saad ibn Muazi taskurätikud Paradiisis on kaunimad ja meeldivamad kui see, mida te näete!“

Meie isand Prohvet ütles: „Kes kannab riideid kuulsuse ja edvistamise pärast, sellest pöörab Allah oma palge ära, kuni ta sellest loobub! Ülestõusmispäeval rõivastab Ta teda alanduse rõivastega!“

Ja veel ütles ta: „Kes kannab riideid kuulsuse ja edvistamise pärast, sellele paneb Allah Ülestõusmispäeval selga samasuguse rõiva. Seejärel süütab Ta selle tulega põlema!“

Hazrat Sahl ibn Saad ütleb: „Üks naine tõi Allahi Sõnumitoojale alaihis-salam ääristatud burda61, mille ta oli ise kudunud, ja ütles: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Ma kudusin selle oma kätega. Ma tõin selle sulle kingituseks.‘ Meie isand Allahi Sõnumitooja võttis tema kingituse vastu. Ta tuli meie juurde, see burda ümber mähitud. Üks kogunenutest puudutas seda käega ja ütles: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kaunimat burdat kui see ei saa olla! Kas sa annaksid selle mulle?‘ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: ‚Olgu!’ Pärast seda, kui ta oli meiega mošees vestelnud ja meile manitsusi andnud, läks ta koju, laskis burda kokku pakkida ja saatis selle mehele. Kogunenud inimesed hakkasid seda meest laitma: ‚Sa ei teinud sugugi hästi! Sa palusid Allahi Sõnumitoojalt asja, mida ta ise kandis ja mida tal oli vaja! Sa ju tead, et Allahi Sõnumitooja alaihis-salam ei lükka kunagi tagasi kedagi, kes temalt midagi palub, ega saada teda tühjade kätega minema!‘ Mees vastas: ‚Ma vannun Allahi nimel, ma ei palunud seda selleks, et seda kanda. Ma palusin, et see oleks minu surilinaks päeval, mil ma suren!‘ Ja tõepoolest sai sellest burdast tema surilina päeval, mil ta suri.“62 Meie Prohvet kandis ka musta villast rõivast. Meie ema hazrat Aiša ütles: „Allahi Sõnumitoojale alaihis-salam tehti mustast villast rõivas. Kui ta selle selga pani ja higistama hakkas, tundis ta villa lõhna. Ta võttis selle kohe seljast ja pani kõrvale, sest ta armastas ainult head lõhna.“ Meie isand Prohvet lubas kanda kaftanit, mille hõlm ulatus sääre keskpaigani või veidi allapoole, pahkluudeni. Ta keelas, et hõlm oleks pahkluudest pikem, see tähendab nii pikk, et lohiseks maas. Ta ütles, et Ülestõusmispäeval ei vaata kõrge Allah halastava pilguga neid mehi, kes lasevad oma kaftanil uhkusest mööda maad lohiseda.

Kord ütles meie isand Prohvet hazrat Džabir ibn Sulaimile: „Lase oma kaftani hõlmal ulatuda sääre keskpaigani! Kui sa seda ei saa, lase sel ulatuda pahkluudeni! Ära lase sel nii pikaks kasvada, et see maas lohiseks, sest see on uhkuse tunnus. Allah Kõigekõrgem aga ei armasta uhkust!“ Seepärast kandis Abdullah ibn Umar (radijallahu anhuma) oma kaftanit sääre keskpaigani.63

„Ma tunnen, et Jeemeni poolt puhub halastuse tuul“ Hadith šarif

Meie isand Prohvetil oli särk, mis oli tehtud ühekordsest puuvillalõngast kootud riidest. Meie ema hazrat Aiša jutustab: hazrat Abu Džahm oli kinkinud meie isand Prohvetile mustriga palvevaiba (sadždžada). Kui meie isand Prohvet ühel päeval sellel palvevaibal namazi sooritas, jäid tema õnnistatud silmad mustri külge kinni. Kui ta oli salami andnud ja namazi lõpetanud, ütles ta: „Viige see Abu Džahmile. Äsja tõmbas see minu tähelepanu namazis endale. Ta toogu mulle mustrita, sile vaip.“

Kuna Mediina pinnas oli niiske ja soolane, laotati see palvevaip meie isand Prohveti surma järel tema õnnistatud haua põhja.

Hirka aš-šarif, mille ta saatis hazrat Uvais Karanile

Uvais ibn Amir Karni (radijallahu anhu) on üks suurimaid tabiine. Ta oli pärit Jeemenist Karni külast. Pärast seda, kui ta oli moslemiks saanud, põles ta kogu elu armastusest meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) vastu ega unustanud hetkekski oma Issandat. Oma teenimises jõudis ta sellisele astmele, et tema iga olek, iga tegu ja iga sõna said inimestele õppetunniks ja manitsuseks. Ta ei solvunud kunagi kellegi peale ega solvanud kunagi kedagi. Tema tähtsaimad omadused olid armastus meie isand Prohveti vastu, hinge ja südamega jumalateenimise jätkamine ning austus oma ema vastu. Ta teenis oma ema palju ja sai temalt heade soovide dua. See armastus meie armsa Prohveti vastu ja pühendumine islamile said põhjuseks, miks meie isand teda kiitis. Aeg-ajalt pööras meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oma õnnistatud palge Jeemeni poole ja ütles: „Ma tunnen, et Jeemeni poolt puhub halastuse tuul.“ Ta ütles ka: „Ülestõusmispäeval loob Allah Kõigekõrgem Uvaisi kujul seitsekümmend tuhat inglit ja nad viivad Uvaisi oma keskel Arasatile. Ta läheb Paradiisi ja peale nende, kellele Allah Kõigekõrgem tahab (seda teada anda), ei tea ükski loodu, kes neist on Uvais.“ „Minu ummas on üks inimene, kes Ülestõusmispäeval teeb eestpalve nii paljude inimeste eest, kui palju on karvu Rabia ja Mudari hõimude lammastel.“ Õilsad kaaslased küsisid: „Oo Allahi Sõnumitooja, kes ta on?“ Ta vastas: „Üks Allahi teenritest.“ Nad ütlesid: „Me kõik oleme teenrid; mis on tema nimi?“ Ta ütles: „Uvais.“ Siis küsisid nad: „Kust ta pärit on?“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Ta on Karnist.“ Kui nad küsisid: „Kas ta on sind näinud?“, vastas ta: „Oma pea silmadega ei ole ta mind näinud.“

Nad ütlesid: „Kui imelik, et ta armastab sind nii väga, aga ei rutta sinu juurde, et sind teenida.“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Kahel põhjusel. Esiteks on ta oma olekute võimuses. Teiseks on see tema truuduse pärast minu usule. Tal on vana ema, kes on usku tulnud. Tema silmad ei näe, ta ei saa liigutada käsi ega jalgu. Päeval on Uvais kaamelikarjane ja kulutab saadud palga enda ja oma ema elatiseks.“ „Kas me näeme teda?“ küsisid nad. Hazrat Abu Bakrile ütles ta: „Sina ei näe teda oma ajal.“ Seejärel ütles ta hazrat Umarile ja hazrat Alile: „Teie näete teda. Tema keha on karvane. Tema vasakul küljel ja peopesas on hõbemündi suurune valge laik. See ei ole barasi (valgetõve) valgesus. Kui te tema juurde lähete, viige talle minu salam ja öelge talle, et ta teeks minu umma heaks dua.“

Pärast oma ema surma lahkus hazrat Uvais Karani (Uvais Karni) Karni külast ja läks Kufa linna. Kui meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) surm lähenes, küsiti temalt: „Kellele me sinu hirka (mantli) anname?“ Ta ütles: „Andke see Uvais al-Karnile.“ Pärast Allahi Sõnumitooja surma tulid hazrat Umar ja hazrat Ali Kufasse. Hazrat Umar küsis: „Oo nadždlased, kas teie seas on keegi Karnist?“ Nad vastasid, et on. Ta küsis neilt hazrat Uvaisi kohta. Nad ütlesid: „Me tunneme teda. Ta on liiga tühine inimene, et teie teda otsiksite. Ta on hullumeelne ja aru kaotanud ning tal on kombeks inimeste eest põgeneda.“

„Oo mu Issand! Selle Hirka aš-šarifi auks, meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) auks anna andeks kogu ummat al-Muhammadile“ Hazrat Uvais (radijallahu anhu)

Hirka aš-šarif

Meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud hirkat, mille ta kinkis Uvais Karanile (rahmatullahi alaih), saab külastada ramadaanikuus Hirka aš-šarifi mošees Istanbulis Fatihis.

Hazrat Umar (radijallahu anhu) ütles: „Ma otsin teda; kus ta on?“ Nad vastasid: „Ta on Arna orus meie kaamelite karjane ja meie anname talle selle eest õhtusöögi. Tema juuksed ja habe on sassis, ta ei tule linnadesse, ei vestle kellegagi ega söö seda, mida inimesed söövad. Ta ei tunne kurbust ega rõõmu; kui inimesed naeravad, nutab tema, ja kui inimesed nutavad, naerab tema.“ Ta ütles: „Just teda ma otsingi.“ Nad kirjeldasid, kus ta viibib. Hazrat Umar ja hazrat Ali läksid sinna, kus ta oli. Nad nägid, et ta sooritas namazi. Allah Kõigekõrgem oli andnud inglile ülesande tema kaameleid karjatada. Kui ta oli namazi lõpetanud ja salami andnud, tõusis hazrat Umar ja tervitas teda salamiga. Ta vastas tervitusele. Hazrat Umar küsis: „Mis on sinu nimi?“ Ta vastas: „Abdullah, see tähendab Allahi teener.“ Kui hazrat Umar ütles: „Me kõik oleme Allahi teenrid; mis on sinu tegelik nimi?“, vastas ta: „Uvais.“ Siis ütles hazrat Umar: „Näita mulle oma paremat kätt.“ Kui ta seda näitas, ütles hazrat Umar:

„Meie isand Prohvet saatis sulle oma salami. Ta saatis sulle oma õnnistatud hirka ja jättis pärandsõnaks: ‚Ta võtku see, kandku seda ja tehku minu umma heaks dua.‘“

Uvais al-Karni ütles: „Oo Umar! Ma olen nõrk, jõuetu ja patune teener.

Vaata hoolega, äkki on see pärandsõna mõeldud kellelegi teisele?“ Hazrat Umar vastas: „Ei, oo Uvais, sina oled see, keda me otsisime. Meie isand Prohvet kirjeldas sinu välimust ja sinu tunnuseid.“

Seepeale võttis hazrat Uvais Hirka aš-šarifi aupaklikult vastu, suudles seda, nuusutas seda ja hõõrus sellega oma nägu ja silmi. Ta nuttis palju, ütles: „Oodake siin“ ja lahkus nende juurest. Pisut eemal heitis ta end sadždale. Pisarate keskel hakkas ta Allah Kõigekõrgemat anuma ja tegema dua, et ummat al-Muhammadile antaks andeks. Nuuksudes ja anudes tegi ta dua: „Oo mu Issand, meie armas isand Prohvet on saatnud hazrat Umari ja hazrat Aliga oma Hirka aš-šarifi mulle, Sinu vaesele ja jõuetule teenrile, kuigi ma ei ole selleks väärt. Ta on öelnud, et ma teeksin dua tema patuse umma heaks. Oo mu Issand! Selle Hirka aš-šarifi auks, meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) auks anna andeks kogu ummat al-Muhammadile… Anna andeks, oo Allah, anna andeks… Oo Allah…“ Kui talle teatati, et paljudele patustele moslemitele on andeks antud, pani ta Hirka aš-šarifi aupaklikult selga.

See Uvais Karanile kingitud Hirka aš-šarif jõudis Vani lähedal elanud Irisani beideni ja 1618. aastal toodi see kingituseks Osmanite padišahhile sultan Osman II-le. Sultan Abdülmecid laskis selle õnnistatud hirka jaoks Fatihisse ehitada „Hirka aš-šarifi mošee“. See meie armsa ja auväärse isand Prohveti õnnistatud Hirka aš-šarif, mis kannab endiselt sama elavalt tema õnnistatud ihu roosilõhna ja on meevahu kreemikat värvi, on igal aastal pühal ramadaanikuul klaasvitriinis rahvale vaatamiseks välja pandud.

Hirka as-saadat, mille ta kinkis hazrat Kaab ibn Zuhairile

Luuletajate perekonnast pärit hazrat Kaab ibn Zuhair (radijallahu anhu) oli ka ise luuletaja. Varem luuletas ta meie isand Prohveti ja islami vastu. Sellest teatati meie isandale ja ta käskis ta tappa, kus iganes teda nähakse.

„Ma tunnistan, et ei ole teist jumalat, kes oleks teenimist väärt, peale Allahi, ja et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Sõnumitooja“ Kaab ibn Zuhair (radijallahu anhu)

Tema vend hazrat Budžair (radijallahu anhu), kes oli varem moslemiks saanud, teatas talle sellest otsusest kirjaga ja kirjutas, et kui ta moslemiks saab, annab meie armas Prohvet, halastuse meri, talle andeks. Kirja lugenud hazrat Kaab vajus sügavasse mõttesse ning hakkas mõistma ebajumalate kummardamise mõttetust, islami ülevust ja meie isand Prohveti suurust ning tema süda hakkas valgustuma. Lõpuks otsustas ta saada moslemiks ja asus teele valgusküllase Mediina poole. Ta kirjutas pika luuletuse, milles kiitis meie isand Prohvetit (sallallahu alaihi va sallam) ning teatas, et oli meelt parandanud ja moslemiks saanud. Mediinasse jõudes astus ta koos ühe Džuhaina hõimust pärit sõbraga meie isand Prohveti ette. Meie isand vestles oma kaaslastega. Enne kui hazrat Kaab end tutvustas, ütles ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kaab ibn Zuhair kahetseb oma tegusid ja on tulnud moslemina armu paluma. Kui ma ta sinu juurde toon, kas sa annad talle armu ja võtad vastu tema moslemiks saamise?“ Meie isand Prohvet ütles: „Jah.“ Seepeale ütles hazrat Kaab: „Ma tunnistan, et ei ole teist jumalat, kes oleks teenimist väärt, peale Allahi, ja et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Sõnumitooja.“ Meie isand Prohvet küsis: „Kes sa oled?“ Ta vastas: „Mina olen Kaab ibn Zuhair, oo Allahi Sõnumitooja.“ Kui üks ansaridest ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja, luba mul raiuda maha pea sellel mehel, kes on sinu vastu“, ütles meie isand: „Jäta ta rahule. Ta on tulnud, kahetsedes olukorda, milles ta oli, ja Tõe poole pöördunult.“ Siis luges Kaab ibn Zuhair (radijallahu anhu) ette oma kuulsa kasiidi, milles ta jutustas, kuidas oli moslemiks saanud, ning kõneles meie armsa Prohveti ja õilsate kaaslaste suurusest ja väärtusest. Meie isand Prohvetile meeldis väga see kasiid, mis algab sõnadega „Banat Suad / Armastatu läks kaugele“ ja jätkub nii:

Iga inimest kantakse kord kindlasti kanderaamil…
Ma tulin vabandust paludes, oo Allahi Sõnumitooja, sinu kõrge palge ette…
Tema andestust loodetakse kõige enam…
Tema ees võetakse vabandus vastu…
Halasta minu peale, oo Allahi Sõnumitooja…
Anna mulle andeks, oo Allahi Sõnumitooja…
Tõesti on Allahi Sõnumitooja Kõigekõrgema Allahi
kurja hävitavatest teravatest mõõkadest üks paljastatud mõõk…
Ta on valgus, mis külvab õiget juhatust (hidajat) ja näitab sirget teed…

Ta andis talle andeks. Ja kui Kaab jõudis selle värsini:

Innar-Rasula la-nurun justadau bihi,
Muhammadun min sujufillahi maslulu.
Allahi Sõnumitooja on valgus, millest rahvas valgust saab,
ta on üks Kõigekõrgema Allahi paljastatud mõõkadest,

siis võttis mõlema maailma juht, maailma uhkus (Fahr al-alam) Muhammed Mustafa (sallallahu alaihi va sallam) oma õnnistatud õlgadelt oma hirka, „Hirka as-saadat“, ja pani selle hazrat Kaab ibn Zuhairi õlgadele.64

Oma kalifaadi ajal saatis hazrat Muavija Kaab ibn Zuhairile sõna: „Müü meile Allahi Sõnumitooja hirka!“ – ja saatis talle kümme tuhat dirhemit. Kaab ibn Zuhair lükkas hazrat Muavija soovi tagasi, öeldes: „Mis puutub Allahi Sõnumitooja hirka kandmisse, siis ei saa ma kedagi iseendale eelistada!“ Kui hazrat Kaab ibn Zuhair suri, ostis hazrat Muavija selle Kaabi poegadelt kahekümne tuhande dirhemi eest. See õnnistatud hirka, mille meie Prohvet oli hazrat Kaab ibn Zuhairile andnud, läks pärandina kaliifilt kaliifile.

Pärast Omajaadide valitsuse kokkuvarisemist ostis selle kolmesaja dinaari eest esimene Abbasiidi kaliif Abul Abbas as-Saffah ibn Abdullah ibn Muhammed. Kaliifid kandsid seda pühade ajal. Kui Abbasiidid Egiptusesse tulid, tõid nad selle endaga kaasa. Kui Yavuz sultan Selim Han Egiptuse vallutas ja kaliifiks sai, toodi koos Egiptuses olnud „õnnistatud säilmetega“ ka see õnnistatud hirka Istanbuli. Istanbulis Topkapı palee Hirka as-saadati saalis saavad kõik seda külastada.

See õnnistatud hirka on 124 sentimeetrit pikk, laiade varrukatega ja tehtud mustast villasest riidest. Hirka sisekülg on kaetud kreemika villase riidega. See on mähitud mitmesse riidepakki ja asub kuldses, pealt avatava kaanega laekas, mille laskis valmistada sultan Murad III. Hirka as-saadati laegas on kunstiliselt erakordne ja lisaks kaunistatud smaragdidega. Laekale on kirjutatud:

„La ilaha illallah va ma arsalnaka illa rahmatan lil-alamin. La ilaha illallah al-malikul-hakkul-mubin, Muhammadun Rasulullah, as-sadikul-vadil-amin.“

Meie isand Prohveti ase

Meie isand Prohveti madratsil, millel ta lamas ja magas, oli nahkkate ja see oli täidetud datlipalmi kiududega. Sellel magasid nii tema ise kui ka tema abikaasa. Ka padjal, mille meie Prohvet pani oma õnnistatud pea alla, oli nahkkate ja see oli täidetud datlipalmi kiududega. Meie isand Prohvet ei pannud tähtsust maailmale ega maistele asjadele.

Abdullah ibn Masud jutustab: Universumi isand oli maganud punutud matil ja matt oli jätnud jälgi tema õnnistatud küljele. Kui ta ärkas, hõõrusin ma tema õnnistatud külge ja ütlesin: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Oleksid sa meile ometi öelnud, siis oleksime matile midagi laotanud, mis sind selle eest kaitseks!“ Seejärel ütlesin: „Kas me hangime sulle pehme madratsi?“

Universumi isand ütles: „Mis mul on tegemist maiste asjadega? Minu olukord selles maailmas on nagu ratsanikul, kes peatub hetkeks puu varjus, jätab siis puu maha ja jätkab oma teed!“65 Meie ema hazrat Aiša jutustab: „Minu juurde tuli üks naine ansaride hõimust. Kui ta nägi Sõnumitooja alaihis-salam madratsit, läks ta ja saatis villaga täidetud madratsi.

Sõnumitooja alaihis-salam tuli minu juurde ja küsis: ‚Mis see on?’ Ma vastasin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Üks naine ansaridest oli minu juures. Kui ta nägi sinu madratsit, läks ta ja saatis selle sulle.‘ Ta ütles: ‚Saada see kohe talle tagasi!’ Aga ma ei saatnud seda tagasi. Mulle meeldis, et see on minu kodus. Sõnumitooja alaihis-salam kordas oma sõnu kolm korda. Lõpuks ütles ta: ‚Ma vannun Allahi nimel, oo Aiša! Kui ma oleksin tahtnud, oleks Allah pannud kulla- ja hõbemäed minuga kaasa käima!’“66 Prohveti alaihis-salam istumisase koosnes kahest abast.

„Allahi Sõnumitooja laskis kuld- ja raudsõrmused ära võtta, kuid hõbesõrmusi ta ei keelanud“ Amr ibn Šuaib (radijallahu anhu)

„Ühel ööl, kui ta minu juurde tuli, olin ma aba kokku voltinud ja kitsamaks teinud. Ta magas sellel. Siis küsis ta: ‚Oo Aiša! Miks ei olnud mu ase sel ööl selline nagu alati?’ Ma vastasin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Ma voltisin selle sinu jaoks kokku ja tegin kitsamaks.‘ Ta ütles: ‚Tee see endiseks tagasi!’“67

Meie ema hazrat Aiša jutustab veel: „Mekas elanud kuraišlastele ei olnud midagi meeldivamat kui voodil (sarir) magamine. Kui Sõnumitooja alaihis-salam Mediinasse tuli ja Abu Ajjubi majja asus, küsis ta temalt: ‚Oo Abu Ajjub! Kas teil voodit ei ole?’ Abu Ajjub vastas: ‚Ma vannun Allahi nimel, ei ole!‘ Kui ansar Saad ibn Zurara (radijallahu anhu) sellest kuulis, saatis ta Allahi Sõnumitoojale voodi, mille postid olid tiikpuust ja mis oli kaetud linakiust punutud matiga. Allahi Sõnumitooja magas sellel, kuni kolis oma majja, ja magas sellel kuni oma surmani. Kui Sõnumitooja alaihis-salam pesti ja surilinasse mähiti, pandi ta sellele voodile ja ka tema matusenamaz (džanaza) sooritati nii, et ta lamas sellel voodil. Inimesed palusid seda meilt, et kanda sellel oma surnuid, ja otsisid selle kaudu õnnistust. Sellel kanti ka hazrat Abu Bakri ja hazrat Umari surnukeha.“

Hazrat Aiša ütleb: „Sõnumitoojal alaihis-salam oli punutud matt, millel ta öösel namazi sooritas ja mille ta päeval laotas maha ning istus sellel koos inimestega.“68

Meie isand Prohveti sõrmused

Meie Prohvet teatas, et meestele on lubatud (halal) ainult hõbesõrmus ning kuld-, raud- ja messingsõrmuse kandmine on keelatud (haram). Ta ise kandis kuni oma surmani ainult hõbesõrmust.

Meie isand Allahi Sõnumitooja kandis sõrmust oma õnnistatud paremas käes. On nähtud, et ta kandis seda ka vasakus käes. Paremas ja vasakus käes kanda on lubatud (džaiz). Sõrmust kantakse väikesel sõrmel või sellega kõrvuti oleval sõrmel. Pühade ajal on sõrmuse kandmine kõigile mustahab. Edvistamiseks või kiitlemiseks kanda on haram.

Kingituste hulgas, mille Abessiinia negus Ashama meie Prohvetile saatis, oli ka abessiinia kiviga kuldsõrmus. Meie armas Prohvet kutsus hazrat Umamat, Abul Asi tütart ja oma tütretütart, ning ütles talle: „Oo mu tütar! Kanna sina seda!“69

Ühel päeval tuli hazrat Numan ibn Bašir meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juurde. Tal oli sõrmes kuldsõrmus. Meie Prohvet ütles: „Miks sa kannad Paradiisi ehet enne, kui oled Paradiisi läinud?“ Siis hakkas ta kandma raudsõrmust. Seda nähes ütles meie Prohvet: „Miks sa kannad Põrgu asja?“ Ta võttis ka selle ära ja pani sõrme pronksist sõrmuse. Seda nähes ütles meie Prohvet: „Miks ma tunnen sinu küljest ebajumalate lõhna?“ Ta küsis: „Missugust sõrmust ma siis kandma pean, oo Allahi Sõnumitooja?“ Meie Prohvet vastas: „Võid kanda hõbesõrmust. Selle kaal ärgu ületagu üht miskali (4,8 grammi) ja kanna seda paremas käes!“

Hazrat Amr ibn Šuaib ütleb: „Allahi Sõnumitooja laskis kuld- ja raudsõrmused ära võtta, kuid hõbesõrmusi ta ei keelanud.“

Kui meie armas Prohvet tahtis lasta kirjutada kirjad Pärsia šahhile, Bütsantsi keisrile ja Abessiinia negusele, öeldi talle: „Oo Allahi Sõnumitooja! Nad ei loe kirja, kui sellel ei ole pitserit!“ Seepeale hankis meie Prohvet endale hõbesõrmuse, mille kivile oli kolme reana graveeritud „Muhammadun Rasulullah“.

Pitsersõrmuse kiri oli ülevalt alla kolme reana nii: „Allah“ – üks rida, „Rasul“ – üks rida ja „Muhammad“ – üks rida. Meie isand Prohveti hõbesõrmuse kivi oli abessiinia kivi.70 On jutustatud ka, et selle hõbesõrmuse kivi oli hõbedast.

Hazrat Amr ibn Said oli tulnud meie Prohveti juurde. Kui meie armas Prohvet nägi tema sõrmes sõrmust, küsis ta: „Mis sõrmus see sul sõrmes on?“ Hazrat Amr ibn Said vastas: „Oo Allahi Sõnumitooja! See on sõrmus. Ma tegin selle ise.“ Meie Prohvet küsis: „Mis sellele on graveeritud?“ Amr ibn Said (radijallahu anhu) vastas: „Muhammadun Rasulullah.“ Meie isand Prohvet ütles: „Las ma vaatan seda!“ Ta võttis selle ja kasutas seda oma isikliku pitserina ning keelas teistel oma sõrmustele sõnu „Muhammadun Rasulullah“ graveerida.71 Meie armas Prohvet suri nii, et see pitsersõrmus oli tema õnnistatud sõrmes.

Meie Prohvet kandis sõrmust nii, et kivi oli pööratud tema õnnistatud peopesa poole. Kui ta pidi minema käimlasse, võttis ta sõrmuse oma õnnistatud sõrmest ära. Pärast meie armsa Prohveti surma kandis tema pitsersõrmust hazrat Abu Bakr, pärast teda hazrat Umar ja pärast hazrat Umarit hazrat Usman. Kui hazrat Usman oli kaliif, kukkus see tal ühel päeval Arise kaevu, kui ta kaevu ääres istus. Kuigi kaevust lasti kogu vesi välja ammutada ja kolm päeva otsiti, ei leitud seda õnnistatud sõrmust.72 Sõrmusekividele kirjutamine jätkus ka pärast meie Prohvetit.

Hazrat Abu Bakri sõrmusel oli kirjas „Nimal kadir Allah“ (kui hästi piisab Allah Kõigekõrgema kõikvõimsusest). Hazrat Umari sõrmusel oli kirjas „Kafa bil-maut vaizan ja Umar“ (manitsuseks piisab surmast, oo Umar).

Hazrat Usmani sõrmusel oli kirjas „La-nasbiranna“ (me oleme kindlasti kannatlikud). Hazrat Ali sõrmusel oli kirjas „Al-mulku lillah“ (valdus kuulub ainult Allah Kõigekõrgemale).

„Sooritage namazi nalinid jalas, et te ei sarnaneks juutidega“ Hadith šarif

Hazrat Hasani sõrmusel oli kirjas „Al-izzatu lillah“ (ülevus ja suurus kuuluvad Allah Kõigekõrgemale).

Hazrat Muavija sõrmusel oli kirjas „Rabbigfir li“ (mu Issand, anna andeks). Hazrat Ibn Abi Laila sõrmusel oli kirjas „Ad-dunja garurun“ (maailm on petlik, valelik).

Hazrat imaam Azam Abu Hanifa sõrmusel oli kirjas „Kul il-haira va illa faskut“ (räägi head või vaiki!).

Hazrat imaam Abu Jusufi sõrmusel oli kirjas „Man amila bi-rajihi nadima“ (kes toimib oma arvamuse järgi, see kahetseb). Hazrat imaam Muhammed aš-Šaibani sõrmusel oli kirjas „Man sabara zafira“ (kes on kannatlik, see võidab).

Hazrat imaam aš-Šafii sõrmusel oli kirjas „Al-barakatu fil-kanaa“ (õnnistus on rahulolus). Nad kasutasid oma sõrmuseid pitseritena.

Meie isand Prohveti Nakš al-kadam aš-šarif

Nakš al-kadam aš-šarif on meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam õnnistatud jalajäljed. Üks meie isand Prohveti imesid (mudžiza) oli see, et kui ta astus pehmele ainele, näiteks liivale, ei jäänud temast jalajälgi, kui ta aga astus kivile, kõvale ainele, jäid jäljed sisse. Mõningaid kive ja marmorplaate, millele tema õnnistatud jalg oli astunud ja jälje jätnud, on sajandeid mälestusesemetena hoitud ja käest kätte usaldatud ning nende kaudu on õnnistust otsitud.

Eriti moslemi riigimehed ja padišahhid võtsid need väärtuslikud mälestusesemed tähtsates paikades erilise valve alla, hoidsid neid, külastasid neid ise ja lasid ka teistel külastada. Teadaolevatest ja säilinud Nakš al-kadam aš-šarifidest on kuulsaimad järgmised: 1. Nakš al-kadam aš-šarif Indias Firuz Šah Tugluki poja Fath Hani mausoleumis. 2. Kaks õnnistatud jalajälge Kairos Kaitbai mausoleumis. 3. Kaks õnnistatud jalajälge Kairos Asar an-Nabi mošees. 4. Istanbulis Halid ibn Zaid Abu Ajjub al-Ansari (Eyüp Sultani) mausoleumis olev õnnistatud parema jala jälg. See Prohveti jalajälg (Nakš al-kadam al-Paigambari) toodi sultan Mahmud I käsul 1734. aastal paleest mausoleumi.

5. Sultan Abdülhamid I mausoleumis Yeni Cami poolsel seinal kapis hoitavad kaks jalajälge.

6. Istanbulis Laleli linnaosas sultan Mustafa III mausoleumis spetsiaalselt valmistatud seinakapis hoitavad kaks õnnistatud jalajälge kivil. 7. Istanbulis Topkapı palee Pühade säilmete saalis olevad jalajäljed. Topkapı palee Hirka as-saadati saalis on kuus Nakš al-kadam aš-šarifi: neli kivist ja kaks tellisest. Üks neist on õnnistatud jalajälg kaljul, millele meie isand Prohvet astus Miradžile tõustes; seda hoitakse Hirka as-saadati ruumis kapis. Selle õnnistatud kalju kohale, millele meie isand Allahi Sõnumitooja Miradžile tõustes astus, on ehitatud hoone, mida tuntakse nime all Kubbat as-Sahra. Enne kui Nakš al-kadam aš-šarifid viidi kohtadesse, kus need praegu asuvad, hoiti neid sajandeid eri paikades. Viimaks pandi need oma praegustesse kohtadesse. Ehtsaid Nakš al-kadam aš-šarifeid külastatakse õnnistuse saamiseks.

Kadam aš-šarif ja sultan Ahmed I

Kolmeteistaastaselt troonile tõusnud ja kahekümne kaheksa-aastaselt surnud Osmanite padišahh sultan Ahmed I oli kogu südamest pühendunud islamile ja meie isand Allahi Sõnumitoojale. Sultan Ahmed I, kes kirjutas ka luuletusi varjunimede Bahti ja Ahmedi all, laskis valmistada Nakš al-kadam aš-šarifi kujulise vääriskividega turbaniehte ja kirjutada selle keskele sinisele emailile kullaga need oma värsiread:

Oh, kui võiksin alati kanda peas nagu krooni
seda prohvetite šahhi, hazrat Sõnumitooja puhast jalga (kadam).
Selle jala omanik on roos prohvetluse roosiaias;
oo Ahmed, ära viivita, hõõru oma nägu selle Roosi jala vastu.
Sultan Ahmed I (Bahti)

Sultan Ahmed I kandis seda turbaniehet peas reedeti, pühade ajal ja teistel õnnistatud päevadel. Ayıntablı Mehmed Münib efendi kirjutas teose Asar al-hikam fi nakš al-kadam, milles jutustatakse, kuidas sultan Abdülhamid I mausoleumis olev Nakš al-kadam aš-šarif leiti ja mausoleumi pandi. Sultan Ahmed Han kirjutas selle värsistiku oma käega ja saatis selle oma šeigile Aziz Mahmud Hüdayi efendile. Lisaks laskis sultan Ahmed selle luuletuse tahvlile maalida ja riputas selle oma trooni ette. See tahvel, millele luuletus on kirjutatud, ripub praegu Sultan Ahmedi mošees.

Meie isand Prohveti Nalin aš-šarif

Meie isand Prohveti ajal kantud nalinid erinesid tänapäevastest puukingadest. Need olid nahktalla ja lahtise pealsega, rihmaga jalanõud. Allahi Sõnumitooja ja õilsad kaaslased sooritasid namazi samade nalinidega, mida nad tänaval kandsid. Nende nalinid olid puhtad ja Masdžid an-Nabavi põrand oli liivaga kaetud. Määrdunud nalinidega sinna ei sisenetud.

Õilsas hadithis on öeldud: „Sooritage namazi nalinid jalas, et te ei sarnaneks juutidega.“

Usutakse, et isegi Nalin as-saadati pilt toob õnnistust, ja seda riputati kodudesse ja töökohtadesse. Hirka as-saadati saalis on koos Nalin as-saadatiga ka nende metallist ja puust mudelid.

Seitse asja, mida meie isand Prohvet kandis endaga kaasas

Meie armas Prohvet läks teekonnale nii, et kaasas olid kamm, peegel, misvak, roosiõli, kohl ja käärid; need olid tal alati kaasas nii teekonnal kui ka kodus. Hazrat Aiša ütles: „Sõjaretkedeks (gazva) valmistasin ma Sõnumitoojale alaihis-salam ette roosiõli, kammi, peegli, kahed käärid, kohlitoosi ja misvaki.“ Ja meie ema hazrat Aiša ütles veel: „Teekonnal ja kodus kandis Sõnumitooja alaihis-salam endaga kaasas seitset asja:

1. roosiõlipudelit, 2. kammi, 3. peeglit, 4. kohlitoosi, 5. misvakit, 6. kahtesid kääre, 7. luud juuste lahku kammimiseks.“73

Meie isand Prohveti kepp ja sauad

Reedeti hutbat (jutlust) pidades toetus meie isand Prohvet kepile või vibule, teekonnal aga vibule. Meie armas Prohvet ütles, et kepile toetumine on prohvetite komme; ta toetus ise kepile ja soovitas ka kepile toetuda. Muavija ibn Abi Sufjani (radijallahu anhuma) kalifaadi ajal oli meie isand Prohveti kepp Saad al-Karazi käes. Hazrat Muavija ibn Abi Sufjan tuli hidžra viiekümnendal aastal hadžile. Ta tahtis lasta meie armsa Prohveti mošees oleva minbari lahti võtta ja Damaskusse viia. Ta nõudis ka keppi, mis oli Saad al-Karazi käes. Hazrat Džabir ibn Abdullah ja hazrat Abu Huraira läksid tema juurde ja ütlesid: „Oo usklike emiir (Amir al-muminin)! Ei ole õige Sõnumitooja alaihis-salam minbarit paigast, kuhu see on pandud, lahti võtta ja ära viia ega tema keppi Damaskusse viia!“ Seepeale loobus hazrat Muavija neist ja palus vabandust.

Meie Prohvet viis hazrat Abdullah ibn Unaisi mošeest oma koju ja andis talle kepi ning ütles: „Hoia seda keppi enda juures, oo Abdullah ibn Unais!“ Kui Abdullah ibn Unais (radijallahu anhu) selle kepiga inimeste juurde läks, küsisid nad temalt: „Mis kepp see on?“ Ta vastas: „Selle andis mulle Sõnumitooja alaihis-salam ja käskis mul seda enda juures hoida.“ Nad ütlesid hazrat Abdullah ibn Unaisile: „Peaksid minema tagasi Sõnumitooja alaihis-salam juurde ja küsima temalt, miks ta sulle selle andis!“

Meie isand Prohveti Nalin aš-šarifi kuju

Nalin aš-šarif

Allahi Sõnumitooja nalin tõuseb taevasse,
kõik loodud on tema varjus.
Turi mäel öeldi Musale: „Võta oma nalinid jalast“,
Arši kohal aga öeldakse temale: „Sina ära võta.“
See on kõige auväärsema Sõnumitooja nalini kuju,
isegi tähed tahavad olla muld, millele ta astub.
Seitsme taeva asukad igatsevad seda,
sultanite kroonid kadestavad seda.
Mustafa nalinile ei leidu võrdset,
silmale valgus, südamele rahu – kõik tuleb sellest.
Pea nalini kujutist sügavaimas austuses,
kõik pead soovivad saada tema jalgadeks.
Kui hädad ja õnnetused piiravad igast küljest,
saab Nalin aš-šarif mulle kindlaks kantsiks.
Ma olen kaitstud selles vägevas kantsis,
see kaitseb mind, kui varjun selle kauni kuju alla.
Süda, teenides õnnistatud nalini kuju,
igatseb elada selle varjus mõlemas maailmas.
Ibn Masud sai õnnelikuks, teenides nalinit,
minu õnn aga tuleb ainult selle kujutise kaudu.
Jusuf Nabhani

Seepeale läks Abdullah ibn Unais tagasi meie Prohveti juurde ja küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Miks sa andsid mulle selle kepi?“ Meie armas Prohvet ütles: „See on tunnusmärk meie vahel Ülestõusmispäeval! Sel päeval on Paradiisis väga vähe inimesi, kes kepile toetuvad! Sina toetud Paradiisis sellele kepile!“ Abdullah ibn Unais hoidis seda koos oma mõõgaga enda juures ja see oli tal alati kaasas. Kui ta surivoodile jäi, jättis ta oma perele pärandsõna, et kepp pandaks tema surilina sisse ja maetaks koos temaga. See pandi tema keha ja surilina vahele ning tema pärandsõna täideti. Meie isand Prohvetil oli ühe aršini (68 cm) pikkune või veidi pikem mihdžan. Mihdžaniks nimetatakse kõvera otsaga keppi. Meie Prohvet tegi sellega istilami, osutades kaugelt Hadžar al-Asvadile. Kui meie Prohvet kaameli selga istus, riputas ta selle enda ette. Meie isandal oli ka (kuivast datlipalmioksast) mihsarra, mida kutsuti Urdžuniks. Mihsarraks nimetatakse puuoksast tehtud keppi. Kui meie Prohvet läks Baki al-Garkadisse, võttis ta selle kaasa ja toetus sellele, istudes aga keerutas ta seda käes. Juhtus ka, et meie Prohvet pidas hutbat, see mihsarra käes. Meie Prohvetil oli ka mägipuudest lõigatud kadib (kepp), mida kutsuti Mamšukiks. Kui hazrat Usman pidas minbarilt hutbat, meie isand Prohveti kadib käes, tuli Džahdžah ibn Said või Džahdžah ibn Kais, võttis kadibi hazrat Usmani käest, toetas selle vastu põlve, painutas ja murdis. Rahvas karjus Džahdžahi peale. See puudutas jumalikku gairatit ja Allah Kõigekõrgem andis Džahdžahi käele või põlvele akila (sügeluse) nimelise haiguse. Vähem kui aasta pärast hazrat Usmani šahiidisurma suri Džahdžah, sügades end lakkamatult.

„Mustafa nalinile ei leidu võrdset, silmale valgus, südamele rahu – kõik tuleb sellest“ Jusuf Nabhani (rahmatullahi alaih)

Meie isand Prohveti mõõgad

Meie Prohvetil oli üheksa mõõka.

Mõõk nimega Maasur, mis oli jäänud talle isast, oli meie Prohvetil kaasas, kui ta Mediinasse rändas (hidžra).74 Abd: selle mõõga kinkis meie isand Prohvetile hazrat Saad ibn Ubada ja meie Prohvet võttis selle kaasa, kui läks Badri lahingusse.

Zulfikar: see oli ühe kuraišlasest ebajumalakummardaja – kas Munabbih ibn Haddžadži või As ibn Munabbihi – mõõk ja jäi Badri lahingus sõjasaagiks. Meie isand Prohvet kinkis Zulfikari hazrat Alile. Selle käepideme nupp, rihma rõngad ja ketid olid hõbedast.75

Pärast meie Prohveti surma pöördus hazrat Abbas hazrat Abu Bakri poole ja soovis Zulfikari hazrat Alilt endale. Hazrat Abu Bakr ütles: „Ma olen seda mõõka alati tema käes näinud. Ma ei pea heaks seda tema käest ära võtta!“ Nii jättis hazrat Abbas selle hazrat Alile.

Meie isand Prohveti odad

Banu Kainuka juutide käest jäi meie Prohvetile sõjasaagiks kolm oda. Ühe meie Prohveti oda nimi oli Musvi, teise oma Musna. Meie Prohvetil oli ka suur viskeoda (harba), mida kutsuti Baidaks, ja odast väiksem viskeoda, mida kutsuti Anazaks. Abessiinia negus hazrat Ashama oli saatnud meie armsale Prohvetile kolm oda (anaza), mida kutsuti Nabaks, ja ühe viskeoda. Meie Prohvet jättis ühe endale, andis teise hazrat Alile ja kolmanda hazrat Umarile.

Ramadaanipühal (Iid al-Fitr) ja ohvripühal (Iid al-Adha) kandis Bilal al-Habaši (radijallahu anhu) meie Prohveti oda meie armsa Prohveti ees kuni namazgahini ja lõi selle seal püsti maasse meie Prohveti ette. Meie Prohvet juhatas pühade namazi, pöördudes selle oda poole. Pärast meie isand Prohveti surma kandis hazrat Bilal al-Habaši seda oda pühade ajal hazrat Abu Bakri ees ja lõi selle namazgahis tema ette püsti. Hazrat Abu Bakri järel hazrat Umari ja tema järel hazrat Usmani ajal täitis sama ülesannet samamoodi muezzin hazrat Saad al-Karaz. Nii jätkati ka Mediina asehaldurite ajal.

Meie isand Prohveti vibud

Meie armsal Prohvetil (sallallahu alaihi va sallam) oli kuus vibu. Neist kolm – Rauha, Baida ja Safra – jäid sõjasaagiks Banu Kainuka juutide käest. Safra vibu oli tehtud nab-puust.76 Ka vibu nimega Katum oli tehtud nab-puust ja see murdus Uhudi lahingus. Murtud vibu võttis mälestuseks endale hazrat Katada ibn Numan. Lisaks oli tal vibud nimedega Sadad ja Zaura.77

„Ei ole teist kangelast kui Ali ega teist mõõka kui Zulfikar!“ Hadith šarif

Meie isand Prohveti kilbid

Meie Prohvetil oli kolm kilpi. Zaluk oli kilp, millel oli jäära pea kujutis. See kilp oli meie Prohvetile kingitud. Kuid meie Prohvetile ei meeldinud see, sest sellel oli kujutis. Kui ta hommikul ärkas, oli Allah Kõigekõrgem selle kujutise kilbilt kõrvaldanud ja hävitanud.78

Meie isand Prohveti soomusrüüd

Meie isand Allahi Sõnumitoojal oli seitse rõngassoomusrüüd. Need soomusrüüd olid:

Zat al-Fudul: selle kinkis meie Prohvetile hazrat Saad ibn Ubada, kui nad Badri lahingusse läksid.79

Sagdija ja Fidda: ka need kaks soomusrüüd jäid meie Prohvetile sõjasaagiks Banu Kainuka juutide käest. Soomusrüü nimega Sagdija oli see ajalooline soomusrüü, mida kandis hazrat Davud alaihis-salam, kui ta võitles Džalutiga (Koljatiga). Uhudi lahingus kandis meie Prohvet Zat al-Fuduli ja Fiddat teineteise peal.80 Kui meie Prohvet suri, oli soomusrüü Zat al-Fudul pandiks antud Banu Zafari hõimust pärit juudile nimega Abu Šahm kolmekümne saa odra eest, mis oli ostetud meie Prohveti pere tarbeks.81

Tema teised soomusrüüd olid Zat al-Višah, Zat al-Havaši, Batra ja Hirnik.82

Hunaini lahingus kandis meie Prohvet Zat al-Fuduli ja Sagdijat.83

Meie isand Prohveti kiivrid

Allahi Sõnumitooja kiivritest esimene oli Muvaššah. See kiiver jäi sõjasaagiks Banu Kainuka juutide käest. Kiiver nimega Zus-subug, Zus-susub või Mašbug oli see kiiver, mida meie Prohvet kandis peas Uhudi lahingus. See purunes ebajumalakummardajate mõõgalöökidest ja visatud kividest ning kaks selle rõngast tungisid meie armsa Prohveti õnnistatud põskedesse.

Ka siis, kui meie Prohvet Mekasse seda vallutama sisenes, oli tal kiiver peas.

Väed istusid ratsule, tõstsid lipud ja vimplid,
mängisid mehterit84 trummide ja timpanidega.

Meie isand Prohveti lipud ja vimplid

Sõjaretkedel kasutas meie isand Prohvet kahte liiki lippe. Tema raja oli must, tema liva aga väiksem ja valge. Muhammed ibn Kasimi vabakslastud ori Junus ibn Ubaid jutustab: „Muhammed ibn Kasim saatis mu Bara ibn Azibi juurde küsima Allahi Sõnumitooja alaihis-salam lipu kohta. Bara ibn Azib ütles: ‚See oli must ja nelinurkne, namirast (mustvalgetriibulisest villasest riidest).‘“ See lipp oli hazrat Aiša villane niudevöö, mis oli must ja kaunistatud kaamelisadulat meenutavate mustritega. Seda kutsuti Ukabiks. Meie armsa Prohveti lipp oli hazrat Ali hoole all. Haibari sõjaretkel ütles meie Prohvet: „Ma annan lipu sellisele mehele, kes armastab Allahit ja Tema Sõnumitoojat ning keda armastavad ka Allah ja Tema Sõnumitooja!“ – ning kutsus hazrat Ali ja andis talle oma lipu.85 Allah Kõigekõrgem lasi Haibari vallutamise osaks saada hazrat Alile.

Allahi Sõnumitooja lipul, mida kutsuti Liva al-hamdiks, oli kirjas: „La ilaha illallah Muhammadun Rasulullah“. Harrari sarija ajal sidus meie Prohvet valge lipu (liva) hazrat Saad ibn Abi Vakkasi jaoks. Kui ta saatis hazrat Ali Jeemenisse, sidus ta oda otsa turbani ja ütles: „Liva on selline!“ Livat hoidis ja kandis ainult väe ülem. Abva (Vaddani) sõjaretkel kandis meie Prohveti valget lippu hazrat Hamza, Buvati sõjaretkel Saad ibn Abi Vakkas, Kurz ibn Džabir al-Fihri jälitamisel hazrat Ali ja Zul Ušaira sõjaretkel hazrat Hamza.

Badri lahingusse minnes andis meie Prohvet oma valge lipu (liva) Musab ibn Umairile, hazrat Ali aga kandis meie Prohveti ees tema musta lippu (raja), Ukabi.86 Meie Prohveti valget lippu (liva) kandsid Banu Kainuka sõjaretkel hazrat Hamza, Karkarat al-Kudri ja Badr al-Mauidi sõjaretkel ning Uhudi lahingus hazrat Ali ning Kraavilahingus (Handak) Zaid ibn Harisa. Ka Meka vallutas meie Prohvet oma valge lipuga. Tabuki sõjaretkel laskis meie isand Prohvet oma suurt lippu kanda hazrat Abu Bakril ja väikest lippu Zubair ibn Avvamil.

Meie isand Prohveti hobused

Meie armsa Prohveti esimene hobune oli see, mille ta ostis Mediinas ühelt Banu Fazara hõimu beduiinilt kümne ukija87 hõbeda eest; kõrbe rahvas kutsus seda Dariseks, meie Prohvet aga andis sellele nimeks Sakb. Uhudi lahingus ratsutas ta sellel.88 Sakbi huulel oli valge laik. Tema kolmel jalal olid valged sokid, ainult üks parem jalg oli ilma. Sakb oli väga kiire, see tähendab, et ta liikus nagu voolav vesi. Hobuse nimega Murtadžiz oli meie Prohvet ostnud ühelt Banu Murra hõimu beduiinilt. Murtadžiz oli kaunis ja harmooniline ning hirnus otsekui luuletust lausudes.89 Hobuse nimega Lizaz oli meie Prohvetile kinkinud Aleksandria kuningas Mukaukis. Lizaz oli väga kiire.90

Hobuse nimega Zarib kinkis meie Prohvetile Farva ibn Umair al-Džuzami. Zarib oli väga tugev ja vastupidav hobune.

Lahifi (või Luhaifi) kinkis meie Prohvetile Rabia ibn Abi Bara al-Kalbi. Lahifil oli pikk saba. Tema saba pühkis maad. Jasub oli meie Prohveti hobustest parim.

„Ma annan lipu sellisele mehele, kes armastab Allahit ja Tema Sõnumitoojat ning keda armastavad ka Allah ja Tema Sõnumitooja!“ Hadith šarif

Muravih oli võiduajamishobune, mille Ubaid ibn Jasar kinkis meie Prohvetile Tabukis. Muravih jooksis kiiresti nagu tuul.

Hobuse nimega Mirvah kinkisid meie Prohvetile Banu Raha esindajad, kes tulid Mediinasse hidžra kümnendal aastal. Kui Mirvahil ratsutati meie Prohveti ees, meeldis see meie Prohvetile väga. Vardi kinkis meie Prohvetile Tamim ad-Dari. Vard oli kõrbjat värvi. Meie Prohvet kinkis selle hazrat Umarile. Hazrat Umar võitles Vardi seljas Allah Kõigekõrgema teel; ta ratsutas sellel sõjaretkelt sõjaretkele. Meie Prohvet laskis kolmel oma hobusel võidu joosta. Zaribi ratsanik oli hazrat Sahl ibn Saad, Lizazi ratsanik hazrat Abu Usaid as-Saidi. Lizaz jooksis kõige ees, Zarib tema järel ja Sakb Zaribi järel.

Meie isand Prohveti muul ja eesel

Meie isand Allahi Sõnumitoojal oli ka eesel ja muul. Aleksandria kuningas Mukaukis oli kinkinud meie Prohvetile halli muula ja halli eesli. Muula kutsuti Dulduliks, eeslit aga Jafuriks või Ufairiks.91 Esimene valge muul, keda islamis nähti, oli Duldul. Haibari sõjaretkel ratsutas meie Prohvet sellel hallil muulal, Hunaini lahingus aga teisel hallil muulal. Kui meie Prohvet kannustas oma muula, et tungida havaziinide kallale, hoidis hazrat Abbas muula ohjadest ja hazrat Abu Sufjan ibn Haris jalusest; nad püüdsid selle hoogu pidurdada ja takistada meie Prohvetit vaenlaste keskele tungimast. Jutustatakse, et Haibari sõjaretkel ratsutas meie Prohvet ka Jafuril, millele oli pandud selga pakksadul ja pähe datlipalmi kiust nöörist päitsed. Kui meie Prohvet hüvastijätuhadžilt tagasi tuli, oli Jafur surnud, Duldul aga jäi pärast meie Prohveti surma hazrat Alile. Kuni oma šahiidisurmani ratsutas sellel hazrat Ali, seejärel hazrat Hasan, siis hazrat Husain ja hiljem hazrat Muhammed ibn Hanafija. Duldul elas kuni hazrat Muavija ajani.

Meie isand Prohveti kaamelid

Kasva: see meie isand Prohveti emakaamel, mida kutsuti ka Džadaks ja Adbaks, kuulus varem Banu Kušair ibn Kaab ibn Rabia ibn Amiri või Huraiš ibn Kaabi loomade hulka; hazrat Abu Bakr ostis selle neljasaja dirhemi eest ja andis sama hinna eest edasi meie armsale Prohvetile. Meie Prohvet rändas (hidžra) Mediinasse Kasva seljas. Hudaibija umrale läks ta Kasva seljas. Ka Meka vallutas ta Kasva seljas. Meie isand Prohvet laskis Kasval võidu joosta ja ükski kaamel ei suutnud temast mööduda. Kuid üks beduiin tuli võistlusele kaheaastase kaameliga ja jõudis temast ette. Hüvastijätuhadžil pidas meie isand Prohvet oma Arafati hutba Kasva seljas. Hazrat Abu Bakri kalifaadi ajal lasti Kasva vabaks Džannat al-Baki kalmistule. Seal käis ta omaette karjamaal, kuni suri.92

„Oo Allah! Nii nagu Sa lõid mu välimuse kauniks, tee kauniks ka mu iseloom (ahlak)“ Hadith šarif

Abu Džahlilt sõjasaagiks saadud kaamel: Badri lahingus langes Abu Džahli kuulus kaamel sõjasaagina meie armsa Prohveti osaks. Kuni Hudaibija umrani läks ta ka selle kaameli seljas sõjaretkedele. Ta märgistas selle umra ohvriloomaks. Ebajumalakummardajad tahtsid selle saada sada kaamelit vastu andes. Meie Prohvet ütles: „Kui me ei oleks seda ohvriloomaks eraldanud ja määranud, oleksin teie soovi täitnud.“ Lüpsikaamelid: meie Prohvetil oli seitse lüpsikaamelit nimedega Hanna, Samra, Urais, Saadija, Bagum, Jasira ja Dabba, mida karjatati Zul Džadri ja Džamma karjamaal; meie Prohveti pere elatus nende piimast, mida toodi igal õhtul kaks nahklähkritäit.93 Kuid meie Prohveti surma ajal ei olnud neist enam ühtegi järel.

Varad, mille meie isand Prohvet tegi vakfiks

Esimene vakf (sihtasutus) islamis olid seitse aeda ja juurviljaaeda, mis Uhudis šahiidina langenud Muhairiki pärandsõna järgi anti üle meie Prohvetile ja mille meie Prohvet vastu võttis ja vakfiks tegi; nende nimed olid: 1. Misab, 2. Safija, 3. Dalal, 4. Husna, 5. Burka, 6. Aavaf, 7. Mašraba.94 Muhairik, kes enne moslemiks saamist oli olnud üks juudi õpetlastest ja jõukatest meestest, astus Uhudi lahingus oma rahvakaaslaste ette ja ütles: „Te teate ju isegi väga hästi, et Muhammed on viimse aja prohvet. Tauratis on tema tunnused selgelt kirjas. Nüüd sobib meile teda järgida ja olla tema kõrval tema rasketel päevadel.“ Juudid ütlesid: „Sul on õigus, kuid täna on laupäev. Täna ei tohi tööga tegelda!“ Kui ta nägi, et nõudmisest pole kasu, vöötas ta mõõga vööle ja kuulutas, et on moslem. Oma lähedastele jättis ta pärandsõna: „Kui mind tapetakse, kuulub kogu mu vara Muhammedile. Ta võib seda kasutada, nagu soovib.“ Ta läks ja liitus islami väega. Ja ta jõi šahiidisurma šerbetti (radijallahu anhu).

Lõpuks lahing lõppes ja haavad seoti kinni. Muhairiki lähedased jäid pärandsõnale truuks ja andsid tema vara üle Habibullahile. Meie isand Prohvet tegi need külma vee ja rohkete viljadega maad vakfiks ning avas need vaestele ja puudust kannatajatele. Nii algas islami tsivilisatsioonis vakfi traditsioon. Meie isand kiitis teda sõnadega: „Muhairik on juudi soost hea inimene.“

Meie Prohveti vakfid Mediinas olid üldiselt Muhairiki varast.

Ibn Humaid jutustab: „Kaliif Umar ibn Abdulaziz soovis, et talle toodaks datleid Muhairiki vakfi datlipalmisalust. Need toodi taldrikul. Kui Umar ibn Abdulaziz ütles: ‚Abu Bakr ibn Hazm kirjutas mulle, et need datlid on datlipalmilt, mis on jäänud Sõnumitooja alaihis-salam ajast, ja et Sõnumitooja alaihis-salam sõi selle vilju‘, ütlesin mina: ‚Oo usklike emiir! Jaga need meie vahel!‘ Ta jagas need ja igaühe osaks tuli üheksa datlit.“

Umar ibn Abdulaziz ütles: „Kui ma Mediina asehaldurina sinna palmisalusse läksin, sõin ma selle puu datleid ja ma ei ole näinud nii maitsvat ja magusat datlit kui see!“

Amr ibn Muhadžir jutustab: „Sõnumitooja alaihis-salam asjad olid Umar ibn Abdulazizi juures ühes toas ja ta vaatas neid iga päev. Kui kuraišlased tulid ja tema juurde kogunesid, viis ta nad sellesse tuppa, pöördus nende asjade poole ja ütles: ‚Siin on selle Isiku pärand, kelle kaudu Allah teid austas!’“ Need olid: 1. datlipalmi lehtedest punutud voodi,

2. nahkkattega ja datlipalmi kiududega täidetud padi, 3. suurevõitu taldrik, 4. veeklaas,

5. rõivas, 6. käsikivi,

7. nooletupp, 8. sametist tekk.

(See tekk lõhnas meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud ihusse imbunud meeldivate lõhnade tõttu paremini kui muskus. Kui Umar ibn Abdulaziz (radijallahu anhu) haigeks jäi, pesi ta end vees, milles oli seda tekki pestud, ja sai terveks.)

Kui armastuse meri lainetama lõi,
ilmus see võrratu pärl (Durr al-Jatim);
tema auks ütles Puhas Looja:
Laulaka lama halaktul-aflak.
Kui tõusis selle Päikese valgus,
täitis see kogu universumi;
kes iganes käib tema jälgedes,
see leiab head igas oma töös.
Kuigi maad olid tema käsu all,
ei olnud tal kolmegi särki.
Tema kodus ei olnud palju vara,
surres oli tal soomusrüü pandiks antud.
Selle kõrval, mida ta enamasti nägi,
mida on see maailm väärt?
Tema heategusid jagus kõigile külluses,
sõna „ei ole“ ta ei tundnud.
Mõnikord andis ta nii palju,
et kõik ta vaenlased langetasid pea.
Ta oli hell isa igale vaeslapsele,
tema kaastunnet jagus isegi alatutele.
Igas tema teos oli palju tarkust,
ta ei palunud kunagi kelleltki midagi.
Ta külastas alati haigeid,
kannatajatele tõi ta tervenemise.

„Oo Allahi Sõnumitooja! Mul pole jõudu sind kiita; me kõik oleme loodud sinu auks. Lühidalt, oo truuduse maa šahh, sulle ohverdan oma hinge, sulle ohverdan kõik!“ Hüseyin Hilmi ibn Said (rahmatullahi alaih)

Öist lisanamazi (tahadždžud) ei jätnud ta kunagi,
Allahi kartusest ei heitnud ta kunagi rahulikult magama.
Prohvet pidas alati igaüht
iseendaga võrdseks.
Ta oli uhke selle üle, et on teener,
tema iseloom oli jumalik iseloom.
Kes iganes püüdleb sellele teele,
see ehib end kaunite omadustega.
Ta käis koolis, kus
Allah oli tema õpetaja;
Koraanis kirjeldas Halastaja (Rahman)
teda kaunilt.
Kuni Ülestõusmiseni olgu prohvetite šahhile
lõputu salavat!
Tema perele (Al) ja kaaslastele
salat ja salam alandlikult!

HILJA AS-SAADAT Pärast seda, kui ta oli oma kaaslasi manitsenud, ütles maailma uhkus: kui pärast mind keegi näeb mu puhast hiljat, on ta otsekui näinud mu palet. Kui seda nähes tärkab temas armastus minu vastu, see tähendab, kui ta armub minu ilusse, kui ta igatseb mind näha, kui ta süda on täis armastust minu vastu, siis on Põrgu talle keelatud (haram), mu Issand kingib talle Paradiisi. Tõde ei ärata teda alasti, ta saab osa Tõe andestusest. On öeldud: kui kellegi käsi armastusega Sõnumitooja hiljat kirjutab, kaitseb Tõde teda hirmu eest, ka siis, kui kogu maailm täituks hädadega. Tema ihu ei näe siin ilmas haigust, kogu ta keha ei tunne valu. Isegi kui see inimene on pattu teinud, on Põrgu tema ihule keelatud. Teispoolsuses pääseb ta piinast, siin ilmas on tal iga töö kerge. Ülev Issand äratab ta Ülestõusmispäeval koos nendega, kes nägid siin ilmas Sõnumitoojat. Kuigi Prohveti hiljat on raske kirjeldada, alustame, nii palju kui jõudu jagub. Varjudes Kõrge Majesteedi (Zul-Džalal) juurde, kirjeldame teda alandlikult. Kogu umma on selles sõnas üksmeelel: maailma uhkus oli punakasvalge. Tema õnnistatud pale oli puhtvalge, roosi kombel punakas. Higi tema palgel oli nagu pärlid, see tegi selle kauni kalliskivi veelgi kaunimaks.

Kui see rõõmuallikas higistas,
oli otsekui valguse meri lainetanud.
Tema silmad paistsid alati kohliga võõbatud,
tema kaunid silmad tõmbasid südameid.
Nende valge oli täiesti valge,
tema Issand kiitis neid salmiga.
Nende must ei olnud väike,
lähedal ja kaugel oli talle üks.
Tema silmad olid suured, kaunid ja õrnad,
tema õnnistatud pale kiirgas alati valgust.
Mustafa nägemisjõud
oli öösel sama tugev kui päeval.
Kui ta soovis kuhugi vaadata,
pöördus sinna ka tema puhas ihu.
Tema keha järgis tema pead,
seda ta kunagi ei jätnud.
Kuigi Õilsaim Sõnumitooja oli ihu,
oli ta otsekui ihustunud hing.
Sõnumitooja oli kaunis ja armas,
Tõele oli Sõnumitooja väga armas.
Malik ja Abu Hala ütlesid üksmeelselt:
tema kulmud olid avarad nagu noorkuu.
Tema kulmude vahe oli alati
nähtavalt valge nagu hõbe.
Tema õnnistatud pale oli veidi ümar,
nahk selge ja särav.
Tema mustade kulmude mihrab
oli kogu maailma kibla.
Tema õnnistatud nina paistis kõrvalt vaadates
keskelt veidi kõrgem.
See oli nii kaunis, sirge ja õrn,
et keegi ei suutnud seda lõpuni kirjeldada.
Tema hammaste vahel olid väikesed vahed;
need särasid nagu pärlirida.
Iga kord, kui tema esihambad paistma hakkasid,
kattis valgus kõike ümberringi.

Kui mõlema maailma juht naeratas,
prohvet kõigele elavale ja elutule kõigis maailmades,
paistsid tema esihambad, nii puhtad,
nagu raeterad, nii õrnad.
Ibn Abbas ütles, et Allahi Armastatu (Habib)
häbenes valjusti naerda.
Nii häbelik oli tema, selle usu tugi,
et ta ei naernud öeldavasti kunagi valjult.
Auline Sõnumitooja oli nii õrn ja tagasihoidlik,
et häbelikkusest ei vaadanud ta kunagi ringi.
Tema pale oli ümar nagu täiskuu,
ta oli peegel ülevale Maulale.
Tema kaunis pale kiirgas nii palju valgust,
et selle sära tõttu ei saanud talle palgesse vaadata.
See kaunis Prohvet tõmbas südameid nii,
et sada tuhat kaaslast (sahabi) armus temasse.
Need, kes nägid teda kas või korra unes,
ütlesid, et maailmas ei ole sellist rõõmu.
Tea ka seda, et tema põsed olid kaunid,
mitte väga lihavad, öeldakse.
Ülev Looja oli ta armastusega loonud
valge palge ja avara otsaesisega.
Alati kiirgas tema kaelast valgust
juuste vahelt nagu valgusallikas.
Tema õnnistatud habemes oli halle karvu,
tea hästi, mitte rohkem kui seitseteist.
See ei olnud lokkis ega liiga pikk,
vaid sobiva kujuga nagu kõik tema ihuliikmed.
Silmapiiride Sõnumitooja (Rasul al-afak) puhas kael
oli täiesti valge ja täiesti selge.
Paljud kombekad kaaslased
ütlesid, et tema kõht ja rind olid ühetasa.

Kui tema õnnistatud rinda oleks saanud avada,
oleks teadmiste varamu külvanud jumalikku faizi.95
Rind, kuhu asus jumalik armastus,
ei saanudki olla teistsugune.
Tema õnnistatud rind oli lai;
sellesse oli laskunud ilm al-laduni (jumalik teadmine).
Valge ja selge oli see suur rind;
kes seda nägi, arvas, et see on täiskuu.
Sügav armastus Igavese Olemuse vastu
oli selle valitud olendi leekidesse süüdanud.
Seda teavad kõik, nii noored kui vanad:
Universumi isandal olid lamedad abaluud.
Selja keskelt oli ta veidi lihavam;
ta oli helde ja ülev.
Tema hõbedaselt hiilgav nahk oli imeõrn;
sellel oli suur prohvetluse pitser.
Prohvetluse pitser oli tema seljal,
tõesti parema külje lähedal.
Need, kes seda teadsid, jutustasid,
et õilis pitser oli suur sünnimärk.
See oli tume, kollakasse kalduv,
tuvimuna suurune.
Seda ümbritses otsekui piirjoon –
peenikeste karvakeste ring.
Need, kes kirjeldasid seda kõige õilsama päritoluga Inimest,
ütlesid, et Prohvet oli tugeva luustikuga.
Iga tema luu oli suur ja tugev,
kuninglik nii välimuselt kui ka loomult.

Iga tema ihuliige, nii õnnistatud,
oli loodud kaunilt ja sobivas mõõdus ning ilmselgelt tugev.
Kõik Prohveti õnnistatud ihuliikmed
olid kaunid nagu Koraani salmid.
Selle sultani peopesad
ja samuti tema jalatallad
olid laiad, puhtad, õrnad ja armsad,
lõhnavad ja kaunid nagu värske roos.
Nii hästi vormitud, ütlesid teadjad,
olid need imelised ja õnnistatud käed.
Kui Prohvet kellelegi salami andis,
naeratas ta alati nii õrnalt.
Isegi kui möödus päev või kaks, jah,
ja isegi rohkem kui kuu,
tunti see õnnelik inimene teiste seast ära
tema meeldiva lõhna järgi.
Tema kristallselge nahk oli valge ja karvadeta;
kuidas ma küll kiidan sellist laitmatut ilu!
Et igavesti Sõpra vaadelda,
oli kogu see õrn ja õnnistatud ihu muutunud silmaks.
Nii täiuslik oli see õrn nahk,
millel Looja näitas oma tarkust.
Tema kõhul ega rinnal ei olnud ühtegi karva,
see oli puhtvalge nagu hõbeplaat.
Ainult rinna keskelt allapoole
ulatus ühtlane karvarida.
See must joon õnnistatud ihul
oli kaunis nagu halo täiskuu ümber.
Kogu elu jäid tema õnnistatud ihuliikmed
samasuguseks nagu nooruses.
Ka vananedes
värskenes Prohvet ikka nagu pung.
Ja ära arva kunagi, et Universumi Sultan
oleks olnud väga paks.
Ta ei olnud kõhn ega väga lihav;
ta oli keskmise kehaehitusega ja väga tugev.

Läbinägelikud ütlesid tema kohta:
ei liiga kõhn, ei üle mõõdu ega liiga paks.
Looja oli selle ülevat ihu loonud
jumaliku õigluse ja tasakaaluga.
Tema puhas ihu oli täiuslikus tasakaalus;
kogu tema keha oli uputatud valgusse.
Sidra isand oli keskmist kasvu;
temaga leidis maailm oma korra.
Need, kes nägid tema kasvu imet,
ütlesid kõik teda kiites:
me ei ole kunagi näinud sellist roosipalgelist ilu,
kaunist nii kasvult, loomult kui ka palgelt.
Prohvet oli keskmist kasvu, kuid
kui pikk mees kõndis koos Prohvetiga,
siis ükskõik kui pikk see mees ka oli,
paistis Prohvet ikkagi kõige pikem.
See kalliskivi oli pikast mehest
peopesa jagu kõrgem.
Kui ta kuhugi väärikalt ja ülevalt läks,
kõndis ta väga kiiresti.
Tema kõnnaku kohta ütleme ka,
et kõndides kaldus ta ettepoole.
See tähendab: otsekui mäest alla minnes
kaldus ta alati veidi ettepoole.
Ta oli au ja väärikuse poolest nii kõrge,
et Ibrahimi hing oli tema üle uhke.
See, kelle Allah välja valis,
sellel on kindlasti täiusliku iluga ihuliikmed.
Kui Allahi Sõnumitooja vaikselt kõndis
ja keegi teda äkki teel nägi,
tuli selle inimese peale hirm;
nii ülev paistis talle Allahi Sõnumitooja.
Kui keegi Prohvetiga pidevalt vestles
ja aupaklikult tema magusat häält kuulas,
haaras tema sõnade magusus teda nii,
et temast saaks Prohveti teener, kui too ta vaid vastu võtaks.

Igavene Looja oli ta ehtinud
kauni, võrratu iseloomuga (ahlak).
Oo Allahi Sõnumitooja! Mul pole jõudu sind kiita;
me kõik oleme loodud sinu auks.
Lühidalt, oo truuduse maa šahh,
sulle ohverdan oma hinge, sulle ohverdan kõik!
Hüseyin Hilmi Işık
(kaddasallahu taala sirrahul-aziz)

AHL AS-SUNNA KASIID
Ahl as-Sunna usutunnistus on see, mida sul on esmalt vaja,
rühmi on seitsekümmend kolm, kuid ülejäänud on Põrgu omad.
Moslemid on kõik sunniidid, nende kõigi juht on Numan.
Paradiisi rõõmusõnum on antud neile, kes usus neid järgivad.
Tee oma usutunnistus kindlaks ja seo end siis islamiga!
Täida islami viit tingimust, hoidu kohe keelatust (haram)!
Kui teed mõne patu, kahetse kohe (tauba), ära lase aega mööda!
Kes islamit ei järgi, see kahetseb ühel päeval kindlasti.
Ära lase usutul end petta, muidu hukkud sinagi, hoia end!
Kui usud magusaid sõnu, on su lugu pärast halb!
Kahepalgelisi on palju: väljast inglid, seest maod,
et sind lõksu meelitada, näivad nad sõbrad, ja pealegi südamlikud.
Igaüks peab end õigeks ja ütleb: halb on see, kes minuga ei nõustu.
Islam on kaal – just see eristab õiget!
Tea, et kes islamit ei järgi, on sirgelt teelt kõrvale kaldunud inimene;
seda sõna usub kindlasti see, kes ajalugu hästi mõistab.
Miks jookseb arsti juurde see, kel kusagilt valutab?
Sest keegi ei armasta surra, elu on kõigest magusam.
Igatsus igavesti elada – kes võib öelda, et tal seda ei ole?
Surm ei ole kadumine, usu hauaellu!
Paradiis on igavene, Põrgu samuti, seda on teatanud Koraan;
igavese piina eest tuleb hoiduda, isegi kui see oleks vaid kahtlus.
Siiski on neid, kes seda ei usu: nahkhiir põgeneb valguse eest,
vares tunneb mõnu prügimäest, ainult ööbik otsib roosi.
Kes on andunud nafsile ja lõbule, ei saa kindlasti islamit armastada;
kas need kaks saavad üheks? Hea on halvast lahus!
Moslemid tunnistavad õigust ja teevad head igale loodule;
usutud on nagu maod, nad tunnevad mõnu teistele valu tegemisest.
Halasta, oo mu Issand, halasta! Kui raske on viimne aeg,
usuteadmised on unustatud, namazi sooritajaid on jäänud väga vähe.