MEIE ISAND PROHVETI KAASLASED

Meie Prohveti kaaslased: naist või meest, last või täiskasvanut, kes on moslemina näinud meie isand Allahi Sõnumitoojat kas või korraks – või, kui ta oli pime, temaga korra rääkinud – ning on surnud usuga, nimetatakse sahibiks või sahabiks. Mitmuses on nende nimetus ashab al-kiram, sahaba al-kiram või sahb (radijallahu anhum adžmain). See, kes nägi meie Prohvetit uskmatuna ja tuli usule pärast Allahi Sõnumitooja surma, või see, kes oli moslem, kuid taganes hiljem usust (murtad), ei ole sahabi. See, kes pärast sahabiks saamist taganes usust ja tuli pärast Allahi Sõnumitooja surma uuesti usule, on sahabi. Kuna meie isand Prohvet on prohvet ka džinnide jaoks, võib sahabi olla ka džinn.

Pärast prohveteid ja kõrgeimaid ingleid on õilsad kaaslased kõigist loodutest kõrgeimad. Igaühe nime tuleb lausuda austusega, öeldes „hazrat“ või „radijallahu anhu“. Kõiki, kes usuvad, et Muhammed alaihis-salam on prohvet, see tähendab kõiki moslemeid, olgu nad mis tahes rassist või maalt, nimetatakse Muhammedi alaihis-salam ummaks. Iga õilis kaaslane on kogu sellest ummast kõrgem. Kaaslaste (radijallahu anhum) vooruse ja kõrguse kohta on pühades salmides öeldud tähenduse järgi: „Teie olete parim umma.“1 „Allah Kõigekõrgem on rahul muhadžiride ja ansaride hulgast esimestena usule tulnutega ja nendega, kes neid heategudes järgivad (kes käivad nende teed). Ka nemad on rahul Allah Kõigekõrgemaga. Allah Kõigekõrgem on valmistanud neile Paradiisiaiad, mille all voolavad jõed. Seal jäävad nad igavesti. See on väga suur pääsemine.“2 „Muhammed (alaihis-salam) on Allah Kõigekõrgema Prohvet. Kõik need, kes on koos temaga (see tähendab õilsad kaaslased), on uskmatute vastu karmid, kuid omavahel halastavad. Sa näed neid sageli kummardamas (ruku) ja maani kummardamas (sadžda). Nende jumalateenimiste ning inimestele osutatud kaastunde ja armastusega otsivad nad Üleva Allahi heameelt ja heldust. Nende nägudelt on näha, et nad teevad palju sadždat (nende nägudel on sadžda märgid ja jäljed). Selline on nende kirjeldus Tauratis. Indžilis aga on nende kirjeldus selline: nad on nagu vili, mis ajab välja võrse, tugevneb, muutub jämedaks ja tõuseb oma kõrrel püsti, nii et külvajad tunnevad sellest rõõmu. (Sellised olid ka õilsad kaaslased. Neid oli vähe ja nad olid nõrgad, kuid hiljem muutusid nad arvukaks ja tugevaks.) See võrdlus ajab uskmatud ja salgajad vihale ja raevu. Allah Kõigekõrgem on lubanud neile, kes usuvad ja teevad häid tegusid, andeksandmist ja suurt tasu.“3

Mõned õilsad hadithid õilsate kaaslaste kohta:

„Ärge sõimake minu kaaslasi! Kui keegi neist, kes tulevad pärast minu kaaslasi, annaks almuseks mäetäie kulda, ei saavutaks ta seda tasu ega isegi poolt sellest, mille üks minu kaaslastest teenib peotäie otra andes!“4

„Muhammed (sallallahu alaihi va sallam) on Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja. Need, kes on koos temaga (õilsad kaaslased), on uskmatute vastu väga karmid, omavahel aga väga halastavad (kaastundlikud)“ Al-Fath: 29

„Minu kaaslased on nagu tähed taevas. Ükskõik keda neist te järgite, jõuate õigele teele (hidaja).“5

„Hoiduge vaenulikkusest minu kaaslaste vastu! Kartke Allahit! Kes neid armastab, armastab neid sellepärast, et ta armastab mind. Kes on nende vastu vaenulik, on olnud vaenulik minu vastu. Kes teeb neile haiget, on teinud haiget mulle. Ja kes teeb haiget mulle, teeb kindlasti haiget Allah Kõigekõrgemale.“

„Minu umma parimad on need, kes elavad minu ajal (õilsad kaaslased). Nende järel on parimad need, kes tulevad pärast neid, ja nende järel need, kes tulevad veel hiljem.“

„Põrgu tuli ei põleta moslemit, kes on näinud mind, ega moslemit, kes on näinud neid, kes nägid mind.“6

Ülaltoodud pühad salmid ja õilsad hadithid näitavad selgelt õilsate kaaslaste kõrgust ja voorusi.

Õilsad kaaslased on ususeaduste küsimustes kõige usaldusväärsem autoriteet, sest nad õppisid Püha Koraani meie Prohvetilt, õpetasid seda neile, kes tulid pärast neid, ja selgitasid seda. Teadmised meie Prohveti tegude ja sõnade kohta põhinevad sellel, mida need inimesed ise nähtu ja kuuldu põhjal edasi andsid.

Just need seadused, mille nad üheskoos edasi andsid, moodustavad õilsate hadithide aluse. Islamis on umma üksmeel (idžma al-umma), see tähendab õpetlaste üksmeel, täielikult ja täiuslikult teostunud ainult kaaslaste ajal. Pealegi on iga kaaslane mudžtahid-õpetlane, kelle sõna on usus tõend ja dokument. Nad on kõrgemal hilisematest mudžtahididest. Ahl as-Sunna õpetlased jagavad õilsad kaaslased kõrguse järgi kolme rühma: 1. Muhadžirid (väljarändajad): need, kes enne Meka vallutamist jätsid Mekas või mujal maha oma kodumaa ja lähedased ning rändasid Mediina linna. Nad tulid Allahi Sõnumitooja juurde juba usklikena või võtsid usu vastu tema juurde jõudes. Hazrat Amr ibn As oli üks neist (radijallahu anhum adžmain).

2. Ansarid (abistajad): ansarideks nimetatakse moslemeid, kes elasid Mediina linnas või selle lähedal ning kuulusid kahte hõimu nimega Aus ja Hazradž. Nii nimetatakse neid sellepärast, et nad lubasid meie isand Prohvetile ja mekalastele igasugust abi ja ohvrimeelsust ning pidasid oma sõna (radijallahu anhum adžmain).

3. Teised kaaslased: need on moslemid, kes ei ole muhadžirid ega ansarid, vaid tulid mujalt ja said au olla meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) seltskonnas (sohbat). Nende hulka kuuluvad need, kes tulid usule Meka vallutamisel või mujal. Neid nimetatakse lihtsalt kaaslasteks (sahabi) (radijallahu anhum adžmain). Õilsatest kaaslastest kõrgeimad on Allahi Sõnumitooja neli kaliifi. Kalifaadi järjekorras on need hazrat Abu Bakr, hazrat Umar, hazrat Usman ja hazrat Ali. Nende järel on kõrgeimad Ašara al-mubaššara, see tähendab Paradiisi rõõmusõnumi saanud kümne inimese hulgast ülejäänud kuus – Talha ibn Ubaidullah, Zubair ibn Avvam, Abdurrahman ibn Auf, Saad ibn Abi Vakkas, Said ibn Zaid ja Abu Ubaida ibn Džarrah – ning hazrat Hasan ja hazrat Husain (radijallahu anhum adžmain).

Nende järel on kõrgeimad nelikümmend inimest, kes said esimestena moslemiks. Seejärel kolmsada kolmteist kaaslast, kes olid Badri lahingus. Seejärel seitsesada kangelast, kes olid Uhudi lahingus. Nende järel on kõrgeimad tuhat nelisada inimest, kes andsid hidžra kuuendal aastal puu all Allahi Sõnumitoojale lubaduse: „Pigem surm kui taganemine!“ Seda lepingut tuntakse nime all „Baiat ar-Ridvan“.7

Õilsate kaaslaste arv: Meka vallutamisel oli kaksteist tuhat, Tabuki sõjaretkel kolmkümmend tuhat ja hüvastijätuhadžil üheksakümmend tuhat kaaslast; kui Allahi Sõnumitooja suri, oli maa peal umbes sada kakskümmend neli tuhat kaaslast. Selle kohta on ka teisi pärimusi.8

Õilsatest kaaslastest surid viimastena järgmised: Abdullah ibn Aufa suri Kufas aastal 705 m.a.j. (hidžra 86. aastal), Abdullah ibn Jasr Damaskuses aastal 706 (hidžra 88. aastal), Sahl ibn Saad Mediinas aastal 709 (hidžra 91. aastal) saja-aastasena, Anas ibn Malik Basras aastal 711 (hidžra 93. aastal) ja Abu at-Tufail Amir ibn Vasila Mekas aastal 718 (hidžra 100. aastal) (radijallahu anhum adžmain). Pärast meie Prohveti surma, ka nelja kaliifi ajal, jäid õilsad kaaslased truuks oma lubadusele levitada islamiusku ja pidada džihaadi. Nad ei taganenud kunagi oma sõnast. Üksmeelselt jätsid nad maha oma kodud ja kodumaa, lahkusid Araabiast ja hajusid igasse ilmakaarde. Enamik lahkunuist ei tulnud tagasi; nad pidasid džihaadi seal, kuhu nad jõudsid, ja levitasid islamiusku kuni surmani. Nii vallutati lühikese ajaga palju maid. Vallutatud paikades levis islam kiiresti. Kõik õilsad kaaslased on õiglased. Kõik nad on osalised islami teatavakstegemises. Nemad kogusid kokku Püha Koraani. Nemad andsid meie Prohvetilt edasi õilsad hadithid. Nende kõigi armastamine on Ahl as-Sunna usutunnistuse kõige olulisem ja möödapääsmatu tingimus. (On kirjutatud ja avaldatud palju teoseid, mis jutustavad õilsate kaaslaste teenetest islamiusule, nende eeskujulikust elust, nende voorustest, kõigi nende nimedest ja elulugudest. Hakikat Kitabevi välja antud türgikeelsed raamatud „Eshâb-ı Kirâm“ ja „Menâkıb-ı Çihâr Yâr-i Güzîn“ on väga väärtuslikud.)

„Minu kaaslased on nagu tähed taevas. Ükskõik keda neist te järgite, jõuate õigele teele“ Hadith šarif

Muhammed on maailmade Issanda armastatu,
tema keha on puhas, nimi Ahmed, ta on halastus maailmadele.
Tal on ülev iseloom, tema poole pöörduti sõnadega „Laulaka…“,
ta on teadmiste, kombekuse, vaimse anni (faiz), valguse ja armastuse allikas.
Tema on tõeline vahendaja Tõe ja teenri vahel,
tema sõna ravib hingi, tema nimi südame roostet.
Tema on tõeline arst meeleheitel südamehaigele;
mitte ainult tema ise, vaid ka tema umma on inglitest kõrgem.
Sellele oma valituimale teenrile andis Tõde abilised,
oma kõige armsamad teenrid tegi Ta tema kaaslasteks.
Allahi Sõnumitooja ütles: „Nende tee on minu tee“,
ja näitas, et see ajastu on ajastutest parim.
Nad armastasid Muhammed Mustafat rohkem kui oma elu,
vara, valdused ja ametid jätsid nad tema pärast maha.
Islami levitamiseks andsid nad rõõmuga oma elu –
oo Issand, kui kaunis olek, oo Issand, kui suur au!
Ühest vestlusest (sohbat) temaga said nende hinged (nafs) puhtaks,
nende südamed täitusid tunnetuse, anni, valguse ja ilmumisega (marifat, faiz, nur, tadžalli).
Aulijate seisundid saavutasid nad hetkega
ja järgisid alati teda – kui suur au!
Nad kõik on õiglased, nad ei tee kellelegi ülekohut,
iialgi ei soovi nad oma nafsi pärast kaliifiametit.
Seepärast ei sõdi nad selle pärast ega tee üksteisele meelehärmi,
nad on kõrgeimal astmel ja kõik on mudžtahidid.