RÕÕMUSÕNUMID
Et tuleb meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam, seda on alates Aadamast alaihis-salam teatatud kõigile prohvetitele ja nende ummadele. Paljudest sündmustest, mis pidid tema sünni lähenedes aset leidma, kuulutati ette rõõmusõnumina.
Tõelises Tauratis1, mis ilmutati Musale2** alaihis-salam ja mida hiljem moonutati, on kirjas:**
„Ta on nii õnnistatud isik, et tema püüdlused on kõrged ja abi rohke. Ta on vaeste armastatu ja rikaste arst. Ta on kaunitest kauneim, puhastest puhtaim. Vesteldes on ta leebe, jagades õiglane ja kõigis asjus aus. Uskmatute vastu on ta karm ja range. Vanemaid ta austab, nooremate vastu on ta hell ja halastav. Ta on tänulik ka vähese eest. Ta halastab vangide peale. Tema nägu on alati naeratav. Tema naer on naeratus; ta ei naera valjult. Ta on ummi (kirjaoskamatu); kuigi ta pole midagi lugenud ega kirjutanud, on talle kõik teatavaks tehtud. Ta on Allah Kõigekõrgema rasul (sõnumitooja). Ta ei ole halva iseloomuga ega kõva südamega. Ta ei karju turgudel ega basaarides. Tema umma on hea iseloomuga. Nad mainivad Allah Kõigekõrgema nime kõrgetes paikades. Nende muezzinid kutsuvad minarettidest inimesi namazile (rituaalsele palvele). Enne namazi võtavad nad abdesti (rituaalse pesemise). Namazi ajal seavad nad read sirgeks ja seisavad ühes joones. Öösiti kostab nende ülistus (tasbih) nagu mesilaste sumin. Ta sünnib Mekas. Kõik Mediinast Damaskuseni on tema valitsuse all. Tema nimi on Muhammed. Mina andsin talle nime Mutavakkil. Ma ei vii teda maailmast enne, kui ta on kaotanud väärusud ning levitanud ja kinnitanud tõelise usu. Ta kutsub inimesi Tõe juurde. Tema õnnistuse läbi hakkavad pimedad silmad nägema ja kurdid kõrvad kuulma. Südametest kaob hoolimatus…“3
Tõelises Zaburis4, mis ilmutati Davudile5** alaihis-salam ja mida hiljem moonutati, on kirjas:**
„Ta on avatud käega, see tähendab helde inimene. Ta ei vihastu kunagi. Ta on väga leebe. Tema nägu on ilus ja valgusküllane ning sõnad magusad. Ta on inimeste arst. Ta nutab palju ja naerab vähe. Ta magab vähe ja mõtiskleb palju. Tema kehaehitus on sale ja ilus. Tema sõnad võidavad südamed ja tõmbavad hingi… Oo Minu Habib! Tõmba välja püüdluse mõõk ja maksa kogu oma jõuga vapruse väljal uskmatutele kätte.
Levita kauni kõnega Minu kiitust ja ülistust igale poole. Kõigi uskmatute pead langevad sinu imetegevate käte ees…“
Tõelises Indžilis6, mis ilmutati Isale7** alaihis-salam ja mida hiljem moonutati, on kirjas:**
„Oo mu Issand! Tee mind üheks Muhammedi alaihis-salam umma liikmeks“ Musa alaihis-salam
„Ta ei söö palju ega ole ihne. Ta ei peta, ei räägi kellestki halba ega kiirusta kunagi. Ta ei maksa kätte enda pärast. Ta ei ole laisk. Ta ei räägi kellegi selja taga…“
Kui üks ennustaja küsis Isalt alaihis-salam, mis on tulevase prohveti nimi ja millised on tema tuleku tunnused, ütles Isa alaihis-salam:
„Sõnumitooja nimi on imetlusväärselt ilus. Kui Allah Kõigekõrgem lõi tema hinge, andis Ta talle selle nime, asetas ta oma taevasesse hiilgusse ja ütles: ‚Oota, oo Ahmed! Sinu pärast lõin Ma Paradiisi, maailma ja palju olendeid. Ma kingin need sulle. Need, kes sind väärtustavad, saavad Minult väärtuse. Need, kes sind needavad (sõimavad), on Minu poolt neetud. Ma saadan sind maailma oma päästvaks Sõnumitoojaks. Sinu sõna on puhas tõde. Maa ja taevas võivad kaduda, kuid sinu tee jääb igaveseks.‘ Tema püha nimi on Ahmed.“ Selle peale tõstis rahvas, kes oli kogunenud Isa alaihis-salam ümber, häält ja hüüdis: „Oo Ahmed! Tule kiiresti ja päästa maailm!“
Isa alaihis-salam palvetas palju, et olla üks Muhammedi alaihis-salam umma liikmetest – tema, kellest kuulutatakse rõõmusõnumina isegi tänapäeva evangeeliumides ja keda kristlased nimetavad Parakletiks, see tähendab Trööstijaks, ja kes ongi ainus Trööstija. Enne Ülestõusmispäeva saadab Allah Kõigekõrgem tema (Isa alaihis-salam) uuesti maa peale. Siis järgib Isa alaihis-salam Muhammedi alaihis-salam usku; ta peab lubatuks (halal) seda, mida Muhammed alaihis-salam kuulutas lubatuks, ja keelatuks (haram) seda, mida tema kuulutas keelatuks. Paraklet tähendab Ahmed. Ahmed aga on üks Muhammedi alaihis-salam nimedest.
Edasi on Indžilis kirjas:
„Kui oleks tulnud see Munhamanna, kes peab tulema Issanda juurest, see Ruh al-Kuds, kes peab tulema Issanda juurest, oleks ta tunnistanud minu kohta. Ka teie tunnistate, sest te olete juba ammu minuga koos olnud. Ma ütlesin teile seda, et te ei kahtleks ega komistaks.“ Sõna Munhamanna tähendab süüria keeles Muhammed.8
Teadmatuse ajastu (Džahilija)
Enne universumi uhkuse, meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) sündi oli kogu maailm vaimselt kohutavas pimeduses (zulmat). Inimesed olid langenud piiritusse eksitusse. Allah Kõigekõrgema saadetud usundid olid unustatud; jumalike seaduste asemele olid tulnud inimeste endi välja mõeldud ideed ja mõtted. Kõik olendid kannatasid inimeste metsikuse ja julmuse all.
Kõigi maailma rahvaste seas oli Allah Kõigekõrgem unustatud; usk tauhidisse (Allahi ainsusse), mis on rahu, õnne ja rõõmu allikas, oli kadunud. Uskmatuse (kufr) torm oli kiskunud südametest välja usu (iman). Allah Kõigekõrgemasse uskumise asemel oli südametesse juurdunud ebajumalate kummardamine.
Musa alaihis-salam toodud usk oli unustatud ja Taurat moonutatud. Iisraeli lapsed olid omavahel tülli läinud. Ka nasranijja – tõeline usk, mille tõi Isa alaihis-salam – oli täielikult moonutatud ega olnud enam usuga kuidagi seotud. Omaks oli võetud kolmainsus, see tähendab kolme jumala idee. Tõeline Indžil oli kadunud; preestrid olid seda oma suva järgi muutnud. Kumbki neist kahest raamatust ei olnud enam Allah Kõigekõrgema sõna (kalam). Egiptuses valitses moonutatud Taurat, Bütsantsis moonutatud nasranijja, see tähendab kristlus. Iraanis kummardati tuld; tulekummardajate tuli ei olnud kustunud juba tuhat aastat. Hiinas ja Indias valitsesid välja mõeldud usundid – konfutsianism ja budism.
Araabia inimesed olid veelgi suuremas segaduses ja eksituses. Kaaba al-Muazzamasse, mida Allah Kõigekõrgem nii väga väärtustab, olid nad paigutanud kolmsada kuuskümmend ebajumalat. Kaaba al-Muazzama oli aga samasuurune koopia Bait al-Mamurist, mida inglid Aršis külastavad. Kes Kaabat ei austanud, selle hävitas Ülev Allah kõige lühema ajaga.
Džurhumi hõim oli läinud liiale hooruses ja kõlvatuses. Nähes nende väga lugupidamatut ja alatut käitumist, manitses nende valitseja neid: „Oo džurhumid! Austage Allah Kõigekõrgema Haram aš-šarifit (püha ala) ja selle turvalisust ning tulge mõistusele! Te teate, mis juhtus igaühega teie eel elanud prohvetite Hudi, Salihi ja Šuaibi (alaihimus-salam) ummadest ja kuidas need hävitati. Käskige üksteisel head teha ja hoidke üksteist kurjast. Ärge laske oma ajutisel jõul end petta. Hoiduge Mekas Tõest ärapöördumisest ja ülekohtust. Sest ülekohus viib inimesed hukatusse. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et ei ole olnud rahvast, kes oleks siin elanud, ülekohut teinud ja Tõest ära pöördunud, ilma et Allah Kõigekõrgem oleks nende sugu katkestanud, nad juurtega välja kiskunud ja nende asemele teise rahva toonud. Meka rahval, kes jätkab oma eksitust ja pöördub Tõest ära, ei ole siin pikka püsimist. Te teate, mis juhtus Tasmi, Džadisi ja Amalika rahvastega, kes elasid sellel maal enne teid, elasid kauem kui teie ning olid teist tugevamad, rohkearvulisemad ja rikkamad. See, et nad pidasid Haram aš-šarifit tühiseks, pöördusid Tõest ära ja langesid ülekohtusse, sai põhjuseks, miks nad sellest õnnistatud paigast välja aeti. Te olete ilmselt näinud ja kuulnud, kuidas Allah Kõigekõrgem ajas ühed neist välja väikeste sipelgatega, mille Ta nende kallale saatis, teised näljaga ja kolmandad mõõgaga!“
Kuid nad ei kuulanud. Lõpuks hävitas Allah Kõigekõrgem ka nemad nende eksituse pärast… Just sellisel ajal voolas õnnistatud Mekas, maailma keskpunktis, uskmatus (kufr) nagu tulvavesi ja Baitullah oli täidetud sadade ebajumalatega, nagu Lat, Uzza ja Manat. Ülekohus jõudis äärmise piirini ja kõlvatust peeti uhkuseasjaks. Usulises, vaimses, ühiskondlikus ja poliitilises mõttes oli Araabia laialdases pimeduses, täielikus teadmatuses, ohjeldamatuses, ülemeelikkuses ja eksituses. Sel ajal, mida nimetatakse teadmatuse ajastuks (Džahilija), elasid inimesed peamiselt rändelu ja olid jagunenud hõimudeks. Teadmatuse ajastu oli pimedust (zulmat) täis aeg. Pidevalt omavahel tülitsevad araabia hõimud pidasid rüüsteretki ja röövimist elatusallikaks. Araabias, mis koosnes hõimudest, kelle seas olid levinud ülekohus ja röövimine, ei olnud ka mingit poliitilist ega ühiskondlikku korda. Lisaks olid takistamatult levinud alkohol, hasartmängud, hoorus, vargus, ülekohus, vale ja igasugune kõlvatus. Ülekohtust kasutasid tugevad nõrkade vastu kui kõige halastamatumat ja õudust tekitavat vahendit. Naist osteti ja müüdi nagu tavalist kaupa. Mõned pidasid tütre sündi õnnetuseks ja häbiplekiks. See õudne arusaam oli läinud nii kaugele, et nad panid väikesed tüdrukud elusalt liiva kaevatud aukudesse, ajasid nad mullaga kinni ja jätsid surema, hoolimata sellest, et lapsed klammerdusid nende kaela ümber, hüüdsid: „Isake! Isake!“ ja kisendasid kibedalt. Nende tegude pärast ei tundnud nad vähimatki südametunnistuse piina – vastupidi, nad pidasid seda kangelaslikkuseks. Lühidalt öeldes näis, et tolle aja inimeste seast olid kadunud sellised kaunid omadused nagu kaastunne, halastus, headus ja õiglus.
„Ma kuulutan teile rõõmusõnumit Sõnumitoojast, kelle nimi on Ahmed ja kes tuleb pärast mind“ Isa alaihis-salam
Kuid tol ajal oli araablaste seas üks tähelepanuväärne asi: kirjandust, kõneosavust ja keele selgust hinnati kõrgelt ning need olid jõudnud oma tippu. Nad pidasid luuletajaid ja luulet väga tähtsaks ning suureks uhkuse allikaks. Võimekas luuletaja tõi lugupidamist nii endale kui ka oma hõimule. Teatud aegadel korraldati laatu ning peeti luule- ja kõnevõistlusi. Võitjate luuletused või kõned riputati Kaaba seinale. Seitset kõige kuulsamat luuletust, mis Džahilija ajastul Kaaba seinale riputati, kutsuti nimega „Muallakat as-saba“, see tähendab „Seitse riputatut“.
Tol ajal olid Araabia inimesed ka usu poolest killustatud. Ühtedel puudus igasugune usk ja nad ei tunnistanud midagi peale selle maailma elu. Teised uskusid Allah Kõigekõrgemasse ja ahirati päeva (Viimsesse päeva), kuid ei tunnistanud, et inimeste seast võib tulla prohvet. Kolmandad uskusid Allah Kõigekõrgemasse, kuid ei uskunud ahiratisse (teispoolsusesse). Veel üks suur osa neist omistas Allah Kõigekõrgemale kaaslasi ja kummardas ebajumalaid. Igal ebajumalakummardajal oli kodus oma ebajumal.
Maailm oli nii sügavas pimeduses, et inimesed lakkasid uskumast Allah Kõigekõrgemasse, kes on kõige Looja, ja Teda teenimast. Segaduses kummardasid nad jumalatena loodusnähtusi ja Üleva Allahi loodud asju, eriti aga oma kätega kivist ja puust tahutud ebajumalaid.
Peale nende olid ka õige usuga usklikud (mumin), kes järgisid hazrat Ibrahimi kuulutatud usku ja keda kutsuti „hanifideks“. Nad uskusid Allah Kõigekõrgemasse ja hoidusid ebajumalatest. Meie isand Prohveti isa Abdullah, tema vanaisa Abdulmuttalib, tema ema ja veel mõned järgisid Ibrahimi alaihis-salam usku.
Peale hanifidest usklike olid kõik teised rühmad väärteel ja suures pimeduses.
Zulumat ja Ab al-hajat (eluvesi)
Abu Mudžahid Enver ibn Nazif rahmatullahi alaih ütles: „Ab al-hajat on zulumatis.“ Ab al-hajat on eluvesi, mille jooja ei sure, zulumat aga tähendab pimedust. Arvatakse, et see vesi asub põlislaantes, metsloomade keskel, pilkases pimeduses, metsade sügavuses.
Sellele veele jõuda on peaaegu võimatu. Pärimuse järgi ei sure see, kes need rasked takistused ületab ja vee juurde jõuab. Ahl as-Sunna usk on justkui eluvesi põlislaante kõige kaugemas nurgas Kafi mäe taga. Need, kes joovad tilga sellest igavikku voolavast veest, saavad osa igavestest andidest.
Hazrat Hüseyin Hilmi ibn Said kuddisa sirruh ütles: „Kes joob sellest tilga, sellele ei ole enam surma; tal on igavene elu Paradiisis. Ab al-hajat on seal, kus on halvad, rikutud inimesed, bidatid (jumalateenimised ja teod, mida islamis meie Prohveti ja tema nelja kaliifi ajal ei olnud, vaid mis mõeldi välja hiljem) ja uskmatus (kufr).“
Universumi Sultan tuleb
Universum, olendid ja südamed olid kurvad ning näod olid unustanud naeratamise. Inimestele, kelle Allah Kõigekõrgem lõi teistest olenditest kõrgemaks, oli vaja kangelast, kes päästaks nad Põrgust. Tema sünnini oli jäänud väga vähe aega. Universum valmistus vastu võtma selle valguse omanikku, mis oli alates Aadamast alaihis-salam kuni selle päevani liikunud puhastelt otsaesistelt puhastele otsaesistele. Tulemas oli Võrratu Inimene, kes pidi näitama inimestele ja džinnidele igavest õndsust! Tulemas oli kaastunde ja halastuse allikas, õilis Inimene, kes oli ehitud oma Issanda omadustega!
Tulemas oli Makam al-Mahmudi (Kiidetud paiga) omanik, eestpalujate kroon! Tulemas oli universumi õpetaja, kõige loodu tuum, inimeste isand! Tulemas oli tema, kes tõttab appi kogunemispäeval, prohvetite sultan! Tulemas oli Allah Kõigekõrgema Habib, Tema armastatu, see, kelle pärast meid on loodud, meie armas Prohvet, kes on halastus maailmadele! Tulemas oli meie isand Prohvet, hazrat Muhammed Mustafa (sallallahu alaihi va sallam)…
Öeldi: ükski poeg nagu sinu poeg
pole maailma loomisest saati tulnud.
Allah pole ühelegi emale andnud
nii kallist andi, nagu on sinu poeg.
Oo Amina, kui suur õnn on sulle osaks saanud,
sinust sünnib kauni iseloomuga Inimene.
See, kes tuleb, on jumaliku teadmise sultan,
see, kes tuleb, on tauhidi ja tarkuse allikas.
Üks tema nimi on Mahmud, teine Ahmed,
tema olemasolu on halastus kogu maailmale.
Armastusest tema vastu pöörleb taevavõlv,
inimesed ja inglid igatsevad näha tema palet.
„Ülestõusmispäeval olen ma kõigi esimeste ja viimaste isand (saijid). Ma räägin tõtt – ma ei kiitle“ Hadith šarif
Meka al-Mukarrama piirkond
Tuli valge lind, tiivad laiali,
ja silitas jõuliselt mu selga.
Sel tunnil sündis Usu Sultan,
valgus täitis taevad ja maa.
Kui soovid pääseda tulest,
lausu armastuse ja igatsusega as-salat!
Assalatu vassalamu alaika, ja Rasulallah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Habiballah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Saijidal-avvalina val-ahirin.