MEIE ISAND PROHVET, UNIVERSUMI SULTAN

Tema õnnistatud valguse loomine

Enne kõike, see tähendab enne, kui Ta midagi lõi, lõi Allah Kõigekõrgem meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam õnnistatud valguse (nur). Enamik meie tafsiri (Koraani tõlgenduse) ja hadithi (Prohveti alaihis-salam ütluste) õpetlasi on teatanud: „Ülev Allah lõi oma valgusest peene ja suure substantsi. Sellest substantsist lõi Ta järk-järgult kogu universumi. Selle substantsi nimi on ‚Nur al-Muhammadi‘. Kõigi hingede ja kehade algus ja päritolu on see substants.“

„Kui sind ei oleks olnud, kui sind ei oleks olnud, ei oleks Ma loonud olendeid!“ Hadith kudsi

Ühel päeval küsis Džabir ibn Abdullah, üks õilsatest kaaslastest (ashab al-kiram): „Oo Allahi Sõnumitooja! Mida lõi Allah Kõigekõrgem enne kõike muud?“ Ta vastas: „Enne kõike muud lõi Ta oma valgusest sinu Prohveti, see tähendab minu, valguse. Siis ei olnud veel ei Tahvlit, Sulge, Paradiisi, Põrgut, inglit, taevaid (samavat), maad (ard), päikest, kuud, inimesi ega džinne.“

Kui loodi Aadama alaihis-salam õnnistatud süda ja keha, asetati Nur al-Muhammadi tema kulmude vahele. Kui talle anti hing, märkas Aadam alaihis-salam, et tema otsaesisel on valgus, mis särab nagu koidutäht.

Kui Aadam alaihis-salam oli loodud, mõistis ta sisenduse (ilham) kaudu, et Ülev Allah pöördub tema poole nimega Abu Muhammed, see tähendab Muhammedi isa. Ta küsis: „Oo mu Issand! Miks Sa andsid mulle kunja Abu Muhammed?“ Allah Kõigekõrgem ütles talle: „Oo Aadam! Tõsta oma pea!“ Kui Aadam alaihis-salam pea tõstis, nägi ta Arš al-ala5 peal valgusest kirjutatud meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) nime – Ahmed. Siis ta küsis: „Oo mu Issand! Kes see on?“ Allah Kõigekõrgem ütles: „See on prohvet sinu järeltulijate seast. Tema nimi on taevastes Ahmed ja maa peal Muhammed. Kui teda ei oleks olnud, ei oleks Ma sind loonud. Ka maid ja taevaid ei oleks Ma loonud.“6

Tema valgus liigub puhastelt otsaesistelt puhastele otsaesistele

Kui Aadam alaihis-salam loodi, asetati tema otsaesisele meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam õnnistatud valgus. See valgus hakkas tema otsaesisel särama. Nagu on kirjas teoses „Tafsir al-Mazhari“, liikus see valgus alates Aadamast alaihis-salam puhaste isade ja puhaste emade kaudu ning jõudis meie isand Prohvetini. Allah Kõigekõrgem on sellest teatanud ühes pühas salmis7 tähenduse järgi:

„Sina, see tähendab sinu valgus, on jõudnud sinuni, kandudes alalõpmata ühelt maani kummardajalt (sadžda tegijalt) teisele.“8

Ühes õilsas hadithis on teatatud: „Allah Kõigekõrgem lõi inimesed. Mind tõi Ta esile inimeste parimast osast. Seejärel valis Ta nende seast parimad (Araabias). Mind tõi Ta esile nende seast. Seejärel valis Ta kodade ja perekondade seast parimad ning tõi mind esile nende seast. Seega on minu hing ja minu keha loodutest parimad. Minu suguvõsa, minu esivanemad on inimestest parimad.“

Teises õilsas hadithis on teatatud: „Allah Kõigekõrgem lõi kõik eimillestki. Kõige loodu seast armastas Ta inimesi ja tegi nad väärtuslikuks. Inimeste seast asustas Ta need, kelle Ta oli valinud, Araabiasse. Ja Araabia valitute seast valis Ta minu. Ta pani mind kõigi aegade inimeste valituimate ja parimate hulka. Seega need, kes armastavad Araabias minuga seotud inimesi, armastavad neid minu pärast. Need, kes on nende vastu vaenulikud, on vaenulikud minu vastu.“

Kõigekõrgem Allah lõi Aadama,
Aadamaga ehtis Ta maailmad.
Allah käskis inglitel Aadama ees sadžda teha,
küllaga andis Ta talle oma armu ja ande.
Mustafa valguse pani Ta tema otsaesisele
ja ütles: tea, see on Minu armastatu valgus.
See valgus jäi tema otsaesisele püsima,
kaua aega oli see temaga.
Tea, siis kandus see Havva (Eeva) otsaesisele,
ka seal püsis see palju kuid ja aastaid.
Sündis Šis ja temale kandus see valgus,
tema otsaesisel sai see valgus nähtavaks.
See jõudis ka Ibrahimi ja Ismailini,
jutt veniks pikaks, kui räägiksin kõigest muust.
Nii, ühendatuna nagu ahela lülid,
jõudis see lõpuks Mustafani.
Sest kui tuli halastus maailmadele,
jõudis valgus temani ja jäi temaga.
Kui soovid pääseda tulest,
lausu armastuse ja igatsusega as-salat.

„Sina, see tähendab sinu valgus, on jõudnud sinuni, kandudes alalõpmata ühelt maani kummardajalt (sadžda tegijalt) teisele“ Aš-Šuara: 219

Kuna esimene loodud inimene Aadam alaihis-salam kandis Muhammedi alaihis-salam osakest, säras tema otsaesisel valgus. See osake läks üle hazrat Havvale ja temalt Šisile alaihis-salam ning liikus nii edasi puhastelt meestelt puhastele naistele ja puhastelt naistelt puhastele meestele. Muhammedi alaihis-salam valgus liikus koos osakesega puhastelt otsaesistelt puhastele otsaesistele. Iga kord, kui inglid vaatasid Aadamale alaihis-salam näkku, nägid nad tema otsaesisel Muhammedi alaihis-salam valgust ja palusid tema eest andestust (istigfar).

Enne surma ütles Aadam alaihis-salam oma pojale Šisile alaihis-salam: „Mu poeg! See valgus, mis särab sinu otsaesisel, on viimase Prohveti Muhammedi alaihis-salam valgus. Anna see edasi usklikele, kasinatele ja puhastele naistele ning pane see viimse tahtena südamele ka oma pojale!“

Kuni Muhammedini alaihis-salam jätsid kõik isad oma poegadele sama viimse tahte. Igaüks neist täitis selle, abielludes kõige õilsama ja kombekama neiuga. Liikudes nende puhaste meeste ja naiste otsaesiste kaudu, jõudis valgus oma tõelise omanikuni. Kui mõnel meie isand Allahi Sõnumitooja esivanemal oli kaks poega või kui mõni hõim jagunes kaheks haruks, oli meie Prohveti Muhammedi alaihis-salam valgus alati kõige auväärsemal ja õnnistatumal poolel. Igal sajandil võis isikut, kes oli tema esivanem, ära tunda valgusest tema näol. Oli valitud suguvõsa, kes kandis tema valgust; igal sajandil oli sellest suguvõsast pärit isiku nägu väga kaunis ja valgusküllane. Selle valguse poolest eristus ta oma vendadest ning hõim, kuhu ta kuulus, oli teistest hõimudest kõrgem ja auväärsem.9

Nii ütles meie isand Prohvet ühes oma õilsas hadithis: „Ükski minu esivanematest ei langenud hoorusesse. Allah Kõigekõrgem tõi mind esile puhastelt, headelt isadelt ja puhastelt emadelt. Kui mõnel minu esivanemal oli kaks poega, pärinesin mina neist kõige õnnistatumast ja paremast.“ See valgus, mis kandus alates Aadamast alaihis-salam lapselt lapsele, jõudis Taruhini, temalt tema poja Ibrahimini alaihis-salam ja seejärel tema poja Ismailini alaihis-salam. Ka tema otsaesisel säras see valgus nagu päike ning läks siis edasi tema järeltulijale Adnanile, temalt Maaddile ja temalt Nizarile. Kui Nizar sündis, rõõmustas tema isa Maadd, nähes poja otsaesisel valgust, ning andis suure pidusöögi, öeldes: „Sellise poja jaoks on see pidusöök vaid vähene asi.“ Seepärast jäigi poja nimeks Nizar, mis tähendab „vähene asi“. Pärast teda liikus valgus lüli lüli järel edasi, kuni jõudis oma tõelise omanikuni – prohvetite pitseri (Hatam al-anbija), meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam juurde.

Meie isand Prohvet ütles ühes õilsas hadithis: „Ma olen Muhammed, kelle isad on Abdullah, Abdulmuttalib (Šaiba), Hašim (Amr), Abd Manaf (Mugira), Kusai (Zaid), Kilab, Murra, Kaab, Luai, Galib, Fihr, Malik, Nadr, Kinana, Huzaima, Mudrika (Amir), Iljas, Mudar, Nizar, Maadd ja Adnan. Iga kord, kui rahvas, kellest ma pärinen, jagunes kaheks, pani Allah Kõigekõrgem mind kindlasti neist parimale poolele…“10

Teises õilsas hadithis ütles ta: „Ibrahimi järeltulijate seast valis Allah Kõigekõrgem Ismaili. Ismaili järeltulijate seast valis Ta Kinana suguvõsa. Kinana järeltulijate seast valis Ta Kuraiši. Kuraiši seast valis Ta Hašimi suguvõsa. Hašimi suguvõsa seast valis Ta Abdulmuttalibi suguvõsa. Ja nende seast valis Ta minu.“11

Meie isand Prohveti auväärne sugupuu kuni Adnanini on järgmine:

Muhammed alaihis-salam Abdullah Abdulmuttalib (Šaiba) Hašim (Amr) Abd Manaf (Mugira) Kusai (Zaid) Kilab Murra Kaab Luai Galib Fihr Malik Nadr Kinana Huzaima Mudrika (Amir) Iljas Mudar Nizar Maadd Adnan

Tema vanaisa hazrat Abdulmuttalib

Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) pärineb Hašimi poegade suguvõsast, mis on Kuraiši hõimu haru. Tema isa on Abdullah. Abdullahi isa on Šaiba. Šaiba, meie Prohveti vanaisa, sündis Mediinas. Kui tema isa Hašim suri, oli Šaiba alles laps. Ühel päeval harjutas ta koos sõpradega Mediinas oma emapoolsete onude maja ees vibulaskmist. Neid jälginud vanemad inimesed järeldasid Šaiba otsaesisel särava valguse põhjal, et ta on mõne auväärse mehe poeg, ja jäid teda imetlema.

Kui laskmisjärg jõudis Šaibani, tõmbas ta vibu pingule ja lasi noole märki. Kui nool tabas otse keskele, hüüdis ta erutatult: „Ma olen Hašimi poeg. Muidugi tabab mu nool märki!“ Nendest sõnadest mõistsid nad, et ta on mekalase Hašimi poeg. Hašim oli tol ajal juba surnud.

Kui üks Abd Manafi poegadest Mekasse naasis, ütles ta Hašimi vennale Muttalibile: „Sinu vennapoeg Šaiba, kes on Mediinas, on väga arukas laps. Tema otsaesisel särab pealegi valgus, mis paneb kõik imestama. Kas on õige hoida nii väärtuslikku last endast eemal?“ Selle peale sõitis Muttalib kohe Mediinasse ja tõi oma vennapoja Šaiba Mekasse. Kui inimesed Meka tänavatel küsisid, kes see laps on, vastas ta: „Ta on minu ori.“ Sellest ajast peale jäigi Šaibale nimeks Abdulmuttalib, mis tähendab „Muttalibi ori“.12

„Mu poeg! See valgus, mis särab sinu otsaesisel, on viimase Prohveti Muhammedi alaihis-salam valgus. Anna see edasi usklikele, kasinatele ja puhastele naistele ning pane see viimse tahtena südamele ka oma pojale!“ Aadam alaihis-salam

Abdulmuttalib elas oma onu Muttalibi juures kuni tema surmani. Tema õnnistatud kehast levis muskuse lõhn. Tema otsaesisel säras Allah Kõigekõrgema habibi Muhammedi alaihis-salam valgus ning külvas ümberringi head ja õnnistust. Alati, kui vihma ei tulnud ja valitses põud, viisid mekalased ta Sabiri mäele ja anusid, et ta teeks Allah Kõigekõrgemale dua. Tema ei öelnud kunagi kellelegi ära ja palus Allah Kõigekõrgemalt vihma. Ülev Allah võttis tema dua vastu meie armsa Prohveti valguse pärast, mis tema otsaesisel säras, ja saatis rohkesti vihma. Nii kasvas Abdulmuttalibi väärtus ja lugupidamine päevast päeva. Mekalased valisid ta oma juhiks. Keegi ei astunud talle vastu ning need, kes olid tema võimu all, elasid rahus ja turvaliselt. Ka tolle aja valitsejad tunnistasid Abdulmuttalibi voorust ja suurust. Ainult Iraani šahh kadestas teda ning kandis tema vastu avalikult ja salaja vaenu. Abdulmuttalib oli hanif, see tähendab moslem. Ta järgis oma esiisa Ibrahimi alaihis-salam13 usku – tema, kes käis tauhidi teed, uskus Allahi olemasolusse ja ainsusse, kellel ei olnud muud mõtet kui ainult Tema ning kes oli hanif. Seepärast ei kummardanud ta kunagi ebajumalaid ega läinud isegi nende lähedale.

Kaaba ümber palvetas ta Allah Kõigekõrgema poole ja teenis Teda.

Zamzam

Ühel päeval ütles keegi talle unes: „Oo Abdulmuttalib! Tõuse ja kaeva Tajjibat!“ ja kadus. Järgmisel päeval ütles ta: „Tõuse ja kaeva Barrat!“ Kolmandal päeval andis sama isik jälle käsu: „Tõuse ja kaeva Madnunat!“ Unenäod ei lakanud. Neljandal päeval, kui sama isik ütles: „Oo Abdulmuttalib! Tõuse ja kaeva välja Zamzami kaev!“, küsis Abdulmuttalib: „Mis on Zamzam? Kus see kaev on?“ Isik vastas: „Zamzam on vesi, mis ei vähene kunagi ja mille põhjani ei ole võimalik jõuda. Sellest jätkub palverändureile, kes tulevad maailma kõigist nurkadest. See purskas välja kohast, kuhu Džibril alaihis-salam oma tiivaga lõi. See on vesi, mille Allah Kõigekõrgem lõi Ismaili alaihis-salam jaoks. See kustutab janunejate janu. See toidab näljaseid ja ravib haigeid. Ma ütlen sulle, kus see on. On paik, kuhu inimesed ohvreid tuues jäänused heidavad. Kui sa seal oled, tuleb punase nokaga vares.

Ta kraabib nokaga maad. Seal, kus vares kraabib, näed sa ka sipelgapesa. Just seal ongi Zamzam.“14

Hommikul võttis Abdulmuttalib kaasa oma poja Harisi, läks Kaaba juurde ja jäi põnevil ootama. Teatud hetkel, nagu unes oli öeldud, tuli punase nokaga vares, laskus seal olevasse lohku ja hakkas nokaga maad toksima. Maa alt tuli nähtavale sipelgapesa. Abdulmuttalib ja tema poeg hakkasid kohe sealt kaevama. Mõne aja pärast ilmus nähtavale kaevu suu. Seda nähes hakkas Abdulmuttalib takbiri lausuma: „Allahu akbar, Allahu akbar!“

Kuraišlased, kes olid algusest peale kaevu kaevamist tähelepanelikult jälginud, ütlesid talle: „Oo Abdulmuttalib! See on meie isa Ismaili kaev. Ka meil on sellele õigus. Sa pead tegema meid selle asja osalisteks!“ Abdulmuttalib keeldus kohe ja vastas: „Ei! See töö on kohustus, mis on antud ainult mulle.“ Selle peale ütlesid kuraišlased: „Sa oled üksi. Sul ei ole kedagi peale oma ainsa poja. Sa ei saa meile niiviisi vastu hakata!“

Zamzami kaev asus Masdžid al-Harami

mošees Hadžar al-Asvadi nurga vastas. Kaevul oli kivist ääris. Põrand oli marmoriga kaetud ja seinte poole kaldu. Sultan Abdülhamid I oli lasknud kaevu ehitada nii, et vesi läbi ei immitseks. See kaunis kunstiteos, ajaloo väärtuslik mälestis, lammutati 1963. aastal. Kaevu suu ja selle ümbrus mõne meetri ulatuses viidi mitu meetrit maapinnast madalamale. Hiljem kaeti see täielikult ja laoti marmoriga. Praegu ei ole kaevu enam näha.

Tema süda valutas, sest nad heitsid talle ette, et tal ei ole lähedasi. Ta tõstis käed taeva poole ja anus Allah Kõigekõrgemat: „Oo mu Issand! Anna mulle kümme poega. Kui Sa minu palve vastu võtad, ohverdan ühe neist Kaaba juures.“15

Abdulmuttalib mõtles, et kaevamine on muutumas ohtlikuks ja võib lõppeda ägedate kokkupõrgetega. Seepärast lõpetas ta kaevamise ja püüdis kokkuleppele jõuda.

Ta soovis, et asja lahendaks vahekohtunik. Lõpuks otsustasid nad, et lahenduse leiab üks Damaskuses elav ennustaja. Koos rühma kuraišlaste ülikutega asuti teele. Teel ei suutnud karavan janu ja kõrvetava kuumuse tõttu enam edasi liikuda. Nad olid valmis andma kõik ühe veetilga eest. Kuigi nende ainus soov oli vett leida, oli see keset kõrvetavat kõrbe võimatu.

Kui kõik olid juba lootuse kaotanud, hüüdis Abdulmuttalib: „Tulge! Tulge! Kogunege! Ma leidsin vett, millest jätkub nii teile kui ka teie loomadele!“ Kui Abdulmuttalib, kes kandis otsaesisel Muhammedi alaihis-salam õnnistatud valgust, vett otsis, komistas tema kaameli jalg suure kivi otsa ja kui kivi paigast nihkus, purskas selle alt vett. Kõik tulid jooksuga.

Nad jõid. Kui nad olid janu kustutanud, said nad uuesti elujõudu.

Abdulmuttalibi suuremeelsuse ees häbisse jäänud kuraišlased ütlesid: „Oo Abdulmuttalib! Meil ei ole sulle enam midagi öelda. Sina oled Zamzami kaevu kaevamiseks kõige väärilisem. Me ei vaidle sinuga selles asjas enam kunagi. Pole ka enam vaja vahekohtuniku juurde minna – me pöördume tagasi.“ Ja nad asusid teele tagasi Mekasse. Otsaesisel särava valguse pärast sai Abdulmuttalibile osaks au kaevata Zamzami kaev ja tuua selle vesi päevavalgele.16

„Zamzam toidab näljast ja ravib haiget“ Hadith šarif

Ohvriks määratud poeg

Pärast Zamzami kaevu kaevamist kasvas Abdulmuttalibi au ja kuulsus veelgi. Möödusid aastad. Ülev Allah võttis vastu tema südamepõhjast tulnud palve ja kinkis talle peale Harisi veel kümme poega ja kuus tütart. Pojad olid Kusam, Abu Lahab, Abdulkaaba, Hadžl, Zubair, Abu Talib, Abdullah, Gaidak, Dirar ja Mukavvim (Hamza ja Abbas ei olnud veel sündinud). Tütred olid Safijja, Atika, Umm Hakim Baida, Barra, Umaima ja Arva. Kõigist oma lastest armastas Abdulmuttalib kõige rohkem Abdullahit, sest valgus, mis oli olnud tema enda otsaesisel, hakkas särama Abdullahi otsaesisel.

Ühel päeval öeldi talle unes: „Oo Abdulmuttalib! Täida oma tõotus!“

Hommikul ohverdas Abdulmuttalib jäära. Öösel nägi ta unes, et talle käsitakse ohverdada midagi jäärast suuremat. Hommikul ohverdas ta veise. Unes käsiti talle uuesti ohverdada midagi sellest suuremat. Ta küsis, mis on sellest suurem. Siis öeldi: „Sa tõotasid ohverdada ühe oma poegadest, kui sulle antakse kümme poega. Täida oma tõotus!“

Järgmisel päeval kutsus Abdulmuttalib oma lapsed kokku ja rääkis neile palvest, mille ta oli aastaid tagasi teinud. Seejärel teatas ta poegadele, et peab ühe neist ohverdama. Ükski poeg ei hakanud talle vastu. Vastupidi, nad nõustusid ja ütlesid: „Oo meie isa! Täida oma tõotus! Sa võid teha, mida tahad!“ Abdulmuttalib heitis liisku. Liisk langes Abdullahile – Abdulmuttalibi kõige armsamale pojale, sellele, kes kandis Allah Kõigekõrgema habibi Muhammedi alaihis-salam valgust. Abdulmuttalib vankus hetkeks ja tema silmad täitusid pisaratega. Ta pidi täitma Allah Kõigekõrgemale antud lubaduse. Võttes ühte kätte noa ja teise oma silmatera Abdullahi, tuli ta Kaaba juurde, et täita oma Issandale antud lubadus. Nuttev isa tegi kõik valmis, et Abdullah ohverdada. Sel ajal jälgisid kuraišlaste ülikud juhtunut hämmastunult.

Üks neist, Abdullahi emapoolne onu, ütles: „Oo Abdulmuttalib! Jää seisma! Me ei nõustu iialgi, et sa selle oma poja ohverdad. Kui sa seda teed, saab sellest kuraišlaste seas komme. Igaüks tõotab oma poja ohverdada ja tapab ta. Ära anna sellist eeskuju! Tee oma Issand rahulolevaks mingil muul viisil!“ Seejärel tegi ta ettepaneku: „Küsi ennustajalt, las ta näitab sulle teed.“

Nende sõnade peale läks Abdulmuttalib Haibaris elava ennustaja juurde, kelle nimi oli Kutba (või Sadžak), ja rääkis talle asjast. Ennustaja küsis: „Kui suur on teil ühe inimese veraha?“ Kui ta sai vastuseks, et kümme kaamelit, ütles ta: „Heitke liisku kümne kaameli ja oma poja vahel. Kui liisk langeb teie pojale, lisage veel kümme kaamelit ja heitke niiviisi liisku edasi, kuni liisk langeb kaamelitele.“

Abdulmuttalib pöördus kohe tagasi Mekasse ja tegi nii, nagu ennustaja oli öelnud. Ta heitis ikka ja jälle liisku, suurendades iga kord kaamelite arvu kümne võrra. Iga kord langes liisk Abdullahile. Kuid kui kaamelite arv jõudis sajani, langes liisk kaamelitele. Igaks juhuks heitis ta liisku veel kaks korda. Mõlemal korral langes liisk kaamelitele. Abdulmuttalib ohverdas kaamelid takbiriga: „Allahu akbar! Allahu akbar!“ Ei tema ise ega keegi tema poegadest võtnud lihast midagi. Kogu liha jagas ta vaestele.17

Aadama alaihis-salam järgsest ajast on teada ka Ismaili alaihis-salam ohverdamise lugu. Kuna meie isand Prohveti sugupuu ulatub Ismailini alaihis-salam, ütles ta: „Ma olen kahe ohvriks määratu poeg.“18

Tema isa hazrat Abdullah

Kui sündis Abdullah, kes kandis otsaesisel mõlema maailma isanda, meie Prohveti Muhammedi alaihis-salam valgust, teatasid Raamatu inimesed (taevase raamatu saanud uskmatud – juudid ja kristlased) üksteisele: „Viimse aja Prohveti (ahir zaman) isa on Mekas sündinud.“ Iisraeli lastel oli villast kootud kuub (džubba), mis oli kuulunud prohvet Jahjale (Johannesele) alaihis-salam. See oli tal seljas, kui ta šahiidina suri, ja sellel oli tema õnnistatud veri. Nende raamatutes oli kirjas: „Kui see veri muutub värskeks ja hakkab tilkuma, on sündinud viimse aja (ahir zaman) Prohveti isa.“ Seda märki nähes mõistsid Raamatu inimesed, et Abdullah on sündinud. Kuigi nad olid kadedad ja püüdsid teda mitu korda tappa, kaitses Allah Kõigekõrgem Abdullahit tema otsaesisel oleva valguse õnnistuse läbi.

Murdeikka jõudes sai Abdullahist nii oma hea iseloomu kui ka ilusa välimuse poolest silmapaistev isik. Eriti kui ta sai kaheksateistkümneaastaseks, muutus tema ilu legendaarseks. Valgus tema otsaesisel säras nagu päike; neiud, kes teda nägid, ei saanud jätta teda armastamata. Kuuldus tema ilust ulatus koguni Egiptuseni.

Inimesed lähedalt ja kaugelt hakkasid omavahel võistlema, et anda talle oma tütreid naiseks. Paljud valitsejad tulid Abdulmuttalibi juurde ja pakkusid oma tütreid tema pojale. Nad ütlesid, et on selle nimel valmis igaks ohvriks. Samamoodi tuli Mekasse ligi kakssada neidu, kes soovisid Abdullahiga abielluda. Kuid Abdulmuttalib lükkas igaühe neist viisakalt tagasi.

Abdulmuttalib otsis nimelt oma pojale kõige kombekamat, õilsamat ja kaunimat neidu, kes oleks hanif, see tähendab moslem, ja ustav esivanemate usule, mida nad olid järginud alates Ibrahimi alaihis-salam ajast.

Kui Iisraeli lapsed mõistsid, et nende raamatutes nimetatud viimse aja Prohvet ei tule nende rahva seast, vandusid nad kadedusest Abdullahi tappa. Selleks saatsid nad Mekasse seitsekümmend relvastatud meest. Need hakkasid sobivat hetke ootama. Lõpuks ühel päeval, kui Abdullah oli läinud väljale, tõmbasid nad hetkel, mil arvasid, et keegi neid ei näe, mõõgad ja tungisid talle kallale. Jumaliku tarkuse (hikmat al-ilahijja)19 kohaselt oli samal päeval üks Abdullahi sugulastest, Vahb ibn Abd Manaf, mõne sõbraga jahile läinud. Just sel hetkel nägid nad, kuidas Iisraeli lapsed Abdullahile kallale tormasid. Kuna Abdullah oli nende sugulane, otsustasid nad talle appi tulla. Kuid vastaseid oli liiga palju. Oli selge, et selles kokkupõrkes jäävad nad alla. Lõpuks pidasid nad sobivaks valida manitsemise tee. Kui nad neile lähemale jõudsid, nägid nad paljusid ratsanikke mustadel hobustel, mõõgad käes, kes ei sarnanenud kellegagi sellest maailmast. Need tulid nagu välk nähtamatust maailmast, tungisid takbiri hüüetega Iisraeli lastele kallale, raiusid kõik maha ja kadusid. Vahb oli seda nähes hämmastunud ning mõistis, kuidas Abdullahit kaitstakse ja kui väärtuslik on ta Allah Kõigekõrgema silmis.

Koju jõudes rääkis ta juhtunust oma naisele. Mõlemad nõustusid, et Abdullah on nende tütrele väärikas paariline, ja otsustasid anda Amina talle naiseks.

„Ma olen kahe ohvriks määratu poeg“ Hadith šarif

Abdulmuttalib oli kuulnud Banu Zuhra hõimu vanema Vahbi tütre Amina ilust, kasinusest, häbelikkusest ja usule pühendumusest. Pealegi olid nad sugulased – nende sugupuud ühinesid mõne põlvkonna tagant. Ta läks Vahbi koju, et paluda seda neidu oma pojale Abdullahile naiseks. Kui ta palus Vahbi tütart oma pojale Abdullahile, ütles Vahb: „Oo mu onupoeg! Me saime selle ettepaneku juba enne sind.“ Siis jutustas ta juhtumist, mille tunnistajaks ta oli olnud, ja lisas: „Amina ema nägi unenägu. Ta jutustab, et meie majja tuli valgus ja selle kuma täitis maa ja taevad. Ka mina nägin sel ööl unes meie esiisa Ibrahimi alaihis-salam. Ta ütles: ‚Mina sõlmisin Abdulmuttalibi poja Abdullahi ja sinu tütre Amina abielu. Nõustu sellega ka sina!‘ Juba hommikust saadik olen selle unenäo mõju all. Mõtlesin kogu aeg, millal te tulete.“ Neid sõnu kuuldes ütles Abdulmuttalib: „Allahu akbar! Allahu akbar!“

Lõpuks pani ta oma kaheksateistkümneaastase poja Abdullahi paari Vahbi neljateistkümneaastase tütre Aminaga. Amina ja Abdullahi abiellumise kohta on ka teisi pärimusi.20

Tema õnnistatud valgus läheb üle tema emale

Kui meie isand Sarvar al-alami (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud valgus läks üle tema emale, teatasid hundid ja linnud üksteisele rõõmusõnumit, öeldes:

„Lähedal on aeg, mil Universumi isand austab maailma oma tulekuga; tema on maa amin21, aegade päike.“ Sel ööl kukkusid kõik Kaabas olnud ebajumalad näoli maha. Šaitanid (kuradid) jäid jõuetuks ega suutnud enam oma tööd teha. Inglid purustasid Iblisi (šaitanide pealiku) trooni ja viskasid selle merre ning karistasid ja piinasid Iblisi nelikümmend päeva. Seejärel põgenes ta, ronis Abu Kubaisi mäele ja kisendas kohutavalt. Kogu Iblisi vägi kuulis tema kisa ja kogunes tema ümber. Ta ütles neile: „Häda teile, armetud! Muhammedi alaihis-salam sünd on lähedal. Edaspidi ei kummardata enam ei Lati ega Uzzat. Tauhidi valgus levib üle kogu universumi.“ Sel ööl ei suutnud ükski nõid ega ennustaja oma tööd teha. Ennustamine lõppes. Nende nõidus kaotas mõju. Sel ööl kuulsid maa peal olijad taevast häält: „Läheneb aeg, mil viimse aja Prohvet tuleb tuhandete heategude ja andidega.“

Tol ajal valitses Mekas nälg. Juba aastaid ei olnud vihma sadanud. Puudel ei olnud ainsatki rohelist lehte ja saagist polnud jälgegi. Inimesed olid hädas ega teadnud, mida teha. Kui meie armsa Prohveti õnnistatud valgus läks hazrat Abdullahilt üle hazrat Aminale, sadas nii palju vihma ja saak oli nii rikkalik, et seda aastat hakati nimetama „külluse aastaks“. Hazrat Amina ei tundnud üheksa kuu jooksul, mil ta meie Prohvetit kandis, ei valu ega vaeva.

Kui meie ema Amina oli kaks kuud rase, oli tema abikaasa Abdullah läinud Damaskusesse kauplema. Tagasiteel ta haigestus. Ta suri kaheksateist- või kahekümneviieaastaselt Dar an-Nabigas Mediina lähedal oma emapoolsete onude, Naddžari poegade juures.22 Kui see uudis Mekasse jõudis, mattis kurbus kogu linna.23

„Kui meie isand Prohveti isa Abdullah suri enne poja sündi, ütlesid inglid: ‚Oo meie Issand! Sinu Sõnumitooja jäi orvuks‘“ Abdullah ibn Abbas (radijallahu anhuma)

Üks õilsatest kaaslastest, Abdullah ibn Abbas (radijallahu anhuma), on jutustanud: „Kui meie isand Prohveti isa Abdullah suri enne poja sündi, ütlesid inglid: ‚Oo meie Issand! Sinu Sõnumitooja jäi orvuks.‘ Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Mina olen tema kaitsja ja abistaja.‘“

Amina Hatun oli abikaasa surma pärast sügavas leinas. Oma kurbust tema surma üle väljendas ta luuletuses:

Kõige ootamatumal hetkel viis surm ta ära,
kuigi ta oli nii helde, nii halastav.

Elevandi sündmus

Elevandi sündmus

Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) sünnini oli jäänud umbes kaks kuud. Just siis toimus elevandi sündmus. Abessiinia kuningriigi Jeemeni asehaldur Abraha tahtis takistada igalt poolt tulevaid rahvahulki Kaabat külastamast. Selleks ehitas ta Bütsantsi keisri abiga Sanaasse suure kiriku, mille nimi oli „Kulais“. Ta tahtis, et inimesed külastaksid seda kirikut. Kuid kuna araablased olid ammusest ajast Kaabat külastanud, ei pööranud nad sellele kirikule mingit tähelepanu. Nad vaatasid seda põlgusega. Üks neist koguni rüvetas kiriku.

See juhtum vihastas Abrahat ja ta otsustas Kaaba hävitada. Selleks pani ta kokku suure sõjaväe ja marssis Meka peale. Kui Abraha sõjavägi Mekale lähenes, hakkasid sõdurid kuraišlaste vara rüüstama. Nad võtsid ära ka kakssada Abdulmuttalibile kuulunud kaamelit. Abdulmuttalib läks Abraha juurde ja nõudis oma kaameleid tagasi. Abraha ütles: „Ma tulin siia teie püha Kaabat hävitama. Sina ei taha seda kaitsta, vaid tahad ainult oma kaameleid?“

Abdulmuttalib ütles: „Mina olen nende kaamelite omanik. Ka Kaabal on kindlasti oma Omanik. Tema kaitseb seda.“ Abraha vastas: „Pole kedagi, kes suudaks seda minu eest kaitsta!“ Ta andis Abdulmuttalibile kaamelid tagasi ja saatis ta minema. Seejärel käskis ta oma sõjaväel Kaaba poole liikuma hakata. Abraha sõjaväes oli elevant nimega „Mahmuda“, mida aeti sõjaväe eesotsas, sest usuti, et nii saavutatakse võit. Üks Abraha teejuhtidest, Nukail ibn Lebib, kummardus suure elevandi kõrva juurde ja ütles: „Oo Mahmuda, koda, mida sa lähed hävitama, on Allah Kõigekõrgema koda. Lasku kohe põlvili! Ära mine edasi! Muidu hukkud!“ Kui Abraha suunas elevandi Kaaba poole, laskus see põlvili ega liikunud enam. Kui aga see pöörati Jeemeni poole, läks see jooksuga.

Nii ei suutnud Abraha sõjavägi Mekale läheneda ega rünnata. Allah Kõigekõrgem saatis nende peale parve linde, mida nimetatakse ababilideks, see tähendab mäepääsukesteks. Iga lind kandis kolme kikerherne või läätse suurust kivikest – ühte nokas ja kahte jalgades. Nad heitsid need Abraha sõjaväe peale. Kivikesed tungisid sõduritest pealaest alates otse läbi. Iga sõdur, keda kivike tabas, suri silmapilkselt. Nagu pühas salmis on teatatud, muutus sõjavägi ärasöödud viljalehtede sarnaseks. Seda nähes ehmus Abraha ja tahtis põgeneda. Kuid ta ei pääsenud. Kivikeste peamine sihtmärk oli tema ise ja need tabasid ka teda. Põgenemise ajal langes tema liha tükkhaaval maha ja ta suri. Sellest sündmusest on Püha Koraani suuras al-Fil tähenduse järgi teatatud nii: „(Oo Minu Sõnumitooja!) Kas sa ei näinud, kuidas sinu Issand talitas elevandi omanikega (elevantidega varustatud Abraha sõjaväega, kes tahtis Kaabat hävitada)? Kas Ta ei teinud nende kavalust (Kaaba hävitamist) tühjaks? Ta saatis nende kallale parvedena linde. Need linnud heitsid nende peale tules põletatud savist kive. Lõpuks hävitas Allah Kõigekõrgem nad nagu koide söödud viljalehed. (Ta muutis nad ussidest näritud ja tükeldatud viljalehtede sarnaseks.)“24

„Mina olen nende kaamelite omanik. Ka Kaabal on kindlasti oma Omanik. Tema kaitseb seda“ Šaibat al-Hamd

Kultuurikeskused Araabias ja selle ümbruses