MEIE ISAND PROHVETI IMED

Tunnistusi, mis näitavad, et meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam on Allah Kõigekõrgema prohvet, on lugematult palju. Allah Kõigekõrgem ütles: „Kui sind ei oleks olnud, ei oleks Ma loonud maailma!“1 Nii nagu kõik olendid näitavad Allah Kõigekõrgema olemasolu ja ainsust, näitavad nad ka seda, et Muhammed alaihis-salam on prohvet, ning tema kõrgust. Kõik karamatid (aulija imed), mis tema umma aulijate (Allahi sõprade) kaudu ilmnevad, on tegelikult tema imed (mudžiza), sest karamatid ilmnevad nende kaudu, kes teda järgivad ja käivad tema jälgedes. Enamgi veel: kuna kõik prohvetid soovisid kuuluda tema ummasse, õigemini öeldes, kuna nad kõik loodi tema valgusest (nur), loetakse ka nende imed Muhammedi alaihis-salam imede hulka. Meie armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam imed jagunevad aja poolest kolmeks:

Esimesed on need, mis toimusid alates tema õnnistatud hinge loomisest kuni bisani – ajani, mil talle teatati tema prohvetlusest. Teised on need, mis toimusid bisast kuni tema surmani.

Kolmandad on need, mis on toimunud ja toimuvad tema surmast kuni Ülestõusmispäevani. Esimeste nimi on irhas. Igaüks neist jaguneb omakorda kaheks: imed, mida nähti silmaga, ja imed, mida ei nähtud, vaid mõisteti mõistusega. Kõiki imesid on nii palju, et neid ei ole olnud võimalik piiritleda ega loendada. Teise rühma imesid on teatatud olevat umbes kolm tuhat. Allpool on toodud mõned kõige kuulsamad neist. 1. Muhammedi alaihis-salam suurim ime on Püha Koraan. Kõik luuletajad ja kirjamehed, kes on tänapäevani elanud, on jäänud Püha Koraani sõnastuse (nazm) ja tähenduse ees jõuetuks ja seda imetlema. Nad ei ole suutnud öelda midagi, mis oleks ühegi püha salmi sarnane. Selle võrratus (idžaz) ja kõnekunst ei sarnane inimese kõnega. See tähendab, et kui sellest võetaks välja üks sõna või lisataks sellele üks sõna, rikutaks nii sõnastuse kui ka tähenduse ilu. Need, kes otsisid mõnd teist sõna, et panna see mõne selle sõna asemele, ei leidnud seda. Selle ülesehitus (nazm) ei sarnane araabia luuletajate luuletustega. See annab teada paljudest varjatud asjadest, mis on toimunud minevikus ja toimuvad tulevikus. Need, kes seda kuulevad ja loevad, ei saa sellest küllalt. Isegi väsinuna ei tüdine nad sellest. Lugematud kogemused on näidanud, et selle lugemine ja kuulamine peletab mured. On nähtud ka inimesi, kelle südant valdas seda kuuldes õudus ja hirm ning kes isegi surid selle tõttu. Paljude ägedate islamivaenlaste südamed pehmenesid Püha Koraani kuulates ja nad jõudsid usule (iman). Islami vaenlaste ja moslemi nime kandvate zindikute seas, keda nimetatakse muattalaks, malahidaks ja karamitaks, on olnud neid, kes on püüdnud Püha Koraani muuta, moonutada või öelda midagi selle sarnast, kuid ükski neist ei ole oma soovini jõudnud. Tauratit ja Indžili aga on inimesed alati muutnud ja muudavad praegugi. Kaunid asjad, mida ei saa leida ühegi teaduse ega kogemusega, hea moraal, voorused, mis annavad inimestele eelise, head teod, mis viivad õnneni selles maailmas ja teispoolsuses, teadmised olendite algusest ja lõpust ning kõik, mis on inimestele kasulik ja kahjulik – see kõik on Püha Koraanis teatatud kas avalikult või varjatult. Varjatut suudavad mõista selle asjatundjad. Kõik teadmised ja saladused, mis on kõigis taevastes raamatutes – Tauratis, Zaburis ja Indžilis –, on teatatud Püha Koraanis. Kõiki Püha Koraanis leiduvaid teadmisi teab ainult Allah Kõigekõrgem. Suurema osa neist teatas Ta oma armsale Prohvetile (sallallahu taala alaihi va sallam). Ali ja Husain (radijallahu taala anhuma) on teatanud, et nad teadsid suurt osa neist teadmistest. Püha Koraani lugemine on väga suur and. Allah Kõigekõrgem on andnud selle anni oma Habibi ummale. Inglid on sellest annist ilma. Seepärast kogunevad nad sinna, kus Püha Koraani loetakse, ja kuulavad. Kõik tafsirid selgitavad vaid väga väikest osa Püha Koraani teadmistest. Ülestõusmispäeval, kui Muhammed alaihis-salam tõuseb minbarile ja loeb Püha Koraani, mõistavad kuulajad kõiki selle teadmisi. 2. Muhammedi alaihis-salam kuulsatest imedest üks suurimaid on kuu poolitamine. Seda imet ei ole antud ühelegi teisele prohvetile. Kui Muhammed alaihis-salam oli viiekümne kahe aastane, tulid Mekas tema juurde kuraišlastest uskmatute pealikud ja ütlesid: „Kui sa oled prohvet, siis poolita kuu.“ Muhammed alaihis-salam soovis väga, et kõik ja eriti tema tuttavad ja sugulased usule tuleksid. Ta tõstis käed ja tegi dua. Allah Kõigekõrgem võttis selle vastu ja jagas kuu kaheks. Üks pool paistis ühe mäe kohal, teine pool teise mäe kohal. Uskmatud ütlesid: „Muhammed nõidus meid.“ Nad ei jõudnud usule.

„Muhammedi alaihis-salam tuhat imet tulid nähtavale ning sõber ja vaenlane – kõik rääkisid neist. Kõigist neist imedest kõige väärtuslikum oli tema kombekus ja kaunis iseloom“ Rijad an-nasihin

Nelik:
Kui koer näeb kuud, ta haugub –
mis on kuu selles süüdi?
Koerad hauguvad ikka ja alati.
Mida mõistab sellest rumal?
Ja kaksikvärss:
Kui suust kaob maitse, on see haiguse märk:
haigele on mõru ka kõige magusam šerbet.

3. Mõnel sõjaretkel (gazva), kui jäädi veeta, pistis Muhammed alaihis-salam oma õnnistatud käe anumas olevasse vette; vesi voolas tema sõrmede vahelt ja anum ajas pidevalt üle ääre. Sellest veest jõid ja seda kasutasid mõnikord kaheksakümmend, mõnikord kolmsada, mõnikord tuhat viissada inimest, Tabuki sõjaretkel aga seitsekümmend tuhat inimest koos oma loomadega. Kui ta tõmbas oma õnnistatud käe veest välja, lakkas vesi voolamast. 4. Ühel päeval läks ta oma onu Abbasi koju ning pani tema ja tema lapsed enda kõrvale istuma. Ta kattis nad oma ihramiga ja ütles: „Oo mu Issand! Nii nagu mina olen katnud oma onu ja oma perekonna (Ahl al-Bait), nõnda kaitse Sina neid Põrgu tule eest.“ Seintest kostis kolm korda hüüd „Aamen“.2 5. Ühel päeval kutsus ta nende pärast, kes temalt imet nõudsid, enda juurde kaugel seisva puu. Puu tuli, juured järel lohisemas, tervitas teda ja ütles: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“ Siis läks see tagasi ja jäi oma kohale seisma nagu varem. 6. Haibari sõjaretkel, kui tema ette pandi mürgitatud lambapraad, kostis hääl: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ära söö mind, ma olen mürgitatud.“

7. Ühel päeval ütles ta mehele, kelle käes oli ebajumalakuju: „Kas sa usud, kui ebajumal minuga räägib?“ Mees vastas: „Ma olen seda teeninud viiskümmend aastat ja see ei ole mulle kunagi midagi öelnud. Kuidas saaks see sinuga rääkida?“ Kui Muhammed alaihis-salam ütles: „Oo ebajumal! Kes ma olen?“, kostis hääl: „Sina oled Allahi prohvet.“ Ebajumala omanik jõudis kohe usule.

8. Mediinas, Masdžid an-Nabavis, seisis püsti datlipalmi tüvi. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) toetus hutbat (jutlust) pidades sellele tüvele. Seda kutsuti nimega Hannana. Kui valmistati minbar, ei läinud ta enam Hannana juurde. Kogu kogudus (džamaat) kuulis sellest nutuhääli. Ta laskus minbarilt ja võttis Hannana kaissu. Siis jäi see vaikseks. Ta ütles: „Kui ma ei oleks seda kaissu võtnud, oleks see minust lahusoleku pärast nutnud kuni Ülestõusmispäevani.“

Selliseid imesid on palju nähtud ja neist on teada antud. 9. Sageli nähti, et kivikesed, mille ta kätte võttis, ja toidupalad, mida ta käes hoidis, ülistasid (tasbih) Allah Kõigekõrgemat mesilaste suminat meenutava häälega.

10. Üks uskmatu tuli ja ütles: „Kust ma tean, et sina oled prohvet?“ Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Kas sa usud, kui ma kutsun selle datlipalmi küljest kobara ja see tuleb minu juurde?“ Uskmatu vastas, et usub. Kui Allahi Sõnumitooja kobarat kutsus, tuli see hüpates. Allahi Sõnumitooja ütles: „Mine oma kohale tagasi!“ Kobar tõusis puul oma kohale ja jäi sinna rippuma nagu varem. Seda nähes jõudis uskmatu usule. 11. Mekas haarasid mõned hundid karjast lambaid ja viisid need minema. Kui karjus neile kallale tormas ja lambad huntidelt ära võttis, ütles üks huntidest: „Kas sa ei kartnud Allah Kõigekõrgemat, kui võtsid meilt toidu, mille Allah Kõigekõrgem meile saatis?“ Kui karjus ütles: „Ma olen väga hämmastunud – kas hunt räägib?“, vastas hunt: „Kas ma räägin sulle midagi veelgi imelisemat? Mediinas teeb imesid Allah Kõigekõrgema Prohvet Muhammed (sallallahu taala alaihi va sallam).“ Karjus tuli, jutustas sellest Allahi Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam) ja sai moslemiks.

12. Kui meie isand Muhammed (sallallahu alaihi va sallam) ühel aasal kõndis, kuulis ta kolm korda hüüdu „Oo Allahi Sõnumitooja!“ Ta vaatas sinnapoole ja nägi kinniseotud hirve. Selle kõrval magas üks mees. Kui ta küsis hirvelt, mida see soovib, vastas hirv: „See kütt püüdis mind. Vastasküngkal on mul kaks poega. Lase mind lahti! Ma lähen, toidan nad kõhud täis ja tulen tagasi.“ Sõnumitooja alaihis-salam küsis: „Kas sa pead oma sõna ja tuled tagasi?“ Hirv ütles: „Ma annan sõna Allahi nimel. Kui ma tagasi ei tule, langegu minu peale Allahi karistus!“ Allahi Sõnumitooja laskis hirve lahti. Varsti tuli see tagasi. Mees ärkas ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas teil on mulle mõni käsk?“ Meie isand Prohvet ütles: „Lase see hirv vabaks!“ Mees sidus hirve köie lahti ja laskis selle minna. Hirv ütles: „Ašhadu an la ilaha illallah va annaka Rasulullah“ ja läks oma teed.

13. Ühel päeval kutsus ta üht külameest usule. Külamees ütles: „Kui sa äratad ellu minu moslemist naabri surnud tütre, siis ma usun.“ Nad läksid tüdruku haua juurde. Ta kutsus tüdrukut nimepidi. Kõigepealt kostis hauast hääl ja siis tuli tüdruk välja. Meie isand Allahi Sõnumitooja küsis: „Kas sa tahad tulla tagasi maailma?“ Tüdruk ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma ei taha tulla tagasi maailma. Siin on mul parem kui minu isa kodus. Moslemi teispoolsus on parem kui tema siinne maailm.“ Seda nähes jõudis külamees kohe usule. 14. Džabir ibn Abdullah (radijallahu taala anhu) küpsetas lamba. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) sõi seda koos oma kaaslastega. „Ärge murdke selle luid!“ ütles ta. Ta korjas luud kokku, pani oma õnnistatud käed nende peale ja tegi dua. Allah Kõigekõrgem äratas lamba ellu. 15. Allahi Sõnumitoojale toodi laps, kes ei olnud kunagi rääkinud, kuigi oli juba suureks kasvanud. „Kes ma olen?“ küsis ta. Laps vastas: „Sina oled Allahi Sõnumitooja.“ Sellest peale rääkis ta kuni surmani.

„Oo mu Issand! Nii nagu mina olen katnud oma onu (Abbasi) ja oma perekonna (Ahl al-Bait), nõnda kaitse Sina neid Põrgu tule eest“ Hadith šarif

16. Üks mees astus maomunale ja jäi mõlemast silmast pimedaks. Ta toodi Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juurde. Kui ta määris mehe silmi oma õnnistatud süljega, hakkas mees jälle nägema. Isegi kaheksakümneaastasena suutis ta niiti nõelasilmast läbi ajada.

17. Muhammed ibn Hatib jutustab: „Ma olin väike. Minu peale valati keevat vett ja mu keha sai põletada. Isa viis mind Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) juurde. Ta määris oma õnnistatud kätega oma sülge põlenud kohtadele ja tegi dua. Põletushaavad paranesid kohe.“

18. Üks naine tõi oma kiilaspäise poja. Allahi Sõnumitooja silitas oma õnnistatud kätega tema pead. Poiss sai terveks ja tema juuksed hakkasid kasvama.

19. Tirmizi ja Nasai raamatutes „Sunan“ on kirjas: üks mõlemast silmast pime mees tuli ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Tee dua, et mu silmad avaneksid.“ Meie isand halastas tema peale ja käskis tal võtta laitmatu abdesti ning seejärel lugeda järgmise dua: „Oo mu Issand! Ma anun Sind. Ma palun Sinult, seades vahendajaks Sinu armsa Prohveti Muhammedi alaihis-salam. Oo hazrat Muhammed, minu väga armastatud Prohvet! Sinu kaudu anun ma oma Issandat. Ma palun, et Ta võtaks selle vastu sinu pärast. Oo mu Issand! Tee see ülev Prohvet minu eestpalujaks! Tema auks võta vastu minu dua!“ Mees võttis abdesti ja tegi dua ning tema silmad avanesid. Moslemid on seda duad alati lugenud ja oma soovideni jõudnud. 20. Allahi Sõnumitooja ja Abu Talib rändasid kord läbi kõrbe. Abu Talib ütles, et tal on väga janu. Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) laskus loomalt maha ja küsis: „Kas sul on janu?“ Ta lõi oma õnnistatud kanna vastu maad. Vesi purskas välja. „Mu onu, joo seda vett!“ ütles ta. 21. Hudaibija retkel peatusid nad kaevu juures, milles oli vähe vett. Sõdurid kaebasid janu üle. Ta palus ämbritäit vett, võttis sellest abdesti, sülitas sinna ja lasi selle vee kaevu valada. Siis võttis ta noole ja viskas selle kaevu. Nad nägid, et kaev oli ääreni vett täis.

22. Ühel sõjaretkel kaebasid sõdurid janu üle. Sõnumitooja alaihis-salam saatis kaks sõdurit vett otsima. Nad nägid kaamelil naist, kellel oli kaks nahklähkritäit vett, ja tõid ta kaasa. Sõnumitooja alaihis-salam palus naiselt pisut vett ja lasi selle anumasse valada. Kogu sõjavägi tuli ja täitis järjekorras oma anumad ja nahklähkrid. Naisele anti pisut datleid ja täideti ka tema veelähkrid.

Allahi Sõnumitooja ütles talle: „Me ei vähendanud sinu vett. Vett andis meile Allah Kõigekõrgem.“

23. Kui ta pidas Mediinas minbaril hutbat, ütles üks mees: „Oo Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam)! Põua tõttu hukkuvad meie lapsed, loomad ja põllud. Tule meile appi!“ Ta tõstis käed ja tegi dua. Taevas ei olnud ühtegi pilve, kuid enne kui ta jõudis oma õnnistatud käed üle näo tõmmata, kogunesid pilved. Kohe hakkas sadama. Vihma sadas mitu päeva. Kui ta jälle minbaril jutlust pidas, ütles seesama mees: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me hukkume vihma kätte!“ Siis Sõnumitooja alaihis-salam naeratas ja ütles: „Oo mu Issand! Anna oma halastust ka teistele oma teenritele!“ Pilved hajusid ja päike tuli välja. 24. Džabir ibn Abdullah (radijallahu taala anhu) jutustab: mul oli palju võlgu. Ma teatasin sellest Allahi Sõnumitoojale (sallallahu taala alaihi va sallam). Ta tuli minu aeda ja käis kolm korda ümber datlihunniku. „Kutsu oma võlausaldajad, las nad tulevad!“ ütles ta. Igaühele anti tema osa, kuid hunnikust ei vähenenud midagi. 25. Üks naine saatis kingiks mett. Ta võttis mee vastu ja saatis tühja anuma tagasi. Allah Kõigekõrgema väel jõudis anum tagasi meega täidetuna. Naine tuli ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mis on minu patt? Miks te minu kingitust vastu ei võtnud?“ Ta ütles: „Me võtsime sinu kingituse vastu. Mesi, mida sa näed, on õnnistus (baraka), mille Allah Kõigekõrgem andis sulle sinu kingituse eest.“ Naine viis rõõmsalt mee koju. Ta sõi seda koos oma perega kuude kaupa ja see ei vähenenud sugugi. Ühel päeval panid nad mee eksikombel teise anumasse. Sealt süües sõid nad selle otsa. Nad teatasid sellest Allahi Sõnumitoojale. Ta ütles: „Kui see oleks jäänud anumasse, mille ma saatsin, oleksid nad seda söönud, kuni maailm püsib, ja see ei oleks kunagi vähenenud.“

26. Abu Huraira jutustab: tõin Allahi Sõnumitoojale mõned datlid ja palusin tal teha dua, et neile antaks õnnistust. Ta tegi dua, et need oleksid õnnistatud, ja ütles: „Võta need ja pane oma anumasse. Kui tahad sealt võtta, võta käega seest; ära kalla seda tühjaks ega võta maast!“ Datlitega kotti ei lasknud ma ei päeval ega öösel enda juurest ja sõin sellest kuni Usmani (radijallahu anhu) ajani. Söötsin ka neid, kes olid minuga, ja jagasin peotäite kaupa almust (sadaka). Päeval, mil Usman (radijallahu anhu) šahiidiks tapeti, läks mu kott kaduma. 27. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) mõistis nagu Sulaiman alaihis-salam kõigi loomade keelt. Sageli nähti loomi, kes tulid ja kaebasid oma omaniku või teiste üle. Allahi Sõnumitooja teatas sellest õilsatele kaaslastele (ashab al-kiram). Hunaini lahingus ütles ta valgele muulale nimega Duldul, mille seljas ta ratsutas: „Lasku maha!“ Kui Duldul kohe maha laskus, võttis ta maast peotäie liiva ja pildus selle uskmatute peale.

28. Ühel päeval ütles ta oma abikaasale Hafsale (radijallahu anha): „Abu Bakr ja sinu isa võtavad minu umma juhtimise oma kätte.“ Nende sõnadega andis ta rõõmusõnumi, et Abu Bakr ja Hafsa isa Umar (radijallahu anhum) saavad kaliifideks.

„Oo Hafsa! Abu Bakr ja sinu isa võtavad minu umma juhtimise oma kätte“ Hadith šarif

29. Ta oli määranud Abu Huraira (radijallahu taala anhu) valvama datleid, mis olid Mediinasse zakaadina toodud. Abu Huraira tabas ühe mehe datleid varastamas ja ütles talle, et viib ta Allahi Sõnumitooja juurde. Kui varas hakkas anuma, öeldes, et ta on vaene ja tal on suur pere, laskis Abu Huraira ta minna. Järgmisel päeval kutsus Allahi Sõnumitooja Abu Huraira enda juurde ja küsis: „Mida oli teinud mees, kelle sa eile õhtul vabaks lasid?“ Kui Abu Huraira jutustas, ütles ta: „Ta pettis sind. Ta tuleb jälle.“ Järgmisel ööl tuli mees tõesti uuesti ja tabati. Ta anus jälle: „Allahi nimel, lase mind lahti!“ ja pääses. Kolmandal ööl, kui ta jälle tuli ja tabati, ei aidanud tema anumine. Siis proovis ta muud: „Kui sa mind lahti lased, õpetan sulle mõne asja, millest on sulle palju kasu“, ütles ta. Kui Abu Huraira nõustus, ütles mees: „Kui sa öösel magama heites loed salmi Ajat al-kursi, kaitseb sind Allah Kõigekõrgem ja šaitan ei tule sulle ligi“, ja lahkus. Järgmisel päeval küsis Allahi Sõnumitooja Abu Hurairalt jälle, mis oli juhtunud, ja sai vastuse. Siis ütles meie isand Prohvet: „Seekord rääkis ta tõtt. Ometi on ta ise suur valetaja. Kas sa tead, kellega sa kolm ööd rääkisid?“ Kui Abu Huraira vastas: „Ei, ma ei tea“, ütles ta: „See oli šaitan.“

30. Kui ta saatis väe paika nimega Muta sõdima Bütsantsi keisri vägedega, langesid seal üksteise järel šahiididena kolm väejuhti kaaslaste hulgast (Zaid ibn Harisa, Džafar ibn Abi Talib ja Abdullah ibn Ravaha). Ta ise oli samal ajal Mediinas minbaril, nägi seda Allah Kõigekõrgema näitamisel ja jutustas sellest neile, kes olid tema juures. 31. Kui ta saatis Muaz ibn Džabali (radijallahu taala anhu) asehalduriks Jeemenisse, saatis ta teda Mediina servani, andis talle palju nõuandeid ja ütles: „Me ei kohtu sinuga enam enne Ülestõusmispäeva.“ Muaz oli veel Jeemenis, kui Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) Mediinas suri.

32. Surivoodil ütles ta oma tütrele Fatimale: „Minu sugulastest oled sina esimene, kes minuga kohtub.“ Kuus kuud hiljem suri Fatima (radijallahu anha). Ükski tema sugulastest ei surnud enne teda.

33. Kais ibn Šammasile (radijallahu anhu) ütles ta: „Sa elad kaunilt ja sured šahiidina.“ Kui Abu Bakr (radijallahu taala anhu) oli kaliif, sai Kais šahiidiks Jamama lahingus Musailima al-Kazzabiga. Ta teatas ka, et hazrat Umar al-Faruk, hazrat Usman ja hazrat Ali (radijallahu taala anhum adžmain) saavad šahiidideks. 34. Ta andis rõõmusõnumi, et Pärsia šahhi Kisra ja Bütsantsi keisri Kaisari maad lähevad moslemite kätte ning nende varandused jagatakse laiali Allahi teel. 35. Ta teatas, et paljud tema ummast lähevad merd mööda sõjaretkele ja et kaaslaste hulka kuuluv naine nimega Umm Hiram on sellel sõjaretkel kaasas. Kui hazrat Usman oli kaliif, sõitsid moslemid laevadega Küprose saarele ja sõdisid seal. See naine oli nendega kaasas ja sai seal šahiidiks.3

36. Ühel päeval istus Sõnumitooja alaihis-salam kõrges paigas. Ta pöördus nende poole, kes olid tema juures, ja ütles: „Kas teie ka näete seda, mida mina näen? Ma vannun, et ma näen fitnasid (segadusi), mis tulevad teie kodude vahele ja tänavatele.“ Neil päevil, mil Usman (radijallahu anhu) šahiidiks tapeti, ja hiljem Jazidi ajal tekkisid Mediinas suured fitnad. Tänavatel valati paljude inimeste verd.

37. Ühel päeval teatas ta, et üks tema abikaasadest tõuseb kaliifi vastu. Kui Aiša (radijallahu taala anha) nende sõnade peale naeris, ütles ta: „Oo Humaira4! Ära unusta neid minu sõnu! Vaata, et see naine ei oleks sina!“ Seejärel pöördus ta Ali (radijallahu anhu) poole ja ütles: „Kui tema asi peaks kunagi sinu kätte langema, ole temaga leebe!“ Kolmkümmend aastat hiljem sõdis Aiša (radijallahu anha) Ali (radijallahu anhu) vastu ja langes tema kätte vangi. Ali (radijallahu anhu) saatis ta austuse ja lugupidamisega Basrast Mediinasse.

38. Hazrat Muavijale ütles ta: „Kui sa ühel päeval valitsed minu umma üle, tasu neile, kes teevad head, ja anna andeks neile, kes teevad kurja!“ Hazrat Muavija oli hazrat Umari ja hazrat Usmani ajal kakskümmend aastat Damaskuses asehaldur ja seejärel kakskümmend aastat kaliif. 39. Ühel päeval ütles ta: „Muavija ei jää kunagi alla.“ Kui Ali (radijallahu taala anhu) kuulis seda hadithi Siffini lahingus, ütles ta: „Kui ma oleksin seda varem kuulnud, ei oleks ma Muavija (radijallahu taala anhu) vastu sõdinud.“ 40. Ammar ibn Jasirile (radijallahu taala anhu) ütles ta: „Sind tapavad need, kes on mässajad (bagi) ja vastuhakkajad.“ Ta sai šahiidiks, kui sõdis koos Aliga (radijallahu anhu) Muavija (radijallahu anhu) vastu. 41. Oma tütre Fatima poja Hasani (radijallahu taala anhuma) kohta ütles ta: „See minu poeg toob palju head (hair). Allah Kõigekõrgem teeb temast põhjuse, miks kaks suurt moslemite sõjaväge rahu sõlmivad.“ Kui Hasan kavatses suure sõjaväega Muavija (radijallahu anhu) vastu sõdida, andis ta segaduse (fitna) vältimiseks ja selleks, et moslemite verd ei valataks, kaliifiameti, mis talle õigusega kuulus, Muavijale (radijallahu anhu) üle. 42. Abdullah ibn Zubair (radijallahu taala anhuma) jõi Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) verd, mis tuli kuppudega aadrilaskmisel (hidžama). Seda nähes ütles meie isand Prohvet: „Kas sa tead, mis sind inimeste käest ees ootab? Ja ka inimestele tuleb sinu käest palju. Põrgu tuli sind ei põleta.“ Kui Abdullah ibn Zubair kuulutas end Mekas kaliifiks, saatis Abdulmalik ibn Marvan Damaskusest Haddžadži suure sõjaväega Mekasse. Nad võtsid Abdullahi kinni ja tapsid ta. 43. Ta vaatas Abdullah ibn Abbasi ema poole ja ütles: „Sul sünnib poeg. Kui ta sünnib, too ta minu juurde!“ Kui laps toodi, luges ta talle kõrva azani ja ikamati ning määris tema suhu oma õnnistatud sülge. Ta pani talle nimeks Abdullah, andis ta emale sülle ja ütles: „Võta ja vii kaliifide isa!“ Kui lapse isa hazrat Abbas seda kuulis, tuli ta ja küsis, miks ta nii ütles. Ta vastas: „Jah, ma ütlesin nii. See laps on kaliifide isa. Nende hulgas on Saffah, Mahdi ja keegi, kes sooritab namazi koos Isaga alaihis-salam.“ Abbasiidide riigi eesotsas oli palju kaliife. Nad kõik põlvnesid Abdullah ibn Abbasist.

„Oo Muavija! Kui sa ühel päeval valitsed minu umma üle, tasu neile, kes teevad head, ja anna andeks neile, kes teevad kurja!“ Hadith šarif

44. Ühel päeval ütles ta: „Minu ummas tuleb palju inimesi, keda nimetatakse rafiditeks. Nad eralduvad islamiusust.“

45. Ta tegi paljudele oma kaaslastele head duad; kõik need võeti vastu ja nad nägid nende kasu. Ali (radijallahu taala anhu) jutustab: Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) tahtis saata mind Jeemenisse kadiks (kohtunikuks). Ma ütlesin: „Oo Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam)! Ma ei oska kohtunikuametit pidada.“ Ta pani oma õnnistatud käe mu rinnale ja ütles: „Oo mu Issand! Anna tema südamele teada, mis on õige. Lase tal alati tõtt rääkida!“ Pärast seda mõistsin ma kohe, kes minu juurde tulnud kaebajatest on õige, ja mõistsin kohut õigluse järgi.

46. Kümmet inimest, kellele Allahi Sõnumitooja andis rõõmusõnumi, et nad lähevad Paradiisi, nimetatakse Ašara al-mubaššaraks. Neist ühele, Saad ibn Abi Vakkasile (radijallahu anhu), ütles ta Uhudi lahingus: „Oo mu Issand! Vii tema nooled sihtmärgini ja võta vastu tema duad!“ Pärast seda võeti vastu iga Saadi dua ja iga tema lastud nool tabas vaenlast.

47. Ta pani oma õnnistatud käe oma onupoja Abdullah ibn Abbasi otsaesisele ja ütles: „Oo mu Issand! Tee temast sügav usuõpetlane ja tarkuse (hikmat) omanik! Anna talle Püha Koraani teadmisi!“ Pärast seda oli Abdullah ibn Abbas kõigis teadustes ja eriti tafsiris, hadithis ja fikhis oma aja ainus. Kaaslased (sahaba) ja tabiinid õppisid temalt kõike. Ta sai kuulsaks nimedega „Tardžuman al-Kuran“ (Püha Koraani tõlgendaja), „Bahr al-ilm“ (teadmiste meri) ja „Rais al-mufassirin“ (tafsiriõpetlaste juht). Islamimaad täitusid tema õpilastega.5

48. Oma teenrile Anas ibn Malikile tegi ta dua: „Oo mu Issand! Anna talle palju vara ja lapsi, pikk eluiga ja anna andeks tema patud!“ Aja jooksul tema vara ja omand kasvasid. Tema puud ja viinamarjaaiad kandsid igal aastal vilja. Tal oli väga palju lapsi. Ta elas sada kümme aastat. Oma elu lõpul ütles ta: „Oo mu Issand! Kolm duad, mille Sinu Habib minu eest tegi, võtsid Sa vastu ja andsid mulle. Kuidas on aga lood neljandaga, minu pattude andeksandmisega?“ Siis kuulis ta häält: „Ka neljanda võtsin Ma vastu. Ole rahulik!“

„Oo mu Issand! Tee temast (Abdullah ibn Abbasist) sügav usuõpetlane ja tarkuse (hikmat) omanik! Anna talle Püha Koraani teadmisi!“ Hadith šarif

49. Malik ibn Rabiale (radijallahu taala anhu) tegi ta dua, öeldes: „Olgu sinu järglased õnnistatud!“ Tal sündis kaheksakümmend poega.

50. Kui kuulus luuletaja nimega Nabiga luges ette mõned oma luuletused, ütles ta araablaste seas tuntud dua: „Ärgu lasku Allah Kõigekõrgem sinu hammastel välja langeda!“ Nabiga elas saja-aastaseks ning tema hambad seisid ikka valgete ja säravatena reas nagu pärlid. 51. Urva ibn Džudi (radijallahu taala anhu) eest ütles ta: „Oo mu Issand! Anna tema kaubandusele õnnistust!“ Urva jutustab: pärast seda oli kogu minu kauplemine tulus. Ma ei saanud kunagi kahju. 52. Ühel päeval tuli tema juurde tema tütar Fatima (radijallahu taala anha). Ta oli näljast kahvatu. Ta pani oma käe tema rinnale ja ütles: „Oo mu Issand, kes Sa toidad näljaseid! Ära jäta Muhammedi tütart Fatimat nälga!“ Kohe tõusis Fatima näkku puna ja temasse tuli elu. Kuni surmani ei tundnud ta enam kunagi nälga.

53. Ta tegi õnnistuse dua Abdurrahman ibn Aufile, kes kuulus Ašara al-mubaššara hulka. Tema vara kasvas nii suureks, et sellest räägiti legende.

54. Ta ütles: „Iga prohveti dua võetakse vastu. Iga prohvet tegi oma umma eest dua siin maailmas. Mina aga teen dua, et Ülestõusmispäeval antaks mulle luba oma umma eest paluda (šafaat). Inšallah, minu dua võetakse vastu. Ma palun kõigi nende eest, kes ei ole mušrikud.“

55. Ta käis mõnes Meka-lähedases külas ja nägi palju vaeva, et nad usule tuleksid. Nad ei võtnud seda vastu. Ta tegi dua, et nad kannataksid niisugust häda nagu nälg, mis oli Egiptuses prohvet Jusufi (alaihis-salatu vas-salam) ajal. Sel aastal oli seal niisugune nälg, et inimesed sõid raibet. 56. Tema onu Abu Lahabi poeg Utaiba ei uskunud Allahi Sõnumitoojasse, kuigi oli Allahi Sõnumitooja (alaihis-salatu vas-salam) väimees, ning tegi sellele juhile (sallallahu alaihi va sallam) suurt meelehärmi. Ta lahutas end Prohveti õnnistatud tütrest Umm Kulsum Hatunist. Ta rääkis inetuid asju. Allahi Sõnumitooja kurvastas selle pärast väga ja ütles: „Oo mu Issand! Saada tema kallale üks oma koertest!“ Kui Utaiba oli kaubareisil Damaskusse, magas ta ühel ööl oma kaaslaste keskel. Tuli lõvi, nuusutas kaaslasi ja jättis nad rahule. Kui järg jõudis Utaibani, haaras lõvi ta ja kiskus tükkideks. 57. Üks mees sõi vasaku käega. Ta ütles talle: „Söö parema käega!“ Mees valetas, et tema parem käsi ei liigu. Ta ütles: „Ärgu su parem käsi enam liikugu!“6 Kuni surmani ei suutnud mees enam oma paremat kätt suu juurde tõsta.

58. Ta saatis Pärsia šahhile Hosrov Parvizile kirja, kutsudes teda usule. Alatu Hosrov rebis kirja tükkideks ja tappis selle toonud saadiku. Kui Sõnumitooja alaihis-salam sellest kuulis, kurvastas ta väga ja ütles: „Oo mu Issand! Nii nagu tema rebis tükkideks minu kirja, rebi Sina tükkideks tema riik!“ Kui Allahi Sõnumitooja oli veel elus, pussitas Hosrovi surnuks tema enda poeg Širevaih. Hiljem, kui Umar (radijallahu taala anhu) oli kaliif, vallutasid moslemid kogu Pärsia maa ning Hosrovist ei jäänud järele ei sugu ega riiki.

59. Kui Sõnumitooja alaihis-salam turul kutsus heale ja keelas kurjast (amr bil maruf ja nahj an al-munkar) ning andis nõu, käis Marvani isa, alatu nimega Hakam ibn As, Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) selja taga, pilgutas silmi ja väänas nägu ning pilkas teda nõnda. Kui Sõnumitooja alaihis-salam ümber pööras ja nägi tema inetut käitumist, ütles ta: „Jää selliseks, nagu sa end näitasid!“ Kuni surmani jäid tema nägu ja silmad tõmblema. 60. Allah Kõigekõrgem kaitses oma Habibi õnnetuste eest. Abu Džahl oli Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) suurim vaenlane. Kui ta tõstis suure kivi, et lüüa sellega Prohveti õnnistatud pähe, nägi ta Allahi Sõnumitooja kummalgi õlal madu; kivi kukkus tema käest ja ta põgenes.

61. Kui Allahi Sõnumitooja sooritas Kaaba al-Muazzama juures namazi, tahtis alatu Abu Džahl jälle noaga tema kallale minna, öeldes, et nüüd on õige aeg, kuid pööras kohe ümber ja põgenes. Kui sõbrad küsisid, miks ta ehmus, ütles ta: „Ma nägin enda ja Muhammedi (sallallahu taala alaihi va sallam) vahel tulega täidetud kraavi. Paljud ootasid mind seal. Kui ma oleksin astunud veel ühe sammu, oleksid nad mu kinni haaranud ja tulle visanud.“ Kui moslemid seda kuulsid ja Allahi Sõnumitoojalt (sallallahu taala alaihi va sallam) küsisid, ütles ta: „Allah Kõigekõrgema inglid oleksid ta kinni haaranud ja tükkideks kiskunud.“

62. Hidžra neljandal aastal, kui Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) rääkis Banu Nadiri juures juutide kindluse müüride all oma kaaslastega, tahtis üks juut visata ülalt tema peale suure veskikivi. Niipea kui ta sirutas käe kivi poole, halvati tema mõlemad käed. 63. Hidžra üheksandal aastal tulid inimesed kaugelt hulgakaupa ja võtsid usu vastu. Kaks uskmatut nimega Amir ja Arbad segunesid tulijate hulka. Samal ajal kui Amir ütles Allahi Sõnumitoojale (sallallahu taala alaihi va sallam), et nad on usule tulnud, läks Arbad tema selja taha ja tahtis tõmmata mõõga tupest. Tema käsi ei kuuletunud. Kui Amir andis vastasküljelt märku, justkui öeldes: „Mida sa ootad?“, ütles Sõnumitooja alaihis-salam: „Allah Kõigekõrgem kaitses mind teie mõlema kahju eest.“ Kui nad sealt lahkusid, küsis Amir Arbadilt, miks ta oma sõna ei pidanud. See vastas: „Mida ma oleksin pidanud tegema? Mitu korda tahtsin mõõga tõmmata. Iga kord nägin sind meie kahe vahel.“ Mõne päeva pärast, kui ilm oli selge, kattis taeva äkki pilv ja Arbadit tabas välk; ta suri koos oma kaameliga.

64. Ühel päeval võttis Sõnumitooja alaihis-salam abdesti ja tõmbas jalga ühe oma mestidest. Kui ta sirutas käe teise järele, haaras lind mesti ja raputas seda õhus. Sellest kukkus välja madu. Siis jättis lind mesti maha. Sellest päevast peale on sunna raputada jalanõud enne jalga panemist. 65. Sõnumitooja alaihis-salam oli määranud oma kaaslaste hulgast valvurid, kes teda sõjaretkedel ja kõrbes kaitseksid. Kui tuli suura al-Maida 67. salm, mille tähendus on: „Allah kaitseb sind inimeste kahju eest“, loobus ta sellest. Ta liikus vaenlaste keskel üksi, magas üksi ega kartnud midagi.

„Oo kuulsusrikas Prohvet! Allah kaitseb sind inimeste kahju eest“ Al-Maida: 67

66. Hazrat Anas jutustab: Allahi Sõnumitoojal oli rätik, millega ta oma õnnistatud nägu pühkis. Ta pühkis sellega nägu ja kui rätik määrdus, pani ta selle tulle. Mustus põles ära, rätik aga ei põlenud, vaid sai täiesti puhtaks. 67. Ta jõi ämbrist ühe kaevu vett ja ülejäänu valati kaevu tagasi. Sellest peale tuli kaevust alati muskuse lõhna. 68. Utba ibn Firkadi (radijallahu anhu) kehale tekkis haigus nimega nõgestõbi (urtikaaria). Sõnumitooja alaihis-salam võttis tal riided seljast, sülitas oma õnnistatud kätele ja määris nendega tema keha. Haige sai terveks. Tema keha lõhnas nagu muskus ning see kestis kaua. 69. Kui Sõnumitooja alaihis-salam namazi sooritas, tuli šaitan ja tahtis tema namazi rikkuda. Ta haaras šaitani oma õnnistatud kätega kinni ning laskis ta vabaks alles siis, kui see oli lubanud, et ei tule enam tema namazi rikkuma.

70. Mediina munafikide (silmakirjatsejate) pealik Abdullah ibn Ubai ibn Salul kutsus surma lähedal Allahi Sõnumitooja enda juurde ja anus: „Tehke särgist, mis teil seljas on, mulle surilina!“ Kuna Allahi Sõnumitooja kombeks oli anda kõike, mida temalt paluti, kinkis ta talle oma särgi. Ta sooritas tema eest isegi matusenamazi (džanaza). Tuhat munafikut, kes Mediinas olid, imetlesid Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) seda heldust ja jõudsid kõik usule. 71. Kuraišlastest uskmatud Valid ibn Mugira, As ibn Vail, Haris ibn Kais, Asvad ibn Abd Jagus ja Asvad ibn Muttalib läksid Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) piinamises ja kiusamises teistest kaugemale. Tuli Džibril alaihis-salam, tõi suura al-Hidžr 95. salmi, mille tähendus on: „Me anname neile, kes sind pilkavad, nende karistuse…“, ning näitas Validi jalale, teise kannale, kolmanda ninale, neljanda peale ja viienda silmadele. Validi jalga tungis nool. Kuna ta oli väga ülbe, tundus talle alandav kummardada ja nool välja tõmmata. Selle raudots tungis kannakõõlusesse ja teda tabas ishias. Asi kanda tungis okas ja kand paistetas üles nagu nahklähker. Harisi ninast jooksis pidevalt verd. Üks Asvad lõi puu all rõõmsalt istudes pea vastu puud ja teine Asvad jäi pimedaks; nii hukkusid nad kõik.

72. Mediinas oli Banu Naddžari hõimust pärit kaunis naine. Üks džinn armus temasse ja käis alati tema juures. Pärast seda, kui Sõnumitooja alaihis-salam oli Mediinasse tulnud, istus see džinn ühel päeval naise maja ees müüril ja naine tundis ta ära. „Miks sa minu juurde enam ei tule?“ küsis ta. Džinn vastas: „Allah Kõigekõrgema Prohvet (sallallahu taala alaihi va sallam) keelas hooruse (zina) ja kõik keelatud (haram) asjad.“

73. Lahingus, mida nimetatakse Bir Maunaks, murdsid uskmatud oma antud sõna ja tapsid seitsmekümnest kaaslasest kõik peale ühe-kahe. Nende hulgas oli Amir ibn Fuhaira (radijallahu taala anhu), üks esimesi usklikke, kelle Abu Bakr (radijallahu anhu) oli orjusest vabastanud. Kui nad Amir ibn Fuhaira odaga läbi torkasid, tõstsid inglid ta uskmatute silme all taevasse. Kui sellest Allahi Sõnumitoojale (sallallahu taala alaihi va sallam) teatati, ütles ta: „Paradiisi inglid matsid ta ja tema hing tõsteti Paradiisi.“

74. Saad ibn Muaz (radijallahu taala anhu) sai Uhudi lahingus haavata ja suri mõne aja pärast. Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) teatas, et tema matusenamazil oli seitsekümmend tuhat inglit. Kui tema hauda kaevati, levis igale poole muskuse lõhn. 75. Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) abikaasa Umm Salama (radijallahu taala anha) oli vabaks lasknud kaaslase nimega Safina, kes ei lahkunud kunagi Allahi Sõnumitooja teenistusest. Sõjaretkel bütsantslaste vastu eraldus ta väest ja langes uskmatute kätte vangi. Kui ta põgenes ja koju tagasi tuli, astus talle vastu hirmus lõvi. „Ma olen Allahi Sõnumitooja teener“, ütles ta ja jutustas lõvile, mis temaga oli juhtunud. Lõvi hõõrus oma nägu ja silmi vastu teda ning kõndis tema kõrval. Ta ei lahkunud tema juurest, et vaenlane talle kurja ei teeks. Kui paistis islami sõjavägi, pööras lõvi ümber ja läks ära. 76. Keegi nimega Džahdžah al-Gifari hakkas kaliif Usmani (radijallahu taala anhu) vastu mässama. Ta murdis vastu põlve kepi, mida Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) alati käes kandis. Aasta pärast tekkis tema põlvele haigus nimega karbunkel (antraks), mis põhjustas tema surma.

77. Muavija (radijallahu taala anhu) tuli Damaskusest hadžile ja tahtis viia Allahi Sõnumitooja (sallallahu taala alaihi va sallam) õilsa minbari Mediinast Damaskusse, et saada sellest õnnistust. Kui minbar paigast liigutati, tuli päikesevarjutus. Igal pool läks nii pimedaks, et tähed tulid nähtavale. Ta loobus sellest soovist. 78. Uhudi lahingus tuli Abu Katada üks silm koopast välja ja langes põsele. Ta toodi Allahi Sõnumitooja juurde. Allahi Sõnumitooja pani oma õnnistatud käega silma tagasi oma kohale ja ütles: „Oo mu Issand! Tee tema silm kauniks!“ See silm sai kaunimaks kui teine ja nägi teravamalt. Üks Abu Katada lapselastest tuli kaliif Umar ibn Abdulazizi juurde. Kaliif küsis: „Kes sa oled?“ Too luges ette ühe kaksikvärsi ja teatas, et on selle mehe lapselaps, kelle silma Allahi Sõnumitooja oma õnnistatud käega tagasi oma kohale pani. Neid värsse kuuldes näitas kaliif talle suurt austust ja heldust. 79. Ijas ibn Salama jutustab: Haibari sõjaretkel saatis Allahi Sõnumitooja mind Ali järele (radijallahu anhuma). Ali silmad valutasid. Ma võtsin tal käest kinni ja tõin ta vaevaga kohale. Allahi Sõnumitooja sülitas oma õnnistatud sõrmedele ja määris nendega Ali silmi. Ta andis lipu tema kätte ja saatis ta Haibari värava juurde võitlema. Ali (radijallahu anhu) kiskus paigast värava, mida ei olnud pikka aega suudetud avada, ja õilsad kaaslased sisenesid kindlusse. 80. Ühel päeval astus meie isand Allahi Sõnumitooja sisse oma tütre hazrat Fatima koju ja küsis, kuidas neil läheb. Hazrat Fatima vastas: „Isakene! Juba kolm päeva ei ole me oma lastega midagi söönud ega joonud. Me kannatame nälga. Minu olukord pole tähtis. Kuid Hasani ja Husaini olukord teeb mind väga kurvaks.“ Selle peale ütles meie isand Sarvar al-alam: „Oo Fatima! Mu kallis tütar! Sina oled kolm päeva näljas olnud. Mina aga olen neli päeva näljas.“ Ta kurvastas väga, et tema õnnistatud lapselapsed hazrat Hasan ja Husain on näljas… 81. Hazrat Ali asus teele, et tööd teha ja teenida ning oma õnnistatud lastele midagi osta ja neid toita. Mediinast välja jõudes nägi ta külameest, kes püüdis kaevu juures oma kaameleid joota. Ta läks tema juurde ja ütles: „Oo araablane! Kas sul on vaja kedagi, kes sinu kaamelid tasu eest jootaks?“ Külamees vastas: „Jah, just sellist inimest ma otsisingi. Kui tahad, tule ja joota mu kaameleid! Iga väljatõmmatud ämbri eest annan sulle kolm datlit.“ Hazrat Ali nõustus ja hakkas vett tõmbama. Ta oli välja tõmmanud üheksa ämbrit, kui ämbri köis äkki katkes ja ämber jäi kaevu. Seda nähes tõusis külamees vihaselt püsti ja oli nii õnnetu, et lõi käega hazrat Alile näkku. Siis andis ta kaheksa ämbritäie vee eest kakskümmend neli datlit. Hazrat Ali kurvastas selle pärast väga ja sirutas käed kaevu. Ta võttis sealt ämbri, pani selle kaevu äärele ja lahkus. Külamees tardus hämmastusest! Kuidas oli tema käsi ulatunud nii sügava kaevu põhja?! Või oli see mees selle usu järgija, mille tulekust oli ette teatatud? Neis mõtteis hämmastunud külamees ütles: „Tema Prohvet on tõeline prohvet. Ma usun!“ Ta kahetses äsja üles näidatud jultumust ja oma suurt kuritegu. „Sellise inimese vastu tõstetud käed tuleb maha raiuda ja nende luud murda“, ütles ta, võttis mõõga ühte kätte ja lõi sellega hooga vastu randet… Ta oli saanud, mida tahtis. Ta tundis suurt valu, kuid nüüd oli tema süda rahul. Ta võttis maharaiutud käe teise kätte ja läks otse Masdžid an-Nabavisse. Ta küsis õilsatelt kaaslastelt, kus nende Prohvet on. Nad ütlesid, et ta läks oma tütre juurde. Ta sai teada, kus on hazrat Fatima kodu, ja läks sinna. Sel ajal oli meie isand Prohvet võtnud oma lapselapsed hazrat Hasani ja hazrat Husaini oma õnnistatud põlvedele ja söötis neile toodud datleid. Kui külamees mõtles, kui suure vea ta oli teinud, oli ta peaaegu hulluks minemas ning tema silmist voolasid pisarad nagu allikast. Selles olukorras jõudis ta hazrat Fatima maja juurde ja koputas uksele. Majast tuli välja maailmade isand, kiirates valgust nagu päike. Niipea kui külamees teda nägi, anus ta: „Ma usun, sina oled Allahi Sõnumitooja! Ma kahetsen, mida tegin. Anna mulle andeks, oo Allahi Sõnumitooja!“ Kui meie armas Prohvet küsis: „Miks sa oma käe maha raiusid?“, vastas ta: „Sellepärast, et mul oli häbi kanda kätt, mis lõi sinusse uskuva inimese õnnistatud nägu!… Olgu mu hing sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja!“ Halastuse meri, meie armas Prohvet, võttis külamehe käest maharaiutud käe, ütles „Bismillahirrahmanirrahim“ ja liitis selle verd voolava randme külge. Allah Kõigekõrgema loal sai käsi meie isand Prohveti imena endiseks. Allah Kõigekõrgem on kõikvõimas, Tal on vägi kõige üle.

„Oo mu Issand! See on minu onu ja minu isa vend. Ja need on minu perekond (Ahl al-Bait). Nii nagu mina katsin nad selle kattega, nõnda kata Sina ja kaitse neid Põrgu tule eest!“ Hadith šarif