MEIE ISAND PROHVETI EESTPALVE (ŠAFAAT)

Meie isand Õilsaim Sõnumitooja teeb Ülestõusmispäeval oma umma eest eestpalvet ja päästab nad vaevast ja murest. Ühes oma õilsas hadithis ütles ta: „Mulle anti valida, kas pool minu ummast läheb Paradiisi või saan ma eestpalve (šafaat) õiguse. Ma valisin eestpalve, sest see on ulatuslikum. Ärge arvake, et see on ainult jumalakartlikele; see on ka patustele, kes on eksinud…“1

Ühes oma õilsas hadithis, mida edastas hazrat Abu Huraira, ütles meie isand Prohvet: „Minu eestpalve on sellele, kes lausub usutunnistuse ‚La ilaha illallah‘ siiralt (ihlas), nii et tema süda kinnitab tema keelt.“2

Mõnes õilsas hadithis ütles meie isand Prohvet:

„Minu ummast palun ma nende eest, kes armastavad minu perekonda (Ahl al-Bait).“ „Minu ummast palun ma nende eest, kes on teinud suuri patte.“ „Ma võin paluda kõigi eest, välja arvatud nende, kes räägivad halvasti minu kaaslastest.“ „Minu ummast palun ma nende eest, kes teevad ülekohut oma nafsile, ja nende eest, keda nende nafs petab.“ „Ülestõusmispäeval olen mina see, kes teeb esimesena eestpalvet.“3

„Kes ei usu minu eestpalvesse, see sellest osa ei saa.“4

Ülestõusmispäeval tõusevad pasunasse (Sur) puhumise õudusest ihukarvad püsti, silmad ei tea, kuhu vaadata, ning usklikud ja uskmatud aetakse kogunemispaika (mahšar). See on piin, mis suurendab veelgi Ülestõusmispäeva raskust. Sel ajal tõstavad kaheksa inglit Arši õlgadele ja kannavad seda. Iga neist inglitest läbib iga sammuga kahekümne tuhande aasta pikkuse maise tee. Inglid ja pilved ülistavad Allah Kõigekõrgemat mõistusele arusaamatute ülistustega (tasbih), kuni Arš al-ala paigale jääb. Nõnda asetub Arš al-ala valgele maale, mille Allah Kõigekõrgem on selle jaoks loonud. Sel ajal vajuvad pead alla Allah Kõigekõrgema karistuse kartusest, mida ükski asi ei suuda taluda. Kõik loodud jäävad oma vaevas vangi ja segadusse ning otsivad kaastunnet. Kogunemispaigas muutub inimeste olukord väga halvaks. Nende vaevad ja kannatused suurenevad. Igaühele on kaela pandud vara, mida ta maailmas nii kõvasti kinni hoidis. Kes ei andnud oma kaamelitelt zakaati, nende kaela laaditakse kaamel. See karjub ja muutub nii raskeks nagu suur mägi. Samamoodi on nendega, kes ei andnud zakaati veistelt ja lammastelt. Nende kisa on otsekui äike.5 Kes ei andnud viljalt zakaati, see tähendab ušri, nende kaela laaditakse viljapakid. Missuguselt viljalt nad maailmas zakaati ei andnud, sellest viljast on ka pakid: kui see oli nisu, laaditakse nisu, kui oder, siis oder. Selle raskuse all karjuvad nad: „Va-vaila, va-sabura!“ („Vail“ on piina väljendav sõna. Inimene karjub nii, kui ta ei suuda piina taluda. Sõna „sabur“ kasutatakse hukatuse tunnil.) Neile, kes ei andnud zakaati kullalt, hõbedalt, (paber)rahalt ja muudelt kaubavaradelt, saadetakse kallale kohutav madu. Nad karjuvad ja küsivad: „Mis see on?“ Inglid vastavad: „See on teie vara, millelt te maailmas zakaati ei andnud.“ Sellest kohutavast olukorrast on teatatud suura Al Imran saja kaheksakümnendas salmis, mille tähendus on: „See, mida nad maailmas ihnusid, mähitakse Ülestõusmispäeval neile ümber kaela.“

„Kes ei usu minu eestpalvesse, see sellest osa ei saa“ Hadith šarif

Teise rühma häbedest voolab mäda ja vedelikku. Nende vastik hais piinab väga ümbritsevaid. Need on need, kes tegid hoorust (zina) ja keelatut (haram). Teine rühm ripub puuokstel. Need on need, kes maailmas tegid sodoomiat (livata).

Teise rühma keeled on suust välja tulnud ja rinnale rippuma jäänud; nad on väga inetu välimusega. Inimesed ei taha neid vaadata. Need on valetajad ja laimajad.

Teise rühma kõhud on paisunud suureks nagu kõrged mäed. Need on need, kes maailmas ilma hädavajaduseta ja lubatud tehinguvormi (muamala) kasutamata võtsid ja andsid intressiga vara ja raha. Selliste keelatu tegijate patud tuuakse ilmsiks kõige halvemal viisil. Prohveteid ja õpetlasi tabab hirm. Allahi sõbrad (aulija) ja šahiidid karjuvad Allah Kõigekõrgema karistuse kartusest, mida on nii raske taluda. Kui nad on selles olukorras, ümbritseb neid valgus, mis on palju tugevam kui päikese valgus. Inimesed, kes niigi ei suuda päikese kuumust taluda, satuvad seda nähes täiesti segadusse. Tuhat aastat jäävad nad sellesse olukorda. Allah Kõigekõrgem ei ütle neile midagi. Siis lähevad inimesed esimese prohveti, Aadama alaihis-salam juurde. Nad anuvad teda: „Oo Aadam alaihis-salam! Sa oled auline ja õilis prohvet. Allah Kõigekõrgem lõi sind ja laskis inglitel sinu ees maani kummardada (sadžda). Ta puhus sinusse oma vaimust (ruh). Palu meie eest, et aruandmine algaks, et meie üle mõistetaks kohut nii, nagu Allah Kõigekõrgem tahab, ja et igaüks läheks sinna, kuhu Ta käsib. Allah Kõigekõrgem, kes on kõigi asjade valitseja ja omanik, tehku oma loodutega, mida Ta tahab.“

Aadam alaihis-salam ütleb: „Ma sõin selle puu vilja, mille Allah Kõigekõrgem oli keelanud. Seepärast ma häbenen nüüd Allah Kõigekõrgemat. Aga minge teie Nuhi juurde.“ Seejärel peavad nad tuhat aastat omavahel nõu. Siis lähevad nad Nuhi alaihis-salam juurde ja anuvad teda: „Me oleme väljakannatamatus olukorras. Palu meie eest, et meie kohtuasi lahendataks kiiresti ja et me pääseksime sellest kogunemispaiga karistusest.“ Nuh alaihis-salam vastab neile: „Ma tegin Allah Kõigekõrgemale dua. Selle dua tõttu uppusid kõik inimesed maa peal. Seepärast ma häbenen Allah Kõigekõrgemat. Aga minge teie Ibrahimi alaihis-salam juurde, kes on Halilullah. Allah Kõigekõrgem ütles suura al-Hadždž viimases salmis tähenduse järgi: ‚Järgige oma isa Ibrahimi (alaihis-salam) usku. Et Prohvet oleks teile tunnistajaks ja teie oleksite tunnistajaks inimestele, on Allah Kõigekõrgem andnud teile nimeks moslemid nii varasemates raamatutes kui ka Püha Koraanis.‘ Võib-olla tema palub teie eest.“

Nagu varemgi, räägivad nad omavahel veel tuhat aastat. Siis tulevad nad Ibrahimi alaihis-salam juurde. Nad ütlevad: „Oo moslemite isa! Sina oled see, kelle Allah Kõigekõrgem tegi enda Haliliks (sõbraks). Palu meie eest, et Allah Kõigekõrgem teeks oma loodute vahel otsuse!“ Ibrahim alaihis-salam vastab neile: „Ma rääkisin maailmas kolm korda kahemõtteliselt (kinaja). Neid öeldes võitlesin ma usu teel. Nüüd ma häbenen paluda selles paigas Allah Kõigekõrgemalt luba eestpalveks. Minge Musa alaihis-salam juurde, sest Allah Kõigekõrgem rääkis temaga ja näitas talle vaimset lähedust. Tema palub teie eest.“ Seejärel seisavad nad jälle tuhat aastat ja peavad omavahel nõu. Kuid nüüd on nende olukord väga raskeks muutunud. Kogunemispaik muutub väga kitsaks. Siis tulevad nad Musa alaihis-salam juurde ja ütlevad talle: „Oo Imrani poeg! Sina oled prohvet, kellega Allah Kõigekõrgem rääkis ja kellele Ta saatis Taurati. Palu meie eest, et aruandmine algaks! Me oleme siin ju seisnud liiga kaua. Tunglemises on jalad üksteise peale kuhjunud.“ Musa alaihis-salam ütleb neile: „Ma tegin Allah Kõigekõrgemale dua, et vaarao rahvast karistataks aastaid asjadega, mis neile ei meeldi. Seejärel palusin, et nad saaksid hoiatavaks näiteks neile, kes tulevad pärast neid. Nüüd ma häbenen eestpalvet teha. Kuid Ülev Allah on halastuse ja andestuse omanik. Minge Isa alaihis-salam juurde, sest kindla veendumuse (jakin) poolest on tema sõnumitoojatest õigeim; Allahi olemuse (Zat) ja omaduste tundmise (marifat) ning maisest kiindumatuse (zuhd) poolest on ta ülim ja tarkuse (hikmat) poolest kõrgeim. Tema palub teie eest.“ Et pääseda kogunemispaiga piinast, lähevad nad siis Isa alaihis-salam juurde. Nad ütlevad: „Sina oled Allah Kõigekõrgema vaim (ruh) ja sõna. Allah Kõigekõrgem ütles sinu kohta suura Al Imran neljakümne viiendas salmis tähenduse järgi: ‚Ta on vadžih, see tähendab väga väärtuslik (auväärne ja hinnatud), nii selles maailmas kui ka teispoolsuses (ahirat).‘ Palu meie eest oma Issandalt!“

Isa alaihis-salam ütleb: „Minu rahvas võttis mind ja mu ema jumalateks Allahi kõrvale. Kuidas ma saan siis eest paluda? Nad teenisid ka mind; mind nimetasid nad pojaks ja Allah Kõigekõrgemat isaks. Aga kas te olete näinud, et kellelgi teist oleks rahakott, mille pitser on rikkumata, ja selles ei oleks elatist? Kas on võimalik elatiseni jõuda pitserit murdmata? Minge prohvetitest kõrgeima ja viimase, Muhammedi sallallahu alaihi va sallam juurde. Tema ju hoidis oma palve (dua) ja oma eestpalve oma umma jaoks. Tema rahvas piinas teda palju kordi. Nad lõhkusid veriseks tema õnnistatud otsaesise. Nad murdsid tema õnnistatud hamba. Nad süüdistasid teda hullumeelsuses, kuigi see kõrge Prohvet oli neist kõige kuulsusrikkam ja au poolest kõrgeim. Nende väljakannatamatutele piinadele ja julmustele vastas ta püha salmiga, mis annab edasi seda, mida Jusuf alaihis-salam ütles oma vendadele, tähenduse järgi: ‚Täna ma ei nõua teilt aru selle eest, mida te tegite (ma ei heida teile teie vigu ette). Andku teile andeks Ülev Allah, kes on Arhamur-rahimin (halastajatest halastavaim).‘“6 Kui Isa alaihis-salam jutustab meie Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) voorustest, tahavad nad kõik temani jõuda nii kiiresti kui võimalik. Kohe tulevad nad Muhammedi alaihis-salam kantsli (minbar) juurde. Nad ütlevad: „Sina oled Habibullah (Allah Kõigekõrgema armastatu)! Armastatu aga on kõigist vahendajatest kõige kasulikum. Palu meie eest! Me läksime ju Aadama alaihis-salam juurde, kes on prohvetitest esimene. Tema saatis meid Nuhi alaihis-salam juurde. Me läksime Nuhi alaihis-salam juurde. Tema saatis meid Ibrahimi alaihis-salam juurde. Me läksime Ibrahimi alaihis-salam juurde; tema saatis meid Musa alaihis-salam juurde. Me läksime Musa alaihis-salam juurde; tema saatis meid Isa alaihis-salam juurde. Me läksime Isa alaihis-salam juurde; tema saatis meid sinu juurde. Oo Allahi Sõnumitooja, sallallahu alaihi va sallam! Pärast sind ei ole enam kuhugi minna.“

„See, mida nad maailmas ihnusid, mähitakse Ülestõusmispäeval neile ümber kaela“ Al Imran: 180

Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütleb: „Kui Allah Kõigekõrgem annab loa ja on rahul, palun ma eest.“

Ta jõuab Suradikat al-džalalini, see tähendab ülevuse (džalal) eesriideni. Ta palub Allah Kõigekõrgemalt luba eestpalveks. Talle antakse luba. Eesriided tõusevad. Ta siseneb Arš al-alasse. Ta heidab maani kummardusse (sadžda). Ta jääb sadždasse tuhandeks aastaks. Seejärel kiidab ta Ülevat Allahit sellise kiitusega (hamd), millega keegi ei ole Allah Kõigekõrgemat kiitnud sellest ajast, kui maailm loodi. Mõned arifid (Allahi tundjad) on öelnud, et kui Allah Kõigekõrgem oli maailmad loonud, kiitis Ta iseennast selliste kiitustega. Allah Kõigekõrgem ütleb tähenduse järgi: „Oo Muhammed, tõsta pea sadždast! Räägi, sind kuulatakse. (Mida sa ka ei ütleks, seda kuulatakse. Mida sa ka ei paluks, see antakse.) Palu eest, eestpalve võetakse vastu.“ Siis ütleb meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam): „Oo mu Issand! Lahuta oma teenrite seast head ja halvad, sest nende ootamine on väga pikaks veninud. Igaüks neist on Arasati väljal oma pattude tõttu häbisse ja alandusse jäänud.“

Ülev Allah käsib Paradiisi kohale tuua. See ehitakse igasuguste ehetega ja tuuakse Arasati väljale. Selle lõhn on nii imeline, et seda on tunda viiesaja aasta teekonna kauguselt. See rõõmustab südameid ja elustab hingi. (Kuid uskmatud, usust taganejad, need, kes pilkavad moslemeid, need, kes petavad noori ja varastavad nende usu, ning) need, kelle teod on rõvedad ja halvad, ei tunne Paradiisi lõhna.

Inglid seovad Põrgu kettidesse ja toovad selle kogunemispaika. Põrgu karjub ja mürgleb, pritsib tuld ja levitab paksu suitsu, mis teeb kogu taeva süsimustaks. Selle kära, mürin ja kuumus on talumatud. Kõigi põlved nõtkuvad ja nad vajuvad sinnasamasse, kus seisavad. Isegi prohvetid ja sõnumitoojad ei suuda end jalul hoida. Hazrat Ibrahim, hazrat Musa ja hazrat Isa haaravad kinni Arš al-alast. Ibrahim alaihis-salam unustab Ismaili alaihis-salam, keda ta tahtis ohverdada. Musa alaihis-salam unustab oma venna Haruni alaihis-salam ja Isa alaihis-salam oma ema hazrat Marjami. Igaüks neist ütleb: „Oo mu Issand! Täna ei palu ma midagi muud kui iseenda pääsemist.“

Muhammed alaihis-salam aga ütleb: „Anna minu ummale turvalisus ja pääsemine, oo mu Issand!“ Seal ei ole kedagi, kes suudaks seda taluda, sest Allah Kõigekõrgem on sellest teatanud, öeldes suura al-Džasija kahekümne kaheksandas salmis tähenduse järgi: „Sa näed iga ummat põlvili langenuna Ülevat Allahit kartes. Igaüks neist kutsutakse oma maailmas tehtud tegude raamatu juurde.“

Allah Kõigekõrgem ütleb suura al-Mulk kaheksandas salmis tähenduse järgi: „Oma raevu ja ägeduse rohkusest on Tuli (Nar) otsekui pooleks lõhkemas.“

Siis astub meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ette ja peatab Põrgu. Ta ütleb: „Mine tagasi põlatu ja alandatuna! Oota, kuni sinu asukad tulevad sinu juurde salkhaaval.“ Põrgu ütleb: „Oo Muhammed! Anna mulle luba! Sina oled ju mulle keelatud (haram).“ Arši juurest kostab hääl: „Oo Põrgu! Kuula Muhammedi alaihis-salam sõnu ja kuuletu talle!“ Siis tõmbab meie isand Allahi Sõnumitooja Põrgu tagasi ja paigutab selle Arš al-ala vasakule poolele. Kogunemispaigas olijad kuulutavad üksteisele rõõmusõnumina meie isand Prohveti halastavast kohtlemisest ja eestpalvest. Nende hirm väheneb pisut. Ilmsiks saab suura al-Anbija saja seitsmenda püha salmi tähendus: „Me saatsime sind halastuseks maailmadele.“7

Lühidalt öeldes teeb meie isand Allahi Sõnumitooja eestpalvet viies paigas.8

Esiteks päästab ta oma eestpalvega, mida nimetatakse Makam al-Mahmudiks, kogu inimkonna kogunemispaigas ootamise piinast.9

Teiseks viib ta oma eestpalvega paljud inimesed Paradiisi ilma aruandmiseta. Kolmandaks toob ta Põrgust välja paljude pattudega usklikud (mumin). Neljandaks palub ta, et need, kelle head teod ja patud on võrdsed ja kes ootavad paigas nimega „Araf“, läheksid Paradiisi. Viiendaks palub ta, et Paradiisis olijate astmed tõuseksid.

Igaüks neist seitsmekümnest tuhandest inimesest, kelle ta oma eestpalvega aruandmisest päästab, viib omakorda oma eestpalvega Paradiisi ilma aruandmiseta veel seitsekümmend tuhat inimest.

ŠAFAAT, JA RASULALLAH!
Olen suures hädas, sinu juurde ma tulin,
šafaat, ja Rasulallah!
Mis iganes mu süü on, ma tean seda,
šafaat, ja Rasulallah!
Olen patune, mu nägu on must,
võib-olla heidetakse mind tulle,
vaid sinult võib tulla pääsemine,
šafaat, ja Rasulallah!
Armastus sinu vastu on kõigest ülem,
sinu teadmine on kõigi omast kõrgem,
sind kiidab Maula (Issand) ise,
šafaat, ja Rasulallah!
Kuidas saab inimene sind kiita?
Vaid sinult võib tulla heldus,
tule meile appi, me anume!
Šafaat, ja Rasulallah!
Ilma sinuta on maailm mulle vangla,
mu asjad on segi, mu olukord halb,
vaid sinult võib tulla rohi,
šafaat, ja Rasulallah!
Sa külvasid valgust sellele ilmale,
salat ja salam olgu sulle,
igale moslemile, surnule ja elavale,
šafaat, ja Rasulallah!
Tõsi, mu üleastumisi on palju,
olen nõrk ja puudusi täis,
kuid minu usk (iman) on õige,
šafaat, ja Rasulallah!
Kui Põrgu keeb ja üle ääre ajab
ja keegi ei tea, mis ees ootab,
sõbrale, kes peab džihaadi,
šafaat, ja Rasulallah!
Tõusku eesriie mu silmailt,
sina oled rohi igale valule,
igaühele, kes on usklik (mumin),
šafaat, ja Rasulallah!
Sinu auks öeldi „Laulaka“,
ja veel öeldi „Atainaka“,
sina oled „Arsalnaka“ šahh,
šafaat, ja Rasulallah!
Neile, kes meie usku levitavad,
neile, kes järgivad sinu sunnat,
neile, kes annavad su teel oma pea,
šafaat, ja Rasulallah!
Sinu umma alamale,
tänajale ja zikri tegijale,
rikkale ja vaesele,
šafaat, ja Rasulallah!
Muhammed Hadimi (rahmatullahi alaih)

„Sa näed iga ummat põlvili langenuna Ülevat Allahit kartes. Igaüks neist kutsutakse oma maailmas tehtud tegude raamatu juurde“ Al-Džasija: 28