MEIE ISAND PROHVETI KÕRGE ISELOOM (AHLAK)1

Allah Kõigekõrgem loetles headusi ja ande, mida Ta oli andnud oma armastatud Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam), ning tema õnnistatud südant hellitades ütles Ta: „Sa oled loodud kauni iseloomuga.“2

Pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „Tõesti, sul on huluk al-azim (kõige ülevam iseloom).“ Huluk al-azim tähendab, et inimesel on Allah Kõigekõrgemaga saladusi, varjatud asju, ja inimeste seas on ta kauni iseloomuga. Hazrat Ikrima ütles: „Ma kuulsin Abdullah ibn Abbasilt: selles pühas salmis on ‚huluk al-azim‘, see tähendab kaunid iseloomujooned, see iseloom (ahlak), millest teatab Püha Koraan.“

Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kaunis iseloom sai põhjuseks, miks väga paljud inimesed islami vastu võtsid.

Tema sõnad olid nii magusad, et võitsid südamed ja tõmbasid hingi enda poole. Tema mõistus oli nii
suur, et kuigi ta tuli Araabia poolsaare karmide ja kangekaelsete
inimeste sekka, valitses ta neid väga hästi, kannatas välja nende ülekohtu ja
viis nad leebuse ja kuulekuseni. Paljud neist jätsid oma usundid ja
said moslemiteks; islamiusu teel sõdisid nad isegi oma isade ja poegade
vastu.
Tema pärast ohverdasid nad oma vara ja kodu ning valasid oma verd. Ometi ei olnud nad
selliste asjadega harjunud. Tema kaunis iseloom, leebus, andestus, kannatlikkus, headus ja
heldus olid nii suured, et kõik imetlesid teda. Need, kes teda nägid ja kuulsid, said moslemiteks
kogu südamest. Kunagi ei nähtud ühegi tema liigutuse, teo ega
sõna juures mingit inetust ega puudust. Kuigi ta iseenda pärast kunagi kellegi peale ei solvunud,
oli ta karm ja vali usu vaenlaste ja nende vastu, kes usu vastu
keelt või kätt tõstsid.

Nähti tuhandeid Muhammedi alaihis-salam imesid; neist rääkisid kõik, nii sõbrad kui ka vaenlased. Neist imedest kõige väärtuslikum oli tema kombekus ja kaunis iseloom. Hazrat Abu Said al-Hudri ütles: „Allahi Sõnumitooja

(sallallahu alaihi va sallam) andis loomadele rohtu. Ta sidus kaameli kinni.
Ta pühkis oma kodu. Ta lüpsis lambaid. Ta õmbles kinni oma jalanõude rebendid ja
paikas oma rõivaid.3 Ta sõi koos oma teenriga. Kui teener väsis
käsikivi keerates, aitas ta teda. Ta ostis turult ühte-teist ja
tõi selle kotis koju. Kui ta kellegagi kohtus,
tervitas ta esimesena (salam), olgu nad vaesed või rikkad,
suured või väikesed. Kui ta tahtis nendega musafahat teha, sirutas ta esimesena oma
õnnistatud käe. Orja ja isandat, pealikku, musta ja valget pidas ta
võrdseteks. Ta läks sinna, kuhu teda kutsuti, olenemata sellest, kes teda
kutsus. Ta ei pidanud tühiseks ega halvaks seda, mida talle süüa pakuti,
isegi kui seda oli vähe.

Ta ei jätnud toitu õhtust hommikuni ega hommikust õhtuni. Ta oli kauni iseloomuga. Ta armastas head teha. Ta sai kõigiga hästi läbi. Ta oli naerusuine ja rääkis meeldivalt. Rääkides ta ei naernud. Ta näis kurvameelne, kuid ei kortsutanud kulmu. Ta oli alandlik, kuid ei olnud madala loomuga. Ta oli aukartust äratav ning tekitas austust ja aukartust. Kuid ta ei olnud jäme. Ta oli peen ja helde. Kuid ta ei raisanud ega andnud midagi asjata. Ta tundis kõigile kaasa. Tema õnnistatud pea oli alati ettepoole langetatud. Ta ei oodanud kelleltki midagi. Kes soovib õnne ja meelerahu, peab olema tema sarnane.“ Anas ibn Malik ütles: „Ma teenisin Allahi Sõnumitoojat kümme aastat. Mitte kordagi ei öelnud ta mulle

‚Uff!‘ Ta ei öelnud kunagi: ‚Miks sa tegid selle nii?‘ ega ‚Miks sa

seda ei teinud?’“4 Abu Huraira ütles: „Ühel sõjaretkel (gazva) palusime teda, et ta teeks dua uskmatute hävitamiseks. Ta ütles: ‚Mind ei ole saadetud needma, et inimesed kannataksid karistust. Mind on saadetud kõigile head tegema ja selleks, et inimesed leiaksid rahu.‘“5 Allah Kõigekõrgem ütleb suura al-Anbija 107. salmis tähenduse järgi: „Me saatsime sind halastuseks ja headuseks maailmadele.“

Abu Said al-Hudri ütles: „Allahi Sõnumitooja häbelikkus (haja) oli suurem kui

moslemitest neitside häbelikkus.“6

Anas ibn Malik ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja kellegagi musafahat tegi, ei tõmmanud ta

oma õnnistatud kätt tagasi enne, kui teine oma käe tagasi tõmbas.7
Ta ei pööranud oma õnnistatud nägu teisest ära
enne, kui too ise oma näo ära pööras. Kellegi juures istudes istus ta
mõlemal põlvel; austusest selle inimese vastu ei istunud ta
üks õnnistatud põlv püsti.“

Džabir ibn Samura ütleb: „Allahi Sõnumitooja rääkis vähe. Ta rääkis ainult siis, kui oli vaja või kui temalt midagi küsiti.“ Sellest saab aru, et iga moslem peab hoiduma tühjast ja kasutust jutust ning pigem vaikima. Tema õnnistatud sõnades oli tartil ja tarsil, see tähendab, et ta rääkis väga selgelt ja korrapäraselt ning tema sõnu oli kerge mõista. Anas ibn Malik ütles: „Sõnumitooja alaihis-salam käis haigeid vaatamas, kõndis

surnu järel, kui teda kalmistule kanti, ja läks sinna, kuhu teda kutsuti.
Ta ratsutas ka eeslil. Ma nägin Sõnumitoojat alaihis-salam Haibari sõjaretkel. Ta istus eesli seljas,
mille päitsed olid nöörist. Kui Sõnumitooja alaihis-salam hommikuselt namazilt väljus, tõid Mediina lapsed ja
töölised tema ette veega täidetud anumad. Nad palusid tal
pista oma õnnistatud sõrm vette. Isegi kui oli talv ja vesi külm,
ei lükanud ta nende palvet tagasi; ta rõõmustas nende südant.“8

Anas ibn Malik ütleb ka: „Kui väike tüdruk võttis Sõnumitooja alaihis-salam käest kinni ja tahtis

ta mõne asja pärast kuhugi viia, läks ta temaga kaasa
ja lahendas tema mure.“

„Tõesti, sul on huluk al-azim (kõige ülevam iseloom)“ Al-Kalam: 4

Džabir ütles: „Kunagi ei ole kuuldud, et Sõnumitooja alaihis-salam oleks öelnud ‚Mul ei ole‘, kui

temalt midagi paluti.“

Meie isand Prohvet ületas kõiki loodud olendeid ka häbelikkuse (haja) poolest. Tema silmad olid sündsusetute asjade ees otsekui suletud. Ta ei pöördunud kunagi kellegi poole sõnadega, mis sellele inimesele ebameeldivad oleksid.

Meie ema hazrat Aiša on jutustanud: „Kui meie isand Allahi Sõnumitoojale teatati, et keegi oli teinud midagi sobimatut, ütles ta selle inimese nime nimetamata üldiselt: ‚Miks nad nii teevad?’ Nii hoidis ta seda inimest halvast teost, mida too tegi või ütles, ilma tema nime mainimata.“9

Anas ibn Malik on jutustanud: „Ühel päeval tuli meie isand Prohveti juurde mees, kelle näole oli määrdunud midagi kollast. Ta ei öelnud talle midagi. Ta ei öelnud midagi, mis oleks võinud teda kurvastada. Kui mees välja läks, ütles ta: ‚Kui te oleksite talle öelnud, oleks ta

oma näo puhtaks pesnud!’“10

Meie isand Allahi Sõnumitooja ühendas rahvaid. Ta ei pannud neid teineteist
vihkama. Iga hõimu pealikku kostitas ta lahkelt ja pani ta
istuma aukohale.
Ta ei jätnud kedagi ilma oma õnnistatud palge nägemisest. Ta otsis oma
õilsaid kaaslasi (ashab al-kiram) ja küsis nende järele, kes ei tulnud.
Ta andis nõu neile, kes tema juures istusid, ja andis neile nende osa.

Tema käitumise põhjal ei saanud kellelgi tekkida mõtet, et ta armastab üht rohkem kui teist. Seda, kes tuli kaebama, talus ta kannatlikult ja kuulas ta ära.

Ta ei jätnud maha seda, kes tema juurde tuli, enne kui too ise lahkus. Oma kaunist iseloomu
ja kombeid näitas ta kõigile inimestele parimal viisil. Tema silmis olid kõik võrdsed
õiguse ja õigluse poolest. Kellelgi ei olnud teise ees eelist.
Meie ema hazrat Aiša ütles: „Ma ei ole kunagi näinud kedagi nii kauni
iseloomuga kui meie isand Allahi Sõnumitooja. Iga kord, kui keegi tema kaaslastest või

tema perekonnast (Ahl al-Bait) teda kutsus, vastas ta alati: ‚Buyur – palun, ma kuulan.‘“11

Meie isand Allahi Sõnumitooja kutsus oma kaaslasi kõige kaunimate nimedega. Ta
ei katkestanud kellegi kõnet. Kuni see, kellega ta rääkis, ise ei lõpetanud

rääkimist või ei tõusnud minekuks püsti, ei katkestanud ta teda. Tema lahke kohtlemise, kaastunde ja halastuse kohta ütles Allah Kõigekõrgem suura at-Tauba 128. pühas salmis tähenduse järgi: „Teie vaevanägemine teeb talle haiget ja kurvastab teda. Ta hoolib teist väga; usklike vastu on ta väga halastav ja soovib neile palju head.“

Ja suura al-Anbija 107. pühas salmis ütles Allah Kõigekõrgem tähenduse järgi: „(Oo Minu Habib!) Me saatsime sind vaid halastuseks maailmadele.“

Meie isand Prohvet tegi mõned asjad kergemaks, sest kartis, et need oleksid tema ummale rasked. Ta ütles: „Kui see ei oleks mu ummale koormaks, oleksin ma käskinud neil igal abdestil misvakit kasutada.“12 Lubaduse pidamises ei ole maailma tulnud kedagi, kes oleks meie isand Prohvetist üle olnud. Abdullah ibn Abil-Hamsa on jutustanud: „Ma tegin meie Prohvetiga tehingu juba enne, kui talle oli prohvetlus teatatud. Tal jäi minult saada mingi summa. Ma lubasin temaga kohtuda teatud ajal teatud paigas, kuid unustasin. Kolm päeva hiljem meenus mulle mu lubadus ja ma jooksin kohe sinna. Kui nägin, et ta oli seal kolm päeva oodanud, jäin hämmeldusest tummaks. Ta ütles mulle: ‚Noormees, sa väsitasid mind! Ma olen sind siin oodanud terve kolm päeva.‘“ Meie Prohveti alandlikkus oli nii suur ja võrratu, et seda ei olnud kellelgi teisel, isegi mitte ühelgi teisel prohvetil (alaihimus-salam).

Kõrkus ei tekkinud temas kunagi. Kui meie Prohvetile anti valida, kas olla kuningas-prohvet või teener-prohvet, valis ta teener-prohveti osa.13 Seepeale ütles Israfil alaihis-salam meie isand Prohvetile: „Tõesti, Allah Kõigekõrgem on sulle andnud ka selle, millest sa alandlikkusest loobusid. Ülestõusmispäeval oled sa ju Aadama lastest suurim. Sina tõused esimesena hauast. Ja sina teed esimesena teiste eest eestpalvet (šafaat).“

Meie isand Prohvet ütles meie emale hazrat Aišale:

„Mulle pakuti, et Meka kivid ja muld muutuksid kullaks. Ma ütlesin: ‚Ei, oo mu Issand! Olgu ma üks päev näljane ja teine päev söönud. Päeval, mil olen näljane, anun Sind ja teen Sulle dua. Päeval, mil kõht on täis, kiidan ja ülistan Sind.‘“14

Ühel päeval tuli Džibril alaihis-salam meie isand Prohveti juurde ja ütles:

„Allah Kõigekõrgem saadab sulle oma tervituse (salam). Kui ta tahab, teen ma need mäed talle kullaks. Kuhu ta ka ei läheks, on need kuldmäed temaga kaasas.“

Meie armas Prohvet vastas: „Oo Džibril! Maailm on selle kodu, kellel ei ole kodu. Ja see on selle vara, kellel ei ole vara. Seda kogub see, kellel ei ole mõistust (akl).“15 Siis ütles Džibril alaihis-salam: „Oo Muhammed! Allah Kõigekõrgem on pannud sind kindlalt püsima kaul as-sabitiga (kindla sõnaga).“

Meie ema hazrat Aiša ütles: „Juhtus, et möödus terve kuu, ilma et me oleksime oma kodus (toidu valmistamiseks) tuld süüdanud. Meil oli ainult datleid ja vett.“

Ibn Abbas ütles: „Paljudel öödel heitsid meie isand Allahi Sõnumitooja ja tema perekond (Ahl al-Bait) magama õhtust söömata. Õhtuks ei leidnud nad midagi süüa.“ Meie ema hazrat Aiša ütles: „Meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud kõht ei olnud kunagi söögist täis. Ta ei kurtnud selle üle kellelegi. Puudus oli talle meelepärasem kui rikkus. Isegi kui ta vaevles terve öö näljast, ei takistanud see teda päeval paastumast.16

„Mulle pakuti, et Meka kivid ja muld muutuksid kullaks. Ma ütlesin: ‚Ei, oo mu Issand! Olgu ma üks päev näljane ja teine päev söönud. Päeval, mil olen näljane, anun Sind ja teen Sulle dua. Päeval, mil kõht on täis, kiidan ja ülistan Sind‘“ Hadith šarif

Kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud oma Issandalt paluda kõiki maa aardeid, kogu selle toitu ja jõukat elu. Ma vannun, et kui nägin teda sellises seisundis, oli mul temast kahju ja ma nutsin. Silitasin käega tema õnnistatud kõhtu ja ütlesin:

‚Olgu mu hing sinu eest ohvriks! Kas sa ei võiks hankida sellest maailmast mõnda kasu, mis annaks sulle jõudu?‘

Ta vastas: ‚Oo Aiša! Mida ma maailmaga peale hakkan? Mu vennad prohvetid, kes kuulusid Ulul-azmi hulka, kandsid välja veelgi raskemaid vaevu kui need. Ometi jätkasid nad oma elu selles seisundis. Nad jõudsid oma Issanda juurde. Seepärast tegi nende Issand nende naasmise Tema juurde väga kauniks ja suurendas nende tasu. Ma häbenen elada külluses, sest selline elu jätaks mind neist maha. Mulle on kõige kaunim ja armsam jõuda oma vendade ja sõpradeni ning nendega ühineda.‘“

Meie ema hazrat Aiša ütles: „Allahi Sõnumitooja suri umbes kuu aega pärast neid sõnu.“ Ka meie isand Prohveti heldus oli kõigi suus. Ka selles kauni iseloomu joones ei suutnud keegi temaga võistelda.

Ibn Abbas on öelnud: „Meie isand Allahi Sõnumitooja oli heategevuses inimestest kõige heldem. Õnnistatud ramadaanikuul ja siis, kui ta kohtus Džibriliga alaihis-salam, oli ta heldem kui hommikutuul.“ Anas ibn Malik ütles: „Ma käisin koos Sõnumitoojaga alaihis-salam. Tal oli seljas burd an-Nadžrani, see tähendab Jeemeni riidest mantel. Tagant tuli üks maamees ja tõmbas teda kraest nii tugevasti, et mantli krae kriimustas tema õnnistatud kaela ja jättis jälje. Sõnumitooja alaihis-salam ainult naeratas selle mehe teo peale ja käskis talle midagi anda.“ Sõnumitooja alaihis-salam naaber oli üks vana naine. Ta saatis oma tütre Sõnumitooja alaihis-salam juurde teda anuma: „Mul ei ole rõivast, millega end namazi ajal katta. Saada mulle rõivas, millega end namazis katta.“ Sel ajal ei olnud Sõnumitoojal alaihis-salam ühtegi teist rõivast. Ta võttis seljast särgi, mis oli tema õnnistatud kehal, ja saatis selle naisele. Kui saabus namazi aeg, ei saanud ta särgita mošeesse minna. Kui õilsad kaaslased sellest kuulsid, ütlesid nad: „Sõnumitooja alaihis-salam on nii helde, et jäi särgita ega saa tulla mošeesse ühisele palvele (džamaat). Jagagem ka meie kõik, mis meil on, vaestele.“ Kohe ilmutas Allah Kõigekõrgem suura al-Isra 29. salmi. Esmalt ütles Ta oma Habibile tähenduse järgi:

„Ära seo oma käsi kaela külge ja ära ava neid ka täiesti (ära ole ihne ega keeldu andmast)“, seejärel aga: „Ära jaga oma vara nii, et sulle endale midagi ei jääks (nii palju, et satuksid hätta, jätaksid namazi vahele ja oleksid kurb)! (Almust andes pea mõõtu.)“

Sel päeval tuli hazrat Ali pärast namazi Allahi Sõnumitooja juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Võtsin täna oma pere ülalpidamiseks laenuks kaheksa hõbedirhemit. Luba mul anda pool sulle. Osta endale särk.“ Sõnumitooja alaihis-salam läks turule ja ostis kahe dirhemi eest särgi. Kui ta läks ülejäänud kahe dirhemi eest toitu ostma, nägi ta istuvat pimedat meest, kes ütles: „Kes annab mulle särgi Allahi heameele pärast ja selleks, et jõuda Paradiisi rõivasteni?“ Ta andis ostetud särgi pimedale. Kui pime särgi kätte võttis, tundis ta muskuse sarnast meeldivat lõhna. Ta mõistis, et see tuleb Sõnumitooja alaihis-salam õnnistatud käest, sest kõik, mida Sõnumitooja alaihis-salam oli kas või korra kandnud, lõhnas igast tükist meeldivalt nagu muskus, isegi kui see oli kulunud ja katki.

Pime palus (dua): „Oo mu Issand! Selle särgi auks ava mu silmad.“ Kohe avanesid tema mõlemad silmad. Seejärel läks Sõnumitooja alaihis-salam sealt ära. Ta ostis ühe dirhemi eest särgi. Kui ta läks teise dirhemi eest toitu ostma, nägi ta nutvat teenijatüdrukut. Ta küsis: „Mu tütar, miks sa nii nutad?“ Tüdruk vastas: „Ma olen ühe juudi teenija. Ta andis mulle ühe dirhemi ja käskis osta poole dirhemi eest pudeli ja teise poole eest õli. Ostsin need ja olin teel tagasi. Siis kukkusid need mul käest. Pole enam pudelit ega õli; nüüd ma ei tea, mida teha.“ Meie isand Prohvet andis tüdrukule oma viimase dirhemi. Ta ütles: „Osta selle eest pudel ja õli ning vii need koju.“ Kuid vaene tüdruk ütles: „Ma kardan, et juut peksab mind, sest jään koju hiljaks.“ Ta ütles: „Ära karda! Ma tulen sinuga kaasa ja ütlen talle, et ta sulle midagi ei teeks.“ Siis läksid nad juudi maja juurde ja koputasid uksele. Juut avas ukse ja tardus hämmeldunult, nähes Allahi Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam), kes jutustas talle, mis oli juhtunud, ja palus tüdruku eest. Juut heitis end Allahi Sõnumitooja jalge ette ja ütles: „Oo suur Prohvet, kes sa oled tuhandete inimeste peakroon ja kelle käsku ootavad täitmiseks tuhanded lõvid! Ühe teenijatüdruku pärast austasid sa minusuguse vaese armetu inimese ust. Oo Allahi Sõnumitooja! Ma vabastan selle tüdruku sinu auks. Õpeta mulle usku (iman) ja islamit. Lase mul saada moslemiks sinu juuresolekul.“ Sõnumitooja alaihis-salam õpetas talle islamit. Ta sai moslemiks. Ta läks oma majja ja jutustas perele, mis oli juhtunud. Nad kõik said moslemiteks. Kõik see sündis Allahi Sõnumitooja kauni iseloomu õnnistuse (baraka) tõttu.

Iga moslem peaks võtma need Allahi Sõnumitooja seisundid endale eeskujuks! Igale moslemile on vajalik ehtida end Allah Kõigekõrgema omadustega, sest meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Ehtige end Allah Kõigekõrgema omadustega (ahlak)!“ Näiteks on üks Allah Kõigekõrgema omadusi „Sattar“. See tähendab, et Ta katab patud.

Ka moslemil on vaja katta oma usuvenna vead ja puudused. Allah Kõigekõrgem annab oma teenrite patud andeks. Seepärast peaksid ka moslemid üksteisele vead ja üleastumised andeks andma. Allah Kõigekõrgem on Karim ja Rahim. See tähendab, et Tema arm ja heldus on külluslikud ning Tema halastus suur. Moslem peab olema helde ja halastav. Sama kehtib kogu kauni iseloomu kohta.

„Jah! Ma tean, et teie teete kogu töö ära. Kuid ma ei taha tööd tegijatest eralduda ja kõrval istuda. Allah Kõigekõrgem ei armasta seda, kes oma kaaslastest eraldub ja kõrval istub“ Hadith šarif

Sõnumitooja alaihis-salam kauneid iseloomujooni (ahlak) on väga palju. Igal moslemil on vaja neid õppida ja nende järgi oma iseloomu kujundada. Nii pääseb inimene selles ja teises maailmas õnnetustest ja vaevadest ning saab osa selle mõlema maailma isanda eestpalvest (šafaat).