HILJA AS-SAADAT
Habib al-akrami (sallallahu alaihi va sallam) välimust nimetatakse hilja as-saadatiks. Islamiõpetlased on selgelt ja üksikasjalikult, allikate ja tõenditega, kirja pannud Muhammedi alaihis-salam kõik nähtavad kehaosad, tema kuju, omadused, kaunid iseloomujooned ja kogu tema elu kuni pisimate üksikasjadeni. Need teadmised on kogutud õilsatest hadithidest, mis on tema enda sõnad, ja sellest, mida teatasid tema kaaslased. Teoseid, mis seda kõike sisaldavad, nimetatakse sijari raamatuteks. Tuhandete sijari raamatute seas on meie isand Prohveti hilja as-saadatit kirjeldavatest teostest kõige kuulsamad imaam at-Tirmizi „aš-Šamail ar-Rasul“, Kadi Ijadi „Šifa aš-šarif“, imaam Baihaki ja Abu Nuaim Isfahani „Dalail an-nubuvva“ ning hazrat imaam al-Kastalani teos „al-Mavahib al-ladunnija“. Õilsates hadithides ja jutustustes, mida edastasid õilsad kaaslased (ashab al-kiram), kirjeldatakse meie armsa Prohveti hilja as-saadatit nõnda: „Universumi uhkuse õnnistatud nägu, kõik tema õnnistatud kehaosad ja tema
õnnistatud hääl olid kaunimad kui kõigi teiste inimeste
näod, kehaosad ja hääled.
Tema õnnistatud nägu oli veidi ümar ja kui ta oli rõõmus, säras ta nägu nagu kuu.1 Tema õnnistatud otsaesiselt oli näha, kui ta
rõõmustas.
Meie isand Allahi Sõnumitooja nägi öösel sama hästi kui päeval.
Seda, mis oli tema taga, nägi ta sama hästi kui seda, mis oli
tema ees. Kui ta tahtis kõrvale või taha vaadata,
pöördus ta kogu kehaga ja vaatas. Maa poole vaatas ta sagedamini kui
taeva poole. Tema õnnistatud silmad olid suured ja ripsmed
pikad. Tema õnnistatud silmades oli pisut punetust. Tema silmaterad
olid süsimustad. Öösiti tõmbas ta oma õnnistatud silmadele kohli. Maailma uhkusel
(sallallahu alaihi va sallam) oli lai otsaesine.
Tema õnnistatud kulmud olid peened ega kasvanud kokku. Kulmude vaheline soon paisus, kui ta vihastas. Tema õnnistatud nina oli väga ilus ja keskelt pisut kõrgem. Tema õnnistatud pea oli suur. Tema õnnistatud suu ei olnud väike. Tema õnnistatud hambad olid valged ja esihambad hõredad. Kui ta rääkis, oli, nagu tuleks tema hammaste vahelt valgust (nur). Allah Kõigekõrgema teenrite seas ei ole nähtud kedagi, kes oleks rääkinud ladusamalt ja magusamalt kui tema.
Kui maailma uhkus sai neljakümneaastaseks,
pandi talle pähe prohvetluse kroon.
Ikka ja jälle kostis hääl: „Oo al-Amin,
Ma tegin sind halastuseks maailmadele.“
„Igas kirikus, kuhu ma sattusin, küsisin piiskopilt Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) omaduste ja hilja (kuju ja välimuse) kohta ning jätsin need ükshaaval meelde. Mediinasse naastes jutustasin kõik Allahi Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam). See meeldis talle“ Mugira ibn Šuba (radijallahu anhu)
Püha Koraan laskus salm salmi haaval selgete tõenditega,
ilmnes palju eri liiki imesid.
See puhas isik oli küll üleni valgus,
kuid igas tema kehaosas olid imed.
Esiteks: tema õnnistatud keha
vari ei langenud kunagi maha.
Pealaest jalatallani oli tema keha valgus,
ja on selge, et valgusel ei ole varju.
Tema õnnistatud pea kohal
oli alati pilv, mis andis talle varju.
Kuhu ta ka ei läinud, läks pilv kaasa
ja seisis alati tema pea kohal.
Imest tema õnnistatud silmades
räägin ma teile samuti.
Nii nagu ta nägi selgelt seda, mis oli tema ees,
nii nägi ta ka seda, mis oli tema taga.
Kuulge ka tema õnnistatud ninast,
vaadake, milline ime oli selles.
Kui Džibril al-Amin laskus ilmutusega,
samal hetkel, kui ta taevast lahkus,
tundis ta Džibrili lõhna
ja teadis, et too tuleb ilmutusega.
Kui see kuunäoline huuli liigutas,
liikus taevas ka päikeseketas.
Tema õnnistatud sõnad olid väga kergesti mõistetavad, need võitsid südamed ja tõmbasid hingi enda poole. Kui ta rääkis, reastusid sõnad nagu pärlid. Kui keegi oleks tahtnud tema sõnu kokku lugeda, oleks ta seda suutnud. Mõnikord kordas ta midagi kolm korda, et seda hästi mõistetaks. (Paradiisis räägitakse nii, nagu rääkis Muhammed alaihis-salam.) Tema õnnistatud hääl jõudis sinna, kuhu ei jõudnud kellegi teise hääl. Meie isand, maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam), oli naerusuine. Tema naer oli naeratus ja siis olid näha tema õnnistatud esihambad.
Kui ta naeratas, peegeldus tema valgus seintelt. Ka tema nutt oli vaikne nagu tema naer. Ta ei naernud kunagi valjusti ega nutnud valjul häälel, kuid kui ta oli kurb, voolasid tema õnnistatud silmist pisarad ja tema õnnistatud rinnast kostis heli. Ta nuttis, kui mõtles oma umma pattudele, Allah Kõigekõrgema kartusest, kui kuulis Püha Koraani, ja mõnikord namazi sooritades. Meie isand maailma uhkuse õnnistatud sõrmed olid jämedad. Tema õnnistatud käsivarred olid lihaselised. Tema õnnistatud peopesad olid laiad. Kogu tema keha lõhn oli meeldivam kui muskus. Tema õnnistatud keha oli nii pehme kui ka tugev. Anas ibn Malik ütleb: „Ma teenisin Allahi Sõnumitoojat kümme aastat. Tema õnnistatud käed olid siidist pehmemad.“
Tema õnnistatud nahk lõhnas meeldivamalt kui muskus ja ükskõik milline lill. Tema õnnistatud käsivarred, jalad ja sõrmed olid pikad. Tema õnnistatud varbad olid jämedad ning jalatallad ei olnud liiga kõrge võlviga ja olid pehmed. Tema õnnistatud kõht oli lai ja rinnaga ühetasa. Tema õlaotste luud olid jämedad ja tema õnnistatud rind oli lai. Tema auväärne süda (kalb aš-šarif) oli nazargah al-ilahi (paik, kuhu Allah Kõigekõrgem vaatab). Meie isand Õilsaim Sõnumitooja ei olnud väga pikk ega ka lühike. Kui tema kõrvale tuli pikk inimene, näis Allahi Sõnumitooja temast pikem. Kui ta istus, olid tema õnnistatud õlad kõrgemal kui kõigil teistel istujatel.
Tema juuksed ja habe ei olnud väga lokkis ega päris sirged, vaid loomult lainelised. Tema õnnistatud juuksed olid pikad. Varem kandis ta otsatukka, hiljem hakkas ta juukseid keskelt kaheks lahutama. Mõnikord laskis ta oma õnnistatud juuksed pikaks kasvada, mõnikord lõikas neid lühemaks. Juukseid ja habet ta ei värvinud. Kui ta suri, oli tema juustes ja habemes vähem kui kakskümmend valget karva. Oma õnnistatud vuntse lõikas ta lühikeseks. Vuntside pikkus ja kuju olid nagu tema õnnistatud kulmudel. Tal olid oma juuksurid.
Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) hoidis oma misvaki (hambapuhastuspulga) ja kammi alati enda juures. Oma õnnistatud juukseid ja habet kammides vaatas ta peeglisse. Meie isand, universumi uhkus, käis kiiresti, pilk enda ette suunatud, ja kui ta mõnest paigast möödus, oli seda tunda tema meeldivast lõhnast. Meie isand Allahi Sõnumitooja oli araablane. See tähendab, et tema jume oli valge, punakaga segatud, ning ta oli väga ilus, valgusrikas ja armas.“ Kes ütleb, et Prohvet oli must, muutub uskmatuks. Sõna „arab“ sõnaraamatutähendus on „ilus“. Näiteks „lisan al-arab“ tähendab „ilus keel“. Termini tähenduses, see tähendab geograafias, on araablane inimene, kes on sündinud ja üles kasvanud Araabiaks nimetatud poolsaarel, kasvanud selle kliima, õhu, vee ja toidu toel ning on nende inimeste verest. Nii nagu Anatoolia verest pärit inimesi nimetatakse türklasteks, Bulgaarias sündinuid ja üleskasvanuid bulgaarlasteks ja Saksamaa omi sakslasteks, nii on ka Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) araablane, sest ta sündis Araabia poolsaarel. Araablased on valged, nisukarva jumega. Eriti valge ja väga ilus oli meie Prohveti suguvõsa. Tema esiisa Ibrahim alaihis-salam oli ju valge ja Basra linna elaniku, valge uskliku nimega Taruh, poeg. Uskmatu Azar ei olnud Ibrahimi alaihis-salam isa, vaid tema isapoolne onu ja kasuisa.
„Ma teenisin Allahi Sõnumitoojat kümme aastat. Tema õnnistatud käed olid siidist pehmemad. Tema õnnistatud nahk lõhnas meeldivamalt kui muskus ja lilled“ Anas ibn Malik (radijallahu anhu)
Meie armsa Prohveti isa Abdullahi ilu kuulsus oli levinud Egiptuseni ning tema otsaesisel oleva valguse tõttu oli Mekasse tulnud ligi kakssada neidu, et temaga abielluda. Kuid Muhammedi alaihis-salam valgus sai osaks Aminale. Tema onu Abbas ja Abbasi poeg Abdullah olid samuti valged. Ka meie Prohveti järeltulijad on kuni Ülestõusmispäevani ilusad ja valged. Allahi Sõnumitooja kaaslased olid samuti valged ja ilusad. Usman (radijallahu anhu) oli valge ja heledapäine. Dihja al-Kalbi, saadik, kelle Allahi Sõnumitooja saatis Bütsantsi keisri Herakleiose valitsuse juurde, oli väga ilus. Kui ta tänavatel käis, tulid Bütsantsi neiud tänavale tema nägu vaatama. Džibril alaihis-salam tuli sageli Dihja (radijallahu anhu) kujul. Egiptuse, Šaami (Süüria), Aafrika, Sitsiilia ja Hispaania põliselanikud ei ole araablased. Kuid kuna araablased lahkusid Araabia poolsaarelt, et islamit maailmas levitada, ja tulid nendesse paikadesse, elab neid tänapäeval ka seal. Samamoodi elab neid Anatoolias, Indias ja teistes maades. Kuid tänapäeval ei ole õige nimetada ühegi neist maadest elanikke araablasteks.
Egiptuse elanikud on tõmmud. Abessiinia elanikud on mustad ja neid nimetatakse abessiinlasteks. Sansibari elanikke nimetatakse zandžideks; nemadki on mustad. Meie Prohveti sugulaste ja järeltulijate armastamine ja austamine on jumalateenimine (ibadat). Iga moslem armastab neid. Mustad fellahid, abessiinlased ja zandžid, kes tulid Anatooliasse külalistena, esitlesid end araablastena, et neid austataks ja kostitataks, ning Anatoolia lihtsameelsed moslemid uskusid nende sõnu ja armastasid neid. Selles armastuses ei tehta ju vahet mustal ja valgel. Must moslem on mitu korda ülem, väärtuslikum ja armsam kui valge uskmatu. See, et inimene on must, ei vähenda usu (iman) au. Hazrat Bilal al-Habaši ja Usama, keda Allahi Sõnumitooja väga armastas, olid mustad. Uskmatud Abu Lahab ja Abu Džahl, kelle pahelisus ja alatus on kõigile teada, olid valged. Allah Kõigekõrgem ei hinda inimest tema nahavärvi, vaid tema usu tugevuse ja jumalakartlikkuse (takva) järgi. Kuid see, et mustad end araablastena esitlesid, tuli kasuks islami vaenlastele, juutidele. Ühelt poolt kujutasid nad musti inimesi alaväärsete ja vastikutena. Nad kasutasid neid orjadena.
Teiselt poolt hüüdsid nad musti kasse ja koeri „araablasteks“ ning nimetasid araablasteks musti pilte ja karikatuure, mida nad ajalehtedes ja ajakirjades avaldasid; nii püüdsid nad noortele esitada araablast mustana ja niimoodi moslemi lapsi meie Prohvetist (sallallahu alaihi va sallam) võõrandada.
Kõik kaunid iseloomujooned olid koondunud Allahi Sõnumitooja isikusse. Need olid vehbi, see tähendab talle antud
Allah Kõigekõrgema poolt; need ei olnud kesbi, see tähendab hiljem vaevaga omandatud. Ta
ei neednud kunagi moslemit, tema nime nimetades, ega löönud kunagi kedagi
oma õnnistatud käega. Ta ei maksnud kunagi kellelegi kätte iseenda pärast. Kätte maksis ta Allahi pärast.
Oma sugulaste, kaaslaste ja teenritega käis ta ümber hästi ja alandlikult. Kodus oli ta
väga leebe ja naerusuine. Ta käis haigeid vaatamas ja viibis matustel. Ta
aitas oma kaaslasi nende töödes ja võttis nende lapsi sülle. Ometi
ei olnud tema süda nende asjadega hõivatud. Tema õnnistatud hing oli inglite maailmas.
Kes nägi Allahi Sõnumitoojat ootamatult, selle haaras hirm.
Kui ta ise ei oleks olnud leebe, ei oleks keegi prohvetluse seisundite tõttu saanud tema kõrval istuda ega
oleks jõudnud tema sõnu kuulata. Ent
häbelikkuse (haja) tõttu ei vaadanud ta ise oma õnnistatud silmadega kellelegi otse näkku.
Meie isand, maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam), oli
inimestest kõige heldem. Keegi ei ole kunagi
kuulnud teda ütlemas „Mul ei ole“, kui temalt
midagi paluti. Kui tal oli see, mida paluti,
andis ta selle; kui ei olnud, jäi ta vaikseks.
Tal oli nii palju headust ja ta tegi nii palju heategusid,
et ei Bütsantsi keisrid, Iraani šahhid
ega ükski teine valitseja suutnud teha nii palju head kui tema. Kuid ta
ise armastas elada puuduses. Ta elas nii, et söök ja jook ei tulnud talle
meeldegi. Ta ei öelnud kunagi: „Tooge süüa, sööme“ ega „Valmistage
seda või teist toitu.“ Kui talle toodi süüa, siis ta sõi ja ta võttis vastu
iga puuvilja, mida talle anti. Mõnikord sõi ta kuude kaupa väga vähe
ja armastas nälga. Mõnikord sõi ta aga palju. Söögi lõpus ta
vett ei joonud. Vett jõi ta istudes.2 Teistega koos süües
lõpetas ta söömise kõigist viimasena.3 Ta
võttis vastu igaühe kingituse. Sellele, kes talle kingituse tõi,
andis ta vastu mitu korda rohkem.
Tal oli kombeks kanda mitmesuguseid rõivaid. Kui saabusid
võõraste riikide saadikud, ehtis ta end: ta pani selga väärtuslikud ja
kaunid rõivad ning näitas oma kaunist nägu. Ta kandis ahhaatkiviga hõbesõrmust ja kasutas
seda pitserina. Sõrmusele oli kirjutatud „Muhammadun Rasulullah“. Tema ase
oli nahast ja täidetud datlipalmi kiududega. Mõnikord magas ta
sellel asemel, mõnikord maha laotatud nahal, mõnikord matil või
paljal maal. Ta magas paremal küljel, õnnistatud peopesa
parema põse all.4 Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ei võtnud zakaadivara,
ei söönud toorest sibulat ega küüslauku ega muud sellist ega lausunud luulet.
Meie isand Prohveti õnnistatud silmad magasid, kuid tema auväärne süda
ei maganud. Ta heitis magama näljasena, kuid ärkas täis kõhuga.
Ta ei haigutanud kunagi. Tema õnnistatud keha oli valgusest; selle vari ei langenud kunagi
maha. Kärbsed ei istunud tema rõivastele ning sääsed ja muud putukad
ei imenud tema õnnistatud verd.
Pärast seda, kui Allah Kõigekõrgem oli teatanud, et ta on Allahi Sõnumitooja, ei saanud šaitanid enam taevasse tõusta ega sealt teateid kuulda ning ennustajad ei suutnud enam midagi ennustada. Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) elab praegu elu, mida me ei tunne. Tema auväärne keha ei kõdune kunagi. Tema haua juures seisab ingel ja teatab talle õilsatest salavatidest, mida tema umma talle loeb. Paika tema kantsli (minbar) ja tema auväärse haua vahel nimetatakse Rauda al-mutahharaks. See paik on üks Paradiisi aedadest. Tema auväärse haua külastamine on kuulekuse tegudest suurim ja jumalateenimistest (ibadat) väärtuslikem. Õilsate kaaslaste (ashab al-kiram) suurimad kirjeldasid meie isand Prohveti ilu nõnda. Abu Huraira ütles: „Ma ei ole kunagi näinud kedagi ilusamat kui Allahi Sõnumitooja.
Otsekui oleks päike kogu oma säraga tema näol paistnud. Kui ta
naeratas, heitsid tema õnnistatud hambad seintele valgust.“
„Minu ummas armastavad mind kõige rohkem need, kes tulevad pärast mind ja kes ohverdaksid oma pere ja vara, et mind näha“ Hadith šarif
Ibn Abi Hala ütles: „Meie isand Prohveti õnnistatud nägu säras nagu täiskuu.“ Hazrat Ali ütles: „Kes nägi teda ootamatult, selle haaras tema aukartust äratava suursuguse ees hirm.
Kes temaga vestles ja teda tundma õppis, tundis kohe tema vastu soojust
ja armastas teda.“
Džabir ibn Samura ütles: „Allahi Sõnumitooja silitas oma õnnistatud käega mu nägu.
Ma tundsin tema käes meeldivat lõhna ja jahedust, otsekui oleks see äsja võetud
lõhnaainete müüja (attar) kotist. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja puudutas kellegi kätt
musafaha (islami kombe kohase kätlemise) ajal, ei kadunud see meeldiv lõhn
tolle inimese käelt terve päeva.“5
Meie ema hazrat Aiša ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja mõne lapse pead silitas,
oli see laps teiste laste seast tema meeldiva lõhna järgi kohe ära tunda.“6
Ühel päeval magas meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oma kodus. Tuli Anas ibn Maliki ema Umm Sulaim. Une ajal ilmusid meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud näole higipiisad. Umm Sulaim hakkas meie isand Prohveti õnnistatud higi kokku korjama. Kui meie isand Prohvet ärkas ja küsis, miks ta nii teeb, ütles Umm Sulaim, kes oli meie isand Prohveti piimatädi: „Me segame seda oma lõhnaainetega. Sinu higi on lõhnadest kõige kaunim ja
meeldivaim.“7
Abu Huraira ütles: „Ma ei ole näinud kedagi, kes käiks kiiremini kui Allahi Sõnumitooja.
Otsekui oleks maa tema ees kokku rullunud. Temaga koos käies pingutasime kogu
jõust ja sundisime end.“
Meie isand Prohvet rääkis erakordselt kaunilt. Ta teadis kõige täiuslikumal viisil, kust kõnet alustada ja kus see lõpetada. Tema sõnad olid häälduselt selged ning äärmiselt ladusad ja kõnekad. Tema kõnes ja sõnades ilmnes alati tähenduse õigsus. Kuna tema väljendusjõud oli erakordselt suur, ei väsinud ta rääkides kunagi ega pidanud end pingutama.
Meie isand Prohveti ilu
Kõrged islamiõpetlased, keda nimetatakse ulama ar-rasihiniks ja kes on nii välise (zahir) kui ka sisemise (batin) teadmise meistrid ning meie isand Prohveti pärijad, nägid teda kogu tema iluga ja armusid temasse. Neist esimene on Abu Bakr as-Siddik. Ta nägi meie isand Allahi Sõnumitoojas (sallallahu alaihi va sallam) prohvetluse valgust, mõistis tema ülimust, ilu ja kõrgust ning armus temasse. Selles armastuses jõudis ta nii kaugele, et keegi teine ei saanud temasarnaseks. Hazrat Abu Bakr nägi igal hetkel, kuhu ta ka ei vaadanud, meie isand Allahi Sõnumitoojat. Kord kirjeldas ta oma seisundit nii: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kuhu ma ka ei vaata, näen ma sind!“ Ja teinekord ütles ta: „Ma vahetaksin kõik oma head teod ühe sinu eksimuse (sahv) vastu.“ Üks neist, kes meie isand Allahi Sõnumitooja ilu kõige paremini nägid, mõistsid ja kirjeldasid, oli usklike ema hazrat Aiša. Hazrat Aiša oli õpetlane, mudžtahid, arukas, terane ja kirjanduslikult haritud. Ta rääkis väga kõnekalt ja ladusalt. Ta tundis väga hästi Püha Koraani tähendusi, lubatut (halal) ja keelatut (haram), araabia luulet ja arvutusteadust. Tal on luuletusi, milles ta kiidab Allahi Sõnumitoojat. Need kaks värsipaari lausus meie ema hazrat Aiša:
„Kui Allahi Sõnumitooja mõne lapse pead silitas, oli see laps teiste laste seast tema meeldiva lõhna järgi kohe ära tunda“ Hazrat Aiša (radijallahu anha)
Va lau samiu ahl-u Misra ausafa haddihi,
Lama bazalu fi saumi Jusufa min nakdin.
Lavima Zaliha lau ra aina džabinahu,
La asarna bil-katil kulubi alal-aidi.
Tõlge:
Kui Egiptuse inimesed oleksid kuulnud tema põskede ilust,
ei oleks nad Jusufi (alaihis-salam) eest kaubeldes andnud ühtki raha.
(Nad oleksid hoidnud kogu oma vara, et näha tema põski.)
Kui naised, kes Zalihat laitsid, oleksid näinud tema säravat otsaesist,
oleksid nad lõiganud käte asemel oma südameid (ega oleks valu tundnud).
Meie ema hazrat Aiša jutustab: „Ühel päeval võttis Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) lahti oma õnnistatud sandaalide rihmu ja mina istusin ja ketrasin lõnga. Vaatasin tema õnnistatud nägu. Tema säravalt otsaesiselt tilkus higi. Iga higitilk kiirgas valgust igas suunas ja pimestas mu silmi. Ma jäin hämmeldunult vaatama. Ta vaatas minu poole ja küsis: ‚Mis sinuga on, et sa nii mõttesse vajunult istud?’ Ma ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Vaadates valguse sära sinu õnnistatud näol ja kiiri, mida higipiisad sinu õnnistatud otsaesisel kiirgasid, unustasin ma end.‘ Allahi Sõnumitooja tõusis ja tuli minu juurde. Ta suudles mind silmade vahele ja ütles: ‚Oo Aiša! Allah Kõigekõrgem andku sulle head! Mina ei suutnud sind nii rõõmustada, nagu sina rõõmustasid mind.‘“ See tähendab, et ta ütles: „Rõõm, mille sina mulle valmistasid, on suurem kui rõõm, mille mina sulle valmistasin.“ Ta suudles hazrat Aišat tema õnnistatud silmade vahele sellepärast, et Aiša armastas meie isand Allahi Sõnumitoojat ja nägi tema ilu mõistva pilguga. Seepärast teda tunnustati ja tänati.
Värsirida:
Kiitus mu silmadele, mis suudavad näha sinu ilu!
Ja värsipaar:
Kui head on need silmad, mis vaatavad Kaunist!
Kui õnnelik on see süda, mis tema pärast põleb!
Nähtav ilu, mis oli koondunud Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud kehasse ja mis peegeldas sisemist ilu, ei ole koondunud ühegi teise inimese kehasse.
Hazrat imaam al-Kurtubi on edastanud nõnda: „Meie isand Õilsaima Sõnumitooja ilu ei ilmnenud täielikult. Kui tema tõeline ilu oleks nähtavaks saanud, ei oleks õilsad kaaslased (ashab al-kiram) jõudnud teda vaadata. Kui ta oleks näidanud oma tõelist ilu, ei oleks keegi suutnud teda vaadata.“
Jusuf alaihis-salam ilmus inimestele oma välise (zahir), meie isand Allahi Sõnumitooja aga oma sisemise (batin) iluga. Kui nähti Jusufi alaihis-salam ilu, lõigati käsi. Meie isand Allahi Sõnumitooja täiuslikkusega (kamal) lõigati läbi zunnarid, purustati ebajumalakujud ja hajutati uskmatuse (kufr) pilved. Õilsad kaaslased küsisid meie isand Prohvetilt: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sina oled ilusam või oli Jusuf alaihis-salam ilusam?“ Ta vastas: „Mu vend Jusuf on minust ilusam (sabih), mina olen temast armsam (malih). Tema nähtav ilu on suurem kui minu nähtav ilu.“
Ühes oma õilsas hadithis ütles meie isand Prohvet: „Iga prohvet, kelle Allah Kõigekõrgem on saatnud, on kauni näo ja kauni häälega. Teie Prohvet aga on neist kõige kaunima näo ja kõige kaunima häälega.“
Üks mees tuli meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja küsis: „Oo Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja! Millal saabub Ülestõusmispäev (kijamat)?“ Meie isand Prohvet küsis temalt: „Mida sa oled Ülestõusmispäevaks ette valmistanud?“ Mees vastas: „Tõsi küll, ma ei ole Ülestõusmispäevaks valmistunud nii, et sooritaksin palju namazi, paastuksin või annaksin almust. Kuid ma armastan Allah Kõigekõrgemat ja Tema Sõnumitoojat.“ Siis ütles meie isand Prohvet: „Inimene on koos sellega, keda ta armastab.“8
Allahi Sõnumitooja armastamine on fard al-ain (igaühe isiklik kohustus) kõigile moslemitele.
Kui armastus selle juhi vastu juurdub südamesse, on väga kerge elada islami järgi ning jõuda usu (iman) ja islami maitse ning ammendamatu mõnuni. See armastus paneb inimese täielikult järgima mõlema maailma isandat. Selle armastuse kaudu saab inimesele osaks au jõuda lõputute ja kirjeldamatute andide ja õnnistusteni (baraka), mida Allah Kõigekõrgem on oma Habibile andnud. Ahl as-Sunna õpetlased ja nende raamatud, mis viivad iga moslemi, nii väikese kui ka suure, otse Allahi Sõnumitooja armastuse juurde, on nende õnnistuste tõendid.
Usklikul (mumin), kes mainib või kuuleb Sõnumitooja alaihis-salam õnnistatud nime, on kohustus (vadžib) olla rahulik, käituda kombekalt ning austada teda südame ja kehaga, otsekui viibiks ta Allahi Sõnumitooja auväärses seltskonnas.
Kui jutustatakse midagi meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud sõnadest või tegudest, siis kuulub tema austamise ja aupaklikkuse juurde vastata sellele millegagi, mis tema au kõrgendab. Samuti kuulub tema austamise juurde see, et Allahi Sõnumitoojat ei kirjeldata sõnadega, mida inimesed kasutavad madala ja alandliku seisundi kohta.
Näiteks ei nimetata Allahi Sõnumitoojat vaeseks. Teda ei nimetata karjaseks. Kui öeldakse: „Meie isand Allahi Sõnumitooja armastas seda ja seda“, siis kuulub tema austamise juurde mitte öelda: „Aga mina seda ei armasta.“ Samuti, kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) on öelnud: „Mina ei söö millelegi toetudes ega millegi najal“9, nõuab austus, et talle ei vastataks: „Aga mina söön toetudes“, ja et seejärel ei söödaks toetudes. Nendest asjadest kinnipidamine kuulub Allahi Sõnumitooja austamise juurde. Kui neid eiratakse teadlikult, kavatsusega neid mitte tähtsaks pidada, avab see uskmatuse (kufr) uksed.
Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja austamise juurde kuulub ka see, et Püha Koraani ja õilsate hadithide raamatute peale ei panda ühtegi teist raamatut ega majapidamisasja. Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja austamise juurde kuulub, et neilt raamatutelt pühitakse tolm ning et ära ei visata paberit, millel on Allah Kõigekõrgema auväärne nimi või meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud nimi. Selliseid pabereid ei rebita. Veelgi suuremat austust tuleb osutada paberitele, mis on kirjutatud islami tähtedega. Kui raamatud ja paberid, milles on Allah Kõigekõrgema auväärne nimi ja pühad salmid, vanadusest rebenevad, tuleb need mähkida puhtasse riidesse ja maasse matta või veega pesta, nii et kiri kaob, või põletada. Põletamise järel maetakse tuhk. Põletamine on parem kui kirja mahapesemine, sest pesuvesi võib sattuda jalge alla.
Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) pühapaiga (haram), Mediina al-Munavvara, austamine ja sellest lugupidamine, seal keelatud asjadest (või pattude tegemisest) hoidumine ning Mediina al-Munavvara elanike kostitamine ja nende vastu lahke olemine loetakse samuti Allahi Sõnumitooja austamiseks.
Sina oled mu olemise kuningriigi sultan,
tõesti, sina oled mu hinge armastatu.
Sezai on nüüd hävitanud kõik, mis tal oli,
ainus, mis on olemas, on sinu heldus.
Hasan Sezai
„Mu vend Jusuf on minust ilusam (sabih), mina olen temast armsam (malih). Tema nähtav ilu on suurem kui minu nähtav ilu“ Hadith šarif