HÜVASTIJÄTUHADŽ

Hidžra kümnendal aastal valmistus meie isand Prohvet hadžiks ja käskis ka Mediina moslemitel hadžiks valmistuda. Ta saatis sõna ka väljaspool Mediinat elavatele. Selle peale kogunes Mediinasse tuhandeid moslemeid. Meie isand Allahi Sõnumitooja ostis ohvriks sada kaamelit. Enne teeleasumist võttis ta gusli (täispesu). Ta kammis oma õnnistatud juukseid, võidis end kaunite lõhnadega ning pani selga izari ja rida. Kui ettevalmistused olid lõpetatud, lahkus meie armas Prohvet zulkaadakuu 25. päeval pärast keskpäevast namazi enam kui kolmekümnetuhandelise karavaniga Mediinast. Šadžara teed mööda jõuti Zul-Hulaifasse. Seal ületas kaaslaste arv nelikümmend tuhat. Öö veedeti seal. Meie armas Prohvet laskis tuua ühe neist sajast kaamelist, mille ta oli kaasa võtnud. Ta kriimustas selle küüru paremat külge, et tuleks verd (ohvrilooma tunnusena), riputas selle kaela kaks puukinga ja käskis kaaslastel sama teha. Ta sooritas kaks rakaati ihrami namazi. Pärast Allah Kõigekõrgema kiitmist ja ülistamist tegi meie isand Sarvar al-kainat dua: „Oo Allah! Tee see mulle vastuvõetud ja õnnistatud (mabrur) hadžiks, milles ei ole silmakirjalikkust, uhkeldamist ega kuulsusejanu.“ Ta astus ihrami ja hakkas Džibrili alaihis-salam teatel valjul häälel talbijat lausuma. Kui õilsad kaaslased ühinesid, hakkasid maa ja taevas kajama talbija hüüetest: „Labbaik! Allahumma labbaik! Labbaik! La šarika laka labbaik! Innal hamda van-nimata laka val-mulka la šarika lak!…“

Baida teed mööda suunduti Malali poole. Kaaslased voolasid tema järel nagu tulvavesi. Teel ühines aina uusi inimesi. Kui jõuti Rauha orgu, kus ligi seitsekümmend prohvetit, nende seas Musa alaihis-salam, olid namazi sooritanud, ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „See org on üks Paradiisi orgudest.“ Siin sooritati namaz. Sealt mindi Munsarafi ja hommikune namaz sooritati Asasas. Kui jõuti Lahj Džamali, jäi ta haigeks ja laskis endale kuppudega verd lasta (hidžama). Seejärel peatuti Sukjas. Kui jõuti Abvasse, kus oli surnud tema auväärne ema hazrat Amina, külastas ta tema hauda ja nuttis. Nutma hakkasid ka tema kaaslased. Seejärel jõuti Talaat al-Jamani, Džuhfasse, Gadir Humi, Kudaidi ja Usfani orgu. Siin ütles meie isand Prohvet hazrat Abu Bakrile: „Hud ja Salih alaihimas-salam käisid siit läbi hadži talbijat lausudes, vöö ümber villane mantel (aba), seljas kirju riie, istudes noortel punastel kaamelitel, mille päitsed olid punutud palmikiust.“1 Edasi mindi Ganimi, Marruzzahrani ja Šarifi kaudu ning jõuti Zi Tuvasse. Pärast seal öö veetmist ja hommikuse namazi sooritamist mindi mööda Hadžunist ja siseneti Kada tõusu kaudu Mekasse. Pärast 10 päeva kestnud teekonda jõuti zulhidždža 4. päeval Mekasse. Kui ühinesid need, kes olid tulnud hadžile Jeemenist ja teistest maadest, ületas moslemite arv 90 000. (Ühe pärimuse järgi oli neid sada neliteist tuhat, teise järgi umbes sada kakskümmend tuhat.)

„Oo Allah! Tee see mulle vastuvõetud ja õnnistatud (mabrur) hadžiks, milles ei ole silmakirjalikkust, uhkeldamist ega kuulsusejanu“ Hadith šarif

Baitullahi nähes tegi meie isand Allahi Sõnumitooja dua:

„Oo Allah! Suurenda selle Koja au, ülevust, aukartust ja austust. Ja suurenda nende au, aukartust, austust ja headust, kes seda Koda hadži ja umraga austavad.“

Ja siis alustas ta hadži rituaale (manasik). Kogu hadži aja elas ta Meka ja Mina vahel Abtahis püstitatud telgis. Meie armas Prohvet läks zulhidždža 8. (tarvija) päeval Minasse ja 9. (arafa) päeval Arafatile. Ta tuli Arafati oru keskel asuvasse Urana orgu ja peatus seal. Pärast keskpäeva pidas ta oma kaameli Kasva seljas hüvastijätujutluse ja jättis hüvasti õilsate kaaslastega, radijallahu anhum.2

MA TULIN SINU JUURDE!
Oo patuste varjupaik, ma tulin sinu juurde varju otsima!
Ma tegin palju vigu; ma tulin sind anuma!
Ma eksisin pimedatesse paikadesse, vajusin soosse;
ma tulin valguse allika juurde, mis valgustab õiget teed.
Mul on jäänud vaid üks hing, oo kõigi hingede hing!
Kas sobib öelda: „Ma tulin oma elu ohverdama“?
Sina oled kannatajate arst, mina aga südamehaige.
Ma tulin koputama sinu uksele, et leida rohtu südamehaavale.
Viga on viia midagi heldete uksele;
ma tulin suudlema mulda, mida sa oma sammuga austasid.
Mu patud on suured nagu mägi, mu nägu must nagu tõrv!
Ma tulin, et sellest koormast ja mustusest täiesti vabaneda.
Üksainus piisk sinu helduse merest puhastab kindlasti kõik,
kuigi ma tulin tegude raamatuga, mis on must nagu mu nägu.
Kui saaksin vaid oma näo sinu uksele panna, oo hingest kallim armastatu!
Mida veega ei saavutata, see saavutatakse selle mullaga!