TABUKI SÕJARETK
Tabuk on tuntud paik Mediina al-Munavvara ja Damaskuse linna vahel. Mõned on öelnud, et see on allika nimi. Kuna see oli meie isand Prohveti viimane sõjaretk, nimetati seda Tabuki sõjaretkeks (gazva). Seda nimetatakse ka Fadihaks, sest munafikid said sellel sõjaretkel häbisse. Seda nimetatakse ka Džaiš al-usraks. Sellel sõjaretkel kannatasid moslemid suuri raskusi. Lisaks oli tee pikk ja ilm väga palav. Vaenlase sõdureid oli palju ja nad olid tugevad. Oli näljaaeg. Ühel kaamelil ratsutas kümme inimest. Enamik sõdureid ei söönud kuu aega midagi peale datlite. Mõnikord sõid nad röstitud otra. Mõnikord ei leidnud nad sedagi. Tabuki retkele asuti teele hidžra üheksanda aasta radžabikuus, neljapäeval.
Sel üheksandal aastal, mil islam Araabia poolsaarel kiiresti levis, kirjutasid kristlastest araablased kirja Bütsantsi keisrile Herakleiosele, kes kadestas „islami riiki“ ja tahtis takistada selle kasvamist: „See inimene, kes tuli välja prohvetluse väitega, on surnud. Moslemid on praegu nälja ja puuduse käes. Kui tahad neid oma usku pöörata, on nüüd selleks õige aeg.“ Selle kirja peale saatis Herakleios Kubadi juhtimisel nelikümmend tuhat meest moslemitega sõdima. Sellest kuuldes kutsus meie isand, universumi uhkus, oma kaaslased kokku ja käskis neil sõjaks valmistuda. Kuna sel aastal oli põud, olid kaaslased ainelises mõttes suures kitsikuses. Ainult kaupmeestel oli olukord veidi parem. Islami sõjavägi oli väga suur. Toitu ja sõjavarustust oli vähe. Ees ootasid raskused. Meie isand Prohvet soovis, et tema kaaslased aitaksid rahaga varustada sõdureid, kes sõjast osa võtavad. See meie isanda (sallallahu alaihi va sallam) soov pani kaaslased liikuma. Igaüks tõi, mis tal oli, ja püüdis valmistuda džihaadiks oma vara ja eluga.
Meie isand Prohveti koopakaaslane hazrat Abu Bakr oli toonud kogu oma vara. Kui Õilsaim Sõnumitooja küsis: „Mida sa jätsid oma perele, oo Abu Bakr?“, vastas ta: „Ma jätsin neile Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja.“ Hazrat Umar oli toonud abiks poole oma varast. Kui meie isand Prohvet ka temalt küsis: „Mida sa jätsid oma perele, oo Umar?“, vastas ta: „Jätsin sama palju, kui tõin.“ Meie isand Prohvet ütles: „Teie kahe vahel on sama vahe, mis teie sõnade vahel.“ Seepeale ütles hazrat Umar: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Abu Bakr! Sa jõuad minust ette igas heategude võistluses. Nüüd mõistsin ma hästi, et ei suuda sind mitte milleski ületada“ ja avaldas nõnda talle oma lugupidamist.1 Õilsad kaaslased püüdsid aidata nii palju, kui jõudsid. Kuid munafikid pilkasid neid: „Te annate selleks, et uhkustada.“ Meie isand Prohvet ütles: „Kes annab täna sadaka, selle kasuks annab see sadaka Ülestõusmispäeval Allah Kõigekõrgema ees tunnistust.“ Meie isand Prohveti õnnistatud sõnade peale hakkasid usklikud veel rohkem aitama. Hazrat Usman ibn Affan varustas poole sõjaväest.2 Usman Zinnurain (radijallahu anhu) oli sellele sõjaväele andnud koos varustusega üheksasada viiskümmend kaamelit ja viiskümmend hobust ning kattis ka nende ratsanike varustuse kulud; peale selle saatis ta veel kümme tuhat dinaari ehk seitsesada rukijjat kulda.3 Nõnda sai temast moslemite seas kõige suurem abistaja. Hazrat Usman oli sõjaväe vajadused nii põhjalikult rahuldanud, et ei unustanud panna kaasa isegi pakknõelu, millega veelähkreid parandada. Selle abi pärast ütles meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam): „Tänasest peale ei kirjutata Usmanile ühtegi pattu.“4 Üks väga vaene kaaslane ammutas sel ööl hommikuni ühes datlipalmiaias vett, et saada džihaadi toetamise tasu (savab), tõi teenitud datlid meie isand Prohvetile ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma tõin, mis mul on, et pälvida oma Issanda heameel. Palun võta see vastu.“
„Oo Umar! Teie kahe (sinu ja Abu Bakri) vahel on sama vahe, mis teie sõnade vahel“ Hadith šarif
Kui moslemitest mehed püüdsid aidata nii palju, kui suutsid, täitsid ka naised sellel teel neile langenud kohust täiel määral. Kui valmistuti Tabuki retkeks, olid moslemid väga raskes olukorras. Nälg oli nii karm, et paljud õilsad kaaslased, kellel polnud enam midagi, tulid meie isand Prohveti juurde ja ütlesid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Meil ei ole ratsalooma! Meil ei ole ka midagi süüa! Me ei taha selle sõjaretke ajal sinust lahku jääda ja soovime pälvida džihaadi tasu.“ Meie armas Prohvet teatas neile kurvalt, et tal ei ole enam ühtegi looma, mille selga neid panna. Kord tulid Salim ibn Umair, Abdullah ibn Mugaffal, Abu Laila Mazini, Ulba ibn Zaid, Amr ibn Humam, Harami ibn Abdullah ja Irbad ibn Sarija meie armsa Prohveti ette ja palusid sedasama. Kui meie isand ütles neile suures kurbuses: „Ma ei leia midagi, mille selga teid panna“, hakkasid nad nutma kurbusest, et peavad meie isand Prohvetist lahku jääma ega saa džihaadist osa võtta. Siis saatis Allah Kõigekõrgem alla püha salmi, mille tähendus on: „(Oo Minu Sõnumitooja!) Kui nad tulid sinu juurde (et džihaadist osa võtta), ütlesid sa neile: ‚Mul ei ole võimalik anda teile ratsuloomi.‘ Nad pöördusid tagasi, pisarad silmis, kurvastades, et neil ei ole selle tee jaoks midagi anda (ja et nad ei saa sõjast osa võtta). Neil ei ole mingit vastutust (pattu).“5 Lõpuks varustasid hazrat Abbas ja hazrat Usman ka nemad sõjaretkeks. Kui ettevalmistused olid lõpetatud, kogus meie isand Prohvet sõjaväe Sanijjat al-Vadasse. Neid, kes sõjaretkest osa ei võtnud, oli nii vähe, et neid peaaegu polnudki. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja oli sõjaväe kokku kogunud ja otsustanud liikvele minna, jäi tema asemikuks Mediinasse Muhammed ibn Maslama.6 Retke alustades ütles meie isand Prohvet: „Võtke kaasa lisajalatseid. Kuni teil on varujalatseid, ei näe te vaeva.“
Kui sõjavägi liikvele läks, rääkis munafikide pealik Abdullah ibn Ubai moslemite hirmutamiseks võimatuid asju. Ta ütles isegi: „Ma vannun, mulle tundub, nagu näeksin teda ja tema kaaslasi kahekaupa köitega kinni seotutena…“ Kuid õilsad kaaslased ei teinud neist sõnadest väljagi ja nende igatsus džihaadist osa võtta kasvas järjest. Seda nähes olid munafikid masendusest murtud. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja hakkas Sanijjat al-Vadast Tabuki poole liikuma, laskis ta sõjaväe lipud (suured ja väikesed) lahti rullida. Suure lipu andis ta hazrat Abu Bakrile, ühe lipu hazrat Zubair ibn Avvamile. Ausi hõimu lipu andis ta Usaid ibn Hudairile, Hazradži hõimu lipu Abu Dudžanale.7 Meie isand Prohveti juhtimisel olevaid õilsaid kaaslasi oli kolmkümmend tuhat, neist kümme tuhat ratsanikku. Parema tiiva juhiks määrati hazrat Talha ibn Ubaidullah, vasaku tiiva juhiks hazrat Abdurrahman ibn Auf.8 Aulised kaaslased asusid väga kuumas ilmas oma Prohveti juhtimisel teele. Kuna nende eesotsas oli Allah Kõigekõrgema Habib, ei saanud toidu ja joogi puudumine neid teelt tagasi pöörata ega tee pikkus ja vaenlase sõdurite rohkus neid hirmutada. Sellises olekus võis minna kõikjale. Meie armas Prohvet ja kangelaslikud kaaslased puhkasid igas peatuspaigas mõnda aega ja jätkasid siis teekonda. Nende kaheksas peatuspaik oli Hidžr, kus hävitati Salihi alaihis-salam rahvas. Allah Kõigekõrgem oli nad hävitanud kohutava karjatusega, see tähendab heliga, sest nad ei kuulanud oma prohveti käsku. Universumi Sultan ütles oma kaaslastele: „Täna öösel puhub vastassuunast tugev torm. Ärgu tõusku keegi püsti, kui tema kõrval ei ole kaaslast. Igaüks sidugu oma kaameli põlv kinni. See on paik, kuhu on laskunud karistus. Ärgu keegi joogu sellest veest ega võtku sellega abdesti!…“ Kõik kuuletusid sellele käsule. Öösel tõusnud tugev torm hakkas kõike ümberringi segi paiskama. Sel ajal tõusis üks mees, kes oli unustanud oma kaameli kinni siduda, üksi seda otsima; torm haaras ta kaasa ja paiskas Tajji mäe jalamile. Üks teine oli väga hädas. Kohas, kuhu ta läks hädale, haigestus ta tõppe, mida nimetatakse hunnakiks (läkaköha). Meie isand Prohveti dua peale sai ta jälle terveks.
Sel hommikul ei olnud veenõudes enam tilkagi vett. Janu tõttu olid kõik suremas. Munafikid kasutasid juhust ja püüdsid tüli õhutada: „Kui Muhammed oleks tõesti prohvet, teeks ta dua ja laseks vihma sadada.“
Kui asi maailmade isandale ette kanti, tõstis ta oma õnnistatud käed ja anus Allah Kõigekõrgemat vihma andma. Kuumas ja pilvitus ilmas tekkisid kohe vihmapilved. Algas tugev vihm. Kõik täitsid oma nõud, võtsid abdesti ja jootsid loomi. Kui vihm lakkas ja pilved hajusid, nähti, et vihma oli sadanud ainult sõjaväe kohal.
„Kes annab täna sadaka, selle kasuks annab see sadaka Ülestõusmispäeval Allah Kõigekõrgema ees tunnistust“ Hadith šarif
Tabuki sõjaretk
Meie armas Prohvet ja kaaslased laususid takbiri. Nad kiitsid Allah Kõigekõrgemat. Munafikidele ütlesid nad: „Nüüd ei ole teil enam ühtegi vabandust. Uskuge Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse ning saage vagadeks moslemiteks!…“ Kuid häbitud munafikid vastasid: „Mis siis?… Pilv sadas mööda minnes ja läks ära!…“ Ka nälg oli jõudnud äärmuseni – nii kaugele, et ühte datlit pidid jagama kaks inimest. Kõrvetavast kuumusest, näljast ja janust hoolimata jõuti Tabukile lähedale. Meie isand Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Inšallah (kui Allah Kõigekõrgem tahab) jõuate homme ennelõunal Tabuki allikani. Ärge puudutage seda vett enne, kui mina tulen.“ Järgmisel päeval jõuti sinna. Allikas oli vett üsna vähe. Meie armas Prohvet laskis sellest veest pisut nõusse panna, pistis oma õnnistatud käe sinna ja tegi dua. Siis valati vesi tagasi allikasse. Vesi tõusis äkitselt ja seda sai palju. Kuigi kogu kolmekümnetuhandeline islami sõjavägi jõi, ei vähenenud see sugugi. Hiljem niisutati kogu ümbrus selle veega, mis oli meie isanda, universumi uhkuse ime. See piirkond muutus haljaks lagendikuks ja oli õnnistusest tulvil. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja koos auliste kaaslastega Tabukisse jõudis, ei leidnud nad eest Bütsantsi sõjavägesid, mis koosnesid bütsantslastest ja ristiusustatud araabia hõimudest, nagu Amila, Lahm ja Džuzam. Mutas oli sajatuhandeline Bütsantsi sõjavägi kolmele tuhandele mudžahidile kaotanud. Nüüd aga seisid nende vastas kolmkümmend tuhat mudžahidi ja nende väejuht oli Universumi isand. Kui bütsantslased kuulsid, et meie armas Prohvet on oma kangelaslikud kaaslased kokku kogunud ja tulnud, otsis igaüks neist kohta, kuhu põgeneda.
Pärast kaaslastega nõu pidamist ei läinud meie isand Allahi Sõnumitooja Tabukist kaugemale. Sel ajal kuulsid mõned selles piirkonnas elavad hõimud ja riigid, et islami sõjavägi on tulnud. Hirmu pärast saatis igaüks neist meie isand Prohveti juurde saatkonna ja palus džizja maksmise eest amani. Meie isand Prohvet halastas nende peale ja võttis nende ettepanekud vastu. Igaühega kirjutati eraldi lepingupunktid ja neile teatati, et nad on kaitse all.
Meie isand Sarvar al-kainat alaihi afdalus-salavat ootas vaenlast ligi kakskümmend päeva. Tabukis pidas ta õilsate kaaslastega palju vestlusi (sohbat) ja pesi nende südamed valguse meres. Oma õnnistatud südamest pursuvat vaimset küllust (faiz) ja õnnistust valas ta nende südamesse. Ühes oma võrratus vestluses ütles ta: „Kas ma ütlen teile, kes on inimestest parim ja auväärseim?“ Õilsad kaaslased vastasid: „Ütle meile, oo Allahi Sõnumitooja!“
Siis ütles ta: „Inimestest parim on see, kes viimse hingetõmbeni töötab Allah Kõigekõrgema teel – oma hobuse või kaameli seljas või jalgsi. Inimestest halvim aga on see ülemeelik inimene, kes loeb Allah Kõigekõrgema Raamatut, kuid ei saa sellest mingit kasu.“
Kellelegi, kes küsis šahiidiks saamise kohta, ütles ta: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu: Ülestõusmispäeval tulevad šahiidid, mõõgad kaelas rippumas. Nad istuvad valgusest (nur) minbaridel.“9
Selle sõjaretke ajal nähti palju meie isand Prohveti imesid. Näiteks kord, kui valmistuti Tabukist Mediinasse tagasi pöörduma ja kaaslaste nälg oli muutunud talumatuks, tulid nad ja kandsid oma olukorra meie isand Prohvetile ette. Meie isand Allahi Sõnumitooja laskis koguda nende järelejäänud toidu nahast laudlinale. Sellest sai vaevu täis väike pott. Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) uuendas oma abdesti ja sooritas kaks rakaati namazi. Ta avas oma õnnistatud käed ja tegi dua, et toitu oleks külluslikult. Siis käskis ta kaaslastel oma nõud tuua. Need täideti nii, et suures sõjaväes ei jäänud ühtegi tühja nõud. Peale selle nähti, et toit laudlinal ei vähenenud sugugi, kuigi kõik mudžahidid sõid kõhu täis.
„Inšallah jõuate homme ennelõunal Tabuki allikani. Ärge puudutage seda vett enne, kui mina tulen“ Hadith šarif
Halid ibn Valid Dumat al-Džandalis
Tabukis viibides saatis hazrat Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) Halid ibn Validi (radijallahu anhu) Dumat al-Džandalisse. Sealne kuningas Ukaidir ibn Abdulmalik oli kristlane. Islami sõdurid lähenesid kindlusele ja jäid varitsusse. Kui Ukaidir sai teada, et kindluse värava ette on tulnud metsveis, hüppas ta hobuse selga ja asus seda jahtima. Sel ajal kui Ukaidir, tema vend Hassan ja nende saatjaskond jahil olid, piirasid mudžahidid nad sisse. Kui Hassan mõõga järele haaras, ta tapeti. Ukaidir võeti vangi. Teised põgenesid ja varjusid kindlusesse. Hazrat Halid ütles Ukaidirile: „Ma annan sulle amani ja viin su Allahi Sõnumitooja ette. Kuid sel tingimusel: sa lähed kindlusesse ja annad üle kaks tuhat kaamelit, kaheksasada hobust, kaheksasada kilpi ja nelisada oda. Kuningavõim jääb ka edaspidi sinule.“ Ukaidir nõustus. Nad läksid kindlusesse, võtsid sõjasaagi ja tulid Mediinasse. Ülevasse juuresolekusse lastud Ukaidir ja tema vend Hasar uskusid ja said moslemiteks.
Lõks
Mudžahidid olid Tabukist lahkunud ja suundusid Mediina poole. Munafikid leppisid omavahel kokku, et seavad meie armsale Prohvetile lõksu ja tapavad ta. Ühel ööl seadsid nad varitsuse kitsas kurus tee ääres, mida mööda islami sõjavägi liikus. Meie isand Prohveti kaamelit juhtis päitsetest hazrat Ammar ibn Jasir ja tema järel tuli hazrat Huzaifa ibn Jaman. Džibril alaihis-salam teatas, et munafikid on kokku leppinud ja valmistavad ette mõrvakatset. Kurule lähenedes ütles meie isand Prohvet sõjaväele: „Minge orgu; seal on teil nii kergem kui ka avaram.“ Kui ta ise suundus kitsa kuru poole, liikus sõjavägi oru sisse. Kui Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kurule lähenes, ründas see munafikide rühm, näod maskeeritud. Hazrat Huzaifa hüüdis: „Oo Allah Kõigekõrgema vaenlased!“ ja hakkas käes oleva kepiga munafikke ja nende loomi lööma. Sellest kisast ja kärast hirmunud kaksteist munafikki segunesid kohe sõdurite sekka. Meie isand Allahi Sõnumitooja teatas nende nimed hazrat Huzaifale ja keelas tal neid teistele öelda.
Juhtunust kuulnud hazrat Usaid ibn Hudair tuli tema juurde ja anus väga: „Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ütle mulle, kes nad on, ja ma toon sulle nende pead!“ Kuid Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ei lubanud seda.10
Masdžid ad-Dirar
Kui meie armas Prohvet ja tema kangelaslikud kaaslased olid bütsantslastele hirmu nahka ajanud ja nende vastupanu murdnud, lähenesid nad lõpuks valgusküllasele Mediinale. Universumi Sultan käskis kaaslastel peatuda paigas nimega Zi Avan, Mediinale väga lähedal. Sel ajal kui kaaslased puhkasid, tulid mõned munafikid meie armsa Prohveti juurde ja palusid, et ta austaks oma külaskäiguga Masdžid ad-Dirari (Dirari mošeed). Masdžid ad-Dirar asus Kubas. Munafikid olid selle ehitanud otse esimese mošee vastu, mille meie isand Allahi Sõnumitooja oli lasknud Kubasse ehitada oma hidžra ajal Mediinasse. Kui meie armas Prohvet koos kaaslastega Tabuki poole läks, olid munafikid tulnud tema juurde ja kutsunud teda järgmiste sõnadega: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me ehitasime uue mošee. Kas austaksid meid oma tulekuga ja juhataksid meile namazi?“ Kuid sõjaretkel olev maailmade isand oli öelnud, et kui saatus lubab, võib ta Tabukist tagasi tulles sealt läbi astuda.
Munafikide eesmärk oli lõhestada moslemite kogukond, kasutada seda oma sihtide tööriistana ja õhutada tüli, et moslemid omavahel vaenu läheksid. Nad kavatsesid isegi kutsuda Bütsantsi sõdurid Mediinasse ja aidata neid relvadega, mida nad olid sellesse mošeesse ladustanud. Kui neil õnnestuks saavutada, et meie isand Prohvet sooritab seal namazi, tekiks mulje, et Masdžid ad-Dirar on püha (mukaddas) paik. Nõnda võistleksid moslemid omavahel, et seal namazi sooritada, ja langeksid justkui munafikide võrku!… Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) oli munafikide kutse vastu võtnud ja otsustanud sinna minna. Allah Kõigekõrgem saatis alla suura at-Tauba 107. ja 108. püha salmi ning teatas asja tegeliku sisu. Siis ütles maailmade isand Malik ibn Duhšumile ja Asim ibn Adile: „Minge sellesse mošeesse, mille rahvas on ülekohtune! Lammutage see ja põletage see!“ Õhtuse ja öise namazi vahel läksid nad sinna ja panid hoone põlema. Seejärel lammutasid nad selle ja tegid maatasa. Munafikide hulgast ei kostnud ainsatki häält.11 Kuuldes, et meie isand Prohvet ja tema aulised kaaslased lähenevad, kogunesid mediinalased kohe ja läksid neile suure vaimustusega vastu…
Abdullah ibn Ubai surm
Kaks kuud pärast meie armsa Prohveti naasmist Tabuki retkelt, šavvalikuus, suri munafikide pealik Abdullah ibn Ubai. Pärast seda lagunes munafikide ühtsus ja nad hajusid.12 Nõnda oli muserdatud mitte ainult munafikide, vaid ka Araabia ebajumalakummardajate ja juutide pea ning lõpetatud nende tegevus, millega nad islamile vastu seisid ja seda takistasid.
Hidžra üheksanda aasta muud sündmused
Kui Allahi Sõnumitooja Tabukisse jõudis, tulid esmalt Aila ja seejärel Džarba valitsejad ning maksid haradži (maksu). Allahi Sõnumitooja laskis kirjutada lepingukirja ja andis selle neile kätte. Selle sõjaretke ajal saatis ta Herakleiosele uuesti kirja ja kutsus teda islamisse. Kuid talle ei saanud osaks õige juhatus (hidajat).
„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu: Ülestõusmispäeval tulevad šahiidid, mõõgad kaelas rippumas. Nad istuvad valgusest (nur) minbaridel“ Hadith šarif
Sel aastal suri Allahi Sõnumitooja tütar Umm Kulsum. Tema matusenamazi juhatas meie isand Prohvet ja kui ta maeti, voolasid haua juures tema õnnistatud silmist pisarad.
Sanat al-vufud (saadikute aasta)
Pärast Tabuki retkelt naasmist saatis meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) saadikud mitmesugustesse riikidesse ja kutsus neid islamisse. Omaani ja Bahreini elanikele sai osaks au saada moslemiteks.
Islam levis nüüd väga kiiresti. Ümbruskonna hõimudesse ja riikidesse saadeti õpetajaid, et neile usu aluseid õpetada, ja valitsejaid, et neid juhtida. Hidžra üheksandal aastal voolasid Mediinasse moslemiks saanud saatkonnad. Eri hõimudest tulnud saatkonnad teatasid, et alluvad maailmade isandale, ja jõudsid õnneni. Tulijate rohkuse tõttu nimetati seda aastat Sanat al-vufud (saadikute aasta). Iga kord, kui saabus saadik, pani Allahi Sõnumitooja selga väärtuslikud riided. Ta laskis ka kaaslastel ilusad riided selga panna. Tulijaid võõrustas ta puhtas ja ilusas paigas. Ta korraldas neile pidusöögi ja saatis nad ära paljude kingitustega. Nemad aga pöördusid tagasi rahulolevatena, kiites ja tänades. Üks saadikuid saatnud hõimudest oli Banu Murra hõim. Nad saatsid saadikutena kolmteist inimest. Need teatasid, et nende hõim on saanud moslemiks. Nad rääkisid, et nende maal ei ole üldse vihma sadanud, rohi ei ole kasvanud ja nad kannatavad rasket nälga. Nad palusid Allahi Sõnumitoojalt (sallallahu alaihi va sallam) duad, et sellest hädast pääseda. Ta tegi dua: „Oo mu Issand! Kustuta nende janu vihmaga.“ Kui Banu Murra hõimu saadikud oma maale naasid, nägid nad, et nende rahva olukord oli täielikult kergenenud, sest päeval, mil Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) nende eest dua tegi, oli seal rohkesti vihma sadanud. See langes täpselt kokku dua tegemise ajaga.
Banu Asadi hõimust tuli kümme inimest ja nad rõhutasid oma moslemiks saamist, nagu teeksid nad sellega teene. „Me tulime näljaaastal kaugelt. Me saime moslemiteks omal soovil, ilma et meie vastu oleks sõjavägi tulnud“, ütlesid nad. Nende kohta ilmutati suura al-Hudžurat seitsmeteistkümnes salm. Banu Bikari saatkonna juht Muavija ibn Saur ibn Ubada ibn Bikar oli umbes saja-aastane. Temaga olid kaasas tema poeg Bušair, Madžma ibn Abdullah ja Abd Amr ibn Asam. Ta palus Allahi Sõnumitoojalt, et too silitaks oma õnnistatud käega tema poja keha, „sest ta on mulle suurt austust osutanud ja mulle palju head teinud“, ütles ta. Allahi Sõnumitooja silitas oma õnnistatud käega Bušairi nägu ja kinkis neile palju kitsi. Ta muutis ka Abd Amri nime Abdurrahmaniks. Banu Nadžibi saatkonnas oli kümme inimest. Nad olid kaasa toonud ka oma vara ja loomade zakaadi. Allahi Sõnumitooja rõõmustas väga nende tuleku üle. Ta käskis nad paigutada heasse peatuspaika. Nadžibi saadik esitas fardi ja sunna kohta nii palju küsimusi, et Allahi Sõnumitooja armastus tema vastu kasvas veelgi. Ta austas ja võõrustas teda veel rohkem ning kohtles teda teistest saadikutest erinevalt. Ta laskis kutsuda ka noormehe, kes oli jäänud nende asjade juurde, ja nähes, et too oli pööranud selja kõigele peale Allah Kõigekõrgema, tegi ta temagi heaks dua. Nagu teistele, andis ta kingitusi ka temale. See seltskond sai, mida soovis, ja pöördus rõõmsalt oma hõimu juurde tagasi. Banu Kinanast tuli rühm inimesi ja nad said moslemiteks. Nende juht oli Vasila ibn Aska. Kui ta tuli, valmistus Allahi Sõnumitooja Tabuki retkeks. Ta andis truudusvande (baia) ja läks oma hõimu juurde. Tema isa ei uskunud, õde aga tuli usule. Sealt läks ta Mediinasse ja järgnes Tabuki sõjaväele. Ta jõudis Allahi Sõnumitoojale järele. Ta saadeti koos Halidiga Ukaidiri vastu võitlema. Tema osaks langes palju kaameleid.
Banu Saidast tuli Damam ibn Saalaba. Ta astus Allahi Sõnumitooja ette ja esitas talle palju küsimusi namazi, paastu, hadži ja zakaadi kohta. Kui tal küsimusi enam ei olnud, ütles ta: „Ma uskusin; ma usun kõike, mida sa oled Allahilt toonud.“ Ta läks oma rahva juurde ja kuulutas neile islamit. Kogu hõim sai moslemiks.
Oo Allahi Sõnumitooja! Kes ei suudle mulda,
mis on puudutanud sinu ukse ees oleva orja jalgu,
ja kes ei ohverda selle õnne eest oma elu,
sel ei ole sinu vastu armastust; ma ei usu, ta sõna on vale.
Kui teeksin mulla, millele sa astusid, oma pea krooniks,
seda suudleksin, silmadele hõõruksin ja südamele rohuks teeksin,
sellest lambi teeksin, mis näitab sirget teed,
ja langeksin sinu teele, sinusse armunud ja vaimustatud!
Ma nuusutan iga tuult, mis sinu poolt tuleb,
ja otsin, kas sinu kaunist lõhnast on jälgegi;
olgu mu pere ja lapsed sinu nimel ohvriks,
mu ema, isa, sugulased ja veel tuhanded hinged.
Nii ütleb Maulana Halid, kes armastab sind kogu hingest:
Oo maailma sultan, oo kogu maailma armastatu!
Mul on üks elu – see on sinult, see on sinu and mulle;
ma ei saa öelda, et tõin sulle ohvriks elu.
Maulana Halid al-Bagdadi
„Oo mu Issand! Kustuta nende (Banu Murra hõimu) janu vihmaga“ Hadith šarif
Kaaba al-Muazzama öösel