Piirkonnad, kuhu saadeti zakaadikogujad
Mekasse jättis ta ka hazrat Abu Musa al-Ašari, et too õpetaks Püha Koraani ja usuasju.1 Jeemeni provintsis asuva Nadžrani emiiriks sai tema määramisel Abu Sufjan ibn Harb ja tema abiks Kasir ibn Abdullah. Kui asjad Mekas olid korda saanud, jõuti Marruzzahrani. Seal jagati ka ülejäänud sõjasaak. Siis asus ta koos auliste kaaslastega jälle teele ja jõudis zulkaadakuu lõpus Mediinasse. Mediinast oldi lahkutud õilsa ramadaani kümnendal päeval, kolmapäeval. See sõjaretk kestis umbes kolm kuud.
Ühel päeval vajusin kurbuse merre, mõtetesse, kaotasin enese, ei teadnud enam, mida teen, meenusid mu patud ja ma kartsin oma lõppu, siis kuulsin üht sinu järeltulijat lausumas seda värssi: Sina oled Ahmed, Mahmud ja Muhammed, mu isand, sina oled meile Tõe kinnitatud sultan, mu isand. Me oleme lootusrikkad, me ei ohka meeleheitest. Me ei raiska usu kapitali. Sinu väravat jättes ei otsi me varju võõraste juures. Sinu varjus ei vaata me kellegi teise poole. Sina oled Ahmed, Mahmud ja Muhammed, mu isand, sina oled meile Tõe kinnitatud sultan, mu isand. Şeyh Galib
Hidžra kaheksanda aasta tähtsad sündmused
Banu Saalabast tuli neli meest Allahi Sõnumitooja jutule. Nad ütlesid: „Meid saatis meie rahvas. Me kuulsime, et inimese islam ei ole täielik, kui ta ei tee hidžrat.“ Ta ütles: „Kus iganes te ka oleksite, olge jumalakartlikud (takva); kui te hidžrat ei tee, pole sellest kahju. Teie usk ja teie rahvas ei saa sellest kannatada.“ Siis saatis ta nad Ramla bint Harisi majja, kus neid kostitati. Seejärel andis ta igaühele neli vakijjat hõbedat ja lubas neil koju minna. Samal aastal suri Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tütar Zainab. Tema jaoks tehti kaetud kanderaam (tabut). Islamis tehti esimene kanderaam just temale. Ta oli Abul Asi abikaasa. Kui Abul As saatis ta Badri ajal Mekast Mediinasse, viskas Habar teel oda hazrat Zainabi kaameli poole. Zainab kukkus kaameli seljast, kaotas lapse, keda ootas, ja jäi haigeks. See sai tema surma põhjuseks. Temast jäi maha kaks last. Sel aastal zulhidždžakuus sündis Allahi Sõnumitooja poeg Ibrahim. Tema ema oli Marija Hatun (radijallahu taala anha). Abu Rafi tuli ja tõi rõõmusõnumi. Selle eest vabastas ta ühe orja. Akikaks ohverdas ta jäära. Ta laskis Ibrahimi pea paljaks ajada ja andis juuste kaalu jagu hõbedat sadakaks (almuseks).
Hidžra üheksanda aasta tähtsad sündmused
Hidžra üheksanda aasta muharramikuu alguses määras maailmade isand hõimudele zakaadikogujad (amil, sai). Võimaluse korral anti igale hõimule amil, kes ise sellesse hõimu kuulus. Aslami ja Gifari juurde läks Ibn Hasib al-Aslami, Banu Salimi ja Muzaina juurde Abbad ibn Bišr, Fazara juurde Amr ibn As, Banu Kilabi juurde Dahhak ibn Sinan, Džuhaina juurde Rafi ibn Maknat al-Džuhani ning Banu Kaabi ja Banu Tamimi juurde Bišr ibn Sufjan Kaab.
Aasta hiljem saatsid taiflased Mediinasse meie armsa Prohveti juurde kuueliikmelise saatkonna, et saada moslemiteks. Aasta varem, Taifist lahkudes, oli maailmade isand teinud dua: „Oo mu Issand! Näita Sakifi rahvale õiget teed, too nad meie juurde.“ Ja nüüd olidki sakiflased tulnud, et saada moslemiteks. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja rõõmustas väga nende moslemiteks saamise üle, andis neile mõningaid eesõigusi ja saatis nad tagasi Taifi. Nende valitsejaks sai tema määramisel hazrat Usman ibn Abil-As.2
Negusi surm
Oli hidžra üheksanda aasta radžabikuu. Ühel päeval ütles meie isand Allahi Sõnumitooja oma kaaslastele: „Täna suri teie vaga vend. Tõuske ja sooritage tema eest matusenamaz (džanaza).“ Meie isand Prohvet sai imaamiks ja juhatas matusenamazi surnu eest, kes ei olnud kohal. Seejärel ütles ta: „Me palusime Allah Kõigekõrgemalt andestust teie vennale, negus Ashamale.“
Mõne aja pärast tuli Abessiiniast sõnum ja saadi teada, et negus Ashama (rahmatullahi taala alaih) oli surnud. See oli sama päev, mil meie isand Prohvet oli Mediinas tema eest matusenamazi juhatanud.3
„Kus iganes te ka oleksite, olge jumalakartlikud; kui te hidžrat ei tee, pole sellest kahju. Teie usk ja teie rahvas ei saa sellest kannatada“ Hadith šarif
Olgu mu elu sinu teel ohvriks,
Muhammed, ilus nimelt ja ilus olemuselt,
tule ja palu oma vääritu teenri eest,
Muhammed, ilus nimelt ja ilus olemuselt.
Usklikel on palju kannatusi,
nende rõõm ja õnn on teispoolsuses,
ta on kaheksateistkümne tuhande maailma Mustafa,
Muhammed, ilus nimelt ja ilus olemuselt.
See, kes rändas läbi seitsme taeva ja käis Kursi kohal,
see, kes Miradži ajal palus Tõelt oma umma eest –
Muhammed, ilus nimelt ja ilus olemuselt.
Mida teeks Yunus mõlemas maailmas ilma sinuta?
Sina oled tõeline Prohvet, ilma kahtluse ja kõhkluseta,
kes sind ei järgi, lahkub ilma usuta,
Muhammed, ilus nimelt ja ilus olemuselt.