HUNAINI LAHING
Hunain on org Meka ja Taifi vahel. Seda sõda nimetatakse ka Havazini sõjaretkeks (gazva). Kui meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) lahkus Mediinast kavatsusega Meka vallutada, hakkasid kaks Meka ümbruses elavat suurt hõimu, Havazin ja Sakif, sõjaks valmistuma, sest arvasid, et moslemid tulevad nende vastu. Kui nad said teada, et maailmade isand on tulnud Mekat vallutama, rahunesid nad küll pisut, kuid mõttega „pärast kuraišlasi tuleb kindlasti meie kord“ kiirendasid nad oma ettevalmistusi. Lisaks ütlesid nad: „Me vannume, et moslemid ei ole veel kohanud rahvast, kes oskab hästi võidelda. Mingem tema peale enne, kui tema meie peale tuleb, ja näidakem talle, mis on sõda!“ Havazini juhi Malik ibn Aufi juhtimisel asusid nad teele väga tugeva kahekümnetuhandelise sõjaväega. Et oma sõdurite julgust suurendada ja et need raskuste ilmnedes ei põgeneks, võtsid nad kaasa kogu oma väärtusliku vara, naised ja lapsed.
See sõnum levis Mekas kiiresti. Et teada saada, kas sõnum on tõene, saatis meie isand, universumi uhkus, Havazini hõimu juurde Abdullah ibn Abi Hadradi. Hazrat Abdullah muutis oma välimust ja riietust ning segunes vaenlaste sekka. Kui ta oli teada saanud nende mõtted ja tegutsemisviisi, teatas ta olukorrast kohe meie armsale Prohvetile.
Meie isand Õilsaim Sõnumitooja kutsus kohe kokku oma aulised kaaslased. Meka valitsejaks sai tema määramisel kahekümneaastane hazrat Attab ibn Asid ning ise asus ta kiiresti teele. Oma kaheteistkümnetuhandelise sõjaväega tahtis ta üllatada ebajumalakummardajatest Havazini ja Sakifi hõime nende laagrites. Mudžahidide lippu kandis hazrat Ali1 ja eelväge juhtis hazrat Halid ibn Valid.2 Maailmade isand oli pannud pähe kiivri ja selga kaks soomusrüüd teineteise peale ning istus oma muula seljas, mille nimi oli Duldul. Šavvalikuu 11. päeval jõuti Hunaini orgu. Sel ööl vaatas meie isand Sarvar al-alam oma sõjaväe üle ja seadis selle lahingukorda. Pärast hommikuse namazi juhatamist asus ta liikvele.
Ebajumalakummardajate väejuht oli öö pimedust ära kasutades paigutanud oma sõjaväe Hunaini oru mõlemale nõlvale ja seadnud varitsuse. Hazrat Halid ibn Valid, kes oma üksustega ees liikus, ajas varitsusest teadmata oma hobuse kuru poole. Koiduhämarus takistas vaenlast nägemast. Äkki hakkas mudžahidide peale sadama tuhandeid nooli. Et sellest ootamatust noolevihmast pääseda, olid mudžahidid sunnitud taganema.
„Inšallah saavad nad (Havazin ja Sakif) homme moslemitele sõjasaagiks“ Hadith šarif
Hunaini lahing
Sel tunnil, kui aulija ja prohvetid seisavad hämmeldunult
ja kõik hüüavad õudusest: „Mis saab minust?“,
ja patuste olukord on meeleheitest armetu,
siis on väli jälle sinu – sul on eestpalve (šafaat) luba.
Sina oled Ahmed, Mahmud ja Muhammed, mu isand,
sina oled meile Tõe kinnitatud sultan, mu isand.
Şeyh Galib
See kiire tagasipöördumine segas tagant tulevate sõdurite read. Kui ka nemad pöörasid taganemiseks ümber, nähti, et kahekümnetuhandelise vaenlase salgad hakkasid nagu tulvavesi orgu voolama. Meie armas Prohvet tormas üksinda rünnakule tõusnud ebajumalakummardajate poole. Ainult hazrat Abbas, hazrat Abu Bakr ja umbes sada kangelaslikku kaaslast, kes olid valmis surema, jõudsid meie isanda Õilsaima Sõnumitooja juurde. Nad tegid oma kehadest meie armsale Prohvetile kilbi. Hazrat Abbas hoidis kinni muula ohjadest ja hazrat Sufjan ibn Haris jalusest, et hoogu pidurdada ja takistada meie isandat Allahi Sõnumitoojat tormamast vaenlase salkade sekka. Maailmade isand, kes kurvastas, et Allah Kõigekõrgema usk võib hävida, ütles: „Oo Abbas! Hüüa neile: ‚Oo mediinalased! Oo kaaslased, kes andsid truudusvande Samura puu all!’“
Hazrat Abbas oli suurt kasvu ja aukartustäratav. Kui ta hüüdis, kostis tema hääl väga kaugele. Kogu jõust hüüdis ta: „Oo mediinalased! Oo kaaslased, kes andsid Samura puu all meie Prohvetile lubaduse! Ärge laiali minge! Kogunege siia!“ Seda kuuldes tahtsid õilsad kaaslased tagasi pöörduda. Kuid nende loomad olid nii ehmunud, et ei suutnud ümber pöörata. Lõpuks olid nad sunnitud haarama soomusrüü, mõõga ja oda ning hüppama loomade seljast maha. Kiiresti jõudsid nad meie isanda Allahi Sõnumitooja juurde ja astusid vaenlasega hirmsasse võitlusse. Hüüded „Allahu akbar! Allahu akbar!“ panid maa ja taeva kajama ning ajasid vaenlasele hirmu ja õuduse peale. Kaaslased, kes olid näidanud üles väga suurt kangelaslikkust Badris, Uhudis, Handakis ja Haibaris, eriti hazrat Ali, Abu Dudžana ja Zubair ibn Avvam, võitlesid ikka ja jälle, lõid vaenlasi rivist välja ja tõrjusid neid tagasi.
Maailmade isand jälgis seda võitlust, mida tema kaaslased kogu hingest pidasid, ja tema õnnistatud huultelt kostis dua: „Oo Allah! Saada meile alla oma abi. Tõesti, Sina ei taha, et nad meid võidaksid.“ Allah Kõigekõrgemat anudes võttis meie armas Prohvet maast peotäie liiva, viskas selle ebajumalakummardajate peale ja ütles: „Mustaks saagu nende näod!“ Meie armsa Prohveti imena ei jäänud vaenlase sõdurite seas kedagi, kelle silmad poleks liiva täis saanud. Abiks tulid ka inglid. Meie isand Prohvet ütles: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, nad on löödud!“ Ebajumalakummardajad hakkasid laiali pudenema, tagasi pöörduma ja põgenema. Iga kord tagasi vaadates nägid nad kannul auliseid kaaslasi ning põgenesid täie kiirusega, jättes maha lahinguväljale toodud naised, lapsed ja vara. Osa põgenikest otsis varjupaika Taifi kindluses.3 Teised läksid Nahlasse ja Autasesse. Lahinguväljale jätsid nad seitsekümmend surnut, kuus tuhat vangi ja mõõtmatult vara.
Sellel sõjaretkel kuulus võit Allah Kõigekõrgema loal ning Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) vaimse abi (himmat) ja õnnistuse tõttu taas moslemitele. Neli kaaslast said šahiidiks ja mõned haavata. Kuuldes, et ka hazrat Halid ibn Valid on haavatud, läks meie armas Prohvet tema juurde ja kui ta silitas haava oma õnnistatud kätega, paranes see silmapilkselt.
Autase sarija
Pärast Hunaini lahingus saadud lüüasaamist kogunesid Havazini ebajumalakummardajad Autasesse. Allahi Sõnumitooja saatis Autase peale väesalga, mida juhtis Abu Musa al-Ašari onu Abu Amir. Autases toimusid jälle ägedad kokkupõrked. Abu Amir sai šahiidiks. Tema asemele astus hazrat Abu Musa al-Ašari ja ajas vaenlase põgenema.4 Mudžahidid naasid paljude vangide ja rohke sõjasaagiga.
„Oo Abbas! Hüüa neile: ‚Oo mediinalased! Oo kaaslased, kes andsid truudusvande Samura puu all!’“ Hadith šarif
Vangide hulgas oli ka Allahi Sõnumitooja piimaõde Šaima. Ta ütles: „Ma olen teie Prohveti piimaõde.“ Teda ei usutud. Ta pandi kaameli selga ja viidi Allahi Sõnumitooja juurde. Šaima jutustas üksikasjalikult palju mälestusi lapsepõlvepäevist. Sõnumitooja alaihis-salam laotas oma rida (ülerõiva) maha ja pani piimaõe selle peale istuma. Ta istus ka ise ja nuttis kaua. Ta küsis Halima Hatuni ja Šaima isa järele. Šaima vastas: „Nad surid juba ammu.“ Osaks saanud au ja lugupidamise tõttu tuli ta usule. Sõnumitooja alaihis-salam ütles: „Kui tahad, jää meie juurde. Siin hoolitsetakse sinu eest igati. Kui tahad, saadame sind sinna, kuhu soovid minna.“ Õilsa hadithi „Kodumaa armastus on usu (iman) osa“ kohaselt soovis Šaima minna oma kodumaale. Siis saatis Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ta koju kingitustega: orjatar, kolm orja ning mõned kaamelid ja lambad.
Taifi sõjaretk
Universumi Sultan (sallallahu alaihi va sallam) tahtis minna ka Hunainist Taifi põgenenud vaenlase peale ja saavutada lõpliku tulemuse. Nende väejuht Malik ibn Auf oli Taifi varjunute hulgas. See Meka lähedal asuv kindlus oli üks uskmatuse (kufr) viimaseid, kuid tugevaimaid kantse. Enne hidžrat oli meie isand Prohvet tulnud Taifi ja kuu aega sealseid elanikke manitsenud. Kuid taiflased olid maailmade isandat enneolematult piinanud ja kiusanud. Nad olid isegi tema õnnistatud jalad verele löönud. Seal olid meie isand ja hazrat Zaid ibn Harisa elanud läbi tema elu kõige valusamad ja piinarikkamad päevad.
Hidžra kaheksandal aastal šavvalikuus, pärast Hunaini lahingut, jättis meie armas Prohvet saadud sõjasaagi Džiranasse ja asus teele Taifi poole. Hazrat Halid ibn Valid saadeti ette.5 Ise jõudis ta koos auliste kaaslastega tagantpoolt Taifi alla. Sakifi hõim oli oma tugevasse kindlusse varem varunud rohkesti toitu. Õilsaid kaaslasi tulemas nähes sulgesid nad väravad ja asusid kaitsele. Kindlusele lähedale tulnud mudžahididele vastasid nad noolelaskudega. Ja nii sõda jätkus. Taiflased ei julgenud kuidagi kindlusest välja tulla, et väljal rind rinna vastu võidelda.
Mõned õilsad kaaslased tegid ettepaneku visata kindlusesse katapuldiga kive. Meie isand Prohvet pidas seda sobivaks ja laskis ehitada katapulte, mida nimetatakse dabbabadeks. Nendega laskis ta ebajumalakummardajate pihta kive visata ja jätkas piiramist. Õilsad kaaslased pingutasid kogu hingest, et kindlus võimalikult kiiresti vallutada. Ent kindluse tugevus takistas vallutamist. Selle aja jooksul jõudsid kaksteist kaaslast šahiidi astmele. Abu Sufjan ibn Harb kaotas kangelaslikult võideldes ühe silma.6
Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Oo Abu Sufjan! Kumba sa eelistad? Kui tahad, teen dua ja su silm tuleb oma kohale tagasi. Kui tahad, annab Allah Kõigekõrgem sulle Paradiisis silma.“ Abu Sufjan vastas: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma tahan, et mulle antaks silm Paradiisis“, ja viskas peopesas hoitud silma maha.7 Ühel ööl, piiramise kahekümnenda päeva paiku, nägi meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) unes, kuidas kukk nokkis talle kingitud võiga täidetud kaussi ja kuidas või maha valgus. Ta tõlgendas seda nii, et Taifi ei vallutata sel aastal, ja lõpetas piiramise.
Kaheksa aastat varem, kui taiflased olid teda piinanud ja ingel oli öelnud: „Kui lubad, keeran need mäed neile pähe“, oli halastuse meri, meie armas Prohvet, vastanud: „Mind on saadetud halastuseks maailmadele. Ainus, mida ma tahan, on see, et Allah Kõigekõrgem tooks nende ebajumalakummardajate seemnest esile põlvkonna, mis teenib Kõigekõrgemat Allahit, omistamata Talle mingeid kaaslasi.“ Nüüd näitas ta taas halastust ja tegi dua: „Oo mu Issand! Näita Sakifi rahvale õiget teed! Too nad meie juurde.“
Meie isand Habib al-akram lahkus koos kaaslastega Taifist ja jõudis zulkaadakuu esimesel nädalal Džiranasse, kuhu olid kogutud Hunainis saadud vangid ja sõjasaak. Lisaks kuuele tuhandele vangile oli sõjasaagiks saadud üle kahekümne tuhande suure karilooma, üle neljakümne tuhande lamba ja kitse ning mõõtmatult ehteid. Ta jagas need neile mudžahididele, kellel oli selleks õigus. Siis saadi teada, et Havazini hõimu saatkond palub vastuvõttu. Meie armas Prohvet võttis nad vastu. Kui saatkond teatas, et kogu Havazini hõim on saanud moslemiteks, rõõmustas maailmade isand väga. Selle peale vabastas ta kohe talle osaks langenud vangid ja andis need tagasi. Õilsad kaaslased järgisid meie armsat Prohvetit ja tegid sama. Meie isanda Allahi Sõnumitooja üksainus halastusetegu sai hetkega põhjuseks, et kuus tuhat vangi said vabaks. Kui Taifi varjunud Havazini hõimu juht Malik ibn Auf sellest sõnumist kuulis, tuli temagi ja sai moslemiks ning meie isand Prohvet külvas ta kingitustega üle.8 Seal ei olnud enam midagi teha. Pärast seal kolmteist päeva viibimist läks meie isand Allahi Sõnumitooja ühel kolmapäeva ööl umra kavatsusega ihramisse. Universumi Sultan jõudis nagu alati võidukalt koos kaaslastega Mekasse. Ta tegi tavafi Kaaba al-Muazzama ümber ja sooritas oma umra. Meka valitsejaks sai tema määramisel Attab ibn Asid, kellele anti ka hadži juhi (amir al-hadž) ülesanne.9
„Kodumaa armastus on usu osa“ Hadith šarif