Minu armas Prohvet
Loe veebisSisukord

MEKA VALLUTAMINE (FATH)

Käis hidžra kaheksas aasta. Üks Hudaibija rahulepingu punkt kõlas: „Araabia hõimud, kes ei kuulu kumbagi poolde, võivad minna selle poole kaitse alla, kelle nad ise valivad; neil on vabadus ühineda kas moslemite või ebajumalakummardajatega.“ Selle järgi asus meie isand Prohveti liitlane Huzaa hõim moslemite poolele, Banu Bakri hõim aga ebajumalakummardajate poolele. Huzaa hõim ja Banu Bakr olid ammused vaenlased ning ründasid teineteist, kui vähegi võimalus avanes. Hudaibija rahu järgi olid ka nemad mõneks ajaks rünnakud lõpetanud. Kuid Banu Bakr suutis seda järgida vaid kaks aastat. Üks Bakri poegadest luges luuletust, mis solvas meie armsat Prohvetit; seda kuulnud noormees Huzaa hõimust ei pidanud vastu ja lõi tal pea lõhki. Bakri pojad kasutasid juhust ja ründasid Huzaa hõimu, kes oli lepingu järgi ohu eest kaitstud. Kuraiši ebajumalakummardajad aitasid neid selles rünnakus: nad andsid relvi ja saatsid salaja mehi ning tapsid püha alal (Haram aš-šarif) enam kui kakskümmend Huzaa hõimu inimest. Kokkupõrke ajal palusid mõned Huzaa hõimu moslemid abi meie isand Prohvetilt. Nendel öistel rünnakutel Huzaa hõimu vastu oli nähtud Bakri poegade seas ka kuraiši ebajumalakummardajaid.

Sel ööl viibis meie armas Prohvet Mediinas meie ema hazrat Maimuna kodus. Kui ta tõusis namazi sooritama ja abdesti võttis, kuulis ta Allah Kõigekõrgema loal imena, et Meka moslemid paluvad temalt abi. Neile vastates ütles ta: „Labbaik! (Ma vastan teie kutsele!)“ Kui meie ema Maimuna nägi, et meie isand Prohvet räägib nõnda, ehkki tema juures ei olnud kedagi, küsis ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sinu juures on keegi?“

Meie armas Prohvet jutustas talle Mekas toimunud sündmusest ja sellest, et kuraišlased olid selles osalised.

Aidates Banu Bakrit, rünnates Huzaa hõimu ja tappes selle inimesi, olid kuraiši ebajumalakummardajad tegutsenud Hudaibija rahulepingu punktide vastu. Nõnda olid nad lepingu murdnud.

Meie armas Prohvet sai sellest sündmusest teada samal hetkel. Lisaks tuli kolm päeva pärast sündmust Huzaa hõimust Amr ibn Salim koos neljakümne ratsanikuga ja jutustas toimunust Õilsaimale Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam). Kuid kuraišlaste juht Abu Sufjan, kes oli sel ajal Damaskuses kauplemas, ei teadnud sellest sündmusest midagi. Meie isand Habibullah ütles: „Ärgu mindki aidatagu, kui ma ei aita Huzaa poegi!“ ja laskis kirjutada kirja. Selles kuraiši ebajumalakummardajatele saadetud kirjas ütles meie armas Prohvet: „Kas loobute oma liidust Bakri poegadega ja hoiate sellest eemale või maksate Huzaa poegade tapetute eest veraha! Kui te ei tee kumbagi neist asjadest, mida ma nimetasin, siis kuulutan, et sõdin teiega!…“ Kuraišlased ei mõistnud isegi seda halastust. Nad saatsid vastuse: „Me ei katkesta oma liitu ega maksa veraha! Me võime ainult sõdida.“ Ent nad kahetsesid seda tuhat korda ja hakkasid hirmu pärast ootama Abu Sufjanit, et too lepingu uuendaks.

„(Oo Meka moslemid!) Labbaik! Ma vastan teie kutsele!“ Hadith šarif

Kui Abu Sufjan Damaskusest naasis, jutustasid nad talle juhtunust ja ütlesid: „See asi tuleb tingimata heastada. Kui seda ei heastata, ajab Muhammed meid Mekast välja!“ Abu Sufjan vastas: „Kuigi ma sellest sündmusest midagi ei teadnud, pean kiiresti minema rahu uuendama ja pikendama“, ning asus kohe Mediina poole teele.1 Juba enne Abu Sufjani jõudmist Mediinasse teatas meie armas Prohvet õilsatele kaaslastele (ashab al-kiram) tema tulekust ja ütles: „Ma mõistan, et Abu Sufjan tuleb rahu uuendama ja rahuaega pikendama. Kuid tema soov ei täitu ja ta läheb tagasi nii, nagu tuli!…“

Abu Sufjan, kes ei olnud veel moslem, saabus Mediina al-Munavvarasse. Ta läks oma tütre, usklike ema ja meie armsa Prohveti õnnistatud abikaasa Umm Habiba (radijallahu anha) koju. Ta tahtis istuda meie armsa Prohveti asemele. Meie ema hazrat Umm Habiba jõudis ette ja tõstis aseme ära, enne kui isa jõudis istuda. Isa solvus selle peale väga ja avaldas imestust: „Oo mu tütar! Kas sa ei raatsi mulle seda aset anda?“ Siis vastas usklike ema hazrat Umm Habiba, kes pidas armastust Allahi Sõnumitooja vastu kõigest kõrgemaks, oma isale: „See ase on Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja ase. Ebajumalakummardajad ei tohi sellel istuda! Sina oled ebajumalakummardaja ja nadžis (rituaalselt ebapuhas)! Sulle ei sobi kuidagi sellel asemel istuda!“

Kui isa ütles: „Oo mu tütar! Sinuga on midagi juhtunud sellest ajast, kui sa minu kodust lahkusid!“, vastas tütar: „Alhamdulillah, Allah Kõigekõrgem on mulle osaks andnud islami. Sina aga kummardad ikka veel kivist tehtud ebajumalaid, mis ei kuule ega näe! Oo isa! Kuidas saab sinusugune inimene, kuraišlaste suurmees ja vanem, jääda islamist kaugele?…“ Isa vihastas väga ja vastas: „Sa näitad mulle nii suurt lugupidamatust ja süüdistad mind teadmatuses! Kas ma peaksin siis jätma maha selle, mida mu esivanemad on aastaid kummardanud, ja astuma Muhammedi usku?!“ Nende sõnadega lahkus ta sealt.2

Kuraišlaste juht tuli meie armsa Prohveti juurde ja ütles: „Ma tulin uuendama Hudaibija rahulepingut ja pikendama selle kehtivusaega. Uuendagem siis meievahelist lepingut kirjalikult!“ Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) vastas: „Me ei tee midagi, mis oleks Hudaibija rahulepingu vastu, ega muuda seda!“ Kuigi kuraišlaste juht kordas ikka ja jälle: „Muutkem rahulepingut! Uuendagem seda!…“, ei vastanud meie armas Prohvet talle midagi. Kui kuraišlaste juht nägi, et kõik tema pingutused on asjatud, pöördus ta tagasi Mekasse ja jutustas ebajumalakummardajatele, kuidas asjad olid läinud. Nad heitsid talle ette: „Sa tulid siis tagasi, ilma et oleksid midagi saavutanud?!…“ Nüüd ei jäänud neil muud üle kui oodata.

Kes otsib varjupaika Masdžid al-Haramis

Kui Abu Sufjan oli Mediinast lahkunud, otsustas meie armas Prohvet Meka vallutada, sest kuraišlased ei olnud pidanud oma sõna ja olid lepingu murdnud. Kuid ta hoidis seda saladust väga rangelt: ta tahtis Meka üle võtta, andmata ebajumalakummardajatele võimalust valmistuda ja valamata verd püha alal (Haram aš-šarif). See oli sõjaline ettevaatusabinõu, sest kui Meka vallutatakse, kes teab, kui paljudele saab osaks au moslemiks saada. Sellest teatas ta hazrat Abu Bakrile ja mõnele oma silmapaistvamale kaaslasele. Ta käskis kaaslastel sõjaretkeks valmistuda, kuid ei öelnud, kuhu minnakse. Õilsad kaaslased hakkasid džihaadiks valmistuma. Lisaks saatis meie isand Prohvet sõna ümbruskonna moslemihõimudele – Aslamile, Ašdžale, Džuhainale, Husainile, Gifarile, Muzainale, Sulaimile, Damrale ja Huzaa poegadele. Sõnumis öeldi: „Need, kes usuvad Allah Kõigekõrgemasse ja ahirati päeva, olgu õilsa ramadaani alguses Mediinas.“ Nii kutsuti neid sõjast osa võtma.

Ettevaatusabinõuna andis meie isand Habibullah (sallallahu alaihi va sallam) hazrat Umarile ülesande sulgeda Mekasse viivad teed ja katkestada ühendus. Hazrat Umar pani kohe mägiradadele, kurudesse ja teistesse teeotstesse valvurid ning andis käsu: „Saatke tagasi kõik, kes tahavad Mekasse minna!“

Et see asi saladuseks jääks, tegi meie armas Prohvet Allah Kõigekõrgemale dua: „Oo mu Issand! Hoia kinni kuraišlaste nuhid ja käskjalad, tee nad pimedaks ja kurdiks, kuni me ootamatult nende maale jõuame. Nähku ja kuulgu nad meid alles siis, kui me äkitselt seal oleme!“

Et jätta mulje, nagu mindaks põhjas elavate ebajumalakummardajate või bütsantslaste vastu, saatis meie isand Prohvet hazrat Abu Katada koos väesalgaga põhja, Izami oru poole. Vahepeal teatas meie armas Prohvet imena kirjast, mis oli saadetud selleks, et anda Meka ebajumalakummardajatele teada Mediinas toimuvatest ettevalmistustest. Ta saatis välja hazrat Ali ja laskis kirja kinni võtta.

Ramadaanikuu teiseks päevaks oli ümbruskonna hõimudest abi saabunud ja kõik olid kogunenud Abu Inaba kaevu juures asuvasse laagrisse. Õilsaid kaaslasi oli nüüd kaksteist tuhat. Neist neli tuhat olid ansarid, seitsesada muhadžirid ja ülejäänud ümbruskonna moslemihõimudest.3

Mediinasse jäi meie armsa Prohveti asemikuks hazrat Abdullah ibn Umm Maktum.4 Hazrat Zubair ibn Avvam saadeti kahesajamehelise ratsasalga eesotsas luuresalgana ette. Hidžra kaheksandal aastal, õilsa ramadaani kümnendal päeval, kolmapäeval, asus maailmade isand Allah Kõigekõrgema nimega Mediinast teele oma kaheteistkümnetuhandelise suure sõjaväe eesotsas, mille meeste südamed olid täis armastust Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja vastu. Nad läksid Mekasse, oma kodumaale, kust nad kaheksa aastat tagasi piinamise ja vägivalla tõttu olid sunnitud välja rändama. Nad läksid puhastama ebajumalatest suursugust Kaabat, mis oli muudetud ebajumalate templiks…

Nad läksid näitama tõde, õiglust ja halastust ebajumalakummardajatele, kes ei tahtnud kuidagi oma kangekaelsusest loobuda… Nad läksid levitama Allah Kõigekõrgema usku ja saama põhjuseks, et sealsed inimesed pääseksid igavesest Põrgu piinast. Oo mu Issand! Kui suur halastus see oli!… Kui islami sõjavägi jõudis Zul-Hulaifasse, kohtas see meie isand Prohveti onu hazrat Abbasi, kes oli koos perega Mekast välja rännanud ja teel Mediinasse. Meie armas Prohvet rõõmustas väga onu tuleku üle ja tegi talle rõõmu, öeldes: „Oo Abbas! Nii nagu mina olen prohvetitest viimane, nii oled sina muhadžiridest viimane.“ Hazrat Abbasi pagasi saatis ta Mediinasse. Hazrat Abbas jäi meie isand Prohveti juurde ja võttis osa Meka vallutamisest.5 Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) jõudis Meka lähedal asuvasse Kudaidi, seadis ta oma aulised kaaslased lahingukorda. Igale hõimule andis ta eraldi lipud ja usaldas need iga hõimu lipukandjale. Muhadžiride lippe kandsid hazrat Ali, Zubair ibn Avvam ja Saad ibn Abi Vakkas (radijallahu anhum). Ansaridel oli kaksteist lipukandjat, Ašdžal ja Sulaimil kummalgi üks, Muzainal kolm, Aslamil kaks, Huzaa poegadel kolm ja Džuhainal neli lipukandjat.6 Mediinast lahkumisest oli möödunud kümme päeva. Õhtu eel oldi Mekale juba väga lähedal ja öise namazi ajal jõuti Marruzzahrani. Meie isand Prohvet käskis kaaslastel seal peatuda. Lisaks andis ta hazrat Umarile ülesande ja käskis igal mudžahidil lõkke süüdata.7 Kui korraga süttis üle kümne tuhande lõkke, uppus Meka valgusesse. Meka ebajumalakummardajad, kes ei teadnud midagi, olid täiesti jahmunud. Et teada saada, mis toimub, andsid nad Abu Sufjanile ülesande. Too võttis mõned mehed kaasa ja lähenes end varjates islami sõjaväele. Samal ajal ütles meie armas Prohvet mõnele oma kaaslasele: „Hoidke Abu Sufjanil silm peal. Te leiate ta kindlasti!“ Mida lähemale kuraišlased jõudsid, seda suuremaks kasvas nende imestus ja neid valdas õudus. Kui palju sõdureid oli Meka ümber kogunenud ja kui palju lõkkeid nad olid süüdanud!… Sellest kõneldes jõudsid nad paika nimega Erak.

„Oo mu Issand! Hoia kinni kuraišlaste nuhid ja käskjalad, tee nad pimedaks ja kurdiks, kuni me ootamatult nende maale jõuame. Nähku ja kuulgu nad meid alles siis, kui me äkitselt seal oleme!“ Hadith šarif

Just sel hetkel ütles meie isand Prohvet: „Abu Sufjan on praegu Erakis.“ Samal ajal suundus ka hazrat Abbas kohe Eraki poole, öeldes endamisi: „Ma pean seal kindlasti kellegi leidma ja Mekasse saatma, et ta teataks neile, et islami sõjavägi on nende peale tulemas. Siis tulgu mekalased Allahi Sõnumitooja alaihis-salam juurde ja palugu enne sõja algust armuandmist (aman).“ Sellist inimest otsides tundis ta Abu Sufjani hääle järgi ära ja hüüdis: „Oo Abu Hanzala!“ Ka Abu Sufjan tundis ta ära ja ütles: „Oo Abul Fadl! Sina siin! Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks!“ Siis hakkasid nad koos islami laagri poole minema…

Teel küsis Abu Sufjan hazrat Abbasilt: „Mis uudist?“ Too vastas: „Oo Abu Sufjan! Häda sulle! Sõnumitooja alaihis-salam tuleb teie peale sõjaväega, millele te ei suuda vastu panna. Ma vannun, kuraišlastel läheb halvasti. Häda neile selle pärast, mis neid ees ootab!“ Abu Sufjan ja tema kaaslased läksid suure lootusega mudžahidide vahelt läbi ja jõudsid meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) õilsasse juuresolekusse. Universumi Sultan võttis nad hästi vastu. Ta päris mekalaste kohta. Pärast hilise ajani kestnud vestlust kutsus ta nad islamisse. Hakim ibn Hizam ja Budail laususid kohe usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja said moslemiteks, radijallahu anhuma. Abu Sufjani kõhklus aga jätkus. Kui saabus hommik, ütles halastuse meri, meie armas Prohvet: „Oo Abu Sufjan! Häda sulle! Kas ei ole veel kätte jõudnud aeg mõista, et ei ole muud jumalat peale Allah Kõigekõrgema?“ Too vastas: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks! Leebuses, õilsuses ja sugulaste õiguste austamises ei ole sulle võrdset. Pärast kõiki kannatusi, mida me sulle tegime, kutsud sa meid ikka veel õige juhatuse (hidajat) teele. Kui helde sa oled! Ma uskusin, et ei ole muud jumalat peale Allahi… Kui oleks, oleks sellest mulle kasu olnud. Ja sina oled Allahi Sõnumitooja.“ Nõnda sai temagi au kuuluda õilsate kaaslaste hulka, radijallahu anhu.8

Hazrat Abbas ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas annaksid Abu Sufjanile midagi, mis tõstaks tema lugu mekalaste silmis?“ Meie isand Prohvet nõustus ja ütles: „Kes astub Abu Sufjani majja ja otsib sealt varjupaika, sellele on antud aman ja ta pääseb tapmisest.“ Hazrat Abu Sufjan palus: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas laiendaksid seda veidi?“ Siis ütles meie armas Prohvet: „Kes läheb Masdžid al-Haramisse ja otsib sealt varjupaika, sellele on antud aman! Kes paneb oma ukse kinni ja jääb koju, sellele on antud aman.“ Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) soovis, et Abu Sufjan näeks islami sõjaväe aukartustäratavat jõudu ja arvukust ning jutustaks sellest Meka ebajumalakummardajatele. Seepärast ütles ta hazrat Abbasile: „Vii ta mäekurule, kus org kitseneb ja hobused peavad läbi trügima, et ta näeks moslemite – Allah Kõigekõrgema sõjaväe – hiilgust.“

Abu Sufjan pidi seda nägema, et jutustada nähtust ebajumalakummardajatele ja et keegi ei hakkaks vastu… Nii ei valataks püha alal (Haram aš-šarif) verd… Sel ajal kui hazrat Abbas ja Abu Sufjan kuru poole läksid, asusid mudžahidid lahingukorda. Lipud lahti rullitud, hakkasid hõimud üksteise järel kurust läbi minema. Kõigil olid seljas soomusrüüd ja käes relvad. Iga rühm lausus möödudes takbiri. Hazrat Abu Sufjan küsis: „Kes need on?“ ja hazrat Abbas vastas: „Need on Sulaimi pojad! Nende väejuht on Halid ibn Valid!“ „Need on Gifari pojad!“ „Need on Kaabi pojad!…“ Maa ja taeva täitsid hüüded „Allahu akbar! Allahu akbar!“ ning mudžahidide rohkus ja relvade sära pimestas silmi. Kõige rohkem tahtis hazrat Abu Sufjan näha meie isandat, maailma uhkust (sallallahu alaihi va sallam). Ta oli väga uudishimulik, kuidas mööduvad tema ümber olevad sõdurid, ja arvas, et need on teistest erinevad. Seepärast ei suutnud ta jätta ikka ja jälle küsimata: „Kas see on Allahi Sõnumitooja salk?“… Lõpuks ilmus prohvetite sultan, maailmade isand, oma kaamel Kasva seljas, säras nagu päike ja kiirgas valgust. Tema ümber olid muhadžirid ja ansarid. Igaüks neist oli pealaest jalatallani rüütatud Davudi soomusrüüsse ja vööl oli India mõõk; nad tulid tõupuhastel hobustel ja kaamelitel.

Neid nähes küsis hazrat Abu Sufjan uudishimulikult: „Kes need on, oo Abbas?“ Too vastas: „Keskel on Sõnumitooja alaihis-salam. Tema ümber on ansarid ja muhadžirid, kes põlevad igatsusest šahiidiks saada!…“ Neist möödudes ütles meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) hazrat Abu Sufjanile: „Täna on päev, mil Allah Kõigekõrgem ülendab Kaaba au. Täna on päev, mil Baitullah kaetakse katteriidega! Täna on halastuse päev… Täna on päev, mil Allah Kõigekõrgem teeb kuraišlased (islamiga) auväärseks.“

Hazrat Abu Sufjan oli näinud, mida pidi nägema, ja kuulnud, mida pidi kuulma. „Ma olen näinud nii Bütsantsi keisri kui ka Iraani šahhi võimu ja toredust. Kuid niisugust hiilgust ei ole ma kunagi näinud. Ma ei ole kunagi kohanud niisugust sõjaväge ja niisugust kogunemist nagu täna. Sellisele sõjaväele ei suuda keegi vastu panna. Keegi ei saa nendega hakkama“, ütles ta ja asus Meka poole teele…

„Kes astub Abu Sufjani majja ja otsib sealt varjupaika, sellele on antud aman ja ta pääseb tapmisest… Kes läheb Masdžid al-Haramisse ja otsib sealt varjupaika, sellele on antud aman! Kes paneb oma ukse kinni ja jääb koju, sellele on antud aman“ Hadith šarif

Abu Sufjan tuli Mekasse ja teatas teda pingsalt oodanud ebajumalakummardajatele, et oli saanud moslemiks. Seejärel ütles ta: „Oo kuraišlased! Muhammed alaihis-salam on tulnud teie lähedale nii suure sõjaväega, et te ei suuda sellele vastu panna. Ärge petke asjata iseennast. Saage moslemiteks, et pääseda. Ma nägin seda, mida teie ei näinud. Ma nägin lugematuid kangelasi, hobuseid ja relvi. Keegi ei saa nendega hakkama. Kes astub Abu Sufjani majja, sellele on antud aman ja ta pääseb tapmisest. Kes otsib varjupaika Baitullahis, sellele on antud aman. Kes läheb koju ja paneb ukse kinni, ka sellele on antud aman.“9

Selle peale astusid mõned kõige ägedamad ebajumalakummardajad hazrat Abu Sufjanile vastu ja sõimasid teda. Nad hakkasid isegi kiiruga valmistuma, et islami sõjaväele vastu minna. Kuid neid oli väga vähe. Teised ei pööranud neile tähelepanu ja tõttasid oma kodudesse. Osa neist otsis varjupaika Masdžid al-Haramis.

Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) ja aulised kaaslased (radijallahu anhum) tulid Zi Tuva orgu ja kogunesid sinna. Maailmade isand vaatas oma õnnistatud silmadega õilsad kaaslased üle ning talle meenus, kuidas ta kaheksa aastat tagasi hidžra ajal Mekast lahkus. Talle meenus, kuidas ebajumalakummardajad olid siis tema õnnistatud kodu ümber piiranud, kuidas ta oli väljunud, lugedes pühi salme õilsast suurast Jasin, kuidas ta koos hazrat Abu Bakriga kellegi nägemata Sauri koopasse läks ning kuidas ta enne Meka piiridest lahkumist viimast korda linna vaatas ja ütles:

„(Oo Meka!) Ma vannun Allahi nimel, ma tean, et sina oled parim kõigist paikadest, mille Allah Kõigekõrgem on loonud. Sina oled neist kõige armsam nii minu Issanda juures kui ka minule. Kui mind ei oleks sinust jõuga välja aetud, ei oleks ma sinust iial lahkunud.“ Talle meenus, kuidas Džibril alaihis-salam tema kurbuse peale luges suura al-Kasas 85. püha salmi, lohutas tema õnnistatud südant ja tõi rõõmusõnumi, et ta naaseb Meka al-Mukarramasse, ning kuidas ta käputäie kaaslastega oli võitnud vaenlasi Badris, Uhudis, Handakis, Haibaris ja Mutas. Nüüd tiirlesid kaksteist tuhat tema kaaslast tema ümber nagu ööliblikad küünla ümber ja ootasid tema käsku Mekasse siseneda. Meie isand Sarvar al-alam kiitis sügavaima tänutundega Allah Kõigekõrgemat, kes oli talle selle kõik andnud. Alandlikult langetas ta oma õnnistatud pea. Meie isand, universumi uhkus, jagas oma kangelaslikud kaaslased neljaks rühmaks. Parema tiiva juhiks sai tema määramisel hazrat Halid ibn Valid, vasaku tiiva juhiks hazrat Zubair ibn Avvam, jalaväe juhiks hazrat Abu Ubaida ibn Džarrah ja neljanda rühma juhiks hazrat Saad ibn Ubada. Hazrat Halid pidi sisenema Mekasse lõunast, karistama iga ebajumalakummardajat, kes vastu hakkab, ja ühinema Safa künkal meie isanda, universumi uhkusega. Hazrat Zubair pidi sisenema Mekasse põhjast, heiskama oma lipu Hadžuni paigas ja ootama meie isandat Sarvar al-alami. Läänest pidi edasi liikuma hazrat Saad ibn Ubada.10

„Täna on päev, mil Allah Kõigekõrgem ülendab Kaaba au. Täna on päev, mil Baitullah kaetakse katteriidega! Täna on halastuse päev… Täna on päev, mil Allah Kõigekõrgem teeb kuraišlased (islamiga) auväärseks“ Hadith šarif

Meie isand Õilsaim Sõnumitooja ütles oma väejuhtidele: „Kui teid ei rünnata, ärge laskuge mitte kellegagi võitlusse. Ärge tapke kedagi.“ Ent neil, kelle nimed olid välja öeldud, pidi tabamise korral pea maha raiutama, isegi kui nad varjaksid end Kaaba katteriide all.11

Tõde tuli, vale kadus

Kui Ikrima ibn Abi Džahl, Safvan ibn Umajja ja Suhail ibn Amr ning mõned inimesed Banu Bakrist ja Banu Harisist kuulsid, et Halid ibn Valid on tulekul, sulgesid nad tee ja jäid ootama. Mudžahididest asus esimesena liikvele hazrat Halid ibn Valid. Kui nad jõudsid Meka lõunaküljel Handama mäe jalamile, nägi ta, et ägedad kuraiši ebajumalakummardajad külvasid neid nooltega. Kaks mudžahidi said šahiidiks: üks oli Kurz ibn Džabir, teine Habaš ibn Ašar. Hazrat Halid andis lahingukorras olevatele sõduritele käsu: „Tapmata jäetakse ainult need, kes on löödud ja põgenevad“, ning nad tormasid edasi. Hetkega tõrjusid nad ebajumalakummardajad tagasi ja jõudsid välja Masdžid al-Haramini. Kokkupõrke käigus tapeti seitsekümmend ebajumalakummardajat. Osa ebajumalakummardajaid põgenes mäetippudele, osa oma kodudesse.

Meka al-Mukarrama vallutamine

Teistest suundadest pühasse Mekasse sisenenud aulised kaaslased ei kohanud mingit vastupanu. Neist, kelle tapmine oli käsitud, tabati viis ja nende karistus viidi kohe täide. Teised põgenesid Mekast. Ramadaani kahekümnendal päeval, neljapäeval, sisenesid mudžahidid suure vaimustusega, laine laine järel, takbiri hüüete „Allahu akbar! Allahu akbar!“ saatel Mekasse. Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) sisenes sügavas alandlikkuses oma sünnilinna, pühasse Mekasse, oma kaamel Kasva seljas ja tema taga istus Usama ibn Zaid. Ta kiitis Allah Kõigekõrgemat, kes oli lasknud tal neid päevi näha, ja luges suura al-Fath, mis oli Meka vallutamisest rõõmusõnumi toonud.

Meie isand, universumi uhkus, suundus suures rõõmus oma võidukate kaaslaste keskel Kaaba al-Muazzama poole. Paremal pool hazrat Abu Bakr ja vasakul hazrat Usaid ibn Hudair, lähenes ta Kaaba al-Muazzamale. Pärast seda, kui ta oli astunud Hadžar al-Asvadi juurde, lausus ta talbija ja takbiri. Kaaslased järgisid teda ja Meka al-Mukarrama taevas hakkas kajama hüüetest „Allahu akbar! Allahu akbar!“ Selle ülendava vaatepildi ees valasid moslemid rõõmupisaraid, pühale alale (Haram aš-šarif) varjunud ja kodudesse sulgunud ebajumalakummardajad aga ootasid hirmunult.

Seejärel alustasid maailmade isand ja tema aulised kaaslased tavafi. Kui ta oli ka seitsmenda ringi lõpetanud, laskus meie armas Prohvet kaameli seljast ja sooritas Makam Ibrahimi juures kaks rakaati namazi. Siis jõi ta Zamzami vett, mille hazrat Abbas oli kaevust välja tõmmanud. Ta soovis võtta Zamzami veega abdesti. Kui meie isand, universumi uhkus, abdesti võttis, hakkasid õilsad kaaslased õhust kinni püüdma abdestivett, mis oli puudutanud meie armsa Prohveti õnnistatud keha, enne kui see maha langes. Seda nähes olid ebajumalakummardajad hämmastunud ja ütlesid: „Me ei ole elus kunagi niisugusest valitsejast kuulnud ega niisugust näinud.“ Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) soovis, et kõik Kaaba ümber olevad kivist ja puust ebajumalad purustataks. Ta luges püha salmi, mille tähendus on: „Kui tõde tuleb, kaob vale; vale on alati kaduv“12, ning sirutas oma õnnistatud käes oleva saua ebajumalate poole. Iga ebajumal, mida sau puudutas, kukkus üksteise järel näoli maha. Kolmsada kuuskümmend ebajumalat tehti maatasa.13 Kui saabus keskpäevase namazi aeg, käskis meie isand Õilsaim Sõnumitooja hazrat Bilalil hüüda Kaaba juures azan al-Muhammadi. Too täitis kohe selle püha ülesande. Azani ajal täitis usklike südamed piiritu rõõm, ebajumalakummardajad aga murdusid suure valu ja kurbuse all.14

Meie armas Prohvet palus Kaaba võtit. See toodi. Pärast seda, kui ta oli lasknud seest välja viia pildid ja kõik purustatud ebajumalad, astus ta Kaabasse.

Temaga koos olid hazrat Usama ibn Zaid, hazrat Bilal ja hazrat Usman ibn Talha. Sees sooritas meie isand Prohvet, selg ukse poole, kaks rakaati namazi. Igas nurgas lausus ta takbiri ja tegi dua. Hazrat Halid ibn Valid seisis ukse ees ja püüdis takistada rahvast sinna kokku tunglemast.

„Kui tõde tuleb, kaob vale; vale on alati kaduv“ Al-Isra: 81

Universumi Sultan hoidis oma mõlema õnnistatud käega Kaaba ukse mõlemast poolest. Kõik kuraišlased olid täitnud Masdžid al-Harami ja vaatasid hirmuga segatud lootusega meie armsat Prohvetit, sest nad olid teda solvanud, püüdnud teda peksta ja tahtnud võtta tema elu!… Tema kaaslasi olid nad piinanud igal moel. Nad olid sidunud neile köie kaela ja neid mööda maad lohistanud. Nad olid visanud nad tulle ja püüdnud neid põletada. Nad olid asetanud nende rinnale tulikuumi kive ja piinanud neid, kuni nad minestasid. Nad olid torganud nende kehasse tules kuumutatud vardaid. Kolm aastat olid nad hoidnud neid näljas ja janus ühte linnaossa suletutena ning võtnud neilt kõik. Nad olid sidunud nende jalad kaamelite külge, ajanud kaamelid eri suundadesse ja nõnda nad tükkideks rebinud. Kõige selle kõrval olid nad ajanud nad kodumaalt välja. Justkui sellest oleks vähe olnud, olid nad mitu korda sõdinud, et nad täielikult hävitada. Ent kõigest sellest hoolimata olid nad lootusrikkad, sest nende ees seisis halastuse meri, kes oli saadetud halastuseks maailmadele. Kui meie armas Prohvet oli neid mõnda aega vaadanud, ütles ta: „Oo kuraišlased! Mida te arvate, mida ma nüüd teiega teen?“ Nad vastasid: „Me ootame sinult head ja loodame head, sest sina oled õilis vend ja meie õilsa ja heategeva venna poeg. Sa oled meid võitnud. Me loodame sinult headust.“ Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) naeratas neile ja ütles: „Minu ja teie lugu on sama, mis see, mida Jusuf (alaihis-salam) ütles oma vendadele. Nagu tema, ütlen ka mina: ‚Täna ma ei nõua teilt enam aru selle eest, mida te tegite (ma ei heida teile teie vigu ette). Allah Kõigekõrgem andku teile andeks.‘15 Minge. Te olete vabad, te olete lahti lastud.“

See suur halastus pehmendas kõvad südamed ja muutis vihkamise armastuseks. Kui maailmade isand kutsus nad islamisse, kogunesid nad moslemiteks saama.

Meie armas Prohvet tõusis Safa künkale, kus ta oli kuraišlastele esimest korda oma prohvetlusest teatanud ja neid islamisse kutsunud. Seal võttis ta taas vastu kõigi mekalaste – noorte ja vanade, naiste ja meeste – truudusvande (baia). Nõnda sai kuraišlastele osaks au saada moslemiteks ja kuuluda õilsate kaaslaste hulka. Pärast meestega kokkuleppimist võeti ka naistelt mõnes asjas lubadus.16 Nende hulgas olid järgmised: mitte omistada Allah Kõigekõrgemale kaaslasi, mitte olla sõnakuulmatu meie isand Prohvetile, mitte varastada, hoida oma karskust ja au (iffat), mitte levitada laimu (buhtan) ja mitte tappa tütarlapsi. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juuresolekus olnud naised võtsid selle kõik vastu ja andsid lubaduse ainult sõnadega. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tegi neile head duad ja palus neile andestust.

Hind (radijallahu anha), Abu Sufjani abikaasa ja Muavija (radijallahu anhuma) ema, oli nende hulgas ja isegi nende juht. Selle naiste truudusvande (baiat an-nisa) ajal rääkis tema naiste nimel. (Selle lubaduse ja istigfari dua osaliseks saamise tõttu on väga loota, et ta jõudis igavese õnneni. Ka iga moslemist naine, kes need tingimused vastu võtab ja neid järgib, loetakse selle kokkuleppe osaliseks ja ta saab sellest duast kasu.) Kõik, kes moslemiteks said, purustasid kõik oma kodudes olevad ebajumalad. Ümbruskonna hõimude juurde saadeti väesalgad ja ka sealsed ebajumalad tehti maatasa. Nõnda kisti tõe tulekuga vale juurtega välja.

Surma mõistetud

Islami algusaegadest kuni hidžra kaheksanda aastani oli inimesi, kes olid mitmesuguste kuritegude eest surma mõistetud. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) nimetas nende (üheteistkümne mehe ja kuue naise) nimed ja käskis: „Tapke need inimesed, kus iganes te neid näete.“ Surma mõistetud mehed olid Ikrima ibn Abi Džahl, Vahši ibn Harb Habaši, Abdullah ibn Abi Sarh, Habar ibn Asvad, Safvan ibn Umajja, Kaab ibn Zuhair, Abdullah ibn Zabari, Abdul Uzza ibn Hatal, Huvairis ibn Muaz, Makis ibn Sababa ja Haris ibn Tula. Naised olid Hind bint Utba, Karita, Karite, Ibn Hanzala teine orjatar (džarija), Banu Abdulmuttalibi orjatar Sara ja Umm Saad.

Need, kes said halastuse osaliseks

Hind bint Utba: moslemiks saanud naiste hulgas oli ka hazrat Abu Sufjani abikaasa Hind, kelle nimi oli tapetavate nimekirjas. Kuid meie armas Prohvet, kes on halastus maailmadele, oli andestanud ka temale. Ta oli moslemitele vaeva ja piina põhjustanud. Hazrat Hamzale ja teistele Uhudi šahiididele tehtud jõhkrused olid tehtud tema õhutusel. Meka päeval tõusis maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam) Safa künkale ja istus. Hazrat Umar al-Faruk istus temast allapoole. Inimesed tulid ja said ükshaaval moslemiteks – esmalt mehed, siis naised. Naiste hulgas olid hazrat Ali õde Umm Hani ja hazrat Muavija ema Hind. Ta andis Allahi Sõnumitoojale truudusvande (baia). Ta sõlmis Allahi Sõnumitoojaga kokkuleppe naiste nimel. Talle sai osaks heade soovidega dua.

Ikrima ibn Abi Džahl: ta oli Abu Džahli poeg. Ka tema oli nende meeste hulgas, kes said halastuse osaliseks. Vallutuse päeval tappis ta ühe kaaslase, kes nõnda sai šahiidiks, ja põgenes Jeemenisse. Kui see sõnum Allahi Sõnumitoojani jõudis, ta naeratas. Kui kaaslased küsisid, miks, ütles ta: „Ikrima ja see, kelle ta šahiidiks tegi, käivad Paradiisis käsikäes.“ Tema naine Umm Hakim bint Haris ibn Hišam oli naiste truudusvande (baiat an-nisa) ajal saanud moslemiks ja palunud Allahi Sõnumitoojalt Ikrimale amani. Ikrima naasis koos Umm Hakimiga Mekasse, tuli Allahi Sõnumitooja ette ja palus andestust. Allahi Sõnumitooja tõstis käed ja palus temale andestust. Pärast usule tulekut näitas Ikrima (radijallahu anhu) üles suurt püüdlikkust ja innukust. Temast sai üks õilsate kaaslaste kangelasi. Ta pidas džihaadi Omaanis ja Jeemenis ning langes šahiidina Jarmuki lahingus.

Vahši ibn Harb Habaši: ta oli Uhudi lahingus tapnud hazrat Hamza (radijallahu anhu). Moslemid soovisid väga teda tappa. Uhudis oli Allahi Sõnumitooja neednud mõnda uskmatut. Kui temalt küsiti, miks ta Vahšit ei nea, ütles ta: „Miradži ööl nägin ma Hamzat ja Vahšit käsikäes koos Paradiisi sisenemas.“ Meka vallutamise päeval Vahši põgenes. Kahetsedes tuli ta koos taiflastega Mediinas mošeesse ja tervitas (salam). Allahi Sõnumitooja vastas tema tervitusele. Ta uskus ja sai andestuse osaliseks. Kuid tal kästi minna Jamama kanti. Ta tundis Allahi Sõnumitooja ees suurt häbi ja elas pea maas. Mediinasse ei tulnud ta enam kunagi. Usule tulles sai ta täiesti puhtaks. Temast sai kõigist aulijatest kõrgem.

„Minu ja teie lugu on sama, mis see, mida Jusuf (alaihis-salam) ütles oma vendadele. Nagu tema, ütlen ka mina: ‚Täna ma ei nõua teilt enam aru selle eest, mida te tegite. Allah Kõigekõrgem andku teile andeks‘ (suura Jusuf: 92). Minge. Te olete vabad, te olete lahti lastud“ Hadith šarif

Hidžra üheteistkümnendal aastal toimus Jamamas taganejatega (murtad) väga äge lahing. Musailima sõjaväest langes kakskümmend tuhat ja hazrat Halid ibn Validi sõjaväest kaks tuhat meest. Algul löödi moslemid segi. Siis ründas hazrat Vahši kangelaslikult ja tappis Musailima al-Kazzabi (Valetaja) sama odaga, millega ta oli hazrat Hamza tapnud.17 Seda nähes tungisid moslemid peale ja võit saavutati. Nõnda tuli ilmsiks, et see, et Allahi Sõnumitooja oli omal ajal Vahši Jamama kanti saatnud, oli suur ime. Ta võttis osa ka hidžra kaheteistkümnendal aastal peetud Jarmuki lahingust ja näitas bütsantslaste vastu suurt kangelaslikkust. Ta asus elama Homsisse ja suri seal hazrat Usmani ajal.

Ta võttis süüdlaste vabandused vastu andestuse ja heldusega,
ta oli suure iseloomuga, hell ja halastav – see helduse allikas.
Ta ei armastanud rikkust, armastas vaesust ja oli selle üle uhke,
ta tegi vaesed oma vendadeks – see helduse allikas.
Ta paikas oma riideid ja kandis isegi puukingi,
käis iga haige juures ja tõi talle leevendust – see helduse allikas.
Ta teenis ise rõõmuga oma perekonda,
kõik raskused tegi ta kergeks – see helduse allikas.
Kui teda kutsuti kas või odraleiva ja läätsesupi peale,
võttis ta kutse vastu ja tuli külaliseks – see helduse allikas.
Vahel ratsutas ta kaameliga, vahel hobuse, muula või eesliga,
ja vahel käis see Sultan paljajalu – see helduse allikas.