MUTA LAHING

Hidžra kaheksandal aastal saatis maailmadele halastuseks olev meie isand Sarvar al-kainat (universumi juht) (alaihi afdalus-salavat) islami levitamiseks taas saadikuid mitmesuguste hõimude ja riikide juurde. Mõnelt neist tuli häid tulemusi, kuid Busra asehalduri juurde saadetud hazrat Haris ibn Umairi võtsid kristlaste sõdurid Šaami Balka piirkonnas Muta külas kinni. Hazrat Haris viidi Šaami asehalduri Šurahbil ibn Amri juurde ja kuigi ta oli saadik, tapeti ta seal alatult – ta suri šahiidina.1

Meie armas Prohvet kurvastas selle teate pärast väga ja käskis kohe oma vapratel kaaslastel kokku tulla. Selle käsu saanud kaaslased palusid oma lastelt andeks, jätsid hüvasti ja kogunesid kiiresti Džurfi laagrisse. Pärast keskpäevase namazi juhtimist ütles meie isand Habib al-akram: „Neile inimestele, kes lähevad džihaadile, olen ma määranud väejuhiks Zaid ibn Harisa! Kui Zaid ibn Harisa saab šahiidiks, astugu tema asemele Džafar ibn Abi Talib. Kui Džafar ibn Abi Talib saab šahiidiks, astugu tema asemele Abdullah ibn Ravaha. Kui ka Abdullah ibn Ravaha saab šahiidiks, valigu moslemid oma seast sobiv mees ja tehku ta oma väejuhiks!“

Seepeale mõistsid õilsad kaaslased, et nimetatud kangelased saavad šahiidideks, ja hakkasid nutma, öeldes: „Oo Allahi Sõnumitooja! Oleks nad vaid ellu jäänud, et me saaksime neist kasu!…“ Meie isand Prohvet ei vastanud neile, vaid vaikis.2 Seal viibinud hazrat Zaid, Džafar ja Abdullah kuulsid seda samuti ja neid valdas suur rõõm. Nende suurim eesmärk oli ju saada šahiidiks Allah Kõigekõrgema usku levitades. Nüüd oli rõõmusõnum antud ja nad olid seda oma kõrvaga kuulnud. Mudžahidid lõpetasid ettevalmistused ja ootasid oma väejuhte. Meie armas Prohvet andis valge islami lipu hazrat Zaid ibn Harisale. Ta käskis tal minna kuni paigani, kus Haris ibn Umair oli šahiidiks saanud, ja seal islamit kuulutada. Kui nad seda vastu ei võta, käskis ta tal vaenlasega võidelda. Hazrat Abdullah ibn Ravaha nuttis, kui ta koos teiste väejuhtidega hüvasti jättis. Temalt küsiti: „Oo Ravaha poeg! Miks sa nutad?“ Poeet Abdullah ibn Ravaha vastas:

Minu nutu põhjus
ei ole armastus maailma vastu,
ja ma vannun Allahi nimel,
ka mitte see, et ma teid igatsen.
Tõeline põhjus on see,
et oma Püha Koraanis
ütleb meie Issand
ühes salmis:
„Teadke kindlasti,
et teie seast ei ole
kedagi, kes ei peaks minema
üle Põrgu…“
Ma kuulsin seda salmi,
kui Allahi Sõnumitooja seda luges;
kui ma pean Põrgust mööda minema,
kuidas ma suudan seda taluda!

Tema sõbrad palusid tema eest: „Allah Kõigekõrgem arvaku sind oma armastatud teenrite hulka ja olgu sa vagade (salih) seas!“ Seejärel ütles hazrat Abdullah ibn Ravaha: „Kuid mina palun Allah Kõigekõrgemalt andestust. Ja ma tahan saada šahiidiks mõõgahoobist, mis paneb vere purskama ja vahutama, või odatorkest, mis kõrvetab mu maksa ja sisikonna!…“ Kui vägi valmistus minekuks, läks hazrat Abdullah ibn Ravaha meie isand Prohveti juurde ja küsis pärast hüvastijättu: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa annaksid mulle nõu, mille ma pähe õpin ja mida ma kunagi ei unusta?“ Meie isand Prohvet ütles talle: „Homme jõuad sa maale, kus Allah Kõigekõrgemale tehakse väga vähe sadždasid. Tee seal palju sadždasid ja soorita palju namazi.“ Abdullah ibn Ravaha ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas annaksid mulle veel nõu?“ Meie armas Prohvet vastas: „Meenuta alati Allah Kõigekõrgemat. Sest Allah Kõigekõrgema meenutamine (zikr) aitab sind jõuda selleni, mida sa loodad.“

Kolmetuhandeline islami vägi hakkas liikuma hüüete „Allahu akbar! Allahu akbar!“ saatel. Meie armas Prohvet ja Mediinasse jäänud kaaslased saatsid mudžahide (gazi) kuni Vada mäekuruni. Seal pöördus maailmade isand õnnistatud islami väe poole nende sõnadega: „Ma soovitan teil täita Allah Kõigekõrgema käske ja hoiduda Tema keeldudest, olla head teiega koos olevate moslemite vastu ja kohelda neid hästi. Võidelge Allah Kõigekõrgema teel, Tema nime lausudes. Ärge olge ebaausad sõjasaagiks saadud vara suhtes. Ärge murdke antud sõna. Ärge tapke lapsi! Seal kristlaste kirikutes leiate inimesi, kes on teistest eraldunud ja pühendunud jumalateenimisele. Hoiduge neid puutumast! Peale nende kohtate ka inimesi, kelle peas on šaitanid pesa teinud; lööge neil oma mõõgaga pea maha. Ärge tapke naisi ega vanu, rauganud inimesi. Ärge põletage ega raiuge puid. Ärge lõhkuge ka maju!“

Ülemjuhataja Zaid ibn Harisale ütles ta: „Kui sa kohtad oma vaenlasi ebajumalakummardajate seast, kutsu neid valima üht kolmest asjast!… (Kui nad saavad moslemiteks,) kutsu neid rändama Mediinasse, muhadžiride koju! Kui nad võtavad su kutse vastu, teata neile, et neil on samad õigused, mis on muhadžiridel, ja samad kohustused, mis on pandud muhadžiridele.

Kui nad tahavad saada moslemiteks ja jääda elama oma maale, teata neile, et nad on nagu moslemitest rändaraablased ja et nende kohta kehtib sama jumalik otsus, mis rändaraablaste kohta; et neile ei eraldata sõjasaagist midagi ja et sõjasaagist saavad osa ainult need, kes võitlevad koos moslemitega!

Kui nad ei võta islamit vastu, kutsu neid maksma džizjat! Ära puutu neid, kes sellega nõustuvad! Kui nad aga ei ole nõus ka džizjat maksma, siis võitle nendega, otsides abi Allah Kõigekõrgemalt!…“

Pärast neid nõuandeid jättis ta mudžahididega hüvasti. Islami vägi lahkus takbiri hüüete saatel. Mahajääjad lehvitasid lahkujatele ja palusid: „Allah Kõigekõrgem hoidku teid igasuguse ohu eest ja toogu teid jälle tervena tagasi…“ Kuni nad silmapiiri taha kadusid, vaatasid mahajääjad neile pisarsilmi ja imetleva igatsusega järele…

„Ma määrasin väejuhiks Zaid ibn Harisa! Kui tema saab šahiidiks, astugu tema asemele Džafar ibn Abi Talib. Kui tema saab šahiidiks, astugu tema asemele Abdullah ibn Ravaha. Kui ka tema saab šahiidiks, valige oma seast keegi“ Hadith šarif

Püha lipp lehvis Zaid ibn Harisa käes ning mudžahidid läksid tundmatule pikale teekonnale, et teenida Allah Kõigekõrgema usku. Islami vägi liikus kiiresti Süüria poole. Teekond möödus vahejuhtumiteta ja rõõmsalt. Mudžahidid ootasid kannatamatult, et vaenlasega võimalikult ruttu kokku puutuda. Üks neist, kes kõige rohkem igatses šahiidiks saada, oli hazrat Abdullah ibn Ravaha. Zaid ibn Arkam jutustas sellest nii: „Ma olin orb, kes kasvas üles Abdullah ibn Ravaha hoole all. Kui ta läks Muta retkele, võttis ta ka minu oma kaameli selga enda taha. Kui me olime öösel mõnda aega teel olnud, voolasid tema huultelt need värsid:

Oo mu kaamel! Kui sa viid mu liivaväljal oleva kaevu juurde
ja sealt veel neli peatuspaika edasi,
siis ma ei võta sind enam ühelegi teisele retkele,
peagi jääd sa ilma peremeheta, tea seda.
Oma koju ma vist enam tagasi ei tule,
ma loodan, et selles sõjas langen ma šahiidina.
Oo Ravaha poeg, viimases peatuspaigas möödusid usklikud
minust kiiresti, isegi sinu lähimad
katkestasid vennaskonnasidemed ja läksid edasi,
jätsid su Kõigekõrgema Allahi hooleks ja lahkusid.
Ma ei mõtle enam sellele, mis vara mul maha jääb,
ma ei hooli enam ei puudest ega datlitest!

Seda kuuldes hakkasin nutma. Abdullah ibn Ravaha puudutas mind oma piitsaga ja ütles: ‚Sa vallatu! Mis sul viga on? Mis kahju on sulle sellest, et ma nii räägin? Kui Allah Kõigekõrgem annab mulle šahiidisurma, pöördud sina looma seljas tagasi ja jõuad koju. Mina aga pääsen kõigist maailma muredest, kurbustest ja juhtumustest ning leian rahu.‘ Ta laskus maha ja sooritas kahe rakaadiga namazi. Pärast pikka duad hüüdis ta mulle: ‚Oo poiss!‘ Kui ma vastasin: ‚Kuulan!’, ütles ta: ‚Inšallah saan ma sellel retkel šahiidiks!’“

Kui vaprad kaaslased Süüriale lähenesid, oli Šaami asehaldur Šurahbil ibn Amr ammu teada saanud, et islami vägi läheneb. Ta teatas sellest kohe Bütsantsi keisrile Herakleiosele, sai suure abiväe ja rahunes. Tema kogutud teadete järgi oli moslemeid nimelt ainult kolm kuni viis tuhat. Tema enda vägi aga ületas saja tuhande ning relvadel ei olnud piiri ega arvu. Kui õilsad kaaslased (alaihimur-ridvan) jõudsid Šaami maadel asuvasse Maani, said nad teada, et bütsantslased tulevad nende vastu sajatuhandelise väega. Nad tegid seal peatuse ja jäid kaheks ööks. Väejuht hazrat Zaid ibn Harisa kutsus oma kaaslased kokku, teatas neile olukorrast ja küsis nende arvamust, mida tuleks bütsantslaste väe vastu teha. Mõned kaaslased ütlesid: „Teeme nende maale äkkrünnakuid, ilma et bütsantslaste väega kokku puutuksime, võtame inimesi vangi ja pöördume tagasi Mediinasse.“ Teised ütlesid: „Kirjutame Sõnumitoojale alaihis-salam kirja, teatame talle vaenlase arvu ja palume, et ta saadaks meile kiiresti sõdureid või ütleks, mida me peame tegema.“ Kui nad olid juba otsustamas, et teine arvamus on sobivam, võttis sõna hazrat Abdullah ibn Ravaha:

„Meenuta alati Allah Kõigekõrgemat. Sest Allah Kõigekõrgema meenutamine (zikr) aitab sind jõuda selleni, mida sa loodad“ Hadith šarif

Oo mu rahvas, mis põhjusel te kõhklete?
Kas me ei tulnud lahingusse, et saada šahiidiks?
Me ei ole kunagi uskmatutega võidelnud
sellepärast, et meil oleks rohkem relvi ja ratsanikke.
Me võitlesime selle usu jõul,
mille Allah Kõigekõrgem meile kinkis, nagu lõvid.
Minge ja võidelge, kindlasti on selles head,
selle asja lõpp on kas šahiidisurm või võit.
Ma vannun Allahi nimel, Badri päeval oli meil kaks hobust,
Uhudis üksainus hobune ja väga vähe relvi.
Kui meile on saatuses määratud selles lahingus võita,
siis seda on ju lubanud Allah ja Tema Prohvet.
Kõigekõrgem Allah ei tagane kunagi oma lubadusest,
niisiis astuge edasi, oo usklikud!
Kui meile on saatuses määratud šahiidisurm,
kohtume Paradiisis oma šahiididest vendadega.

Need hazrat Abdullah ibn Ravaha sõnad andsid mudžahididele julgust. „Me vannume Allahi nimel, Ravaha poeg räägib tõtt“, ütlesid nad. Nüüd oli otsus tehtud: nad võitlevad, kuni saavad šahiidideks. Kui kuulsusrikkad kaaslased jõudsid Muta nimelisse külla, kohtusid nad sajatuhandelise bütsantslaste väega.

MUTA LAHING

Mäed ja kivid olid täis vaenlase sõdureid. Ühel pool oli kolmetuhandeline islami vägi, mis oli tulnud Allah Kõigekõrgema usku levitama koguni Mediinast Šaami välja; teisel pool sajatuhandeline uskmatute kari, mis oli kogunenud islamit lämmatama… Näiliselt oli jõudude vahekord võrreldamatu. Selle järgi pidi üks moslem võitlema enam kui kolmekümne bütsantslasega. Mõlemad pooled asusid lahingurivistusse. Sel ajal liikus meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) käsul islami väe seast üks saatkond bütsantslaste laagri poole. Nad tegid bütsantslaste väele ettepaneku võtta vastu islam või maksta džizjat. Kuid need lükkasid kutse tagasi. Nüüd ei olnud enam aega kaotada. Väejuht hazrat Zaid ibn Harisa andis, püha islami lipp käes, oma väele rünnakukäsu. Mudžahidid, kes olid seda hetke oodanud, sööstsid hüüetega „Allahu akbar!“ nagu nooled edasi. Nad tõmbasid välgukiirusel mõõgad ja tungisid tormina vaenlase keskele… Hobuste hirnumine, mõõkade kõlin, takbiri hüüded ja haavatute karjed tõusid taevani ning juba lahingu alguses muutus lahinguväli verejärveks. Iga kuulsusrikaste kaaslaste mõõgahoobiga langes kas pea või käsi.

Hazrat Zaid, kelle käes oli Allahi Sõnumitooja valge lipp, võitles vaenlase keskel, hüüdes: „Allah, Allah!“ Oma mõõgahoopidega tegi ta silmapilkselt enda ümber ruumi ja pani vaenlase kahetsema, et see oli tema vastu astunud. Kuulsusrikkad kaaslased, nähes oma väejuhi kangelaslikku võitlust, ei jäänud temast maha; igaüks neist püüdis üksinda kolmekümnele vaenlasele mõõgaga pihta saada ja nad maha lüüa. Äkki tungisid väejuht hazrat Zaidi õnnistatud rinda korraga mitu oda. Neile järgnesid teised odad. Kuulsusrikka kaaslase keha oli läbi ja lõhki augustatud. Siis langes Zaid ibn Harisa kuumale maale ja jõi šahiidisurma šerbetti, mida ta oli nii väga igatsenud.

Zaid ibn Harisa järel tulnud hazrat Džafar haaras kohe lipu. Nähes, et islami lipp lehvib, jätkasid mudžahidid võitlust uue armastusega. Hazrat Džafar võitles samuti kangelaslikult nagu Zaid ibn Harisa. Ühelt poolt ründas ta vaenlast, teisalt andis oma kaaslastele julgust ja indu. See uus väejuht, kes võitles vapralt, vehkis mõõgaga üha kiiremate ja väledamate liigutustega ega lasknud vaenlasel silmagi pilgutada. Kui hazrat Džafar võitles nagu enesest väljas, oli ta oma kaaslastest tublisti ette jõudnud. Ta võitles üksi bütsantslaste keskel ja lõi igaüht neist eraldi. Kuid ta mõistis peagi, et sellelt teelt ei ole tagasipöördumist. Vapper väejuht ütles: „Minu kohus on lüüa oma mõõgaga iga uskmatut!“ – ja ammutas õnnistatud sõnadest „Allahu akbar!… Allahu akbar!…“ uut vaimset jõudu. Iga mõõgahoobiga kõrvaldas ta ühe vaenlase ega lasknud kedagi enda lähedale. Allah Kõigekõrgema õnnistatud nimi ei lahkunud tema keelelt ja ta võitles lõppematu jõuga. Lõpuks lõi üks vaenlase sõdur hazrat Džafari paremat kätt mõõgaga. Hazrat Džafar, kelle parem käsi oli maha raiutud, haaras püha islami lipu vasaku käega, enne kui see maha kukkus. Ta tõstis selle üles ja lasi sel jälle lehvida. Siis veel üks mõõgahoop… Ka vasak käsi oli maha raiutud. Seekord püüdis ta lippu lehvimas hoida, surudes seda raiutud käsivarte vahel vastu rinda. Kuid üksteise järel ägedalt alla langevate vaenlase mõõkade all jõudis ta šahiidi astmele, mida oli nii väga igatsenud. Tema õnnistatud hing lendas Paradiisi kõrgeimatesse astmetesse… Tema kehal loeti üle üheksakümne mõõga- ja odahaava.3 Nähes, et nende väejuht oli šahiidina langenud, haarasid vaprad mudžahidid maha kukkunud islami lipu ja andsid selle hazrat Abdullah ibn Ravahale.

„Oo mu rahvas, mis põhjusel te kõhklete? Kas me ei tulnud lahingusse, et saada šahiidiks?“ Abdullah ibn Ravaha (radijallahu anhu)

Tema lasi lipul hobuse seljast lehvida ja ründas ägedalt vaenlast. Ühelt poolt lõi ta maha iga ette sattunud vaenlase, teisalt ütles:

Oo mu nafs, sa alistud mulle kindlasti,
ma vandusin, et saan täna selles lahingus šahiidiks.
Kas oled sa sellega omal soovil nõus,
või panen ma sind seda jõuga vastu võtma.
Kui sind selles lahingus ei tapeta,
kas sa ei sure siis kunagi, oo mu nafs, ütle mulle!
Kui teed seda, mida tegid Džafar ibn Abi Talib
ja Zaid ibn Harisa, siis tea, et teed hästi.
Nemad said šahiidideks, oo mu nafs, ära jää maha,
muidu jääd sa õnnetuks – nüüd torma edasi!

Hüüete „Allahu akbar!“ saatel asus ka hazrat Abdullah vaenlasega halastamatusse võitlusse. Ühel hetkel tabas mõõgahoop tema sõrme ja maharaiutud sõrm jäi käe külge rippuma. See õnnistatud väejuht, kes põles armastusest Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja vastu, hüppas kohe hobuse seljast maha. Ta astus jalaga haavatud sõrmele, mis takistas tal võitlemast, ja ütles: „Kas sa pole mitte ainult üks haavatud sõrm? Pealegi on see õnnetus sind tabanud Allah Kõigekõrgema teel!“ – ja tõmbas selle küljest ära. Välgukiirusel hüppas ta jälle hobuse selga ja hakkas kogu jõust uuesti võitlema. Kuid kuna ta hoolimata kogu sellest võitlusest ei olnud šahiidi astmele jõudnud, hakkas ta ennast ise süüdistama… Ikka ja jälle ründas ta vaenlast. Lõpuks langes ta odatorke läbi maha. Ta sai šahiidiks, võideldes Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja teel, ja tema õnnistatud hing lendas Paradiisi… Sel hetkel püüdis hazrat Abdullahi kõrval võidelnud Abul Jusr Kaab ibn Umair lippu lehvimas hoida. Ta lasi pilgul käia üle kaaslaste, otsides endast vanemat ja kogenumat meest. Kui ta nägi Sabit ibn Akramit, andis ta lipu temale. Hazrat Sabit lõi lipu mudžahidide ette maasse ja ütles: „Oo mu vennad! Valige kiiresti oma seast väejuht ja järgige teda!“ Kuigi nad ütlesid: „Me valisime sinu“, ei võtnud hazrat Sabit seda vastu. Tema pilk jäi pidama hazrat Halid ibn Validil ja ta ütles talle: „Oo Abu Sulaiman! Võta sina lipp!“ Hazrat Halid, kes oli alles hiljuti moslemitega ühinenud, ei tahtnud viisakusest püha lippu võtta ja tema õnnistatud huultelt tulid sõnad: „Ma ei saa seda lippu sinult võtta! Sina oled selle palju rohkem ära teeninud kui mina. Sest sa oled vanem ja sulle on saanud osaks au võidelda Badri lahingus Allahi Sõnumitooja kõrval!…“ Kuid aeg oli kallis. Nende ümber võitlesid õilsad kaaslased vaenlasega halastamatult ja püüdsid sajatuhandelist vaenlast tagasi tõrjuda. Hazrat Sabit kordas oma sõnu: „Oo Halid! Võta kiiresti Allahi Sõnumitooja püha lipp! Ma vannun Allahi nimel, ma võtsin selle selleks, et anda see sulle. Sina tunned sõjapidamist paremini kui mina!“ – ja küsis enda ümber olevatelt mudžahididelt: „Oo mu vennad! Mida te arvate sellest, et Halid saaks väejuhiks?“ Nemad vastasid ühest suust: „Me tegime ta oma väejuhiks.“ Seepeale võttis hazrat Halid suure austuse ja viisakusega vastu lipu, mille maailmade isand oli oma õnnistatud käega üle andnud, ja suudles seda. Ta hüppas hobuse selga ja ründas vaenlast kogu oma suursugususe ja väärikusega.4

Vaprad kaaslased tormasid oma uue väejuhi järel taas rünnakule. Hazrat Halid võitles enneolematu julguse ja osavusega ning lõi maha igaühe, kes talle ette jäi. Ühel hetkel eraldas hazrat Kutba ibn Katada ühe vaenlase väejuhi, Malik ibn Zafila, pea kehast. Bütsantslaste vaim oli murtud. Kuid aega jäi vähe; saabus õhtu ja hakkas pimenema. Pimedas võidelda oli väga ohtlik, sest nad võisid kogemata oma kaaslasi tabada…

Seepärast tõmbusid mõlemad pooled oma laagritesse tagasi. Haavatuid hakati ravima. Hazrat Halid oli sõjakunsti geenius. Ta tahtis hommikul vaenlase vastu astuda uue taktikaga ja neid segadusse ajada. Sel ööl vahetas ta sõdurite kohad: paremal olnud viis ta vasakule, vasakul olnud paremale, ees olnud taha ja tagumised ette.

Hommikul tormasid vaprad mudžahidid taas rünnakule ja hakkasid hüüete „Allahu akbar!“ saatel võitlema. Vaenlase sõdurid nägid neid ründavaid sõdureid esimest korda. Need ei olnud need, kellega nad eile olid võidelnud.

Moslemitele oli ilmselt appi tulnud uus vägi!… Bütsantslaste sõdurid, kes arvasid, et kohale on jõudnud abiväed, hakkasid kartma ja nende vaim murdus. Neid valdas paanika ja nad hakkasid põgenema. Islami vägi kasutas seda võimalust ja ründas neid ägedalt.

Pärast vaenlase kõrvaldamist jõudsid nad Muta kindluse juurde. Nad vallutasid ka kindluse ja tapsid palju selle ülikuid. Hazrat Halid ja vaprad kaaslased võitlesid sel päeval veelgi paremini, lõid vaenlast ja saatsid tuhanded neist Põrgusse. Sel päeval murdus hazrat Halid ibn Validi käes üheksa mõõka.5 Allah Kõigekõrgema helduse ja Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) duade õnnistuse läbi ajasid kolm tuhat mudžahidi sajatuhandelise vaenlase väe põgenema. Selles suures välilahingus langes viisteist šahiidi. Nii näidati Bütsantsi impeeriumile tema piire ja takistati tal korraldamast rünnakuid kaugemale lõunasse… Õilsaim Sõnumitooja, meie isand auväärne Prohvet, oli kogunud oma kaaslased mošeesse, et teatada neile, mis Mutas juhtus, enne kui lahinguväljalt oli talle mingit teadet tulnud. Meie armsa Prohveti õnnistatud näost oli näha, et ta oli väga kurb, ning kartuses, et ta kurvastab veelgi enam, ei julgenud keegi midagi küsida. Lõpuks ütles üks õilsatest kaaslastest: „Meie elud olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Sellest ajast peale, kui me nägime sinu kurbust, nutab meie sisemus verd; meie kurbuse suurust teab ainult Ülev Allah!“ Seepeale voolasid meie armsa Prohveti õnnistatud silmadest pisarad ja ta ütles: „Kurbus, mida te minus näete, see, mis on mind kurvaks teinud, oli see, et minu kaaslased said šahiidideks. See seisund kestis, kuni ma nägin neid Paradiisis vendadena teineteise vastas troonidel istumas. Zaid ibn Harisa võttis lipu kätte. Lõpuks sai ta šahiidiks. Nüüd on ta Paradiisi sisenenud. Ta jookseb seal ringi. Seejärel võttis lipu Džafar ibn Abi Talib. Ta ründas vaenlase vägesid, võitles ja lõpuks sai ka tema šahiidiks. Ta sisenes šahiidina Paradiisi ja lendab seal kahe rubiinist tiivaga, kuhu iganes soovib. Pärast Džafarit võttis lipu Abdullah ibn Ravaha. Lipp käes, võitles ta vaenlastega, sai šahiidiks ja sisenes Paradiisi. Mulle näidati neid Paradiisis kuldsetel troonidel istumas. Oo Allah! Andesta Zaidile!… Oo Allah! Andesta Džafarile! Oo Allah! Andesta Abdullah ibn Ravahale!“

„Oo Halid! Võta kiiresti Allahi Sõnumitooja püha lipp! Ma vannun Allahi nimel, ma võtsin selle selleks, et anda see sulle. Sina tunned sõjapidamist paremini kui mina!“ Sabit ibn Akram (radijallahu anhu)

Maailmade isanda õnnistatud silmist voolasid ikka veel pisarad. Pisarate keskel jätkas ta: „Pärast Abdullah ibn Ravahat võttis lipu Halid ibn Valid. Nüüd on lahing ägenenud. Oo Allah! Tema (Halid ibn Valid) on üks Sinu mõõkadest. Aita teda!…“6 Meie armas Prohvet oli Allah Kõigekõrgema loal imena näinud olukorda enam kui tuhande kilomeetri kaugusel asuval lahinguväljal ja teatanud sellest oma kaaslastele. Päeval, mil hazrat Džafar ibn Abi Talib šahiidina langes, tõusis ta pärast selle sündmuse jutustamist ja läks hazrat Džafari koju. Džafari naine Asma oli kodutööd lõpetanud, lapsed pesnud ja nende juuksed kamminud. Meie armas Prohvet ütles: „Oo Asma! Kus on Džafari pojad? Too nad minu juurde!“ Kui Asma Hatun lapsed tõi, surus meie isand Allahi Sõnumitooja nad oma rinnale ning suudles ja nuusutas neid südame täiest. Tema õnnistatud süda ei pidanud vastu ja tema õnnistatud silmist hakkasid pisarad ojadena voolama. Seda nähes küsis hazrat Džafari naine anuvalt: „Olgu mu isa ja ema, isegi mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Miks sa näitad mu poegadele sellist halastust, nagu näidatakse orbudele? Kas oled saanud Džafarist ja tema kaaslastest mõne kurva sõnumi?!“ Maailmade isand oli sügavalt liigutatud. „Jah!… Nad langesid täna šahiididena!…“ ütles ta. Meie ema hazrat Asma surus oma orvuks jäänud lapsed rinnale ja puhkes nutma. Meie armas Prohvet ei suutnud seda vaatepilti kauem taluda ja lahkus.7

Oma õnnistatud koju naasnud Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) ütles oma puhastele abikaasadele: „Ärge unustage valmistada süüa Džafari perele!“ Kolm päeva saadeti šahiidide peredele toitu. Möödus mitu päeva, enne kui hazrat Jaala ibn Umajja tõi Mediinasse võidusõnumi. Enne kui ta jõudis toimunust rääkida, ütles meie isand Õilsaim Sõnumitooja talle: „Kui tahad, räägi sina meile, mis juhtus; kui tahad, räägin mina sulle“, ning jutustas üksikasjalikult, mis lahinguväljal oli toimunud. Seepeale ütles hazrat Jaala ibn Umajja: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on sind saatnud Prohvetiks tõelise usu ja Raamatuga: sa ei jätnud rääkimata ainsatki sündmust, mis mudžahidide peale tuli.“ Meie isand ütles: „Allah Kõigekõrgem kaotas minu jaoks vahemaa ja ma nägin lahinguvälja oma silmaga.“

Mõne päeva pärast teatasid käskjalad, et islami sõjavägi läheneb Mediinale. Meie isand Prohvet tõusis koos oma kaaslastega ja läks neile Mediinast välja vastu. Kaugel tõusis tolmupilv ja lehvis islami püha lipp. Mõõkade ja kilpide sära pani ümbruse peeglina helkima… Kõigis oli näha sügavat erutust. Peagi sisenesid mudžahidid-gazid Mediinasse ja nende eesotsas oli hazrat Halid ibn Valid, radijallahu taala anhum adžmain…

„Oo Allah! Andesta Zaidile!… Oo Allah! Andesta Džafarile! Oo Allah! Andesta Abdullah ibn Ravahale!“ Hadith šarif

Tulid huuri neiud,
mähkisid ta valgusmähkmesse,
puudutasid näoga Muhammedit
ööl, mil sündis Muhammed.
Avanesid taevaväravad,
maailma laotus halastus,
Paradiisi rõivad õmmeldi
ööl, mil sündis Muhammed.
Yunus ütleb: oo vennad,
silmist voolavad verised pisarad,
mäed ja kivid tegid sadžda
ööl, mil sündis Muhammed.

Meka al-Mukarrama [1890]