HAIBARI VALLUTAMINE
Valgustatud Mediinas oli juute, kes olid näiliselt moslemid, tegelikult aga munafikid. Enne kui Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam Mediinasse rändas, olid Mediina elanikud valinud oma juhiks Abdullah ibn Ubai ibn Saluli. Nad olid andnud talle ka kalliskividega kaunistatud krooni. Kui Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam Mediinasse saabus, hakkasid Mediina elanikud kogu südamest osutama meie armsale Prohvetile austust ja huvi ning järgisid teda. Ibn Salul jäi väärtusetuna nurka. Keegi ei pööranud talle enam tähelepanu. Seepeale asus Ibn Salul tegutsema, et Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam tappa või talle kannatusi põhjustada. Ühel päeval kogunesid juudid tema juurde. Nad tegid selles asjas mõningaid plaane. Nad palusid abi Labid ibn Asimilt. Labid ütles: „Selles ja selles linnaosas elab vana naine nimega Haira. Ta on nõiduses väga osav. Otsige ta üles.“ Nad leidsid selle neetud naise ja andsid talle tuhat kulddirhemit ja kümme rulli riiet. Nad ütlesid: „Kui sa Muhammedi hukka saadad, anname sulle veel palju rohkem.“ Vana naine torkas tuvipojasse nõelu, sõlmis niitidesse sõlmi ja mähkis need tuvipoja ümber. Ta pani selle ühte varemeis kaevu väljaspool Mediinat ja kattis kaevu suu. Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam jäi haigeks. Tema jäsemed jäid liikumatuks. Talle anti mitmesuguseid ravimeid, kuid need ei aidanud. See seisund kestis üheksa päeva.
Siis tuli Džibril alaihis-salam ja teatas, mis oli juhtunud. Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam viidi sinna. Ta avas kaevu ja tõmbas tuvi välja. Kuid niitide sõlmi ei olnud võimalik lahti teha. Džibril alaihis-salam tõi suurad al-Muavvizatain (al-Falak ja an-Nas). Ta ütles: „Oo Muhammed alaihis-salam! Loe neid suurasid nende sõlmede kohal.“ Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam hakkas neid suurasid lugema. Iga salmiga, mille ta luges, tuli üks sõlm lahti ja üks nõel välja. Kui ta oli suurad (kahe suura 11 salmi) lõpuni lugenud, olid kõik sõlmed lahti. Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam sai haigusest täiesti vabaks ja tervenes. Seejärel kutsus ta need neetud inimesed enda juurde ja noomis neid. Mediina elanikud karistasid neid nii, et nad hukkusid. Ka juut Labid võeti kinni ja toodi meie isand Allahi Sõnumitooja ette. Kui meie isand Prohvet küsis temalt: „Miks sa lasid seda teha?“, vastas too: „Armastusest kulla vastu!“ Mõned õilsad kaaslased ütlesid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa lubad, raiume sellel juudil pea maha!“ Kuid meie armas Prohvet, kes ei karistanud kunagi kedagi omaenda pärast, ei lubanud teda tappa ja ütles: „Jumalik karistus, mis teda lõpuks ees ootab, on raskem.“1 Kui juudid Mediinast välja aeti, läksid nad Araabia põhjaossa. Osa neist jäi Haibarisse ja asus sinna elama. Osa läks aga põhja pool asuvasse Šaami. Nad olid oma kodudest välja aetud, sest olid sepitsenud vandenõu meie isand Allahi Sõnumitooja tapmiseks. Kuid viha, ahnus ja kättemaksuiha, mida nad moslemite vastu tundsid, ei kustunud kunagi – vastupidi, need muutusid päev-päevalt ägedamaks. Nad tahtsid võimalikult kiiresti teha lõpu Universumi Sultani, Allah Kõigekõrgema Habibi elule ja hävitada islamiusu.
Mõned nende juhtidest ütlesid: „Läheme Gatafani hõimu juurde, palume abi ja võitleme koos nendega moslemite vastu!“ Teised ütlesid: „Kutsume appi ka Fadaki, Taima ja Vadi al-Kura juudid ning ründame nende linna enne, kui moslemid meid ründavad, ja maksame kätte kõige eest, mis on olnud!…“ Haibari juudid nõustusid nende sõnadega ja kutsusid appi ümberkaudsed juudi hõimud ning Gatafani hõimu. Ainuüksi Gatafanist tuli palju valitud sõdalasi ja Haibaris algasid ettevalmistused. Sel ajal, kui nad neid ettevalmistusi tegid, sai maailmade isand sallallahu alaihi va sallam juutide tegemistest teada. Ta andis hazrat Abdullah ibn Ravahale kaasa kolm kaaslast ja saatis ta kohe Haibarisse uurima, mis seal toimub. Abdullah ibn Ravaha ja tema kolm sõpra jõudsid kiiresti Haibarisse. See oli rikas linn, kus oli kaheksa tugevat kindlust, mitu väiksemat linnust, viljakas maa ning palju viinamägesid ja viljapuuaedu. Hazrat Abdullah saatis ühe oma sõpradest Šikki, teise Katiba ja kolmanda Natati kindlusesse. Ise läks ta ühte teise kindlusesse. Kolm päeva uurisid nad lähedalt juutide olukorda ja sõjaks valmistumist. Kolme päeva pärast said nad kokkulepitud kohas kokku, pöördusid kiiresti tagasi Mediinasse ja jutustasid meie isand Prohvetile ükshaaval kõigist ettevalmistustest.
Meie armas Prohvet käskis oma kaaslastel kiiresti valmistuda. Ta otsustas minna Haibari vastu, et takistada juute Mediina al-Munavvarat ründamast. Selle otsuse kuulnud Mediina juudid sattusid ärevusse. Et moslemite vaimu murda, rääkisid nad: „Me vannume, et kui te oleksite näinud Haibari kindlusi ja sinna kogunenud vapraid sõdalasi, ei oleks te sinna iialgi jalga astunud!… Mägede tippudes olevaid kõrgete tornidega kindlusi kaitsevad soomusrüüs vaprad mehed. Ümbruskonnast on neile appi tulnud tuhandeid sõdureid!… Kas teil on üldse võimalik Haibarit vallutada?!…“ Neile vastasid vaprad kaaslased: „Allah Kõigekõrgem on lubanud oma Habibile, et ta vallutab Haibari“, ja näitasid sellega, et nad ei karda juute kunagi. See kaaslaste kindlameelsus kurvastas juute veelgi enam ja tegi nad murelikuks. Munafikide pealik Abdullah ibn Ubai saatis Haibarisse kiiresti sõna: „Muhammed tuleb teie kallale väikese jõuga. Karta ei ole midagi, kuid olge ettevaatlikud ja viige oma vara kindlustesse. Tulge kindlusest välja ja võtke nad vastu!“ Õilsad kaaslased lõpetasid ettevalmistused, palusid kodustelt andeks, jätsid hüvasti ja kogunesid meie isand Prohveti ümber. Neid oli kakssada ratsanikku ja tuhat nelisada jalaväelast. Nad olid valmis oma armsa Prohveti käsul levitama Allah Kõigekõrgema usku, pidama džihaadi ja jõudma šahiidi astmele. Sel ajal palusid mõned naised meie isand Prohvetilt sõjas ülesandeid: valmistada õilsatele kaaslastele toitu, hoolitseda haavatute ja haigete eest, siduda haavu, valmistada ravimeid ja teha muid töid, mida nad suutsid. Meie isand Allahi Sõnumitooja halastas nende peale ega jätnud neid sellest tasust (savab) ilma. Nii ühines mudžahididega kakskümmend naismudžahidi, nende eesotsas meie armsa Prohveti õnnistatud abikaasa hazrat Umm Salama.2
Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) jättis oma asemikuks Mediinasse Gifari hõimust hazrat Siba ja andis siis käsu Haibari poole teele asuda. (On teatatud ka, et asemikuks jäeti Numaila ibn Abdullah.) Teekond algas takbiri hüüetega. Kaaslased, kes ei saanud mõjuval põhjusel sõtta minna, ja need, kellel ei lubatud minna, sest nad olid liiga noored, vaatasid imetleva igatsusega meie isand Prohveti ning oma vaprate isade, vanaisade, isa- ja emapoolsete onude ja vanemate vendade poole ning saatsid neid takbiride ja duadega.
„Haibari kindlus vallutatakse Ali ibn Abi Talibi kaudu“ Hadith šarif
Kalender näitas hidžra seitsmenda aasta muharrami kuud. Meie isand Prohveti püha lippu kandis hazrat Ali, paremat tiiba juhtis hazrat Umar.3 Vasaku tiiva etteotsa määras ta ühe teise kaaslase. Teekond möödus rõõmsas meeleolus. Poeedid kiitsid (hamd) oma luuletustes Allah Kõigekõrgemat Tema andide eest, laususid meie armsale Prohvetile salavatte ja ülistasid kuulsusrikkaid kaaslasi. Kaaslased aga, otsekui läheksid nad pühadele, panid kõik koos hüüdes „Allahu akbar! Allahu akbar! La ilaha illallahu vallahu akbar!“ kõik ümberringi kajama.
Igas peatuspaigas palus Universumi Sultan: „Oo Allah! Ma otsin Sinu juures kaitset tuleviku pärast muretsemise ja mineviku pärast kurvastamise eest, jõuetuse ja loiduse eest, ihnsuse, arguse ja selga küürutava võla eest ning ülekohtuste ja õigusetute inimeste ülemvõimu eest!“
Kui nad Haibarile lähenesid, peatas meie armas Prohvet oma kaaslased. Ta tõstis käed ja hakkas paluma: „Oo Allah, taevaste ja selle Issand, mida need varjavad! Oo Allah, maade ja selle Issand, mis on nende peal! Oo Allah, šaitanite ja nende Issand, keda nad on eksiteele viinud! Oo Allah, tuulte ja selle Issand, mida nad keerutavad! Me palume Sinult selle maa head ja kasu, sellel maal elavate inimeste head ja kasu ning kõige selle head ja kasu, mis sellel maal on. Ja me otsime Sinu juures kaitset selle maa kurja eest, inimeste kurja eest ja kõige selle kurja eest, mis seal on!“
Kaaslaste huultelt kostis: „Aamen, aamen.“ Seejärel ütles ta oma kaaslastele: „Minge edasi, öeldes Bismillahirrahmanirrahim.“
Õilsad kaaslased asusid Õilsaima Sõnumitooja ümber uuesti teele. Nad jõudsid Natati kindluse lähedale, mis oli üks Haibari tugevamaid kindlusi.
Seal rajasid nad oma peakorteri. Oli õhtu. Allahi Sõnumitooja õilis komme oli mitte rünnata enne hommikut ja kutsuda kõigepealt islamisse. Kui pakkumist vastu ei võetud, algas sõda. Seepärast ootasid õilsad kaaslased hommikut. Ükski juut ei olnud märganud, et islami vägi oli saabunud. Pärast hommikuse namazi juhtimist lõpetas Universumi isand ettevalmistused ja pani mudžahidid liikuma. Kakssada ratsanikku ja tuhat nelisada jalaväelast lähenesid korrapärastes ridades Natati kindlusele. Sel ajal tulid juudid kindlusest välja, et minna tööle oma viinamägedesse, aedadesse ja põldudele, ning kui nad äkki moslemite sõdalastega silmitsi sattusid, läksid nad segadusse.
Nad hüüdsid: „Me vannume, et see on Muhammed ja tema korrapärane vägi!…“ – ja hakkasid tagasi põgenema. Kui meie armas Prohvet nägi neid sellises olukorras, ütles ta: „Allahu akbar! Allahu akbar! Haibar on hävinud!“ ja kordas neid õnnistatud sõnu kolm korda. Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) teatas juutidele, et nad peavad kas saama moslemiteks või alistuma ning maksma haradži ja džizjat, vastasel juhul algab sõda ja valatakse verd. Juudid läksid oma juhtide hulka kuuluva Sallam ibn Miškami juurde ja teatasid talle olukorrast. Sallam õhutas neid võitlusele, öeldes: „Ma ütlesin teile juba varem, et minge Muhammedi vastu, aga te ei olnud nõus. Vähemalt nüüd ärge olge temaga võitlemisel loiud. Parem on surra moslemitega võideldes kui jääda ellu omasteta!…“ Juudid paigutasid kiiresti oma lapsed ja naised Katiba kindlusesse, toiduvarud Naimi ja sõdurid Natati kindlusesse.
Islami väe kutsele saada moslemiteks vastasid juudid noolte laskmisega. Mudžahidid võtsid nooled vastu oma kilpidega. Meie armsa Prohveti käsul tõmmati vibud pingule ja kindluse tornides olevate juutide pihta lasti „Allahu akbar!…“ hüüete saatel nooli. Nüüd oli sõda alanud. Ühel pool võitlesid Universumi Sultan ja tema vaprad kaaslased, et levitada islamit ning et juudid saaksid moslemiteks ja pääseksid Põrgust. Teisel pool olid juudid, kes ei võtnud kuulda ühtegi nõuannet, tahtsid igal võimalusel moslemeid selja tagant rünnata ja keeldusid jonnakalt tõde nägemast. Kui nad nägid, et meie isand, prohvetite pitser (Hatam al-anbija), ei tulnud nende rahva seast, ei tunnistanud nad teda kadeduse pärast ning kasutasid meie isand Prohveti hävitamiseks juba tema lapsepõlvest peale iga kavalust, mis neile pähe tuli, kuid Allah Kõigekõrgema kaitse tõttu ei suutnud nad midagi teha.
Tuhande kuuesaja kuulsusrikka mudžahidi pihta laskis nooli üle kümne tuhande juudi sõduri. Õilsad kaaslased kaitsesid end kilpidega üksteise järel lendavate noolte eest ja paiskasid igal võimalusel maha kukkunud nooli tagasi juutide pihta. Siiski said mõned kaaslased haavata.
Ühel hetkel astus hazrat Hubab ibn Munzir suure aupaklikkusega meie isand Habibullahi juurde. Ta küsis: „Mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kas me ei võiks oma peakorterit kuhugi mujale rajada?“ Meie isand Prohvet ütles: „Inšallahu taala muudame selle, kui õhtu tuleb!“ Mudžahidid olid sattunud noolte lennukaugusse. Nooled, mida juudid kindlusest lasksid, ulatusid isegi islami peakorterist tahapoole.4 Sel päeval kestis võitlus nooltega õhtuni. Lastud nooled haavasid umbes viiskümmend kaaslast. Kui õhtu saabus, anti hazrat Muhammed ibn Maslamale ülesanne leida peakorterile uus koht. Kui ta teatas, et Radži-nimeline paik on sobiv, viidi islami peakorter sinna.
„Meie, prohvetid, ei jäta pärandit. See, mis me maha jätame, on almus (sadaka) vaestele“ Hadith šarif
Haibari sõjaretk
Haavatuid hakati ravima.5 Järgmisel päeval tulid vaprad kaaslased Natati alla ja võitlesid õhtuni. Piiramine kestis ka kolmandal, neljandal ja viiendal päeval. Juudid jäid kogu aeg kaitsesse. Neil päevil tabas meie armsat Prohvetit tugev peavalu ja ta ei saanud kahel päeval mudžahidide seas olla. Esimesel päeval andis ta lipu hazrat Abu Bakrile, teisel päeval hazrat Umarile. Mõlemad võitlesid õilsate kaaslaste eesotsas väga ägedalt juutide vastu, kuid kindlust ei õnnestunud vallutada. Vahepeal said juudid julgust juurde, avasid kindluse väravad ja tungisid peale. Nüüd algas käsivõitlus. Lahing läks väga ägedaks. Iga kord, kui meie isand Prohvet ütles oma kaaslastele: „Lausuge takbir: Allahu akbar! Allahu akbar!“, raiusid nad takbiri hüüete saatel armastuse ja innuga vaenlast. Ühel hetkel sai šahiidiks Muhammed ibn Maslama vend Mahmud. Ägedad lahingud kestsid õhtuni.
Järgmisel päeval tuli kindlusest välja üleni soomusrüüs Marhab, üks Haibari kuulsamaid väejuhte. Ta oli tugev ja võimas mees, otsekui hiiglane. Seni ei olnud tema vastu astunud ükski võitleja, kes oleks suutnud ta võita. Mudžahidide poole pöördudes hakkas ta kiitlema: „Mina olen Marhab, kes on kuulus oma julguse ja vapruse poolest!“ Kui ta nii kiitles, astus kaaslaste seast ette üks mudžahid. Ta hüüdis Marhabile: „Ja mina olen Amir, kes ei karda tormata kõige kohutavamate ja ägedamate lahingute keskele!“ – ja asus kohe tema vastu. Hiiglane Marhab lõi hazrat Amiri kogu jõust oma mõõgaga, millele oli kirjutatud: „Keda see puudutab, selle see hävitab!…“ Vapper Amir tõstis silmapilkselt kilbi. Kui lai mõõk kilpi tabas, kajas ümberringi tugev kõla ja mõõk jäi kilpi kinni.
Hazrat Amir otsis kaitset Looja juures, hüüdis: „Oo Allah!“ – ja lõi mõõgaga Marhabi soomustatud jalgu. Niipea kui mõõk terassoomust puudutas, põrkas see tagasi ja tabas äkki kaaslase enda jalga. Mõõga tugev tagasipõrge lõikas läbi hazrat Amiri jalaarteri. Õilsad kaaslased jooksid kohale, võtsid Amiri sülle ja viisid ta ravimiseks peakorterisse. Kuid seal sai Amir (radijallahu anhu) šahiidiks ja lendas kõrgesse Paradiisi.6
Võitlus jätkus kogu ägedusega. Õhtu poole pakkus meie armas Prohvet Gatafani ebajumalakummardajatele, kes olid tulnud nelja tuhande sõduriga juutidele appi ja sõjas osalesid, et nad lahkuksid ja pöörduksid tagasi oma maale. Ta lubas, et kui nad nii teevad, annab ta neile Haibari ühe aasta datlisaagi. Kuid gatafanlased lükkasid selle pakkumise tagasi. Seepeale käskis maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) oma kaaslastel veeta öö selle kindluse ümber, kus gatafanlased olid. Gatafanlased kartsid väga, et mudžahidid ründavad öösel, ega saanud kuidagi magama jääda. Sel ööl teatas hääl, mille päritolu ei olnud teada, et Gatafani maale on tehtud rünnak ning nende pered ja vara on vangi võetud. Seda häält korrati kolm korda ja kõik gatafanlased kuulasid seda suure hirmuga. Ka nende väejuht Ujaina kuulis sama häält kolm korda ning lahkus koidu eel koos oma sõduritega kiiruga Haibarist ja asus koduteele. Hommikul olid juudid hämmastunud, et gatafanlased olid Haibarist põhjuseta lahkunud, ja langesid meeleheitesse. Nad kahetsesid väga, et olid gatafanlased appi kutsunud.
„Päeval, mil me Haibari kindluse vallutasime, keelas Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) süüa koduesli liha ja võtta naist ajutise abieluga (muta)“ Hazrat Ali (radijallahu anhu)
Hazrat Ali vaprus
Ka sel päeval peeti Haibari all ägedaid lahinguid, kuid kindlust ei vallutatud. Õhtul andis Universumi Sultan rõõmusõnumi, öeldes: „Homme annan ma lipu sellisele vaprale mehele, kes armastab Allah Kõigekõrgemat ja Tema Sõnumitoojat ning keda ka Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja armastavad. Allah Kõigekõrgem laseb vallutusel teoks saada tema käe läbi!“
Sel ööl ootasid õilsad kaaslased põnevusega hommikut. Igaüks neist lootis, et lipp antakse temale, ja palus selle nimel Allah Kõigekõrgemalt. Hazrat Bilal al-Habaši hüüdis oma südamliku ja kauni häälega hommikuse azani. Kui azanit hüüti, tundis igaüks erilist põnevust ja erilist rõõmu; sellest jumalikust rõõmust ei saanud kunagi küllalt. Pärast seda, kui meie armas Prohvet oli juhtinud oma kaaslaste hommikust namazi, tõusis ta püsti. Ta käskis tuua õnnistatud islami lipu. Kui püha lippu toodi, seisid õilsad kaaslased ja ootasid pingsalt, et kuulda sõnu, mis Õilsaima Sõnumitooja õnnistatud huultelt tulevad.
Lõpuks ütles maailmade isand: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes austas Muhammedit prohvetlusega, et annan selle lipu vaprale mehele, kes ei tea, mis on põgenemine.“ Seejärel lasi ta oma õnnistatud pilgul käia üle oma kaaslaste ja küsis: „Kus on Ali?“ Kaaslased vastasid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Tal on silmad haiged.“ Meie isand ütles: „Kutsuge ta minu juurde.“ Neil päevil oli hazrat Ali haigestunud silmahaigusesse ega suutnud silmi avada. Nad läksid tema juurde, teatasid talle olukorrast, võtsid tal õnnistatud käe alt kinni ja tõid ta Allahi Sõnumitooja ette. Universumi Sultan palus Allah Kõigekõrgemalt, et hazrat Ali terveneks, niisutas oma õnnistatud sõrmi suus ja tõmbas nendega üle tema silmade. Samal hetkel ei jäänud hazrat Ali silmadesse enam mingit valu. Lisaks palus ta tema eest, öeldes: „Oo mu Issand! Kõrvalda temalt kuumuse ja külma vaev!“ Seejärel pani ta oma õnnistatud kätega hazrat Alile selga soomusrüü, vöötas ta oma mõõgaga, andis talle kätte valge islami lipu ja ütles: „Võitle, kuni Allah Kõigekõrgem annab sulle võidu. Ära pööra end kunagi tagasi!“ Hazrat Ali ütles: „Mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma võitlen nendega, kuni nad astuvad islamiusku.“ Meie armas Prohvet ütles: „Ma vannun Allahi nimel, kui Allah Kõigekõrgem juhatab sinu kaudu õigele teele kas või ühe inimese nende seast, on see sulle parem kui omada palju punaseid kaameleid ja anda need almuseks Allah Kõigekõrgema teel.“7
Kui hazrat Ali lipp käes juutide kindluse poole liikus, järgnesid talle kuulsusrikkad kaaslased. Kui nad olid kindlusele väga lähedale jõudnud ja lipp ühe kivi juurde maasse löödud, avanes Natati kindluse värav.
Välja tulid juutide ründesalgad. Need olid Haibari valituimad kangelased. Igaüks neist oli kaetud kahekordse soomusega ja rüütatud raudkaitsetesse. Üks neist astus hazrat Ali poole ja asus tema vastu võitlema. See oli Haris, Marhabi vend, kellele ei olnud vapruses võrdset. Ta ründas välkkiirelt… Kui kahe terase kõla täitis lahinguvälja, sööstis Zulfikar välgu kombel alla ja eraldas Harise pea kehast. Sel hetkel tõusid taevasse hüüded „Allahu akbar! Allahu akbar!“ Kui Marhab kuulis, et tema vend on tapetud, tormas ta oma alluvate sõduritega täies hoos lahinguväljale ja asus hazrat Ali vastu. Ka temal oli seljas kahekordne soomusrüü. Kahe mõõgaga vööl ja oma suure kehaga meenutas ta otsekui hiiglast. Kogu oma raevus hakkas ta end kiitma: „Mina olen Marhab, kes tormab ette ja võitleb vapralt siis, kui sõjad on kõige ägedamad! Ma torkan isegi möirgavad lõvid oma oda või mõõgaga läbi ja lõhki!…“
Hazrat Ali (karramallahu vadžhah va radijallahu anhu) vastas: „Mina olen see, kellele ema andis nimeks Haidar (Lõvi). Ma olen nagu aukartust äratav lõvi! Ma olen vapper mees, kes paiskab su ühe hoobiga maha!“
Kui Marhab kuulis hazrat Alilt sõna Haidar, langes tema südamesse hirm. Öösel oli ta nimelt unes näinud, kuidas lõvi ta tükkideks kiskus. Kas see oligi see lõvi, keda ta unes nägi? Siis ründas hiiglane Marhab ja hazrat Ali võttis rünnaku vastu kilbiga. Seejärel otsis ta kaitset Allah Kõigekõrgema juures, hüüdis: „Oo Allah!…“ – ja tõi Zulfikari uskmatu pähe alla sellise jõuga, et lõikas pooleks paksu teraskilbi, mida suur Marhab Zulfikari vastu hoidis, ja tema terasest kiivri ning lõhestas tema pea pealaest kuklani. Tema kaelast purskas joana verd ja tema hiiglaslik keha langes maha. Zulfikari kohutavat häält oli kuulda kogu Haibaris. Meie isand Prohvet ütles: „Rõõmustage! Haibari vallutamine on nüüd kergemaks ja lihtsamaks läinud.“ Õilsad kaaslased imetlesid hazrat Ali vaprust ja panid taevalaotuse kajama hüüetega „Allahu akbar! Allahu akbar!…“
Võitlus jätkus kogu ägedusega. Kui õilsad kaaslased olid võideldes jõudnud kindluse värava juurde, lõi üks juut mõõgaga hazrat Ali kilpi. Kilp kukkus maha, kuid kummardumiseks ja selle ülesvõtmiseks ei olnud aega. Juut, kes ei tahtnud võimalust käest lasta, haaras kilbi ja põgenes tagasi. Allah Kõigekõrgema Lõvi kurvastas selle pärast väga. Pärast seda, kui ta oli Zulfikariga oma ümber olnud vaenlased laiali ajanud, otsustas ta teha kindluse väravast endale kilbi. Öeldes „Bismillahirrahmanirrahim“, haaras ta tohutu raudvärava rõngastest. Ta raputas selle hinged seinast lahti… Kui hazrat Ali väravat välja kiskus, värises kindlus oma kohal. Seda väravat, mida kaheksa-kümme maadlejat ei oleks paigast liigutanud, hoidis hazrat Ali ühe käega kilbina ja hakkas võitlema. See uskumatu sündmus oli meie armsa Prohveti ime (mudžiza) ja meie isand hazrat Ali karamat.8
Tema vastu astus järjest veel kuus juutide kõige vapramat maadlejat. Hazrat Ali võitis Allah Kõigekõrgema loal ka nemad ja tungis koos oma vaprate kaaslastega kindlusesse. Nüüd võideldi kindluse sees. Lühikese ajaga ei jäänud kedagi, kes oleks neile vastu astunud. Nad heiskasid kindluses islami lipu. Nii vallutati Natat, nende kõige tugevam kindlus. Meie armas Prohvet suudles hazrat Ali silmi ja ütles: „Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja on sinuga rahul vapruse eest, mida sa üles näitasid.“ Neid õnnistatud sõnu kuuldes nuttis Ali rõõmust. Kui meie isand Prohvet küsis: „Miks sa nutad?“, vastas ta: „Mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma nutan rõõmust, sest Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja on minuga rahul.“ Seepeale ütles meie armas Prohvet: „Mitte ainult mina, vaid ka Džibril, Mikail ja kõik inglid on sinuga rahul.“ Sel ajal tuli meie isand Prohvetile appi nelisada moslemit Dausi hõimust.9 Pärast seda jätkusid ägedad lahingud teiste kindluste vallutamiseks. Kui ka Haibari ülejäänud seitse tugevat kindlust üksteise järel langesid, saatsid juudid, kellel ei olnud muud valikut, saatkonna ja palusid rahu. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) võttis selle pakkumise vastu ning lepiti kokku järgmistes punktides: 1. Nende juutide verd, kes sellel sõjaretkel moslemitega võitlesid, ei valata. 2. Haibarist lahkuvad juudid võivad kaasa võtta ainult oma lapsed ja ühe kaamelikoorma vajalikku majakraami. 3. Kogu ülejäänud vallas- ja kinnisvara, kõik relvad, nagu soomusrüüd, mõõgad, kilbid, vibud ja nooled, kõik riided peale nende, mis neil seljas on, riidekangad, kuld ja aarded ning kõik loomad, nagu hobused, kaamelid ja lambad – kõik, mis on, jääb moslemitele. 4. Midagi sellest, mis tuleb moslemitele jätta, ei tohi mingil juhul peita. Need, kes midagi peidavad, jäetakse väljapoole Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja kaitselubadust ja kaitset…
„Mina olen see, kellele ema andis nimeks Haidar (Lõvi). Ma olen nagu aukartust äratav lõvi!“ Hazrat Ali (radijallahu anhu)
Kinana ibn Rabi, kes ei pidanud neist tingimustest kinni ja mattis oma aarded nahklottides maasse, sai karistuse. Saadud sõjasaagil ei olnud piiri ega arvu. Haibari viljakad maad ja datlipalmisalud jäeti täielikult islami väele.10 Sel ajal pöördusid koju läinud gatafanlased juutide abistamiseks tagasi Haibarisse. Kui nad nägid, et meie isand Prohvet oli Haibari vallutanud ja juudid alistanud, ütlesid nad: „Oo Muhammed! Sa lubasid meile anda Haibari ühe aasta datlid, kui me Haibarist lahkume. Me pidasime oma sõna. Anna need nüüd meile!“ Meie isand ütles neile: „Olgu see ja see mägi teie oma.“ Gatafanlased püüdsid ähvardada, öeldes: „Sel juhul me võitleme teiega.“ Õilsaim Sõnumitooja vastas: „Olgu meie võitluspaigaks Džanafa.“ Džanafa oli ühe Gatafani piirkonna nimi. Seda kuuldes taganesid gatafanlased hirmu pärast ja läksid oma teed.
Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ja tema vaprad kaaslased olid Haibari vallutamise ajal väga väsinud. Ühelt poolt raviti haavatuid, teisalt puhati.
Zainab, juutide juhtide hulka kuuluva Sallam ibn Miškami naine, tahtis meie isand Prohveti mürgitades tappa. Selleks tappis ta lamba, küpsetas selle ja segas lihasse ohtralt mürki. Seejärel tuli ta Allahi Sõnumitooja ette ja ütles, et on toonud kingituse. Õilsaim Sõnumitooja võttis selle vastu ja kutsus oma kaaslased ning kõik istusid koos sööma. Maailmade isand murdis tükikese küpsetatud lambalihast, ütles: „Bismillahirrahmanirrahim“ – ja pani selle oma õnnistatud suhu. Pärast seda, kui ta oli seda paar korda närinud, võttis ta selle kohe suust välja ja ütles: „Oo mu kaaslased! Tõmmake käed sellest toidust eemale! Sest see abaliha teatas mulle, et see on mürgitatud.“ Kaaslased tõmbasid kohe käed toidust eemale. Kuid hazrat Bišr ibn Bara, kes oli söönud tüki liha, muutus kohe siniseks ja suri šahiidina. Meie armsa Prohveti juurde tuli Džibril alaihis-salam ja ütles, et ta peaks laskma teha endale õnnistatud õlgade vahele kupuravi (hidžama) ja verd välja lasta, et vabaneda tema õnnistatud süljega segunenud mürgi mõjust. Nii tehtigi. Seejärel maeti mürgitatud liha maasse. Zainab, kes oli selle teinud, võeti kinni ja toodi tema ette.
Meie isand küsis temalt: „Kas sina mürgitasid selle küpsetatud lamba?“ Ta tunnistas seda, öeldes: „Jah! Mina mürgitasin!“ Meie isand Prohvet küsis: „Miks sa seda teha tahtsid?“ Ta vastas: „Sa tapsid minu mehe, minu isa ja minu onu. Ma ütlesin endale: ‚Kui ta on tõesti prohvet, teatab Allah talle sellest. Kui ei ole, mõjub mürk talle ja ta sureb. Nii saame temast lahti.‘“ Õilsad kaaslased kurvastasid selle sündmuse pärast väga. Kui nad küsisid: „Meie elud olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kas me tapame ta?“, andestas maailmade isand, kes andestas iga tema enda isikule tehtud solvangu, ka temale. Seda suurt halastust nähes lausus Zainab usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja sai moslemiks.11 Haibaris saadud sõjasaagi ja vangide seas oli ka Hujai ibn Ahtabi tütar Safijja. Ülemjuhataja õigusena langes ta meie isand Prohveti osaks. Maailmade isand vabastas oma vangi. See liigutas teda sügavalt, ta lausus kogu südamest usutunnistuse ja sai moslemiks. Meie armas Prohvet rõõmustas selle üle väga ja tegi meie emale hazrat Safijjale rõõmu, austades teda abieluga. Nii sai hazrat Safijjast usklike ema. Pulmad peeti Sahba nimelises paigas ja pulmasöömaajaks (valima) pakuti melonit ja datleid.
Meie ema hazrat Safijja õnnistatud silmade juures oli näha sinikat.
Kui meie armas Prohvet küsis: „Mis jälg see on?“, vastas ta: „Ühel ööl nägin ma unes, et kuu laskus taevast alla ja tuli minu põue. Kui ma sellest oma mehele Kinanale rääkisin, ütles ta: ‚Sa oled pannud silma sellele araabia kuningale, kes meie kallale tuleb, et saada tema naiseks!‘ – ja lõi mulle vastu silma, nii et see läks siniseks, nagu te näete.“12 Pärast Haibari vallutamist ütlesid juudid meie isand Prohvetile: „Oo Muhammed! Me lahkume Haibarist. Kuid me tunneme hästi põllumajandust ning põldude, viinamägede ja aedade hooldamist. Kui tahad, anna need viljakad maad meile rendile. Me harime neid ja anname sulle poole saagist!“ Meie armsal Prohvetil ja kaaslastel ei olnud aega põllutöödega tegelda. Nad püüdsid levitada islamiusku ning töötasid lakkamatult, ööd päevaks tehes, džihaadi nimel Allahi teel (džihad fi sabilillah).13 Meie isand Prohvet oli pakkumisega rahul ja ütles: „Tingimusel, et me võime teid välja saata, millal tahame.“ Juudid nõustusid sellega ja hakkasid Haibari maid harima.14 Meie isand Prohvet pöördus koos oma kaaslastega võidukalt tagasi Mediinasse. Neil päevil astusid viimased Abessiiniasse rännanud muhadžiridest kaaslased, nende hulgas Umm Habiba (radijallahu anha), Džafar ibn Abi Talibi juhtimisel kahele laevale, mille negus oli neile andnud, ja maabusid Džari sadamas. Kaamelitel ratsutades tulid nad Mediinasse. Kui meie isand Prohvet nägi, et tema kaaslased, kes olid kaksteist aastat varem Abessiiniasse rännanud, saabusid Džafar ibn Abi Talibi juhtimisel, rõõmustas ta väga. Ta suudles hazrat Džafarit otsaesisele, surus ta oma rinnale ja ütles:
„Oo mu kaaslased! Tõmmake käed sellest toidust eemale! Sest see abaliha teatas mulle, et see on mürgitatud“ Hadith šarif
„Ma ei tea, kas rõõmustada rohkem Haibari vallutamise või Džafari saabumise üle. Teie hidžra on kahekordne: te rändasite nii Abessiinia maale kui ka minu kodumaale.“ Nad andsid Allahi Sõnumitoojale üle kingitused ja kirja, mille negus Ashama oli saatnud. Sel aastal toimusid ka meie isand Prohveti pulmad meie ema Umm Habibaga. Meie ema Umm Habiba oli siis kolmekümne kuue aastane. Haibaris saadud sõjasaak jagati kõigi õilsate kaaslaste vahel, kes olid osalenud Hudaibija lepingu sõlmimisel, nende vahel, kes osalesid Haibari sõjaretkel, Abessiiniast tulnud kaaslaste vahel ning vallutuses osalenud Dausi hõimu liikmete vahel.15
Haibari vallutamisega läksid kõik Araabia juudid meie isand Prohveti võimu alla. Neil ei olnud enam mingit võimalust ebajumalakummardajaid aidata. Ka ümberkaudsed hõimud ja riigid mõistsid, et moslemitel, kes olid vallutanud relvade ja sõdurite poolest vallutamatuna näiva Haibari kindluse, on suur jõud, ning hakkasid islamiriiki kartma. Meka ebajumalakummardajad langesid Haibari vallutamise pärast suurde kurbusse ja meeleheitesse. Pärast seda vallutust tulid paljud suured ja väikesed hõimud Mediina al-Munavvarasse moslemiteks saama ja said au kuuluda õilsate kaaslaste hulka – isegi gatafanlased… Mõned hõimud, kes ei tahtnud alluda, allutati: nende vastu saadeti väesalk.