KUTSEKIRJAD

Kirjad valitsejatele

Kui meie isand, auväärne Prohvet (sallallahu alaihi va sallam), oli Hudaibijast tagasi tulnud, soovis ta, et islam leviks üle kogu maailma, et inimesed pääseksid Põrgu piinast ja jõuaksid tõelise õnneni. Ta oli ju saadetud halastuseks kogu maailmale. Seepärast otsustas ta saata ümberkaudsete maade valitsejate juurde saadikud ja kutsuda neid islamisse. Hidžra kuuenda aasta zulhidždža kuu lõpu poole ja seitsmenda aasta muharrami kuu alguses saatis ta Amr ibn Umajja (radijallahu anhu) Abessiinia valitseja juurde, Dihja al-Kalbi (radijallahu anhu) Bütsantsi valitseja juurde ja Hatib ibn Abi Baltaa (radijallahu anhu) Egiptuse valitseja juurde. Sama ülesandega saatis ta ka Abdullah ibn Huzafa (radijallahu anhu) Iraani valitseja juurde, Šudža ibn Vahbi (radijallahu anhu) Gassanisse, Salit ibn Amri (radijallahu anhu) Jamamasse ning Ala al-Hadrami Bahreini emiiri Munzir ibn Savi juurde.1 Need saadikud olid õilsate kaaslaste (ashab al-kiram) seast valituimad – välimuselt ja kõnelt kõige kaunimad. Igale valitsejale kirjutati eraldi kiri, mis kutsus teda islamisse. Meie armas Prohvet pitseeris kirjad alt oma hõbesõrmuse kivil oleva pitseriga, millele oli kolme reana alt üles kirjutatud „Muhammad, Rasul, Allah“. Meie isand Prohveti ime läbi ärkasid valitsejate juurde saadetavad saadikud hommikul nii, et nad oskasid juba selle riigi keelt, kuhu nad pidid minema.2

Kiri negus Ashamale

Abessiiniasse minev hazrat Amr ibn Umajja pidi ühtlasi paluma negus Ashamat, et ta saadaks Mediinasse need õilsad kaaslased, kes olid varem sinna rännanud. Meie isand Allahi Sõnumitooja oli saatnud negusele kaks kirja. Amr ibn Umajja jõudis peagi Abessiiniasse ja astus valitseja, negus Ashama ette. Kõigepealt andis ta üle esimese kirja. Negus laskus troonilt alla ning võttis kirja vastu väga suure austuse ja armastusega. Ta suudles seda, puudutas sellega oma nägu ja silmi, avas selle ja lasi selle ette lugeda: „Bismillahirrahmanirrahim! Allah Kõigekõrgema Sõnumitoojalt Muhammedilt alaihis-salam Abessiinia kuningale negus Ashamale!… Rahu olgu sellele, kes järgib õiget juhatust!…

„Oo valitseja! Ma kutsun sind uskuma Allah Kõigekõrgemasse, kellel ei ole võrdset ega kaaslast, Teda teenima ja mind järgima ning uskuma sellesse, mida Allah Kõigekõrgem on mulle saatnud. Sest mina olen Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja, kelle ülesanne on seda kuulutada“ Meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam

sallallahu alaihi va sallam saatis valitsejatele

Kirja vasakus allnurgas oleval pitseril on kolme reana alt üles kirjutatud sõnad „Muhammad, Rasul, Allah“. Seda hõbesõrmuse kivisse uuritud pitserit vajutati iga väljasaadetud kutsekirja alla. Allahi Sõnumitooja sallallahu alaihi va sallam kasutas seda sõrmust riigipitserina kuni teispoolsusse lahkumiseni. Seejärel oli see hazrat Abu Bakri, siis hazrat Umari ja kolmandana hazrat Usmani pitser nende kalifaadi ajal. Hazrat Usman sai seda kasutada ainult kuus kuud. Ühel päeval libises sõrmus kaliifi sõrmest ja kukkus Arisi kaevu. Kõigist otsingutest hoolimata ei leitud seda enam kunagi.

Oo valitseja! Ma soovin, et sa oleksid rahus, ja kiidan (hamd) Allah Kõigekõrgemat andide eest, mis Ta on sulle andnud. Ei ole teist jumalat peale Tema. Tema on al-Malik (kogu universumis on ainult Temal võim kõige üle). Tema on al-Kuddus (vaba igasugusest puudusest ja veast). Tema on as-Salam (see, kes hoiab oma teenreid kõigi ohtude eest). Tema on al-Mumin (see, kes annab turvalisuse). Tema on al-Muhaimin (see, kes valvab ja kaitseb kõike).

Ma tunnistan, et Isa (alaihis-salam) on Allah Kõigekõrgema vaim ja sõna, mille Ta asetas Marjamisse, kes oli väga puhas ja karske ning oli maisest elust täielikult eemaldunud. Nii jäi ta Isast lapseootele. Nii nagu Allah Kõigekõrgem lõi oma väega Aadama, nii lõi Ta ka Isa.

Oo valitseja! Ma kutsun sind uskuma Allah Kõigekõrgemasse, kellel ei ole võrdset ega kaaslast, Teda teenima ja mind järgima ning uskuma sellesse, mida Allah Kõigekõrgem on mulle saatnud. Sest mina olen Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja, kelle ülesanne on seda kuulutada. Nüüd olen ma sulle teatanud, mis on vajalik, ja andnud nõu, mis toob sulle õnne nii selles maailmas kui ka teispoolsuses. Võtke minu nõu vastu! Rahu (salam) olgu neile, kes on leidnud õige juhatuse ja jõudnud õigele teele.“

Valitseja Ashama kuulas Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kirja suure aupaklikkuse ja alandlikkusega, lausus kohe usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja sai moslemiks:

„Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“ Seejärel ütles ta: „Ma vannun, et tema on see Prohvet, keda Raamatu inimesed – juudid ja kristlased – on oodanud, ja see Prohvet, kelle tulekust andsid rõõmusõnumi varasemad prohvetid. Kui mul oleks võimalik tema juurde minna, läheksin kindlasti ja saaksin au teda teenida!“ Ta pani kirja aupaklikult kaunisse karpi ja ütles: „Niikaua kui need kirjad on siin, ei lahku Abessiiniast headus ega õnnistus.“3 Negus Ashama luges teises kirjas teatatud käsud aupaklikult läbi ja sõlmis Prohveti käsul (amr an-nabavi) abielu meie ema Umm Habiba – meie armsa Prohveti õnnistatud abikaasa – ja Õilsaima Sõnumitooja vahel. Ta võõrustas meie ema Umm Habibat ja seal viibinud õilsaid kaaslasi umbes kaks kuud, pani nad siis laevadele ja saatis paljude kingitustega Mediinasse. Kirjas, mille ta nendega kaasa saatis, teatas ta, et on uskuma hakanud.

Kiri Bütsantsi keisrile Herakleiosele

Hazrat Dihja al-Kalbi oli saanud ülesandeks kutsuda Bütsantsi keisrit islamisse. Ta pidi andma kirja Busras resideerivale Gassani valitsejale Harisele ja too pidi selle edasi saatma Bütsantsi keisrile Herakleiosele. Hazrat Dihja võttis meie isand Prohvetilt (sallallahu alaihi va sallam) kutsekirja vastu väga suure austusega ja jõudis kiiresti Busrasse. Ta kohtus Harisega ja selgitas talle olukorda. Haris andis Dihjale kaaslaseks Adi ibn Hatimi, kes ei olnud veel moslem, ja saatis nad Herakleiose juurde, kes viibis tol ajal Jeruusalemmas. Nad tulid koos Jeruusalemma ja hakkasid otsima võimalust keisriga kohtuda. Keisri mehed ütlesid talle: „Kui sa astud keisri ette, pead sa käima pea langetatult, lähemale jõudes aga maha heitma ja sadžda tegema. Enne kui ta lubab sul sadždast tõusta, ei tohi sa mingil juhul pead maast tõsta.“ Need sõnad olid hazrat Dihjale rasked ja ta vastas neile: „Meie, moslemid, ei tee sadžda kellegi teise ees kui Allah Kõigekõrgema ees. Pealegi on see inimese loomusega vastuolus, kui inimene teeb sadžda teise inimese ees.“ Seepeale ütlesid keisri mehed: „Sel juhul ei võta keiser sinu toodud kirja iial vastu ja ajab sind oma juurest minema.“ Hazrat Dihja ütles: „Meie Prohvet Muhammed alaihis-salam ei luba, et keegi tema ees sadžda teeks – ta ei luba isegi, et keegi tema ees kergelt kummardaks. Kui keegi tahab temaga kohtuda, olgu see kas või ori, osutab ta talle tähelepanu. Ta võtab ta vastu, kuulab ära tema mure, kõrvaldab tema raskused ja teeb ta meele heaks. Seepärast on kõik, kes teda järgivad, vabad ja auväärsed.“

„Ma vannun, et tema on see Prohvet, keda Raamatu inimesed – juudid ja kristlased – on oodanud, ja see Prohvet, kelle tulekust andsid rõõmusõnumi varasemad prohvetid“ Negus Ashama (rahmatullahi alaih)

Üks neist, kes neid sõnu kuulis, ütles: „Kuna sa ei taha keisri ees sadžda teha, siis näitan ma sulle teise tee, kuidas oma ülesanne täita. Palee ees on paik, kus keiser puhkab. Iga päev pärast keskpäeva tuleb ta sellesse õue ja jalutab seal. Seal on minbar (kantsel). Kui selle peal on mõni kiri, võtab ta selle kõigepealt ja loeb läbi ning alles siis puhkab. Mine nüüd, pane kiri sellele minbarile ja oota väljas. Kui ta kirja näeb, kutsub ta sind enda juurde. Siis saad oma ülesande täita.“

Seepeale pani hazrat Dihja kirja näidatud kohta. Herakleios võttis kirja ja nõudis tõlki, kes oskaks araabia keelt. Tõlk hakkas lugema meie isand Allahi Sõnumitooja kirja. Kirja kõige ülemises osas oli kirjutatud: „Bismillahirrahmanirrahim! Allah Kõigekõrgema Sõnumitoojalt Muhammedilt (alaihis-salam) bütsantslaste suurmehele Herakleiosele.“ Herakleiose vennapoeg Jennak vihastas väga, et kiri nii algas, ja lõi tõlki kõvasti rusikaga vastu rinda. Löögi jõust kukkus tõlk maha ja õnnistatud kiri kukkus tal käest. Kui Herakleios küsis Jennakilt: „Miks sa nii tegid?“, vastas too: „Kas sa ei näe kirja? Ta on alustanud kirja oma nimega, enne sinu nime, ega ole öelnud, et sa oled valitseja, vaid kirjutanud ‚bütsantslaste suurmehele Herakleiosele‘. Miks ta ei kirjutanud ‚bütsantslaste valitsejale‘ ja miks ta ei alustanud sinu nimega? Tema kirja ei tohi täna lugeda.“

Seepeale ütles Herakleios: „Ma vannun Allahi nimel, sa oled kas väga rumal või täiesti hull. Ma ei teadnud, et sa selline oled. Kas sa tahad kirja puruks rebida ja minema visata, enne kui ma olen näinud, mis seal kirjas on? Ma vannun oma elu nimel: kui ta on Allahi Sõnumitooja, nagu ta ütleb, siis on tal õigus kirjutada kirja oma nimi enne minu nime ja nimetada mind bütsantslaste suurmeheks. Ma olen ainult nende ülem, mitte nende valitseja.“ Ja ta ajas Jennaki oma juurest minema. Seejärel kutsus ta enda juurde Uskufi-nimelise mehe, kes oli kristlastest kõige õpetatum, nende juht ja tema enda nõunik. Ta lasi tal kirja ette lugeda. Kirja jätkus kõlas nii: „Rahu olgu neile, kes järgivad Allah Kõigekõrgema juhatust ja on jõudnud õigele teele!“ Seejärel: „(Oo bütsantslaste suurmees!) Ma kutsun sind islamisse. Võta islam vastu, et sa pääseksid. Saa moslemiks, et Allah Kõigekõrgem annaks sulle kahekordse tasu. Kui sa ära pöörad, lasub kõigi kristlaste patt sinul. (Minu Sõnumitooja!) Ütle: ‚Oo Raamatu inimesed (juudid ja kristlased)! Tulge sõna juurde, mis on meil ühine: et me ei kummarda kedagi peale Allah Kõigekõrgema, ei omista Talle mingit kaaslast ja keegi meist ei pea Issandaks ja Loojaks kedagi teist peale Allah Kõigekõrgema. Kui nad sellest ära pööravad, siis öelge: Olge tunnistajad, et meie oleme tõelised moslemid.‘“4

Sel ajal, kui Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kirja loeti, voolasid Herakleiose otsaesiselt higipiisad. Kui kiri oli lõpuni loetud, ütles ta: „Pärast Sulaimanit alaihis-salam ei ole ma näinud kirja, mis algaks sõnadega ‚Bismillahirrahmanirrahim‘.“ Kui Herakleios küsis Uskufilt tema arvamust selles asjas, vastas too:

„Ma vannun Allahi nimel, tema on see Prohvet, kelle tulekust Musa ja Isa (alaihimas-salam) meile rõõmusõnumi andsid. Me ju ootasimegi tema tulekut.“

Herakleios küsis: „Mida sa soovitad mul selles asjas teha, mida pead õigeks?“ Uskuf vastas: „Ma pean õigeks, et sa teda järgiksid.“ Herakleios ütles: „Ma tean väga hästi seda, mida sa räägid. Kuid mul ei jätku jõudu teda järgida ja moslemiks saada, sest siis kaotaksin ma oma võimu ja nad tapaksid mu.“ Seepeale kutsus ta enda juurde hazrat Dihja ja Adi ibn Hatimi. Adi ütles: „Oo valitseja! See mees minu kõrval on pärit kitsede-lammaste ja kaamelite omanikest araablaste seast ning räägib imelikust sündmusest, mis on toimunud tema maal.“ Kui Herakleios küsis: „Mis sündmus teie maal on toimunud?“, vastas hazrat Dihja: „Meie seas on ilmunud üks mees. Ta on teatanud, et ta on prohvet. Osa rahvast järgib teda, osa aga astub talle vastu. Meie, uskujate, ja uskmatute vahel toimuvad kokkupõrked.“

Pärast seda hakkas Herakleios meie isand Prohveti kohta järele uurima. Ta käskis Damaskuse asehalduril leida kellegi, kes oleks Õilsaima Sõnumitoojaga samast suguvõsast. Samal ajal kirjutas ta kirja ka oma sõbrale – ühele heebrea keelt oskavale õpetlasele Roomas – ja küsis temalt selle asja kohta. Rooma sõbralt tuli kiri, milles teatati, et isik, kellest ta kirjutas, on viimse aja Prohvet. Damaskuse asehaldur kohtas aga kaubareisil olevat kuraišlaste karavani. Nende seas oli ka kuraišlaste juht Abu Sufjan, kes ei olnud veel moslem. Abu Sufjan jutustab: „Kui me olime Gazas, tuli Herakleiose Damaskuse asehaldur meie juurde, nagu tahaks ta meid rünnata, ja küsis: ‚Kas te olete selle Hidžaasis oleva mehe rahvast?‘ Me ütlesime: ‚Jah.‘ Ta ütles: ‚Läki! Te tulete koos meiega keisri juurde.‘“ Ta viis Abu Sufjani ja tema kaaslased Damaskusesse ja viis nad seejärel Herakleiose ette. Herakleios viibis sel ajal Jeruusalemmas, Bait al-Makdisis. Ta istus koos oma vesiiriga, kroon peas. Seal võttiski Herakleios vastu Abu Sufjani ja umbes kolmkümmend temaga koos olnud mekalast.

Ta kutsus tõlgi ja küsis neilt: „Kes teist on suguluse poolest kõige lähedasem sellele mehele, kes ütleb end olevat prohvet?“ Abu Sufjan vastas: „Mina olen talle suguluse poolest kõige lähedasem.“ Herakleios soovis, et Abu Sufjan toodaks tema lähedale, ja käskis teistel seista Abu Sufjani taga. Kui Herakleios küsis: „Mis sugulased te olete?“, vastas ta: „Ta on minu onupoeg.“ (Abu Sufjani vanaisa oli nimelt Umajja, Allahi Sõnumitooja vanaisa aga Abdulmuttalib. Nende vanaisad olid omavahel isapoolsed onupojad. Seepärast ütleski ta: „Ta on minu onupoeg.“ Nende suguvõsad ühinevad nende vanaisade vanaisa Abd Manafi juures.) Kuigi Abu Sufjan rääkis alguses valet, hakkas ta valitseja ähvarduste pärast kartma ega suutnud enam valetada.

„Ma vannun Allahi nimel, tema on see Prohvet, kelle tulekust Musa ja Isa (alaihimas-salam) meile rõõmusõnumi andsid. Me ju ootasimegi tema tulekut“ Jeruusalemma Uskuf

Seejärel toimus nende vahel järgmine vestlus. Herakleios: – Milline on teie seas selle mehe päritolu, kes ütleb end olevat prohvet? – Ta on oma aja kõige õilsamast soost. Päritolu poolest on ta meie seast valituim. – Kas keegi teie seast on enne teda väitnud end olevat prohvet? – Ei ole. – Kas tema esivanemate seas on olnud mõni valitseja? – Ei. – Kas teda järgivad rahva ülikud või vaesed ja nõrgad? – Teda järgivad vaesed, nõrgad, noored ja naised. Tema rahva vanemate ja ülikute seast järgivad teda vähesed. – Kas tema järgijaid tuleb juurde või jääb neid vähemaks? – Tuleb juurde. – Kas on keegi, kes pärast tema usku astumist on sellest taganenud, sest see ei meeldinud talle või ta vihastas? – Ei ole. – Kas olete teda kunagi valetamas näinud enne seda, kui ta ütles, et ta on prohvet? – Ei. – Kas see prohvet on kunagi lepingut rikkunud või oma sõna pidamata jätnud? – Ei ole. Kuid me oleme nüüd sõlminud temaga lepingu, et võitlus mõneks ajaks lõpetada. Me ei tea, mida ta selle aja jooksul teeb. – Mida ta teil teha käsib? – Ta käsib meil teenida ainult üht ja ainsat Allahit ning mitte omistada Talle ühtegi kaaslast. Ta keelab meil kummardada seda (ebajumalaid), mida kummardasid meie esiisad. Ta käsib meil sooritada namazi, olla ausad, aidata vaeseid, hoiduda keelatust (haram), pidada lepinguid, mitte reeta seda, mis on hoiule usaldatud, ja külastada sugulasi. Need vestlused toimusid Bait al-Makdisis ja seal loeti ette Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud kiri. Kui Herakleios kirja suudles, sellega oma silmi puudutas ja selle oma pea peale pani, tõusis bütsantslaste seas veel suurem kära.

Keiser käskis Abu Sufjani ja temaga koos olnud kuraišlased välja viia. Abu Sufjan, kes ei olnud veel moslem, oli seal vande all öelnud, et usub, et meie armsa Prohveti asi lõpeb võiduga. Hazrat Dihja astus Herakleiose ette ning ütles oma õnnistatud kauni näo ja meeldiva häälega: „Oo keiser! Minu saatis sinu juurde Busrast üks mees (Haris), kes on sinust parem. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et see, kes saatis mind tema juurde (Allahi Sõnumitooja), on parem nii temast kui ka sinust. Sa peaksid minu sõnu alandlikult kuulama ja antud nõuanded vastu võtma! Sest kui sa oled alandlik, mõistad sa nõuandeid. Kui sa aga nõuandeid vastu ei võta, ei saa sa olla õiglane.“

Kui Herakleios ütles: „Jätka!“, ütles hazrat Dihja: „Siis kutsun ma sind uskuma Allah Kõigekõrgemasse, kellele Isa alaihis-salam namazi sooritas. Ma kutsun sind uskuma sellesse ummi (kirjaoskamatusse) Prohvetisse, kelle tulekust kõigepealt Musa alaihis-salam ja pärast teda Isa alaihis-salam rõõmusõnumi andsid ja ette teatasid. Kui sa tead sellest midagi ja tahad võita õnne nii selles maailmas kui ka teispoolsuses, siis pea seda silme ees. Muidu kaotad sa teispoolsuse õnne ning jääd uskmatusse (kufr) ja širki. Ja tea hästi, et Allah Kõigekõrgem, kes on sinu Issand, hävitab ülekohtused ja muudab annid.“

Herakleios ütles: „Ma ei jäta ühtegi kätte sattunud kirja lugemata ega lase ühtegi minu juurde tulnud õpetlast minema, ilma et oleksin temalt küsinud ja õppinud seda, mida ma ei tea. Sellest näen ma ainult head ja kasu. Anna mulle aega, kuni ma järele mõtlen ja tõe leian.“ Hiljem kutsus Herakleios hazrat Dihja enda juurde ja rääkis temaga nelja silma all. Ta avas oma südame nii: „Ma tean, et see, kes sind saatis, on viimse aja Prohvet, kelle tulekust raamatud rõõmusõnumi annavad ja keda oodatakse. Kuid kui ma teda järgin, kardan ma, et bütsantslased tapavad mu. Ma saadan sind Safatiri juurde – ta on nende kõige suurem õpetlane ja nad austavad teda rohkem kui mind. Kõik kristlased järgivad teda. Kui tema hakkab uskuma, hakkavad uskuma kõik bütsantslased. Siis avalikustan ka mina, mis on mu südames, ja oma usu.“

Seejärel kirjutas Herakleios kirja, andis selle hazrat Dihjale ja saatis ta Safatiri juurde.

Munk Safatir

Allahi Sõnumitooja oli saatnud kirja ka Safatirile. Kui Safatir oli kirjad läbi lugenud ja kuulnud meie isand Prohveti tunnustest, ütles ta, et ei ole mingit kahtlust, et tema on see viimse aja Prohvet, kelle tulekust teatasid hazrat Musa ja hazrat Isa, ning hakkas uskuma. Ta läks koju, sulgus sinna ega tulnud kolm nädalat välja jutlusi pidama, mida ta pidas igal pühapäeval. Kristlased hüüdsid: „Mis Safatiriga juhtunud on, et ta sellest saadik, kui ta selle araablasega kohtus, enam välja ei tule? Me tahame teda!“

Safatir võttis seljast oma musta preestrirüü. Ta pani selga valged riided ja tuli, sau käes, kirikusse. Kui ta oli linna elanikud kokku kogunud, tõusis ta püsti ja ütles: „Oo kristlased! Teadke, et meile on tulnud kiri Ahmedilt (alaihis-salam). Ta on kutsunud meid tõelisse usku. Ma tean selgelt ja usun, et tema on Allah Kõigekõrgema tõeline Sõnumitooja.“ Kui kristlased seda kuulsid, tormasid nad Safatiri kallale ja peksid ta surnuks – ta suri šahiidina. Hazrat Dihja tuli ja teatas Herakleiosele, mis oli juhtunud.

Herakleios ütles: „Kas ma ei öelnud sulle? Safatir on kristlastele armsam ja kallim kui mina. Kui nad seda kuuleksid, tapaksid nad ka minu, nagu nad tapsid tema.“ Sõnumis, mille Buhari on toonud oma teoses „Sahih“ ja mida on edasi andnud Zuhri, öeldakse aga: „Herakleios kutsus bütsantslaste ülikud oma Homsi paleesse ja käskis uksed sulgeda. Seejärel astus ta kõrgemale kohale ja ütles: ‚Oo bütsantslaste kogukond! Kas te tahate jõuda õnne ja rahuni, et teie võim jääks püsima, ja järgida seda, mida ütles hazrat Isa?‘ Bütsantslased küsisid: ‚Oo meie valitseja! Mida me peame tegema, et seda saavutada?‘ Herakleios ütles: ‚Oo bütsantslaste kogukond! Ma kogusin teid kokku hea asja pärast. Mulle on tulnud kiri hazrat Muhammedilt. Ta kutsub mind islamiusku. Ma vannun Allahi nimel, et tema on see Prohvet, keda me oleme oodanud, kelle kohta me leiame kirjutatut oma raamatutest ja kelle tunnuseid me teame. Tulge, järgime teda ja leiame pääsemise nii selles maailmas kui ka teispoolsuses!‘ Seepeale hakkasid kõik halbu sõnu ütlema ja tormasid nurisedes ukste juurde, et välja põgeneda. Kuid nad ei saanud välja, sest uksed olid suletud. Kui Herakleios nägi bütsantslaste käitumist ja mõistis, et nad hoiavad islamist nii eemale, hakkas ta oma elu pärast kartma ja ütles: ‚Oo bütsantslaste kogukond! Need sõnad, mis ma ütlesin, olid selleks, et mõõta, kui kindlalt te oma usust kinni peate. Ma nägin oma silmaga teie truudust usule ja käitumist, mis mind rõõmustas.‘ Seepeale tegid bütsantslased Herakleiose ees sadžda ja kui palee uksed avati, läksid nad välja.“5 Herakleios kutsus hazrat Dihja enda juurde ja jutustas talle, mis oli juhtunud. Ta andis talle üksteisest väärtuslikumaid kingitusi. Lisaks kirjutas ta kirja meie isand Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam). Oma kirja ja kingitused, mis ta oli lasknud valmis panna, saatis ta koos hazrat Dihjaga meie armsale Prohvetile.

„Ei ole mingit kahtlust, et tema on see viimse aja Prohvet, kelle tulekust teatasid hazrat Musa ja hazrat Isa“ Munk Safatir

Herakleios tahtis saada moslemiks, kuid ta ei hakanud uskuma, sest kartis kaotada oma ametikoha ja kartis surma. Kirjas, mille ta kirjutas meie isand Prohvetile, seisis: „Allahi Sõnumitoojale Muhammedile, kelle tulekust andis rõõmusõnumi hazrat Isa, Bütsantsi valitsejalt keisrilt! Sinu saadik tuli minu juurde koos sinu kirjaga. Ma tunnistan, et sa oled Allahi tõeline Sõnumitooja. Me leidsime ju sind Indžilis kirjeldatuna ja hazrat Isa andis meile sinust rõõmusõnumi. Ma kutsusin bütsantslasi sinusse uskuma, kuid nad ei olnud sellega nõus. Kui nad oleksid mind kuulanud, oleks see olnud neile kindlasti hea. Ma soovin väga olla sinu juures, sind teenida ja sinu jalgu pesta.“ Hazrat Dihja lahkus Herakleiose juurest ja tuli Hismasse. Teel, Džuzami orgude hulka kuuluvas Šanari orus, röövisid Hunaid ibn Us, tema poeg ja tema mehed hazrat Dihja paljaks. Nad võtsid ära kõik, mis tal oli, peale tema vanade riiete. Selles paigas olid Dubaib ibn Rifaa ibn Zaid ja tema hõim islami vastu võtnud. Kui Dihja tuli nende juurde ja jutustas, mis oli juhtunud, läksid nad Hunaid ibn Usi ja tema hõimu kallale ning võtsid kõik asjad tagasi.

Hiljem saatis meie isand Allahi Sõnumitooja Zaid ibn Harisa Hunaid ibn Usi ja tema meeste vastu. Kõik, kes selles paigas olid, hakkasid uskuma. Kui hazrat Dihja jõudis Mediinasse, ei läinud ta oma koju, vaid läks otse meie isand Habib al-akrami ukse juurde. Ta koputas uksele. Meie Prohvet küsis: „Kes seal on?“ Dihja vastas: „Dihja al-Kalbi.“ Maailmade isand ütles: „Tule sisse.“ Hazrat Dihja astus sisse ja jutustas üksikasjalikult kõigest, mis oli juhtunud. Ta luges meie isand Prohvetile ette Herakleiose kirja. Allahi Sõnumitooja ütles: „Ta jääb veel mõneks ajaks (troonile). Niikaua kui minu kiri on nende juures, kestab nende võim.“6

Kuigi Herakleios oli oma kirjas kirjutanud, et ta usub meie isand Prohvetisse (sallallahu alaihi va sallam), ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Ta valetab. Ta ei ole oma usust loobunud.“ Herakleios mähkis meie armsa Prohveti kirja siidatlassi ja hoidis seda ümmarguses kuldkarbis. Herakleiose perekond hoidis seda kirja alles ja varjas seda kõigi eest. Nad ütlesid ja uskusid, et niikaua kui kiri on nende käes, kestab nende võim. Ja nii see tõesti läkski.