Tarisi öö (Lailat at-Taris) lugu
Haibari sõjaretkelt naastes tegid nad peatuse Tarisi nimelises paigas. Sel ööl kutsus Allahi Sõnumitooja hazrat Bilali ja ütles: „Oo Bilal! Ära maga täna öösel! Valva hommikut ja ärata meid namazile.“ Seejärel heitsid Allahi Sõnumitooja ja kaaslased magama. Hazrat Bilal sooritas mõnda aega namazi. Ta pööras näo ida poole ja toetas selja oma koormale. Namazi aega oodates jäi ta magama. Nad olid nii väsinud, et keegi ei avanud silmi enne, kui päikesekiired olid maad soojendanud ja neile näkku paistsid. Allahi Sõnumitooja ärkas kõigist esimesena. Nad tõusid ja võtsid abdesti. Hazrat Bilal lausus ikamati ja nad sooritasid hommikuse namazi ühiselt (džamaat) tasanamazina (kaza). Kui namaz oli lõppenud, ütles Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam): „Kui keegi unustab oma namazi, sooritagu ta see kohe, kui see talle meenub. Sest Kõigekõrgem Allah on öelnud: ‚Akimi as-salata li zikri (soorita namaz, et Mind meenutada, et Minu suurust meeles pidada).‘“
Päike pöördub tagasi hazrat Ali pärast
Haibari sõjaretkelt naastes puhkas Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) Sahbas. Ta oli pannud oma õnnistatud pea hazrat Ali (radijallahu anhu) põlvele. Sel ajal hakkas tulema ilmutus (vahj). Päike oli silmapiiril. Hazrat Ali (radijallahu anhu) ei olnud veel pärastlõunast namazi sooritanud. Kui ilmutus lõppes, loojus päike. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) palus: „Oo mu Issand! Kui Ali (radijallahu anhu) on Sinu ja Sinu Sõnumitooja poolel, siis too päike tagasi.“ Pärast seda, kui hazrat Ali oli namazi sooritanud, loojus päike uuesti. Asma bint Umais ütleb: „Ma nägin, kuidas juba loojunud päike tõusis tagasi ja valgustas maad.“
Vadi al-Kura sõjaretk
See sõjaretk toimus džumada al-ahira kuul Vadi al-Kuras. Kui sealsed juudid said teada, et Allahi Sõnumitooja oli islami väega Vadi al-Kurasse tulnud, valmistusid nad ühe araabia ebajumalakummardajate rühma abiga lahinguks. Nad tulid oma paikadest välja ja asusid lahingurivistusse. Prohvet alaihis-salam lasi samuti lahingurivistuse võtta ja andis lipu ühele kaaslasele. Ta kutsus uskmatuid islamisse ja ütles: „Kui te hakkate uskuma, päästate oma elu ja vara.“ Kuid nad ei võtnud nõuannet kuulda. Üks ebajumalakummardajatest astus ette ja kutsus kahevõitlusele. Zubair ibn Avvam (radijallahu anhu) tappis ta. Teine astus hazrat Ali vastu. Hazrat imaam saatis selle uskmatu silmapilkselt Põrgu tulle. Tuli veel üks; ka tema tappis ta. Abu Dudžana (radijallahu anhu) tappis kaks juuti. Sel päeval tapeti viisteist uskmatut. Kui õhtu saabus, läks igaüks oma laagrisse. Hommikul tõmbasid mõlemad pooled jälle mõõgad tupest ja valmistusid lahinguks. Kui päike oli tõusnud oda pikkuse kõrgusele, langes uskmatutele hirm peale ja nad põgenesid. Mudžahidid said palju hüvesid ja sõjasaaki. Ka Taima juudid kartsid, nähes Vadi al-Kura juutide saatust. Et oma valdusi säilitada, nõustusid nad maksma džizjat ja sõlmiti rahu.
„Haibari kindluse värava tõstsin ma üles mitte kehalise, vaid vaimse jõuga“ Hazrat Ali (radijallahu anhu)
Vadi al-Kura sõjaretk