HUDAIBIJA SÜNDMUS

Kavatsus – umra, tulemus – Hudaibija

Oli hidžra kuuenda aasta zulkaada kuu. Ühel ööl nägi meie auväärne Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) unes, et ta läks koos õilsate kaaslastega Meka al-Mukarramasse ja nad tegid tavafi ümber Kaaba al-Muazzama ning et osa neist lühendas juukseid ja osa ajas pea paljaks. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja seda unenägu oma kaaslastele jutustas, läksid nad väga elevile. Esimest korda pärast hidžrat pidid nad minema Mekasse – oma kaunisse kodumaale, kus nad olid sündinud ja üles kasvanud ning mis oli täis mõrkjaid ja magusaid mälestusi. Nad pidid külastama püha Kaabat, mille poole nad pöördusid viiel igapäevasel namazil ja mida nad igatsesid, ning tegema selle ümber tavafi. Milline ilus rõõmusõnum see oli!… Niipea kui õilsad kaaslased said meie armsalt Prohvetilt rõõmusõnumi „Te sisenete kindlasti Masdžid al-Haramisse!“, hakkasid nad valmistuma. Kui meie isand Habib al-akram oli oma ettevalmistused lõpetanud, jättis ta Abdullah ibn Umm Maktumi Mediinasse enda asemikuks. Zulkaada kuu esimesel esmaspäeval istus ta oma kaameli selga, mille nimi oli Kasva. Koos oma tuhande neljasaja teekonnaks valmistunud kaaslasega jättis ta hüvasti nendega, kes Mediinasse jäid. Nad seadsid kavatsuse (nijja) sooritada umra ja asusid teele püha Meka linna poole. Nad võtsid kaasa oma mõõgad, mis olid reisirelvad, ja seitsekümmend kaamelit ohverdamiseks. Teelistest kakssada olid ratsanikud ja neli naiskaaslased. Üks naistest oli meie ema hazrat Umm Salama, meie armsa Prohveti õnnistatud ja puhas abikaasa. Kui nad jõudsid mikati paika (ihrami seisundisse asumise koht) nimega Zul-Hulaifa, asusid nad ihrami seisundisse ja sooritasid keskpäevase namazi. Seejärel märgistasid nad ohverdatavate kaamelite kõrvad ja sidusid neile köied kaela. Nadžija ibn Džundub Aslamile anti abilised ja tema hooleks usaldati kaamelid. Abbad ibn Bišr määrati kahekümnemehelise ratsasalga juhiks ja saadeti ette luurele. Bišr ibn Sufjan saadeti Mekasse käskjalaks.1 Meie armas Prohvet ja kangelaslikud kaaslased, kes olid pannud selga ihramirõivad ja olid valgesse rüütatud, hakkasid kiitma Allah Kõigekõrgemat (hamd), tunnistama Tema ülevust ja Teda anuma:

„Labbaik! Allahumma labbaik! Labbaik! La šarika laka labbaik! Innal-hamda van-niamata laka val-mulk, la šarika lak!“

(Siin ma olen, oo Allah, siin ma olen! Ma olen Sinu kutsele ikka ja jälle vastanud oma sõna ja kogu olemusega ning alistunud Sinu käsule. Sul ei ole kaaslast, ma olen kogu oma olemusega pöördunud Sinu poole. Kiitus ja and kuuluvad ainult Sinule. Ka valitsus on Sinu. Sul ei ole kaaslast.) Selle õnnistatud talbija saatel kajasid maa ja taevas ning Zul-Hulaifa mähkus valgusküllasesse õhkkonda. Kõik olid elevil ja lahkusid Zul-Hulaifast, et võimalikult ruttu Mekasse jõuda.

Teel tulid hazrat Umar ja hazrat Saad ibn Ubada meie isand Habib al-akrami juurde ja avaldasid muret: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas me läheme relvadeta nende inimeste peale, kes on sinuga sõjas? Me kardame, et kuraišlased ründavad sind ja teevad sinu õnnistatud kehale kahju!…“ Mõlema maailma juht ütles neile: „Ma olen seadnud kavatsuse sooritada umra (väike palverännak). Selles seisundis olles ei taha ma relvi kanda.“

Teekond möödus rahulikult. Teele jäävate eri hõimude juures peatuti ja meie isand Prohvet kutsus neid islamisse. Osa neist hoidus kutset vastu võtmast, osa saatis kingitusi. Nii olid nad läbinud poole teest ja jõudnud Usfani taga paika nimega Gadir al-Aštat. Siin naasis kuraišlastega kohtumiselt hazrat Bišr ibn Sufjan, kellele oli varem antud ülesanne viia mekalastele sõnum. Ta jutustas meie isand Prohvetile, mida oli näinud: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kuraišlased kuulsid, et sa oled tulemas. Hirmu pärast korraldasid nad ümbruskonna hõimudele pidusööke ja palusid nende abi. Nad saatsid teie poole luurele kahesajamehelise ratsasalga. Ümbruskonna hõimud nõustusid palvega ja ühinesid Baldahi paigas. Nad koondasid sinna suured väed ja vandusid, et ei lase teid Mekasse.“

Maailmade isand oli selle teate pärast väga kurb ja ütles: „Kuraiš on hukas. Sõda on nad juba ära närinud… Kas Kuraiši ebajumalakummardajad arvavad, et neil on mingi jõud? Ma vannun Allahi nimel, et ma ei lakka iial nendega võitlemast, kuni see usk, mille levitamiseks Allah Kõigekõrgem mind on saatnud, on valitsevaks ja ülimaks saanud või kuni mu pea on kehast eraldatud!“ Seejärel pöördus ta oma kangelaslike kaaslaste poole ja küsis nende arvamust ja seisukohta selles küsimuses. Kuulsusrikkad kaaslased, kes olid end kogu olemusega Allahi Sõnumitoojale pühendanud, ütlesid: „Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja teavad paremini. Olgu meie elud sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Me asusime teele kavatsusega teha tavaf ümber Baitullahi. Me ei tulnud kedagi tapma ega sõdima. Kui nad aga tahavad takistada meid Kaabat külastamast, võitleme nendega kindlasti ja jõuame oma eesmärgini!…“ Õilsate kaaslaste otsusekindlus meeldis meie armsale Prohvetile. Ta ütles: „Siis minge edasi Allah Kõigekõrgema õilsa nimega!…“ Kaaslased hakkasid meie isand Prohveti ümber Meka poole liikuma, lausudes talbijat „Labbaik! Allahumma labbaik!…“ ja takbiri „Allahu akbar! Allahu akbar!…“

Ühel keskpäeval kuulutas Bilal al-Habaši kogu oma hääle iluga azan al-Muhammadit ja teatas, et namazi aeg on saabunud. Selleks ajaks oli sinna jõudnud kahesajamehine Kuraiši ratsasalk, mis oli asunud Meka ja kaaslaste vahele ning seisis rünnakuvalmis. Sellest hoolimata asusid maailmade isand ja tema ülevad kaaslased ridadesse ning alustasid namazi. Vaatepilt, kuidas umbes tuhat nelisada kaaslast seisis meie armsa Prohveti taga ridades liikumatult kijamis (püstiseisus) ja laskus rukusse (kummardusse), oli nägemist väärt. Ja kui nad kõik koos sadždasse laskusid, oli see nagu võimsa mäe kummardumine ja taas sirgumine.

„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et võtan vastu kõik, mida Kuraiš minult nõuab, kui ainult Püha Koda (Bait aš-šarif) austatakse“ Hadith šarif

Hudaibija retk

See, et nad Allah Kõigekõrgema ees alandlikult oma auväärse otsaesise vastu maad surusid, süütas mõne Kuraiši ratsaniku südames armastuse islami vastu. Kui õilsad kaaslased olid salami lausunud ja namazi lõpetanud, kurtis Kuraiši ratsaväe juht: „Kui me oleksime moslemite sellist olukorda ära kasutanud ja ootamatult rünnanud, oleksime enamiku neist tapnud!… Miks me ei rünnanud, kui nad namazil olid?“ Seejärel teatas ta kaaslastele, et seekord nad võimalust käest ei lase: „Ärge muretsege. Nad asuvad niikuinii veel ühele namazile, mis on neile kallim kui omaenda elu ja lapsed!…“ Allah Kõigekõrgem teatas nende sõnadest meie isand Prohvetile, saates Džibrili alaihis-salam kaudu ilmutuse. Ilmutatud pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „(Oo Minu Habib!) Kui sa oled nende seas ja (vaenlase ees) juhid neile (oma kaaslastele) namazi, (jaga nad kahte rühma,) siis seisku osa neist koos sinuga (namazis, teine aga vaenlase ees). Nad võtku oma relvad kaasa. Kui need, kes on sinuga namazis, on sooritanud ühe rakaadi, siis mingu nad (hoidudes tegudest, mis namazi rikuvad) vaenlase ette. Seejärel tulgu teine rühm, kes ei ole veel namazi sooritanud, ja sooritagu teine rakaat koos sinuga ning võtku ka nemad kaasa oma soomusrüüd, kaitsevahendid ja relvad. (Nad lugegu tašahhud koos sinuga. Kui sina lausud salami, mingu nad salami lausumata vaenlase ette; need, kes sooritasid esimesena ühe rakaadi, tulgu tagasi, sooritagu omaette veel üks rakaat ja lausugu salam. Ka need, kes sooritasid teise rakaadi koos imaamiga, tulgu jälle tagasi, sooritagu veel üks rakaat, lõpetagu namaz ja lausugu salam.) Uskmatud soovivad, et te oleksite oma relvade ja varustuse suhtes hooletud, et nad saaksid teid ootamatult rünnata… Kui teil on vihma pärast raskusi või olete haiged, ei ole teil patt relvi maha panna. Kuid võtke ikkagi tarvitusele kõik ettevaatusabinõud. Kahtlemata on Allah Kõigekõrgem valmistanud uskmatutele alandava karistuse.“2 Kui hazrat Bilal pärastlõunal azani kuulutas, seisid Kuraiši ratsanikud jälle Meka ja õilsate kaaslaste vahel rünnakuvalmis. Meie isand Prohvet juhtis oma kaaslastele namazi nii, nagu oli näidatud pühas salmis. Ebajumalakummardajad imestasid, et moslemid sooritavad namazi nii ettevaatlikult. Allah Kõigekõrgem külvas nende südamesse hirmu. Nad ei julgenud midagi ette võtta. Nad lahkusid sealt, et viia Mekasse teade. Ka meie isand Prohvet ja tema kaaslased asusid sealt Meka poole teele. Kui nad jõudsid püha Meka piirile, laskus meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kaamel Kasva ilma ühegi nähtava põhjuseta äkki põlvili maha. Nad püüdsid kõvasti seda püsti ajada, kuid see ei tõusnud. Siis ütles Universumi Sultan: „Tal ei ole niisugust kommet maha laskuda. Kuid Allah Kõigekõrgem, kes kunagi takistas (Abraha) elevanti Mekasse sisenemast, on nüüd peatanud Kasva. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu: mida iganes Kuraiš minult palub nende asjade seast, mille Allah Kõigekõrgem on pühal alal (Haram) keelanud (näiteks võitlusest ja vere valamisest loobumist), ma täidan nende soovi kindlasti!“

Pärast seda püüdsid nad Kasvat püsti ajada. Kaamel hüppas püsti. See ei läinud püha ala piiridest sisse, vaid peatus Hudaibija paigas, mis asus täpselt piiril. Meie isand Prohvet ja õilsad kaaslased peatusid selles paigas, kus oli vähe vett.

„Kas Kuraiši ebajumalakummardajad arvavad, et neil on mingi jõud? Ma vannun Allahi nimel, et ma ei lakka iial nendega võitlemast, kuni see usk, mille levitamiseks Allah Kõigekõrgem mind on saatnud, on valitsevaks ja ülimaks saanud või kuni mu pea on kehast eraldatud!“ Hadith šarif

Õilsaim Sõnumitooja lasi oma telgi püstitada väljapoole õnnistatud Meka piiri. Ta hakkas seal koos kaaslastega ootama. Kui namazi aeg saabus, sooritasid nad namazi Meka al-Mukarrama piiride sees. Kaevudes ei olnud enam vett ei joomiseks ega muuks tarbeks. Vett oli ainult meie isand Prohveti kannus. Raskesse olukorda sattunud kaaslased ütlesid: „Olgu meie elud sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Vett on ainult sinu kannus. Me oleme hukas.“

Maailmade isand ütles: „Seni kui ma olen teie seas, ei ole te hukas.“ Siis ütles ta „Bismillah“ ja asetas oma õnnistatud käe kannu peale. Kui ta selle tõstis ja ütles: „Võtke!“, hakkas tema õnnistatud sõrmede vahelt voolama vett nagu allikast. Õilsad kaaslased jõid vett janu kustutamiseni, võtsid abdesti (rituaalne pesemine), täitsid kõik oma veelähkrid ning jootsid oma hobuseid ja kaameleid. Meie armas Prohvet, halastuse ookean, vaatas naeratades oma kaaslasi ja kiitis (hamd) Allah Kõigekõrgemat. Sel päeval kohal olnud hazrat Džabir ibn Abdullah ütles: „Meid oli tuhat nelisada inimest. Isegi kui meid oleks olnud sada tuhat, oleks sellest veest meile kõigile jätkunud.“

Baiat ar-Ridvan

Kui Õilsaim Sõnumitooja oli Hudaibijas, tuli tema juurde Budail, moslemitega juba ammu sõbralik olnud Huzaa hõimu pealik, ja teatas, et Kuraiši vägi, millega olid ühinenud ümbruskonna hõimud, on Hudaibija juures laagris ja et nad on vandunud võidelda seni, kuni nende vägi on laiali löödud. Siis ütles meie isand Prohvet: „Me ei ole tulnud siia kellegagi võitlema. Me oleme tulnud ainult umra sooritama, Kaaba al-Muazzama ümber tavafi tegema ja seda külastama. Sellest hoolimata võitleme igaühega, kes püüab takistada meid Baitullahi külastamast. Kahtlemata on sõjad Kuraiši väga ära kurnanud, jõuetuks teinud ja neile palju kahju toonud. Kui nad soovivad, määran neile vaherahu aja. Selle aja jooksul on nad minu eest kaitstud. Nad ärgu astugu minu ja teiste hõimude vahele. Nad jätku mind nendega kahekesi. Kui ma võidan need hõimud ja Ülev Allah annab neile juhatuse (hidaja) ning nad saavad moslemiks, siis võivad Kuraiši ebajumalakummardajad, kui tahavad, saada moslemiks nagu nemadki. Kui ma aga, nagu nad arvavad, ei suuda teisi rühmi võita, siis on nad ise rahu leidnud ja jõudu kogunud. Kui aga Kuraiši ebajumalakummardajad seda vastu ei võta ja hakkavad minuga võitlema, siis ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu, et võitlen nendega selle usu eest, mida ma püüan levitada, kuni mu pea on kehast eraldatud. Siis täidab Allah Kõigekõrgem kahtlemata oma lubaduse mind aidata!“

Huzaa hõimu pealik Budail asus teele, et viia meie isand Prohveti sõnad Kuraiši laagrisse. Kui ebajumalakummardajad olid Budaililt kuulnud, mida meie isand Allahi Sõnumitooja oli öelnud, saatsid nad oma tähtsamate meeste hulgast Urva ibn Masudi meie isand Prohvetiga läbirääkimisi pidama. Kui Urva teatas, et Kuraiš on kindlalt otsustanud kedagi Mekasse mitte lasta, ütles meie isand Habib al-akram: „Oo Urva! Ütle Allahi pärast! Kas võib takistada nende ohvrikaamelite ohverdamist ning selle Kaaba al-Muazzama külastamist ja selle ümber tavafi tegemist?“ Seejärel rääkis ta ka Urvale sama, mida oli öelnud Huzaa hõimu pealikule.

Meie isand Prohvetit kuulates jälgis Urva samal ajal õilsate kaaslaste käitumist ja liigutusi, seda, kuidas nad kohtlesid üksteist ja maailmade isandat, nende lugupidamist ja austust. Kui ta oli meie armsa Prohveti ettepaneku ära kuulanud, tõusis ta püsti ja läks sellest kuraišlastele rääkima. Nende juurde jõudes ütles ta: „Oo Kuraiši kogukond! Te teate, et olen käinud saadikuna paljude valitsejate, nagu Bütsantsi keisri (Kaisar), negusi ja Iraani šahi (kisra) juures. Ma vannun, et ma ei ole seni näinud, et ühelegi valitsejale osutataks niisugust austust ja lugupidamist, nagu moslemid osutavad Muhammedile. Ükski tema kaaslastest ei räägi enne, kui ta luba annab. Kui tema peast kukub karv, haaravad nad selle kinni ja peidavad põue, et saada õnnistust. Tema juures rääkides vaigistavad nad oma hääle nii, et seda ei ole peaaegu kuulda. Austusest tema vastu ei suuda nad talle näkku vaadata ja lasevad pilgu maha. Kui ta annab oma kaaslastele märku või käsu, püüavad nad seda täita, olgu see või oma elu hinnaga.

Oo Kuraiši rahvas! Ükskõik kui palju te ka oma mõõkade järele ei haaraks ja milliseid abinõusid ei kasutaks, ei anna nad teile oma Prohveti ühtki karva. Nad ei lase isegi, et talle mingit kahju tehtaks või et keegi teda puudutaks. Nii on lood. Mõelge hästi järele, mis edasi saab! Sellises olukorras pakub Muhammed meile head vaherahu – kasutage seda ära!“

Kuraiši ebajumalakummardajad ei võtnud neid sõnu vastu; nad kohtlesid Urvat jämedalt ja solvasid teda. Kuna Kuraiši laagrist ei tulnud mingeid sõnumeid, saatis meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) Hiraš ibn Umajja saadikuna oma ettepanekuid kordama. Ebajumalakummardajad kohtlesid islami saadikut väga jämedalt. Nad tapsid ja sõid ära tema kaameli ning tungisid temale kallale, et teda tappa. Hiraš ibn Umajja pääses vaevu nende käest. Kui ta tuli meie isand Prohveti juurde ja rääkis, mis oli juhtunud, kurvastas Prohvet väga, et tema saadikut nii solvati. Sel ajal ilmus ebajumalakummardajate laagrist Ahabiši hõimu pealik Hulais. Ta tuli meie isand Prohveti poole. Ebajumalakummardajad olid andnud talle saadiku ülesande. Nähes Hulaisi tulemas, ütles meie armas Prohvet: „See, kes tuleb, on pärit rahvast, kes austab ohvriloomi ning püüab täita Allah Kõigekõrgema käske ja Teda teenida. (Oo mu kaaslased!) Ajage ohvrikaamelid tema poole, et ta neid näeks!“ Õilsad kaaslased lasksid ohvrikaamelid tema poole ja laususid talbijat: „Labbaik! Allahumma labbaik!“ Kui Hulais nägi ohvriloomi, kel olid köied kaelas ja märgistatud kõrvad, vaatas ta neid kaua. Tema silmad täitusid pisaratega ja hinge sügavusest tuleva kurva häälega ei suutnud ta jätta ütlemata: „Moslemitel ei ole mingit muud kavatsust kui Kaabat külastada ja selle ümber tavafi teha. Kui halb tegu on neid sellest keelata! Ma vannun Kaaba Issanda nimel, et kuraišlased hukkuvad selle väära teo pärast!“ Neid sõnu kuuldes ütles maailmade isand: „Jah, nii see on, oo vend Kinana poegade seast.“ Häbi pärast ei suutnud Hulais Allahi Sõnumitooja juurde tulla ega isegi tema õnnistatud näkku vaadata. Ta pöördus tagasi Kuraiši laagrisse. Ta rääkis, mida oli näinud, ja ütles avameelselt oma arvamuse: „Ma ei pea õigeks, et takistate teda Kaabat külastamast.“ Kuraiši ebajumalakummardajad vihastasid väga ja süüdistasid Hulaisi rumaluses.

„Oo Urva! Ütle Allahi pärast! Kas võib takistada nende ohvrikaamelite ohverdamist ning selle Kaaba al-Muazzama külastamist ja selle ümber tavafi tegemist?“ Hadith šarif

Seekord saatsid ebajumalakummardajad saadikuks Mikraz ibn Hafsi, kes oli kuulus oma julmuse poolest. Ka tema sai oma vastuse ja pöördus tagasi. Pärast Mikrazi saadikukäiku haaras ebajumalakummardajaid hirm, et moslemid võivad neid äkki rünnata.

Meie isand Prohvet ei tahtnud asja pooleli jätta ja soovis saata ühe oma kaaslastest, kes oli kuraišlaste silmis hinnatud. Lõpuks otsustati saata hazrat Usman. Meie armas Prohvet ütles Usman ibn Affanile: „Ütle neile: ‚Me ei ole tulnud siia kellegagi võitlema. Me oleme tulnud ainult Kaaba al-Muazzama ümber tavafi tegema ja seda külastama. Me ohverdame kaasas olevad ohvrikaamelid ja pöördume tagasi‘, ja kutsu neid islamisse!“ Pealegi käskis ta tal Mekas olevatele moslemitele kuulutada rõõmusõnumit, et Meka vallutatakse peagi.3

Hazrat Usman läks ebajumalakummardajate juurde ja rääkis neile täpselt, mida meie isand Prohvet oli öelnud. Ka hazrat Usmani ettepanekule vastasid nad eitavalt. Nad ütlesid, et kui ta soovib, võib ainult tema ise Baitullahi ümber tavafi teha. Hazrat Usman aga vastas: „Seni kui Sõnumitooja alaihis-salam ei ole Baitullahi ümber tavafi teinud, ei tee seda ka mina!“ Selle peale väga vihastanud ebajumalakummardajad pidasid ta kinni. See teade jõudis kaaslasteni sellisel kujul: „Usman on tapetud, temast sai šahiid.“ Kui nad sellest meie isand Prohvetile teatasid, kurvastas ta väga ja ütles: „Kui see teade on tõsi, ei lahku me siit enne, kui oleme selle rahvaga võidelnud.“ Seejärel istus ta seal kasvanud Samura-nimelise puu alla ja kutsus oma kaaslasi truudust vanduma, öeldes: „Allah Kõigekõrgem on käskinud, et te annaksite mulle truudusvande (baia).“ Kangelaslikud kaaslased panid oma käe meie isand Prohveti õnnistatud käele ja lubasid: „Me andsime truudusvande võidelda sinu ees, kuni Allah Kõigekõrgem annab sulle võidu ja vallutus on teoks saanud, või saada sellel teel šahiidiks!“ Meie isand Prohvet pani oma ühe käe teisele ja andis ise endale truudusvande eemal viibiva hazrat Usmani nimel. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oli oma kaaslaste truudusvande üle väga rõõmus ja ütles: „Mitte keegi neist, kes andsid puu all siiralt truudusvande, ei lähe Põrgusse.“ Selle truudusvande nimeks sai Baiat ar-Ridvan.4 Õilsad kaaslased (radijallahu anhum) olid juba mõõgad tupest tõmmanud ega suutnud enam paigal püsida; nad ootasid Sõnumitooja alaihis-salam märguannet. Sel ajal nägid islami laagrit jälginud Kuraiši spioonid, et mudžahidid olid andnud meie armsale Prohvetile truudusvande võidelda sellel teel, kuni nad joovad šahiidisurma joogi, ja et nad valmistuvad. Nad ruttasid kohe Kuraiši laagrisse ja rääkisid, mis oli juhtunud. Igaks juhuks pani meie isand Prohvet öösiti valvurid oma kaaslasi kaitsma. Ühel ööl nendest päevadest, mil hazrat Usman oli kinni peetud, ründas Mikrazi juhitud viiekümnemeheline ebajumalakummardajate jõuk, et islami sõdureid unes üllatada. Sel ööl olid valves Muhammed ibn Maslama ja tema kaaslased. Pärast lühikest võitlust võtsid nad ründajad kõvasti kinni. Ainult Mikraz pääses põgenema. Vangid toodi meie isand Allahi Sõnumitooja juurde. Osa neist pandi vangi, osale anti andeks. Järgmisel ööl tahtsid ebajumalakummardajad uuesti rünnata, kuid nad tabati jälle. Meie isand Prohvet andestas ka neile ja laskis nad vabaks.

Hudaibija rahuleping

Kui uskmatute vägi mõistis, et islami vägi ootab ööd ja päevad sõjavalmis ning võib iga hetk rünnata, tungis nende südamesse hirm. Nad nägid, et ei ole muud väljapääsu kui leping sõlmida, ja valisid kiiruga saadikute delegatsiooni. Selle delegatsiooni juhiks valiti Suhail ibn Amr ja talle öeldi: „Sõlmige leping tingimusel, et nad ei sisene sel aastal Mekasse.“

Meie armas Prohvet võttis Kuraiši saadikud vastu. Saadikute esimene nõue oli, et nende vangistatud mehed vabastataks. Maailmade isand ütles: „Seni kui te ei vabasta minu kaaslasi, keda olete Mekas kinni pidanud, ei lase ma neid teie mehi vabaks!“ Suhail ütles: „Tõepoolest, sa oled meid kohelnud väga õiglaselt ja ausalt“, ja hoolitses selle eest, et vabastati Mekas kinni peetud hazrat Usman ja veel umbes kümme kaaslast, kelle nad olid varem vangi pannud. Seejärel vabastati ebajumalakummardajad, kes olid rünnaku ajal kinni võetud ja vangi pandud.

Pärast pikki läbirääkimisi jõuti kokkuleppele. Nüüd oli kord selle kirjapanemise käes. Kirjutajaks valiti hazrat Ali. Rahulepingu kirjutamiseks valmistati paber ja tindipott. Meie isand Habibullah, kes oli saadetud halastuseks maailmadele, ütles hazrat Alile: „Kirjuta:

‚Bismillahirrahmanirrahim!’“ Suhail esitas kohe vastuväite: „Ma vannun, et ma ei tea, mida tähendab sõna Rahman. Ära kirjuta nii, kirjuta ‚Bismika Allahumma‘! Muidu ma rahuga ei nõustu!“ Meie isand Prohvet nägi rahu sõlmimises väga suurt tarkust. Seepärast ütles ta: „Ka ‚Bismika Allahumma‘ on ilus“, ja käskis hazrat Alil nii kirjutada. Kui see oli kirja pandud ja meie isand Prohvet ütles: „Need on punktid, milles Muhammed Rasulullah ja Suhail ibn Amr on kokku leppinud ja rahu sõlminud ning millele nad on alla kirjutanud, et pooled tingimused täidaksid“, haaras Suhail hazrat Alil käest kinni. Ta pöördus meie isand Prohveti poole ja ütles: „Me vannume, et kui me oleksime tunnistanud, et sina oled Allahi Sõnumitooja, ei oleks me sulle vastu hakanud ega takistanud sind Kaabat külastamast. Seepärast kirjuta ‚Rasulullah‘ asemel ‚Muhammed, Abdullahi poeg‘!“

Meie isand Prohvet nõustus ka sellega ja ütles: „Ma vannun Allahi nimel, isegi kui te mind valetajaks peate, olen ma kahtlemata Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja. See, et kirja pannakse minu ja mu isa nimi, ei võta ju minu prohvetlust ära. Oo Ali! Kustuta see ja kirjuta ‚Muhammed ibn Abdullah‘.“

Ükski õilsatest kaaslastest ei suutnud südames leppida sellega, et sõna „Rasulullah“ maha kustutataks. Hetkeks kõik unustades ütlesid nad: „Oo Ali! Kirjuta ‚Muhammed Rasulullah‘, muidu lahendab meie ja nende ebajumalakummardajate vahelise asja ainult mõõk!…“ Meie isand Prohvet oli oma kaaslaste innukuse üle rõõmus, kuid andis oma õnnistatud kätega märku, et nad vaikiksid. Kui ta käskis hazrat Alil selle kustutada, palus Ali vabandust: „Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Mu käsi ei suuda seda sinu õnnistatud tiitlit kustutada!…“ Meie armas Prohvet palus tal see koht näidata. Kui Ali näitas, võttis ta dokumendi tema käest, kustutas selle sõna oma õnnistatud sõrmega ja laskis kirjutada „Abdullahi poeg“. Seejärel hakati punkte kirja panema. 1. Leping kehtib kümme aastat; selle aja jooksul ei sõdi pooled teineteisega.

„Mitte keegi neist, kes andsid puu all siiralt truudusvande, ei lähe Põrgusse“ Hadith šarif

2. Moslemid ei külasta sel aastal Kaabat, kuid võivad seda külastada aasta pärast. 3. Kaabat külastama tulnud moslemid jäävad kolmeks päevaks ega kanna endaga muid relvi peale reisirelvade. 4. Kui moslemid teevad Kaaba ümber tavafi, lahkuvad Meka ebajumalakummardajad Kaaba juurest ja võimaldavad moslemitel vabalt tavafi teha.

5. Kui keegi kuraišlastest saab moslemiks ja läheb ilma oma eestkostja loata Mediinasse, saadetakse ta tagasi; kui aga keegi moslemitest läheb üle kuraišlaste poolele ja läheb Mekasse, teda tagasi ei saadeta. Selle punkti kohta küsis hazrat Umar: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas võtad vastu ka selle tingimuse?“ Meie armas Prohvet naeratas ja ütles: „Jah. Neid meie seast, kes tahavad nende juurde minna, hoidku Allah Kõigekõrgem meist kaugel!“

6. Kui keegi kaaslastest tuleb Mekasse hadži või umra kavatsusega, on tema elu ja vara julgeolekus.

7. Kui keegi ebajumalakummardajatest astub Damaskusesse, Egiptusesse või mujale minnes läbi Mediinast, on ka tema elu ja vara julgeolekus.

8. Teised araabia hõimud võivad asuda selle poole kaitse alla, kelle soovivad, ning võivad vabalt ühineda kas moslemite või ebajumalakummardajatega.5

Nüüd oli kord lepingule allakirjutamise käes. Sel hetkel nähti, kuidas üks mees tuli islami väe poole, jalgadesse aheldatud ketid järel lohisemas. Ta tuli üha lähemale ja karjus: „Päästke mind!…“ Seda häält kuuldes kargas Kuraiši delegatsiooni juht kohe püsti. Ta võttis kätte okkalise puuoksa ja hakkas sellega meest pähe ja näkku peksma. Mees kogus kogu oma jõu, heitis end Allahi Sõnumitooja õnnistatud põlvede ette ja anus: „Päästa mind, oo Allahi Sõnumitooja!“ See oli moslem, kelle tema enda isa oli ahelatesse pannud, sest Mekas oli talle osaks saanud islami au. Iga päev teda piinati rängalt ja sunniti ebajumalaid kummardama. Kasutades ära võimalust, et ebajumalakummardajad olid läinud Hudaibijasse, oli ta oma ketid katki rebinud, kellelegi märkamatult Mekast välja pääsenud ja end moslemite sekka heitnud. See juhatuse leidnud õnnistatud inimene oli hazrat Abu Džandal, ebajumalakummardajate delegatsiooni juhi Suhaili poeg. Suhail näitas oma poja Abu Džandali peale ja ütles meie isand Prohvetile: „Vastavalt lepingule, mille me just kirjutasime, on see esimene mees, kelle pead mulle tagasi andma!“

Meie isand Prohvet ja kaaslased olid sügavalt liigutatud. Kõik ootasid pingsalt, mida meie isand Allahi Sõnumitooja vastab. Ühel pool rahuleping, teisel pool piinatav kaaslane… Maailmade isand ütles Suhailile: „Me ei ole sellele rahulepingule veel alla kirjutanud!“ Suhail jäi kangekaelselt endale kindlaks: „Oo Muhammed! Me lõpetasime lepingu punktide kirjutamise enne, kui mu poeg siia jõudis. Kui sa mu poega tagasi ei anna, ei kirjuta ma iial sellele rahulepingule alla!“ Meie isand Prohvet ütles: „Jäta ta minu pärast lepingust välja“, kuid ebajumalakummardajad ei nõustunud sellega. Kui Suhail ibn Amr oma poega minema tiris, karjus Abu Džandal kaeblikult: „Oo Allahi Sõnumitooja! Oo mu vennad moslemid!… Kas te annate mind ebajumalakummardajatele välja, kuigi mulle on osaks saanud au saada moslemiks ja ma otsisin teie juurest varjupaika? Kas te peate õigeks, et mind iga päev talumatult piinataks? Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa annad mu tagasi, et nad mind oma usust taganema sunniksid?!…“

Seda südantlõhestavat anumist oli väga raske taluda. Kaaslased, kelle süda oli haavatud, hakkasid nutma. Ka halastuse ookeani, meie armsa Prohveti õnnistatud silmad täitusid pisaratega. Ta läks Suhaili juurde ja palus: „Ära tee seda! Anna ta mulle!“ Suhail aga vastas: „Võimatu, ma ei anna!“ Siis lohutas meie armas Prohvet Abu Džandali sõnadega: „Oo Abu Džandal! Kannata veel natuke! Kanna välja, mida sulle tehakse! Palu selle eest tasu Allah Kõigekõrgemalt. Allah Kõigekõrgem annab kindlasti sulle ja teistele sinusugustele nõrkadele ja kaitsetutele moslemitele kergenduse ja väljapääsu“, ning ütles: „Meile ei sobi oma sõna murda.“ Abu Džandal ütles: „Olgu, oo Allahi Sõnumitooja“, ja teatas, et on kannatlik.

Isegi delegatsiooni ebajumalakummardajad ei suutnud seda südantlõhestavat sündmust taluda ja ütlesid: „Oo Muhammed! Sinu pärast võtame Abu Džandali oma kaitse alla. Me ei lase Suhailil teda piinata!“

Pärast seda tundsid meie isand Allahi Sõnumitooja ja õilsad kaaslased veidi kergendust. (Suhail ibn Amr sai pärast Meka vallutamist moslemiks ja temast sai üks õilsatest kaaslastest.) Rahulepingust tehti kaks eksemplari ja pooled kirjutasid neile alla. Ebajumalakummardajad pöördusid tagasi oma laagrisse.6 Kuraiši delegatsioon oli väga rõõmus nende punktide üle, mis näisid olevat moslemitele kahjulikud. Tegelikult aga oli see rahuleping usklike suur võit ja need punktid olid moslemite kasuks. Kõigepealt tunnustasid ebajumalakummardajad, et moslemid on riik. Kui mõni Meka ebajumalakummardaja kaubanduse või muu asja pärast Damaskusesse või Egiptusesse minnes Mediinast läbi astus, pidid tema elu ja vara olema julgeolekus. Nii näeksid ebajumalakummardajad lähedalt moslemite eluviisi, jääksid imetlema islami õiglust ja kaaslaste ilusat käitumist üksteise vastu ning armastaksid islamit. Lõpuks saaksid nad moslemiks ja ühineksid kaaslaste ridadega. Selle lepingu abil, mis pidi kestma kümme aastat, kasvaks moslemite arv ja nad muutuksid tugevamaks. Islam leviks kõikjale. Ent punkt „Kui keegi kuraišlastest saab moslemiks ja tahab Mediinast varjupaika otsida, saadetakse ta tagasi“ kurvastas meie isand Prohvetit ning ta ütles: „Allah Kõigekõrgem loob neile kindlasti kergenduse ja väljapääsu.“ Ebajumalakummardajatega ei olnud enam midagi teha. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles õilsatele kaaslastele: „Tõuske! Ohverdage oma ohvriloomad. Pärast pea paljaks ajamist väljuge ihrami seisundist.“ Meie isand Prohvet ohverdas oma ohvrilooma enne kõiki teisi. Seejärel ajas tema habemeajaja hazrat Hiraš ibn Umajja tal pea paljaks. Õilsad kaaslased püüdsid tema õnnistatud juukseid õhust kinni enne, kui need jõudsid maha langeda, ja hoidsid neid alles, et saada õnnistust. Ka kaaslased ohverdasid oma ohvriloomad; osa neist ajas juuksed maha, osa lühendas neid.7

„Oo Abu Džandal! Kannata veel natuke! Kanna välja, mida sulle tehakse! Palu selle eest tasu Allah Kõigekõrgemalt. Allah Kõigekõrgem annab kindlasti sulle ja teistele sinusugustele nõrkadele ja kaitsetutele moslemitele kergenduse ja väljapääsu“ Hadith šarif

Hudaibijas oldi umbes kakskümmend päeva. Meie isand Prohvet ja tema kaaslased asusid teele tagasi Mediinasse. Teel ilmutas Allah Kõigekõrgem meie isand Prohvetile suura al-Fath ja kuulutas talle rõõmusõnumit, et Ta teeb täielikuks oma anni ja abi. Neil päevil, mil Universumi Sultan (sallallahu alaihi va sallam) võidukana valgustatud Mediinasse saabus, sai Kuraiši Sakifi hõimust pärit Abu Basir moslemiks. Mõistes, et ta ei saa elada ebajumalakummardajate seas, tuli Abu Basir jalgsi Mediinasse. Kuid nagu Hudaibija leping nõudis, lahkus ta Mediinast ja asus elama Punase mere rannikul asuvasse paika nimega Is.8

See paik asus kaubateel, mida mööda Kuraiši ebajumalakummardajad Damaskusesse käisid. Pärast seda ei läinud need kuraišlased, kes moslemiks said, Mekast lahkudes Mediinasse, vaid Isisse, Abu Basiri juurde. Esimene neist oli hazrat Abu Džandal. Siis see aina jätkus. Neid sai viiskümmend, sada, kakssada, kolmsada inimest. Kuraiši karavanid olid Damaskusesse minnes sunnitud sealt läbi minema. Hazrat Abu Basir ja tema juures olnud moslemid võtsid kinni sealt läbi minevaid ebajumalakummardajaid ja nõudsid, et nad saaksid moslemiks. Nendega, kes moslemiks ei saanud, võitlesid nad ja panid nad raskesse olukorda. Nähes, et nende kaubateed Damaskusesse on suletud, saatsid Meka ebajumalakummardajad Mediinasse delegatsiooni. Nad anusid, et tühistataks Hudaibija rahulepingu punkt: „Kui keegi kuraišlastest saab moslemiks ja läheb ilma oma eestkostja loata Mediinasse, saadetakse ta tagasi!…“ Meie isand Prohvet halastas ja võttis nende palve vastu. Nii avanesid Kuraiši kaubateed Damaskusesse uuesti. Ja moslemid tulid oma kannatlikkuse tasuks Mediinasse meie isand Prohveti juurde.

OO SINA, KAUNITEST KAUNEIM!

Oo sina, kaunitest kauneim, sa põletasid mind armastusega enda vastu!
Mu silm ei näe midagi, mu mõistus on igal hetkel sinu unelmas!
Sina oled šahh, kes jõudis kahe vibu kauguseni (Kaba kausain), mina aga mässumeelne ori,
kuidas võiks see segaduses olija öelda, et tahab olla sinu külaline?
Ühe halastava pilguga äratasid sa surnud südamed ellu,
ma otsisin varjupaika sinu piiritus halastuses ja koputasin su uksele!
Sina oled headuse allikas, sina oled ravimite ookean!
Anna mulle tilk armu, mu valule ei ole rohtu!
Kõik tulevad Mekasse, Kaaba, Safa ja Marva juurde,
mina aga ületasin sinu pärast mägesid ja küngaid!
Eile öösel nägin unes, et mu pea puudutas taevaid,
arvasin, et teenrid sinu ukse ees astusid mulle kuklasse!
Oo hazrat Džami, mu armastatu ööbik!
Sinu luuletuste seast valisin välja selle kaksikvärsi:
„Nagu kärnas koerad, keel suust ripakil,
tulin sinu headuse ookeani juurde, lootes vaid väikest tilka.“
Maulana Halid al-Bagdadi (kuddisa sirruh)

„Tõesti, Me oleme andnud sulle selge võidu“ Al-Fath: 1

Meie isand Allahi Sõnumitooja kutsekirjad

Päike ei paistaks maailmale,
kui ei oleks tulnud see kallis hing,
ei annaks maailmale valgust,
kui ei oleks tulnud see sünnihetk.
Ei oleks rõõmust ja kristallist
sõtkutud seda roosikaunist palet
südameisse peegelduva valgusega,
kui ta ei oleks kehaks saanud.
Eyyübî