Vihmapalve

Hidžra kuuendal aastal oli kohutav põud: taevast ei langenud ainsatki tilka. Seetõttu ei kasvanud maas rohtu ning inimesed ja loomad kannatasid nälga. Ühel õnnistatud ramadaanikuu reedel avaldasid inimesed meie armsale Prohvetile oma soovi: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa vaid paluksid, et Allah Kõigekõrgem meile vihma annaks!…“ Meie isand Prohvet läks koos kaaslastega kõrbe ja nad sooritasid ilma azani ja ikamatita kahest rakaadist koosneva namazi. Meie isand Prohvet pööras oma õnnistatud ülekuue (rida) pahupidi ja lausus takbiri. Siis tõstis ta oma õnnistatud käed nii kõrgele, et varrukate vahelt paistsid tema õnnistatud kaenlaalused, ja hakkas paluma: „Oo Allah! Anna meile vihma!…“ Õilsad kaaslased ütlesid: „Aamen! Aamen!“ Sel hetkel oli taevas täiesti selge, polnud ainsatki pilve. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja palus, tõusis tuul ja taevast kattis pilv. Siis hakkas sadama peent vihma. Seekord palus maailmade isand: „Oo Allah! Lase sel vihmal kallata nagu oavarrest ja tee see meile heaks!“ Samal hetkel hakkas sadama nagu oavarrest. Meie isand Prohveti ja õilsate kaaslaste rõivastel ei jäänud ainsatki kuiva kohta. Selleks ajaks, kui nad koju jõudsid, oli vesi kõik ümberringi järveks muutnud. Kõik kahlasid vees. Vihm aina jätkus. Sel päeval, järgmisel päeval, ülejärgmisel… Järgmise nädala reedese namazi ajal ütlesid õilsad kaaslased: „Oo Allahi Sõnumitooja! Meie majad on vihmaveest hakanud kokku varisema ja loomad uppuma. Kui sa vaid paluksid Allah Kõigekõrgemat, et vihm lakkaks!…“ Meie armas Prohvet naeratas, tõstis oma õnnistatud käed ja palus:

„Oo mu Issand! Saada see vihm põldudele, paikadesse, kus kasvavad puud, ja orgudesse!“ Samal hetkel lakkas terve nädala sadanud vihm ja sadama hakkas neis paikades, mille eest oli palutud.

Maailmad uppusid valgusesse
sel ööl, kui sündis Muhammed,
usklik ja munafik said lahutatud
sel ööl, kui sündis Muhammed.
Taevast heideti maa peale valgus,
tulid aulija – seitse ja nelikümmend,
munga keel jäi kinni
sel ööl, kui sündis Muhammed.

„Täna on meie ratsanikest parim Abu Katada ja meie jalaväelastest parim Salama ibn Akva“ Hadith šarif