BANU KURAIZA SÕJARETK
Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) pöördus pärast Kraavilahingut tagasi Mediina al-Munavvarasse, tuli ta meie ema hazrat Aiša majja. Ta võttis ära oma relvad ja soomusrüü. Tema õnnistatud keha oli tolmune. Ta pesi end. Sel hetkel tuli hazrat Dihja kujul ratsanik, seljas soomusrüü ja relvad. See oli Džibril alaihis-salam. Kui meie isand Prohvet tema juurde läks, edastas ta käsu: „Oo Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja! Ülev Allah käsib sul kohe Kuraiza poegade peale minna!“ Universumi Sultan kutsus hazrat Bilali ja andis talle käsu, et ta selle õilsatele kaaslastele teatavaks teeks: „Oo mu kaaslased! Tõuske, istuge hobuste ja kaamelite selga! Kes kuuletuvad, need sooritagu pärastlõunane namaz Kuraiza poegade maal!“
Meie isand Habib al-akram pani kohe selga soomusrüü ja vöötas mõõga. Ta pani kiivri oma õnnistatud pähe, viskas kilbi selga ja võttis oda kätte. Seejärel istus ta hobuse selga. Ta tuli oma kaaslaste sekka, andis islami lipu hazrat Alile ja saatis ta eelsalgana Kuraiza juutide kindluse juurde, mis asus Mediinast vahetult kagus tasandikul. Mediinasse jäeti asemikuks Abdullah ibn Umm Maktum.1
Kuulsusrikkad kaaslased võtsid meie armsa Prohveti oma keskele ja lahkusid Mediinast takbiride „Allahu akbar! Allahu akbar!“ saatel. Teel kohtusid nad Ganmi poegadega. Need olid relvastatud ja ootasid meie isand Allahi Sõnumitoojat. Meie isand Prohvet küsis neilt: „Kas keegi tuli teile vastu?“ Nemad vastasid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Meile tuli vastu Dihja al-Kalbi. Ta ratsutas sadulaga valgel muulal. Muula seljas oli atlass-sametist kate.“ Meie armas Prohvet ütles neile:
„See on Džibril. Ta saadeti Banu Kuraiza juurde, et raputada nende kindlusi ja külvata nende südamesse hirmu…“ Selleks ajaks, kui nad jõudsid Kuraiza juutide kindluse juurde, oli islami vägi kasvanud kolme tuhandeni. Hazrat Ali püstitas islami lipu Kuraiza juutide kindluse ette. Seda nähes hakkasid juudid meie isand Prohveti kohta solvavaid sõnu ütlema. Hazrat Ali läks ja rääkis olukorrast meie isandale. Pärast seda, kui Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oli kolme tuhande sõduriga sinna saabunud, kutsus ta oma halastusest juute islamisse. Juudid ei võtnud seda ilusat ettepanekut vastu. Nad lükkasid tagasi ka meie armsa Prohveti ettepaneku: „Kui nii, siis tulge kindlusest alla ja alistuge, langetades pea Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja käsu ees.“
Siis ütles maailmade isand vibulaskjate meistrile hazrat Saad ibn Abi Vakkasile: „Oo Saad! Mine ette ja lase nende pihta nooli!“ Hazrat Saad ja teised vibulaskjad hakkasid takbiri hüüete saatel juutide kindlusse nooli laskma. Juudid vastasid nooltega ja kividega ning nii algas võitlus. Sellel juutide jõugul, kes oli moslemeid nende nõrkuse hetkel selja tagant rünnanud ja kadedusest Muhammedi alaihis-salam prohvetlust tunnistamata jätnud, ei olnud julgust kindluse väravat avada ja lahinguväljale tulla.
„Oo mu kaaslased! Tõuske, istuge hobuste ja kaamelite selga! Kes kuuletuvad, need sooritagu pärastlõunane namaz Kuraiza poegade maal!“ Hadith šarif
Sõda jätkus piiramisena. Moslemite väes olnud munafikid (silmakirjatsejad) saatsid aga salaja kindlusesse sõna: „Ärge mingil juhul alistuge! Ärge nõustuge isegi siis, kui nad tahavad, et te Mediinast lahkuksite! Kui jätkate võitlust, aitame teid kõigest jõust ega keela teile midagi. Kui nad teid Mediinast välja ajavad, lahkume ka meie koos teiega!…“ Selle sõnumi peale jätkasid juudid munafikide abi oodates kaitset uue sihikindluse ja lootusega. Piiramine venis; möödus peaaegu kuu, kuid munafikidelt abi ei tulnud. Nende südamesse tungis hirm ja nad teatasid, et soovivad lepingut sõlmida.
Lepingu sõlmimiseks tuli meie isand Allahi Sõnumitooja juurde juut nimega Nabbaš ibn Kais ja ütles: „Oo Muhammed! Näita ka meile sama halastust, mida näitasid Nadiri poegadele. Meie vara ja relvad olgu sinu! Peaasi, et sa meie verd ei valaks. Luba meil koos laste ja naistega oma maalt lahkuda. Luba meil ka viia iga pere kohta üks kaamelikoorem, välja arvatud relvad!…“ Maailmade isand vastas: „Ei! Seda ettepanekut ei saa ma vastu võtta!“ Seekord ütles juut: „Me loobume vara äraviimisest. Ära vala meie verd! Luba meil oma naised ja lapsed kaasa viia!“ Meie armas Prohvet ütles: „Ei! Teil ei ole muud pääsu kui tingimusteta ja vastuvaidlematult minu otsusele alistuda, kuuletuda ja alla anda!“ Juut Nabbaš pöördus meeleheitel kindlusesse tagasi ja rääkis läbirääkimistest. Seekord vajusid Kuraiza pojad suurde lootusetusse ja kurbusesse.2 Üks nende juhtidest, Kaab ibn Asad, tuli mõistusele ning tegi oma rahvale järgmise ülestunnistuse ja ettepaneku: „Oo mu rahvas! Nagu näete, on meid tabanud suur õnnetus. Selles olukorras on mul teile kolm nõuannet. Valige neist, mida soovite, ja tegutsege selle järgi! Esimene: järgigem seda isikut ja tunnistagem tema prohvetlust! Ma vannun Allahi nimel, me kõik teame, et tema on Allahi saadetud prohvet, kelle tunnuseid oleme oma raamatutes näinud. Kui me temasse usume, on päästetud meie veri, meie lapsed, meie naised ja meie vara. Ainus põhjus, miks me teda ei järgi, on kadedus, mida tunneme araablaste vastu, ja see, et tema ei ole Iisraeli lastest. Kuid see on Allahi otsustada. Tulge, järgigem teda!…“ Juudid olid kõik korraga vastu ja ütlesid: „Ei! Me ei võta seda vastu ega järgi kedagi peale omaenda inimese!“
Siis tegi Kaab oma teise ettepaneku: „Tapame kõik oma lapsed ja naised ning kui meie selja taha ei jää enam kedagi, kelle pärast muretseda, tungime moslemite kallale ja võitleme surmani!…“ Juudid lükkasid ka selle tagasi.
Oma kolmandas ettepanekus ütles Kaab: „Täna on laupäeva vastu öö. Kuna moslemid teavad, et me sel ööl ei võitle, võivad nad olla muretud ja hooletud. Tõmbame mõõgad tupest ja tuleme kõik koos väravast välja. Sellise ootamatu rünnakuga võime ehk võita!…“
Juudid lükkasid ka selle ettepaneku tagasi, öeldes: „Me ei saa laupäeva töökeeldu tühistada!“ Ainult vennad Asid ja Saalaba ning nende onupoeg Asad võtsid vastu esimese ettepaneku ja neile sai osaks au saada moslemiks. Nad tulid kindlusest välja ja ühinesid õilsate kaaslastega.3 Juudid vaidlesid omavahel kaua. Lõpuks heiskasid nad alistumise lipu ja palusid meie isand Prohvetil määrata vahekohtunik, kes nende kohta otsuse langetaks. Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Valige vahekohtunikuks minu kaaslaste hulgast, keda tahate.“ Nemad vastasid: „Me oleme nõus otsusega, mille langetab Saad ibn Muaz.“ Meie isand Prohvet nõustus ja käskis hazrat Saad ibn Muazi kohale tuua.
Saad ibn Muaz oli Kraavilahingus raskelt haavata saanud. Meie isand Allahi Sõnumitooja lasi teda ravida telgis Masdžid an-Nabavis. Kui ta vahekohtunikuks valiti, kanti hazrat Saad kanderaamil Kuraiza kindluse juurde. Teel rääkis hazrat Saad iseendaga: „Ma vannun Allahi nimel, et Allah Kõigekõrgema teel ei pane ma tähele ühegi laitja laitust!“ Meie isand Allahi Sõnumitooja juuresolekul tõsteti ta kanderaamilt maha. Meie isand Prohvet ütles: „Oo Saad! Need on nõustunud alistuma vastavalt sinu otsusele. Niisiis, teata mulle oma otsus nende kohta.“ Saad ibn Muaz aga vastas: „Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Tõesti, Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja on otsuse langetamiseks väärilisemad.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Allah Kõigekõrgem on käskinud sul nende kohta otsus langetada.“ Hazrat Saad võttis juutidelt kindla lubaduse, et nad tema otsusega lepivad. Mõlemad pooled hakkasid pingsalt otsust ootama. Siis teatas hazrat Saad järgmise võimsa otsuse, mis näitas tema üleolekut, pani vere soontes tarduma ja sobis tema auga:
„Minu otsus on see: kõigil terve mõistusega ja suguküpsetel meestel raiutakse pea maha! Nende naised ja lapsed võetakse vangi ning nende vara jagatakse moslemite vahel!…“
Selle kindla otsuse ees jäid juudid nagu kivistunuks. Ka nende omaenda raamatus oli nimelt karistus niiviisi piiri ületavatele inimestele täpselt selline. Seal oli kirjas: „Kui sa lähed mõne linna alla, et sellega sõdida, siis kutsu seda rahule. Kui nad selle vastu võtavad ja oma väravad avavad, siis maksku kõik, kes on linnas, sulle andamit ja teenigu sind. Kui nad aga otsustavad sõdida, siis piira neid. Kui sa Allah Kõigekõrgema armust nad võidad, siis löö kõik nende mehed mõõgaga maha. Nende naised, lapsed ja vara võta sõjasaagiks!…“
Kuna hazrat Saad ibn Muazi otsus vastas jumalikule otsusele, õnnitles teda maailmade isand, meie armas Prohvet, ja avaldas oma tunnustust sõnadega: „Sa langetasid nende kohta otsuse, mis vastab Allah Kõigekõrgema otsusele Hoitud Tahvlil (Lauh al-Mahfuz) seitsme taeva kohal!“
Juudid ei saanud vastu vaielda sellele otsusele, mis oli kirjas nende omaenda raamatutes. Kõik terve mõistusega ja suguküpsed mehed viidi, käed kaela ümber seotud, Mediinasse. Järgmisel päeval viisid hazrat Ali ja hazrat Zubair Allahi Sõnumitooja käsul otsuse täide. Lapsed, naised ja vara jagati õilsate kaaslaste vahel.4 Nii puhastati Mediina ja selle ümbrus sellest salakavalast, reeturlikust ja õõnestavast rahvast, kes oli kõige kitsamal ajal moslemeid selja tagant rünnanud, kõik lepingud murdnud ja püüdnud meie isand Prohvetit juba tema lapsepõlvest peale teelt kõrvaldada. Ühele vangi langenud naisele sai osaks õnn saada moslemiks. See naine, nimega Raihana, oli langenud meie isand Prohveti osaks. Meie isand Allahi Sõnumitooja jättis talle vabaduse valida, kas jääda oma usu juurde või saada moslemiks. Raihana ütles, et soovib jääda oma usu juurde. Ta saadeti Umm Munziri majja. Hiljem soojenes tema süda Saalaba ibn Saaja nõuannete ja pingutuste toel islami vastu. Siis ütles meie Prohvet Raihanale: „Kas sa tahaksid käia Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja teed? Minu meelest oleks see sobiv.“ Raihana vastas: „Jah.“ Meie armas Prohvet rõõmustas tema otsuse üle väga. Et ka tema rõõmustaks ja tema aste Paradiisis oleks väga kõrge, halastas ta tema peale, vabastas ta ja võttis ta naiseks. Ta andis talle mahri (pruudiande) ja sõlmis temaga abielu (nikah). Nende pulmad peeti Umm Munziri majas. Nii sai Raihanale (radijallahu anha) osaks au olla kõigi moslemite ema.5
„Ei! Teil ei ole muud pääsu kui tingimusteta ja vastuvaidlematult minu otsusele alistuda, kuuletuda ja alla anda!“ Hadith šarif
Saad ibn Muazi šahiidisurm
Kui Saad ibn Muaz oli Banu Kuraiza juutide kohta otsuse langetanud, viidi ta tagasi oma telki. Tema haav läks hullemaks ja seisund raskenes. Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) tuli tema juurde, võttis ta sülle ja palus: „Oo Allah! Saad pidas Sinu heameele nimel Sinu teel džihaadi. Ta pidas ka Sinu Sõnumitoojat tõeseks. Anna talle kergendust…“ Kui hazrat Saad ibn Muaz kuulis neid meie armsa Prohveti õnnistatud sõnu, avas ta silmad ja sosistas: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma tervitan sind salamiga ja austusega. Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema prohvet.“ Seejärel viisid Saad ibn Muazi lähedased ta telgist, kus ta lamas, Abdulašhali poegade majja. Sel ööl muutus tema seisund väga raskeks. Džibril alaihis-salam tuli meie isand Prohveti juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kes on see sinu ummast, kes suri täna öösel ja kelle surma kuulutati inglite seas rõõmusõnumina?“ Selle peale küsis Universumi Sultan kohe, kuidas Saad ibn Muazil läheb. Talle öeldi, et Saad on koju viidud. Meie isand Prohvet läks mõne õilsa kaaslasega Saad ibn Muazi juurde. Kuna nad käisid teel väga kiiresti, ütlesid õilsad kaaslased: „Me oleme väsinud, oo Allahi Sõnumitooja!“ Meie isand Prohvet seletas, miks nad nii kiiresti käivad: „Nii nagu inglid olid Hanzala matusel (džanaza) enne meid, on nad ka Saadi matusel enne meid. Me ei jõua enne neid.“
Kui meie isand Prohvet jõudis Saad ibn Muazi juurde, leidis ta ta surnuna. Ta seisis tema peatsis, pöördus Saad ibn Muazi poole tema kunja järgi ja ütles: „Oo Abu Amr! Sa olid pealikest parim. Allah Kõigekõrgem andku sulle õnne, õnnistust ja parimat tasu! Sa pidasid lubaduse, mille andsid Allah Kõigekõrgemale. Ka Allah Kõigekõrgem annab sulle, mida Ta sulle lubas!“ Sel ajal luges Saad ibn Muazi ema nuttes järgmise kaksikvärsi:6
Kuidas peaks küll vastu pidama tema vaene ema!
Kannatust on vaja; ma nutan selle pärast, mis mind on tabanud!
Aslam ibn Haris on jutustanud: „Allahi Sõnumitooja tuli Saad ibn Muazi majja. Meie ootasime ukse juures. Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) läks sisse; ta astus väga pikkade sammudega. Meie läksime tema järel. Kui Allahi Sõnumitooja andis märku, et me peatuksime, jäime seisma ja pöördusime tagasi. Sees ei olnud kedagi peale Saadi surnukeha. Allahi Sõnumitooja viibis mõnda aega sees ja tuli siis välja. Ma olin uudishimulik ja küsisin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mis tarkus peitub selles, et sa astusid nii pikkade sammudega?‘ Selle peale vastas ta: ‚Ma ei ole kunagi olnud nii rahvarohkes koosolekus. (Inglid olid paiga täitnud.) Üks inglitest võttis mu oma tiivale ja alles siis sain ma istuda.‘ Seejärel pöördus ta Saad ibn Muazi poole tema kunja järgi ja ütles: ‚Õndsus sulle, oo Abu Amr! Õndsus sulle, oo Abu Amr! Õndsus sulle, oo Abu Amr!’“
Tema surm kurvastas Allahi Sõnumitoojat ja õilsaid kaaslasi väga; nad valasid pisaraid ja nutsid. Tema matusele kogunesid kõik õilsad kaaslased. Meie armas Prohvet juhtis matusenamazi ja kandis tema surnuraami. Saad ibn Muazi surnuraami kandes ütlesid õilsad kaaslased: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me ei ole näinud surnut, keda oleks nii kerge kanda!“ Selle peale vastas meie isand Prohvet: „Inglid laskusid alla, nad kannavad teda.“ Kui munafikid, et teda halvustada, ütlesid surnuraami kandmise ajal: „Küll on ta kerge!“, vastas meie armas Prohvet: „Saadi matusele laskus seitsekümmend tuhat inglit. Seni ei olnud nad nii suurel hulgal maa peale laskunud.“
Abu Said al-Hudri jutustas, et tema vanaisa oli öelnud: „Mina olin üks neist, kes kaevasid Saad ibn Muazi hauda. Kui hakkasime talle hauda kaevama, levis hauast ümbrusesse muskuse lõhn!“ Šurahbil ibn Hasana on öelnud: „Kui Saad ibn Muaz maeti, võttis keegi tema haualt peotäie mulda. Kui ta selle hiljem koju viis, muutus see muld muskuseks. Kui tema surnukeha hauda lasti, istus meie Prohvet haua ääres, tema õnnistatud silmad täitusid pisaratega, ta hoidis käega oma õnnistatud habet ja kurvastas väga. Ta ütles: ‚Saad ibn Muazi surma pärast värises Arš.‘“ Kord kingiti meie Prohvetile väga kallis rõivas. Kui õilsad kaaslased ütlesid, kui ilus see on, vastas ta: „Saad ibn Muazi taskurätid Paradiisis on sellest ilusamad.“
Abu Sufjani kättemaksuiha
Ühel päeval pärast Kraavilahingust naasmist ütles Abu Sufjan, kui ta istus oma hõimu keskel: „Kas tõesti ei ole kedagi, kes maksaks meie eest Muhammedile kätte!“ Üks beduiin kuulis neid sõnu ja tuli Abu Sufjani juurde. Ta ütles: „Kui sa hoolitsed selle eest, mida mul vaja on, teen mina selle töö ära. Ma tunnen teed hästi ja mul on terav pistoda. Pealegi ei karda ma kedagi.“ Abu Sufjan hoolitses tema vajaduste eest ja täitis tema soovid. Ta ostis kaameli, andis selle talle ja käskis tal asja saladuses hoida. Beduiin lahkus öösel Mekast ja jõudis lühikese ajaga Mediinasse. Ta sai teada, et Prohvet alaihis-salam on Banu Abdulašhali hõimu juures. Ta sidus oma kaameli kinni ja läks sinna jalgsi. Prohvet alaihis-salam jagas selle hõimu mošees manitsusi. Nähes beduiini kaugelt, ütles ta: „Sellel tulijal on halb kavatsus. Kuid Allah Kõigekõrgema arm ja headus saavad katteks minu ja tema vahel.“
Beduiin läks Allahi Sõnumitooja poole. Sel hetkel haaras Usaid ibn Hudair temast kinni ja tõmbas ta tagasi. Ta ütles: „Hoia Allahi Sõnumitoojast eemale, sa neetu!“, haaras tema vööst ja nägi tema vööl pistodat. Ta mõistis, et mehel on kurjad kavatsused. Beduiin heitis end Usaidi jalge ette ja karjus: „Ära vala mu verd!“ Usaid viis ta Allahi Sõnumitooja juurde. Prohvet alaihis-salam ütles: „Oo beduiin, räägi tõtt: kes sa oled? Sind ei aita miski muu kui tõesed sõnad. Kui valetad – Allah Kõigekõrgem on mulle sinu kavatsuse juba teatanud.“ Beduiin palus armu ja rääkis, kuidas asi oli. Allahi Sõnumitooja alaihis-salam käsul pandi ta vangi.
Järgmisel päeval laskis ta ta enda juurde tuua ja ütles: „Ma andsin sulle puutumatuse, mine, kuhu tahad. Kuid las ma pakun sulle midagi, mis on sellest parem.“ Beduiin küsis: „Mis see on?“ Prohvet alaihis-salam ütles: „Ma tahan, et sa tunnistaksid Allahi ainsust ja minu prohvetlust.“ Beduiin lausus kohe usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma ei ole kunagi kedagi kartnud. Kui ma sind nägin, kadus mul mõistus peast. Sa said teada, mis mul meeles oli. Seda ei teadnud keegi peale minu ja Abu Sufjani. Ma mõistsin, et sina oled Allahi Sõnumitooja ja Tema kaitse all; Abu Sufjani mõte on šaitanlik mõte.“
„Oo Allah! Saad pidas Sinu heameele nimel Sinu teel džihaadi. Ta pidas ka Sinu Sõnumitoojat tõeseks. Anna talle kergendust“ Hadith šarif
Kui Abu Sufjani poolt tuli niisugune kurjus, käskis Universumi isand (sallallahu alaihi va sallam) Amr ibn Umajjal ja Damra ibn Aslamil minna Mekasse ning, kui nad leiavad võimaluse, Abu Sufjanit tappa. Kui need kaks kaaslast jõudsid pühale alale (Haram) ja tegid tavafi, tundis üks orjatar (džarija) nad ära. Ta karjus: „Oo mekalased, ärge olge hooletud! Need on Amr ja Ibn Umajja!“ Kui rahvas nad ära tundis, läksid nad teineteisest lahku. Amr puges ühte Meka mägede koobasse ja peitis end seal. Ibn Aslam aga läks Mediinasse. Mõne päeva pärast tuli ka Amr koopast välja. Talle tulid vastu kaks Abu Sufjani spiooni. Ühe neist tappis ta noolega, teine põgenes. Seejärel jõudis ta elusa ja tervena Mediinasse. Kui Abu Sufjan sellest kuulis, hakkas ta väga kartma.
Mõned tähtsad sündmused hidžra viiendal aastal
Meie isand Õilsaim Sõnumitooja abiellus zulkaada kuus Zainab bint Džahšiga.7 Sel aastal ilmutati hidžabi pühad salmid ja moslemitest naistel kästi end katta.8 Mediina al-Munavvara lähedal elanud Muzaina hõim saatis saadikud ja sai moslemiks ning neid loeti muhadžiride hulka.9 Samal aastal toimus ka maavärin ja kuuvarjutus. Pealegi tehti sel aastal hadž kohustuseks (fard). Pärast Kraavilahingut tunnustas osa ümbruskonna hõime islamiriigi jõudu. Nüüd hakkasid nad mõtlema, et kõige õigem tee oleks moslemitega sõbralikult läbi saada ja isegi moslemiks saada. Mõned neist tulid meie isand Prohveti juurde ja neile sai osaks au saada moslemiks.
Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) moodustas islamiusu levitamiseks oma kaaslastest üksused ja saatis need ümbruskonna hõime islamisse kutsuma. Mõne hõimu juurde läks ta ise. Sellised hõimud nagu Dumat al-Džandali elanikud võtsid manitsused vastu ja said moslemiks. Sellised hõimud nagu gatafanlased ja Lihjani pojad kartsid islami sõduritega kokku puutuda ja põgenesid. Nii hirmutati ümbruskonna hõime.
Banu Lihjani sõjaretk
Ebajumalakummardajad olid Radži sündmuses teinud šahiidiks Asim ibn Sabiti, Hubaib ibn Adi ja nende kaaslased (radijallahu anhum adžmain). Meie isand Prohvet oli sellest väga kurb ja murtud. Ta ootas sobivat aega, et nõuda Banu Lihjanilt aru nende teo eest, sest nad olid reetmise toime pannud. Kui olud olid sobivad, asus ta kahesajamehelise väega Banu Lihjani vastu teele. Mediinasse jättis ta enda asemikuks Abdullah ibn Umm Maktumi. Et vaenlast eksitada, tegid nad näo, nagu läheksid Damaskusesse, ja jõudsid Radži vee äärde, kus need usklikud olid šahiidiks saanud. Seal palusid nad Ülevalt Allahilt andestust Asimile ja tema kaaslastele. Kui Banu Lihjani inimesed kuulsid islami väe tulekust, põgenesid nad mägedesse.
Meie Prohvet ja tema kaaslased viibisid seal ühe päeva. Ümbrusse saadeti sõdureid, kuid kõigist otsingutest hoolimata ei õnnestunud vaenlasi leida. Sellest hirmust neile siiski piisas. Seejärel jõudsid õilsad kaaslased Usfanisse. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles hazrat Abu Bakrile (radijallahu anhu): „Kammige kümnemehelise salgaga ümbrus läbi kuni Ganimini ja tulge tagasi.“ Uskmatud kuulsid islami sõdurite häält ja neid haaras hirm. Nad kadusid mägedesse. Kedagi ei kohatud. Kuid see retk oli ümbruskonna ebajumalakummardajatele justkui ülemvõimu tõend. Seejärel pöörduti Mediinasse tagasi. See retk kestis neliteist päeva.
Gaba sõjaretk
Seda nimetatakse ka nimega Gazvat al-Karda. Allahi Sõnumitoojal oli kakskümmend poegadega kaamelit. Abu Zarri (radijallahu anhu) poeg karjatas neid väljal. Ühel kolmapäeva vastu öösel tuli Fazara hõimust pärit mees nimega Ujaina ibn Hasin neljakümne ratsanikuga ja nad tegid Ibn Abi Zarri šahiidiks. Kaamelid ajasid nad endaga kaasa.
Kui see teade jõudis Allahi Sõnumitoojani, jättis ta Abdullah ibn Umm Maktumi Mediinasse enda asemikuks ja asus ise viiesaja ratsanikuga teele. Ta andis lipu Mikdad ibn Asvadile (radijallahu anhu) ja saatis ta koos osa kaaslastega eelsalgana ette. Ta saatis uskmatute järele ka Salama ibn Akva (radijallahu anhu). Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) rajas peakorteri paika nimega Zi Karda.
Eelsalk jõudis vaenlase tagalale järele. Abu Katada (radijallahu anhu) tappis uskmatu Masadat al-Fazari. Ukkaša (radijallahu anhu) tappis uskmatu nimega Ibban ibn Amr. Islami inimeste (Ahl al-Islam) seast sai üks mees šahiidiks. Salama ibn Akva (radijallahu anhu) ajas uskmatuid taga. Ta oli väga hea vibulaskja. Ta tappis neetute seast paljud ja haavas enamikku neist. Ta sundis neid maha jätma palju asju ja võttis uskmatute käest ära kümme kaamelit. Kui Abu Katada (radijallahu anhu) peakorterisse jõudis, palus Allahi Sõnumitooja tema eest: „Oo Allah! Anna Abu Katadale tervist ja lase tal elada oma elu lõpuni terve ja reipana!“ Allahi Sõnumitooja andis Masadat al-Fazari hobuse ja relvad hazrat Abu Katadale. Pärast Abu Katadat saabus ka Salama ibn Akva. Ta tõi kaasa kaks hobust, mis olid ebajumalakummardajatest maha jäänud. Meie Prohvet võttis ta vastu, õnnitles teda ja ütles: „Täna on meie ratsanikest parim Abu Katada ja meie jalaväelastest parim Salama ibn Akva.“
See retk sai õppetunniks, mida ei suutnud unustada ei ebajumalakummardajad, kes olid suure jultumusega Prohveti varale käe külge pannud, ega teised hõimud. Zi Kardas viibiti üks öö ja üks päev. Seejärel pöörduti Mediinasse tagasi. See retk kestis viis päeva.
„Saad ibn Muazi taskurätid Paradiisis on sellest ilusamad“ Hadith šarif
Su tulek on halastus, rõõm ja õndsus, oo Allahi Sõnumitooja,
su ilmumine on armastajate valule rohi, oo Allahi Sõnumitooja.
Sa olid Prohvet juba siis, kui Aadam oli vee ja savi vahel,
tõesti sobib, et sina oled prohvetite imaam, oo Allahi Sõnumitooja.
Aulija (Allahi sõbrad) on sinu valguse (nur) läbi täiuseni jõudnud, oo Allahi Sõnumitooja,
su olemus on paik, kus Looja täielikult ilmneb, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu kaudu jõudsid nad Temani ja igasuguste vaimsete rõõmudeni,
sinu töö on and abivajajatele, oo Allahi Sõnumitooja.
Ole Hüdâyî eestpalujaks nii nähtavas kui ka varjatus,
ta on kerjus, kes on end sinu ukse külge sidunud, oo Allahi Sõnumitooja!
Aziz Mahmûd Hüdâyî