KRAAVILAHING (HANDAK)

Välgusähvatus

Kraavi kaevamine algas iga päev varahommikul ja kestis õhtuni. Ühel päeval sai kaevamise ajal hazrat Ali ibn Hakam jalast haavata. Ta pandi hobuse selga ja toodi meie isand Prohveti juurde. Maailmade isand ütles „Bismillahirrahmanirrahim“ ja silitas tema jalga. Meie isanda imena (mudžiza) lakkas tema jala veritsus silmapilkselt ja valu kadus. Kraavi kaevamine jätkus. Mõne aja pärast sattusid kaaslased väga kõvale pinnasele. Kaevata oli võimatu. Nad tulid meie isand Õilsaima Sõnumitooja juurde ja teatasid olukorrast. Ta tuli ja laskus kraavi. Ta palus anumaga vett. Ta võttis sõõmu suhu ja valas selle anumasse tagasi. Seejärel piserdas ta seda vett kõvale pinnasele. Siis võttis ta suure vasara ja purustas selle koha ühe löögiga nagu liiva. Nüüd oli seal kerge kaevata. Löögi ajal paljastus meie armsa Prohveti õnnistatud kõht ja need, kes seal olid, nägid, et meie isand oli nälja pärast sidunud oma õnnistatud kõhule kivi. Kui hazrat Džabir ibn Abdullah nägi Allahi Sõnumitoojat sellises olukorras, läks ta tema juurde ja palus luba: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kui lubad, käin korraks kodus ära.“ Mis juhtus pärast seda, kui ta loa sai, jutustas hazrat Džabir nõnda:

„Kui luba anti, tulin koju ja ütlesin oma naisele: ‚Ma nägin Sõnumitoojat alaihis-salam nii näljasena, et seda ei ole võimalik taluda. Kas kodus on midagi süüa?‘ Tema vastas: ‚Peale selle kitsetalle ja mõne peotäie odra ei ole midagi.‘ Ma tapsin kohe kitsetalle ja mu naine jahvatas odra käsikivil jahuks. Siis tegi ta sellest taina. Liha pani ta savipotti ja hakkas seda tandooris küpsetama. Kui ma Allahi Sõnumitooja juurde tagasi minema hakkasin, kinnitas mu naine mulle rangelt südamele, et me ei peaks toidu vähesuse pärast häbisse jääma. Siis läksin meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mul on väga pisut toitu. Võta üks-kaks inimest kaasa ja tule meile sööma!‘

Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja mulle: ‚Ütle oma naisele, et ta ei võtaks enne minu tulekut tandoorist välja ei lihapotti ega leiba.‘ Seejärel pöördus ta mudžahidide poole ja ütles: ‚Oo kraavi rahvas! Džabir on meile pidusöögi valmistanud ja kutsub meid sööma. Tema toitu on palju ja see on hea. Tõuske! Me läheme Džabiri pidusöögile!’ Selle käsu peale kogunesid õilsad kaaslased ja hakkasid meie Prohvetile järgnema. Mina ruttasin koju, rääkisin naisele, mis oli juhtunud, ja küsisin: ‚Mida me nüüd teeme?‘ Tema küsis: ‚Kas Sõnumitooja alaihis-salam ei küsinud, kui palju toitu on?‘ Mina vastasin: ‚Küsis, ja ma ütlesin talle.‘ Mu naine küsis: ‚Kas sina ise kutsusid õilsad kaaslased või kutsus nad meie isand Allahi Sõnumitooja?‘ Kui ma ütlesin: ‚Allahi Sõnumitooja kutsus‘, lohutas ta mind sõnadega: ‚Sõnumitooja alaihis-salam teab paremini.‘

Varsti ilmus meie ukse taha meie isand Prohveti valgusküllane pale. Ta ütles arvukatele kaaslastele: ‚Tulge sisse üksteist tõukamata.‘ Minu vennad kaaslased istusid kümnekaupa rühmadesse. Meie auväärne Prohvet palus, et leib ja liha õnnistatud saaksid. Seejärel tõstis ta potti tandoorist välja võtmata kulbiga selle sisu leivatükkidele, mida ta võttis, ja pakkus oma kaaslastele. Nii jätkas ta, kuni kõik kaaslased olid kõhu täis söönud. Ma vannun, et kuigi sööjaid oli üle tuhande, oli leiba ja liha alles täpselt samapalju kui enne. Pärast seda, kui ka meie olime söönud, jagasime ülejäänu naabritele.“2

Hazrat Salman al-Farisi oskas väga hästi kraavi kaevata. Ta tegi üksi kümne mehe töö. Kui ta koos kaaslastega neile määratud lõiku kaevas, sattusid nad väga kõvale ja suurele valgele kaljule. Nad nägid palju vaeva, et seda lõhkuda, kuid kogu nende vaev läks tühja. Pealegi olid nende vasarad, kõblad ja labidad katki läinud. Hazrat Salman läks meie armsa Prohveti juurde ja kirjeldas olukorda: „Olgu mu isa ja ema, isegi mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kraavi kaevates sattusime kõvale kaljule. Kuigi kõik meie raudtööriistad läksid katki, ei suutnud me seda isegi paigast liigutada.“ Meie isand Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) tuli õnnistatud sammul sinna ja palus vasarat. Seal olnud õilsad kaaslased ootasid pingsalt, mis saab. Meie isand, prohvetite sultan, laskus kraavi. Ta ütles „Bismillahirrahmanirrahim“, tõstis vasara ja lõi kaljut nii, et sellest löögist sähvatas välk, mis valgustas Mediinat, ning kaljust murdus tükk lahti.

Meie isand Prohvet lausus takbiri: „Allahu akbar!“ Seda kuuldes laususid ka kaaslased takbiri. Siis lõi ta teist korda vasaraga kaljut. Jälle välk, mis valgustas kõike ümberringi!

„Ka mina tahan saada osa sellest tasust (savab), mille te tööga teenite“ Hadith šarif

Ja kaljust lahti murdunud tükid… Meie armas Prohvet lausus taas takbiri: „Allahu akbar!“ Õilsad kaaslased kordasid takbiri tema järel. Kui vasar kolmandat korda langes, sähvatas veel üks kõike ümberringi valgustav välk ja kalju purunes tükkideks. Maailmade isand lausus jälle takbiri: „Allahu akbar!“ Ja tema auväärsed kaaslased järgisid teda ning laususid jälle takbiri.

Hazrat Salman sirutas käe. Meie armas Prohvet tuli kraavist üles. Salman al-Farisi ütles: „Olgu mu isa ja ema, isegi mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma nägin praegu midagi, mida ma ei ole oma elus kunagi näinud. Mis tarkus selles peitub?“ Siis pöördus meie isand Prohvet oma kaaslaste poole ja küsis: „Kas ka teie nägite seda, mida nägi Salman?“ Nemad vastasid: „Jah, oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa vasaraga kaljut lõid, nägime, kuidas sähvatas võimas välk. Kui sina laususid takbiri, laususime takbiri ka meie.“ Meie isand Prohvet ütles: „Esimese löögi valguses näidati mulle Iraani šahi (kisra) paleesid (Madainis). Džibril (alaihis-salam) tuli ja ütles mulle: ‚Sinu umma saab nende maade valitsejaks.‘ Teise löögiga näidati mulle Bütsantsi provintsi (Šaami) punaseid paleesid. Džibril (alaihis-salam) tuli ja ütles: ‚Sinu umma saab ka selle maa valitsejaks.‘ Kolmandaga näidati mulle Sanaa (Jeemeni) paleesid. Džibril (alaihis-salam) ütles mulle: ‚Ka selle paiga saab sinu umma enda valdusse.‘“

Kui Universumi Sultan oli niiviisi kirjeldanud Pärsia šahi paleed Madainis, ütles sealt pärit hazrat Salman: „Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on saatnud sind tõelise usu ja Raamatuga, et need paleed on täpselt sellised, nagu sa neid kirjeldasid. Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja.“ Meie isand Prohvet ütles: „Oo Salman! Šaam vallutatakse kindlasti. Herakleios põgeneb oma maa kõige kaugemasse nurka. Teie valitsete kogu Šaami. Keegi ei suuda teile vastu hakata. Jeemen vallutatakse kindlasti. Ka see ‚Ida maa‘ vallutatakse kindlasti ja šahh (kisra) tapetakse. Allah Kõigekõrgem annab teile need vallutused pärast mind.“3

Hazrat Salman al-Farisi jutustas: „Ma nägin, kuidas kõik need meie isand Allahi Sõnumitooja rõõmusõnumid täide läksid.“

Vaenlane oli juba lähedal. Kraavi kaevati kõige suurema kiirusega ja püüti see võimalikult ruttu valmis saada. Ainult hädavajaduse korral jätsid mudžahidid pärast meie isand Prohvetilt loa küsimist töö pooleli ja pärast oma vajaduse rahuldamist ruttasid nad jälle tööle tagasi.

Munafikid aga käitusid väga loiult. Nad tulid tööle, millal tahtsid, ja lahkusid luba küsimata, millal tahtsid. Pealegi pilkasid nad kaaslaste tööd ja ütlesid isegi meie isand Prohveti antud rõõmusõnumite kohta: „Meie pugeme vaenlase hirmus kraavidesse. Tema aga lubab meile Jeemeni, Bütsantsi ja Pärsia paleesid. Me imestame teie üle!…“

Selle peale ilmutati mudžahidide kohta püha salm, milles on tähenduse järgi öeldud: „Tõelised usklikud on ainult need, kes usuvad Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse ning kes ei lahku, kui nad on temaga (Allahi Sõnumitoojaga) koos mingi ühise (kõiki puudutava) asja pärast, enne kui on temalt luba küsinud. (Oo Minu Habib!) Need, kes sinult luba küsivad, on tõesti need, kes usuvad Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse. Kui need usklikud küsivad sinult luba mõne oma asja pärast, siis anna luba neile, kellele tahad, ja palu Allah Kõigekõrgemalt neile andestust. Tõesti, Allah Kõigekõrgem on Gafur ar-Rahim – Ta annab palju andeks ja on kõige halastavam.“4

Munafikide kohta ilmutatud pühades salmides on tähenduse järgi öeldud: „Ärge pange Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja kutset samasse ritta sellega, kuidas te üksteist omavahel kutsute! Allah Kõigekõrgem teab kindlasti neid teie seast, kes üksteise selja taha varjudes salaja minema hiilivad. Need, kes tema käsule vastu hakkavad, hoidku end, et neid ei tabaks siin maailmas katsumus (fitna) ja ahiratis valus karistus! Pange tähele! Kõik, mis on taevastes ja maa peal, kuulub Allah Kõigekõrgemale. Ta teab ka, millises olukorras te olete (kõiki teie omadusi ja kavatsusi, kas olete usklikud või munafikid). Ülestõusmispäeval, kui teid Tema juurde tagasi viiakse, teatab Allah Kõigekõrgem teile kõigest, mida te tegite. Allah Kõigekõrgem teab kõike.“5

Kraavi kaevamise algusest oli möödunud kuus päeva. Igaüks oli oma töö korralikult lõpetanud. Ühes kohas ei olnud aga ajapuuduse tõttu jõutud kaevata piisavalt laia ja sügavat kraavi. Meie isand Prohvet väljendas selle koha pärast muret ja ütles: „Ebajumalakummardajad ei pääse mujalt üle kui siit.“ Ta pani sinna valvurid.

Allah Kõigekõrgem on parim kaitsja

Kui ebajumalakummardajate vägi oli jõudnud Mediinale väga lähedale, teatas juutide, Nadiri poegade pealik Hujai Kuraiši väe juhile, et Mediina Kuraiza juutidel on moslemitega leping, kuid ta suudab nende pealikku Kaab ibn Asadit petta ja nad oma poolele tõmmata. Väejuht ütles: „Oo Hujai! Mine kohe Kaab ibn Asadi juurde. Nad murdku moslemitega sõlmitud leping ja aidaku meid.“ Selle lepingu üks punkt oli: „Kui Mediinat ründab vaenlase vägi, ühinetakse moslemitega ja astutakse vaenlasele vastu.“

Juut Hujai lahkus ebajumalakummardajate väest ja tuli öösel Banu Kuraiza pealiku Kaabi koju. Ta koputas uksele, tutvustas end ja ütles: „Oo Kaab! Ma olen toonud kogu Kuraiši väe ja palju hõime, nagu Kinana ja Gatafani pojad – kümnetuhandelise sõjaväe. Nüüd ei pääse Muhammed ja tema kaaslased enam kuhugi. Me vandusime koos kuraišlastega, et ei lahku siit enne, kui oleme nad täielikult hävitanud!“ Kaab avaldas oma muret: „Kui Muhammedit ja tema kaaslasi ei õnnestu tappa ning kuraišlased ja gatafanlased pöörduvad oma maale tagasi, jääme meie siia üksi. Ma kardan, et lõpuks tapavad nad meid kõiki!“ Hujai vastas: „Selle hirmu kaotamiseks võid nõuda kuraišlastelt ja gatafanlastelt seitsekümmend pantvangi. Seni kui need pantvangid on sinu käes, ei saa nad siit lahkuda. Kui nad aga saavad lüüa ja lahkuvad, siis mina teie juurest ei lahku. Õnnetus, mis tabab teid, tabab ka mind.“ Nii pettis ta kõigepealt Kaabit ja seejärel ka teisi juute. Ta pani nad moslemitega sõlmitud lepingut lõhki kiskuma. Nii oligi leping murtud.

Hujai pöördus tagasi ebajumalakummardajate väe juurde ja rääkis olukorrast. Ta teatas, et Banu Kuraiza lööb moslemeid selja tagant.

„Oo kraavi rahvas! Džabir on meile pidusöögi valmistanud ja kutsub meid sööma. Tema toitu on palju ja see on hea. Tõuske! Me läheme Džabiri pidusöögile!“ Hadith šarif

Seitsmendal päeval tulid ebajumalakummardajad suure, kümnetuhandelise väega Mediina põhja- ja loodeküljele ning rajasid oma laagri. See laager asus kaevatud kraavi vastasküljel. Ebajumalakummardajate kavatsus oli selle suure väega Mediina otsast lõpuni maha põletada ja hävitada, meie isand Prohveti ja tema kaaslased teelt kõrvaldada ning islami hävitada. Väliselt oli see väga suur vägi, millele oli raske vastu panna. Kui ebajumalakummardajad nägid kraavi – takistust, mida nad ei olnud osanud ettegi kujutada –, jäid nad hämmeldusse ja nende võitlusvaim langes. Kraav oli nimelt nii lai, et hea hobune ei suutnud täies hoos üle hüpata. Kes sinna sisse kukkus, see sealt kergesti välja ei saanud. Eriti raske oli üles ronida soomusrüüs mehel. Kui meie armas Prohvet kuulis, et ebajumalakummardajad on saabunud, kogus ta kohe kokku oma kaaslased, kes olid kuus päeva vahetpidamata töötanud ja olid väsinud, ning rajas oma peakorteri kraavi siinpoolsele küljele Sali mäe jalamile. Nende selja taga olid Sali mägi ja Mediina, ees kraav ja selle taga vaenlane… Taas jäeti Ibn Umm Maktum meie isand Prohveti asemikuks Mediinasse. Naised ja lapsed paigutati kindlustesse. Kolmetuhandelisel islami väel oli kolmkümmend kuus ratsanikku. Lippe kandsid hazrat Zaid ibn Harisa ja hazrat Saad ibn Ubada.6 Meie isand Allahi Sõnumitooja nahast telk püstitati Sali mäe jalamile. Õilsad kaaslased, kes pidid jälle näitama üles palju kangelaslikkust, hakkasid tähelepanelikult jälgima vaenlase liikumist. Sel ajal nähti hazrat Umarit tulemas meie armsa Prohveti juurde. Ta ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Olen kuulnud, et Kuraiza juudid on murdnud meievahelise lepingu ja valmistuvad meie vastu sõdima!“ Maailmade isand vastas sellele ootamatule teatele sõnadega: „Hasbunallahu va niamal vakil (Meile piisab Allah Kõigekõrgemast. Kui hea kaitsja on Tema!).“ Ta oli väga mures. Nüüd oli islami vägi sattunud kahe tule vahele. Põhjas ja läänes olid ebajumalakummardajate väed, kagus juudid. Meie isand Allahi Sõnumitooja saatis hazrat Zubair ibn Avvami Kuraiza poegade kindluse juurde. Hazrat Zubair läks sinna ja selgitas olukorra välja. Tagasi tulles rääkis ta, mida oli näinud: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma nägin, kuidas nad parandasid oma kindlust, pidasid sõjaväeõppusi ja manöövreid. Pealegi olid nad oma loomad kokku ajanud.“ Siis saatis meie isand Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) Saad ibn Muazi, Saad ibn Ubada, Havvat ibn Džubairi, Amr ibn Aufi ja Abdullah ibn Ravaha Kuraiza poegade juurde, et nad neid manitseksid ja kutsuksid neid lepingut uuendama.7 Need viis kaaslast, kellele see ülesanne anti, läksid Kuraiza juutide kindluse juurde ja manitsesid neid. Manitsus ei aidanud aga midagi. Pealegi hakkasid juudid neid solvama. Nende viimane sõna oli: „Oma vendi, Nadiri poegi, nende kodumaalt välja ajades murdsite te meil käed ja tiivad. Kes see Muhammed siis õige on! Meie ja tema vahel ei ole mingit sõna ega lepingut. Me oleme vandunud kõik korraga teie Prohvetile kallale tungida ja ta tappa. Me toetame kindlasti oma vendi ja aitame neid!…“ Hazrat Saad ibn Muaz ja tema kaaslased tulid meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja rääkisid olukorrast vihjamisi, nii et kõik aru ei saaks. Meie isand Prohvet ütles: „Hoidke see teade saladuses. Avaldage see ainult neile, kes juba teavad. Sest sõda on ettevaatus ja kavalus.“8

Õilsad kaaslased ootasid kraavi siinpoolsel küljel meie isand Prohvetit ja mõtlesid, kuidas tuleb tegutseda. Varsti õnnistas Universumi Sultan oma tulekuga paika, kus olid tema kangelaslikud kaaslased, ja lausus takbiri: „Allahu akbar! Allahu akbar!“ Seda kuuldes laususid kuulsusrikkad kaaslased ühest suust takbiri, kuulutades Üleva Allahi õilsa nime suurust, ja külvasid hirmu uskmatute südamesse, kes kihasid kraavi taga nagu liiv. Takbireid kuuldes ütlesid ebajumalakummardajad: „Muhammed ja tema kaaslased on vist mingi rõõmustava sõnumi saanud.“

Meie isand Prohvet ütles oma kaaslastele: „Oo moslemite kogukond! Rõõmustage Allah Kõigekõrgema võidu ja abi üle!“ Nii andis ta neile rõõmusõnumi, et nad võidavad. Kuulsusrikkad kaaslased olid seni osalenud paljudes väesalkades (sarija) ning Badri ja Uhudi lahingus. Iga kord olid nad Allah Kõigekõrgema loal ja meie isand Õilsaima Sõnumitooja dua õnnistusel võitnud ebajumalakummardajaid, kuigi need olid arvult ja jõult ülekaalus. Kui nende eesotsas oli kogu olemasoleva „pea kroon“, siis ei saanud olla ülesannet, mida nad ei suudaks täita, ega vaeva, mida nad ei suudaks taluda. Ilm oli külm, puudus suur, nälg kohutav… Paljud, nende hulgas ka meie isand Prohvet, olid sidunud oma õnnistatud kõhule kive. Teisel pool kihas vaenlane nagu liiv! Kuulsusrikastele kaaslastele aga ei olnud vaenlase arvukusel ega kannatatud vaevadel mingit tähtsust. Allah Kõigekõrgem oli parim kaitsja… Nad olid Temaga seotud, toetusid Temale ja otsisid Temalt varjupaika. Kuraiši tähtsamad väejuhid ja koos kuraišlastega tulnud teiste hõimude juhid hakkasid enne üldrünnaku otsustamist otsima kraavi ääres kohta, kust üle pääseda. Nad käisid kraavi ühest otsast teiseni läbi. Lõpuks peatusid nad kitsa koha juures, mis oli kiirustamise tõttu pooleli jäänud, ja otsustasid, et sealt on kõige parem rünnata. Ebajumalakummardajate sõdurid järgnesid oma väejuhtidele, vaatasid kord kraavi, kord kuulsusrikkaid kaaslasi ja imestasid. Nad ütlesid: „Me vannume, et see ei ole araablaste viis. Kindlasti on selle soovitanud too pärslane!“ Kui Kuraiši väejuhid näitasid oma sõduritele kraavi kitsast kohta ja küsisid: „Kes suudab siit üle hüpata ja teisele poole pääseda?“, astus nende seast välja viis ratsanikku. Nad pidid minema üle kraavi teisele poole ja võitlema seal mees mehe vastu. Kuulsusrikkad õilsad kaaslased ja ebajumalakummardajate sõdurid hakkasid pingsalt jälgima, mida need viis ratsanikku teevad. Ratsanikud tõmbusid hoo võtmiseks tagasi. Siis pöörasid nad hobused kraavi kõige kitsama koha poole ja ajasid nad kiirele jooksule. Viis täies galopis tõuhobust suutsid ühe hüppega kraavi teisele poole pääseda. Paljud ratsanikud tahtsid neile järgneda, kuid see ei õnnestunud ja nad jäid kraavi teisele poole. Nende hulgas, kes üle pääsesid, oli Amr ibn Abdud – väga tugev maadleja, kelle selg ei olnud kunagi maad puudutanud. Kõik kartsid teda ja keegi ei julgenud talle vastu astuda. Üksi oli ta terve sõjaväe väärt. Seda näitas ka see, et kümnetuhandelisest väest astus siia välja just tema. Ta oli pealaest jalatallani soomusrüüs. Hobuse seljas oli ta väga aukartustäratav. See mees, kes juba oma välimusega südametesse hirmu külvas, hüüdis mudžahidide poole: „Kui on keegi, kes suudab minuga võidelda, astugu välja!…“ Seda ülbuse kehastust nähes läks hazrat Ali meie armsa Prohveti juurde, palus luba ja ütles: „Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Las ma võitlen temaga.“ Tal ei olnud seljas isegi soomusrüüd.

„Oo Salman! Šaam vallutatakse kindlasti. Herakleios põgeneb oma maa kõige kaugemasse nurka. Teie valitsete kogu Šaami. Keegi ei suuda teile vastu hakata. Jeemen vallutatakse kindlasti. Ka see ‚Ida maa‘ vallutatakse kindlasti ja šahh (kisra) tapetakse. Allah Kõigekõrgem annab teile need vallutused pärast mind“ Hadith šarif

Õilsad kaaslased vaatasid teda püha kadedusega. Meie armas Prohvet võttis seljast oma õnnistatud soomusrüü ja pani selle hazrat Alile selga. Ta vöötas talle oma mõõga. Ta võttis oma õnnistatud peast turbani ja mähkis selle oma õnnistatud kätega Ali pea ümber. Siis palus ta anudes: „Oo Allah! Badri lahingus sai šahiidiks mu onupoeg Ubaida, Uhudi lahingus mu onu Hamza. Minu juurde jäi Ali, mu vend ja onupoeg. Kaitse Sina teda. Anna talle oma abi. Ära jäta mind üksi!“ Õilsad kaaslased ütlesid: „Aamen!“ Duade ja takbiride saatel astus Allah Kõigekõrgema lõvi jalgsi edasi ja seisis Amr ibn Abdudi ees, kes istus hobuse seljas nagu hiiglane. Amr, kelle keha oli peale silmade üleni soomusega kaetud, ei tundnud seda kangelast ära ja küsis, kes ta on. Kui too end tutvustas sõnadega: „Mina olen Ali ibn Abi Talib“, ütles Amr, nagu tunneks ta temast kaasa: „Oo mu vennapoeg! Sinu isa on minu sõber. Seepärast ei taha ma su verd valada. Kas sul ei ole mõnda onu, kes võiks minu vastu välja tulla?“ Hazrat Ali aga ärgitas teda: „Oo Amr! Ma vannun Allahi nimel, mina tahan sinu verd valada. Kas me mõlemad ei peaks aga olema võrdses olukorras? Kas vapra mehe au seda ei nõua? Mina olen ju jalgsi, sina aga hobuse seljas!…“

Seda kuuldes lõi Amris vaprus lõkkele. Ta tuli kohe hobuse seljast maha, raius mõõgaga oma hobuse jalad läbi ja astus raevunult hazrat Ali vastu. Kui ta oli juba rünnakule asumas, küsis Allah Kõigekõrgema lõvi: „Oo Amr! Kuulsin, et oled vandunud: kui kohtud mõne Kuraiši mehega, täidad ühe tema kahest soovist. Kas see on tõsi?“ Kui too vastas: „Jah, see on tõsi“, kutsus Ali teda usule: „Siis on mu esimene soov, et sa usuksid Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse ning saaksid moslemiks!“ Seda kuuldes vihastas Amr ja ütles: „Jäta see! Seda ei ole mul vaja!“ Hazrat Ali ütles: „Mu teine soov on, et loobuksid võitlusest ja pöörduksid tagasi Mekasse. Sest kui Sõnumitooja alaihis-salam vaenlasest võitu saab, oled sa selle teoga teda aidanud!…“ Amr ütles: „Jäta ka see! Ma olen vandunud, et ei pane lõhnaõli enne, kui olen kätte maksnud. Kui sul on veel mõni soov, siis ütle!“ Selle peale ütles hazrat Ali: „Oo Allah Kõigekõrgema vaenlane! Siis ei jää muud üle kui sinuga võidelda!“

Amr naeris nende sõnade peale ja ütles: „Küll on imelik! Mulle ei oleks iial pähe tulnud, et kogu Araabiamaal leidub kangelane, kes võiks minu vastu välja astuda! Oo mu vennapoeg! Ma vannun, et ei taha sind tappa. Sest sinu isa oli minu sõber. Ma oleksin tahtnud enda vastu mõnda Kuraiši ülikut, nagu Abu Bakrit või Umarit.“ Kui hazrat Ali ütles: „Olgu pealegi, aga mina tulin siia sind tapma“, lõi Amril veri pähe. Mõõga tõstmine ja langetamine käis tal ühe hetkega. Allah Kõigekõrgema lõvi hazrat Ali (karramallahu vadžhah), kes oli midagi sellist oodanud, hüppas välgukiirusel kõrvale ja võttis löögi vastu kilbiga. Kuid Amr oli purustanud palju selliseid kilpe. Tema löögile ei pidanud vastu isegi kõige tugevamad kilbid. Nii läks ka nüüd. Hazrat Ali kilp purunes ning mõõk riivas veel tema pead ja haavas teda. Nüüd oli rünnaku kord hazrat Ali käes.

Ta otsis varjupaika Allah Kõigekõrgema juures, hüüdis „Oo Allah!…“ ja laskis Zulfikari langeda Amri kaelale. Samal hetkel, kui löök langes, hakkasid islami väes kõlama hüüded „Allahu akbar!… Allahu akbar!…“, mis panid maa ja taeva kajama, ning uskmatute väes tõusis kisa… Jah, prohvetite sultani, kogu olemasoleva pea krooni dua oli vastu võetud. Hiiglaslik Amr oli maha paisatud; veri voolas tema kehast ojana ja pea oli koos kiivriga otsast lennanud. Kui tema kaaslased nägid, et Amr, keda nad kõige rohkem usaldasid, lamab maas, tungisid nad kohe hazrat Alile kallale. Seda nähes ruttasid õilsad kaaslased sinna. Zubair ibn Avvam haavas Naufal ibn Abdullahit ja paiskas ta koos hobusega kraavi.

Hazrat Ali laskus kraavi ja raius Naufali kaheks. Teised said vaevu üle kraavi ja põgenesid tagasi. Ebajumalakummardajate ülemjuhataja oli aga juba sõja alguses langenud sügavasse lootusetusse.

Nüüd oli sõja kuju selgunud. Kraav takistas rinnutsi võitlemist. Nad püüdsid üksteisele noolelaskmisega kaotusi tekitada. See üksnes venitas otsust. Kui ebajumalakummardajad mõistsid, et nii nad võita ei saa, otsustasid nad, et kõige parem on rünnata kraavi igast küljest, ja asusid rünnakule. Hiiglaslik kümnetuhandeline vaenlase vägi püüdis kraavist üle pääseda, kuulsusrikas kolmetuhandeline islami vägi aga püüdis nooltega ja kividega takistada neid üle tulemast. Algas kohutav võitlus. See võitlus kestis õhtuni.

Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) paigutas öösel kraavi eri kohtadesse valvurid. Ise hakkas ta valvama kitsas kohas. Mediinasse saatis ta viiesajamehelise patrulli ja käskis neil tänavatel valjul häälel takbiri lausuda. Nii pidi õigel ajal ära hoitama oht, mis võis tulla juutidelt või Kuraiši ebajumalakummardajatelt, ning naised ja lapsed pidid olema kaitstud.

Kuraiza juudid aga saatsid Hujai ibn Ahtabi ebajumalakummardajate juurde ja palusid öisteks rünnakuteks kahetuhandemehelist väge. Nad kavatsesid rünnata naisi ja lapsi, kes jäid öösiti kaitseta. Kuid see, et mudžahidid patrullisid hommikuni ja laususid takbiri, hüüdes „Allahu akbar!“, külvas nende südamesse suure hirmu. Nad tõmbusid oma kindlusesse ja hakkasid parajat hetke ootama. Aeg-ajalt püüdsid nad väikeste rühmadena Mediinasse tungida.

Ühel ööl õnnestus Kuraiza poegade ühel tähtsamal mehel, Gazzalil, koos kümnemehelise salgaga jõuda meie armsa Prohveti tädi, meie ema Safijja majani. Sees olid naised ja lapsed. Neil ei olnud ühtki relva, millega end kaitsta. Juudid lasksid esmalt maja pihta nooli ja püüdsid siis sisse pääseda. Ühel neist õnnestus jõuda siseõue ja ta hakkas ümbrust uurima, et leida koht, kust sisse pääseda. Sel ajal kinnitas meie armsa Prohveti vapper tädi oma kaaslastele südamele, et nad ei teeks ühtki häält, laskus alla ja tuli ukse juurde. Ta mähkis pea tugevasti rätiga, et näha välja nagu mees, võttis kätte teiba ja pistis vöö vahele noa. Tasakesi ust avades lähenes ta juudile selja tagant ja lõi teda teibaga kõvasti pähe. Aega kaotamata tappis ta maha kukkunud juudi. Seejärel viskas ta tapetud juudi pea välja juutidele, kes olid seal nooli laskmas. Kui juudid nägid oma kaaslase mahalöödud pead oma jalge ees, haaras neid suur hirm ja nad hakkasid põgenema.

Samal ajal pobisesid nad: „Meile teatati, et moslemid on saatnud kõik oma mehed sõtta ega ole koju jätnud ühtki meest!…“9 Hommikul jätkus sõda sama ägedalt. Nooled vihisesid õhus. Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) ütles oma kuulsusrikastele kaaslastele: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu, et vaevad, millega me silmitsi seisame, võetakse teilt kindlasti ära ja teile tuleb kergendus.“ Nii soovitas ta neil kannatlik olla ja kuulutas rõõmusõnumit, et võit kuulub usklikele. Selle rõõmusõnumi saanud kangelaslikud kaaslased unustasid sellised vaevad nagu nälg ja puudus.

„Oo moslemite kogukond! Rõõmustage Allah Kõigekõrgema võidu ja abi üle!“ Hadith šarif

Nad pingutasid kogu hinge ja südamega ega lasknud ühelgi ebajumalakummardajal kraavist üle pääseda.

Hazrat Saad ibn Muaz, üks tähtsamaid õilsaid kaaslasi, võitles väga vapralt. Lahingu ajal haavas teda käsivarde nool, mille oli lasknud ebajumalakummardaja nimega Hibban ibn Kais ibn Araka. Nool tabas arterit ja ta kaotas palju verd. Haavatud hazrat Saad nägi, kuidas tema ümber olijad püüdsid verejooksu peatada, mõistis, et tema olukord on tõsine, ja palus: „Oo mu Issand! Kui Kuraiš jätkab sõda, anna mulle eluiga. Sest mitte miski ei meeldi mulle nii väga kui võitlus nende ebajumalakummardajate vastu, kes piinasid Sinu Sõnumitoojat ja nimetasid teda valetajaks. Kui aga sõda meie vahel lõpeb, siis tõsta mind šahiidi astmele. Kuid ära võta mu hinge enne, kui olen näinud, mis saab Banu Kuraizast.“ Tema dua võeti vastu ja verejooks lakkas. Munafikid aga, nagu Abdullah ibn Ubai, kes näiliselt võitlesid õilsate kaaslaste seas, tegutsesid väga loiult ega lähenenud eesliinile. Pealegi tegid nad kõik, mis suutsid, et mudžahidide võitlusvaimu murda, ja püüdsid tüli (fitna) külvata, öeldes: „Muhammed muudkui lubab teile Bütsantsi keisri ja Iraani šahi aardeid. Praegu aga oleme kraavi lõksus. Hirmu pärast ei saa me isegi loomulikke tarbeid õiendama minna. Allah ja Tema Sõnumitooja ei tee muud, kui petavad meid ega luba meile midagi maist!…“ Kui nad kitsikusse jäid, lahkusid nad oma postidelt, tuues ettekäändeks, et vaenlane võib nende kodusid rünnata. Ka need munafikide teod said omaette mureks ja omaette katsumuseks. Ebajumalakummardajate vägi pingutas kõigest jõust, et kiiresti otsusele jõuda, kuid auväärsete kaaslaste kangelasliku kaitse vastu ei suutnud nad midagi korda saata. Kõige rohkem ründasid nad kitsast läbipääsu. Meie armas Prohvet ei lahkunud sealt ja ergutas oma kaaslasi võitlema. Õilsad kaaslased, kes ihkasid au võidelda meie isand Prohveti kõrval, näitasid lahinguväljal üles enneolematut kangelaslikkust. Ühel hetkel nähti, et ebajumalakummardajad hakkasid ägedalt nooli laskma. Nende ainus sihtmärk oli telk, kus viibis Universumi Sultan.

Meie armsa Prohveti õnnistatud keha kattis soomusrüü. Õnnistatud peas oli tal kiiver. Ta seisis sirgelt telgi ees ja andis lahingu käigu järgi oma kaaslastele käske. Mõnikord tungisid ebajumalakummardajad ootamatult kallale kõige nõrgemana paistvale kohale ning õnnistatud kaaslased ruttasid sinna ja võitlesid kirglikult, kuni usuvaenlased olid tagasi löödud.

„Ali üksainus mõõgalöök on väärtuslikum kui kõigi inimeste ja džinnide jumalateenimised (ibadat)“ Hadith šarif

Kraavilahing (Handak)

See enneolematu võitlus oli väga äge; kangelaslikel kaaslastel ei olnud aega isegi kõrvale vaadata. Sel päeval kestis hommikul alanud võitlus hilisõhtuni. Iga kord, kui saabus namazi aeg, ütlesid kuulsusrikkad kaaslased: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me ei saanud oma namazi sooritada“, ja maailmade isand, Universumi Sultan, vastas neile suures kurbuses: „Ma vannun Allahi nimel, ka mina ei saanud seda sooritada.“ Öise namazi aja paiku lõid nad väga ägeda rünnakuga tagasi ja ajasid laiali ebajumalakummardajate karja, kes ei lasknud neil jumalateenimist sooritada. Kuraišlased ja gatafanlased, kes ei suutnud end sellest segadusest enam koguda, tõmbusid öö veetmiseks oma laagrisse. Mudžahidid läksid meie armsa Prohveti telgi poole. Siis ei suutnud maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam), kes oli saadetud halastuseks maailmadele ja kelle õilis komme ei olnud needmine, namazi pärast end enam tagasi hoida ja needis ebajumalakummardajaid: „Nii nagu nad hoidsid meid päikeseloojanguni võitluses kinni ja takistasid meid namazi sooritamast, nii täitku Allah Kõigekõrgem nende kodud, nende kõhud ja nende hauad tulega!“ Pärast seda, kui ta oli sooritanud järelsooritamisele (kaza) jäänud keskpäevase, pärastlõunase ja õhtuse namazi, juhtis ta öise namazi.

Oo mu Issand, löö uskmatud puruks

Pärast neid võitlusi, mille eesmärk oli islam täielikult hävitada, mõistsid ebajumalakummardajad, et päeval ei ole võimalik moslemeid võita. Nende arvates oli ainus pääsetee korraldada sama ägedalt öiseid rünnakuid. Ainult nii sai moslemeid võita. Nad viisid selle otsuse kohe ellu ja hakkasid koos juutidega, Kuraiza poegadega, öiseid rünnakuid tegema. Ebajumalakummardajad jagasid oma sõdurid rühmadesse, mis ründasid vahetustega. See kestis päevi. Kangelaslikud õilsad kaaslased, meie armas Prohvet eesotsas, jätkasid kaitset, kuigi olid näljased, unetud ja väsinud. Nad ei lasknud ühelgi vaenlase sõduril kraavist siiapoole pääseda. See kogu hinge ja südamega peetud kaitse oli hirmutavam, ägedam, raskem ja vaevalisem kui kõik varasemad sõjaretked.

Ebajumalakummardajatel, kes olid juba päevi võidelnud, hakkas toidust puudu tulema. Ka nende hobused ja kaamelid hakkasid surema, sest nad ei leidnud maast peotäitki kuiva rohtu. Seepärast saatis ebajumalakummardajate väejuht Dirar ibn Hattabi juhtimisel üksuse Kuraiza juutide juurde toidumoona hankima. Juudid, kes olid uskmatute heaks kõik ohverdanud, laadisid kohe kakskümmend kaamelikoormat nisu, otra, datleid ja loomadele põhku ning andsid need üle. Kui Dirar oma sõduritega rõõmsalt tagasi tuli, kohtusid nad Kuba lähedal ühe kaaslaste rühmaga. Kangelaslikud kaaslased ründasid kohe. Pärast verist võitlust ajasid nad ebajumalakummardajad põgenema, andsid koormatud kaamelid üle meie isand Prohvetile ja pälvisid tema rohked duad.10 Universumi Sultan, meie isand (sallallahu alaihi va sallam), tundis kaasa oma kangelaslikele kaaslastele, kes olid selles peaaegu kuu aega kestnud ägedas võitluses sattunud väga raskesse olukorda, ning näitas neile mitu korda rohkem hellust kui nende isad. Oma kuulsusrikaste kaaslaste üliinimlike pingutuste eest asetas ta oma õnnistatud otsaesise mullale ja anus nende eest Allah Kõigekõrgemat nõnda:

„Oo Sina, kes Sa ruttad appi neile, kes on hädas! Oo Allah, kes Sa vastad abivajajate ja abitute duale! Sa näed ja tead kindlasti minu ja mu kaaslaste olukorda. Oo mu Issand! Löö uskmatud puruks, külva nende sekka lõhe ning anna meile abi ja võit nende üle!“

Viimastel päevadel kordas meie armas Prohvet seda duad sageli. Ebajumalakummardajad, keda vaevas ka nälg, pingutasid kõigest jõust, et moslemid kiiresti hävitada. Ühel õhtul, kui nad niiviisi võitlesid, tuli ebajumalakummardajate väest meie isand Prohveti juurde mees, kelle südamesse oli tunginud armastus islami vastu. See oli Gatafani hõimust pärit Nuaim ibn Masud. Ta ütles meie armsale Prohvetile: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma tulin tunnistama, et Allah Kõigekõrgem on üks ja et sina oled tõeline prohvet. Kiitus (hamd) Allahile, mulle on osaks saanud au saada moslemiks. Seni võitlesin ma teie vastu. Nüüdsest peale võitlen uskmatute vastu. Olen valmis tegema kõike, mida sa mul käsid! Oo Allahi Sõnumitooja! Isegi minu rahvas ei tea, et ma olen moslemiks saanud!“ Meie isand Õilsaim Sõnumitooja ütles: „Kas sa saaksid minna nende uskmatute sekka ja püüda neid lõhet külvates üksteisest lahutada?“ Tema vastas: „Oo Allahi Sõnumitooja! Allah Kõigekõrgema abiga suudan ma nad üksteisest lahutada. Kas mul on aga lubatud öelda, mida iganes ma tahan?“ Meie isand ütles: „Sõda on kavalus, võid öelda, mida tahad.“

Hazrat Nuaim ibn Masud läks kõigepealt Kuraiza juutide juurde ja ütles: „Te teate, kui väga ma teid armastan. Kuid see, millest me nüüd räägime, jäägu meie vahele, keegi ei tohi sellest teada saada!“ Juudid vandusid: „Keegi ei saa sellest teada.“ Siis ütles hazrat Nuaim: „Selle mehe (meie isand Prohveti) asi on tõeline õnnetus. Te teate, mida ta tegi Nadiri ja Kainuka poegadega. Te kõik nägite, kuidas ta ajas nad välja nende maalt ja kodudest. Nüüd on kuraišlased ja gatafanlased tulnud ning võitlevad moslemitega ja teie aitate neid. Kuigi me oleme päevi võidelnud, ei ole me veel mingi tulemuseni jõudnud. Kui see nii jätkub, venib piiramine pikaks. Kuraišlaste ja gatafanlaste vara, maad, kodumaa ja lapsed ei ole siin nagu teil. Kui nad selles sõjas võimaluse leiavad ja võidavad, korjavad nad sõjasaagi kokku ja lähevad. Kui nad aga kaotavad, lähevad nad oma teed ja jätavad teid moslemitega kahekesi. Teil aga ei ole ei jõudu ega võimu moslemitega toime tulla. Sõja praegune olukord näitab, et moslemid võidavad. Kui läheb nii, nagu ma arvan, ei jäta moslemid teid rahule enne, kui on teid kõiki mõõgaga maha raiunud. Seepärast peame kiiresti abinõu tarvitusele võtma!…“11 Juudid, kes kuulasid neid sõnu suure ärevuse ja hirmuga, olid väga rahul, et hazrat Nuaim nende peale nii väga mõtles, ja ütlesid: „Sa oled meile oma sõprust tõesti näidanud. Ütle meile ka, millise abinõu me peame tarvitusele võtma.“ Seda oodanud Nuaim ibn Masud ütles: „Õige on see: ärge mingil juhul astuge moslemite vastu sõtta enne, kui olete võtnud pantvangideks mõned Kuraiši ja Gatafani ülikud! Seni kui pantvangid on teie käes, ei saa nad sõjast põgeneda!“ Juudid pidasid seda väga heaks abinõuks, tänasid teda ja osutasid talle austust ja külalislahkust. Hazrat Nuaim lahkus juutide juurest ja läks otse Kuraiši laagrisse. Ta ütles nende väejuhtidele: „Te teate, kui vaenulik ma olen Muhammedi vastu ja kui väga ma teid armastan. Kui ma midagi teada sain, pidasin oma suureks kohuseks, nagu meie sõprus nõuab, see teieni tuua. Kuid te peate lubama ja vanduma, et ei lase kellelgi kuulda seda, mida ma ütlen!“ Nemad vandusid ja ütlesid uudishimulikult: „Räägi, me kuulame sind.“ Ta ütles: „Teadke, et Kuraiza juudid kahetsevad, et sõlmisid teiega liidu, ja on saatnud Muhammedile sõna: ‚Võtame Kuraiši ja Gatafani ülikute seast pantvange, et neil pead maha raiutaks, ja anname nad sulle üle. Siis ühineme sinuga ja võitleme, kuni ebajumalakummardajad on juurtega välja kistud! Ainult sa pead andestama meie vendadele, Nadiri poegadele, ja andma neile nende maa tagasi!‘ Ja Muhammed on juutide need nõudmised vastu võtnud! Kui juudid teilt pantvange paluvad, ärge mingil juhul nõustuge – nad tapavad nad kõik! Ja ärge mingil juhul laske kellelgi kuulda seda, mida ma ütlesin!…“ Kuraišlased tänasid hazrat Nuaimi väga selle tähtsa teate eest ja osutasid talle lahkust.

„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu, et vaevad, millega me silmitsi seisame, võetakse teilt kindlasti ära ja teile tuleb kergendus“ Hadith šarif

Nuaim ibn Masud lahkus nende juurest ja tuli gatafanlaste juurde. Ta rääkis neile sama, mida oli rääkinud kuraišlastele.

Järgmisel päeval saatis Kuraiši väejuht Kuraiza poegadele sõna: „Meil on nüüd siin väga raske olla, sest ilm on külm ja meie loomad surevad nälga. Valmistume täna öösel hästi ette ja ründame homme kõik koos ägedalt.“ Juudid vastasid: „Esiteks ei sõdi me laupäeval. Teiseks, et me saaksime teiega koos sõjas osaleda, peate andma meile pantvangideks palju oma ülikuid. Kui piiramine venib ja te ei saa midagi korda saata ning lähete oma maale tagasi, siis olete meid Muhammedile välja andnud. Kui aga annate meile pantvange, ei jäta te meid maha!…“ Kui see sõnum jõudis Kuraiši väejuhini, ütles ta: „Nuaim ibn Masudi sõnad olid siis tõesed!“ Ta saatis juutidele uuesti sõna: „Me ei anna teile pantvangiks ainsatki oma meest. Kui te homme tulete ja meiega koos sõdite, on hästi. Kui ei, siis läheme oma maale tagasi ja teie jääte Muhammedi ja tema kaaslastega kahekesi!…“

Seda kuuldes arvasid Kuraiza juudid, et Nuaimi sõnad on tõeks osutunud, ja vastasid: „Sel juhul ei ühine ka meie teiega moslemite vastu võitlema…“ Nii tungis hirm mõlema poole südamesse.12 Meie isand Prohveti juurde tuli Džibril alaihis-salam ja andis talle rõõmusõnumi, et Allah Kõigekõrgem hävitab ebajumalakummardajad tormiga. Selle peale laskus maailmade isand oma õnnistatud põlvedele, sirutas oma õnnistatud käed ja tänas Allah Kõigekõrgemat sõnadega: „Oo Allah! Ma tänan Sind, et Sa halastasid minu ja mu kaaslaste peale.“ Seejärel andis ta rõõmusõnumi edasi oma kangelaslikele kaaslastele. See oli laupäeva vastu öö. Kõike kattis kohutav pimedus, nii et silm ei seletanud midagi. Siis tuli käre pakane ja selle järel tõusis väga tugev tuul.

Selle öö kohta on hazrat Huzaifa ibn Jaman jutustanud: „See oli niisugune öö, et nii pimedat ööd ei olnud me varem kunagi näinud. Koos selle sügava pimedusega oli tõusnud ka kohutav tuul, mis mühises nagu äike. Sel ajal teatas meie isand Prohvet meile, et ebajumalakummardajate vägi on sattunud segadusse ja hirmu ning nad on omavahel tülli läinud. Me ei suutnud käreda külma, nälja ja öö õuduse pärast jalule tõusta ning ootasime seal, kus olime, midagi enda peale tõmmanud. Allahi Sõnumitooja asus namazile ja veetis osa ööst namazi sooritades.

Seejärel pöördus ta meie poole ja ütles: ‚Kas teie seas on keegi, kes läheks ebajumalakummardajate väe juurde, uuriks, kuidas neil läheb, ja tooks mulle teate? Ma palun Allah Kõigekõrgemalt, et see, kes selle teate toob, oleks mulle Paradiisis kaaslaseks.‘ Kohalolijad ei suutnud ränga nälja ja külma pärast jalule tõusta. Siis tuli Allahi Sõnumitooja minu juurde. Ma istusin külma ja nälja pärast põlvili, kössi tõmbunud. Allahi Sõnumitooja puudutas mind ja küsis: ‚Kes sa oled?’ Ma vastasin: ‚Mina olen Huzaifa, oo Allahi Sõnumitooja.‘ Allahi Sõnumitooja ütles: ‚Mine vaata, mida need inimesed teevad! Kuni sa minu juurde tagasi tuled, ära lase nende pihta nooli ega viska kive ning ära löö neid ei odaga ega mõõgaga. Kuni sa minu juurde tagasi tuled, ei tee sulle kahju ei külm ega kuumus, sind ei võeta vangi ega piinata.‘

Ma võtsin mõõga ja vibu ning valmistusin minema. Allahi Sõnumitooja palus minu eest: ‚Oo Allah! Kaitse teda eest ja tagant, paremalt ja vasakult, ülalt ja alt.‘

Ma hakkasin ebajumalakummardajate poole kõndima. Oli, nagu kõnniksin soojas saunas (hamam). Ma vannun Allahi nimel, et minus ei olnud ei hirmu, külma ega värinat. Lõpuks jõudsin ebajumalakummardajate laagrisse. Nende väejuhid ja tähtsamad mehed olid ühe valli varjus lõkke teinud ja soojendasid end. Abu Sufjan ütles: ‚Me peame siit lahkuma.‘ Mulle tuli kohe pähe mõte ta seal tappa. Ma võtsin nooletupest noole ja asetasin selle vibule. Tahtsin teda tule valgel tabada. Just siis, kui olin laskmas, meenus mulle, et Allahi Sõnumitooja oli öelnud: ‚Kuni sa minu juurde tagasi tuled, ära tekita mingit vahejuhtumit‘, ja ma loobusin tapmast. Pärast seda tundsin endas suurt julgust. Ma pugesin ebajumalakummardajate sekka ja istusin lõkke äärde. Enneolematult tugev tuul ja Allah Kõigekõrgema nähtamatu vägi (inglid) tegid nendega seda, mida pidid tegema. Tuules läksid ümber nende potid ja pannid, kustusid nende lõkked ja tuled ning telgid varisesid neile pähe. Ühel hetkel tõusis ebajumalakummardajate väe ülemjuhataja Abu Sufjan püsti ja ütles: ‚Meie seas võib olla vahte ja spioone. Olge ettevaatlikud! Igaüks vaadaku, kes istub tema kõrval! Igaüks võtku kõrvalistujal käest kinni!‘ Abu Sufjan oli justkui aimanud, et nende sekka on sattunud võõras. Ma sirutasin kohe käed, võtsin kinni kahe mehe käest, kes istusid mu paremal ja vasakul, ning küsisin nende nimesid enne, kui nemad jõudsid minu oma küsida. Nii hoidsin ära, et mind ära tuntaks. Lõpuks pöördus Abu Sufjan oma väe poole nõnda: ‚Oo kuraišlased! Te ei ole paigas, kuhu saaks jääda. Hobused ja kaamelid on hakanud surema. Näljahäda on kõikjal.

Te näete, mis meid tuule pärast on tabanud. Asuge kohe teele ja minge siit ära! Vaat, mina lähen!‘ Nende sõnadega istus ta oma kaameli selga. Ebajumalakummardajate vägi kogunes armetus olukorras ja asus Meka poole teele. Nende peale sadas liiva ja kruusa.13 Kui ebajumalakummardajate vägi oli lahkunud, hakkasin minagi Allahi Sõnumitooja juurde tagasi minema. Kui olin poole tee peal, tuli mulle vastu umbes kakskümmend valgete turbanitega ratsanikku (inglid). Nad ütlesid mulle: ‚Teata Allahi Sõnumitoojale, et Allah Kõigekõrgem on vaenlase hävitanud…’ Kui ma Allahi Sõnumitooja juurde tagasi jõudsin, sooritas ta vaiba peal namazi. Kuid niipea kui ma tagasi jõudsin, haaras mind uuesti külm ja värin, mida tundsin enne lahkumist. Pärast namazi küsis Allahi Sõnumitooja, mis teate ma tõin. Ma rääkisin talle, millisesse armetusse olukorda ebajumalakummardajad olid sattunud ja et nad olid lahkunud. Allahi Sõnumitooja rõõmustas selle teate üle väga ja naeratas. Me ei olnud päevade kaupa maganud. Meie Prohvet võttis mind enda juurde ja kattis mind vaiba ühe otsaga, mis oli tema peal. Nii veetsime öö hommikuni. Koidueelsel ajal (sahar) äratas Allahi Sõnumitooja mu üles. Kui hommik saabus, ei olnud ebajumalakummardajate väest jälgegi järel.“ Kuni nad jõudsid Meka lähedale, puhus nende järel tugev tuul ja nad kuulsid oma selja taga pidevalt takbiri hääli.

Kui Kuraiši ebajumalakummardajad olid oma laagri maha jätnud ja põgenenud, lahkusid Mediina alt ka teised ebajumalakummardajate hõimud, kes olid nendega kaasa tulnud. Neid valdas lein ja kurbus väga suure kaotuse pärast, mida nad ei suudaks kunagi unustada. Samal ajal, kui neid see lüüasaamine tabas, heitsid Universumi isand (sallallahu alaihi va sallam) ja tema kuulsusrikkad kaaslased (radijallahu anhum) Allah Kõigekõrgema ees tänu-sadždasse, kiitsid Teda (hamd) ja avaldasid Talle tänu.

„Oo Allah! Ma tänan Sind, et Sa halastasid minu ja mu kaaslaste peale“ Hadith šarif

Mudžahidid asusid valgustatud Mediina poole teele, hüüdes „Allahu akbar!… Allahu akbar!…“ Mediina tänavad täitusid hetkega lastest, kes olid tulnud vastu Universumi Sultanile ning oma õnnistatud isadele, isa- ja emapoolsetele onudele ja vanematele vendadele. Meie isand Prohvet vastas neile naeratades… Kraavilahingus sai šahiidiks kuus moslemit… Selle sõjaretke kohta ütleb Allah Kõigekõrgem pühades salmides tähenduse järgi: „Allah Kõigekõrgem saatis need uskmatud (Kraavilahingus) koos nende vihaga tagasi, ilma et nad oleksid saavutanud mingit head ega võitu. Nii piisas usklikele võitluses Allah Kõigekõrgemast (inglite ja tuulega, et neil korda läheks). Allah Kõigekõrgem on kõikvõimas. Ta on Aziz, Ta võidab kõike.“14

„Oo teie, kes te usute! Meenutage Allah Kõigekõrgema ande, mida Ta teile on andnud. Kui teie kallale tungisid väed (Kraavilahingus), saatsime Me nende peale tuule ja väed (inglitest), keda te ei näinud…“15

Pärast seda sõda ütles meie armas Prohvet: „Nüüd on kord teie käes. Edaspidi ei saa Kuraiš enam teie peale tulla.“

Banu Kuraiza sõjaretk