VÄIKE BADRI SÕJARETK
Seda sõjaretke nimetatakse ka Badr al-Mauidiks ja Badr as-Sugraks. Kui Abu Sufjan Uhudist lahkudes ütles: „Järgmisel aastal võitleme Badris uuesti“, vastas hazrat Umar al-Faruk (radijallahu anhu) Habib al-akrami (sallallahu alaihi va sallam) märguande peale: „Olgu nii.“ Abu Sufjan kogus sõdureid ja õhutas kuraišlasi sõdima. Südames ta seda aga ei tahtnud. Siiski seisis ta rahva eesotsas, et ei öeldaks, nagu ei peaks ta oma sõna. Sel ajal oli Mekasse tulnud Nuaim ibn Masud Ašdžai. Ta kirjeldas, et islami sõdurid on lahinguks valmis, ning rääkis nende jõust ja vägevusest. Abu Sufjan ütles: „Kui sa lähed Mediinasse ja saad Muhammedi ja tema kaaslased sõjaretkest loobuma, annan sulle kakskümmend kolmeaastast kaamelit. Suhail ibn Amr olgu minu lubaduse käendaja.“ Nuaim nõustus. Mediinasse jõudes teatas ta, et uskmatute vägi on väga suur. Osa kaaslasi jäi kõhklema. Hazrat Abu Bakr ja Umar (radijallahu anhuma) aga läksid meie isand Prohveti juurde ja tegid ettepaneku Mediinast välja minna. Meie isand Allahi Sõnumitooja rõõmustas. Ta ütles: „Ma vannun Allahi nimel, kelle väe käes on minu hing, et lähen kindlasti sõtta.“ Ta jättis Mediinasse asemikuks Abdullah ibn Ravaha ja andis lipu hazrat Alile.
Sel ajal asusid Meka ebajumalakummardajad Abu Sufjani juhtimisel kahe tuhande sõduriga Badri poole teele, et takistada islami levikut. Maailmade isand jõudis koos oma tuhande viiesaja kangelasliku kaaslasega Badrisse enne neid. Kui ebajumalakummardajad kuulsid, et mudžahidid on enne neid Badrisse jõudnud, tungis nende südamesse hirm. Nad jõudsid vaid Marr az-Zahranini. Nad ei julgenud kangelasliku islami väega kokku minna. Hirm südames ja selle aasta näljahäda ettekäändeks tuues pöördusid nad Mekasse tagasi. Meka elanikud pilkasid neid ja tegid nad naerualuseks.
Moslemitel oli kaks hobust. Kaupa oli neil aga palju. Badris müüsid nad selle hea hinnaga maha. See oli zulkaada kuu keskpaik. Nad teenisid palju raha. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja ootas koos oma kuulsusrikaste kaaslastega ebajumalakummardajaid Badris kaheksa päeva. Seejärel pöördusid nad rõõmu ja auga Mediinasse tagasi.
Zat ar-Rika sõjaretk
See sõjaretk toimus muharrami kuus. Üks mees, kes oli tulnud Mediinasse lambaid müüma, teatas moslemitele, et Banu Anmar ja Banu Salama koguvad moslemite vastu sõdureid. See teade jõudis Prohvetini (sallallahu alaihi va sallam). Ta jättis hazrat Usmani Mediinasse asemikuks ja lahkus Mediinast pühapäeva vastu öösel, selle kuu kümnendal päeval, neljasajamehelise – ühe jutustuse järgi seitsmesajamehelise – väega. Nad jõudsid paika, kus ebajumalakummardajad olid. Seal ei leidnud nad aga kedagi peale naiste. Ebajumalakummardajate mehed olid mägedesse põgenenud. Kuna ebajumalakummardajad võisid varitsusest rünnata, rüüstati need paigad ja ümbruskonna ebajumalakummardajate hõimud hirmutati vaikseks.1 Pärast viisteist päeva kestnud retke pöörduti Mediinasse tagasi.
„Ma vannun Allahi nimel, kelle väe käes on minu hing, et lähen kindlasti sõtta“ Hadith šarif
Muraisi sõjaretk
Dumat al-Džandali sõjaretk
Meie isand Allahi Sõnumitooja asus tuhandemehelise väega sõjaretkele nende hõimude vastu, kes elasid Dumat al-Džandalis, ahistasid Damaskusesse ja sealt tagasi rändavaid reisijaid ning ähvardasid Mediina al-Munavvarat. See oli esmaspäev rabi al-avvali kuu lõpu poole. Ta jättis Mediinasse asemikuks Siba ibn Urtufa. Kui vaenulikud hõimud kuulsid islami väe tulekust, põgenesid nad. Pärast mõnepäevast viibimist seal pöörduti rabi al-ahiri kuu kahekümnenda päeva paiku Mediinasse tagasi.2
Muraisi sõjaretk
Seda sõjaretke nimetatakse ka Banu Mustaliki sõjaretkeks. Muraisi on Huzaa hõimu Kudaidis asuvate veekaevude ja nende kaitseks ehitatud kindlustuse nimi. See paik oli ühtlasi Banu Huzaa hõimu eelpost.
Hidžra viiendal aastal oli Mustaliki poegade pealik Haris ibn Abi Dirar kogunud palju mehi, et meie isand Prohvetiga võidelda. Ta kavatses nad relvastada ja Mediina peale minna. Kui see teade jõudis meie armsa Prohvetini, asuti kohe seitsmesajamehelise üksusega Mustaliki poegade vastu sõjaretkele. Muraisi kaevu juurde rajati laager. Kõigepealt kutsuti Mustaliki pojad islamisse. Nad ei nõustunud sellega ja alustasid võitlust, nooli lastes. Õilsad kaaslased täitsid meie isand Allahi Sõnumitooja käsu „Rünnake kõik koos ja ootamatult!“ ning tapsid Mustaliki poegade seast kümme meest. Hõimupealik põgenes ja päästis oma elu, kuid tema tütar Barra ja kuussada tema hõimu inimest langesid vangi. Sõjasaak jagati. Barra tuli meie isand Prohveti juurde ja ütles: „Ma leppisin oma peremehega, kelle osaks ma langesin, kokku, et saan üheksa kuldmündi eest vabaks. Aita mind!“ Meie isand Prohvet halastas tema peale, täitis tema soovi ja ostis ta välja. Seejärel vabastas ta Barra ja andis talle vabaduse. Meie armsa Prohveti kutse peale sai temast moslem. Maailmade isand rõõmustas väga, et temast sai moslem, ja austas teda tasuks sellega, et võttis ta naiseks. Seda nähes ütlesid kõik õilsad kaaslased: „Meil on häbi pidada teenijatena meie ema, Allahi Sõnumitooja abikaasa sugulasi“, ja vabastasid oma vangid. See abielu sai põhjuseks, et sajad vangid said vabaks.
Meie armas Prohvet muutis oma õnnistatud abikaasa nime Barra Džuvairijaks. Meie ema hazrat Aiša ütles meie ema hazrat Džuvairija kohta: „Ma ei ole näinud naist, kes oleks toonud rohkem head ja kellel oleks olnud rohkem õnnistust (baraka) kui Džuvairijal.“3
Kui islami vägi võidukalt valgustatud Mediina poole teele asus, olid ümbruskonna ebajumalakummardajate hõimud hirmunud ja mõistnud, kui ohtlik oleks julgeda moslemeid rünnata.
Mõned tähtsad sündmused hidžra viiendal aastal
Kui nad Mustaliki sõjaretkelt naasid, tõusis tugev tuul. Kaaslased arvasid, et vaenlane on tulnud Mediinasse ja tahab seda rüüstata. Allahi Sõnumitooja ütles: „Ärge kartke. Mediina on turvaline paik, selle igas nurgas on kaitseinglid. Täna suri aga üks munafik. See oli Zaid ibn Furaa, Ubai Saluli sõber.“
„Ma ei ole näinud naist, kes oleks toonud rohkem head ja kellel oleks olnud rohkem õnnistust (baraka) kui Džuvairijal“ Hazrat Aiša (radijallahu anha)
Sellel sõjaretkel olid kaasas ka usklike emad hazrat Aiša ja Umm Salama. Munafikid laimasid meie ema hazrat Aišat. Ka mõned moslemid lasksid end sellest laimust petta. Ilmutati pühad salmid, mis paljastasid munafikide laimu ja kiitsid hazrat Aišat.4 Allahi Sõnumitooja ütles: „Rõõmusõnum sulle, oo Aiša! Kõigekõrgem Allah tunnistas su süütuks. Ta andis tunnistust sinu puhtusest.“ Prohvet alaihis-salam kogus kaaslased mošeesse. Ta pidas jutluse (hutba) ja luges ette ilmutatud ülevad salmid. Nende pühade salmide õnnistusel kadusid kahtlused usklike südameist. Need, kes olid julgenud seda laimu levitada, said oma karistuse. Kui nad sellelt sõjaretkelt naasid, ilmutati tajammumi (mullaga puhastumise) salm.5
Aiša radijallahu anha kaelakee kadus veel kord paigas nimega Salsala. See paik oli Mediina lähedal. Nad ootasid seal, kuni kaelakee üles leitakse. Selles paigas ei olnud vett ja ka kaaslastel ei olnud vett kaasas. Allahi Sõnumitooja alaihis-salam magas, pea Aiša as-Siddika põlvel. Õilsad kaaslased rääkisid veepuudusest hazrat Abu Bakrile. Tema läks Allahi Sõnumitooja juurde ja Allahi Sõnumitooja alaihis-salam ärkas. Allah Kõigekõrgem saatis tajammumi salmi. Kaaslased tegid tajammumi ja sooritasid hommikuse namazi. Seejärel aitasid nad Aiša radijallahu anha kaameli selga. Kui kaamel püsti tõusis, leiti kaelakee.
Sa oled täna maailma valgus ja Looja armastatu,
ära lahuta armastajaid hetkekski oma uksest.
Su õilis nimi ärgu lahkugu iial mu keelelt,
see on rohi mu valusale südamele, hing leiab sellest rõõmu.
Loodan, et iga su nimi palub omaette minu eest:
Ahmed ja Mahmud, Abul Kasim Muhammed Mustafa.
Kuna sinu kohta on öeldud „Vaš-šams“ ja „Vad-duha“,
mis siis, kui võrdlen su palet ja otsaesist päikese ja kuuga?
Kanuni sultan Süleyman (Muhibbi)