BIR MAUNA SÜNDMUS

Sama aasta safari kuus tuli Mediinasse Araabia Nadždi piirkonnas elava Banu Amiri pealik Abu Bara Amir ibn Malik. Ta külastas meie isand Õilsaimat Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam). Meie isand Prohvet rääkis talle islamist ja soovitas tal moslemiks saada. Abu Bara ei saanud moslemiks, kuid ütles, et islam on kaunis ja auväärne usk. Peale selle palus ta meie isand Prohvetit saata sinna mõned õilsad kaaslased, et islam Nadždis leviks. Meie armas Prohvet ütles: „Ma ei ole kindel, et Nadždi rahvas jätab puutumata need, keda ma sinna saadaksin!“ Amir vastas: „Mina võtan nad oma kaitse alla. Siis ei saa keegi neile kahju teha.“

Maailmade isand võttis selle kindla lubaduse vastu ja valmistas ette seitsmekümneliikmelise saatkonna Ashab as-Suffa hulgast. Nad lugesid öösiti Püha Koraani. Nad kõik olid hafizid (moslemid, kes on Püha Koraani pähe õppinud). Neid nimetati Ashab al-kurraks. Mõnede nende nimed on: Amir ibn Fuhaira, Amr ibn Zamri, Atijja ibn Abdullah, Anas ibn Muavija, Hakam ibn Kaisan, Haris ibn Samma, Kaab ibn Zaid, Malik ibn Sabit, Munzir ibn Amr, Rafi ibn Mazil, Said ibn Huzam, Salim ibn Milhan, Suhail ibn Amir, Tufail ibn Asad ja Urva ibn Salt (radijallahu taala anhum). Allahi Sõnumitooja käsul asusid nad teele hazrat Munzir ibn Amri juhtimisel. Allahi Sõnumitooja laskis kirjutada ka kirjad ning saatis need Banu Amri ja Banu Nadždi pealikele.

Abu Bara, kes soovis, et tema hõimule saaks osaks islami au, asus teele enne Ashab as-Suffat ja tuli oma hõimu juurde. Ta teatas, et on saatkonna oma kaitse alla võtnud, ja manitses, et keegi neid ei puudutaks. Kõik peale tema vennapoja Amir ibn Tufaili nõustusid neid mitte puudutama. Amir relvastas kolme hõimu mehed, asus nende etteotsa ja piiras ümber õilsad kaaslased, kes olid jõudnud Bir Mauna juurde. Igast küljest piiratud kaaslased haarasid mõõgad ning võitlesid kõik kangelaslikult viimase veretilgani. Kõik peale kahe jõid šahiidi surma karikast. Hazrat Amr ibn Umajja võtsid nad vangi. Hazrat Kaab ibn Zaidi jätsid nad maha, arvates, et ta on surnud.

Nende õnnistatud kaaslaste viimased sõnad enne šahiidiks saamist olid: „Oo mu Issand! Praegu ei ole peale Sinu kedagi, kes annaks Allahi Sõnumitoojale teada meie olukorrast. Vii talle meie salam!“ Sel hetkel tuli Džibril alaihis-salam sügavas kurbuses meie isand Prohveti juurde, tõi talle nende salami ja ütles: „Nad on jõudnud Allah Kõigekõrgema juurde. Allah Kõigekõrgem on nendega rahul ja nemad on rahul Allah Kõigekõrgemaga.“

Kui meie armas Prohvet oli vastanud: „Va alaihimus-salam“, pöördus ta suures kurbuses oma õilsate kaaslaste poole ja teatas neile juhtunust nende sõnadega: „Teie vennad kohtusid ebajumalakummardajatega. Ebajumalakummardajad raiusid nad tükkideks ja torkisid nad odadega läbi…“

„Nad (Bir Mauna šahiidid) on jõudnud Allah Kõigekõrgema juurde. Allah Kõigekõrgem on nendega rahul ja nemad on rahul Allah Kõigekõrgemaga“ Hadith šarif

Bir Mauna sündmus

Sinu hing on täpike Allahi valgusest, oo Allahi Sõnumitooja,
sinu ilu suurendab vaimustust ja avab südameid, oo Allahi Sõnumitooja.
Kõik usklikud teavad, et sinu halastust kandva olemuse tõus
ajas laiali kogu uskmatuse pimeduse, oo Allahi Sõnumitooja.
Prohvetluse roosiaias oled sina roosipõõsas,
Allahi kasvatatud viimne võrse, oo Allahi Sõnumitooja.
Ole helde, oo isand, Issanda auväärne tõend!
Sinu anniküllus on rohi Necibi valule, oo Allahi Sõnumitooja.
SULTAN AHMED III (NECIB)

Selle sündmuse ajal, kui hazrat Amir ibn Fuhaira vaenlasega võitles, torkas üks mees nimega Džabbar talle oda selga. Sel hetkel ütles hazrat Amir: „Ma vannun Allahi nimel, et olen võitnud Paradiisi!“ Ja ta tõmmati Džabbari ja teiste ebajumalakummardajate silme all taevasse. Kõik imestasid selle üle, kuid nende hulgast sai moslemiks ainult Džabbar, kes oli ta šahiidiks teinud.

Meie isand Prohvet kurvastas väga Radži ja Bir Mauna sündmuste pärast. Terve kuu tegi ta pärast iga namazi duad, et neid hõime, kes olid need valusad sündmused korraldanud, tabaks õnnetus. Allah Kõigekõrgem võttis oma Sõnumitooja dua vastu. Ta saatis neile hõimudele hirmsa põua ja nälja. Hiljem suri nakkushaigusesse seitsesada inimest.1

Sina oled maailmade arst, minu süda on raskesti haige,
ma tõin selle sinu juurde, lootes tervenemist.
Mu seljas on pattude mägi ja mu nägu on kahvatu nagu põhk,
kuid ma olen täis lootust – tõin need siia, et need kustutataks.
Oo maailmade juht! Ma armastan sind ja olen sinust vaimustatud;
ööd ja päevad nutan ma lahusoleku pärast sinust.
Sinu suur halastus on eluvesi ja mina olen janune;
kui ma sellest tilkagi ei saa, suren ma ja annan hinge.
Tema iseloomu kiita on asjatu vaev,
teda sõnadega kirjeldada on veelgi raskem.
Ta on andestav, õilis ja nii helde:
veest tuleb pärl, kivist kalliskivi, okkast roos.
Kui päike kiirgab valgust, siis on see tema valgusest,
higitilk roosil tuleb tema roosipalgest.
Teda kirjeldada on sellest veel kõrgem asi,
kuid kui ma ütlen veel kõrgemalt, siis võõrad salgavad.
Maailma kübemesse mahutada oleks võimalik,
teda sõnadega kirjeldada on veelgi raskem.
Maulana Halid al-Bagdadi

„Ma vannun Allahi nimel, et olen võitnud Paradiisi!“ Amir ibn Fuhaira (radijallahu anhu)

Banu Nadiri sõjaretk