RADŽI SÜNDMUS

Üks Uhudi lahingu silmapaistvamaid vibulaskjaid, hazrat Asim ibn Sabit, oli selles lahingus tapnud ebajumalakummardaja Musafi ibn Talha ja tema venna Harisi. Nende ema Sulafa bint Saad, kes oli kuulus oma kättemaksuhimu poolest, lubas anda sada kaamelit sellele, kes toob talle hazrat Asim ibn Sabiti pea, sest too oli tapnud tema kaks poega. Ta vandus, et joob veini hazrat Asimi pealuust. Peale selle sõlmis Banu Lihjan lepingu Adali ja Kara hõimuga, sest Abdullah ibn Unais oli Allahi Sõnumitooja saadetud väesalgas (sarija) tapnud Banu Lihjani hõimu kuuluva Halid ibn Sufjani. Need kaks Meka lähedal elavat hõimu sepitsesid plaani ja valmistasid ette saadikud. Nad ütlesid neile: „Öelge, et olete saanud moslemiteks. Öelge: ‚Me tahame anda zakaati ja palume õpetajaid, kes selle vastu võtaksid ja meile islamit õpetaksid.‘ Mõned tulijad tapame ja maksame nii kätte. Mõned viime Mekasse ja müüme kuraišlastele.“

Hidžra neljanda aasta safari kuus tuli nendest kahest hõimust meie isand Prohveti juurde kuue- või seitsmeliikmeline saatkond ja ütles: „Me oleme saanud moslemiteks. Saada meile õpetajaid, kes õpetaksid meile Püha Koraani ja usku.“

Sel ajal oli meie armas Prohvet valmistanud ette kümnemehelise väesalga, et see kontrolliks, kas Meka ebajumalakummardajad valmistuvad sõjaks. Kui Adali ja Kara hõimust tuli selline saatkond ja palus õpetajaid, saatis ta selle kümnemehelise luuresalga koos tulijatega teele, et nad olukorda uuriksid ja sellest teataksid.

Selles väesalgas olid õilsatest kaaslastest Marsad ibn Abi Marsad, Halid ibn Abi Bukair, Asim ibn Sabit, Hubaib ibn Adi, Zaid ibn Dasinna, Abdullah ibn Tarik, Muattib (Mugir) ibn Ubaid ja veel kolm kaaslast, kelle nimed ei ole teada (radijallahu anhum).

See luuresalk varjus päeval ja liikus öösel ning jõudis nii ühel koidueelsel tunnil Radži veeallika juurde. Seal puhkasid nad mõnda aega ja sõid head sorti Mediina datleid, mida kutsutakse adžvaks. Seejärel lahkusid nad sealt, ronisid lähedal asuvale mäele ja peitsid end.

Huzaili hõimust pärit naine, kes karjatas lambaid, tuli samuti Radži veeallika juurde. Ta nägi datlikivisid ja mõistis, et siin on söödud Mediina datleid. Ta hüüdis: „Siin on olnud inimesi Mediinast!“ ja andis sellest oma hõimule teada.

Sel ajal lahkus üks Adali ja Kara hõimu saadikutest, kes olid koos kümnemehelise väesalgaga, mingi ettekäändega nende juurest. Ta läks kohe Banu Lihjani juurde ja andis neile teada.

Selle teate peale asus Banu Lihjan tegutsema. Nad saatsid selle väikese väesalga vastu kahesajamehelise väe, kellest sada olid vibulaskjad. See ebajumalakummardajate jõuk leidis hazrat Asim ibn Sabiti ja tema kaaslased mäe tipust ning piiras nad ümber. Vahepeal ühines nendega ka mees, kes oli kümne kaaslase olukorrast ebajumalakummardajatele teada andnud. Õilsad kaaslased mõistsid sel hetkel, et neid oli petetud. Nad otsustasid võidelda ja tõmbasid mõõgad. Seda mõistes püüdsid ebajumalakummardajad neid petta: „Kui te tulete alla meie juurde, ei tapa me ühtki teist. Me anname selleks kindla sõna. Me vannume Allahi nimel, et me ei taha teid tappa. Kuid me tahame teie eest mekalastelt lunaraha välja pressida.“

„Neile, kes ka pärast haavata saamist tõttasid vastama Allah Kõigekõrgema ja Tema Prohveti kutsele, ja eriti neile nende seast, kes teevad head ja hoiduvad halvast, on väga suur tasu“ Al Imran: 172

Radži sündmus

Asim ibn Sabit, Marsad ibn Abi Marsad ja Halid ibn Abi Bukair (radijallahu anhum) lükkasid kõik ettepanekud tagasi, öeldes: „Me ei võta kunagi vastu ebajumalakummardajate sõnu ega lubadusi.“ Hazrat Asim ibn Sabit ütles: „Ma olen vandunud, et ei võta kunagi vastu ebajumalakummardajate kaitset. Ma vannun Allahi nimel, et ma ei tule alla ega alistu, lastes end petta nende kaitselubadusel ja sõnadel.“ Ta tõstis käed ja tegi duad: „Oo Allah! Anna oma Prohvetile teada meie olukorrast.“ Allah Kõigekõrgem võttis hazrat Asimi dua vastu ja andis meie isand Allahi Sõnumitoojale neist teada.

Hazrat Asim ütles ebajumalakummardajatele: „Me ei karda surma, sest me näeme oma usus selgelt (kui me sureme, saame šahiidideks ja läheme Paradiisi).“ Kui ebajumalakummardajate pealik ütles: „Oo Asim! Ära hukka iseennast ja oma kaaslasi, alistu!“, vastas Asim ibn Sabit nooltega. Nooli lastes luges ta järgmisi värsiridu:

Ma olen tugev, mul ei puudu midagi.
Mu vibu jäme nöör on pingul.
Surm on tõde, elu on tühine ja mööduv.
Kõik, mis on määratud, tabab inimest.
Varem või hiljem pöörduvad inimesed tagasi Allahi juurde.
Kui ma teiega ei võitle,
kaotab mu ema (kurbusest) mõistuse.

Asimi nooletupes oli seitse noolt. Iga lastud noolega tappis ta ühe ebajumalakummardaja. Kui nooled otsa said, torkas ta paljud neist odaga läbi. Kuid siis murdus ka oda. Ta tõmbas kohe mõõga, murdis tupe ja viskas selle minema. (See tähendas: „Ma võitlen kuni surmani ega alistu kunagi.“) Seejärel tegi ta sellise dua: „Oo Allah! Tänaseni olen ma kaitsnud Sinu usku. Ma anun Sind, et Sa kaitseksid ja hoiaksid minu keha selle päeva lõpus.“ Hazrat Asim ibn Sabiti ja teiste kaaslaste hüüded „Allahu akbar!“ kajasid mägedes. Kümme mudžahidi võitlesid surmani kahesaja mehe vastu ja need, kes neile lähenesid, said oma tegude eest karistuse. Lõpuks sai hazrat Asim (radijallahu anhu) mõlemast jalast haavata ja kukkus maha. Kuna uskmatud kartsid teda väga, ei julgenud nad isegi pärast tema kukkumist talle läheneda, vaid tegid ta kaugelt nooli lastes šahiidiks. Sel päeval said seal olnud kümnest kaaslasest seitse šahiidiks ja kolm võeti vangi.

Banu Lihjan tahtis Asim ibn Sabiti õnnistatud pea maha raiuda, et müüa see Sulafa bint Saadile. Kuid kuna Allah Kõigekõrgem oli hazrat Asim ibn Sabiti dua vastu võtnud, saatis Ta sinna mesilasparve. Need jäid pilvena Asim ibn Sabiti kohale hõljuma. Ebajumalakummardajad ei pääsenud talle ligi. Lõpuks ütlesid nad: „Jätke ta. Kui saabub õhtu, lähevad mesilased laiali, siis raiume tal pea maha ja viime kaasa.“

Õhtul saatis Allah Kõigekõrgem ägeda vihmasaju. Ojadest voolasid tulvaveed ja viisid hazrat Asim ibn Sabiti õnnistatud surnukeha teadmata paika. Ükskõik kui palju nad otsisid, ei leidnud nad seda. Nii ei õnnestunud ebajumalakummardajatel hazrat Asim ibn Sabiti kehast midagi ära lõigata.

„Oo Allah! Tänaseni olen ma kaitsnud Sinu usku. Ma anun Sind, et Sa kaitseksid ja hoiaksid minu keha selle päeva lõpus“ Asim ibn Sabit (radijallahu anhu)

Kui meenutati seda, kuidas mesilased hazrat Asimit kaitsesid, ütles hazrat Umar: „Allah Kõigekõrgem kaitseb kindlasti oma usklikku teenrit. Nii nagu Asim ibn Sabit oli eluajal ebajumalakummardajate eest kaitstud, nii kaitses Allah Kõigekõrgem ka pärast tema surma tema surnukeha ega lasknud ebajumalakummardajatel seda puudutada.“ Seepärast nimetati Asim ibn Sabitit, kui teda meenutati, „selleks, keda kaitsesid mesilased“.1

Kolm vangi võetud kaaslast olid Hubaib ibn Adi, Zaid ibn Dasinna ja Abdullah ibn Tarik (radijallahu anhum). Banu Lihjan sidus kõik kolm vibunööridega. Nende hulgast ei olnud Abdullah ibn Tarik nõus, et ta viidaks Meka ebajumalakummardajate juurde. Ta osutas vastupanu, et mitte minna, ja hüüdis: „Mu kaaslastele, kes said šahiidiks, sai osaks Paradiisi au.“ Ta rebis oma käte köidikud katki, kuid Banu Lihjan loopis teda kividega ja tegi ka tema šahiidiks. Hazrat Hubaib ibn Adi ja Zaid ibn Dasinna olid kannatlikud, mõeldes: „Võib-olla leiame võimaluse täita luureülesanne, mille Allahi Sõnumitooja meile andis.“

Banu Lihjan viis mõlemad Mekasse. Ebajumalakummardajad, kelle lähedased olid tapetud Badri ja Uhudi lahingus, põlesid vihast ja kättemaksuihast ning otsisid võimalust. Hazrat Hubaibi ostis ebajumalakummardaja Hudžair ibn Abi Ihab at-Tamimi, et maksta kätte oma Badri lahingus tapetud venna eest, hazrat Zaid ibn Dasinnat aga ostis Safvan ibn Umajja, et maksta kätte oma isa Umajja ibn Halafi eest, kes oli samuti Badri lahingus tapetud. Ebajumalakummardajate kavatsus oli mõlemad tappa. Kuid kuna olid käes kuud, mil nad pidasid sõdimist keelatuks, hoidsid nad neid vangistuses ja ootasid, et aeg mööduks. Nad hoidsid neid vangis eri paikades. Mõlemad kaaslased näitasid selles vangipõlves üles suurt kannatlikkust, vastupidavust ja suursugusust.

Mavija, vabastatud orjatar, kes elas majas, kus hazrat Hubaib ibn Adit vangis hoiti (see naine sai hiljem moslemiks), jutustas:

„Hubaib oli suletud kambrisse majas, kus mina elasin. Ma ei ole näinud temast paremat vangi. Ühel päeval nägin, et tal oli käes kannu suurune viinamarjakobar. Ta sõi sellest. Iga päev nähti tal käes sellist viinamarjakobarat. Sel aastaajal ja pealegi Mekas oli viinamarju võimatu leida. Allah Kõigekõrgem andis talle toitu. Kambris, kus ta vangis oli, sooritas ta namazi ja luges Püha Koraani. Naised, kes kuulasid, kuidas ta Püha Koraani luges, nutsid ja tundsid temast kaasa. Mõnikord, kui ma küsisin: ‚Kas sul on mõni soov?’, ütles ta: ‚Anna mulle magedat vett, ära too mulle ebajumalate jaoks tapetud loomade liha ja anna mulle ette teada, millal nad mind tapavad. Muud ma ei soovi.‘ Kui tema tapmise päev oli kindlaks määratud, läksin ja ütlesin talle. Seda teada saades ei näidanud ta vähimatki muutust ega kübetki kurbust.

Kui see päev lähenes, ütles ta, et tahab enne surma oma keha puhastada, ja palus habemenuga. Ma andsin habemenoa oma lapsele kätte ja saatsin ta sinna. Kui laps tema juurde läks, hakkasin ma äkki kartma. Ma ütlesin: ‚Oh häda! See mees lõikab lapse habemenoaga läbi. Teda tapetakse niikuinii.‘ Ma jooksin last vaatama. Hubaib oli võtnud lapse käest habemenoa, mille ma saatsin, ja pannud lapse oma põlvele istuma, et teda hellitada. Seda nähes ehmusin ma väga ja hakkasin karjuma. Olukorda mõistes ütles ta: ‚Kas sa arvad, et ma tapan selle lapse? Meie usus ei ole midagi sellist. Ülekohtuselt elu võtmine ei sobi meie olemuse ega meie auga.‘“

Kätte oli jõudnud päev, mille ebajumalakummardajad olid määranud Hubaib ibn Adi ja Zaid ibn Dasinna tapmiseks. Sel päeval varahommikul võtsid nad neilt ahelad ja viisid nad Mekast välja paika nimega Tanim. (Tanim asub Kaabast 5–8 km kaugusel. Sealset mäge nimetatakse Tanimi mäeks.) Meka rahvas ja ebajumalakummardajate ülikud olid kogunenud nende hukkamist vaatama. Ümberringi oli suur rahvahulk.

Paika, kus vangid pidid hukatama, olid ebajumalakummardajad püstitanud kaks võllapuud. Kui nad tahtsid hazrat Hubaibi võllapuule tõsta ja sinna kinni siduda, ütles ta: „Laske mind lahti, et ma saaksin sooritada kaks rakaati namazi.“ Nad lasid ta lahti ja ütlesid: „Soorita see seal.“ Hubaib asus kohe namazile ja sooritas alandliku aukartusega (hušu) kaks rakaati. Kogunenud ebajumalakummardajad, naised ja lapsed vaatasid teda pingsalt. Kui ta oli oma namazi lõpetanud, ütles ta: „Ma vannun Allahi nimel, et kui te ei arvaks, et ma venitan namazi surmahirmust, oleksin ma namazi pikendanud ja palvetanud kauem.“ Hazrat Hubaib ibn Adi oli esimene, kes sooritas enne hukkamist kaks rakaati namazi, ja tema eeskujul sai sellest komme ja sunna. Kui meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kuulis, et ta oli enne hukkamist sooritanud kaks rakaati namazi, pidas ta seda tegu õigeks ja sobivaks.2

Kui ta oli oma namazi sooritanud, tõstsid nad hazrat Hubaibi võllapuule ja sidusid ta kinni. Nad pöörasid tema näo kiblast eemale, Mediina poole. Seejärel ütlesid nad: „Noh, tagane oma usust! Siis laseme su vabaks.“ Ta vastas: „Ma vannun Allahi nimel, et ma ei tagane! Isegi kui kogu maailm oleks minu ja antaks mulle, ei tagane ma ikkagi islamist!“

Selle vastuse saanud ebajumalakummardajad ütlesid: „Kas sa nüüd tahaksid, et sinu asemel oleks Muhammed ja et tema tapetaks? Kui sa ütled ‚jah‘, oled vaba ja võid rahulikult oma kodus istuda!“ Hubaib ütles: „Ma ei oleks iial nõus isegi sellega, et Muhammedile alaihis-salam okas jalga torkaks!“

Ebajumalakummardajad pilkasid teda, naersid ja ütlesid: „Oo Hubaib! Tagane islami usust! Kui sa ei tagane, siis me tapame su kindlasti!“ Hubaib vastas neile: „Kui ma olen Allah Kõigekõrgema teel, ei ole minu jaoks tapmisel mingit tähtsust.“

Seejärel tegi Hubaib duad: „Oo Allah! Siin ei näe ma ühtki muud nägu kui vaenlase oma. Oo Allah! Vii minult salam oma Sõnumitoojale. Anna oma Sõnumitoojale teada, mida meiega on tehtud!“ ja ütles: „Assalamu alaika, ja Rasulallah.“ Kui Hubaib seda duad tegi, istus meie armas Prohvet koos õilsate kaaslastega. Zaid ibn Harisa jutustas: „Ühel päeval, kui Allahi Sõnumitooja istus koos oma kaaslastega, ütles ta: ‚Va alaihis-salam.‘ Õilsad kaaslased küsisid: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kelle salamile on see vastus?’ Ta vastas: ‚See on vastus meie venna Hubaibi salamile. Džibril (alaihis-salam) tõi mulle Hubaibi salami.‘“3

Hubaibi ümber kogunenud kuraiši ebajumalakummardajad ütlesid: „See on see mees, kes tappis teie isad“, ja ässitasid noori mehi odadega tema kallale ning need hakkasid tema õnnistatud keha haavama. Sel ajal pöördus Hubaibi nägu Kaaba poole. Ebajumalakummardajad pöörasid selle Mediina poole. Hazrat Hubaib tegi duad: „Oo Allah! Kui ma olen Sinu juures vastuvõetav teener, siis pööra mu nägu kibla poole.“ Tema nägu pöördus jälle kibla poole. Ükski ebajumalakummardaja ei suutnud tema nägu Kaabast teisele poole pöörata. Sel ajal luges Hubaib võllapuul luuletuse, milles ta kõneles, et teda tehakse šahiidiks üksildasena ja vaenlastest ümbritsetuna. Kui ebajumalakummardajad hakkasid teda piinama, torgates odasid tema kehasse, ütles ta: „Ma vannun Allahi nimel, et kuna mind tapetakse moslemina, ei muretse ma selle pärast, millisele küljele ma löögi järel kukun. Kõik see on Allah Kõigekõrgema teel.“

„Ma ei oleks iial nõus isegi sellega, et Muhammedile alaihis-salam okas jalga torkaks!“ Hubaib ibn Adi (radijallahu anhu)

Seejärel needis Hubaib ebajumalakummardajaid nõnda: „Oo Allah! Hävita kõik kuraiši ebajumalakummardajad! Aja nende kogukond laiali! Võta nende elu ükshaaval, ära jäta ühtki neist ellu!“ Seda needmist kuuldes ehmusid ebajumalakummardajad väga ja mõned neist põgenesid sealt eemale. Osa allesjäänutest hakkas üksteise järel temasse odasid torkama. Üks neist torkas oda talle rinda ja oda tuli seljast välja. Kui tema kehast purskas verd ja ta võllapuul kõikudes viimast hingetõmmet tegi, ütles Hubaib: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu“ ja sai šahiidiks.4

Hubaib ibn Adi (radijallahu anhu) surnukeha rippus võllapuul nelikümmend päeva. Kuid tema keha ei mädanenud ega haisenud. Sellest voolas pidevalt värsket verd. Meie armas Prohvet saatis tema surnukeha tooma õilsate kaaslaste hulgast hazrat Zubair ibn Avvami ja Mikdad ibn Asvadi. Nad sisenesid öösel salaja Mekasse. Nad võtsid Hubaibi võllapuult, kuhu ta oli üles poodud, maha, laadisid ta kaamelile ja asusid teele Mediina poole. Kui ebajumalakummardajad sellest teada said, tulid nad suure hulgana neile vastu. Mõlemad kaaslased panid surnukeha maha, et end kaitsta. Veidi hiljem nägid nad, et maa, kuhu nad surnukeha olid pannud, lõhenes, võttis keha endasse ja sulgus jälle. Seejärel jätkasid nad teed Mediina poole.

Hazrat Zaid ibn Dasinna sidusid nad teise püstitatud võllapuu külge. Nad püüdsid sundida teda oma usust taganema. Kuid nad ei saavutanud muud, kui et Zaidi usk (iman) muutus veelgi tugevamaks. Seepeale külvasid nad ta nooltega üle. Lõpuks tegi Zaidi šahiidiks Safvan ibn Umajja vabastatud ori Nistas.