Salman al-Farisi saab moslemiks

Päev-päevalt hakkas islami valgus levima ja meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud nimi hakkas leidma paika südametes kõikjal, kus seda kuuldi. Teadmiste inimesed, kes olid igatsusega tema tulekut oodanud, ruttasid otsides ja erutatult Mediinasse ja said au usku tulla. Üks neist oli hazrat Salman al-Farisi. Oma moslemiks saamisest jutustas ta nii: – Ma olen pärit Pärsiast (Iraanist), Isfahani linna Džai külast. Minu isa oli küla kõige rikkam mees ning meil oli palju maad ja vara. Ma olin kodus ainus laps ja isa ainus kallike. Seepärast kasvatas ta mind nagu tüdrukut. Ta ei lubanud mul kodust välja minna. Kuna ta oli madžus (tulekummardaja), õpetas ta mulle madžuste usu põhjalikult, nii nagu ise tahtis. Kodus põles kustumatu tuli ning meie kummardasime seda ja langesime selle ees maani (sadžda).

Kuna minu isal oli palju vara ja valdusi, viis ta mind kord õue ja ütles: „Mu laps! Kui ma suren, saad sina kogu selle vara omanikuks. Seepärast mine ja tutvu oma valduste ja maadega.“ Ma ütlesin: „Hästi“, ja käisin läbi meie aiad.

Ühel päeval, kui ma läksin põlde vaatama, sattusin ühe kiriku juurde. Ma kuulsin kristlaste hääli, ja kui ma nende juurde läksin, nägin, et nad peavad sees jumalateenistust. Ma jäin imestama, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Meie jumalateenimine ei olnud ju muud kui tule süütamine ja selle ees maani kummardamine. Nemad aga teenisid nähtamatut Allahit. Ma ütlesin endamisi: „Ma vannun Allahi nimel, nende usk on tõde ja meie oma on ekslik.“ Ma vaatasin neid uudishimuga õhtuni. Enne kui ma jõudsin meie põldudele, hakkas pimedaks minema. Kui ma neilt küsisin: „Kus on selle usu alge?“, ütlesid nad: „Damaskuses.“ Siis küsisin: „Kui ma lähen Damaskusesse, kas nad võtavad ka minu vastu?“, ja nad vastasid: „Jah, võtavad.“ Kui ma küsisin: „Kas teie seas on keegi, kes peagi Damaskusesse läheb?“, rääkisid nad, et mõne aja pärast läheb sinna karavan. Neid, kellega ma rääkisin, oli vähe ja nad olid tulnud Damaskusest Isfahani. Kuna ma nendega tegelesin, jäin koju minekuga hiljaks. Kui isa nägi, et ma ei tule tagasi, hakkas ta mind otsima ja saatis inimesi välja.

Nad otsisid, kuid ei leidnud mind. Sel ajal, kui nad olid ärevil, jõudsin ma koju. Isa ütles: „Kus sa siiani olid? Ei ole kohta, kust me sind ei oleks otsinud!“ Ma vastasin: „Kallis isa! Ma läksin täna põlde vaatama. Kuid teel sattusin ühe kristlaste kiriku juurde. Ma astusin sisse. Ma nägin, et nad usuvad Allahisse, keda nad ei näe ja kes valitseb kõike ning on kõigeks võimeline. Ma jäin nende jumalateenistust imetlema. Ma vaatasin neid õhtuni. Ma mõistsin, et nende usk on tõde.“ Seda kuuldes ütles isa: „Oo mu poeg! Sa mõtled valesti. Sinu isade ja vanaisade usk on õigem kui nende usk. Nende usk on rikutud. Vaata, et sind ei petetaks, ja ära usu seda!“ Ma ütlesin: „Ei, nende usk on parem kui meie oma; nende usk on tõde ja meie oma ekslik.“ Isa vihastas selle peale väga; ta sidus mu käed ja jalad kinni ja lukustas mu majja.

Sellises olukorras ootasin pidevalt teateid karavanist, mis pidi Damaskusesse minema. Lõpuks sain teada, et kristlaste mungad on karavani valmis seadnud.

Ma vabastasin end köitest, põgenesin ja läksin kirikusse, kus karavan oli. Ma ütlesin, et ma ei saa enam sinna jääda, ühinesin karavaniga ja asusin teele Damaskusesse. Damaskuses küsisin, kes on kristliku usu suurim õpetlane. Mind juhatati ühe mehe juurde; ma läksin tema juurde ja kirjeldasin oma olukorda. Ma ütlesin, et tahan tema juurde jääda ja teda teenida, ning palusin, et ta õpetaks mulle kristlust ja aitaks mul tundma õppida Allah Kõigekõrgemat. Ta oli nõus. Nii hakkasin teda teenima ja kiriku töid tegema ning tema õpetas mulle kristlust.

„Mida te minult kuulete, rääkige seda ka oma usuvendadele! Laske seda üksteisel kuulda!“ Hadith šarif

Hiljem aga mõistsin, et ta oli halb inimene, sest ta jättis endale almused (sadaka), kulla ja hõbeda, mida kristlased tõid vaestele jagamiseks, ega andnud neid abivajajatele. Ta oli kogunud koguni seitse potitäit kulda ja hõbedat. Peale minu ei teadnud sellest keegi. Mõne aja pärast ta suri.

Kristlased kogunesid matustele. Ma ütlesin neile: „Miks te näitate talle nii suurt austust? Ta ei ole inimene, kes sellist austust väärib!“ Nad ütlesid: „Kust sa selle võtad?“ – ega uskunud mind. Siis näitasin neile, kuhu ta oli kulla peitnud. Nad võtsid välja seitse potitäit kulda ja hõbedat ning ütlesid: „Ta ei vääri, et teda matuseks ette valmistataks ja maetaks“, viskasid ta kuhugi ja katsid kividega. Tema asemele tuli teine.1

See mees oli tõesti õpetatud askeet (zahid), kes ei pannud sellele maailmale mingit tähtsust. Ta püüdles teispoolsuse poole ja töötas alati teispoolsuse nimel; päeval ja öösel tegeles ta jumalateenimisega. Ma armastasin teda väga ja jäin kauaks tema juurde. Ma teenisin teda meeleldi. Koos teenisime Allahit.

Ühel päeval ütlesin talle: „Oo mu isand! Ma olen juba kaua sinu juures ja armastan sind väga, sest sa kuuletud Allah Kõigekõrgema käskudele ja hoidud sellest, mida Ta on keelanud. Mida ma pean tegema, kui sa sured? Mida sa mulle soovitad?“ Ta vastas: „Mu poeg, Damaskuses ei ole jäänud kedagi, kes suudaks inimesi õigele teele juhtida. Kelle juurde sa ka ei läheks, see rikub sind. Kuid Mosulis on üks mees. Ma soovitan sul ta üles otsida.“

Kui ta suri, läksin Mosulisse, leidsin mehe, keda ta oli kirjeldanud, ja jutustasin talle, mida olin kogenud. Ta võttis mu teenistusse. Ka tema oli nagu eelminegi väga väärtuslik inimene, kes ei olnud kiindunud sellesse maailma ja teenis pidevalt Allahit. Ka teda teenisin ma kaua. Kuid ühel päeval jäi ta haigeks. Kui ta oli suremas, esitasin talle samad küsimused. Ta soovitas mulle üht meest Nusaibinis. Tema surma järel läksin kohe Nusaibini. Ma leidsin üles mehe, keda ta oli nimetanud, ja ütlesin, et tahan tema juurde jääda. Ta oli nõus ning mõnda aega olin ma tema teenistuses. Kui ta haigeks jäi, palusin, et ta saadaks mu kellegi teise juurde. Seekord kirjeldas ta mulle üht meest Amurijas, Bütsantsi linnas. Pärast tema surma asusin teele Amurijasse. Ma leidsin ka selle mehe, keda ta oli nimetanud, astusin tema teenistusse ja jäin sinna kauaks.

Siis lähenes ka tema surm. Kui ma palusin, et ta saadaks mu kellegi juurde, ütles ta: „Ma vannun Allahi nimel, ma ei tea praegu ühtki sellist inimest. Kuid lähenenud on viimse aja Prohveti tulek.“ Seejärel loetles ta tema tunnused: „Ta tõuseb araablaste seast, rändab oma kodumaalt ja asub elama kivisesse maasse, linna, kus on palju datlipalme.

Ta võtab vastu kingitusi, kuid ei võta vastu sadakat (almust). Tema õlgade vahel on prohvetluse pitser.“ Kui ka see mees suri, otsustasin tema sõnade järgi minna araablaste maale. Amurijas töötades olin saanud mõne härja ja natuke lambaid. Üks karavan Banu Kalbi hõimust valmistus minema araablaste maale. Kui ma neile ütlesin: „Need veised ja lambad olgu teie omad; viige mind araablaste maale!“, võtsid nad mu ettepaneku vastu ja võtsid mu kaasa. Kuid kui me jõudsime paika nimega Vadi al-Kura, reetsid nad mu ja müüsid ühele juudile, väites, et ma olen ori. Seal, kus juut elas, nägin datlipalmiaedu. Ma mõtlesin: „Ilmselt on see paik, kuhu viimse aja Prohvet rändab.“ Kuid ma ei suutnud seal kuidagi kodu tunda. Mõnda aega teenisin seda juuti. Siis müüs ta mu oma onupojale. See tõi mu Mediinasse. Mediinasse jõudes tundsin end kohe nagu kodus, otsekui oleksin seda paika varem näinud. Nüüd möödusid mu päevad Mediinas; ma töötasin mind ostnud juudi viinamarjaistanduses ja aias ja teenisin teda. Samal ajal ootasin kannatamatult, millal jõuan oma tõelise eesmärgini.

Ühel päeval olin roninud datlipalmi otsa ja töötasin. Minu peremees rääkis puu all kellegagi. Äkki ütlesid nad: „Hukkugu Ausi ja Hazradži hõimud! Mekast on tulnud Kubasse üks mees. Ta ütleb, et on prohvet. Ja need hõimud võtavad ta vastu ja astuvad tema usku…“ Neid sõnu kuuldes olin peaaegu minestamas. Kohe laskusin alla ja ütlesin sellele mehele: „Mida sa räägid?“ Peremees lõi mulle kõrvakiilu ja ütles: „Mis see sinu asi on? Mida sa pärid? Vaata oma töö järele!“ Selle päeva õhtul võtsin natuke datleid ja läksin kohe Kubasse. Ma astusin meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juurde ja ütlesin: „Sa oled vooruslik inimene ning sinu juures on vaeseid. Ma tõin need datlid almusena (sadaka).“

Allahi Sõnumitooja ütles oma juures viibivatele kaaslastele: „Tulge ja sööge datleid.“ Nad sõid. Kuid ise ei söönud ta midagi. Ma ütlesin endamisi: „Siin on üks tunnus. Ta ei võta vastu almust.“ Pärast seda, kui meie isand Allahi Sõnumitooja oli Mediinat oma tulekuga austanud, võtsin jälle datleid ja tõin need Allahi Sõnumitoojale. Ma ütlesin: „See on kingitus.“ Seekord sõi ta koos oma kaaslastega. Ma ütlesin: „Siin tuli ka teine tunnus.“ Datleid, mis ma olin toonud, oli umbes kakskümmend viis. Söödud datlite kive aga oli umbes tuhat. Meie isand Allahi Sõnumitooja ime läbi olid datlid paljunenud. Ma ütlesin endamisi: „Ma nägin veel üht tunnust.“ Seejärel läksin uuesti Allahi Sõnumitooja juurde. Nad matsid parajasti surnut. Kuna ma tahtsin näha prohvetluse pitserit, läksin päris lähedale. Ta mõistis, mida ma tahan, ja tõstis üles oma särgi. Kui tema õnnistatud selg paljastus, nägin prohvetluse pitserit; kohe suudlesin seda ja nutsin. Samal hetkel ütlesin usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja sain moslemiks.

Seejärel jutustasin Allahi Sõnumitoojale ükshaaval, mis minuga oli juhtunud. See meeldis talle. Ta käskis mul seda jutustada ka õilsatele kaaslastele. Õilsad kaaslased kogunesid ning ma jutustasin neile kõike, mida olin kogenud, viimse üksikasjani…2

Kui Salman al-Farisi usku tuli, palus ta tõlki, sest ta ei osanud araabia keelt. Tõlgiks tulnud juut aga moonutas Salmani sõnu, millega too kiitis meie armsat Prohvetit, ja esitas need vastupidisena. Sel hetkel tuli Džibril alaihis-salam ja teatas Allahi Sõnumitoojale õigesti, mida hazrat Salman ütles. Kui juut sellest aru sai, ütles ta usutunnistuse ja sai moslemiks.

Pärast moslemiks saamist jäi Salman al-Farisi veel mõneks ajaks orjaks. Kui meie armas Prohvet ütles: „Lunasta end orjusest vabaks, oo Salman!“, läks ta oma peremehe juurde ja ütles, et soovib vabaks saada. Juut nõustus vastumeelselt, kuid tingimusel, et Salman istutab kolmsada datlipalmi istikut ja kasvatab need viljakandvaks ning maksab tuhat kuussada dirhemit kulda (ühe jutustuse järgi umbes neli tuhat dirhemit hõbedat).

Ta teatas sellest meie isand Allahi Sõnumitoojale. Meie isand Prohvet ütles oma kaaslastele: „Aidake oma venda.“ Nad kogusid talle kolmsada datlipalmi istikut. Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Valmista neile augud ja anna mulle teada, kui need on valmis.“ Kui ta oli augud valmis teinud ja sellest teatanud, austas meie isand seda paika oma tulekuga ja istutas istikud oma õnnistatud kätega. Ühe neist oli istutanud hazrat Umar. Allah Kõigekõrgema loal kandsid kõik istikud samal aastal datleid, välja arvatud see, mille oli istutanud hazrat Umar. Meie isand Allahi Sõnumitooja kiskus ka selle ühe välja ja istutas selle oma õnnistatud käega uuesti. Niipea kui ta oli selle istutanud, kandis see datleid.

„Lähenenud on viimse aja Prohveti tulek. Ta tõuseb araablaste seast, rändab oma kodumaalt ja asub elama kivisesse maasse, linna, kus on palju datlipalme. Ta võtab vastu kingitusi, kuid ei võta vastu sadakat. Tema õlgade vahel on prohvetluse pitser“ Amurija munk

Hazrat Salman al-Farisi jutustas: „Ühel päeval otsis mind keegi ja küsis: ‚Kus on Salman al-Farisi, mukatab al-fakir (ori, kes on leppinud oma peremehega kokku kindlas summas, et vabadus tagasi saada)?‘ Ta leidis mu üles ja andis mulle oma käes olnud munasuuruse kullatüki. Ma võtsin selle, läksin meie Prohveti juurde ja kirjeldasin olukorda.

Allahi Sõnumitooja andis kulla mulle tagasi ja ütles: ‚Võta see kuld ja maksa oma võlg!’ Kui ma ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! See kuld ei kaalu nii palju, kui juut nõuab‘, võttis meie isand Allahi Sõnumitooja kulla ja libistas seda üle oma õnnistatud keele. Siis ütles ta: ‚Võta see! Allah Kõigekõrgem tasub sellega sinu võla.‘ Ma vannun Allahi nimel, ma kaalusin seda kulda ning seda oli täpselt nii palju, kui nõuti. Ma viisin selle juudile ja andsin talle. Nii sain ma orjusest vabaks.“3

Sellest päevast alates kuulus Salman al-Farisi Ashab as-Suffa hulka.

Inglid tulid kuulama

Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) luges Püha Koraani nii kaunilt, nii armsalt ja nii mõjuvalt, et ka teda kuulavad mittemoslemid jäid vaimustusse. Paljud said teda kuulates moslemiks.

Hazrat Bara ibn Azib jutustas: „Ühe öise namazi järel kuulasin meie isand Allahi Sõnumitoojat, kui ta luges suurat at-Tin. Ta luges nii kaunilt, et ma ei olnud kunagi kuulnud kedagi, kelle hääl ja lugemine oleks olnud täiuslikum.“

Õilsate kaaslaste seas oli palju väga kauni häälega inimesi, kes Püha Koraani lugedes nutsid ja teisi nutma panid. Üks neist oli Usaid ibn Hudair. Ühel ööl sidus ta oma hobuse enda kõrvale ja hakkas lugema suurat al-Bakara. Lugemise ajal ehmus hobune äkki. Hazrat Usaid jäi vait ja hobune rahunes. Ta hakkas lugema ja hobune ehmus jälle. Kui ta vaikis, rahunes hobune. Kui ta jälle lugema hakkas, ehmus hobune uuesti. Usaid ibn Hudairi poeg Jahja magas hobuse lähedal. Kartes, et hobune teeb lapsele kurja, lõpetas ta lugemise.

Kui ta taevasse vaatas, märkas ta valge pilve varju meenutavas udus midagi, mis säras nagu lambid. Kui ta lugemise katkestas, nägi ta, et need säravad asjad tõusid taeva poole ja kadusid.

Kui hommik saabus, läks ta meie armsa Prohveti juurde ja jutustas talle, mis oli juhtunud.

Meie Prohvet küsis: „Kas sa tead, mis need olid?“ Hazrat Usaid vastas: „Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma ei tea.“

Meie isand Prohvet ütles: „Need olid inglid. Nad olid tulnud sinu hääle lähedale. Kui sa oleksid edasi lugenud, oleksid nad sind hommikuni kuulanud ning inimesed oleksid neid näinud ja vaadanud. Nad ei oleks end inimeste silmade eest peitnud.“

Üks neist, kes luges Püha Koraani väga liigutavalt, oli hazrat Abu Bakr as-Siddik. Kui ta namazi sooritades lugema hakkas, ei suutnud ta end tagasi hoida ning tema õnnistatud silmist voolasid pisarad. Need, kes teda nägid, imetlesid tema seisundit. Ühel päeval kogunesid ebajumalakummardajad ja ütlesid: „See mees nutab, lugedes liigutavalt seda, mida prohvet on toonud. Me kardame, et meie lapsed ja naised jäävad tema sellest seisundist lummatuks ja saavad moslemiteks.“

Abdullah ibn Salam saab moslemiks

Üks neist, kes meie armsa Prohveti õnnistatud palet nähes temasse armus ja kes tema õnnistatud sõnu ja tema loetud Püha Koraani kuuldes vaimustusse jäi ning moslemiks sai, oli hazrat Abdullah ibn Salam.

Abdullah ibn Salam, kes tundis hästi Tauratit ja Indžili, oli enne usku tulekut juudi õpetlane. Oma moslemiks saamisest jutustab ta ise nii: „Ma olin lugenud ja õppinud Tauratit ja selle seletusi oma isa juures. Ühel päeval rääkis isa mulle viimsel ajal tuleva prohveti omadustest, tunnustest ja tegudest ning ütles: ‚Kui ta tuleb Haruni järeltulijate seast, järgin ma teda; kui mitte, siis ei järgi!‘ Minu isa suri enne Allahi Sõnumitooja tulekut Mediinasse.

Kui ma kuulsin, et Allahi Sõnumitooja on Mekas kuulutanud oma prohvetlust, teadsin ma juba tema omadusi, tema nime ja aega, mil ta pidi tulema. Seepärast ootasin ja valvasin teda. Enne kui ma kelleltki kuulsin, et ta on Mediina lähedal Kuba nimelises paigas Amr ibn Aufi poegade majas külas, varjasin ma oma olukorda juutide eest ja vaikisin.

Ühel päeval, kui ma korjasin oma aias datlipalmilt värskeid datleid, hüüdis üks Nadiri poegadest: ‚Täna tuli araablaste mees!‘ Mind haaras värin. Kohe laususin takbiri: ‚Allahu akbar!‘ Sel hetkel istus puu all minu isapoolne tädi Halida bint Haris. Ta oli väga vana naine. Kui ta kuulis minu takbirit, sõitles ta mind: ‚Jätku Allah su käed tühjaks ja ärgu lasku sul jõuda selleni, mida sa loodad! Ma vannun Allahi nimel, sa ei oleks rohkem rõõmustanud ka siis, kui oleksid kuulnud, et tuleb Musa ibn Imran!’4 Mina ütlesin: ‚Oo tädi! Ma vannun Allahi nimel, ta on Musa ibn Imrani vend ja samasugune prohvet nagu tema. Ta käib tema teed ja on saadetud sama tauhidiga (Allahi ainsuse kuulutusega), millega saadeti tema.‘

Siis ütles ta mulle: ‚Oo mu venna poeg! Kas ta on ehk see prohvet, kellest meile on teatatud, et ta saadetakse vahetult enne Ülestõusmispäeva?‘ ‚Jah‘, ütlesin ma. ‚Siis on sul õigus‘, ütles ta.5

Kui Allahi Sõnumitooja rändas Mediinasse, segunesin ma kohe rahva hulka, et teda näha. Niipea kui ma nägin tema õnnistatud ilu ja valgusest kiirgavat nägu, ütlesin: ‚Tema nägu ei saa olla valetaja nägu!‘ Allahi Sõnumitooja seletas kogunenud inimestele islamit ja andis neile nõu. Esimene õilis hadith, mida ma seal Allahi Sõnumitoojalt kuulsin, oli see: ‚Levitage omavahel salami (tervitust), söötke näljaseid, pidage silat ar-rahm (külastage lähedasi sugulasi) ja sooritage namazi, kui inimesed magavad. Nii lähete rahus Paradiisi.‘

Maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam) tundis mu ära prohvetluse valguse läbi ja küsis: ‚Kas sina oled Ibn Salam, Mediina õpetlane?’ Kui ma vastasin ‚Jah‘, ütles meie armas Prohvet: ‚Tule lähemale‘, ja esitas selle küsimuse: ‚Oo Abdullah! Ütle Allah Kõigekõrgema nimel! Kas sa ei ole lugenud ja õppinud Tauratist minu omadusi?’ Mina ütlesin: ‚Kas sa ütled mulle, millised on Allah Kõigekõrgema omadused?‘

Vastuseks sellele küsimusele ootas Allahi Sõnumitooja natuke ning Džibril alaihis-salam tõi alla suura al-Ihlas. Kui ma kuulsin seda suurat, mida meie isand Allahi Sõnumitooja luges, ütlesin kohe meie Prohvetile: ‚Jah, oo Allahi Sõnumitooja! Sa räägid tõtt. Ma tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema. Sina oled Tema teenija ja Tema Sõnumitooja!‘ Ja nii ütlesin ma usutunnistuse ja sain moslemiks. Seejärel ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Juudid on ülekohtune rahvas, kes valetab nii, et igaüks jääb jahmunult imestama, ning esitab alusetuid süüdistusi ja laimab. Kui nad kuulevad ja saavad teada, et ma olen moslemiks saanud, enne kui sina oled neilt minu iseloomu ja olemuse kohta küsinud, laimavad nad mind kindlasti sinu ees mõeldamatul viisil. Küsi esmalt neilt minu kohta!‘ Siis peitsin end maja ühte nurka. Minu järel astus sisse rühm juutide silmapaistvamaid mehi. Meie isand Allahi Sõnumitooja küsis juutidelt: ‚Milline inimene on teie seas Abdullah ibn Salam?’ Juudid vastasid: ‚Ta on meie kõrgeim õpetlane ja meie suurima õpetlase poeg! Ibn Salam on meist parim ja meie parima poeg!‘ Siis küsis meie isand Allahi Sõnumitooja juutidelt: ‚Mida te siis ütlete, kui ta on saanud moslemiks?’

„Allah Kõigekõrgem teatas mulle, et Ta armastab nelja inimest. Ta käskis mul armastada neid kõiki nelja. Need on Ali, Abu Zarr, Mikdad ja Salman“ Hadith šarif

Juudid vastasid: ‚Allah hoidku teda sellise asja eest!‘

Siis tulin ma oma peidupaigast välja ja kinnitasin tema tõesust, öeldes: ‚Oo juutide kogukond! Kartke Allah Kõigekõrgemat! Võtke vastu see, mis on teieni tulnud. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et teiegi teate: see on Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja, kelle nime ja tunnuseid olete näinud kirjas Tauratis, mida te käes hoiate. Ma tunnistan, et ei ole muud jumalat peale Allah Kõigekõrgema. Ja ma tunnistan veel, et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Tema Sõnumitooja.‘ Selle peale hakkasid juudid mind halvustama, öeldes: ‚Tema on meist halvim ja meie halvima poeg!’, ning omistasid mulle kõiksugu puudusi ja laimasid mind. Mina ütlesin: ‚Just seda ma kartsingi. Oo Allahi Sõnumitooja! Kas ma ei öelnud sulle, et nad on ülekohtune ja valelik rahvas, kes ei hoidu kurjast ega laimamisest? Nüüd on see kõik ilmsiks tulnud!‘ Allahi Sõnumitooja ütles juutidele: ‚Teie esimesest tunnistusest on meile küllalt, teine on aga tarbetu.‘ Seejärel läksin ma kohe koju tagasi.

Ma kutsusin islamisse oma perekonna ja sugulased. Nad kõik, ka minu isapoolne tädi, said moslemiteks.

See, et ma usu vastu võtsin, vihastas juute väga. Seepärast hakkasid nad mind ahistama. Mõned juudi õpetlased püüdsid mind koguni islamist tagasi pöörata, öeldes: ‚Araablaste seast ei tõuse prohvetit, sinu mees on lihtsalt valitseja.‘ Kuid see ei õnnestunud neil.“

Koos temaga said siiralt moslemiteks Saalaba ibn Saaja, Usaid ibn Saaja, Asad ibn Ubaid ja veel mõned juudid. Ent mõned juudi õpetlased ütlesid: „Muhammedisse uskusid ainult meie halvimad. Kui nad oleksid olnud meie parimate seast, ei oleks nad oma esiisade usku maha jätnud.“ Vastuseks neile saatis Allah Kõigekõrgem alla püha salmi ja ütles tähenduse järgi: „Nad (Raamatu inimesed) ei ole kõik ühesugused. Raamatu inimeste seas on kogukond, kes teenib Allahit ja kuuletub; öötundidel loevad nad Allah Kõigekõrgema salme ja langevad sadždasse.“6

Päev-päevalt läheb mu olukord üha halvemaks, oo Allahi Sõnumitooja!
Paranegu nüüd mu teod – halasta, aita mind, oo Allahi Sõnumitooja!
Mu madal nafs on ohjad katkestanud ja pannud mind šaitanit järgima,
kas võin nii paljude pattudega sinult varju paluda, oo Allahi Sõnumitooja?
Kas on üldse võimalik pääseda nafsi ja šaitani himudest,
kui sinult ei jõua minuni juhatus, oo Allahi Sõnumitooja?
Kui sinu faiz ja heldus jõuab patuseni kas või hetkeks,
on tema tee mõlemas maailmas turvaline, oo Allahi Sõnumitooja!
Ma austasin käske ja keelde, haramit ei nimetanud ma halaliks.
Iga patu lõpp oli kahetsus, oo Allahi Sõnumitooja!
Oo inimeste ja džinnide Sõnumitooja, inimestest kõrgeim,
anna mu siiruse (ihlas) pärast mulle eestpalvet, oo Allahi Sõnumitooja!

„Levitage omavahel salami, toitke näljaseid, hoidke sugulussidemeid (sila ar-rahm – külastage lähisugulasi) ja sooritage namazi, kui inimesed magavad. Nii lähete rahus Paradiisi“ Hadith šarif

Vana vaade Mediina al-Munavvarale (1890)

Mõned sündmused hidžra esimesel aastal

Hidžra esimesel aastal surid ansaride seast Asad ibn Zurara, Bara ibn Maarur ja Kulsum ibn Hidm ning muhadžiride seast Usman ibn Mazun. Peale selle haigestusid malaariasse hazrat Abu Bakr ja Bilal al-Habaši (radijallahu anhuma), kes ei suutnud taluda Mediina õhu ja vee mõju. Siis tegi Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) dua: „Oo mu Issand! Nii nagu Sa tegid meile armsaks Meka, tee meile armsaks ka Mediina ning anna meile siin õnnistust (baraka) ja rohket elatist!“ Ülev Allah võttis tema dua vastu ja tegi Mediina muhadžiridele armsaks.

Esimene kirjalik leping

Enne meie isand Allahi Sõnumitooja hidžrat pidi Mediina valitsejaks valitama Mediinas elava Hazradži hõimu pealik Abdullah ibn Ubai. Kui aga Akaba truudusvannete (baia) ja seejärel hidžra järel sai Ausi ja Hazradži hõimude liikmetest enamik moslemiteks, jäi Abdullah ibn Ubai valitsejaks saamata. Seepärast kandis Abdullah ibn Ubai viha eeskätt meie isand Prohveti ja muhadžiridest õilsate kaaslaste, seejärel ka Mediina kaaslaste vastu, kuid oma vaenu ei saanud ta avalikult näidata. Koos mõne endasugusega moodustas ta munafikide (silmakirjatsejate) rühma. Moslemite juures ütlesid nad, et on astunud islamiusku, selja taga aga pilkasid neid. Salamisi hakkasid nad külvama lõhestumise seemneid ja õhutama fitnat (segadust). Nad läksid selles nii kaugele, et püüdsid maailma uhkuse, meie isanda (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud sõnu vastupidi edasi anda ja moonutada.

Samal ajal ei istunud ka Meka ebajumalakummardajad käed rüpes. Mida nad ei olnud suutnud meie isand Allahi Sõnumitoojale teha Mekas, seda püüdsid nad nüüd teha Mediinas. Nad saatsid ähvarduskirju Mediina ebajumalakummardajatele, samuti saatsid nad Mediina juudi hõimudele ähvardusi täis kirju ja sõnumeid. Need ähvardused panid juudid otsima lähenemist meie isand Allahi Sõnumitoojale.

Sel ajal tulid juudid meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja ütlesid: „Me tulime teiega rahu sõlmima. Teeme lepingu, et me teineteist ei kahjustaks.“ Meie Prohvet sõlmiski nendega viiekümne viiest punktist koosneva lepingu. Mõned selles vastu võetud otsustest on järgmised:

See leping on dokument, mille Allahi Sõnumitooja Muhammed alaihis-salam on koostanud Meka ja Mediina moslemite, nendele alluvate, hiljem nendega liituvate ja koos nendega võitlejate vahel.

Kahtlemata on nad teistest inimestest eraldi kogukond.
Iga hõim maksab oma vangide lunaraha ühiselt (moslemite vahelise õigluse järgi).
Moslemid astuvad üheskoos vastu neile, kes nende seas segadust tekitavad, olgu nad kas või nende oma lapsed.
Juutidele, kes moslemitele alluvad, ei tehta mingit ülekohut, vaid neid ka aidatakse.
Juudid moodustavad koos moslemitega ühe rühma ja igaüks täidab oma usu nõudeid.
Ükski juut ei tohi minna sõjaretkele ilma Muhammedi alaihis-salam loata.
Keegi ei tee kurja sellele, kellega ta on lepingu sõlminud; seda, kellele tehakse ülekohut, aidatakse igal juhul.
Mediina org on selle lepingu sõlmijatele puutumatu ja haram (püha) ala.
Meka ebajumalakummardajaid ja neid, kes neid aitavad, ei võeta mingil juhul kaitse alla.
Neile, kes Mediinat ründavad, astuvad moslemid ja juudid ühiselt vastu ning aitavad teineteist.

Selle lepinguga pidid juudid (näiliselt) moslemitega sõbralikud olema, mitte kandma nende vastu viha ega näitama üles vaenulikkust.7

Oo Minu Habib, ära kurvasta

Pärast selle lepingu allkirjastamist tulid juudid, kes oma vaenu varjasid, rühmade kaupa meie isand Prohveti juurde. Nad esitasid küsimusi, mis olid nende arvates väga rasked. Saadud vastustest mõistsid nad, et ta on tõeline Prohvet. Kuid kangekaelsusest ja kadedusest ei hakanud nad uskuma. Siis ütles meie armas Prohvet: „Kui minusse oleks uskunud kümme juudi õpetlast, oleksid kõik juudid uskunud.“ Kui meie isand Allahi Sõnumitooja oli selle pärast väga kurb, lohutas Allah Kõigekõrgem teda püha salmiga, mille tähendus on: „(Oo Minu Habib!) Oo auline Sõnumitooja! Ärgu tehku sind kurvaks (nende olukord), kes ütlevad oma suuga, et usuvad, kuigi nende südamed ei usu (munafikid), ega nende juutide (olukord), kes tõttavad uskmatusse (kufr). Nad kuulavad lakkamatult valet ja luuravad (Banu Kuraiza seast) teise rahva heaks, kes ei ole sinu juurde tulnud (Haibari juutide heaks). Nad tõstavad kuuldud sõnad ja tõed nende õigelt kohalt ära ning esitavad need nii, et need tõest eemale viiksid. Ja nad ütlevad: ‚Kui teile antakse see (fatva), siis võtke see vastu; kui ei anta, siis hoiduge!‘ Kelle Allah Kõigekõrgem tahab lasta fitnasse (eksitusse) langeda, selle puhul ei suuda sina mitte kuidagi Allah Kõigekõrgema tahet takistada. Need on need, kelle südameid Allah Kõigekõrgem ei ole tahtnud puhastada. Neile on siin maailmas alandus ja viletsus, teispoolsuses (ahirat) aga väga suur karistus.“8

Sõlmitud lepingu tõttu olid mõned kaaslased sõbrunenud oma juudist naabritega. Allah Kõigekõrgem keelas neile ka selle, öeldes püha salmis tähenduse järgi: „Oo usklikud! Ärge võtke endale lähedasteks sõpradeks teisi peale oma usuvendade (uskmatuid ja munafikke). Nad ei jäta kasutamata ühtki võimalust teile kurja teha ja segadust külvata ning ihkavad, et te hätta satuksite. Nende viha ja vaen teie vastu on nende suust välja paiskunud. Vaen, mida nad oma südames varjavad, on aga veelgi suurem. Kui te vaid järele mõtlete ja mõistate – Me oleme teile selgitanud salme nende vaenu kohta (näidanud teile väga selgelt, millest peate hoiduma).“9

Meka ebajumalakummardajad õhutasid ja ähvardasid lakkamatult Mediina ebajumalakummardajaid, munafikke ja juute ning Mediina ümbruse hõime. Nad püüdsid islami valgust (nur) võimalikult kiiresti kustutada ja otsisid teid, kuidas meie armsa Prohveti õnnistatud elule lõpp teha.

„Kui minusse oleks uskunud kümme juudi õpetlast, oleksid kõik juudid uskunud“ Hadith šarif

Munafikide ja ebajumalakummardajate sellisele tegevusele vastates valis meie isand Allahi Sõnumitooja alati rahu tee. Mõned õilsad kaaslased uskusid, et nüüd on tulnud aeg vaenlasele vastu astuda, ja palusid: „Oo mu Issand! Meie jaoks ei ole midagi väärtuslikumat kui võidelda Sinu teel nende ebajumalakummardajate vastu. Need kuraiši ebajumalakummardajad pidasid Sinu Habibi prohvetlust valeks ja sundisid teda Mekast lahkuma. Oo Allah! Küllap Sa lubad meil nendega sõdida! …“ Meie isand Allahi Sõnumitooja aga ootas selles asjas Allah Kõigekõrgema käsku ja toimis nii, nagu kästi. Nüüd oli aeg käes. Ilmutuses, mille Džibril alaihis-salam tõi, öeldi: „Ja võidelge Allah Kõigekõrgema teel nende vastu, kes teiega sõdivad. Kuid ärge astuge üle piiri ega minge liiale. Tõesti, Allah Kõigekõrgem ei armasta neid, kes liiale lähevad. Tapke nad (uskmatud), kus iganes te nad leiate. Ajage nad välja, nii nagu nemad ajasid teid välja (Mekast). Fitna, mida nad širgiga tekitavad, on halvem kui tapmine. Ärge sõdige nendega Masdžid al-Harami juures, kuni nemad teiega seal ei sõdi. Kui nad aga teid seal tapavad, siis tapke ka teie neid seal. Selline on uskmatute karistus. Kui nad aga loobuvad Allah Kõigekõrgema eitamisest ja sõdimisest, (siis loobuge ka teie. Sest) tõesti, Allah Kõigekõrgem on väga andeksandev ja halastav.“10

Hiljem saadetud püha salmis öeldi tähenduse järgi: „Sõdige nende ebajumalakummardajatega, kuni širgi fitnast ei ole jäänud jälgegi ja usk kuulub ainult Allah Kõigekõrgemale (kuni teenitakse ainult Allah Kõigekõrgemat). Kui nad (širgist) loobuvad, (siis neile ülekohut ei tehta.) Vaenulikkus (karistus) on siis ainult ülekohtuste vastu.“11

Ma madahtu Muhammadan bi makalati,
Lakin madahtu makalati bi Muhammadin.
(Mina ei suuda Muhammedit alaihis-salam kiita,
tema kaudu annan ma väärtuse oma kirjutistele.)
Imaam Rabbani (rahmatullahi alaih)