ÕILSATE KAASLASTE KASVATAMINE

Masdžid an-Nabi

Kui meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) austas Mediinat oma tulekuga, soovis ta kõigepealt ehitada masdžidi, kus tema kaaslasi kasvatataks ja namazi ühiselt (džamaat) sooritataks. Sel ajal tuli Džibril alaihis-salam ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Allah Kõigekõrgem käsib sul ehitada Temale kivist ja toortellistest koja (masdžidi).“ Habib al-akram tahtis kohe osta omanikelt paiga, kuhu tema emakaamel Kasva oli nende Mediinasse saabudes põlvili laskunud. Omanikud ütlesid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me ootame selle eest tasu ainult Ülevalt Allahilt. Me kingime selle paiga sulle Allahi rahulolu nimel.“ Nad soovisid väga seda talle kinkida. Sellele vaatamata ei võtnud meie isand seda vastu, vaid maksis selle eest rohkem, kui see väärt oli.1

Ühelt poolt tasandati ja siluti krunti, teiselt poolt vormiti toortelliseid ja veeti kive. Kui kõik ettevalmistused olid lõpuks tehtud, koguneti vundamenti laduma. Esimese kivi pani vundamenti oma õnnistatud kätega meie isand Muhammed Mustafa (sallallahu taala alaihi va sallam). Seejärel ütles ta üksteise järel: „Abu Bakr pangu oma kivi minu kivi kõrvale! Umar pangu oma kivi Abu Bakri kivi kõrvale! Usman pangu oma kivi Umari kivi kõrvale! Ali pangu oma kivi Usmani kivi kõrvale!“ Kui tema käsk oli täidetud, ütles ta seal viibivatele õilsatele kaaslastele: „Pange nüüd ka teie oma kivid.“ Ja nad hakkasid neid panema.

Masdžidi ehitamisel töötasid kõik õilsad kaaslased, eesotsas meie armsa Prohvetiga, vahetpidamata ja puhkamata. Nad kandsid kive ja toortelliseid oma õnnistatud seljas. Kividest tõstsid nad vundamendi poolteist meetrit kõrgeks ja ladusid ülejäänu toortellistest. Ühel päeval kandis meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) toortelliseid. Üks tema kaaslastest astus tema juurde ja ütles äärmiselt viisakalt: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas lubad mul seda tellist kanda?“ Meie isand, prohvetite pitser (Hatam al-anbija), ei andnud talle tellist, vaid andis veelgi suurema lahkusega mõista, et tal endal on rohkem vaja teenida savabi (heategude tasu). Ta soovitas mehel pigem ise minna ja kive tuua.

Meie isand Allahi Sõnumitooja oli üks neist, kes Masdžid an-Nabi ehitamisel kõige rohkem töötas. Ta tõstis endale kõige raskemaid kive ja kandis neid müürseppadele, nii et tema õnnistatud rind pingutusest hingeldas. Neid kive ja telliseid kandes innustas ta oma kaaslasi, rääkides tehtava töö väärtusest ja kuulutades rõõmusõnumit andidest, mis neid ootavad.

Nähes meie isanda innukust, töötasid moslemid suure armastusega. Kui kõik teised kandsid ühekaupa toortelliseid, kandis Ammar ibn Jasir koguni kaks: ühe meie isand Prohveti eest ja teise enda eest. Seda nähes läks meie isand Allahi Sõnumitooja tema juurde. Ta silitas oma õnnistatud käega hazrat Ammari selga ja ütles: „Oo Sumajja poeg! Sinul on kaks tasu, teistel üks!“

Masdžidi müürid valmisid lühikese ajaga ja sellele pandi katus. Toad olid araabia kombe kohaselt tehtud datlipalmi okstest ja kaetud karvavildiga. Nende uste ees rippus ainult eesriie. Toad asusid masdžidi kagu- ja põhjaküljel. Enamiku uks avanes masdžidisse. Lagede kõrgus oli vaksa võrra suurem keskmist kasvu inimese pikkusest. Hazrat Fatima ja hazrat Aiša tubade vahel oli uks. Lisaks ehitati masdžidi kõrvale meie isand Allahi Sõnumitoojale kaks tuba toortellistest. Needki kaeti datlipalmi tüvede ja okstega. Aja jooksul suurenes tubade arv üheksani. Kui masdžidi ehitus oli lõpetatud, kolis meie isand Prohvet hazrat Halid ibn Zaidi majast talle ehitatud majja.2

„Usklikud on tõesti vennad“ Al-Hudžurat: 10

OO RASULALLAH!
See, mis armastajad alati igatsusest hulluks ajab,
on sinu pale, oo Allahi Sõnumitooja.
See, mis paneb neid hommikul ja õhtul valust ohkama,
on igatsus sinu järele, oo Allahi Sõnumitooja!
See, mis teeb kaebamise päeval ja ööl mu ainsaks tööks,
mis põletab mu südant igatsuse tules,
mis paneb mu silmad lakkamatult nutma,
on lahusolek sinust, oo Allahi Sõnumitooja!
Looja arm, mida näevad asfija,3
rõõm ja õndsus, mida naudivad aulija,4
kõrgus, milleni jõudsid prohvetid, oo šahh,
on sinu õnn ja suurus, oo Allahi Sõnumitooja!
Halasta minu, võõra ja kodutu peale,
ma olen süüdlane, halasta minu, mustanäolise peale,
kaastunne hüljatute ja abitute vastu
on sinu komme, oo Allahi Sõnumitooja!
Oo patuste eestpaluja, Ainsa valgus,
Nasuhi on sinu enda ori, ära aja teda minema.
Ole helde, ära tõrju teda oma armu uksest,
ta on sinu umma, oo Allahi Sõnumitooja!
Nasûhî Üsküdârî

Oigav datlipalmi tüvi

Masdžid an-Nabavis seisis püsti datlipalmi tüvi. Reedeti pidas meie isand Prohvet hutbat (jutlust), toetudes mošees sellele tüvele, mille nimi oli Hannana.

Hiljem laskis ta teha kolmeastmelise minbari (kantsli). Ühel reedel olid meie isand Allahi Sõnumitooja ja õilsad kaaslased kogunenud Masdžid an-Nabisse. Kui meie isand tõusis hutba pidamiseks uuele minbarile, hakkas kuiv datlipalmi tüvi, millele ta varem oli toetunud, nutma ja oigama häälega, mis meenutas tiine emakaameli nuttu, nii et kõik kuulsid. Kõik õilsad kaaslased kuulasid seda häält imestusega. Kuid hääl ei vaibunud kuidagi. Siis laskus maailmade isand minbarilt ja silitas tüve oma õnnistatud kätega. Samal hetkel lakkasid nutt ja oigamine. Nähes kuiva datlipalmi tüve sellist armastust ja igatsust meie Prohveti vastu, ei suutnud kaaslased pisaraid tagasi hoida.

Selle sündmuse kohta ütles hazrat Anas ibn Malik: „Sellest häälest värises isegi masdžid“, ja Ibn Abi Vadaa: „Datlipalmi tüvi lõhenes ja nihkus paigast. Meie isand Allahi Sõnumitooja tuli ja pani oma õnnistatud käe selle peale ning alles siis jäi see vait.“

Meie isand Prohvet ütles: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu hing: kui ma ei oleks seda silitanud, oleks see igatsusest ja kurbusest minu järele niimoodi nutnud kuni Ülestõusmispäevani (kijamat).“ Teises jutustuses on teatatud nii: Sõnumitooja alaihis-salam pöördus kuiva datlipalmi tüve poole ja ütles: „Kui sa tahad, viin ma sind tagasi aeda, kus sa kasvasid. Aja uuesti oksi ja võrseid ja saa selliseks, nagu sa varem olid. Kui sa aga tahad, istutan ma sind Paradiisi, et Allah Kõigekõrgema sõbrad sööksid sinu vilju.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja kuulatas ja kuulis, kuidas see ütles: „Istuta mind Paradiisi, et Allah Kõigekõrgema sõbrad sööksid minust, ja lase mul olla paigas, kus ma ei vanane ega mädane.“ Neid puu sõnu kuulsid ka need, kes viibisid meie isand Prohveti juures. Selle peale vastas meie isand Allahi Sõnumitooja: „Ma teen, mida sa soovid.“ Seejärel pöördus ta oma kaaslaste poole ja ütles: „See valis Dar al-baka (igaviku koja, teispoolsuse) ja mitte Dar al-fana (kaduvuse koja, selle maailma).“5 Seejärel maeti datlipalmi tüvi Allahi Sõnumitooja käsul.

Pereliikmete saabumine Mediinasse

Rännates olid Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) ja hazrat Abu Bakr jätnud oma lapsed Mekasse. Õilsas hadithis, mille on edasi andnud imaam Buhari, jutustas hazrat Aiša: „Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles mulle: ‚Oo Aiša! Sind näidati mulle unes kaks korda. Ma nägin vist sinu kujutist rohelisel siidiriidetükil ja mulle öeldi: „Selle kujutise omanik on sinu tulevane naine.“’“ Pärast seda und (aasta pärast meie ema hazrat Hadidža surma) kihlusid meie isand Prohvet ja meie ema hazrat Aiša veel Mekas olles. Pulmi aga ei olnud veel peetud. Meie ema hazrat Aiša jutustas sellest nii: „Kui Allahi Sõnumitooja rändas Mediinasse, jättis ta meid ja oma tütred Mekasse. Kui ta oli Mediinasse jõudnud, saatis ta meie juurde oma vabastatud orja Zaid ibn Harisa ja Abu Rafi kahe kaameli ja 500 dirhemi taskurahaga, et nad ostaksid, mida võib vaja minna.

Minu isa saatis koos nendega ka Abdullah ibn Uraikiti kahe või kolme kaameliga ning kirjutas mu vennale Abdullahile kirja, käskides tal panna mu ema, mind ja mu õe Asma kaamelite selga ja meid teele saata. Mina, mu ema Umm Ruman, Allahi Sõnumitooja tütred hazrat Fatima az-Zahra ja Umm Kulsum, tema naine Sauda ning Umm Aiman ja Usama asusime kõik koos teele. Kui me jõudsime Kudaidi, ostis Zaid 500 dirhemi eest veel kolm kaamelit. Karavaniga ühines ka Talha ibn Ubaidullah. Kui me jõudsime Minast edasi paika nimega Baid, jooksis minu kaamel minema. Mina istusin kaameli seljas olevas kandetoolis (mahmil). Ema oli minu kõrval. Ema rabeles ja hüüdis: ‚Oh häda, mu tütreke! Oh häda, mu pruudike!‘ Allah Kõigekõrgem rahustas meie kaameli ja päästis meid. Lõpuks jõudsime Mediinasse. Mina laskusin kaameli seljast koos oma isa perega. Allahi Sõnumitooja pere laskus kaameli seljast oma tubade ees.“

„Kui ma ei oleks seda (Hannanat) emmanud, oleks see lahusolekust minuga nutnud kuni Ülestõusmispäevani“ Hadith šarif

Meie ema hazrat Aiša elas mõnda aega oma isa hazrat Abu Bakri majas. Nende pulmad peeti pärast Badri lahingut (gazva).

Kui õnnelik on see,
kes loeb Koraani!
Kui ta kuuleb azanit ja ikamatit,
on tema süda usku (imanit) täis!

Azan al-Muhammadi

Kui Masdžid an-Nabi oli ehitatud, ei olnud mingit korda, kuidas teatada namazi aja saabumisest ja kutsuda moslemeid mošeesse. Öeldi lihtsalt: „Assalatu džamia (Tulge namazile)!“

Ühel päeval pidas meie isand Allahi Sõnumitooja nõu oma kaaslastega ja küsis, kuidas namazi aegadel usklikke mošeesse kutsuda. Mõned ütlesid, et namazi aegade teatamiseks tuleks nagu kristlased lüüa nakusi ehk kella; mõned, et tuleks nagu juudid puhuda sarve. Teised avaldasid arvamust: „Süütame namazi ajal lõkke ja tõstame selle kõrgele.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ei võtnud ühtki ettepanekut vastu.6

Abdullah ibn Zaid ibn Saalaba ja hazrat Umar nägid unes, kuidas azanit hüütakse. Hazrat Abdullah tuli meie armsa Prohveti juurde ja jutustas oma unenäo nii: „Ma nägin meest, kes oli end mähkinud rohelisse salli ja sidunud ümber niudelina ning hoidis käes kella. Ma küsisin temalt: ‚Kas sa müüd mulle kella, mis sul käes on?‘ Ta küsis: ‚Mida sa sellega teed?‘ Kui ma vastasin: ‚Ma löön seda, et teatada namazi aegu‘, ütles too mees: ‚Ma õpetan sulle midagi paremat‘, pöördus kibla poole ja hakkas valju häälega hüüdma: ‚Allahu akbar, Allahu akbar…‘ Kui ta oli lõpetanud, ütles ta: ‚Ja kui sa tõused namazile‘ ning kordas azanit ja lisas lõpu poole lause ‚Kad kamatis-salatu‘.“

Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Uni on tõde. Õpeta need sõnad Bilalile, et ta neid hüüaks!“ Seda nimetati azaniks.7

Hazrat Bilal ronis Masdžid aš-šarifi lähedal olevale kõrgele katusele ja hüüdis esimese azani nende sõnadega, mis talle olid õpetatud.

Kui hazrat Umar kuulis azani häält, tuli ta jooksuga meie isand Allahi Sõnumitooja juurde. Ta teatas, et oli unes näinud täpselt samu sõnu, mida hazrat Bilal hüüdis. Sel ööl olid sama und näinud ka mõned teised õilsad kaaslased. Just siis ilmutati suura al-Džuma 9. püha salm ning nii anti see teada ka ilmutuse kaudu.

Ühel päeval, hommikuse namazi ajal, hüüdis Bilal al-Habaši meie armsa Prohveti ukse ees kaks korda: „As-salatu hairun minan-naum.“8 Meie isand Prohvetile meeldis see. Ta ütles: „Oo Bilal, kui kaunis sõna! Ütle seda ka hommikuse namazi azanit hüüdes.“ Nii hakati neid sõnu ütlema ka hommikuses azanis.

Bilal al-Habaši, kes oli muezzin kuni meie Prohveti surmani, oli võimsa, väga kauni ja liigutava häälega. Kui ta hakkas azanit hüüdma, kuulasid kõik suure armastuse ja vaimustusega ning olid endast väljas. Azanit hüüdes pani ta kõik nutma.

See, et õilsad kaaslased kutsusid üksteist namazi aegadel azan al-Muhammadiga mošeesse, tundus Mediina ebajumalakummardajatele ja juutidele väga kummaline. Kui azanit hüüti, pilkasid ja narrisid nad seda. Nende narrimise kohta ütles Allah Kõigekõrgem Püha Koraanis tähenduse järgi: „Kui te kutsute azaniga namazile, teevad nad sellest mängu ja nalja. See on nii seepärast, et nad on rahvas, kes ei mõista.“9

Muezzin hüüdis, siis seisis ja ütles ikamati,
pööras näo Kaaba poole ja tegi kavatsuse (nijja).
Kui usklikud seda kuulsid, kuulasid nad aukartusega,
siis asusid namazile ja teenisid oma Issandat.

Ashab as-Suffa

Meie isand Prohvet laskis Masdžid an-Nabi põhjaseina äärde teha datlipalmi okstest varjualuse. Ta käskis, et seal elaksid Mekast rännanud vallalised kaaslased, kellel ei olnud vara ega maad.10 Need vallalised kaaslased ning ansaride ja muhadžiride vaesed elasid Masdžid an-Nabi kõrval suure lehtkatuse all, mida kutsuti Suffaks, ning tegelesid teadmiste õppimise ja õpetamisega. Nende arv kõikus kümnest neljasajani. Enamasti oli neid seitsekümmend. Need kaaslased ei lahkunud iial meie isand Allahi Sõnumitooja juurest ega jäänud kunagi kõrvale tema suhbadest. Päeval ja öösel lugesid nad Püha Koraani, õppisid teadmisi ja õppisid pähe õilsaid hadithe. Suurema osa päevadest veetsid nad paastudes ega lahkunud hetkekski jumalateenimisest (ibadat) ja kuulekusest. Need, kes seal välja õpetati, saadeti äsja moslemiks saanud hõimude juurde ning nad õpetasid neile Püha Koraani ja üllast sunnat, see tähendab islamiusku. Need õnnistatud kaaslased, kellel oli väga palju voorusi, olid suur teadmiste ja tarkuse armee. Meie isand Prohvet armastas neid väga; ta istus koos nendega, vestles nendega ja sõi koos nendega. Neid, kes seal elasid, nimetati Ashab as-Suffaks. Ühel päeval vaatas meie isand Allahi Sõnumitooja Ashab as-Suffa poole ja mõtles, kui äärmiselt vaesed nad on. Sellele vaatamata teenisid nad Allahit rahuliku ja särava südamega. Meie isand Prohvet halastas nende peale ja ütles neile: „Oo Ashab as-Suffa! Rõõmusõnum teile! Kui minu ummasse jääb keegi, kes on rahul nende raskete oludega, milles teie praegu elate, on ta kindlasti üks minu sõpradest.“

„Kui te kutsute azaniga namazile, teevad nad sellest mängu ja nalja. See on nii seepärast, et nad on rahvas, kes ei mõista“ Al-Maida: 58

Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) hoolitses kõigepealt nende valitud kaaslaste vajaduste eest ja püüdis alles seejärel rahuldada oma perekonna (Ahl al-Bait) vajadusi. Abu Huraira jutustas: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle kõrval ei ole teist jumalat: mõnikord surusin ma näljast kõhu vastu maad, mõnikord aga surusin maast võetud kivi vastu kõhtu. Jälle olin ma sellises olukorras. Sel päeval olin istunud tee äärde, mida mööda Allahi Sõnumitooja masdžidisse läks. Siis tuli minu juurde mõlema maailma ehe, kes on saadetud halastuseks maailmadele, valgust kiirates. Ta mõistis minu olukorda, naeratas ja ütles: ‚Oo Abu Huraira!’ Kui ma vastasin: ‚Mu elu olgu sulle ohvriks, räägi, oo Allahi Sõnumitooja!’, ütles ta: ‚Tule minuga.‘ Ma järgnesin talle kohe. Ta astus oma õnnistatud koju. Kodus oli tass piima. Ta ütles: ‚Mine nüüd Ahl as-Suffa juurde. Kutsu nad minu juurde.‘ Kui ma läksin neid kutsuma, mõtlesin endamisi: ‚Kuidas peaks üks tass piima jätkuma kogu Ahl as-Suffale? Kas mulle jääb ka sõõmukenegi?…‘ Ma kutsusin nad. Me tulime õnnistatud koju, palusime luba ja astusime sisse. Kui me olime sobivatele kohtadele istunud, ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: ‚Oo Abu Huraira! Võta see piimatass ja anna neile!’ Ma võtsin tassi ja andsin selle järjest oma sõpradele. Igaüks võttis tassi, jõi, kuni oli kõhu täis, ja andis selle mulle tagasi. Iga kord, kui ma selle tagasi sain, nägin, et tass ei olnud sugugi tühjenenud, vaid oli piima täis nagu enne. Nii pakkusin ma seda kõigile tulnud sõpradele. Kõik jõid ja said kõhu täis. Siis võttis Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tassi, naeratas mulle ja ütles: ‚Oo Abu Huraira! Nüüd oleme jäänud ainult mina ja sina, kes pole piima joonud. Istu nüüd ka sina ja joo!’ Ma istusin ja jõin. Ta ütles: ‚Joo veel!’ Ma jõin. Meie isand ütles mitu korda ‚Joo!‘ ja iga kord jõin ma. Lõpuks ütlesin: ‚Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma ei jaksa enam juua. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on saatnud sind tõelise usuga: ma olen täiesti kõhu täis.‘ Siis ütles ta: ‚Anna siis tass mulle.‘ Ma andsin selle talle. Pärast seda, kui ta oli Allah Kõigekõrgemat kiitnud (hamd) ja ülistanud, ütles ta basmala ja jõi piima.“

Mediina kaaslased tundsid enneolematut armastust nende silmapaistvate kaaslaste vastu, kes õppisid masdžidis teadmisi, jätmata vahele ühtki meie isand Allahi Sõnumitooja suhbat. Ühel õhtul tuli üks Suffa kaaslastest, kel näljast enam jõudu ei olnud, meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja kirjeldas oma olukorda. Meie isand Prohvet küsis oma õnnistatud kodust, kas seal on midagi süüa. Kui ta sai vastuse: „Praegu ei ole kodus peale vee midagi“, ütles ta seal viibivatele kaaslastele: „Kes võtab selle näljase külaliseks?“ Üks Mediina õilsatest kaaslastest jõudis kõigist ette ja ütles: „Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Mina võõrustan teda.“ Ta viis külalise koju ja ütles oma naisele: „Valmista midagi, et kostitada Allahi Sõnumitooja külalist.“ Naine vastas: „Praegu ei ole meil kodus midagi peale laste toidu.“ Kaaslane ütles: „Pane kõigepealt lapsed magama ja too siis see toit.“ Siis võttis ta toidu, mida jätkus vaid ühele inimesele, ja astus tuppa, kus külaline oli. Ta pani toidu lauale ja kutsus teda sööma. Kui nad koos sööma hakkasid, tõusis ta, tegi nagu parandaks lampi ja kustutas selle. Siis istus ta pimedas uuesti laua äärde. Ta tegi liigutusi, nagu sööks, ja ootas, kuni külaline kõhu täis saab. Kui külaline oli kõhu täis saanud, koristas ta laua. Sel ööl olid nad koos lastega hommikuni näljas. Kui nad hommikul meie isand Prohveti juurde läksid, ütles ta: „Allah Kõigekõrgem oli rahul sellega, mida te täna öösel tegite.“ Seejärel saatis Allah Kõigekõrgem alla suura al-Hašr 9. püha salmi ja ütles tähenduse järgi: „Nad (ansarid) eelistavad (muhadžire) iseendale, isegi kui neil endil on puudus ja häda.“

Üks värsirida:

Mis ka ei juhtuks, sõbrast rääkida on kõige magusam!

Südamete Sultani suhba

Et oma õilsaid kaaslasi kasvatada ja küpsetada, pidas meie isand, universumi uhkus (sallallahu alaihi va sallam), Masdžid an-Nabis võrratuid suhbasid ja valas nende südametesse faizi ja õnnistusi, mida Allah Kõigekõrgem oli talle andnud. Need, kellele sai osaks au osaleda meie isand Prohveti suhbas, tundsid juba esimesel suhbal oma südames suurt muutust ja jõudsid väga kõrgete jumalike tunnetusteni (marifat). Nende suhbade õnnistuse läbi hakkasid õilsad kaaslased armastama kõigepealt meie armsat Prohvetit ja seejärel kõiki oma kaaslastest vendi rohkem kui omaenda elu. Allah Kõigekõrgem on neid pühades salmides kiitnud. Meie isand Allahi Sõnumitooja juures istusid nad nii viisakalt ja tähelepanelikult, nagu oleks neile pähe laskunud lind, kes lendaks ära väikseimagi liigutuse peale. Nii said õilsatest kaaslastest pärast prohveteid ja suuri ingleid kõigist loodutest kõige vooruslikumad ja kõrgemad. Meie isand Allahi Sõnumitooja seletas ja õpetas oma kaaslastele pisiasjadeni meie usu käske ja keelde: usu ja islami tingimusi; kõiki namazi, paastu, hadži ja zakaadi sätteid; pühade salmide tafsiri; milline toit ja riietus on haram ja milline halal; vannet, tõotust (nazr)11 ja lepitust (kaffarat); kaubanduse teadmisi; söömise ja joomise, riietumise, kohtumise, vestlemise ja tervitamise kombeid; suhteid naabrite, sugulaste ja sõpradega; abielu, ülalpidamise, pärimisjärjekorra ja pärandi sätteid; kohtuasju, karistusi, lepinguid ja ühisettevõtmisi; tervise teadmisi; vaenlasega võitlemist ja sõjaõigust… ühesõnaga kõiki islamiusuga seotud teadmisi algusest lõpuni, nii teispoolsuse kui ka selle maailma kohta. Ta seletas neid nii, et kõik said aru, ja kordas asja, mida ta pidas tähtsaks, kolm korda.12 Naisi puudutavaid teadmisi õpetas ta neile oma õnnistatud abikaasade kaudu.

Džibrili hadith

Moslemite kangelaslik imaam, üks kõrgemaid õilsate kaaslaste seas, kes oli kuulus selle poolest, et rääkis alati tõtt, meie armas suurmees Umar ibn Hattab radijallahu anhu ütleb:

– Oli üks päev, mil mõned meist, õilsatest kaaslastest, viibisime Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juures ja teenisime teda. See päev ja see tund olid nii auväärsed, nii väärtuslikud ja nii kordumatud. Sel päeval sai meile osaks au viibida Allahi Sõnumitooja suhbas ja tema läheduses ning näha tema kaunist palet, mis on hingedele toiduks ning südametele rõõmuks ja õndsuseks. (Et kirjeldada selle päeva au ja väärtust, ütles ta: „Oli üks päev, mil…“ Kas saab olla aega, mis oleks nii auväärne ja väärtuslik kui päev, mil inimesel oli antud näha Džibrili alaihis-salam inimese kujul, kuulda tema häält ja kuulda teadmisi, mida Allahi teenijad vajavad, nii kaunilt ja selgelt Allahi Sõnumitooja õnnistatud suust?)

„Oo Ashab as-Suffa! Rõõmusõnum teile! Kui minu ummasse jääb keegi, kes on rahul nende raskete oludega, milles teie praegu elate, on ta kindlasti üks minu sõpradest“ Hadith šarif

Sel hetkel tuli meie juurde üks mees, otsekui oleks tõusnud kuu. Tema riided olid väga valged ja juuksed söemustad. Temal ei paistnud teekonna märke – ei tolmu, mulda ega higi. Mitte keegi meist, Allahi Sõnumitooja kaaslastest, ei tundnud teda. See tähendab, et ta ei olnud keegi neist, keda me olime näinud ja tundsime. Ta istus Allahi Sõnumitooja ette. Oma põlved asetas ta päris tema õnnistatud põlvede vastu. (Tulija oli Džibril. Ta oli võtnud inimese kuju. Džibril alaihis-salam istus nii, et see näitaks midagi tähtsat. See näitab, et usuteadmisi õppides ei ole õige häbeneda ja et õpetajale ei sobi uhkus ega kõrkus. Selle käitumisega õpetas Džibril alaihis-salam õilsatele kaaslastele, et igaüks peab küsima õpetajatelt vabalt ja kõhklematult, mida ta usu kohta teada tahab. Sest ei ole õige häbeneda usu õppimist ega kohkuda tagasi Allah Kõigekõrgema õiguse täitmisest, selle õpetamisest ja õppimisest.)

See auväärne mees pani oma käed meie isand Õilsaima Sõnumitooja õnnistatud põlvedele ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Räägi mulle islamist, sellest, mida tähendab olla moslem.“

Õilsaim Sõnumitooja ütles: „Islami esimene tingimus on öelda usutunnistus (kalimat aš-šahada). (Usutunnistuse ütlemine tähendab öelda: ‚Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.‘ See tähendab, et mõistusega ja suguküpsusikka jõudnud inimene, kes suudab rääkida, peab ütlema: ‚Ei maa peal ega taevas ole midagi ega kedagi peale Tema, kes oleks väärt, et Teda teenitaks ja kummardataks.

Tõeline teenitav (mabud) on ainult Allah Kõigekõrgem. Tema olemasolu on paratamatu (vadžib al-vudžud). Temas on kõik täiuslikkus. Temas ei ole ühtki puudust. Tema nimi on Allah‘, ja peab seda südames kindlalt uskuma. Ja veel peab ta ütlema: ‚See ülev isik roosaka jumega, valge ja punaka, särava ja armsa näoga, mustade kulmude ja mustade silmadega, laia õnnistatud otsaesisega, kauni iseloomuga, kelle vari ei langenud maha ja kes rääkis leebeid sõnu; keda kutsuti araablaseks, sest ta sündis Araabias Mekas, ja kelle nimi oli Muhammed, Hašimi järeltulija Abdullahi poeg, on Allah Kõigekõrgema teenija ja Sõnumitooja, see tähendab Tema Prohvet.‘)

Seejärel: sooritada namaz, kui selle aeg saabub. Anda oma varast zakaati. Paastuda õnnistatud ramadaanikuus iga päev. Ja et see, kes suudab, teeks elus ühe korra hadži.“

Kui see mees kuulis Allahi Sõnumitoojalt neid vastuseid, ütles ta: „Sa rääkisid tõtt, oo Allahi Sõnumitooja!“ Meie, kuulajad, imestasime, et ta nii küsib kui ka ise vastust kinnitab.

Sama mees ütles jälle: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ütle mulle ka, mis on iman (usk).“ (Selles õilsas hadithis ei tule mõelda sõna iman sõnaraamatulisele tähendusele, sest sõnaraamatuline tähendus on ‚tõeks pidama ja uskuma‘ ning teadmatute araablaste seas ei olnud kedagi, kes seda ei teadnud. Kuidas oleksid siis õilsad kaaslased (radijallahu taala anhum adžmain) võinud seda mitte teada? Džibril alaihis-salam tahtis õpetada õilsatele kaaslastele imani tähendust. Siin küsitakse, mida islamis nimetatakse imaniks.) Ja Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) teatas, et iman on kuue kindla asja uskumine, nii: „Kõigepealt uskuda Allah Kõigekõrgemasse, Tema inglitesse, Tema raamatutesse, Tema sõnumitoojatesse, Viimsesse päeva (ahirat), kadari (saatusesse) ja sellesse, et hair (hea) ja šarr (halb) on Allah Kõigekõrgemalt.“ See mees ütles jälle: „Sa rääkisid tõtt“, ja kinnitas vastust.

Siis ütles ta jälle: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ütle mulle ka, mis on ihsan.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „See on teenida Allah Kõigekõrgemat nii, nagu sa näeksid Teda. Sest kuigi sina Teda ei näe, näeb Tema sind kindlasti.“ See mees ütles jälle: „Oo Allahi Sõnumitooja! Räägi mulle Ülestõusmispäevast (kijamat)!“ Sõnumitooja alaihis-salam ütles: „Selles küsimuses ei tea küsitav rohkem kui küsija.“ Mees ütles: „Siis räägi mulle selle tunnustest.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Need on, et džarijad (orjatarid) sünnitavad oma isandad ja et sa näed paljajalgseid, alasti ja vaeseid karjuseid (rikkaks saanutena) omavahel võistlemas, kes ehitab kõrgema hoone.“ Seejärel pöördus mees ümber ja lahkus. Allahi Sõnumitooja pöördus minu poole ja küsis: „Oo Umar! Kas sa tead, kes see küsija oli?“ Ma vastasin: „Allah Kõigekõrgem ja Tema Sõnumitooja teavad paremini.“ Siis ütles Allahi Sõnumitooja: „See oli Džibril (Džabrail). Ta tuli teile teie usku õpetama.“13 Meie armas Prohvet seletas asju oma kaaslastele vastavalt nende astmele usus, nii et nad võiksid aru saada.

Hazrat Umar, üks kõrgemaid õilsate kaaslaste seas, nägi ühel päeval masdžidisse minnes, et meie isand Allahi Sõnumitooja jutustab midagi hazrat Abu Bakr as-Siddikile. Ta läks nende juurde ja kuulas. Ka teised nägid seda, kuid hoidusid juurde minemast ja kuulamast. Järgmisel päeval, kui nad nägid hazrat Umarit, ütlesid nad: „Oo Umar! Eile rääkis Allahi Sõnumitooja teile midagi. Räägi, et ka meie õpiksime.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles nimelt alati: „Mida te minult kuulete, rääkige seda ka oma usuvendadele! Laske seda üksteisel kuulda!“ Hazrat Umar ütles: „Eile küsis hazrat Abu Bakr ühe Püha Koraani püha salmi tähendust, mida ta ei mõistnud, ja Allahi Sõnumitooja seletas seda talle. Ma kuulasin terve tunni, kuid ei saanud midagi aru.“ Prohvet seletas nimelt vastavalt hazrat Abu Bakri kõrgele astmele. Hazrat Umari aste oli nii kõrge, et meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Mina olen prohvetitest viimane. Pärast mind ei tule enam ühtki prohvetit. Kui pärast mind tuleks prohvet, oleks Umar saanud prohvetiks.“ Kuigi tema aste oli nii kõrge ja ta oskas väga hästi oma emakeelt, araabia keelt, ei mõistnud ta Püha Koraani tafsiri, mida Prohvet hazrat Abu Bakrile seletas. Abu Bakri aste oli tema omast palju kõrgem. Hazrat Abu Bakr, isegi Džibril alaihis-salam, küsis Allahi Sõnumitoojalt Püha Koraani tähenduse ja saladuste kohta. Allahi Sõnumitooja on seletanud oma kaaslastele kogu Püha Koraani tafsiri.

Õpetades oma kaaslastele usku, vaatas meie armas Prohvet ühtlasi läbi kohtuasju, kuulas tunnistajaid ja lahendas kõige raskemaid vaidlusi. Ta nägi suurt vaeva, et islamit tutvustada ja levitada ning et päästa Põrgu tulest kas või veel ühe inimese. Oma käitumise ja tegudega oli ta inimestele eeskujuks ning ta hoolitses ka selle eest, et usklike (mumin) kaitseks ebajumalakummardajate kurjuse eest võetaks vajalikud abinõud.

„Oo Umar! Kas sa tead, kes see küsija oli? See oli Džibril (Džabrail). Ta tuli teile teie usku õpetama“ Hadith šarif

Oo ilu, mis on valgus aulija silmis,
tule mulle appi, oo Looja valguse allikas!
Tolm sinu jalge all on kohl asfija silmadele,
tule mulle appi, oo Looja valguse allikas!
Ilma sinuta ei jõua keegi Tõeni,
sinu armu faizi läbi saab inimene vastuvõetuks,
sina oled „halastus maailmadele“, oo Sõnumitooja,
tule mulle appi, oo Looja valguse allikas!
Ma olen teinud mõõtmatult eksimusi ja patte,
olen saanud kirgede orjade sõbraks,
palu minu sõnakuulmatuse eest, oo Helde,
tule mulle appi, oo Looja valguse allikas!
Oo helduse allikas, Kõigekõrgema Sõnumitooja,
see eksimusi täis Selimi on su alamaim ori,
sinu lävelt otsib ta varjupaika ja palub sinu andi,
tule mulle appi, oo Looja valguse allikas!
Yavuz Sultan Selim (Selimi)