GAZVAD JA SARIJAD

Safar, gazva ja sarija

Universumi uhkus, meie isand (sallallahu alaihi va sallam) korraldas Mediina julgeoleku kaitsmiseks ja vaenlaste olukorra jälgimiseks sarijaid (rünnakusalku, üksusi), see tähendab väikesi sõjaväeüksusi. Nendes sarijates, millest Allahi Sõnumitooja ise osa ei võtnud, kuid mille ta saatis uskmatute vastu, oli osalejaid viiest neljasajani. Sõdu, milles meie isand Prohvet ise osales ja mida ta ise juhtis, nimetatakse sõnaga gaza (gazva). Sõjaväe sõttaminekut nimetatakse sõnaga safar.

Meie armas Prohvet võttis vaenlase ootamatute rünnakute ärahoidmiseks vajalikud julgeolekumeetmed: ta seadis Mediinas sisse valvekorra ja saatis välja patrulle.

Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tegi kakskümmend seitse sõjaretke (gazvat). Need on: Abva (Vaddan), Buvat, Esimene Badr (Safvan), Zul Ušaira, Badr (Badr al-Kubra), Karkarat al-Kadr, Banu Kainuka, Savik, Gatafan (Anmar, Zi Amr), Bahran (Banu Sulaim, Nadžran), Uhud, Hamra al-Asad, Banu Nadir, Väike Badr (Badr as-Sugra), Zat ar-Rika, Dumat al-Džandal, Muraisi (Banu Mustalik), Handak (Ahzab), Banu Kuraiza, Banu Lihjan, Gaba (Zi Karad), Haibar, Vadi al-Kura, Meka vallutamine, Hunain, Taif ja Tabuk.

Neist sõjaretkedest ainult üheksas toimus lahing. Need on: Badr (Badr al-Kubra), Uhud, Muraisi (Banu Mustalik), Handak (Ahzab), Banu Kuraiza, Haibar, Vadi al-Kura, Hunain ja Taif. Meka vallutati ilma lahinguta ja kogu selle rahvas sai moslemiteks.

Teistel sõjaretkedel lahingut ei toimunud: mõnel neist sõlmiti leping, mõnel vaenlane alistus; osa uskmatuid ei julgenud islami sõjaväega kohtuda ja suurem osa uskmatuid põgenes mägedesse ja kadus sinna niipea, kui kuulis, et islami sõjavägi läheneb.

Selle tarkusesõnaga leiavad kõik riigid pääsemise ja õnne:
„Ole valmis sõjaks, kui soovid rahu ja heaolu.“
Abdülhak Molla

„Ja võidelge Allah Kõigekõrgema teel nende vastu, kes teiega sõdivad. Kuid ärge astuge üle piiri ega minge liiale“ Al-Bakara: 190

Meie isand Allahi Sõnumitooja saadetud sarijad

Esimesed sarijad – hazrat Hamza väesalk

Ebajumalakummardajaid tuli kaubanduslikult ja majanduslikult nõrgestada ning mõistusele tuua. Selleks oli vaja katkestada Süüria kaubateed. Sel ajal kuuldi, et Mediina lähedalt liigub mööda üks ebajumalakummardajate karavan. Hidžra esimese aasta seitsmenda kuu, ramadaani alguses käskis meie armas Prohvet kohe sõjaretkeks valmistuda ja määras hazrat Hamza kolmekümne ratsaniku ülemaks. Ta soovitas tal karta Allah Kõigekõrgemat ja kohelda oma alluvaid hästi ning ütles seejärel: „Minge sõjaretkele Allah Kõigekõrgema teel, Allah Kõigekõrgema nime meenutades! Võidelge nendega, kes ei tunnista Allah Kõigekõrgemat …“ Ta andis hazrat Hamzale valge lipu ja saatis ta teele.

Hazrat Hamza asus oma ratsanikega teele ebajumalakummardajate karavani poole, mida kaitses kolmsada ratsanikku. Kui Damaskusest Mekasse suunduv karavan jõudis paika nimega Sifr al-Bahr, kohtusid nad mudžahididega. Aulised kaaslased asusid kohe lahingurivistusse ja olid võitluseks valmis. Sel hetkel jõudis kohale seal viibinud Madždi ibn Amr al-Džuhani ja astus nende vahele. Madždi ibn Amr al-Džuhani oli mõlema poole liitlane. Nähes, et moslemeid on väga vähe ja ebajumalakummardajaid väga palju, arvas ta, et moslemid võidakse lüüa. Lootes, et moslemite riik kestab igavesti, hakkas ta vahendajaks ja hoidis mõlemad pooled võitlusest tagasi. Seejärel pöördusid hazrat Hamza ja tema kaaslased Mediinasse tagasi. Kui Madždi teost meie isand Prohvetile teatati, avaldas ta rahulolu ja ütles: „Ta on teinud õnnistatud, hea ja õige teo.“1

Ubaida ibn Harisi väesalk

Seejärel sarijate saatmine jätkus. Hazrat Ubaida ibn Haris sai oma juhtimise alla umbes kuuskümmend või kaheksakümmend mudžahidi ja ta saadeti Rabigisse. Niipea kui kaks väge teineteisega kohtusid, hakkasid mõlemad pooled nooli laskma. Islami sõdalastest laskis esimese noole Saad ibn Abi Vakkas. Abu Sufjani juhitud kakssada ebajumalakummardajat arvasid, et suurem osa islami sõjaväest on varitsuses, ja püüdsid moslemeid kartes põgenedes pääseda.2

Võidelgem Allahi teel ja võitkem au, jah, au …
Koraanis tõotab hazrat Jazdan meile võitu.

„Minge sõjaretkele Allah Kõigekõrgema teel, Allah Kõigekõrgema nime meenutades! Võidelge nendega, kes ei tunnista Allah Kõigekõrgemat“ Hadith šarif

Meie isand Allahi Sõnumitooja sõjaretked (gazvad)

Esimesed sõjaretked – Vaddani sõjaretk

Seda nimetatakse ka Abva sõjaretkeks. See on Allahi Sõnumitooja esimene sõjaretk. See toimus kaheteistkümnendal kuul pärast hidžrat. Mediinasse jäeti asetäitjaks hazrat Saad ibn Ubada. Kuraišlaste ja Banu Damra hõimu vastu mindi kuuekümne mehega. Lippu kandis hazrat Hamza. Mekalastega kokku ei puututud. Jõuti paika nimega Vaddan. Banu Damra hõimuga sõlmiti kirjalik leping. Selle järgi:

1. Damra pojad ei aita mingil juhul vaenlast,

1. Damra poegade elu ja vara on moslemite kaitse all,

1. vastutasuks tõttavad Damra pojad kohe appi, kui meie isand Prohvet neid sõtta kutsub.

Buvati sõjaretk

See on Allahi Sõnumitooja teine sõjaretk. Oli hidžra teise aasta rabi al-avvali kuu. Mediinasse jäeti asetäitjaks hazrat Saib ibn Usman ibn Mazun. Kui saadi teada, et Abu Sufjani juhitud sajaliikmeline ebajumalakummardajate karavan liigub kahe tuhande viiesaja kaameliga Damaskusesse, mindi kahesaja mehega kuraišlaste karavanile vastu. Kuigi kogu ümbrus otsiti samm-sammult läbi kuni Buvati mäeni, ei õnnestunud ebajumalakummardajaid kinni püüda.

Zul Ušaira sõjaretk

See toimus kuueteistkümnenda kuu alguses pärast hidžrat. Saadi teade, et Abu Sufjani juhtimisel liigub Damaskusesse suur Meka ebajumalakummardajatele kuuluv kaubakaravan. Allahi Sõnumitooja jättis enda asemele asetäitjaks Abu Salama ibn Abdulasadi. Lipu andis ta hazrat Hamzale (radijallahu anhu). Neil oli kolmkümmend kaamelit, millel nad kordamööda ratsutasid. Umbes saja viiekümne või kahesaja mudžahidiga jõudsid nad paika nimega Ušaira ja ootasid seal mitu päeva. Karavani kätte saada aga ei õnnestunud. Nad sõlmisid Mudlidži poegadega rahu ja pöördusid Mediinasse tagasi.

Esimene Badri sõjaretk

Seda nimetatakse ka Safvani sõjaretkeks. Buvati sõjaretkelt naasmisest oli möödunud vaid mõni päev, kui saadi teade, et kuraišlane nimega Kurz ibn Džabir al-Fihri on koos oma meestega rünnanud Džamma mäge ja ajanud minema seal karjatatud veised ja kaamelid.

Meie isand Prohvet jättis enda asemele asetäitjaks Zaid ibn Harisa ja asus koos osaga kaaslastest teele sündmuspaigale. Seekord andis ta lipu hazrat Alile.

Kui mudžahidid sündmuspaigale jõudsid, olid Kurz ja tema kaaslased loomad maha jätnud ja oma jäljed segi ajanud. Kuigi iga kivi alt otsiti kuni Badri Safvani oruni, ei leitud neid.

Abdullah ibn Džahši väesalk (Batn an-Nahla sarija)

Ühel päeval tahtis meie isand Prohvet saata Nahlasse sarija, et kuraiši ebajumalakummardajaid jälgida. Saadetavate sõdurite ülemaks tahtis ta määrata hazrat Abu Ubaida ibn Džarrahi. Kui Abu Ubaida ibn Džarrah selle käsu sai, hakkas ta nutma valust, et peab meie Prohvetist kaugel olema.

„Rõõmusõnum neile, kes surevad hadži teel, ja neile, kes lähevad Allahi teel sõjaretkele!“ Hadith šarif

Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) määras tema asemel ülemaks hazrat Abdullah ibn Džahši.3

Abdullah ibn Džahš oli üks neist, kes järgisid islamit vaimustusega. Kui ta moslemiks sai, piinasid uskmatud teda kujuteldamatult, kuid ta pani neile usu jõul vastu ja talus nende piinu ja vaevu vankumatult. Seepärast oli meie isand Prohvet öelnud tema kohta oma kaaslastele: „Tema talub teie seast kõige paremini nälga ja janu.“ Abdullah ibn Džahš oli kuulnud rõõmusõnumeid, mida meie isand Allahi Sõnumitooja oli šahiididele andnud, ja ihkas alati šahiidiks saada. Lahingutes võitles ta kangelaslikult kõige eesreas.

Hazrat Abdullah ibn Džahš jutustab: „Sel päeval kutsus Sõnumitooja alaihis-salam mind pärast öise namazi sooritamist enda juurde ja ütles: ‚Tule homme varahommikul minu juurde. Võta ka oma relvad kaasa. Ma saadan sind ühte kohta.‘

Hommikul läksin mošeesse. Mul olid kaasas mõõk, vibu, nooled ja kott ning kõrval kilp. Pärast hommikuse namazi juhtimist läks Sõnumitooja alaihis-salam koju. Kuna ma olin tulnud varem, ootasin ukse ees. Ta leidis muhadžiride seast mõned, kes pidid minuga kaasa minema. Ta ütles: ‚Ma määrasin sinu nende ülemaks‘ ja andis mulle kirja. Ta ütles: ‚Mine! Ava kiri, kui oled kaks ööd teel olnud. Toimi nii, nagu seal on kästud.‘ Ma küsisin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mis suunas ma minema pean?‘ Ta vastas: ‚Hoia Nadždija teed. Pööra Rakija poole, kaevu juurde!’“

Kui Abdullah ibn Džahš määrati Nahla retke ülemaks, anti talle esimest korda tiitel amir al-muminin (usklike emiir). Ta oli islamis esimene emiir, keda selle nimega kutsuti. Kui nad kahe päeva pärast kaheksa- või kaheteistkümnemehelise üksusega Malali paika jõudsid, avas ta kirja. Selles oli kirjutatud:

„Bismillahirrahmanirrahim. Kui oled selle kirja läbi lugenud, mine Allah Kõigekõrgema nime ja õnnistusega edasi, kuni laskud Meka ja Taifi vahel asuvasse Nahla orgu. Ära sunni ühtki oma kaaslast endaga kaasa tulema! Jälgi Nahla orus kuraišlasi ja kuraišlaste karavani, käi nende kannul ja kontrolli neid. Anna meile nende kohta teada.“

Pärast kirja lugemist ütles amir al-muminin hazrat Abdullah ibn Džahš: „Me oleme Allah Kõigekõrgema teenrid ja me kõik pöördume Tema juurde tagasi. Ma kuulsin ja kuuletusin. Ma täidan Allah Kõigekõrgema ja Tema armsa Sõnumitooja käsu.“ Ta suudles kirja ja asetas selle austuse märgiks oma pea peale. Seejärel pöördus ta oma kaaslaste poole ja ütles: „Kes teist ihkab šahiidiks saada, see tulgu minuga. Kes ei taha tulla, võib tagasi minna. Ma ei sunni kedagi teist. Kui te ei tule, lähen ma üksi ja täidan Sõnumitooja alaihis-salam käsu.“ Tema kaaslased vastasid ühest suust: „Me kuulsime meie isand Prohveti käske. Me kuuletume Allah Kõigekõrgemale, Allahi Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam) ja sinule. Mine Allah Kõigekõrgema õnnistusega, kuhu iganes soovid.“

See väike sõjavägi, kus oli ka hazrat Saad ibn Abi Vakkas, liikus Hidžaasi poole ja jõudis Nahlasse. Nad peitsid end ühte paika ja hakkasid sealt mööduvaid kuraišlasi jälgima. Sel ajal möödus üks kuraiši karavan. Kaamelid olid koormatud. Mudžahidid lähenesid karavanile ja kutsusid selle inimesi islamisse; kui need ei nõustunud, alustasid nad võitlust. Ühe nad tapsid ja kaks võtsid vangi; üht ei suutnud nad kätte saada, sest too oli ratsa. Kogu uskmatute vara jäi mudžahididele. Abdullah ibn Džahš eraldas sellest sõjasaagist viiendiku meie isand Allahi Sõnumitoojale. See oli esimene sõjasaak, mille moslemid said.4

Meie isand Prohvet selgitas vangidele islamit ja kutsus neid uskuma. Hakam ibn Kaisan sai moslemiks. Usman ibn Kaisan lükkas islami tagasi ja läks Mekasse.

Masdžid al-Kiblatain

Meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) hidžrast Mediina al-Munavvarasse oli möödunud seitseteist kuud. Seni olid nad alati sooritanud namazi, pöördudes Jeruusalemmas (Kuds aš-šarif) asuva Bait al-Makdisi poole. Neil päevil jõudis meie isand Allahi Sõnumitoojani jutt, et juudid ütlevad: „Kui imelik asi! Tema usk on meie omast erinev, aga tema kibla on sama, mis meil!“ Need jutud haavasid tema õnnistatud südant.

Ühel päeval, kui Džibril alaihis-salam tuli, ütles meie Prohvet talle: „Oo Džibril! Ma soovin, et Allah Kõigekõrgem pööraks mu näo juutide kiblast Kaaba poole.“

Džibril alaihis-salam vastas: „Mina olen ainult teener. Palu seda Allah Kõigekõrgemalt!“

Seejärel saadeti alla suura al-Bakara 144. püha salm. Selles öeldi tähenduse järgi: „(Oo Minu Habib!) Me näeme tõesti, kuidas su nägu ikka ja jälle taeva poole pöördub (oodates ilmutuse saabumist). Seepärast pöörame Me sind kibla poole, millega sa oled rahul. Pööra nüüd oma nägu Masdžid al-Harami (Kaaba) poole. (Oo usklikud!) Ka teie pöörake namazides oma näod selles suunas, kus iganes te olete. Kahtlemata teavad need, kellele on antud Raamat, kindlasti, et see kibla muutmine on tõde nende Issandalt. Allah Kõigekõrgem ei ole aga teadmatu sellest, mida nad teevad.“

Kui see püha salm saadeti alla teisipäeval šabani kuu keskel, juhtis meie isand Allahi Sõnumitooja Banu Salima mošees oma kaaslastele keskpäevast või pärastlõunast namazi. Namazi kolmanda rakaadi ajal tuli käsk pöörduda Kaaba poole. Niipea kui ta ilmutuse sai, pöördus ta Kaaba al-Muazzama poole. Ka õilsad kaaslased järgisid meie isand Habib al-akrami ja pöördusid sinnapoole. Sellest ajast peale nimetatakse seda mošeed Masdžid al-Kiblatainiks, see tähendab kahe kiblaga mošee.

Meie isand Allahi Sõnumitooja käis ka Kubas, ehitas oma õnnistatud kätega uuesti esimesena ehitatud mošee mihrabi ja uuendas mošee seinu.5

„Oo Džibril! Ma soovin, et Allah Kõigekõrgem pööraks mu näo juutide kiblast Kaaba poole“ Hadith šarif

Moslemite esimene kibla oli loodes asuv Masdžid al-Aksa. See oli ka juutide kibla. Juudid pilkasid õilsaid kaaslasi, öeldes, et moslemid pöörduvad nende kibla poole. Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) palus Ülevat Allahit, et meie kiblaks saaks Kaaba al-Muazzama. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja juhtis selles mošees keskpäevast namazi (teise jutustuse järgi pärastlõunast namazi), saadeti alla püha salm, mille tähendus on „Pöörduge Kaaba poole“, ja ta pöördus kagus asuva Kaaba al-Muazzama poole. Seepärast nimetatakse seda mošeed Masdžid al-Kiblatainiks, see tähendab kahe kiblaga mošee.