Teekond Mekast Taifi

Ta kutsub Taifi elanikke usule

Kuigi ebajumalakummardajad olid näinud meie armsalt Prohvetilt väga palju imesid, ei hakanud nad kangekaelsusest uskuma; lisaks ei lakanud nad piinamast ja rõhumast oma lapsi, vendi ja õdesid, sugulasi ja sõpru, kes olid moslemiteks saanud. Nende üha karmimaks muutuv ülekohus ja piinamine kurvastas meie armsat Prohvetit väga. Ta mõtles minna Meka lähedal asuvasse Taifi ja kutsuda sealseid elanikke islamisse. Seepärast võttis ta kaasa Zaid ibn Harisa ja tuli Taifi.

Ta kohtus Amri poegade Abd Jalili, Habibi ja Masudiga, kes kuulusid Taifi kõige tähtsamate meeste hulka. Ta rääkis neile islamist ja palus neil uskuda Allah Kõigekõrgemasse. Nad ei hakanud uskuma, vaid solvasid teda ja ütlesid koguni: „Kas Allah Kõigekõrgem ei leidnud prohvetiks saatmiseks kedagi muud peale sinu? Kas Allah Kõigekõrgem on võimetu saatma prohvetiks kedagi teist kui sind? Mine meie maalt minema, mine, kuhu tahad!… Sinu oma rahvas ei võtnud sinu sõnu vastu ja seepärast tulid sa siia, eks? Me vanume, et ka meie hoiame sinust eemale. Ühtki sinu soovi me ei täida.“

Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) lahkus nende juurest kurvalt. Kümme päeva või kuu aega kutsus ta Sakifi hõimu islamisse, kuid ükski neist ei hakanud uskuma; vastupidi, nad pilkasid teda, piinasid ja vilistasid välja. Nad panid lapsed ja noored ritta tee äärde, kust ta pidi mööda minema, lasid neil teda kividega loopida ja tema kallale tungida. Hazrat Zaid kattis oma kehaga meie Prohvetit kivide eest, mida Taifi noored viskasid, ja püüdis hoida, et talle mingit kahju ei sünniks. Hazrat Zaid tiirles meie armsa Prohveti ümber ja rabeles kõigest väest, et kivid teda ei tabaks. Et tema õnnistatud kehale kahju ei sünniks, ei hoolinud ta kividest, mis tabasid teda ennast. Kas ta polnudki oodanud võimalust oma elu just sellistel päevadel ohverdada? Ja nüüd loopisid nad kividega maailmade isandat ning püüdsid teda tagakiusamise ja piinamisega oma maalt välja ajada.

Kui hazrat Zaid jooksis siia-sinna, et kaitsta meie isand Allahi Sõnumitoojat, tabasid kivid üksteise järel tema pead, keha ja jalgu. Seepärast oli hazrat Zaid üleni verine. Ta andis kõik, mis tal oli, et kaitsta oma armsat Prohvetit, ja karjus kividega loopivatele julmuritele nii valjusti, kui jõudis: „Jätke järele!… Ärge lööge!… Tema on maailmade isand! Tema on Allahi Sõnumitooja! Tehke minu keha tükkideks, aga ärgu meie Prohvetile kahju sündigu!…“ Kivid, mis lendasid Zaid ibn Harisast üle ja jõudsid meie isand Allahi Sõnumitoojani, jätsid meie isanda õnnistatud jalad verd täis.

Kurvana, väsinult ja haavatult jõudis meie armas Prohvet kahe venna, Utba ja Šaiba viinamarjaaia juurde. Seal pühkis meie isand Allahi Sõnumitooja, kelle eest kõik usklikud tahavad oma elu ohverdada, oma õnnistatud jalgadelt voolanud vere.

Ta võttis abdesti ja sooritas puu all kaks rakaati namazi. Seejärel tõstis ta oma õnnistatud käed ja pöördus anuva palvega (munadžat) oma Issanda poole.

Viinamarjaaia omanikud vaatasid seda pealt. Nad olid näinud, mis oli tabanud meie isand Allahi Sõnumitoojat, ja olid tema üksilduse tunnistajad. Neis ärkas kaastunne ja nad saatsid talle oma orja Addasi kaudu viinamarju. Meie armas Prohvet lausus viinamarju süües basmala (Bismillahirrahmanirrahim). Ori, kes viinamarjad tõi, oli kristlane. Basmalat kuuldes ta imestas ja küsis: „Ma olen aastaid siinkandis olnud, aga pole kelleltki sellist sõna kuulnud. Mis sõna see on?“

Allahi Sõnumitooja küsis: „Kust sa pärit oled?“ Addas vastas: „Ma olen Niinivest.“ Allahi Sõnumitooja ütles: „Sa oled siis Junuse (alaihis-salam) maalt.“ Addas küsis: „Kust sina Junust tunned? Siinkandis ei tunne teda keegi.“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Ta on minu vend. Temagi oli prohvet, nagu mina.“

Addas ütles: „Selle kauni näo ja nende magusate sõnade omanik ei saa olla valetaja. Ma usun, et sina oled Allahi Sõnumitooja.“ Ta sai moslemiks ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma olen aastaid olnud nende julmurite, nende valetajate ori. Nad söövad ära igaühe õiguse. Nad petavad kõiki. Neil ei ole ühtki head külge. Maise vara kogumiseks ja oma himude rahuldamiseks on nad valmis igaks alatuseks. Ma vihkan neid. Ma tahan minna koos sinuga, saada au sind teenida, olla märklauaks lugupidamatusele, mida teadmatud ja rumalad sulle osutavad, ning ohverdada end, et kaitsta sinu õnnistatud keha.“2

Meie isand Allahi Sõnumitooja naeratas ja ütles: „Jää praegu oma isandate juurde! Õige pea kuuled sa minu nime igal pool. Siis tule minu juurde.“

„Jätke järele!… Ärge lööge!… Tema on maailmade isand! Tema on Allahi Sõnumitooja! Tehke minu keha tükkideks, aga ärgu meie Prohvetile kahju sündigu!“ Zaid ibn Harisa (radijallahu anhu)

Pärast mõningast puhkust asusid nad teele Meka poole. Kui Mekani oli jäänud kahe päeva teekond, nägi ta, et pilv heidab talle varju. Tähelepanelikult vaadates mõistis ta, et see on Džibril alaihis-salam. Seda sündmust jutustas meie armas Prohvet hiljem meie emale Aiša as-Siddikale.

Teoses „Sahih al-Buhari“ ja Ahmed ibn Hanbali teoses „Musnad“ on teatatud, et meie ema hazrat Aiša küsis ühel päeval: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sul on olnud päeva, mis oli valusam kui Uhudi päev?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas: „Ma vannun Allahi nimel, et sinu rahva käest kannatasin ma rohkem kui Uhudi lahingus olnud uskmatute käest. Kui ma esitlesin end Ibn Abd Jalil ibn Abd Kulalile (see tähendab, kui teatasin talle oma prohvetlusest ja kutsusin teda usule), ei võtnud ta seda vastu. Ma lahkusin nende juurest nii suures valus, et tulin endale alles siis, kui jõudsin paika nimega Karn as-Saalib. Seal tõstsin ma pea ja nägin, et pilv heidab mulle varju. Ma vaatasin ja nägin, et pilve sees seisab Džibril (alaihis-salam). Ta hüüdis mind ja ütles: ‚Oo Muhammed! Kõigekõrgem Allah kuulis, mida sinu rahvas sinust rääkis, ja teab, et nad ei taha sind kaitsta. Ta saatis sulle selle ingli, kellele on usaldatud mäed, et sa võiksid käskida teda, mida tahad.‘ Ka see ingel hüüdis mind, tervitas mind ja ütles: ‚Oo Muhammed! Nagu Džibril sulle ütles, on Kõigekõrgem Allah saatnud mind, mägede ingli, sinu juurde, et sa võiksid käskida mind, mida tahad. Ma olen valmis sinu käsku täitma. Kui sa tahad, et need kaks järsku mäge (Kuaikiani mägi ja Abu Kubaisi mägi) mekalaste peale kokku langeksid (ja ebajumalakummardajad täielikult puruks muljuksid), siis käsi, ja ma teen seda.‘ Ma ei nõustunud, vaid ütlesin: ‚(Ei! Mind on saadetud halastuseks maailmadele.) Ma teen Allah Kõigekõrgemale dua, et Ta tooks nende ebajumalakummardajate järglaste seast esile põlvkonna, kes teenib ainult Ülevat Allahit ega omista Allah Kõigekõrgemale ühtki kaaslast.‘“

Kui meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) pöördus Taifist tagasi Mekasse, puhkas ta veidi Nahla nimelises paigas. Seal asus ta namazile. Rühm Nusaibini džinne, kes sealt mööda läks, kuulis Püha Koraani salme, mida meie armas Prohvet luges, jäi seisma ja kuulas. Seejärel vestlesid nad meie isand Prohvetiga ja said moslemiteks. Meie isand Prohvet ütles neile: „Kui jõuate oma rahva juurde, rääkige neile minu kutsest usule. Kutsuge ka neid usule.“

Kui need džinnid läksid oma rahva juurde ja sellest teatasid, hakkasid kõik džinnid, kes seda kuulsid, uskuma.3 Sellest räägitakse Püha Koraani suuras al-Džinn ning kuulsates õilsate hadithide kogumikes, mille nimed on „Buhari“ ja „Muslim“.

Kui ta Mekale lähenes, saatsid usklikud meie isand Allahi Sõnumitoojale sõna: „Kuraišlased on kuulnud halvast kohtlemisest, mida Taifi alatud inimesed sulle osutasid. Kui sa nüüd tuled, võivad nad oma ülekohut veelgi suurendada.“ Hira juurde jõudes saatis meie isand Prohvet kellegi Suhail ibn Amri juurde ja palus, et too võtaks ta oma kaitse alla. Kui see õnnetu keeldus, saatis ta sõna Mutim ibn Adile ja too võttis palve vastu. Meie isand Habib al-akram ja Nabi al-muhtaram (auväärne Prohvet) tuli Mekasse Mutim ibn Adi kaitse all. Mutim teatas sellest kuraišlastele. Allahi Sõnumitooja tegi Bait aš-šarifi (Kaaba) ümber tavafi ja suudles Hadžar al-Asvadit. Mõne päeva pärast ütles ta Mutimile: „Ma ei taha enam sinu kaitse all olla.“ Mutim nõustus ka sellega. Ülev Allah hoidis oma Habibi oma kaitse all.

Öelge „La ilaha illallah“ ja te pääsete

Sõnumitooja alaihis-salam jätkas inimeste kutsumist õigele teele. Selle peale läksid ebajumalakummardajad jälle metsikuks ning hakkasid piinama ja ülekohut tegema veel rohkem kui varem. Seepeale käskis Ülev Allah meie isand Prohvetil Kaaba külastamise ajal kohtuda araabia hõimudega, kes tulid seda külastama, ja kutsuda neid islamisse. Selle käsu peale hakkas meie armas Prohvet käima Meka ümbruses peetavatel Zul-Madžazi, Ukazi ja Madžanna laatadel.

Ta käis seal sageli ja kutsus hõime uskuma Allah Kõigekõrgema ainsusse ja Teda teenima ning palus, et nad tunnistaksid teda prohvetiks. Ta teatas, et kui nad seda tunnistavad, annab Ülev Allah neile Paradiisi. Kuid kahjuks ei võtnud ükski neist kuulda neid kutseid, mida meie isand Prohvet peaaegu anudes esitas. Mõned käitusid temaga jämedalt ja solvasid teda, teised tõmbasid näo kortsu ja ütlesid halbu sõnu. Lisaks käisid kuraišlastest ebajumalakummardajad tema kannul ja rikkusid nende hõimude meelt, kelle juurde ta läks.

Imaam Ahmedi, Baihaki, Tabarani ja Ibn Ishaki teadete järgi jutustas Rabia ibn Abbad: „Ma olin noor. Olime isaga läinud Minasse. Sõnumitooja alaihis-salam läks paikadesse, kus araabia hõimud olid laagris, ja ütles: ‚Oo see ja see suguvõsa! Ma olen Allah Kõigekõrgema sõnumitooja, kes käsib teil visata minema need ebajumalad, keda te kummardate, teenida Allah Kõigekõrgemat, omistamata Talle ühtki kaaslast, uskuda minusse ja pidada mind tõeks ning kaitsta mind, kuni ma selgitan ja täidan ülesande, millega Kõigekõrgem Allah on mind saatnud!…’

Tema kannul käis kõõrdsilmne, palmitsetud juustega mees ja ütles: ‚Oo see ja see suguvõsa! See mees keelab teil kummardamast meie ebajumalaid Lati ja Uzzat ning kutsub teid usku, mille ta ise on välja mõelnud! Hoiduge… Ärge kuulake teda ja ärge kuuletuge talle!…‘ Ma küsisin isalt: ‚Kes on see, kes sellele mehele järgneb?‘ Ta vastas: ‚Tema onu Abu Lahab.‘“

Tabarani edastas Tarik ibn Abdullahi jutustuse: „Ma nägin Sõnumitoojat alaihis-salam Zul-Madžazi laadal. Ta hüüdis valju häälega, et inimesed kuuleksid: ‚Oo inimesed! Öelge La ilaha illallah (ei ole muud jumalat peale Allah Kõigekõrgema) ja te pääsete!’ Üks mees, kes käis tema kannul, loopis tema jalgu kividega, mis talle kätte sattusid, ja ütles: ‚Oo rahvas! Ärge uskuge teda!… Hoiduge temast, sest ta on valetaja!…‘ Kivid tegid tema õnnistatud jalad veriseks, kuid ta jätkas ikka väsimata ja araks löömata oma kutset. Inimesed küsisid: ‚Kes see noormees on?‘ Keegi vastas: ‚See on noormees Banu Abdulmuttalibist.‘ Kui nad küsisid: ‚Aga kes kive loobib?’, vastas ta: ‚Tema onu Abu Lahab.‘“

Imaam Buhari oma teoses „Tarih al-kabir“ ja Tabarani oma teoses „Mudžam al-kabir“ mainivad, et Mudrik ibn Munib jutustas oma isa kaudu, too aga oma isa sõnade järgi, kes ütles: „Me tulime isaga Minasse ja peatusime seal. Me sattusime ühe rahvasalga juurde. Üks mees ütles neile: ‚Oo inimesed! Öelge La ilaha illallah ja te pääsete!’ Mõned tema ümber olnud inimestest sülitasid talle kaunisse näkku, mõned puistasid talle pähe mulda, mõned aga sõimasid ja solvasid teda mitmel moel. Nii kestis see keskpäevani. Sel ajal tuli sinna väike tüdruk, veeanum käes. Teda sellises olukorras nähes hakkas tüdruk nutma. Pärast vee joomist pöördus mees tüdruku poole ja ütles: ‚Oo mu tütar! Ära karda, et su isa langeb lõksu ja tapetakse või alandatakse!’ Siis küsisime seal olijatelt: ‚Kes on see mees ja kes on see tüdruk?‘ Nad vastasid: ‚See on Muhammed Banu Abdulmuttalibist ja tema kõrval on tema tütar Zainab.‘“

„Ta (Junus alaihis-salam) on minu vend. Temagi oli prohvet, nagu mina“ Hadith šarif

Said ibn Jahja ibn Said Amavi edastas oma teoses „Magazi“ jutustuse oma isalt, tema aga Abu Naimilt ja Abdurrahman Amirilt, Abdurrahman Amiri omakorda paljudelt teistelt. Nad ütlesid: ühel päeval läks meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) Ukazi laadale. Ta läks Banu Amiri hõimu juurde ja küsis neilt: „Oo Banu Amir! Kuidas te kaitsete neid, kes teie juurest varju otsivad?“ Nad vastasid: „Keegi ei saa meid sõnagagi riivata ja keegi ei saa ilma meie teadmata meie tule ääres sooja võtta!…“ Meie isand Prohvet ütles: „Ma olen Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja. Kas te kaitseksite mind, kui ma teie juurde tulen, kuni ma toon inimesteni prohvetiülesande, mille mu Issand on mulle andnud?“ Nad küsisid: „Millisest kuraišlaste suguvõsast sa oled?“ Meie isand vastas: „Ma olen Banu Abdulmuttalibist.“ Siis ütlesid nad: „Kui sa oled Banu Abdulmuttalibist, miks nad sind siis ei kaitse?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas: „Nemad olid esimesed nende seas, kes mind valeks pidasid.“ Banu Amiri salk ütles: „Oo Muhammed! Me ei lükka sind tagasi, aga ei usu ka sellesse, mida sa oled toonud. Ent me kaitseme sind, kuni sa oma prohvetiülesande inimesteni tood.“

Seejärel istus meie isand Prohvet nende juurde. Sel ajal tuli nende juurde Baihara ibn Faris, üks Banu Amiri juhtidest, kes oli laadal oma kaubatehingud lõpetanud. Ta osutas meie isand Prohvetile ja küsis seal olijatelt: „Kes see on?“ Nad vastasid: „See on Muhammed ibn Abdullah.“ Baihara küsis: „Mis asja teil temaga on, et te ta enda juurde istuma panite?“ Nad vastasid: „Ta otsis meie juures varju; ta ütleb, et on Allahi Sõnumitooja, ja palub, et me teda kaitseksime, kuni ta on oma prohvetiülesande inimestele teatavaks teinud.“ Siis pöördus Baihara meie isand Prohveti poole ja ütles: „Kui me hakkame sind kaitsma, tähendab see, et seame oma rinna kõigi araablaste noolte märklauaks.“ Ja oma rahvale ütles ta: „Ei ole ühtki hõimu, mis naaseks koju millegi halvemaga kui teie. Te tahate siis sõdida kõigi araablastega ja seada oma keha nende noolte märklauaks! Kui tema rahvas oleks temas midagi head näinud, oleksid nad teda esimesena ise kaitsnud. Te püüate anda varju ja abi inimesele, keda tema oma rahvas on valeks pidanud ja enda juurest minema ajanud! Te mõtlete väga valesti!…“

Seejärel pöördus ta meie armsa Prohveti poole ja oli nii õnnetu, et ütles: „Lahku kohe meie keskelt ja mine tagasi oma rahva juurde!… Ma vannun, et kui sa ei oleks minu rahva keskel, raiuksin ma sul praegu pea maha!…“ Neid sõnu kuuldes istus maailmade isand suures kurbuses oma kaameli selga. Jultunud Baihara lükkas meie isand Allahi Sõnumitooja kaameli seljast maha. Seda nähes kisendas üks õilsate kaaslaste hulka kuuluv naine nimega Dabaa bint Amir ja hüüdis oma sugulasi: „Kuidas te võite taluda seda, mida tehakse Allah Kõigekõrgema Habibile? Kas ei ole kedagi, kes minu pärast päästaks Allahi Sõnumitooja nende käest?“ Kohe tungisid kolm tema onupoega õnnetu Baihara kallale. Kaks Baihara rahva hulgast tahtsid teda aidata, kuid need kolm kolkisid Baiharat ja tema abilisi ning peksid nad läbi. Meie armas Prohvet, kes jälgis toimuvat, tegi dua nende kolme eest, kes tema eest võitlesid: „Oo mu Issand! Anna neile oma õnnistust (baraka)!“ Baihara ja tema abiliste kohta aga tegi ta dua: „Oo mu Issand! Vii ka need oma halastusest kaugele!“

Need, kelle eest ta head dua tegi, said au saada moslemiteks, teised aga surid uskmatutena. Kui Banu Amiri hõimu liikmed koju naasid, jutustasid nad ühele oma hõimu vanale mehele, kes oli lugenud taevaseid raamatuid, sellest, mis neid Mekas oli tabanud. Kui see mees kuulis meie isand Prohveti nime, heitis ta neile ette: „Oo Banu Amir! Mida te tegite? Ükski Ismaili järeltulija ei ole seni kunagi valelikult väitnud end olevat prohvet. Kindlasti oli see, mida ta ütles, tõde ja õige. Seda käestlastud võimalust on nüüd väga raske heaks teha!…“

Kui ta Džibriliga vestles,
tuli Rafraf tema ette ja tervitas teda.
Siis võttis see maailma šahhi
ja viis ta otsekohe Sidra juurde.

„Oo inimesed! Öelge La ilaha illallah ja te pääsete!“ Hadith šarif

Isra ja Miradž