MIRADŽ (TAEVAMINEK)

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) selgitas islamit kõigile, keda ta nägi, ja igale hõimule – nii neile, kes tulid hadžile, kui ka neile, kes tulid Mekasse ja laatadele kauplema. Ta palus neil teda kaitsta ja aidata tal islamit inimestele kuulutada. Kuid keegi ei saanud moslemiks ega olnud nõus teda kaitsma. Lisaks solvasid nad teda, tegid talle ülekohut, piinasid ja pilkasid teda ning pidasid teda valetajaks. Maailmade isand oli väga väsinud, näljane, janune, kurb ja sügavas mures. Nii möödusid päevad ja nii kestis see hilisööni. Meka ebajumalakummardajad käisid pidevalt tema kannul ega takistanud mitte ainult Kaabat külastama tulnud inimesi moslemiks saamast, vaid ei lakanud ka meie isand Habib al-akramile ülekohut tegemast. Meie isand Allahi Sõnumitoojal ei olnud enam kuhugi minna. Igal pool olid vaenlased. Mõned kuud Mekas olid väga rasked.

Auväärse radžabikuu 27. ööl tuli ta otse oma onu Abu Talibi tütre Umm Hani koju, mis asus Abu Talibi kvartalis. Umm Hani ei olnud siis veel usule tulnud. Kui ta küsis: „Kes seal on?“, vastas meie isand Allahi Sõnumitooja: „See on Muhammed, sinu onupoeg. Kui sa mind vastu võtad, olen ma sinu külaline.“

Umm Hani ütles: „Olgu mu elu ohvriks sellisele tõerääkivale, usaldusväärsele, õilsale ja auväärsele külalisele nagu sina. Ainult et kui sa oleksid oma tulekust ette teatanud, oleksin midagi valmistanud. Praegu ei ole mul sulle midagi süüa pakkuda.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Ma ei taha süüa ega juua. Ma ei hooli neist. Mulle piisab paigast, kus saan oma Issandat teenida ja Teda anuda.“

Umm Hani laskis meie armsa Prohveti sisse ning andis talle mati, kausi ja kannu. Saabunud külalise kostitamist ja tema kaitsmist vaenlase eest peeti araablaste juures kõige auväärsemaks kohuseks. Kui majas olevale külalisele kahju sündis, oli see majaperemehele suur häbi. Umm Hani mõtles: „Tal on Mekas palju vaenlasi. On isegi neid, kes tahavad teda tappa. Oma au kaitsmiseks valvan teda hommikuni.“ Ta võttis oma isa mõõga ja hakkas maja ümber ringi käima. Allahi Sõnumitooja oli sel päeval väga haavunud. Ta võttis abdesti ning hakkas oma Issandat anuma, andestust paluma ja dua tegema, et inimesed usule tuleksid ja õndsuse saavutaksid. Ta oli väga väsinud, näljane ja kurb. Ta heitis matile pikali ja jäi kohe magama.

Sel hetkel ütles Allah Kõigekõrgem Džibrilile alaihis-salam: „Ma kurvastasin väga oma armast Prohvetit. Ma tegin väga haiget tema õnnistatud kehale ja õrnale südamele. Ja selles olukorras anub ta ikka Mind. Ta ei mõtle millelegi muule kui Minule. Mine ja too Minu Habib! Näita talle Minu Paradiisi ja Minu Põrgut. Las ta näeb ande, mis Ma olen valmistanud temale ja neile, kes teda armastavad. Las ta näeb karistusi, mis Ma olen valmistanud neile, kes temasse ei usu ja kes teevad talle haiget oma sõnade, kirjutiste ja tegudega. Mina trööstin teda. Mina seon kinni tema õrna südame haavad.“

Kui Džibril alaihis-salam tuli Allahi Sõnumitooja juurde, leidis ta Prohveti sügavas unes.

Tal oli kahju teda äratada. Ta oli inimese kujul. Ta suudles tema õnnistatud jalatalda. Kuna Džibrilil ei ole südant ega verd, äratasid tema külmad huuled Allahi Sõnumitooja. Prohvet tundis Džibrili alaihis-salam kohe ära, kartis väga, et tema Issand võib olla temaga rahulolematu, ja küsis: „Oo mu vend Džibril! Miks sa tulid nii ebatavalisel ajal? Kas ma tegin mõne vea? Kas ma pahandasin oma Issandat? Kas sa tõid mulle kurva sõnumi?“

„Ma ei taha süüa ega juua. Ma ei hooli neist. Mulle piisab paigast, kus saan oma Issandat teenida ja Teda anuda“ Hadith šarif

Džibril alaihis-salam vastas: „Oo sina, kõigist loodutest kõrgeim! Oo Looja armastatu, prohvetite isand, heategude allikas, vooruste läte, auväärne ja suur Prohvet! Sinu Issand saadab sulle oma tervituse ja kutsub sind enda juurde. Palun tõuse, lähme.“ Meie armas Prohvet võttis abdesti. Džibril alaihis-salam pani Allahi Sõnumitooja õnnistatud pähe valgusest turbani, rõivastas ta valgusest rüüsse, vöötas tema õnnistatud piha rubiinist vööga ja andis tema õnnistatud kätte smaragdist kepi, mida ehtis nelisada pärli. Iga pärl säras nagu Veenus. Džibril alaihis-salam pani tema õnnistatud jalga ka rohelisest smaragdist sandaalid.

Seejärel läksid nad käsikäes Kaaba juurde. Seal avas Džibril alaihis-salam meie armsa Prohveti õnnistatud rinna. Ta võttis välja tema südame ja pesi seda Zamzami veega. Seejärel tõi ta tarkust (hikmat) ja usku (iman) täis kausi, valas selle tema rinda ja sulges tema rinna.

Meie esimene kibla, Masdžid al-Aksa / Jeruusalemm

Seejärel osutas Džibril alaihis-salam valgele loomale nimega Burak, mille ta oli toonud Paradiisist, ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Istu tema selga! Kõik inglid ootavad sind.“ Sel hetkel langes meie isand Prohvetile kurbus peale ja ta vajus mõtteisse. Siis ütles Allah Kõigekõrgem Džibrilile alaihis-salam: „Oo Džibril! Küsi temalt! Miks on Minu Habib kurb?“ Kui Džibril küsis, vastas meie isand (sallallahu alaihi va sallam): „Mulle on osutatud nii palju au ja austust. Siis tuli mulle meelde, kuidas läheb Ülestõusmispäeval (kijamat) minu nõrgal ummal. Kuidas nad kannavad kõigi oma pattude koormat, seistes viiskümmend tuhat aastat jalul Arasati väljal, ja kuidas nad ületavad Sirati silla, mille teekond on kolmkümmend tuhat aastat?“ Siis tuli jumalik käsk: „Oo Minu Habib! Ole rahulik. Ma muudan sinu umma jaoks viiskümmend tuhat aastat justkui üheks hetkeks. Ära kurvasta!“

Meie isand Prohvet istus Buraki selga. Burak liikus väga kiiresti: ühe sammuga jõudis ta kaugemale, kui silm ulatub. Teekonna ajal palus Džibril alaihis-salam meie armsal Prohvetil mõnes peatuskohas maha tulla ja namazi sooritada. Maailmade isand tuli seepeale täpselt kolm korda maha ja sooritas namazi. Seejärel küsis Džibril alaihis-salam temalt, kas ta teab, millistes paikades ta namazi sooritas. Ise oma küsimusele vastates teatas ta, et esimene paik, kus ta maha tuli, oli Mediina ja et ta rändab sellesse linna (hidžra). Edasi teatas ta, et järgmised paigad olid Tur Sina, kus hazrat Musa rääkis Allah Kõigekõrgemaga ilma suunata ja tundmatul viisil, ning viimaks Petlemm, kus sündis Isa alaihis-salam. Seejärel jõudsid nad Jeruusalemma Masdžid al-Aksasse.

Masdžid al-Aksa juures puuris Džibril alaihis-salam sõrmega kaljusse augu ja sidus Buraki selle külge. Mõnede varasemate prohvetite hinged olid kogunenud sinna inimese kujul. Ühiseks namaziks (džamaat) paluti järjest prohvetitel Aadamal, Nuhil ja Ibrahimil (alaihimus-salam) imaamiks olla. Nad vabandasid ja keeldusid. Džibril ütles: „Kui sina oled siin, ei saa keegi teine imaam olla“, ja juhatas Habibullahi ette.

Meie isand Prohvet sai prohvetite imaamiks ja juhatas kahe rakaadiga namazi. Seda, mis juhtus pärast seda, jutustas ta nii: „Džibril (alaihis-salam) tõi mulle kausitäie Paradiisi jooki ja kausitäie piima. Ma võtsin piima. Džibril (alaihis-salam) ütles mulle, et ma valisin fitra (mõlema maailma õnne). Seejärel pakuti mulle veel kaks tassi. Ühes oli vesi, teises mesi. Ma jõin mõlemast. Džibril ütles: ‚Mesi on märk, et sinu umma püsib kuni Ülestõusmispäevani, ja vesi on märk, et sinu umma puhastatakse oma pattudest.‘ Siis tõusime koos taevasse. Džibril (alaihis-salam) koputas väravale. ‚Kes sa oled?‘ küsiti. ‚Mina olen Džibril.‘ ‚Aga kes on sinuga?‘ ‚See on Muhammed (alaihis-salam).‘ ‚Kas talle on saadetud (ilmutus taevasse tõusmiseks ja kutse Miradžile)?‘ ‚Jah, on saadetud‘, ütles ta. ‚Marhaba (tere tulemast) sellele, kes tuli! Milline suurepärane rändur ta on!‘ ütlesid nad ja värav avanes kohe. Ma leidsin eest Aadama (alaihis-salam). Ta ütles mulle ‚Marhaba‘ ja tegi minu eest dua… Aadama (alaihis-salam) paremal ja vasakul seisid mõnede inimeste hinged nagu varjud. Iga kord, kui Aadam (alaihis-salam) paremale vaatas, naeratas ta, ja kui ta vasakule vaatas, nuttis ta. Džibril (alaihis-salam) ütles: ‚Oo Allahi Sõnumitooja, need varjud on Aadama (alaihis-salam) järeltulijate hinged. Need, kes on paremal, on Paradiisi omad, ja need, kes on vasakul, on Põrgu omad! Kui ta paremale vaatab, naeratab ta, ja kui ta vasakule vaatab, nutab ta!’

„Oo sina, kõigist loodutest kõrgeim! Oo Looja armastatu, prohvetite isand, heategude allikas, vooruste läte, auväärne ja suur Prohvet! Sinu Issand saadab sulle oma tervituse ja kutsub sind enda juurde. Palun tõuse, lähme“ Džibril alaihis-salam

Seal nägin ma palju ingleid. Kõik nad seisid püsti (kijam) alandlikkuse ja aukartusega (hušu ja hudu) ning olid hõivatud zikriga: ‚Subbuhun kuddusun Rabbul-malaikati var-ruh‘. Ma küsisin Džibrililt: ‚Kas see on nende inglite jumalateenimine (ibadat)?‘ ‚Jah. Sellest ajast, kui nad loodi, kuni Ülestõusmispäevani seisavad nad kijamis. Palu Kõigekõrgemalt Allahilt, et Ta annaks selle jumalateenimise sinu ummale‘, ütles ta. Ma palusin seda Kõigekõrgemalt Allahilt. Ta võttis mu dua vastu. See ongi kijam namazis.

(Seal) möödusin ma ühest rühmast (džamaat). Inglid purustasid nende päid ja pead muutusid jälle endiseks. Nad peksid neid jälle ja pead said jälle endiseks. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on need, kes jätavad ära reedese namazi (džuma) ja ühise namazi (džamaat) ning kes ei soorita täielikult ruku (kummardust namazis) ja sadžda (maani kummardust).‘

Ma nägin üht rühma. Nad olid näljased ja alasti. Zabanijad (Põrgu inglid) ajasid neid Põrgus karjamaale. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on need, kes ei halasta vaeste peale ega anna zakaati.‘

Ma möödusin ühest rühmast. Nende ette oli pandud maitsvaid roogi. Kõrval lebas raibe. Nad jätsid maitsvad road ja sõid raibet. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on mehed ja naised, kes jätavad selle, mis on halal (lubatud), ja kalduvad selle poole, mis on haram (keelatud); nad söövad haramit, kuigi neil on halal vara.‘

Ma nägin (mõningaid) inimesi, kellel ei olnud seljas oleva raske koorma tõttu jõudu liikuda. Ka selles olukorras hüüdsid nad inimesi ja palusid, et need paneksid nende peale veel koormat. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on need, kes reetsid neile usaldatu. Kuigi nad on inimeste õiguse endale võtnud, teevad nad neile ikka ülekohut.‘

Me möödusime inimestest, kes lõikasid oma liha ja sõid seda. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Džibril (alaihis-salam) ütles: ‚Need on tagarääkijad ja keelekandjad.‘

Ma nägin rühma inimesi, kelle näod olid mustad ja silmad sinised, ülahuuled ulatusid otsaesiseni, alahuuled rippusid jalgadeni ja suust voolas verd ja mäda. Neile joodeti tulest karikatest Põrgust voolavat mürgist verd ja mäda ning nad röökisid nagu eeslid. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on need, kes jõid alkoholi.‘

Me sattusime rühma inimeste juurde, kelle keeled olid peast välja tõmmatud ja kelle kuju oli muudetud sea kujuks; nii neid karistati. Džibril (alaihis-salam) ütles: ‚Need on need, kes andsid valetunnistust.‘

Me sattusime teise rahva juurde. Nende kõhud olid paistes ja rippusid alla, nende värvus oli sinine, käed ja jalad olid seotud ja nad ei suutnud oma kohalt tõusta. Ma küsisin nende kohta Džibrililt. Ta ütles: ‚Need on need, kes võtsid intressi (faiz).‘1

Me sattusime mõnede naiste juurde. Nende näod olid mustad ja silmad sinised. Neile oli selga pandud tulest rõivad. Inglid peksid neid tulest nuiadega. Nad kisendasid nagu koerad ja sead. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Džibril ütles: ‚Need on naised, kes rikkusid abielu, ja naised, kes tegid oma meestele haiget.‘

Ma nägin üht rühma. Neid oli väga palju. Nad olid suletud Põrgu orgudesse. Tuli põletas neid, nad ärkasid uuesti ellu ja tuli põletas neid jälle. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Need on need, kes ei kuuletunud oma isadele.‘

Ma möödusin ühest rühmast. Nad külvasid vilja ja see kasvas hetkega ning kandis viljapäid. ‚Kes need on?‘ küsisin ma. Džibril ütles: ‚Need on need, kes teenisid (ibadat) Allah Kõigekõrgemat Tema enda pärast.‘

Ma jõudsin mere äärde. Selle mere imelist olemust ei ole võimalik kirjeldada. See oli piimast valgem ja selle lained olid nagu mäed. ‚Mis meri see on?‘ küsisin ma. Ta vastas: ‚Selle mere nimi on Elumeri. Kui Kõigekõrgem Allah surnuid ellu äratab, laseb Ta sellest merest vihma sadada. Mädanenud ja laiali pudenenud kehad ärkavad ellu ja tõusevad haudadest nagu tärkav rohi…’

Seejärel tõusime teise taevasse. Džibril (alaihis-salam) koputas jälle väravale. Küsiti: ‚Kes sa oled?‘ ‚Mina olen Džibril.‘ ‚Aga kes on sinuga?‘ ‚See on Muhammed (alaihis-salam).‘ ‚Kas talle on saadetud ilmutus ja kutse Miradžile?‘ ‚Jah, on tulnud‘, ütles ta. ‚Marhaba (tere tulemast) sellele, kes tuli! Milline suurepärane rändur ta on!‘ öeldi ja värav avanes kohe. Ma leidsin end emapoolsete nõbude Isa ja Jahja ibn Zakarijja (alaihimas-salam) juures. Nad ütlesid mulle ‚Marhaba‘ ja tegid minu eest dua… (Isa alaihis-salam oli keskmist kasvu, heleda, nisukarva nahaga.)

Ma sattusin inglite rühma juurde. Nad seisid ridades ja kõik olid rukus (kummarduses). Neil oli oma ülistus (tasbih). Nad seisid pidevalt rukus, tõstmata pead ja vaatamata üles. Džibril (alaihis-salam) ütles: ‚Selline on nende inglite jumalateenimine. Palu Kõigekõrgemalt Allahilt, et see antaks sinu ummale.‘

Ma tegin dua. Ta võttis selle vastu ja andis namazis ruku. Seejärel tõusime kolmandasse taevasse. Pärast sama küsimust ja vastust avanes värav ja ma leidsin end Jusufi (alaihis-salam) juures. Ma vaatasin ja nägin, et talle oli antud pool kogu ilust. Ta ütles mulle ‚Marhaba‘ ja tegi minu eest dua…

Ma nägin palju ingleid. Nad olid ridades ja kõik olid sadždas (maani kummarduses). Sellest ajast, kui nad loodi, on nad sadždas ja ülistavad Allahit (tasbih) ainult neile omase ülistusega. Džibril (alaihis-salam) ütles: ‚Selline on nende inglite jumalateenimine. Palu Allah Kõigekõrgemalt, et Ta teeks selle teo sinu ummale kergeks.‘ Ma palusin seda Kõigekõrgemalt Allahilt. Ta võttis selle vastu ja andis selle teile namazis.

Siis jõudsin ma neljandasse taevasse. Sellel oli puhtast hõbedast tehtud valgusest värav. Sellele oli pandud valgusest lukk. Lukule oli kirjutatud: ‚La ilaha illallah Muhammadun Rasulullah‘. Pärast sama küsimust ja vastust leidsin end Idrisi (alaihis-salam) juures. Ta ütles mulle ‚Marhaba‘ ja tegi minu eest dua. Allah Kõigekõrgem on tema kohta (tähenduse järgi) öelnud: ‚Me tõstsime ta kõrgele kohale.‘2

Ma nägin inglit, kes istus troonil, murelik ja kurb. Tema ümber oli nii palju ingleid, et nende arvu teab ainult Ülev Allah. Tema paremal käel nägin ma valguseingleid (nurani). Nad kandsid rohelisi rõivaid ja neil oli väga meeldiv lõhn. Nende näod olid nii kaunid, et neile ei saanud vaadata. Tema vasakul käel olid inglid, kelle suust paiskus tuld. Nende ees olid tulest odad ja piitsad. Nende silmad olid sellised, et keegi ei suutnud neile vaadata. Troonil istuval inglil olid silmad peast jalgadeni. Ta vaatas pidevalt enda ees olevasse raamatusse ega pööranud sellelt hetkekski pilku. Tema ees oli puu. Selle igale lehele oli kirjutatud ühe inimese nimi. Tema ees oli ka midagi kausi sarnast. Kord võttis ta sealt parema käega midagi ja andis selle oma paremal olevatele valguseinglitele, kord võttis vasaku käega midagi ja andis selle oma vasakul olevatele pimeduseinglitele (zulmani). Kui ma (seda) inglit vaatasin, tuli mu südamesse hirm. Ma küsisin Džibrililt: ‚Kes see ingel on?‘ Ta vastas: ‚See on Azrail. Kellelgi ei ole jõudu vaadata tema näkku.‘ Džibril läks tema juurde ja ütles: ‚Oo Azrail!

„‚Marhaba sellele, kes tuli! Milline suurepärane rändur ta on!‘ ütlesid nad ja värav avanes kohe ning ma leidsin eest Aadama (alaihis-salam)“ Hadith šarif

See on viimse aja Prohvet (ahir zaman) ning Allah Kõigekõrgema habib ja armastatu.‘ Azrail (alaihis-salam) tõstis pea ja naeratas. Ta tõusis püsti, avaldas mulle austust ja ütles: ‚Marhaba! Kõigekõrgem Allah ei ole loonud kedagi auväärsemat kui sina. Ka sinu umma on kõigist teistest ummadest kõrgem. Ma tunnen sinu umma vastu rohkem kaastunnet kui nende isad ja emad.‘ Siis ütlesin ma: ‚Mul on sulle palve. Minu umma on nõrk. Ole nende vastu leebe. Võta nende hinged õrnalt.‘ Ta ütles: ‚Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes saatis sind viimase prohvetina ja tegi sind oma habibiks: Allah Kõigekõrgem käsib mind igal ööl ja päeval seitsekümmend korda:

‚Võta Muhammedi umma hinged leebelt ja kergelt ning kohtle neid lahkelt.‘ Seepärast tunnen ka mina sinu umma vastu rohkem kaastunnet kui nende emad ja isad.‘ Seejärel tõusime viiendasse taevasse. Seal kohtasime Haruni3 (alaihis-salam). Ta ütles mulle ‚Marhaba‘ ja tegi minu eest hea dua. Ma nägin viienda taeva inglite jumalateenimist. Kõik nad seisid püsti ja vaatasid oma varbaid. Nad ei vaadanud kunagi mujale ja ülistasid (tasbih) valju häälega. Ma küsisin Džibrililt (alaihis-salam): ‚Kas see on nende inglite jumalateenimine?‘ Ta vastas: ‚Jah, palu Kõigekõrgemalt Allahilt, et Ta annaks selle jumalateenimise sinu ummale.‘ Ma tegin dua. Ülev Allah andis selle. Seejärel tõusime kuuendasse taevasse. Seal kohtasime Musat (alaihis-salam). Ta ütles mulle ‚Marhaba‘ ja tegi minu eest hea dua.

Seejärel tõusime seitsmendasse taevasse. Pärast sama küsimust ja vastust leidsin Ibrahimi (alaihis-salam), kes istus seljaga vastu Bait al-Mamuri. See on see Bait al-Mamur, kuhu siseneb iga päev seitsekümmend tuhat inglit (ja nende järjekord ei tule enam kunagi teist korda). Ma tervitasin Ibrahimi (alaihis-salam) salamiga. Ta vastas mu tervitusele. Ta ütles: ‚Marhaba, õiglane (salih) prohvet, õiglane poeg.‘ (Seejärel) ütles ta: ‚Oo Muhammed! Paradiisi maa on väga hea ja selle muld on puhas. Ütle oma ummale, et nad istutaksid sinna palju puid.‘ Ma küsisin: ‚Kuidas istutatakse Paradiisi puid?‘ Ta vastas: ‚Lausudes ülistust „La haula va la kuvvata illa billah“‘ (teise teate järgi: ‚Subhanallahi val-hamdulillahi va la ilaha illallahu vallahu akbar‘). Seejärel viis Džibril (alaihis-salam) mind Sidrat al-muntaha juurde. Sidrat al-muntaha on puu, mille juured on kuuendas taevas, tüvi ja oksad aga seitsmendast taevast kõrgemal. Selle lehed olid nagu elevandi kõrvad ja viljad nagu tornid.4 See oli puu, mis justkui kattis oma varjuga kõiki taevaid ja Paradiisi. Kui sellele ilmus Allah Kõigekõrgema ülevuse ja suursugususe valgus, mähkus see värvidesse, ehtis end rubiinide, smaragdide ja muude taoliste kalliskividega ning muutus nii kauniks, et ükski Allah Kõigekõrgema loodud olend ei suuda selle ilu kirjeldada.

Džibril (alaihis-salam) viis mind Sidrat al-muntahast kaugemale ja jättis minuga hüvasti. Ma ütlesin: ‚Oo Džibril! Kas sa jätad mind üksi?‘ Džibril (alaihis-salam) sattus ärevusse. Ta hakkas Kõigekõrgema Allahi suursugususe ees värisema ja ütles: ‚Oo Muhammed! Kui ma astun (veel) ühe sammu, hukkun ma Allah Kõigekõrgema ülevuse ees. Kogu mu olemus põleb ja kaob.‘“

Siiani oli maailmade isand tulnud koos Džibriliga alaihis-salam. Siin näitas Džibril alaihis-salam end Allahi Sõnumitoojale sellisena, nagu ta oli loodud: ta laotas laiali oma kuussada tuhat tiiba ja igast tiivast pudenes pärleid ja rubiine.

Seejärel tuli roheline Paradiisi vaip nimega Rafraf, mille sära oli päikesest heledam. See oli lakkamatult hõivatud Allah Kõigekõrgema meenutamisega (zikr) ja ülistuse (tasbih) hääl täitis kogu maailma, kus see viibis. See tervitas meie isand Prohvetit. Allahi Sõnumitooja istus Rafrafile. Silmapilkselt tõusid nad väga kõrgele ja läbisid seitsekümmend tuhat eesriiet, mida nimetatakse hidžabideks. Vahemaa iga kahe hidžabi vahel oli väga suur. Iga eesriide juures olid oma ülesandeid täitvad inglid. Rafraf viis meie Prohveti eesriietest ükshaaval läbi. Nii ületasid nad Kursi, Arši ja hingede maailma. Iga kord, kui meie isand Prohvet, Habib al-akram ja Nabi al-muhtaram (sallallahu alaihi va sallam), läbis eesriide (hidžabi), kuulis ta käsku: „Ära karda, oo Muhammed! Tule lähemale, tule lähemale!“ Ta jõudis nii lähedale, et saavutas Kaba kausain astme. Ta jõudis Allah Kõigekõrgema soovitud kõrgustesse viisil, mida ei saa teada, mõista ega kirjeldada. Ilma paigata, ilma ajata, ilma suunata ja ilma omaduseta sündis rujat, see tähendab, et ta nägi Allah Kõigekõrgemat. Ilma silmadeta, ilma kõrvadeta, ilma vahendita ja ilma vahendajata rääkis ta oma Issandaga. Ta sai osa andidest, mida ükski loodu ei suuda teada ega mõista.

Hazrat imaam Rabbani ütleb oma teoses Maktubat: „Miradži ööl ei näinud Sarvar alaihis-salatu vas-salam oma Issandat siin maailmas, vaid teispoolsuses, sest sel ööl väljus Sõnumitooja alaihis-salam aja ja ruumi piiridest. Ta leidis hetke, millel ei ole algust ega lõppu. Alguse ja lõpu nägi ta ühe punktina. Ta nägi sel ööl, kuidas need, kes lähevad Paradiisi, tuhandeid aastaid hiljem Paradiisi sisenevad ja Paradiisis viibivad. Nägemine sellel astmel ei ole nägemine nii, nagu nähakse selles maailmas. See on nägemine nii, nagu nähakse teispoolsuses.“

Kui meie Prohvetile öeldi: „Ülista oma Issandat!“, ütles ta kohe: „Attahijjatu lillahi vassalavatu vattajjibat“ (see tähendab: kõik kiitused, ülistused ja austusavaldused kõigis keeltes, kõik kehaga tehtav teenimine ja kuulekus ning kõik varaga tehtavad heateod ja annid kuuluvad Allah Kõigekõrgemale).

„Kõigekõrgem Allah ei ole loonud kedagi auväärsemat kui sina. Ka sinu umma on kõigist teistest ummadest kõrgem“ Azrail alaihis-salam

Kõigepealt tervitas Allah Kõigekõrgem ilma silmadeta, ilma kõrvadeta, ilma vahendita ja ilma paigata oma Habibi sõnadega: „Assalamu alaika ajjuhannabijju va rahmatullahi va barakatuh“ (Oo Minu Sõnumitooja! Minu tervitus, Minu õnnistus ja Minu halastus olgu sinuga). Meie isand Prohvet vastas: „Assalamu alaina va ala ibadillahis-salihin“ (Oo mu Issand! Tervitus olgu ka meiega ja Sinu õiglaste (salih) teenritega).

Seda kuuldes ütlesid inglid ühest suust: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu“. (Ma tean ja usun, nagu oleksin seda oma silmaga näinud, et ei ole teist jumalat, kes oleks väärt teenimist, peale Allah Kõigekõrgema, ja et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Tema Sõnumitooja.)

Kui meie isand Prohvet ütles: „Assalamu alaina…“, ütles Allah Kõigekõrgem: „Oo Minu Habib! Siin ei ole kedagi peale meie kahe. Miks sa ütlesid ‚alaina‘ (meiega)?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas:

„Oo mu Issand! Tõsi, minu umma kehad ei ole minuga. Kuid nende hinged on minuga. Minu hoolitsev pilk ja kogu mu tähelepanu ei ole neist kaugel. Sa tervitasid mind ja hoidsid mind kõige kurja eest. Kuidas võiksin ma jätta sellest suurest austusest ja heldusest ilma oma vaese, vaevatud umma, keda tabab viimse aja fitna (segadus, kiusatus)? Kuidas võiksin ma lasta tal sellisest annist ilma jääda?“

Allah Kõigekõrgem ütles: „Oo Minu Habib! Täna öösel oled sa Minu külaline. Palu Minult, mida soovid.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Ma soovin oma ummat (oo mu Issand!).“

Ühe teate järgi kordas Kõigekõrgem Allah seda küsimust seitsesada korda. Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas igal korral sedasama: „Ma soovin oma ummat.“ Kui Allah Kõigekõrgem ütles: „Sa soovid ikka oma ummat“, palus ta: „Oo mu Issand! Mina olen see, kes palub, Sina oled see, kes annab. Anna minu pärast andeks kogu mu ummale.“ Siis ütles Ülev Allah: „Kui Ma annaksin täna öösel sinu pärast andeks kogu sinu ummale, ei saaks ilmsiks Minu halastus ega sinu au. Ühe osa neist kinkisin Ma sulle täna öösel. Kaks osa lükkasin Ma edasi. Ülestõusmispäeval palud sina ja Mina annan andeks, et Minu halastus ja sinu au (sinu väärikus) saaksid ilmsiks.“

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles ühes oma õilsas hadithis: „Sel ööl (Miradži ööl) palusin ma Allah Kõigekõrgemalt, et Ta usaldaks mulle kogu mu umma aruandmise. Kõigekõrgem Allah ütles: ‚Oo Muhammed! Sinu soov on, et keegi ei saaks teada sinu umma vigadest. Minu tahe aga on, et nende vead ja inetud teod oleksid varjatud mitte ainult võõraste, vaid ka sinu eest, sest sina oled halastav prohvet. Oo Muhammed! Sina oled nende teejuht. Mina olen nende Issand. Sina nägid neid alles hiljuti. Mina olen neid vaadanud algusetust igavikust lõputu igavikuni ja vaatan ka edaspidi. Oo Muhammed! Kui Ma ei armastaks vestelda sinu ummaga, ei kutsuks Ma neid Ülestõusmispäeval aru andma. Ma ei küsiks ühegi nende suure ega väikese patu kohta.‘“

„Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Oo Muhammed! Ava oma õnnistatud silmad ja vaata oma jalge alla.‘ Ma vaatasin ja nägin peotäit mulda. Kõigekõrgem Allah ütles: ‚Kõik olemasolev on muld sinu jalge all. Kas sa tõid selle Minu mulla Sõbra ette? Mulle on sinu ummale andestamine kergem kui sõbra kuuehõlmale jäänud tolmu andestamine.‘“

Oo Minu Habib, Ma andsin sulle sinu umma!
Oma Paradiisi Ma neile kinkisin.
Oo Minu Habib, mida sa siis palusid?
Kas peotäit mulda sa palusid?

Meie isand Prohvet ütles ühes oma õilsas hadithis: „Ma esitasin Kõigekõrgemale Allahile mitmeid küsimusi. Ma kuulsin vastuseid. Ma kahetsesin, et olin küsinud. (Mõned neist on järgmised:)

‚Oo mu Issand! Sa andsid Džibrilile kuussada tuhat tiiba. Milline on Sinu heldus minu vastu selle kõrval?‘ Kõigekõrgem Allah ütles: ‚Üksainus sinu juuksekarv on Mulle kallim kui Džibrili kuussada tuhat tiiba. Üheainsa sinu juuksekarva pärast vabastan Ma Ülestõusmispäeval tuhandeid sõnakuulmatuid patuseid. Oo Muhammed! Kui Džibril oma tiivad laiali laotaks, täidaksid need ida ja lääne vahelise ala. Kui ida ja lääne vaheline ala oleks täis sõnakuulmatuid, annaksin Ma neile kõigile sinu pärast andeks, kui sina nende eest paluksid.‘ Ma ütlesin: ‚Sa käskisid inglitel teha sadžda mu isa Aadama (alaihis-salam) ees. Milline on Sinu and minule selle kõrval?’

Kõigekõrgem Allah ütles: ‚Inglid tegid sadžda Aadama ees seepärast, et tema otsaesisel oli sinu valgus. Oo Muhammed! Ma andsin sulle sellest paremat. Ma panin sinu nime oma nime kõrvale ja kirjutasin selle Arš al-ala peale. Siis ei olnud Aadam veel loodud ning temast ei olnud nime ega märki. Sinu nime kirjutasin Ma taevaste väravatele, hidžabidele, Paradiisi väravatele, paleedele ja puudele, kõikjale Paradiisis. Paradiisis ei olnud midagi, millele ei oleks kirjutatud „La ilaha illallah Muhammadun Rasulullah“. See aste on kõrgem astmest, mis anti Aadamale.‘

Kui Ma sinusse armusin, oo sina auväärne,
kas pole siis mõlemad maailmad sinu, oo sina leebe?
Sinu olemuse tegin Ma oma olemuse peegliks,
sinu nime kirjutasin Ma koos oma nimega.

‚Oo mu Issand! Sa andsid Nuhile (alaihis-salam) laeva. Mida andsid Sa minule selle kõrval?‘ Ta ütles: ‚Ma andsin sulle Buraki ja lasin sul selle abil ühe ööga jõuda maalt Aršini. Sa nägid Paradiisi ja Põrgut. Sinu ummale aga andsin Ma mošeed. Ülestõusmispäeval istub sinu umma nendesse mošeedesse nagu laevadesse, ületab Sirati silmapilguga ja pääseb Põrgust.‘ ‚Oo mu Issand! Sa saatsid Iisraeli lastele alla mannat ja vutitaoliste lindude liha.‘ Kõigekõrgem Allah ütles: ‚Ma andsin sulle ja sinu ummale selle maailma ja teispoolsuse anni. Iisraeli laste kuju muutsin Ma inimese kujust karu, ahvi ja sea kujuks. Kellelegi sinu ummast ei teinud Ma nii. Isegi kui nad teeksid samasuguseid tegusid nagu need, ei pea Ma õigeks neile seda õnnetust saata. Oo Muhammed! Ma andsin sulle suura, mille sarnast suurat ei ole Tauratis ega Indžilis. See on suura al-Fatiha. Kes seda suurat loeb, selle keha muutub Põrgule haramiks (keelatuks). Ma kergendan tema ema ja isa karistust. Oo Muhammed! Ma ei ole loonud kedagi, kes oleks akram (kallim, kõrgem, auväärsem) kui sina. Sulle ja sinu ummale tegin Ma kohustuseks (fard) viiskümmend namazi öös ja päevas.

„Sel ööl (Miradži ööl) palusin ma Allah Kõigekõrgemalt, et Ta usaldaks mulle kogu mu umma aruandmise“ Hadith šarif

Oo Muhammed! Paradiis kuulub neile, kes tunnistavad Minu ainsust ega omista Mulle kaaslasi. Sellistele sinu umma liikmetele tegin Ma Põrgu haramiks (keelatuks). Minu halastus sinu umma vastu on ületanud Minu viha.

Oo Muhammed! Minu juures oled sina kõigist loodutest akram ja auväärseim. Ülestõusmispäeval osutan Ma sulle nii palju austust, et kõik maailmad imestavad. Oo Minu Habib! Kuni sina ei ole Paradiisi sisenenud, on see teistele prohvetitele ja nende ummadele keelatud. Kuni sinu umma ei ole sisenenud, ei saa ükski teine umma siseneda. Oo Muhammed! Kas sa tahad näha, mida Ma olen valmistanud sinule ja sinu ummale?‘ Ma ütlesin: ‚Jah, tahan, oo mu Issand!‘ Siis pöördus Ta Israfili poole ja ütles: ‚Oo Israfil! Ütle Džibrilile, Minu teenrile, Minu usaldusalusele ja Minu sõnumitoojale, et ta viiks Minu Habibi Paradiisi ja näitaks talle kõike, mida Ma olen Paradiisis valmistanud oma Habibile ja tema ummale, et tema õnnistatud meel saaks murest vabaks.‘“

Meie armas Prohvet, maailmade isand, tuli koos Israfiliga alaihis-salam Džibrili alaihis-salam juurde. Allah Kõigekõrgema käsku täites viis Džibril alaihis-salam meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) Paradiisi. Inglid seisid ja ootasid, kandikud käes. Ühel kandikul oli Paradiisi rüü (hulla), teine oli täis valgust. Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Need inglid loodi kaheksakümmend tuhat aastat enne Aadamat alaihis-salam. Selles paigas ootavad nad kannatamatult, et puistata kandikutel olevat sinu ja sinu umma peale. Ülestõusmispäeval, kui sina ja sinu umma Allah Kõigekõrgema käsul astute Paradiisi lävele, puistavad need inglid kandikutelt kalliskive teie peale.“ Ingel nimega Ridvan, kes teenib Paradiisis, tuli neile vastu. Ta andis meie isand Prohvetile rõõmusõnumeid ja ütles: „Kõigekõrgem Allah jagas Paradiisi kolmeks osaks, et anda kaks neist sinu ummale ja ühe teiste prohvetite ummadele.“ Ja ta näitas talle kogu Paradiisi. Meie isand Habib al-akram ütles: „Ma nägin Paradiisi keskel jõge.

See voolab Arši kohal. Ühest kohast voolab vett, piima, hamri (Paradiisi jooki) ja mett. Need ei segune kunagi omavahel. Jõe kallas oli krüsoliidist. Kivid selles olid kalliskivid, muda ambra ja rohi safran. Selle ümber oli pandud hõbekarikaid, mida oli rohkem kui tähti taevas. Selle ümber olid linnud, mille kaelad olid nagu kaamelikaelad. Kes sööb nende liha ja joob sellest jõest, pälvib Kõigekõrgema Allahi rahulolu. Ma küsisin Džibrililt: ‚Mis jõgi see on?‘ Ta vastas: ‚See on Kausar. Kõigekõrgem Allah on selle sulle andnud. Sellest Kausarist voolab vesi kaheksa Paradiisi aedadesse.‘ Selle jõe kaldal nägin ma telke. Kõik need olid pärlitest ja rubiinidest. Ma küsisin nende kohta Džibrililt. Ta vastas: ‚Need on sinu naiste eluasemed.‘ Nendes telkides nägin ma huure (Paradiisi neidusid). Nende näod särasid nagu päike ja kõik nad laulsid mitmesuguseid kauneid viise. Nad ütlesid: ‚Me oleme rõõmsad ja lõbusad. Meid ei taba kunagi kurbus.

Me oleme ehitud ega ole kunagi alasti. Me oleme noored ega vanane kunagi. Me oleme hea iseloomuga ega vihastu kunagi. Me oleme alati sellised ega sure kunagi.‘ Nende viisid ja hääled ulatusid õndsuse paleede ja puudeni ning täitsid kõik. Nende hääled on nii kaunid, et kui need viisid jõuaksid maailma, ei oleks maailmas surma ega viletsust. Džibril ütles: ‚Kas tahad näha nende nägusid?‘ ‚Jah, tahan‘, ütlesin ma. Ta avas ühe telgi ukse. Ma vaatasin. Ma nägin nii kauneid kujusid, et kui ma kogu oma elu nende ilu kirjeldaksin, ei jõuaks ma lõpuni. Nende näod olid piimast valgemad, põsed rubiinist punasemad ja päikesest säravamad. Nende nahk oli siidist pehmem ja kumas nagu kuu ning nende lõhn oli meeldivam kui muskus. Nende juuksed olid süsimustad; mõnel palmitsetud, mõnel kokku seotud, mõnel lahti, nii et kui nad istusid, olid juuksed nende ümber nagu telk, ja kui nad tõusid, ulatusid need jalgadeni. Igaühe ees seisis teenijanna. Džibril ütles: ‚Need on sinu umma jaoks.‘“

Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Ma nägin kaheksa Paradiisi viinamarja- ja viljapuuaedu ning igasuguseid ande. Siis tuli mulle mõte, et tahaksin näha ka Põrgut ja selle astmeid. Džibril võttis mul käest kinni ja viis mind Maliki juurde, kes on Põrgu suurim ingel. Ta ütles: ‚Oo Malik! Hazrat Muhammed tahab näha vaenlaste paiku Põrgus. Näita talle Põrgut.‘“ Kui Malik võttis Põrgult katte, hakkas Põrgu nii keema ja paisuma, et meie isand Prohvet (alaihis-salatu vas-salam) nägi oma silmaga selgelt, kuidas Põrgu kõik haarab ja ära põletab, nägi janupiinu Põrgus, piinaahelaid, piinamadusid ja -skorpione ning mõningaid teisi seal olevaid piinu.

„Malik avas Põrgu kihid. Ma nägin (kõiki) seitset kihti. Seitsmendat kihti nimetatakse Havijaks. Piin seal oli mitu korda suurem kui teistes kihtides. Ma küsisin Malikult: ‚Milliseid inimesi selles kihis piinatakse?‘ Malik vastas: ‚Seal piinatakse vaaraod, Karunit ja sinu umma munafikke (silmakirjatsejaid).‘ Kuues kiht on Laza. Seal piinatakse ebajumalakummardajaid (neid, kellel ei ole mingit usku). Viies kiht on Hutama. Seal piinatakse tule- ja härjakummardajaid ning budiste.

Neljas kiht on Džahim. Seal piinatakse päikese- ja tähekummardajaid. Kolmas kiht on Sakar. Seal piinatakse kristlasi. Teine kiht on Sair. Seal piinatakse juute. Esimene kiht on Džahannam. Piin seal oli väiksem kui teistes kihtides. (Sellegipoolest) nägin ma seal seitsekümmend tuhat tulemerd. Iga meri oli nii suur, et kui sinna visataks maad ja taevad ning käsutataks inglit neid otsima, ei leiaks ta neid ka tuhat aastat otsides. Zabanijad (Põrgus oma ülesandeid täitvad inglid) olid nii hiiglaslikud, et kui üks neist paneks maad ja taevad oma suunurka, ei oleks neid nähagi. Mered lainetasid ja neist kostis kohutavaid hääli. Kui sellest häälest jõuakski maailma vaid pisut, hukkuks kõik elav.

Ma küsisin: ‚Milliste inimeste jaoks on see kiht?‘ Malik ei vastanud. Ma küsisin uuesti. Ta vaikis… Džibril ütles Malikule: ‚Ta ootab sinult vastust.‘ Malik vabandas ja ütles: ‚Anna mulle andeks.‘ Ma ütlesin: ‚Olgu see mis tahes, vasta, et täna saaks abinõud tarvitusele võtta.‘ Malik vastas: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! See on sinu umma sõnakuulmatute jaoks. Manitse neid, et nad hoiaksid end selle kohutava paiga eest ja hoiduksid sellest, mis kisub nende keha sellisesse piina. Sel päeval ei halasta ma sõnakuulmatute peale. Ma ei näita kaastunnet ei nende valge habemega vanakestele ega nende noortele.‘“

„Miradž on paik, kus mõistus lõpeb ja usk (iman) algab“ Hadith šarif

Maailmade isand hakkas nutma. Ta võttis oma õnnistatud peast turbani ning hakkas eestpalvet (šafaat) tegema ja (Allah Kõigekõrgemat) anuma. Ta ütles, et tema umma on nõrk ja et nad ei suuda sellist piina taluda, ja nuttis nii, et koos temaga nutsid ka Džibril alaihis-salam ja kõik inglid. Siis tuli Allah Kõigekõrgema sõna: „Oo Minu Habib! Sinu au ja väärtus on Minu juures suur ning sinu dua on vastu võetud. Ole rahulik. Ma lasin sul su soovi saavutada. Ma annan sulle sellise astme, et sinu eestpalve tõttu annan Ma andeks väga paljudele sõnakuulmatutele, kuni sa ütled: ‚Aitab.‘ Oo Minu Habib! Kes peab kinni Minu käskudest, see pääseb piinast ja karistusest, pälvib Minu halastuse ja saab au näha Mind Paradiisis. Sulle ja sinu ummale tegin Ma kohustuseks (fard) viiskümmend namazi öös ja päevas.“

Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) jätkas ja ütles: „Sellelt astmelt jõudsin ma (seejärel) Aršini. Ma läbisin taevad ja tulin sellele astmele, kus oli Musa (alaihis-salam). Ta küsis minult: ‚Mida tegi Kõigekõrgem Allah kohustuseks sinule ja sinu ummale?‘ Ma vastasin: ‚Ta tegi mulle kohustuseks sooritada iga päeva ja öö jaoks viiskümmend namazi.‘ Ta ütles: ‚Mine tagasi oma Issanda juurde ja palu, et Ta seda veidi kergendaks, sest sinu umma ei jaksa seda kanda. Ma olen Iisraeli lapsi proovile pannud ja katsunud.‘ Siis läksin ma tagasi oma Issanda juurde ja ütlesin: ‚Oo mu Issand! Kergenda (seda käsku) veidi mu ummale!‘ Siis võttis Ta viiekümnest maha ainult viis. Ma läksin tagasi Musa (alaihis-salam) juurde ja ütlesin (et Ta võttis maha viis). Ta ütles: ‚Mine tagasi oma Issanda juurde! Palu, et Ta seda veel veidi kergendaks, sest sinu umma ei jaksa seda kanda.‘ Nii käisin ma edasi-tagasi Musa (alaihis-salam) ja oma Issanda vahel ning lõpuks ütles Allah Kõigekõrgem: ‚Ma vähendasin selle namazi viiele korrale. Iga namazi eest on kümme savabi (tasu). Seega on lõpuks ikka viiskümmend namazi. Sest kes kavatseb teha head tegu, aga ei suuda seda teha, sellele kirjutatakse üks savab. Kui ta aga teeb selle, kirjutatakse ühe eest koguni kümme savabi. Kui ta aga kavatseb teha pattu ega tee seda, ei kirjutata midagi. Kui ta teeb, kantakse see kirja ainult ühe patuna.‘ Siis laskusin ma Musa (alaihis-salam) juurde ja jutustasin, mis oli juhtunud. Ta ütles jälle: ‚Mine tagasi ja palu, et Ta seda veel kergendaks.‘ Siis ütlesin ma talle: ‚Kuna ma olen oma Issandat nii palju anunud (munadžat), on mul nüüd häbi.‘“5 Nii trööstis Allah Kõigekõrgem meie armsa Prohveti õnnistatud südant, mida olid haavanud läbielatud raskused. Ta andis talle ande, mida Ta ei ole andnud ühelegi teisele oma loodule ja mida keegi ei suuda teada ega mõista.

Tule siia, oo sina, kes sa põled armastuse tules,
sina, kes arvad end olevat armastatu armastaja.
Tule, kuula selget lugu selle Šahhi Miradžist,
kui oled armunu, ära kõhkle, põle armastuse tules.
See oli esmaspäeva öö, see sõnum on tõene,
see öö oli nähtavasti Lailat al-Kadr.
Tema, kelle õnn on õnnistatud ja aste kõrge,
oli sel ööl Umm Hani majas.
Ükski enne teda tulnu ei jõudnud selle armuni,
kedagi ei tõstetud nii kõrgele.
Sest ta nägi kõike ja läks edasi,
ta jõudis ülevasse Juuresolekusse (Hazrat).
Zul-Džalal, kes on kuuest suunast kõrgemal,
näitas talle oma ilu, millel pole „kuidas“ ega „kui palju“.
Ta nägi selgelt aulisuse Issandat (Rabb al-izzat),
nii näeb Teda tema umma teispoolsuses.
Sina, kes sa tõusid Miradžile ja palusid oma palve,
sinu umma Miradžiks tegin Ma namazi.

„Oo Minu Habib! Kes peab kinni Minu käskudest, see pääseb piinast ja karistusest, pälvib Minu halastuse ja saab au näha Mind Paradiisis“ Hadith kudsi