KURBUSE AASTA

Lapse kaotuse valu

Meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) vanem poeg Kasim oli surnud seitsmeteistkümne kuu vanuselt. Aastaid pärast seda valusat sündmust suri ka tema teine poeg Abdullah. Pisarad voolasid meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud silmist, kui ta pöördus mäe poole ja ütles: „Oo mägi! Kui sind oleks tabanud see, mis tabas mind, ei oleks sa vastu pidanud ja oleksid kokku varisenud!“ – nii väljendas ta oma kurbust. Kui meie ema hazrat Hadidža küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kus nad nüüd on?“, vastas ta: „Nad on Paradiisis.“

Kui Universumi Sultan, meie armas Prohvet, oli kaotanud mõlemad pojad, rõõmustasid ebajumalakummardajad väga. Uskmatud, nagu Abu Džahl, kasutasid juhust ja kisasid ringi: „Nüüd on Muhammed abtar – tema sugu on katkenud. Tal ei ole jäänud poega, kes tema sugu jätkaks. Kui ta ise sureb, unustatakse tema nimi ja kuulsus.“

Seepeale saatis Allah Kõigekõrgem alla suura al-Kausar ja trööstis oma Sõnumitoojat. Suuras on tähenduse järgi öeldud: „(Oo Minu Habib!) Tõesti, Me andsime sulle Kausari (Me kinkisime sulle Kausari basseini (hauz) ja väga palju head). Soorita siis oma Issanda jaoks namazi ja too ohver. Tõesti, see, kes sinu vastu keelt teritab (nimetades sind järglasteta), on ise järglasteta ja ilma igasuguse heata. (See, kes nimetab sind abtariks, on ise järglasteta, auta ja nimeta. Sinu puhas sugu, sinu kuulsus ja au, oo Minu Habib, kestavad aga kuni Ülestõusmispäevani. Ja teispoolsuses on sulle määratud palju suuri austusavaldusi, mida keegi ei suuda ette kujutada.)“1

Abu Talibi surm

Päevil pärast meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) poegade surma jäi Abu Talib haigeks ja tema haigus raskenes päev-päevalt. Kuraišlastest ebajumalakummardajad kuulsid sellest ja mõtlesid: „Seni kui Abu Talib elas, nägi ta palju vaeva Muhammedi kaitsmisel. Nüüd on tema lahkumise aeg lähedal. Läheme teda vaatama, olgu või tema viimsel tunnil. Moslemiks on ju saanud nii Hamza, kes on araablaste seas võrratu kangelane, kui ka Umar, kelle vaprus ja kartmatus on selged nagu päike. Iga päevaga tuleb inimesi araabia hõimudest salkade kaupa ja nad hakkavad teda järgima. Nii kasvab moslemite arv päev-päevalt ja nende hääl täidab maailma. Sellises olukorras peame kas neile alluma või olema valmis sõjaks ja võitluseks. Läheme Abu Talibi juurde ja selgitame olukorda, et ta meid lepitaks. Ärgem rünnakem tema usku ja ärgu tema ründagu meie oma.“ Sellise mõttega tulid nad Abu Talibi juurde. Tuntud mehed, nagu Ukba, Šaiba, Abu Džahl ja Umajja ibn Halaf, istusid Abu Talibi voodi kõrvale patjadele. Nad ütlesid: „Me usume sinu suurusse ja tunnistame sinu üleolekut. Seepärast ei ole me sulle kunagi vastu hakanud. Me kardame, et pärast sinu surma hakkab Muhammed meiega jagelema ja vaen meie vahel jätkub. Lepita meid, et me ei ründaks teineteise usku.“

„Oo mägi! Kui sind oleks tabanud see, mis tabas mind, ei oleks sa vastu pidanud ja oleksid kokku varisenud!“ Hadith šarif

Nagu paljude islami suurmeeste hauad, on ka meie armsa Prohveti (sallallahu taala alaihi va sallam) esimese abikaasa, meie ema hazrat Hadidža (radijallahu anha) hauakamber maha lõhutud ja kõrvaldatud.

Abu Talib kutsus meie isand Prohveti enda juurde ja ütles: „Kõik kuraišlaste juhid paluvad sind, et sa nende usku rahule jätaksid. Kui sa sellega nõustud, töötavad nad sinu käsu all ja aitavad sind.“ Maailmade isand ütles: „Oo onu! Ma tahan neid kutsuda ainult ühe sõna juurde, mille kaudu kõik araablased neile alistuvad ja need, kes ei ole araablased, maksavad džizjat (teatavat maksu).“ Ning kuraišlaste ülikutele ütles ta: „Jah! Kui te ütlete mulle ühe sõna, valitsete te sellega kõigi araablaste üle ja need, kes ei ole araablased, alistuvad teile.“ Abu Džahl ütles: „Hea küll. Me ütleme selle kümnekordselt. Mis sõna see siis on?“ Kui meie isand Allahi Sõnumitooja vastas: „Et te ütleksite ‚La ilaha illallah‘ ja viskaksite minema ebajumalad, keda te Allah Kõigekõrgema asemel kummardate“, ütlesid ebajumalakummardajad kohe: „Palu meilt midagi muud!…“ Meie isand Prohvet ütles: „Isegi kui te tooksite päikese ja paneksite selle mulle pihku, ei paluks ma teilt midagi muud.“

Ebajumalakummardajad ütlesid: „Oo Abul Kasim! Sa teed väga kummalise ettepaneku. Me tahame sinuga arvestada, aga sina meiega ei arvesta!“ – ning tõusid ja lahkusid. Kui nad olid läinud, ütles Abu Talib meie isand Prohvetile: „See, mida sa kuraišlastelt palusid, oli täiesti õige. Sa rääkisid tõtt.“ Need onu sõnad andsid meie isand Allahi Sõnumitoojale lootust ja ta mõistis, et Abu Talib võib usule tulla. Ta ütles: „Oo onu! Ütle üks kord ‚La ilaha illallah‘!… Et ma saaksin Ülestõusmispäeval sinu eest paluda (šafaat).“ Abu Talib vastas: „Ma kardan, et inimesed häbistavad mind, öeldes: ‚Ta kartis surma ja sai seepärast moslemiks.‘ Muidu oleksin sulle meele järele teinud.“ Nii andis ta mõista, et see oli tema nafsile raske. Tema haigus muutus järjest raskemaks ja ta suri.2

Meie ema hazrat Hadidža surm

Prohvetiks kutsumise (bisa) kümnendal aastal, kolm päeva pärast Abu Talibi surma, suri ka meie isand Allahi Sõnumitooja murede jagaja, tema kahekümne viie aasta pikkune elukaaslane, meie õnnistatud ema hazrat Hadidža. Ta suri pärast kolm aastat kestnud vaevade ja murede täis piiramist, kolm aastat enne hidžrat, ramadaanikuu alguses, 65 aasta vanuselt.3 Meie isand, universumi uhkus (sallallahu alaihi va sallam), mattis meie ema hazrat Hadidža oma õnnistatud kätega. Tema lahkumine valmistas talle suurt kurbust.

See, et meie ema hazrat Hadidža ja tema onu Abu Talib surid samal aastal üksteise järel, uputas meie isand Prohveti kurbusesse. Seepärast hakati seda aastat kutsuma nimega „Sanat al-huzn“, see tähendab kurbuse aasta.

Meie ema hazrat Hadidža surm vapustas meie armsat Prohvetit ja kurvastas teda üliväga, sest tema oli esimene, kes uskus meie isand Allahi Sõnumitoojasse ja pidas teda tõeks. Lisaks oli ta tema suurim tugi ja trööstija. Kui kõik olid vaenlased, avas tema kogu oma südame ja oli tulvil armastust meie Prohveti vastu. Kogu oma vara ja rikkuse, kõik, mis tal oli, kulutas ta islami heaks ning teenis meie armsat Prohvetit päeval ja öösel. Ta ei kurvastanud kunagi Allahi Sõnumitoojat ega solvanud teda iialgi. Meie isand Prohvet rääkis sellest aeg-ajalt ja meenutas nii oma õnnistatud abikaasa voorusi.

„Oo onu! Ütle üks kord ‚La ilaha illallah‘!… Et ma saaksin Ülestõusmispäeval sinu eest paluda“ Hadith šarif

Ühel päeval, kui meie Prohvet oli väljas, läks hazrat Hadidža teda otsima. Džibril alaihis-salam ilmus hazrat Hadidžale inimese kujul. Meie ema hazrat Hadidža tahtis temalt meie isand Prohveti kohta küsida, kuid mõeldes, et too võib olla üks vaenlastest, pöördus ta tagasi. Kui ta nägi meie armsat Prohvetit kodus, jutustas ta talle juhtunust. Meie isand, universumi uhkus, ütles: „Kas sa tead, kes oli see, keda sa nägid ja kellelt tahtsid minu kohta küsida? See oli Džibril (alaihis-salam). Ta palus mul sulle oma tervitus (salam) edasi anda. Ta palus mul ka teatada, et Paradiisis on sinu jaoks valmistatud pärlitest ehitis. Seal ei ole muidugi midagi sellist, mis teeb kurvaks, rõhub, vaevab või koormab.“

Ühe käsi jäi õhku, teine jäi pimedaks

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) valgustas oma kaaslaste, kes olid inimestest kõige õnnelikumate seas, südameid vestlustega, millele ei olnud võrdset. Ta selgitas saabunud pühi salme ega jätnud midagi rääkimata ega arusaamatuks. Samal ajal käis ta ka paikades, kuhu ebajumalakummardajad kogunesid, et ka nemad usule tuleksid, ja kutsus neid väsimata ja araks löömata usule. Abu Džahl ja Valid ibn Mugira vihastasid selle peale väga ja ütlesid: „Kui see nii edasi läheb, pöörab Muhammed kõik oma usku ega jäta kedagi, kes meie ebajumalaid kummardaks.“ Ühel päeval otsustasid nad, et ainus viis sellele asjale lõpu teha on tappa maailmade isand, meie armas Prohvet. Abu Džahl võttis kaasa Valid ibn Mugira ja mõned noormehed Banu Mahzumist ning tuli Baitullahi juurde. Sel hetkel sooritas meie armas Prohvet namazi. Abu Džahl sööstis kohe, kivi käes, ettepoole. Sel hetkel, kui ta tõstis käe, et lüüa kiviga meie isand Habib al-akramit ja Nabi al-muhtaramit (auväärset Prohvetit), jäid tema käed õhku liikumatuks. Ta ei saanud midagi teha ja oli täiesti segaduses. Selles olukorras läks ta tagasi sinna, kust oli tulnud. Kui ta jõudis ebajumalakummardajate juurde, muutus tema käsi jälle endiseks ja kivi kukkus maha. Üks Banu Mahzumi mees haaras sama kivi ja läks meie isand Prohveti poole, öeldes: „Küll te näete! Mina tapan ta!…“ Lähedale jõudes jäi ta äkki pimedaks ega näinud enam midagi enda ümber. Siis tungisid Banu Mahzumi mehed kõik koos meie armsa Prohveti poole. Kui nad meie isand Prohvetile päris lähedale jõudsid, ei näinud nad teda äkki enam. Kuid nad kuulsid tema õnnistatud häält. Kui nad läksid sinnapoole, kust hääl kostis, kostis hääl nende selja tagant; kui nad ümber pöördusid, kostis see jälle sealt, kust oli kostnud enne. Sama juhtus mitu korda. Lõpuks olid nad nii segaduses, et lahkusid sealt, suutmata meie isand Allahi Sõnumitoojale mingit kahju teha.

Kihlus hazrat Aiša ja hazrat Saudaga

Kui hazrat Hadidža (radijallahu anha) suri, ei olnud enam kedagi, kes Allahi Sõnumitooja majapidamist korraldaks. Seda nähes tuli Haula bint Hakim Hatun Sarvar al-alami juurde. Ta ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam)! Sul on vaja endale sobivat kaaslast ja abikaasat, kes oleks väärt sind teenima. Kui soovid, otsin sulle naise.“ Allahi Sõnumitooja ütles: „Oo Haula, kus on naine, kes selleks teenistuseks sobiks?“ Haula vastas: „Kui soovid neitsit, on see sinu sõbra Abu Bakri tütar Aiša. Kui soovid leske, sobib Sauda bint Zama.“ Sõnumitooja alaihis-salam ütles: „Palu mulle neid mõlemaid.“ Allahi Sõnumitooja kihlus kõigepealt hazrat Aišaga ja seejärel Saudaga. Hazrat Sauda asus tema koju elama juba Mekas. Pulm hazrat Aišaga oli hidžra teisel aastal šavvali kuus Mediinas.