PIIRAMINE

Piiramise algus

Prohvetiks kutsumise (bisa) seitsmes aasta… Ebajumalakummardajad püüdsid väsimatult takistada islamit südametesse tungimast ja levimast. Sellest hoolimata kasvas moslemite arv iga päevaga. Piinamised ja ülekohus, mida moslemitele tehti, ei pööranud neid teelt kõrvale – vastupidi, need panid neid üksteisest veel kõvemini kinni hoidma ja ühte liituma. Ükski neist ei taganenud oma usust ning nad olid kõhklemata valmis meie isand Allahi Sõnumitooja eest oma elu ohverdama. Sellest kuuldes kasvas Mekast väljaspool elavate hõimude uudishimu ja islami valgus jõudis üha kaugematesse paikadesse. Kui ebajumalakummardajad said teada, et inimesed, keda nad olid Abessiiniasse saatnud, ei olnud oma soovi saavutanud ning et negus Ashama oli koguni moslemiks saanud ning kaitses moslemeid ja kohtles neid hästi, läksid nad raevust hulluks. Et selle eest kuhjaga kätte maksta ja islam juurtega välja kitkuda, tulid nad kokku ja tegid sellise kohutava otsuse: „Kus ta ka ei oleks ja kus teda ka ei nähtaks, Muhammed tuleb kindlasti tappa!…“

Uskmatud kinnitasid seda vande vande järel.

Kui Abu Talib ebajumalakummardajate otsusest teada sai, tegi see talle suurt muret. Ta kartis oma südamelähedase, õnnistatud vennapoja elu pärast. Ta kogus kokku oma suguvõsa ja käskis neil kaitsta Universumi Sultanit kuraišlastest ebajumalakummardajate eest. Sugulastunde ajel ühinesid Banu Hašimi liikmed, et seda käsku täita. Selleks kutsusid nad meie isand Prohveti ja kõik tema kaaslased, kes temasse uskusid, Šib Abu Talibisse, see tähendab Abu Talibi kvartalisse, mis asus Meka põhjaküljel künkal umbes 3 km kaugusel Baitullahist. Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) kogus oma kaaslased kokku ja asus Šibisse elama. Banu Hašimist oli ainult Abu Lahab meie isand Prohveti kaitsmise otsuse vastu ega läinud Šibisse. Ebajumalakummardajad, tema kaasa arvatud, ühinesid ja hakkasid otsima võimalust meie Prohvetit tappa.1

Kui ebajumalakummardajad nägid, et meie isand Prohvet ja tema kaaslased olid kogunenud Abu Talibi kvartalisse, tulid nad uuesti kokku. Seejärel tegid nad sellise otsuse: „Kuni Muhammed alaihis-salam ei ole antud kuraišlastele tapmiseks välja, ei võeta Banu Hašimist ühtki tüdrukut naiseks!… Neile ei anta tüdrukuid naiseks!… Neile ei müüda midagi!… Neilt ei osteta midagi!… Nendega ei kohtuta ega räägita!… Nende kodudesse ja kvartalitesse ei minda!… Nende rahusoovi ei võeta kunagi vastu!… Neile ei halastata kunagi!…“

Selle otsuse, mille kirjutas paberile ebajumalakummardaja nimega Mansur ibn Ikrima, nad pitseerisid. Et kõik seda näeksid ja sellest kinni peaksid, riputasid nad selle Kaaba al-Muazzama seinale.

Kui see uudis jõudis meie armsa Prohvetini, tegi see talle suurt meelehärmi ja ta tegi dua. Tema dua võeti kohe vastu ja õnnetu Mansuri käed kuivasid silmapilkselt. Ebajumalakummardajad olid hämmingus ja ütlesid: „Vaadake! Ülekohtu eest, mida me Banu Hašimile tegime, kuivasid Mansuri käed – teda tabas õnnetus.“ Selle asemel, et mõistusele tulla, muutusid nad aga veelgi metsikumaks. Nad panid Šibisse viivate teede algusse valvurid ega lasknud sinna toitu ja riideid viia. Mekasse tulevatele kauplejatele ütlesid nad, et need ei läheks Šibisse ega viiks oma kaupa sinna; vajaduse korral ostavat nad selle ise kõrge hinnaga ära. Nii lootsid nad, et Šibis olijad surevad nälga või et Banu Hašim kahetseb ja annab meie isand Prohveti neile välja. Selline olukord kestis igal aastal kuni Kaaba külastamise ajani.

„Oo Minu Prohvet! Sulle piisab Allahist ja usklikest, kes käivad sinu jälgedes!“ Al-Anfal: 64

Kombe järgi ei valatud sel ajal verd. Seepärast võisid Banu Hašimi liikmed vabalt Mekasse minna ja sisseoste teha, et kogu aastaks vajalik muretseda. Kui keegi neist tuli kaupmehe juurde kaupa ostma, ruttasid ebajumalakummardajate juhid, nagu Abu Lahab ja Abu Džahl, kohe kohale ja ütlesid kaupmeestele: „Oo kaupmehed! Tõstke Muhammedi kaaslaste jaoks hinnad väga kõrgeks, nii et kõrge hinna tõttu ei saaks keegi midagi osta! Kui teie kaup seepärast müümata jääb, oleme valmis selle kõik ära ostma.“ Siis küsisid kaupmehed oma kauba eest kõrget hinda ja moslemid pöördusid tagasi midagi ostmata…

Sellel teel kulutasid meie armas Prohvet, meie ema hazrat Hadidža ja Abu Bakr as-Siddik kogu oma vara ning püüdsid vaigistada nälgivate laste taevani tõusvaid kisendusi. Nad andsid neile süüa puukoort, rohujuuri ja isegi kuivanud nahatükke. Emad ja isad olid abitusest jäänud luu ja naha peale. Eesotsas meie isand Prohvetiga sidusid ka õilsad kaaslased nälja pärast oma õnnistatud kõhtudele kive. Kui mõni ebajumalakummardaja haletses ja salaja midagi tõi, peksid teised teda ja solvasid rängalt. Ühesõnaga oli igasugune liikumine sinna ja tagasi katkenud ning usklikud olid sattunud raskesse olukorda.

Ebajumalakummardajad ootasid asjata, et Banu Hašim tuleb selle karmi tagakiusamise tõttu mõistusele ja et Abu Talib annab meie isand Prohveti neile välja. Abu Talibi kvartalis olevad moslemid aga, vastupidi nende ootustele, kaitsesid meie isand Prohvetit ja võtsid tarvitusele kõik abinõud, et temaga midagi ei juhtuks. Et ära hoida võimalikku salamõrva, pani Abu Talib meie isand Allahi Sõnumitooja magamiskoha juurde vahetustega valvurid ja hoolitses, et ta saaks oma kodus rahus magada. Meie isand Prohvet aga ei kartnud midagi ega raisanud ühtki sekundit, täites Allah Kõigekõrgema käsku ja levitades islamit; ta nägi vaeva, kutsudes inimesi usule, et nad pääseksid Põrgust, ja jätkas sellel teel kannatlikult oma manitsusi. Selleks et ka teda valeks pidavad kuraišlastest ebajumalakummardajad mõistaksid, mis on nälg, tegi meie isand Allahi Sõnumitooja ühel päeval dua: „Oo Allah! Aita mind ja saada ka neile seitsmeaastase näljahäda karistus, nagu olid seitse näljaaastat Jusufi (alaihis-salam) ajal.“ Järgnevatel päevadel ei langenud taevast ühtki vihmapiiska. Maa kõrbes põuast. Maa peal ei olnud enam näha ühtki rohelist taime. Kuraišlastest ebajumalakummardajad ei saanud aru, mis neid tabas. Nad püüdsid surmast pääseda, süües nälga surnud loomade raipeid ja haisvaid koeranahku.

Ka nende lapsed hakkasid nälja pärast kisendama ja halama. Paljud neist surid nälga. Nälja tõttu tundus neile taevasse vaadates, nagu oleks kõik suitsu mattunud. Nad hakkasid mõistusele tulema ja justkui mõistma, kui suur oli nende tehtud ülekohus. Nad saatsid meie isand Prohveti juurde Abu Sufjani. Abu Sufjan tuli, vandus ja ütles: „Oo Muhammed! Sa ütled, et sind on saadetud halastuseks maailmadele, ja käsid meil uskuda Allahisse ning pidada lugu sugulussidemetest. Sinu rahvas aga hukkub ja sureb põua ja nälja kätte. Tee oma Issandale dua, et see õnnetus meilt ära võetaks; Allah võtab sinu dua vastu. Kui sa sellise dua teed, hakkame me kõik uskuma!…“

Nii olid nad oma ülekohtu ja piinamise kõrvale jätnud, hätta sattunud ja hakanud meie isand Allahi Sõnumitoojat anuma. Meie isand Prohvet ei heitnud neile ette seda, mida nad olid teinud, vaid nende sõnade „Me hakkame uskuma“ peale tõstis ta oma õnnistatud käed ja tegi Ülevale Allahile dua. Allah Kõigekõrgem võttis oma Habibi dua vastu ja saatis Meka kohale rohkesti vihma; maa jõi end vett täis ja taimed hakkasid haljendama. Kuigi ebajumalakummardajad pääsesid põuast ja näljast, unustasid nad oma lubaduse ja püsisid kangekaelselt uskmatuses (kufr).

Allah Kõigekõrgem ütles neile vastuseks saadetud pühades salmides tähenduse järgi: „Vastupidi, (nad ei usu Allah Kõigekõrgemasse ega Muhammedisse alaihis-salam; Püha Koraani, teispoolsuse ja ülestõusmise suhtes) viidavad nad kahtluses aega. Oota siis (oo Minu Habib!) päeva, mil taevas toob nähtava suitsu. See suits katab kõik inimesed täielikult. See on valus karistus! (Inimesed ütlevad:) ‚Oo meie Issand! Võta see karistus meilt ära, me hakkame uskuma.‘ Kus on neil enam mõtlemist ja õppetunni võtmist, kui nende juurde on tulnud prohvet, kes neile tõdesid selgitab? Siis pöördusid nad temast ära ja ütlesid: ‚Ta on õpetatud hull.‘ Kui Me selle karistuse veidi ära võtame, pöördute te jälle tagasi oma endisesse olukorda. Päeval, mil nad haaratakse suure vägevusega (Badri päeval), maksame Me neile tõesti kätte. Minu ülevuse nimel, enne neid (kuraišlastest ebajumalakummardajaid) panime Me proovile ka vaarao rahva. Nende juurde tuli Meie poolt auväärne prohvet (see oli Musa alaihis-salam). Ta ütles neile: ‚Andke mulle Allahi teenrid (Iisraeli lapsed). (Saatke nad minuga kaasa. Laske nad vabaks, ärge piinake neid.) Tõesti, ma olen usaldusväärne prohvet, kelle Allah Kõigekõrgem on teie juurde ilmutusega saatnud. Ärge olge Allah Kõigekõrgema vastu upsakad, sest ma olen tulnud teie juurde tõendiga, mis näitab, et minu asi on õige, ja selge imega. Teadke, et ma otsin kaitset Allah Kõigekõrgema, minu ja teie Issanda juurest, et te mind kividega surnuks ei viskaks ega tapaks; Tema kaitseb mind. Kui te mind ei tunnista ega minusse ei usu, jätke mind rahule. (Ma ei oota teilt midagi head. Ärgu vähemalt teie kurjus mind puudutagu.)‘ (Kui nad ei uskunud ja teda valeks pidasid ning hakkasid teda veel piinama ja rõhuma,) tegi Musa (alaihis-salam) Allah Kõigekõrgemale dua: ‚Oo mu Issand! See on rahvas, kes püsib kangekaelselt uskmatuses (kufr).‘ Allah Kõigekõrgem andis Musale (alaihis-salam) ilmutuse ja ütles: ‚Lahku (Egiptusest) öösel koos Minu teenritega (Iisraeli lastega)! Kui vaarao ja tema kaaskond kuulevad, et te olete lahkunud, jälitavad nad teid kindlasti. Kui oled koos oma rahvaga mere ületanud, jäta see nii, nagu see on (ära löö seda oma kepiga uuesti ega sulge avanenud teid; jäta need lahti). Sest vaarao ja tema sõjavägi lähevad neile teedele ja upuvad.‘“2

Piiramise lõpetamine

Ebajumalakummardajad taganesid oma sõnadest „Me hakkame uskuma“ ja hakkasid jälle ülekohut tegema. Ühel päeval teatas Allah Kõigekõrgem meie isand Prohvetile ilmutusega, „et Ta oli saatnud Kaabas rippuva lepingukirja kallale puuussi (koi) ja et see ussike oli ära söönud kogu kirja peale Allah Kõigekõrgema nime“. Meie isand Prohvet ütles Abu Talibile: „Oo onu! Allah Kõigekõrgem, minu Issand, saatis kuraišlaste lepingukirja kallale puuussi. Peale Allah Kõigekõrgema nime ei jätnud see alles midagi sellest, mis sinna oli kirjutatud – ei ülekohut, sugulussidemete katkestamist ega laimu… See hävitas kõik.“

„Oo Allah! Aita mind ja saada ka neile seitsmeaastase näljahäda karistus, nagu olid seitse näljaaastat Jusufi (alaihis-salam) ajal!“ Hadith šarif

Kui Abu Talib küsis: „Kas sinu Issand teatas sulle seda?“, vastas meie isand Prohvet: „Jah.“ Siis ütles Abu Talib: „Ma tunnistan, et sa räägid alati ainult tõtt.“ Ta riietus kohe ja läks Kaaba juurde. Seal istusid ebajumalakummardajate juhid. Kui nad nägid Abu Talibi tulemas, ütlesid nad: „Küllap tuleb ta meile Muhammedi välja andma!…“ Nende juurde jõudes ütles Abu Talib: „Oo kuraišlaste kogu! Minu vennapoeg, kes on al-Amin ega ole kunagi valetanud, teatas mulle, et puuuss on ära söönud kogu teie kirjutatud lehe teksti peale Allah Kõigekõrgema nime. Tooge nüüd see paber, mille te meie vastu kirjutasite, et me näeksime! Kui see sõna on tõsi, siis ma vannun, et me kõik jätkame tema kaitsmist surmani. Ja teie loobuge nüüd sellest ülekohtust ja halvast käitumisest…“ Ebajumalakummardajad võtsid erutatult lehe Kaaba seinalt maha ja tõid selle. Kui Abu Talib ütles: „Lugege!“, avas üks neist lehe, et seda lugeda, ja nägi, et kogu kiri oli kustunud peale sõnade „Bismika Allahumma“.3 Ebajumalakummardajad ei teadnud, mida öelda ja mida teha. Kuna mõned neist lepingust loobusid, lõpetasid nad lõpuks selle karmi piiramise, mis oli kestnud kolm aastat, toonud unustamatuid kannatusi ja jätnud südametesse sügavad haavad. Oma vaenust aga ei loobunud nad sugugi; vastupidi, nad muutusid veelgi karmimaks. Nad proovisid kõiki teid, et takistada islami levikut. Kõigist nende pingutustest hoolimata levis islam kiiresti; meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam nägi vaeva, et päästa inimesi, kes lämbusid teadmatuse ajastu pimeduses (zulmat), ja viis nad tõelise õnneni. Need, kes selle õnneni jõudsid, tänasid suure anni eest, mille nad olid saanud, ega löönud kunagi araks ebajumalakummardajate pilkamise ja piinamise ees. Paljud südamed, mis nägid Muhammedi alaihis-salam imesid ja moslemite kindlameelsust oma usus, valgustusid islami valgusest.

Kuu lõhenemine kaheks

Üks meie isand Prohveti suurimaid imesid on kuu lõhenemine kaheks. Rühm ebajumalakummardajaid, kelle hulgas olid ka Abu Džahl ja Valid ibn Mugira, ütles meie isand Õilsaimale Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam): „Kui sa tõesti oled prohvet, lõhesta kuu kaheks nii, et üks pool paistaks Kuaikiani mäe ja teine pool Abu Kubaisi mäe kohal!…“ Meie isand Allahi Sõnumitooja küsis: „Kui ma seda teen, kas te siis hakkate uskuma?“ Nad vastasid: „Jah, siis hakkame uskuma.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja tegi Allah Kõigekõrgemale dua, et kuu lõheneks kaheks. Džibril alaihis-salam tuli kohe meie armsa Prohveti juurde ja ütles: „Oo Muhammed! Teata mekalastele, et nad täna öösel imet vaataksid.“ Meie isand Prohvet teatas, et kuu lõheneb kaheks kuu neljateistkümnendal ööl, täiskuu (badr) ajal, see tähendab ööl, mil see on täiesti ümmargune ja kõige heledam, ning et need, kes tahavad sellest õppust võtta, vaadaku. Sel ööl, kui meie armas Prohvet oma õnnistatud sõrmega osutas, lõhenes kuu kaheks. Üks pool oli näha Abu Kubaisi mäe ja teine Kuaikiani mäe kohal. Seejärel ühinesid need taevas uuesti.

Allahi Sõnumitooja ütles: „Oo Abu Salama ibn Abdulasad, Arkam ibn Abil Arkam! Olge tunnistajateks!“ Seejärel ütles ta ka teistele oma kaaslastele, kes olid tema juures: „Olge tunnistajateks!“ Ebajumalakummardajad nägid oma silmaga veel ühe selge ime. Kuid nad ei pidanud oma sõna ega hakanud uskuma; enamgi veel, et ka teised ei usuks, ütlesid nad: „Muhammed on meid lihtsalt ära nõidunud! Aga kõiki inimesi ta ju ära nõiduda ei suuda!… Küsime ka teistest paikadest tulevatelt inimestelt ja vaatame, kas nemadki on sama sündmust näinud. Kui nad on seda näinud, on Muhammedi väide, et ta on prohvet, tõsi. Kui mitte, on see nõidus.“ Nad küsisid tulijatelt ja saatsid isegi mehi teistesse paikadesse küsima. Kõigilt kuulsid nad sedasama: „Jah, sel ööl nägime, kuidas kuu kaheks lõhenes!“ Ometi salgasid nad jälle. Salgajate eesotsas oli Abu Džahl. Et inimesed ei saaks osa usu annist, rikkus ta südameid, öeldes: „Abu Talibi orvu nõidus mõjus isegi taevale!…“4 Selle salgamise peale saatis Allah Kõigekõrgem alla pühad salmid. Tähenduse järgi:

„Tund (kijamat) on lähenenud ja kuu on lõhenenud (kaheks läinud). Kui nad (kuraišlastest uskmatud) näevad imet (mis osutab Muhammedi alaihis-salam prohvetlusele), pööravad nad ära (selle üle mõtisklemisest ja uskumisest) ja ütlevad: ‚See on kestev (lakkamatu, kõikehõlmav ja võimas) nõidus.‘ Ja nad pidasid (Prohvetit või imet) valeks ning järgisid oma kirgi (oma nafsi soove ja himusid). Kuid iga asi jõuab (sinna, kuhu see on suunatud) oma lõpuni ja leiab oma koha. Tõesti, nende (Meka ebajumalakummardajate) juurde on tulnud palju tähtsaid sõnumeid (käske ja keelde), mis pidid neid (kurjast) eemal hoidma. (Need käsud ja teadmised on) täiuslik tarkus. Kuid sõnumitoojad, hoiatused ja ähvardused ei too (neile) kunagi kasu. Pöördu siis ka sina neist ära (oo Minu Habib! Kui nad salgamises kangekaelselt püsivad). Päeval, mil kutsuja (Israfil alaihis-salam) kutsub (uskmatuid) millegi ennenägematu ja tundmatu juurde (kogunemispaika (mahšar), aruandele), tulevad nad oma haudadest välja, pilgud alandlikult ja alandatult maas (hirmust ja õudusest teadmata, kuhu minna), nagu laialipillatud rohutirtsud. Uskmatud ütlevad, rutates (pead norus) kutsuja poole: ‚Kui raske ja karm päev see meile on!’“5

Mu Issand juhatagu ka teid õigele teele

Pärast seda, kui ebajumalakummardajate kolm aastat kestnud blokaad moslemite vastu oli lõppenud, tuli meie isand Allahi Sõnumitooja juurde rühm inimesi Nadžranist. Neid oli umbes kakskümmend; nad olid islamist kuulnud Abessiiniasse rännanud õilsatelt kaaslastelt ning tulnud Mekasse, et islamit tundma õppida ja saada osa õnnest näha meie isand Prohvetit. Nad kohtusid meie isand Allahi Sõnumitoojaga Kaaba al-Muazzama juures. Nad esitasid väga palju küsimusi ja said vastused, mis olid kaunimad ja täiuslikumad, kui nad olid lootnud. Kuraišlastest ebajumalakummardajad jälgisid neid igast küljest. Meie armas Prohvet, kes on saadetud halastuseks maailmadele, luges neile Püha Koraanist mõned pühad salmid. Need liigutasid neid sügavalt, nad ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja nutsid. Kui meie isand neid seejärel usule kutsus, olid nad äärmiselt rõõmsad, laususid suure rõõmuga usutunnistuse (kalimat aš-šahada) ja said au saada moslemiteks. Kui nad palusid luba koju naasta, tuli Abu Džahl nende juurde ja ütles solvavalt: „Me pole näinud kedagi nii rumalat kui teie!… Te istusite vaid korra tema juures, loobusite oma usust ja pidasite tõeks kõike, mida ta ütles!…“ Need inimesed, kes olid alles äsja saanud au olla kaaslased, vastasid: „Me soovime, et Allah Kõigekõrgem annaks ka teile juhatuse õigele teele (hidaja). Teie solvangut ja teadmatust, mida te meile osutasite, ei tasu me teile samaga. Me ju ei ole rikkunud ühtki teie õigust. Kuid teadke hästi: mõne teadmatu sõnade pärast ei taha me kunagi kaotada seda suurt andi, mille oleme saanud, ega pöördu sellest tõelisest usust ära.“6

„Oo onu! Allah Kõigekõrgem, minu Issand, saatis kuraišlaste lepingukirja kallale puuussi. Peale Allah Kõigekõrgema nime ei jätnud see alles midagi sellest, mis sinna oli kirjutatud – ei ülekohut, sugulussidemete katkestamist ega laimu… See hävitas kõik“ Hadith šarif

Allah Kõigekõrgem ütles selle sündmuse puhul saadetud pühades salmides tähenduse järgi: „Paljud on need, kellele Me andsime Raamatu enne seda (Püha Koraani) ja kes usuvad sellesse (Püha Koraanisse). Kui seda (Püha Koraani) neile ette loetakse, ütlevad nad: ‚Me usume sellesse. Kahtlemata on see tõde (mis on tulnud) meie Issandalt. Tõesti, me olime ka enne seda islami vastu võtnud.‘ Neile antakse nende tasu kahekordselt, sest nad olid kannatlikud (ja kindlameelsed). Nad tõrjuvad kurja heaga. Sellest, mida Me neile elatiseks oleme andnud, jagavad nad (heaks otstarbeks). Kui nad kuulevad inetuid sõnu, pööravad nad neist ära ja ütlevad: ‚Meie teod kuuluvad meile ja teie teod teile. Rahu (salam) olgu teiega (olge meie pärast rahulikud). Me ei otsi teadmatuid (ega soovi nende sõprust).‘“7

VEE KASIID8
Oo mu silmad! Ärge valage mu südame leekidesse vett,
sest nii suurt tuld ei kustuta vesi.
Ma ei tea, kas tiirlev taevavõlv on vee värvi
või on tiirlevat taevavõlvi ujutanud mu silmade vesi.
Pole ime, kui su mõõga rõõm mu südame lõhki raius,
sest müüridesse murrab lõhesid voolav vesi.
Mu haavatud süda räägib kartusega su nooleotsast9,
nagu haavatu, kes joob ettevaatlikult vett.
Andku aednik oma roosiaed üleujutusele ega vaevaku end,
ükski roos ei puhke su palge sarnaseks, ka kui tuhat roosiaeda saaks vett.
Ükski kirjutaja ei suuda joonistada su palge peent udet,
ka kui ta vaataks nagu sulg, laskub tema silmadesse must vesi.
Mis siis, kui mu ripsmed niiskuvad su põse mälestusest,
roosi lootuses ei lähe raisku ogadele antud vesi.
Ära keela kurbuse päeval mu haigelt südamelt oma mõõka,
sest hea tegu on pimedal ööl anda haigele vett.
Oo süda! Palu tema nooleotsa ja vaigista lahusoleku igatsus,
ma olen janus, selles kõrbes pean otsima endale vett.
Mina igatsen su huuli, askeedid ihaldavad Kausarit,
nõnda nagu joobnul on hea juua veini, kainel aga vett.
Su tänava paradiisiaeda voolab ta lakkamata,
küllap on armunud sellesse sihvakasse küpressi – vesi.
Peaksin saama mullaks ja tõkestama sinna tänavasse vee tee,
sest mu rivaal on seegi – ma ei lase sinna vett.
Oo sõbrad! Kui ma suren, igatsedes suudelda tema kätt,
tehke mu mullast kruus ja viige sellega armsamale vett.

„Paljud on need, kellele Me andsime Raamatu enne seda (Püha Koraani) ja kes usuvad sellesse. Kui seda neile ette loetakse, ütlevad nad: ‚Me usume sellesse. Kahtlemata on see tõde (mis on tulnud) meie Issandalt. Tõesti, me olime ka enne seda islami vastu võtnud‘“ Al-Kasas: 52–53

Džannat al-Mualla

Kalmistu, kus on paljude õilsate kaaslaste hauakambrid, nende seas ka meie ema hazrat Hadidža (radijallahu anha) oma. Tänapäeval ei ole neid hauakambreid võimalik näha. Kahjuks on kõik need kaunid ajaloomälestised maha lõhutud.