HIDŽRA ABESSIINIASSE

Esimene hidžra Abessiiniasse

Meie isand Allahi Sõnumitooja prohvetluse (bisa) viiendal aastal kasvas moslemite arv ebajumalakummardajate piinamisest hoolimata edasi. Kuid ka ebajumalakummardajad suurendasid piinamist ega jätnud midagi tegemata, et moslemeid piinata. Meie isand Prohvet kurvastas väga, et tema kaaslasi piinati väljakannatamatult ja et neid rebiti tükkideks: neid seoti jalgupidi köitega kaamelite külge ja kaameleid aeti seejärel vastassuundadesse. Need piinad muutusid iga päevaga üha julmemaks ja tema halastust täis süda ei suutnud neid taluda.

Ühel päeval kogus ta õilsad kaaslased kokku ja ütles: „Oo mu kaaslased! Nüüd hajuge laiali üle maa. Peagi kogub Allah Kõigekõrgem teid jälle kokku!“

Nad küsisid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kuhu me peaksime minema?“ Meie isand Prohvet osutas oma õnnistatud käega Abessiinia poole ja ütles: „Sinna! Minge Abessiinia maale!1 Sest seal on valitseja, kes ei tee ülekohut ühelegi neist, kes on tema juures. Ja see on õigluse maa. Jääge sinna, kuni Allah Kõigekõrgem avab teile väljapääsu raskustest, milles te olete, ja tee pääsemisele.“

Nõnda otsustas meie isand Sarvar al-alam Muhammed Mustafa (sallallahu alaihi va sallam), et tema kaaslased tuleb piinadest päästa ja et ta jätkab üksinda võitlust Meka ebajumalakummardajatega. Meie armas Prohvet, kes sündides ütles: „Mu umma! Mu umma!“, ohverdas nüüd iseennast, et tema kaaslased pääseksid. Tema loal lahkus osa õilsatest kaaslastest kodumaalt ja asus rändama (hidžra)!… Kuid nende kurbus oli väga suur, sest nad lahutati meie armsast Prohvetist.

Sellest esimesest hidžrast võtsid osa hazrat Usman ja tema naine hazrat Rukajja bint Rasulullah, Abu Huzaifa ja tema naine Sahla bint Suhail, Zubair ibn Avvam, Musab ibn Umair, Abdurrahman ibn Auf, Abu Salama ibn Abdulasad ja tema naine Umm Salama, Hatib ibn Amr, Amir ibn Rabia ja tema naine Laila bint Abi Hasma, Usman ibn Mazun, Abu Sabra ibn Abi Ruhm ja tema naine Umm Kulsum bint Suhail, Suhail ibn Baida ja Abdullah ibn Masud (radijallahu anhum).2 Meie isand Prohvet ütles hazrat Usmani kohta: „Kahtlemata on Usman esimene, kes on pärast prohvet Lutti (Lotti) koos oma naisega välja rännanud.“

Osa õilsatest kaaslastest olid ratsa, teised jalgsi, kui nad salaja Mekast lahkusid. Kui karavan jõudis Šuaibasse, olid sinna Üleva Allahi armust saabunud kaks kaubalaeva. Kaaslased maksid kaupmeestele igaühe eest pool kuldraha ja astusid laevadele. Sel ajal said ebajumalakummardajad sellest teada ja asusid kaaslasi jälitama. Mererannale jõudes ei suutnud nad kedagi kinni püüda, sest muhadžirid (väljarändajad) olid juba laevadele astunud ja merele sõitnud. Nende pingutused jäid asjatuks ja nad pöördusid nukralt tagasi. Kaaslased jõudsid üle Punase mere õnnelikult Abessiiniasse.3 Abessiinia valitseja negus lubas moslemitel oma maal elama asuda ja kohtles neid väga hästi.

„Oo mu kaaslased! Nüüd hajuge laiali üle maa. Peagi kogub Allah Kõigekõrgem teid jälle kokku!“ Hadith šarif

Pärast kaaslaste lahkumist Abessiiniasse ilmutati suura an-Nadžm. Kui Allahi Sõnumitooja luges seda suurat Masdžid al-Haramis kuraišlastele ja jõudis 19. ja 20. püha salmini, kus mainitakse ebajumalakummardajate ebajumalaid, pistis neetud šaitan vahele niisugused sõnad: „Ebajumalad on ülevad ebajumalad, neilt võib loota eestpalvet (šafaat).“ Ebajumalakummardajad arvasid, et need sõnad ütles Allahi Sõnumitooja. Nad ütlesid: „Kuna tema nõustus meie usuga, oleme ka meie temaga rahu teinud.“ Kui sel ajal tuli Valid ibn Mugira Allahi Sõnumitooja juurde ja ütles: „Edaspidi me sind ei puutu“, jäi meie isand Prohvet hämmeldunuks. Uudis ebajumalakummardajate „rahust“ (!) jõudis Abessiinias olevate kaaslasteni õnnistatud ramadaanikuu lõpul. Abessiinias olevad moslemid kuulsid: „Mekas on ebajumalakummardajad ja moslemid kokkuleppe sõlminud!“ Siis mõtlesid nad: „Meie hidžra, see, et me jätsime maha oma kodu ja maa, oli ebajumalakummardajate vaenu pärast. Nüüd on nende vaen muutunud sõpruseks. Läheme siis tagasi ja saame au teenida meie isand Õilsaimat Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam).“ Samal ajal teatas Džibril alaihis-salam Allahi Sõnumitoojale sellest šaitani riukast. Ta kurvastas väga. Ülev Allah ilmutas suura al-Hadždž 52. püha salmi, mille tähendus on: „Iga kord, kui šariaadi toonud sõnumitoojad, keda Me oleme enne sind saatnud, ja neid järginud nabid tahtsid lugeda pühi salme või midagi endast öelda, segas šaitan midagi sellesse, mida nad lugesid või ütlesid. Allah Kõigekõrgem eraldab selle, mida šaitan sinna segas, sellest, mis on õige. Seejärel kinnitab Ta oma salmid. Allah Kõigekõrgem teab inimeste seisundit ja viib oma otsuse täide.“ Seda salmi kuuldes hakkasid ebajumalakummardajad jälle kiusama ja piinama. Muhadžirid tulid Abessiinia valitseja loal šavvali kuul Mekasse. Kuid seal said nad teada, et saadud teade oli vale. Kui nad said teada, mis oli juhtunud, olid nad jahmunud. Siis tulid nad meie isand Prohveti juurde. Abessiinia kohta ütlesid õilsad kaaslased: „Me kogesime seal head naabrust ja kaitset. Meie usku ei puututud ja meile ei tehtud liiga. Me ei kuulnud ühtegi sõna, mis meile ei oleks meeldinud. Me teenisime rahus Allah Kõigekõrgemat.“ Nad jutustasid talle pikalt, et Abessiinia vesi, õhk ja puuviljad annavad jõudu, et seal on neli palvekoda, et neis paikades tapetakse iga päev kaameleid ja lambaid, et vaesed ja võõrad kutsutakse sinna ja neid kostitatakse hästi ning et nende valitseja külastas neid ise, andis neile kaitse ja kõrvaldas nende mured. Nõnda väljendasid nad oma rahulolu. Abessiinias olid nad olnud kauem kui kaks kuud.

Hazrat Hamza pöördumine islamisse

Bisa kuues aasta… Islami hääl levis iga päevaga suust suhu, jõudis südameteni ja kandus veelgi kaugemale. See ajas kuraišlastest ebajumalakummardajad raevu; kõigist oma pingutustest hoolimata ei suutnud nad islami levikut takistada. Raamatutes „Dalail an-nubuvva“ ja „Maaridž an-nubuvva“ on jutustatud:

Ühel ebajumalakummardajal nimega Valid oli ebajumal. Nad kogunesid Safa künkale ja teenisid seda ebajumalat. Ühel päeval läks meie isand Prohvet nende juurde ja kutsus ebajumalakummardajaid usule (iman). Üks uskmatu džinn pugis selle ebajumala sisse ja ütles meie armsa Prohveti kohta sobimatuid sõnu. Meie isand Fahr al-alam (sallallahu alaihi va sallam) kurvastas. Ühel teisel päeval tervitas meie isand Prohvetit keegi nähtamatu ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Üks uskmatu džinn ütles sinu kohta sobimatuid asju. Ma leidsin ta üles ja tapsin ta. Kas sa ei tahaks homme, kui soovid, Safa künka oma külaskäiguga austada? Sina kutsud neid jälle islamisse, mina aga pugen selle ebajumala sisse ja ütlen sind ülistavaid sõnu.“ Meie isand Prohvet võttis selle džinni, kelle nimi oli Abdullah, ettepaneku vastu.

Järgmisel päeval läks meie armas Prohvet sinna ja kutsus ebajumalakummardajaid taas usule.

Seal oli ka Abu Džahl. Moslemist džinn pugis ebajumala sisse, mida ebajumalakummardajad käes hoidsid, ning luges ilusaid sõnu ja luuletusi, mis rääkisid meie armsast Prohvetist ja islamist. Neid sõnu kuuldes purustasid ebajumalakummardajad käes hoitud ebajumala ja tormasid Allahi Sõnumitooja kallale. Tema õnnistatud juuksed läksid sassi. Tema õnnistatud nägu värvus verest punaseks. Ta talus nende kiusamist ja piinamist ning ütles: „Oo kuraišlased! Te peksate mind. Kuid mina olen teie Prohvet.“ Seejärel lahkus ta sealt ja läks oma koju. Üks teenijatüdruk nägi kogu juhtumit algusest lõpuni. Sel ajal pidas hazrat Hamza mägedes jahti. Kui ta oli just gaselli pihta noolt laskmas, hakkas gasell rääkima ja ütles: „Oo Hamza! Selle asemel et mind noolega maha lasta, oleks parem, kui sa laseksid maha need, kes tahavad su vennapoja tappa.“ Hazrat Hamza imestas nende sõnade üle ja asus kiiresti koju teele. Tal oli kombeks jahilt naastes kõigepealt astuda Haram aš-šarifisse tavafi tegema ja alles seejärel koju minna. Sel päeval, kui ta tavafi tegi, tuli teenijatüdruk tema juurde ja rääkis talle, mida Abu Džahl oli Muhammedile alaihis-salam teinud. Kui hazrat Hamza kuulis, et meie isand Prohvetit oli solvatud, keesid temas sugulustunded. Ta võttis relvad ja läks sinna, kus ebajumalakummardajad olid. Ta ütles: „Kas sina oled see, kes ütles mu vennapojale halbu sõnu ja haavas tema südant? Tea, et tema usk on ka minu usk. Kui sul jõudu jätkub, tee sedasama ka minuga!“ ning lõi kaelas kantava vibuga Abu Džahli pea lõhki. Seal olnud uskmatud tahtsid hazrat Hamzale kallale tungida. Kuid Abu Džahl ütles: „Ärge puutuge teda! Hamzal on õigus. Ma ütlesin tema vennapojale inetuid sõnu.“ Kui hazrat Hamza oli lahkunud, ütles Abu Džahl oma ümber olijatele: „Hoiduge, jätke ta rahule! Ta võib meie peale vihastada ja moslemiks saada. Siis muutub Muhammed tugevamaks.“ Hamza oli nimelt lugupidamist vääriv, väärtuslik ja tugev mees. Et hazrat Hamza moslemiks ei saaks, oli Abu Džahl leppinud sellega, et tal pea lõhki löödi. Hazrat Hamza tuli meie isand Prohveti juurde ja ütles: „Oo Muhammed! Ma maksin sinu eest Abu Džahlile kätte. Ma värvisin ta verega. Ära kurvasta, rõõmusta!“ Meie armas Prohvet vastas: „Ma ei rõõmusta niisuguste asjade üle.“ Kui hazrat Hamza ütles: „Et sind rõõmustada ja kurbusest vabastada, teen ma kõik, mida iganes sa tahad!“, vastas meie isand Prohvet: „Ma rõõmustan ainult siis, kui sa võtad vastu usu (iman) ja päästad oma kalli ihu Põrgu tulest.“

Hazrat Hamza sai kohe moslemiks. Tema kohta ilmutati püha salm. Hazrat Abdullah ibn Abbasi järgi on inimene, kellest Püha Koraanis, suura al-Anam 122. pühas salmis öeldakse, et „ta äratati ellu ja talle anti valgus“, hazrat Hamza, ja see, kellest öeldakse, et „ta ekslas pimeduses“, on Abu Džahl.

Hazrat Hamza läks ebajumalakummardajate juurde ja kuulutas, et ta on saanud moslemiks ja et ta kaitseb Allah Kõigekõrgema Habibi Muhammedit alaihis-salam, isegi kui see maksab talle elu. Seejärel luges ta ette kasiidi (ülistuspoeemi). Selles kasiidis ütles ta: „Kiitus (hamd) olgu Allah Kõigekõrgemale, sest Ta pööras mu südame islami ja tõe poole. See usk on saadetud Allah Kõigekõrgemalt, maailmade Issandalt, kes teab kõike, mida Tema teenrid teevad, kes kohtleb kõiki oma heldusega ja kelle vägi on kõigest üle. Kui Püha Koraanit loetakse, voolavad pisarad nende silmist, kellel on süda ja mõistus. Püha Koraan on ilmutatud Muhammedile alaihis-salam salmidena, mis on selgitatud selges ja sõnaosavas keeles. Tema, Muhammed Mustafa, on meie seas õnnistatud inimene, kelle sõna kuulatakse ja kelle ees pea kummardatakse. Oo ebajumalakummardajad! Ärge kaotage mõistust ja ärge laske oma silmadel tumeneda, nii et hakkate tema kohta ütlema karme, raskeid ja jämedaid sõnu. Kui teile peaks niisugune mõte tulema, ei saa keegi teda puutuda, ilma et ta oleks enne astunud üle meie, moslemite, laipade.“

„Oo kuraišlased! Te peksate mind. Kuid mina olen teie Prohvet“ Meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) rõõmustas väga, et hazrat Hamza sai moslemiks. Moslemid muutusid palju tugevamaks, kui ka tema nendega ühines. Kui hazrat Hamza islami vastu võttis, muutus olukord, sest Meka inimesed teadsid, et hazrat Hamza on sõjamees, julge, mehine, maadleja ja suur kangelane. Seetõttu ei saanud kuraišlastest ebajumalakummardajad enam ilma põhjuseta moslemeid halvasti kohelda; eriti kartsid nad hazrat Hamza mõõga teravust.4

Su armastusest asusin ma teele –
eestpalvet (šafaat), oo Allahi Sõnumitooja!
Olen patune, mu nägu on must –
eestpalvet, oo Allahi Sõnumitooja!

Hazrat Umari pöördumine islamisse

Islamiusk levis iga päevaga ja Püha Koraani valgus valgustas hingi. Need, kellele see oli osaks määratud, võtsid Allah Kõigekõrgema armust vastu usu ja jõudsid õigele teele (hidaja). Need õnnistatud inimesed, kellele sai osaks au kuuluda õilsate kaaslaste hulka (radijallahu anhum), andsid üksteisele käe ja südame ning tiirlesid meie isand Allahi Sõnumitooja ümber nagu ööliblikad lambi ümber. Tema vähimatki soovi ja viibet pidasid nad suureks käsuks ja võistlesid selle täitmises; selle nimel ei kartnud nad ohverdada isegi oma elu. Ebajumalakummardajate ärevus ja mure aga jõudis haripunkti, sest ka hazrat Hamza, üks üldtunnustatud kangelasi, oli saanud moslemiks ja asunud Allahi Sõnumitooja ridadesse. See ootamatu sündmus ajas ebajumalakummardajad täiesti endast välja. Seepärast lahkus Hattabi poeg Umar (kes ei olnud veel moslem) ühel päeval kodust kavatsusega tappa meie isand Allahi Sõnumitooja, kus iganes ta teda leiab.

Ta leidis meie armsa Prohveti Masdžid al-Haramis namazi sooritamas. Oodates, et ta namazi lõpetaks, pööras ta tähelepanu sellele, mida Prohvet luges, ja hakkas uudishimulikult kuulama. Meie isand Habib al-akram luges õnnistatud suurat al-Hakka, mille tähendus on: „Paratamatult saabuv kijamat (Ülestõusmispäev)! … Mis on paratamatult saabuv kijamat (kas sa tead)? Mis andis sulle teada, mis on paratamatult saabuv kijamat? Samud ja Aad (rahvad) salgasid kijamati, mille õudusest südamed värisevad, ja nimetasid selle valeks. Samudi rahvas hävitati (Džibrili alaihis-salam hüüdega) oma ülemeelikuse pärast.

Aadi rahvas aga hävitati laastava, kohiseva, raevuka ja ägeda tuulega (orkaaniga). Allah Kõigekõrgem laskis selle orkaani nende peale seitse ööd ja kaheksa päeva järjest. (Nad sattusid sellisesse seisu, et) kui sa oleksid seal olnud, oleksid näinud, kuidas nad surid ja varisesid nagu juurtega välja kistud ja maha paisatud õõnsad datlipalmitüved! Kas sa näed nüüd kedagi (mõnda inimest, mõnda elusolendit) neist alles jäänud olevat? Ka vaarao ja need, kes olid enne teda, ja ümberpööratud linnade elanikud (Luti rahvas) – kõik tegid sedasama viga (širk ja mäss)… Nõnda hakkasid nad vastu oma Issanda prohvetile (Lutile alaihis-salam ja teistele). Siis haaras neid karistus, mis oli karmim kui see, mis tabas teisi ummasid… Tõesti, kui vesi kõik üle ujutas (Nuhi veeuputuse ajal), kandsime Me teid (teie esivanemaid, tänu kellele te olemas olete) laevas, et see oleks teile õppetunniks ja et kuulvad kõrvad seda talletaksid ja meeles peaksid.

Kui Surisse (sarve) puhutakse üks kord ning maa ja mäed tõstetakse oma kohalt ja lüüakse suure jõuga vastamisi, nii et need purunevad, siis, sel päeval, saabub kijamat. Sel päeval kaotab taevas oma tugevuse ja kindluse, lõheneb ja laguneb.

Ja inglid on taeva äärtel (ja ootavad oma Issanda käsku). Sel päeval kannavad kaheksa inglit (nende seast, kes on taeva ümber) sinu Issanda Arši. Sel päeval tuuakse teid (Allah Kõigekõrgema ette aru andma), nii et ükski teie saladus (mida te maailmas olles arvasite varjavat) ei jää (Allah Kõigekõrgema eest) varjatuks. Siis ütleb see, kellele tema raamat antakse paremasse kätte (rõõmustades): ‚Võtke, lugege minu raamatut! Tõesti, ma teadsin kindlalt, et seisan silmitsi oma aruandmisega.‘

Siis on ta elus, millega ta on rahul, kõrges Paradiisis… Selle viljad ripuvad nii lähedal, et neid saab kohe noppida. (Neile öeldakse:) ‚Sööge ja jooge mõnuga tasuks heade tegude eest, mille te möödunud päevil (maailmas) ette saatsite.‘

Aga see, kellele tema raamat antakse vasakusse kätte, ütleb: ‚Oh, kui mulle poleks mu raamatut antud… kui ma poleks iialgi teada saanud, milline on mu aruanne! Oh, kui see (surm) oleks teinud lõpliku lõpu (minu elule) (ja ma poleks ellu äratatud)! Minu vara ei toonud mulle kasu. (Kogu) minu võim (minu jõud, minu tõendid, kõik, mis mul oli) lahkus minust ja hävis!’ (Allah Kõigekõrgem ütleb Põrgus ametit pidavatele inglitele:) ‚Haarake temast ja aheldage ta (käed kaela külge)!… Siis heitke ta Džahimi (Põrgu kõige karmima karistuse paika)! Seejärel aheldage ta seal seitsmekümne küünra pikkuse ketiga!… Sest ta ei uskunud ülevasse Allah Kõigekõrgemasse. Ta ei õhutanud (teisi) vaeseid toitma (rääkimata sellest, et oleks neid ise toitnud). Seepärast ei ole tal täna siin ühtegi lähedast sugulast (ega sõpra) (kes tema peale halastaks). Ja tal ei ole muud toitu kui gislin (Põrgu elanike verega segatud mäda). Seda ei söö keegi peale nende (uskmatute), kes on (teadlikult) pattu teinud…’“5 Hazrat Umar kuulas vaimustatult seda, mida meie isand Prohvet luges. Ta ei olnud oma elus kunagi kuulnud nii ilusaid sõnu. Hiljem jutustas ta ise sellest nõnda: „Mind võlus nende sõnade kõnekus, sujuvus ja harmooniline vorm. Ma ütlesin endamisi: ‚Ma vannun, ta on vist luuletaja, nagu kuraišlased ütlevad!’“ Sel ajal luges Prohvet edasi pühi salme: „Ma vannun selle nimel, mida te näete, ja selle nimel, mida te ei näe: see (Püha Koraan) on kahtlemata sõna, mille on toonud (oma Issandalt) Allah Kõigekõrgema juures väga auväärne Sõnumitooja. See ei ole luuletaja sõna. Kui vähe te usute!…“6 Hazrat Umar jutustas: „Ma ütlesin jälle endamisi: ‚Ta on vist ennustaja, sest ta mõistis, mida ma mõtlesin!’“ Allahi Sõnumitooja luges suurat edasi: „See ei ole ka ennustaja sõna. Kui vähe te mõtlete!… See (Püha Koraan) on ilmutatud maailmade Issandalt (Muhammedile alaihis-salam Džibrili alaihis-salam kaudu). Kui tema (Prohvet) oleks Meie kohta ise välja mõelnud mingeid sõnu (mida Me ei ole öelnud), oleksime Me ta kindlasti tugevalt haaranud ja siis kahtlemata läbi lõiganud tema eluarteri (unearteri) ning ta hävitanud!

„(Oo onu!) Ma rõõmustan ainult siis, kui sa võtad vastu usu (iman) ja päästad oma kalli ihu Põrgu tulest“ Hadith šarif

Ja ükski teist poleks suutnud seda takistada! Kahtlemata on see (Püha Koraan) selge manitsus neile, kellel on takva (jumalakartus). Me teame tõesti, et teie seas on neid, kes seda valeks peavad (nagu on ka neid, kes seda kinnitavad). Tõesti, see (Püha Koraan) on uskmatutele (vältimatu) kahetsuse ja igatsuse allikas (kui nad teispoolsuses näevad ande, mis on antud neile, kes seda kinnitasid). Tõesti, see (Püha Koraan) on hakk al-jakin (kindla teadmise tõde; see koosneb kindlast teadmisest). Seepärast ülista oma Suure Issanda nime.“7

Hazrat Umar ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja oli kogu suura läbi lugenud, tekkis mu südames kalduvus islami poole.“ Kolm päeva pärast seda, kui hazrat Hamza oli moslemiks saanud, kogus Abu Džahl ebajumalakummardajad kokku ja ütles: „Oo kuraišlased! Muhammed halvustas meie ebajumalaid. Ta ütles, et meie esivanemad, kes elasid enne meid, kannatavad Põrgus piina ja et ka meie läheme sinna!…

Ei ole muud abinõu kui ta tappa!… Sellele, kes ta tapab, annan ma sada punast kaamelit ja lugematu hulga kulda!…“ Äkki kadus Hattabi poja Umari südamest kalduvus islami poole. Ta kargas püsti ja ütles: „Seda ei suuda teha keegi muu kui Hattabi poeg.“ Nad plaksutasid talle ja ütlesid: „Lase käia, Hattabi poeg! Las me näeme, mida sa suudad!“

Ta pani mõõga vööle ja asus teele. Teel kohtas ta Nuaim ibn Abdullahi. Too küsis: „Kuhu sa nii ägedalt ja vihaselt lähed, oo Umar?“ Ta vastas: „Ma lähen tapma Muhammedit, kes on külvanud inimeste sekka lõhet ja teinud venna venna vaenlaseks.“ Nuaim ütles: „Oo Umar! See on raske ülesanne. Tema kaaslased tiirlevad tema ümber nagu ööliblikad lambi ümber ja värisevad, et temaga midagi ei juhtuks. Nende lähedale on väga raske pääseda. Isegi kui sa ta tapad, ei pääse sa Abdulmuttalibi poegade käest.“

Hazrat Umar vihastas nende sõnade peale väga. Ta haaras mõõga ja ütles: „Või oled sinagi üks neist? Siis teen ma kõigepealt sinuga lõpu!“ Nuaim ütles: „Oo Umar! Jäta mind! Mine oma õe Fatima ja tema mehe Said ibn Zaidi juurde – ka nemad on saanud moslemiteks.“ Hazrat Umar ei uskunud neid sõnu. Nuaim ütles: „Kui sa ei usu, mine ja küsi! Siis näed.“

Kui hazrat Umaril oleks see korda läinud, oleks usuline lõhe küll kadunud, kuid alanud oleks araablaste kombeks olev veritasu, kuraišlased oleksid lõhenenud kaheks ja alanud oleksid lõputud kokkupõrked. Nõnda oleks tapetud mitte ainult Umar ibn Hattab, vaid kõik Hattabi järeltulijad. Kuid kuna Umar ibn Hattab oli väga tugev, julge ja äkiline, ei suutnud ta seda kõike läbi mõelda. Õe pärast muretsedes läks ta kohe nende koju.

Just sel ajal oli ilmutatud suura Taha. Said ja Fatima (radijallahu anhuma) olid selle üles kirjutada lasknud, kutsunud oma koju ühe kaaslase, hazrat Habbab ibn Aratti, ja lugesid seda. Hazrat Umar kuulis ukse taga nende hääli. Ta koputas väga tugevasti uksele. Nähes teda mõõk vööl ja vihasena, peitsid nad kirjutise ära ja varjasid hazrat Habbabi. Siis avasid nad ukse. Sisse astudes küsis ta: „Mida te lugesite?“ Nad vastasid: „Mitte midagi.“

Ta vihastas veelgi ja kärgatas: „Siis on see, mida ma kuulsin, tõsi: ka teid on petnud tema nõidus.“ Ta haaras hazrat Saidil kraest ja paiskas ta maha. Kui tema õde püüdis oma meest päästa, andis ta ka temale vihaselt kõrvakiilu. Kui ta nägi, et õe näost hakkas verd voolama, hakkas tal temast kahju. Fatimal oli valus ja ta oli verine. Kuid usu (iman) jõud andis talle julgust; otsides kaitset Allah Kõigekõrgema juurest, ütles ta: „Oo Umar! Miks sa ei häbene Allahi ees ega usu Tema Prohvetisse, kelle Ta on saatnud salmide ja imedega? Vaata, minule ja mu mehele on osaks saanud au saada moslemiteks. Isegi kui sa meil pea maha raiud, me sellest ei loobu.“ Seejärel lausus ta usutunnistuse.

Nähes oma õe niisugust usku, muutus hazrat Umar äkki leebeks ja istus maha. Pehmel häälel ütles ta: „Tooge välja see raamat, mida te lugesite.“ Fatima ütles: „Ma ei anna seda sulle enne, kui sa oled end puhastanud.“ Hazrat Umar võttis gusli (täispesu).

Seejärel tõi Fatima Püha Koraani lehe. Hazrat Umar oskas hästi lugeda. Ta hakkas lugema suurat Taha. Püha Koraani sõnaosavus, kõnekus, tähendused ja ülemuslikkus pehmendasid tema südant üha enam. Kui ta luges püha salmi, mille tähendus on: „Temale kuulub kõik, mis on taevastes ja maa peal, ja see, mis on nende vahel, ja see, mis on maa all (selle seitsme kihi all)“8, vajus ta sügavasse mõttesse. Ta ütles: „Oo Fatima! Kas kõik need lõputud olendid kuuluvad Allahile, keda teie teenite?“ Õde vastas: „Jah, muidugi! Kas selles on mingit kahtlust?“ Tema hämmeldus kasvas üha ja ta ütles: „Oo Fatima! Meil on umbes tuhat viissada kullast, hõbedast, pronksist ja kivist nikerdatud ja kaunistatud kuju. Ühelgi neist ei ole maa peal midagi.“ Ta luges edasi ja mõtiskles püha salmi üle, mille tähendus on: „Ei ole muud tõelist jumalat, keda teenida, peale Allah Kõigekõrgema. Kõige ilusamad nimed kuuluvad Temale.“9 „Tõesti, kui õige see on!“ ütles ta. Seda kuuldes hüppas Habbab oma peidupaigast välja ja lausus takbiri. Siis ütles ta: „Rõõmusõnum sulle, oo Umar! Allahi Sõnumitooja palus Allah Kõigekõrgemalt ja ütles: ‚Oo mu Issand! Tugevda seda usku Abu Džahli või Umariga.‘ Nüüd on see õnn ja see õnnistus saanud sinu osaks.“

See püha salm ja see dua pühkisid vaenu hazrat Umari südamest täielikult. Ta küsis kohe: „Kus on Allahi Sõnumitooja?“ Allahi Sõnumitooja oli tema südame juba võitnud. Sel päeval andis Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) hazrat Arkami majas oma kaaslastele nõu. Õilsad kaaslased olid kogunenud; vaadates tema valgusküllast palet ja kuulates tema magusaid ja mõjuvaid sõnu, puhastasid nad oma südameid ning kosutasid lõputus rõõmus, õndsuses ja õnnes, ühest seisundist teise minnes, oma hingi.

Arkami majast oli näha, et hazrat Umar tuleb. Tal oli ka mõõk kaasas. Kuna ta oli hirmuäratav ja tugev mees, kogunesid õilsad kaaslased Allahi Sõnumitooja ümber. Hazrat Hamza ütles: „Mida siin Umarit karta? Kui ta tuleb hea kavatsusega, olgu ta teretulnud. Kui mitte, raiun ma tal pea maha enne, kui ta jõuab mõõga välja tõmmata!“ Siis ütles Allahi Sõnumitooja: „Tehke talle teed, las ta tuleb sisse!“

„See ei ole ka ennustaja sõna. Kui vähe te mõtlete!… See (Püha Koraan) on ilmutatud maailmade Issandalt (Muhammedile alaihis-salam Džibrili alaihis-salam kaudu)“ Al-Hakka: 42–43

Džibril alaihis-salam oli juba varem teatanud meie isand Prohvetile, et hazrat Umar tuleb usku vastu võtma. Meie isand Allahi Sõnumitooja võttis hazrat Umari naeratades vastu. Ta ütles: „Laske ta lahti ja astuge temast eemale.“ Hazrat Umar laskus Allahi Sõnumitooja ees põlvili. Allahi Sõnumitooja võttis hazrat Umaril käsivarrest kinni ja ütles: „Võta vastu usk, oo Umar!“ Ja tema lausus puhta südamega usutunnistuse. Rõõmust tõstsid õilsad kaaslased oma takbirihüüded taevani.

Hazrat Umar jutustas oma seisundist pärast moslemiks saamist nõnda:

„Kui ma moslemiks sain, varjasid õilsad kaaslased end ebajumalakummardajate eest ja teenisid Allahit (ibadat) salaja. Ma kurvastasin selle pärast väga ja küsisin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kas me ei ole siis tõe poolel?‘ Meie isand Prohvet vastas: ‚Jah. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle käes on minu olemasolu, et olgu te surnud või elus, olete te kindlasti tõe poolel.‘

Siis ütlesin ma: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kui meie oleme tõe poolel ja ebajumalakummardajad väärteel, miks me siis oma usku varjame? Ma vannun Allahi nimel, et meil on rohkem õigust ja me oleme väärilisemad kuulutama islamiusku uskmatuse (kufr) vastu. Allah Kõigekõrgema usk saab Mekas kahtlemata võitu. Kui meie rahvas kohtleb meid õiglaselt, siis hea; kui nad tahavad piiri ületada, võitleme nendega.‘ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: ‚Meid on väga vähe!’

Ma ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on sind saatnud tõelise Prohvetina, et ei jää ühtegi ebajumalakummardajate kogunemist, kus ma ei istuks ja islamist ei räägiks – kõhklemata ja kartmata. Astugem nüüd avalikkuse ette.‘ Kui sellega nõustuti, läksime kahes reas välja ja suundusime Haram aš-šarifi poole. Ühe rea eesotsas oli Hamza, teise eesotsas mina. Kindlate sammudega, otsekui jahvataksime maad jahuks, astusime väärikalt ja aukartust äratavalt Masdžid al-Haramisse. Kuraišlastest ebajumalakummardajad vaatasid kord mind, kord Hamzat. Neid valdas selline kurbus ja mure, et nad polnud vist kogu elus sellisesse meeleheitesse langenud.“ Kui hazrat Umar nõnda tuli, astus Abu Džahl ette ja küsis: „Oo Umar! Mis see on?“ Teda tähele panemata ütles hazrat Umar: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“ Abu Džahl ei teadnud, mida öelda. Ta tardus nagu kivistunult. Hazrat Umar pöördus selle ebajumalakummardajate jõugu poole ja ütles: „Oo kuraišlased!… Kes mind tunneb, see tunneb! Kes aga ei tunne, see teadku, et mina olen Umar, Hattabi poeg… Kes tahab teha oma naise leseks ja lapsed orbudeks, see liigutagu end paigast! Kes liigutab, selle raiun ma oma mõõgaga tükkideks!…“ Siis läksid kuraišlastest ebajumalakummardajad silmapilkselt laiali ja lahkusid sealt. Allahi Sõnumitooja ja tema ülevad kaaslased rivistusid ja laususid valju häälega takbiri. Meka taevas kajas õilsate kaaslaste hüüetest: „Allahu akbar!… Allahu akbar!…“ Esimest korda sooritati namaz avalikult Haram aš-šarifis.10 Kui hazrat Umar sai moslemiks, ilmutati suura al-Anfal 64. püha salm, mille tähendus on: „Oo Minu Prohvet! Abiliseks piisab sulle Allah Kõigekõrgemast ja usklikest (mumin), kes käivad sinu jälgedes.“ Mõned kahtlustes kõikunud inimesed valisid islami, kui nägid, et hazrat Umar on saanud moslemiks. Neile sai osaks au saada kaaslasteks.

Nüüd hakkas moslemite arv iga päevaga kasvama nagu laviin.

„Oo mu Issand! Tugevda seda usku Abu Džahli või Umariga“ Hadith šarif

Ta mainis igas teos Halastaja (Rahman) nime – see helduse allikas, Prohvet oli ülistuse ja kiituse (hamd) läte – see helduse allikas. Temas ilmnesid Allahi annid, ta oli teadmise ja leebuse allikas, tema hing oli tulvil kaunist iseloomu – see helduse allikas. Tõe loodute vastu oli ta Allahi pärast lahke ja alandlik, kõigile inimestele osutas ta headust ja heldust – see helduse allikas.

Teine hidžra Abessiiniasse

Kui õilsad kaaslased (alaihimur-ridvan) Mekasse tagasi tulid, hakkasid ebajumalakummardajad neid jälle kiusama ja piinama. Nende ülekohus kasvas üha. Nad kasutasid kõhklematult igasugust piinamist. Ühel päeval ütles hazrat Usman: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma nägin, et Abessiinia on hea kauplemispaik. Ühekuune kauplemine toob suurt tulu. Kuni Allah Kõigekõrgem määrab hidžra paiga, ei saa moslemitele olla sellest paremat kohta. Seal pääsevad usklikud (mumin) vähemalt kuraišlaste julmusest. Negus on meile osutanud palju lahkust ja teinud palju head.“ Selle peale käskis meie isand Prohvet: „Minge tagasi Abessiiniasse, et olla Allah Kõigekõrgema nimel kaitstud.“ Hazrat Usman ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa austaksid neid oma kohalolekuga, saaksid nad ehk moslemiteks. Kuna nad on Raamatu inimesed, võtaksid nad islami kiiresti vastu ega jätaks meid abita.“ Selle peale vastas meie armas Prohvet: „Mulle ei ole antud käsku otsida rahu ja mugavust. Hidžra asjus ootan ma Allah Kõigekõrgema õnnistatud käsku. Ma talitan nii, nagu mulle käsitakse.“

Bisa kuuendal aastal asus ühe pärimuse järgi õilsatest kaaslastest (radijallahu anhum) koosnev saja ühe inimese suurune karavan – 83 meest ja 18 naist – teist korda teele Abessiinia poole. Selle karavani juhiks määrati hazrat Džafar ibn Abi Talib. Nad jõudsid õnnelikult neguse maale. Sündmustest, mida nad Abessiinias kogesid, jutustas hazrat Umm Salama (radijallahu anha) nõnda: „Abessiiniasse jõudes leidsime sealt väga hea naabri. See naaber oli kuningas negus. Ta täitis kõik meie soovid. Me võisime oma usu käske täita, nagu tahtsime. Me võisime vabalt Allah Kõigekõrgemat teenida ja keegi ei teinud meile mingit liiga. Me ei kuulnud ühtegi halba sõna.“ Kui Meka ebajumalakummardajad sellest teada said, otsustasid nad saata Abessiinia kuninga juurde kaks saadikut. Negusele valmistati lisaks väga väärtuslikele esemetele kingituseks Meka parkitud nahka, mida ta väga hindas. Kingitusi valmistati ka vaimulikele ja riigi suurmeestele. Selle ülesande said Abdullah ibn Abi Rabia ja Amr ibn As. Neile kahele saadikule õpetati, mida nad neguse ees peavad ütlema. Neile öeldi: „Enne kui valitsejaga räägite, andke igale tema patriarhile ja väejuhile tema kingitus. Seejärel andke üle neguse kingitus. Kui olete seda teinud, nõudke, et sealsed moslemid teile välja antaks. Ärge laske negusel moslemitega kohtuda ega rääkida.“11 Saadikud jõudsid Abessiiniasse. Kui nad olid kohtunud riigi suurmeestega ja neile kingitused andnud, ütlesid nad igaühele neist: „Meie seast on esile kerkinud mõned inimesed. Nad on välja mõelnud uue usu, mida ei tunne ei meie ega teie. Me tahame need siia tulnud inimesed viia tagasi nende oma maale. Kui te räägite oma valitsejaga nende asjus, püüdke, et nad antaks meile välja ilma, et ta nendega räägiks. Kõige paremini oskavad nende inimeste eest hoolitseda nende enda isad ja emad ning naabrid. Nemad tunnevad neid väga hästi.“12 Patriarhid nõustusid selle ettepanekuga. Siis andsid Meka saadikud negusele üle tema kingitused. Kuningas negus võttis kingitused vastu, kutsus nad enda juurde ja rääkis mõnda aega nendega.

„Minge tagasi Abessiiniasse, et olla Allah Kõigekõrgema nimel kaitstud“ Hadith šarif

Saadikud ütlesid negusele: „Oo kuningas! Mõned meie inimesed on otsinud sinu maalt varjupaika. Need tulijad on jätnud maha oma rahva usu, kuid ei ole võtnud vastu ka sinu oma. Neil on oma, ise välja mõeldud usk. Seda usku ei tunne ei meie ega sina. Meid saatsid sinu juurde selle rahva suurmehed, kuhu need inimesed kuuluvad. Need suurmehed on sinu maalt varjupaika otsinud meeste isad ja lähimad sugulased. Nende soov on, et tulijad saadetaks tagasi, sest nemad tunnevad nende olukorda lähemalt. Nad teavad paremini, mida need oma enda usus heaks ei kiida…“ Nii Amr ibn As kui ka Abdullah ibn Abi Rabia soovisid kõige enam, et negus neid sõnu kuulates talitaks nende soovi kohaselt. Kui saadikud olid need sõnad öelnud, võtsid neguse patriarhid sõna ja ütlesid: „Nad rääkisid täit tõtt. Nende rahvas oskab nende eest kõige paremini hoolitseda ja teab kõige paremini, mis neile meeldib ja mis mitte. Seepärast anna need mehed välja, et nad saaksid nad viia tagasi oma maale ja oma rahva juurde.“ Kuningas negus vihastas nende sõnade peale väga: „Ei, ma vannun Allahi nimel! Ma ei anna neid mehi välja. Ma ei saa reeta inimesi, kes on minult varjupaika otsinud ja minu maale tulnud. Nad on valinud minu teiste asemel ja tulnud minu maale. Seepärast kutsun ma need väljarändajad oma paleesse, küsin neilt, mida nad vastavad nende meeste sõnadele, ja kuulan ära nende vastuse. Kui väljarändajad on sellised, nagu need mehed ütlevad, annan ma nad tulijatele ja saadan nad tagasi nende rahva juurde. Kui mitte, kaitsen ma neid ja teen neile head, kuni nad minu maal on.“ Negus oli varem uurinud taevaseid raamatuid. Ta teadis, et Muhammedi alaihis-salam tuleku aeg on lähedal, et tema rahvas nimetab teda valetajaks ega usu temasse ning et nad ajavad ta Mekast välja. Negus küsis Meka saadikutelt: „Kes on see, kellesse nad usuvad?“ Nad vastasid: „Muhammed.“ Seda nime kuuldes mõistis negus, et ta on prohvet, kuid ei andnud sellest märku. Ta küsis tulijatelt uuesti: „Mis on tema usk ja tema suund ja millele ta kutsub?“ Amr vastas: „Tal ei ole mingit suunda.“ Negus ütles: „Kuidas ma saan välja anda inimrühma, kes on minult varjupaika otsinud, kui ma ei tea nende suunda ega usku? Kutsugem kokku nõupidamine. Toogem ka nemad siia ja seadkem nad teiega silmitsi. Siis selgub teie kõigi olukord ja ma saan teada ka nende usu.“ Nad kutsusid moslemid paleesse. Moslemid pidasid kõigepealt omavahel nõu ja arutasid: „Mida me peaksime ütlema, et see Abessiinia valitsejale meeldiks ja tema meelelaadiga sobiks?“ Hazrat Džafar ütles: „Ma vannun Allahi nimel, et meie teadmised selles asjas piirduvad sellega, mida meie Prohvet on meile käskinud. Ükskõik, kuidas see ka ei lõpe, oleme sellega rahul.“ Kõik nõustusid sellega ja leppisid kokku, et räägib ainult hazrat Džafar. Siis tulid nad neguse paleesse. Kuningas negus oli kokku kutsunud oma õpetlased ja oli kogunenud suur nõukogu. Siis toodi sisse väljarändajad. Sisse astudes tervitasid moslemid salamiga.

Kuid nad ei teinud sadždat (maani kummardust, nagu namazis). Kui negus neilt küsis: „Miks te sadždat ei teinud?“, vastasid nad: „Me ei tee sadždat kellelegi peale Allah Kõigekõrgema. Meie isand Prohvet keelas meil teha sadždat kellelegi peale Allah Kõigekõrgema ja ütles: ‚Sadžda kuulub ainult Allah Kõigekõrgemale.‘“ Negus ütles väljarändajatele: „Oo teie, kes te olete minu ette tulnud! Öelge mulle: miks te tulite minu maale? Mis on teie asi? Te ei ole kaupmehed ega ole teil ka mingit soovi. Milline on see teie prohvet, kes on ilmunud? Miks te ei tervita nii, nagu tervitavad need, kes on teie maalt siia tulnud?“

Džafar (radijallahu anhu) ütles: „Oo kuningas! Kõigepealt ütlen ma kolm asja. Kui ma räägin tõtt, kinnita seda; kui ma valetan, nimeta seda valeks. Kuid kõigepealt käsi, et nendest meestest räägiks ainult üks ja teine vaikiks!“

Amr ibn As ütles: „Mina räägin.“ Negus ütles: „Oo Džafar, räägi sina enne.“

Hazrat Džafar ütles: „Mul on kolm küsimust. Küsi selle mehe käest: kas me oleme orjad, kes tuleb kinni püüda ja oma isandatele tagasi anda?“ Negus küsis: „Oo Amr! Kas nad on orjad?“ Amr vastas: „Ei! Nad ei ole orjad, nad on vabad!“ Hazrat Džafar ütles: „Kas me oleme ehk ülekohtuselt kellegi verd valanud, nii et meid tuleks välja anda neile, kelle verd on valatud?“ Kui negus küsis Amrilt: „Kas nad on kellegi ülekohtuselt tapnud?“, vastas Amr: „Ei, nad ei ole valanud tilkagi verd!“ Hazrat Džafar ütles negusele: „Kas me oleme ehk ülekohtuselt võtnud midagi teiste varast ja oleme kohustatud seda tagasi maksma?“ Negus ütles: „Oo Amr! Isegi kui need vaesekesed võlgneksid palju kulda – kui neil on võlgu, maksan mina need ära; räägi!“ Amr vastas: „Ei, mitte ühtegi kiratit (rahaühik)!“ Kui negus küsis: „Mida te siis neilt tahate?“, vastas Amr: „Meie ja nemad olime ühes usus ja käisime ühte teed. Nemad jätsid selle maha. Nad läksid Muhammedi ja tema usu järele.“ Negus küsis Džafarilt: „Miks te jätsite maha oma usu ja läksite teise järele? Kui te olete lahkunud oma rahva usust ega ole ka minu usus, siis milline on see usk, millesse te usute? Kas sa räägiksid mulle sellest?“

Hazrat Džafar ütles: „Oo kuningas! Me olime teadmatu rahvas. Me teenisime ebajumalaid. Me sõime iseenesest surnud loomade raipeid ja tegime igasugust kurja. Me katkestasime sidemed sugulastega ja kohtlesime naabreid halvasti. Meie seast tugevad rõhusid nõrku ega teadnud, mis on halastus. Nõnda elasime me seni, kuni Allah Kõigekõrgem saatis meile meie endi seast prohveti, kelle tõearmastust, usaldusväärsust, kõlblust, puhtust ja suursugust päritolu me teadsime. See prohvet kutsus meid uskuma Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusse, Teda teenima ning loobuma kividest ja ebajumalatest, mida meie ja meie esivanemad olime teeninud. Ta käskis meil rääkida tõtt, mitte reeta meile usaldatut, austada sugulaste õigusi, elada naabritega hästi läbi ning hoiduda pattudest ja vere valamisest. Ta keelas meile igasuguse kõlvatuse, valetamise, orbude varale käe külge panemise ja ausate naiste laimamise. Ta käskis meil teenida Allah Kõigekõrgemat, omistamata Temale ühtegi kaaslast ega osalist. Me võtsime selle vastu, uskusime kõike, mida ta oli Allah Kõigekõrgemalt toonud, ja tegime, mida ta ütles. Me teenisime Allah Kõigekõrgemat. Mida Tema oli meile keelanud (haram), seda pidasime keelatuks, ja mida Tema oli lubanud (halal), seda pidasime lubatuks ning toimisime nõnda. Seepärast sai meie rahvas meie vaenlaseks ja tegi meile ülekohut. Et pöörata meid ära meie usust ja Allah Kõigekõrgema teenimisest ning sundida meid jälle ebajumalaid teenima, piinasid nad meid igal viisil ja saatsid meile kõiksugu vaevu. Nad tegid meile ülekohut. Nad surusid meid üha enam nurka. Nad tulid meie ja meie usu vahele ja tahtsid meid sellest lahutada. Siis jätsime me maha oma maa ja kodu ning otsisime varjupaika sinu maalt. Me valisime sinu teiste asemel. Me igatsesime sinu kaitset ja naabrust. Me loodame, et sinu juures ei tehta meile ülekohut ega liiga.“ Hazrat Džafar jätkas oma kõnet nõnda: „Mis puutub tervitamisse, siis me tervitasime sind Allahi Sõnumitooja tervitusega. Nii tervitame me ka üksteist. Meie isand Prohvet teatas meile, et ka Paradiisis olijate tervitus on niisugune. Seepärast tervitasime me sinu kõrget isikut nõnda. Ja kuna meie isand Prohvet on öelnud, et inimestele ei tohi sadždat teha, otsime me kaitset Allah Kõigekõrgema juurest selle eest, et teha sadždat kellelegi peale Tema.“ Negus küsis: „Kas sa oskad midagi sellest, mida Allah on teatanud?“ Kui hazrat Džafar ütles: „Jah“, ütles negus: „Loe seda mulle.“ Ja hazrat Džafar hakkas lugema suura Marjam esimesi salme (on teatatud ka, et ta luges suuradest al-Ankabut ja ar-Rum). Negus nuttis. Tema silmist voolavad pisarad niisutasid ta habet. Ka vaimulikud nutsid. Negus ja vaimulikud ütlesid: „Oo Džafar! Loe veel natuke neid magusaid ja ilusaid sõnu.“ Hazrat Džafar luges suura al-Kahf algusest, kus on tähenduse järgi öeldud: „Kiitus olgu Allahile, kes ilmutas oma teenrile (Muhammedile alaihis-salam) sirge Raamatu (Püha Koraani), mille sõnades ei ole mingit viga ega tähenduses mingit vastuolu (ja mis on vaba liialdusest ja puudujäägist), et hoiatada uskmatuid väga karmi karistuse (Põrgu) eest, mis tuleb Tema juurest, ja anda heategusid tegevatele usklikele rõõmusõnum kaunist tasust (Paradiisist), kus nad jäävad igaveseks, ning hoiatada neid, kes ütlevad: ‚Allah Kõigekõrgem on võtnud endale poja.‘ Ei neil (kes ütlevad, et Allah Kõigekõrgem on võtnud endale poja) ega nende esivanematel ei ole selle kohta (selle sõna kohta) mingit teadmist. See sõna, mis nende suust tuleb, on (raske ja) äärmiselt ohtlik. Nad räägivad ainult valet. (Oo Minu Sõnumitooja!) Kas sa tahad end nende pärast kurbusest ja vihast hävitada, kui nad sellesse Püha Koraanisse ei usu? Selle, mis on maa peal (metsad, jõed, maavarad, loomad ja taimed…), oleme Me teinud ehteks, et panna inimesi proovile ja näha, kes neist teeb häid tegusid…“13

„Sadžda kuulub ainult Allah Kõigekõrgemale“ Hadith šarif

Negus ei suutnud end tagasi hoida ja ütles: „Ma vannun Allahi nimel, see on valgus, mis voolab samast lambist. Ka Musa ja Isa (alaihimas-salam) tulid sellega.“ Seejärel pöördus ta kuraišlaste saadikute poole ja ütles: „Minge! Ma vannun Allahi nimel, et ma ei anna neid teile välja ega mõtle neist midagi halba.“ Abdullah ibn Abi Rabia ja Amr ibn As lahkusid neguse juurest.14 Amr ütles Abdullahile: „Ma vannun, et toon neguse ees päevavalgele mõne nende süü ja lasen nad juurtega välja kitkuda. Küll sa näed!“ Kaaslane vastas Amrile: „Kuigi nad on meie vastu, oleme nendega ikkagi sugulased. Ära tee seda.“ Amr ütles: „Ma teatan negusele, et nad peavad Isat alaihis-salam pelgalt teenriks.“ Järgmisel päeval läks ta neguse juurde ja ütles: „Oo valitseja! Nad räägivad Marjami pojast Isast (alaihis-salam) solvavaid sõnu. Saada nende juurde keegi ja küsi, mida nad Isa alaihis-salam kohta ütlevad.“ Negus saatis moslemite juurde mehe küsima, kuidas nad hazrat Isasse suhtuvad. Moslemid tulid uuesti kokku ja arutasid omavahel: „Mida me vastame, kui ta küsib Isa alaihis-salam kohta?“ Hazrat Džafar ütles: „Ma vannun Allahi nimel, et ütleme hazrat Isa kohta seda, mida on öelnud Allah Kõigekõrgem ja mida meie isand Prohvet on meile toonud.“ Kui nad neguse ette tulid, küsis negus: „Mida te ütlete Marjami poja Isa alaihis-salam kohta?“ Hazrat Džafar vastas: „Isa alaihis-salam kohta ütleme seda, mida meie isand Prohvet on meile Allah Kõigekõrgemalt toonud ja teatavaks teinud. Me tunnistame, et ta on Allah Kõigekõrgema teener ja sõnumitooja (rasul) ning Tema sõna, mille Allah Kõigekõrgem asetas hazrat Marjamisse – vooruslikku naisse, kes oli maailmast ja meestest loobunud ning end Kõigekõrgemale Allahile pühendanud. Selline on Marjami poja Isa olemus ja au. Me ütleme, et nii nagu Ta lõi hazrat Aadama mullast, lõi Ta ka Isa alaihis-salam ilma isata.“ Seepeale sirutas negus käe maa poole, võttis maast õlekõrre ja ütles: „Ma vannun, et ka Marjami poeg Isa ei ole midagi enamat, kui teie ütlesite. Vahet ei ole isegi niipalju kui see õlekõrs.“

Kui negus seda ütles, hakkasid tema ümber olnud riigiametnikud ja väejuhid omavahel sosistama ja nurisema.

Seda nähes ütles ta neile: „Ma vannun, et ükskõik mida te ka ei ütleks, mina mõtlen neist inimestest head.“ Seejärel pöördus ta moslemitest väljarändajate poole ja ütles: „Ma õnnitlen teid ja teda, kelle juurest te tulete! Ma olen veendunud, et ta on Allahi Sõnumitooja. Me olemegi teda juba Indžilis (Evangeeliumis) näinud. Ka Marjami poeg Isa andis sellest Sõnumitoojast teada. Ma vannun Allahi nimel, et kui ta oleks siin, läheksin ma ja kannaksin tema jalanõusid ning peseksin tema jalgu! Minge ja elage turvaliselt ja rahus minu maa puutumata osas, eemal igasugusest vägivallast. Kes teile kurja teeb, selle ma hävitan. Isegi kui mulle antaks mäetäis kulda, ei teeks ma kurvaks ühtki teie seast!“

Seejärel ütles negus kingituste kohta, mis kuraišlaste saadikud olid toonud: „Mul ei ole neid vaja! Kui Allah Kõigekõrgem andis mulle tagasi mu kuningriigi, mille teised olid röövinud, ja pani rahva mulle alluma, ei võtnud Ta minult altkäemaksu“, ning andis kingitused tagasi. Kuraišlaste saadikud lahkusid neguse juurest tühjade kätega. Õnnelik negus aga oli valinud islami ja teinud õilsatele kaaslastele väga suurt rõõmu.15

TÕDE LÕI MAAILMA
Tõde lõi maailma Muhammedi armastuse pärast.
Ta lõi kuu ja päikese Muhammedi rõõmuks.
Ta ütles: „Saagu!“, ja maailm sai, Sulg kirjutas Tahvlile.
Sõna loeti lõpuni Muhammedi auks.
Kõik Allahi sõbrad tulid ja langetasid näo lävele,
nad tegid tauhidi zikrit Muhammedi valguse auks.
Uvais al-Karani jõudis selleni, kuid igatses ikka enamat.
Kaheksa Paradiisi ehiti Muhammedi armastuse pärast.
Linnud lendavad õhus, mäed ja kivid haljendavad,
puud kannavad vilja Muhammedi armastuse pärast.
Usuta inimesed tulid ja said temalt usu (iman),
nad sooritasid viis korda päevas namazi Muhammedi armastuse pärast.
Inglid tulid ja seadsid end ridadesse,
nad sooritasid viis korda päevas namazi Muhammedi armastuse pärast.
Junus kiidab teda, teda kiidavad Koraani salmid,
meenuta teda ja lausu salavatti Muhammedi armastuse pärast.

„Ma õnnitlen teid ja teda, kelle juurest te tulete! Ma olen veendunud, et ta on Allahi Sõnumitooja. Me olemegi teda juba Indžilis näinud. Ka Marjami poeg Isa andis sellest Sõnumitoojast teada“ Negus Ashama