TÕELISEKS MOSLEMIKS OLEMISE TINGIMUSED

Sõna „islam“ tähendab araabia keeles „anda oma nafs üle, alistuda, jõuda pääsemiseni“ ning ühtlasi „rahu“. Imaam Azam (rahimahullahu taala) määratles islamit kui „Allah Kõigekõrgema käskudele alistumist ja allumist“.

Sellest selgub iseenesest, milline peab olema hea moslem. Õpetlased on selgitanud omadusi, mis moslemil peaksid olema, järgmiselt: hea moslem on ennekõike puhas nii kehalt kui ka hingelt.

Allah Kõigekõrgem ütleb Püha Koraani paljudes kohtades: „Ma armastan neid, kes on puhtad!“ Moslemid ei astu mošeesse ega kodudesse jalanõudega. Nende vaibad ja põrandad on tolmuvabad ja puhtad. Igal moslemil on kodus pesemisruum. Nende keha, pesu ja toit on alati puhtad. Seetõttu ei ole nende juures mikroobe ega haigusi.

Tõeline moslem oskab oma tervist hoida. Ta ei joo kunagi alkoholi, mis on haram ja omamoodi mürk. Ta ei söö sealiha, mis on väga ohtlik ning mis on kuulutatud haramiks ja keelatud.

Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kiitis meditsiiniteadust mitmel viisil. Näiteks on tema sõnad: „Teadmisi on kahte liiki: keha teadmine ja usu teadmine.“ See tähendab, et öeldes, et kõigist teadmistest on kõige vajalikumad hinge kaitsev usuteadmine ja keha kaitsev terviseteadmine, käskis ta ennekõike püüda hoida hinge ja keha tervena ja tugevana. Islam käsib õppida keha teadmist enne usu teadmist, sest kõike head saab teha ainult siis, kui keha on terve. Meie isand Prohvet oli kirjutanud Bütsantsi keisrile Herakleiosele kirja ja kutsunud teda islamisse. Herakleios vastas kirjale ja saatis palju kingitusi. Üks kingitustest oli arst. Kohale jõudnud arst ütles: „Isand! Keiser saatis mind teid teenima. Ma ravin teie haigeid tasuta!“ Meie isand Prohvet võttis pakkumise vastu. Ta käskis anda arstile maja. Iga päev viidi talle maitsvat toitu ja jooki. Möödusid päevad ja kuud. Arsti juurde ei tulnud ainsatki moslemit. Arst häbenes, tuli tema juurde ja palus luba lahkuda, öeldes: „Isand! Ma tulin siia teenima. Tänaseni ei ole minu juurde tulnud ainsatki haiget. Istusin jõude, sõin, jõin ja puhkasin. Nüüd tahaksin lahkuda.“ Meie armas Prohvet vastas: „Otsusta ise. Kui jääd kauemaks, on moslemite kohus oma külalist teenida ja kostitada. Kui aga lahkud – head teed! Ainult tea seda: isegi kui jääksid siia aastateks, ei tuleks keegi sinu juurde. Sest minu kaaslased ei jää haigeks! Islami usund on näidanud tee, kuidas haigusi vältida. Minu kaaslased peavad puhtusest väga lugu. Nad ei söö midagi enne, kui on näljased, ja tõusevad lauast enne, kui on kõhu täis söönud.“

Sellega ei taha me öelda, et moslem kunagi ei haigestu. Kuid moslem, kes hoolitseb oma tervise ja puhtuse eest, püsib kaua terve. Ta ei jää kergesti haigeks. Surm on tõde. Keegi ei pääse surmast ja igaüks sureb ühe või teise haiguse tagajärjel. Kuid selle ajani saab tervist hoida üksnes siis, kui järgitakse seda, mida islam käsib, ja peetakse kinni puhtusest. Nii nagu hea moslem hoolitseb keha puhtuse eest, hoolitseb ta väga ka hinge puhtuse eest. Meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Mind on saadetud täiustama häid omadusi ja levitama maailmas kaunist iseloomu.“ Õilsas hadithis on öeldud: „Teie seast on kõige kõrgem usk sellel, kelle iseloom (ahlak) on kõige kaunim.“ Nõnda mõõdetakse isegi usku iseloomuga.

Hinge puhtus on moslemi jaoks olemuslik. Seda, kes valetab, petab, tüssab teisi, rõhub, teeb ülekohut, ei aita oma usuvendi, kõrgistab end ja mõtleb ainult oma kasule, ei saa pidada tõeliseks moslemiks, ükskõik kui palju ta ka Allahit ei teeniks. Suura al-Maun kolmes esimeses salmis on öeldud tähenduse järgi: „Oo Minu Sõnumitooja! Kas sa nägid seda, kes salgab Ülestõusmispäeva, solvab orbu ja võtab temalt tema õiguse, ei toida vaest ega õhuta teisi vaesele head tegema?“ Selliste inimeste jumalateenimist vastu ei võeta. Islami usundis tuleb keeldudest hoidumine enne käskude täitmist. Tõeline moslem on ennekõike täisväärtuslik ja täiuslik inimene. Tema nägu on naerusuine, tema sõna mahe ja ta räägib tõtt. Ta ei tea, mis on viha.

Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Kellele on antud leebus, sellele on antud selle maailma ja teispoolsuse hüved.“

Moslem on ülimalt alandlik. Ta kuulab ära igaühe, kes tema poole pöördub, ja aitab, nii palju kui suudab. Moslem on väärikas ja viisakas. Ta armastab oma perekonda ja oma isamaad. Õilsas hadithis on öeldud: „Isamaa-armastus tuleneb usust.“

Seda, millised peavad olema Tema teenrid, selgitab Allah Kõigekõrgem Püha Koraanis nõnda: suura al-Furkan 63.–69. salmi kõrge tähendus on: „Rahmani (see tähendab Allah Kõigekõrgema, kes on oma teenrite vastu väga halastav) (vooruslikud) teenrid käivad maa peal alandlikult ja väärikalt. Kui teadmatud neid norivad, vastavad nad neile lahkete sõnadega, nagu (tervist ja rahu teile) ning hoiduvad patust õigsuse ja mahedusega. Nad veedavad öid, seistes ja langedes sadždasse oma Issanda ees (sooritades namazi) (ja ülistades Teda). Nad ütlevad: ‚Meie Issand! Hoia meist eemal Põrgu piin! Tõesti, selle piin on lakkamatu ja kibe. See on kahtlemata halb paik ja halb peatuskoht.‘ Kui nad kulutavad, ei ole nad ei pillajad ega ihned; nad hoiavad nende kahe vahel keskteed ega võta kelleltki tema õigust. Nad ei omista Allah Kõigekõrgemale ühtegi kaaslast. Nad ei võta ühtegi elu, mille Allah Kõigekõrgem on kuulutanud haramiks. (Nad karistavad ainult süüdlasi.) Nad ei hoora.“ Ja 72.–74. salmis tähenduse järgi: „Nad ei anna valetunnistust. Nad hoiduvad kasututest ja kahjulikest asjadest. Kui nad juhuslikult satuvad millegi kasutu ja kahjuliku juurde või millegi juurde, mida saab teha ainult suure vaevaga, pööravad nad näo ära ja lähevad väärikalt mööda. Kui neile meenutatakse Allah Kõigekõrgema salme, ei käitu nad nagu pimedad ja kurdid, kes ei näe ega kuule. Nad palvetavad, öeldes: ‚Oo meie Issand! Kingi meile meie abikaasadest ja lastest vagasid inimesi, kes oleksid meie silmarõõm (ja saaksid meile headeks järeltulijateks). Tee meid juhtideks neile, kes hoiduvad Allah Kõigekõrgemale vastu astumast!’“

Lisaks on suura as-Saff 2. ja 3. salmi tähendus: „Oo te, kes te usute! Miks te ütlete seda, mida te ei tee? Kui te ütlete seda, mida te ei tee, toob see kaasa Allahi suure viha.“ See näitab, et kui inimene tõotab midagi, mida ta ei suuda teha, või lubab midagi, mida ta ei suuda täita, teeb see ta Allahi silmis halvaks inimeseks.

„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel: kuni inimene ei soovi oma usuvennale seda, mida ta soovib endale, ei ole tema usk täielik“ Hadith šarif

Tõeline moslem austab väga oma usundit, oma ema ja isa, oma õpetajaid, oma ülemusi, riigi juhte ja seadusi. Ta ei tegele tarbetute asjadega. Oma aja pühendab ta ainult sellele, mis on kasulik. Ta ei mängi hasartmänge. Ta ei raiska oma aega.

Tõeline moslem täidab oma jumalateenimised. Ta tasub oma tänuvõla Allah Kõigekõrgemale. Jumalateenimist ei tehta näitamiseks ega üksnes selleks, et kohustusest lahti saada. Jumalateenimist tuleb teha Allah Kõigekõrgema heameele nimel. Allah Kõigekõrgema kartmine tähendab, et Teda armastatakse väga. Nii nagu inimene ei taha kurvastada seda, keda ta väga armastab, ja kardab seda teha, nii tuleb ka Allah Kõigekõrgemat teenida nõnda, et see tõendaks meie armastust Tema vastu. Annid, mille Allah Kõigekõrgem on meile andnud, on nii suured, et me saame nende eest tasuda ainult Teda väga armastades ja Teda kogu südamest teenides.

Need jumalateenimised on eri liiki. Mõned neist on Allah Kõigekõrgema ja teenri vahel. Võib-olla annab Allah Kõigekõrgem andeks neile, kelle jumalateenimises Tema vastu on puudujääke. Teiste õiguste austamine on samuti jumalateenimine. Neile aga, kes teevad teistele ülekohut ja on jäänud teiste õigustes võlgu, ei anna Ta kunagi andeks, kuni nende õiguste omanikud neile andeks ei anna. Õilsates hadithides on öeldud:

„Allah Kõigekõrgem ei halasta sellele, kes ei halasta inimestele.“

„Aidake nii rõhujat kui ka rõhutut, takistades ülekohut.“

„Kui ühe särgi eest makstud rahast üheksa kümnendikku on halal ja üks kümnendik haram, ei võta Allah Kõigekõrgem vastu namazi, mis on selles särgis sooritatud.“

„Moslem on moslemi vend. Ta ei tee talle ülekohut. Ta ruttab talle appi. Ta ei vaata talle ülalt alla ega pea teda endast madalamaks. Tema verd, vara, kõlbelisust ja au kahjustada on haram.“

„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel: kuni inimene ei soovi oma usuvennale seda, mida ta soovib endale, ei ole tema usk täielik.“

„Ma vannun Allahi nimel: sellel, kelle naaber ei ole tema kurjuse eest kaitstud, ei ole usku (see tähendab, ta ei ole tõeline usklik).“

Selleks et saavutada selles maailmas õnn, headus ja rahu ning pääseda teispoolsuses piinadest, tuleb teha kahte asja.

Esimene on täita Allah Kõigekõrgema käske. Teine on hoiduda sellest, mida Ta on keelanud. Teine on tähtsam ja kasulikum kui esimene. Et keeldudest hoidumise kohust täielikult täita, ei tohi ületada mõõtu selles, mis on mubah ehk lubatud, ega minna vajalikust kaugemale, sest liialdamine mubah-asjadega viib inimese haramini. Islamiõpetlased on öelnud: „Kui patustajad pea alandavad, on see armsam kui käskude täitjate kiitlemine.“

Pattudest hoidumine on samuti kahte liiki: esimene on hoiduda keeldudest, mis puudutavad Allah Kõigekõrgema õigusi. Teine on hoiduda keeldudest, mis puudutavad teenrite õigusi. Teine on tähtsam, sest Allah Kõigekõrgem ei vaja midagi ja on väga halastav. Inimesed aga on väga abivajajad ja ihned. Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles:

„Kes on teiste õigustes võlgu, kes on puutunud loodute vara ja au, see leppigu enne surma kokku ja tasugu! Ärgu jäägu ta teiste õigustes võlgu ahirati päevani, mil rahal ja varal ei ole mingit väärtust! Sel päeval antakse jumalateenimised, mis ta maailmas tegi, sellele, kellele õigus kuulub. Kui tal ei ole jumalateenimisi või need saavad otsa, pannakse õiguse omaniku patud tema peale.“ Kord küsis Allahi Sõnumitooja nendelt, kes olid tema juures: „Kas te teate, kes on pankrotistunu?“ Nad vastasid: „See, kellel ei ole enam raha ega kapitali.“ Ta ütles: „Teadke, et pankrotistunu on see, kes maailmas sooritas namazi, paastus ja andis zakaati, kuid sõimas inimesi, rääkis nende selja taga, sõi ära teiste vara, võttis elu, peksis ja haavas. Teispoolsuses antakse tema savab neile, kellele õigused kuuluvad, ja kui savabi enam ei ole, pannakse õiguste omanike patud tema peale ning ta heidetakse Põrgusse.“

Teose Maktubat teise köite 110. kirjas kirjutab hazrat Muhammed Masum al-Faruki Sirhindi: „Kui on tehtud patt, tuleb kohe teha tauba (kahetseda). Salaja tehtud patu kahetsus peab olema salajane ja avalikult tehtud patu oma avalik. Patukahetsusega ei tohi viivitada. Kiraman katibini inglid ei kirjuta pattu kohe üles. Kui kahetsetakse, ei kirjutata seda üldse üles. Kui ei kahetseta, kirjutavad nad selle üles. Džafar ibn Sinan (kuddisa sirruh) ütles: ‚Kes ei ole oma pattu kahetsenud, see kahetsegu enne surma.‘ Ei tohi loobuda vagadusest (vara) ega jumalakartusest (takva). Takva on mitte teha seda, mis on selgelt keelatud (haram), vagadus aga mitte teha seda, mis on kahtlane. Keelatust hoidumine on kasulikum kui käsu täitmine. Meie suured on öelnud: ‚Nii head kui ka halvad teevad häid tegusid. Kuid ainult siddikid, head, hoiduvad pattudest…’ Õilsas hadithis on öeldud: ‚Need, kes jõuavad Ülestõusmispäeval Allah Kõigekõrgema lähedusse, on vagaduse ja zuhdi (ilmast loobumise) omajad.‘ Teises õilsas hadithis on öeldud: ‚Vaga inimese namaz võetakse vastu‘, ja veel ühes: ‚Vaga inimesega koos olemine on jumalateenimine. Temaga vestlemine annab sama palju savabi kui almuse andmine.‘ Küsi nõu oma südamelt nende asjade puhul, milles sa kahtled! Ära tee seda, mille ees su süda väriseb! Ära järgi oma nafsi!“

„Hikmat (kasulik teadmine) koosneb kümnest osast. Üheksa neist peitub eraldumises (uzla). Ja üks – vähe rääkimises“ Hadith šarif

Õilsates hadithides on öeldud: „Tegu, mis annab nafsile rahu ja südamele kergendust, on hea. Tegu, mis ärritab nafsi ja teeb südame rahutuks, on patt.“ „See, mis on halal, on selge, ja see, mis on haram, on samuti teatavaks tehtud. Hoiduge sellest, mis on kahtlane. Tehke seda, mida te kahtluseta teate!“ Need õilsad hadithid näitavad, et seda, milles kaheldakse ja mis südant rõhub, ei tohi teha. Seda aga, milles ei kahelda, on lubatud teha. Õilsas hadithis on öeldud: „See, mille Allah Kõigekõrgem on Püha Koraanis kuulutanud halaliks, on halal. Selle, mida Ta Püha Koraanis ei maininud, annab Ta andeks.“ Kui puututakse kokku millegi kahtlasega, tuleb panna käsi südamele. Kui süda ei hakka kiiremini lööma, võib seda teha. Kui see hakkab palju kiiremini lööma, ei tohi seda teha. Õilsas hadithis on öeldud: „Pane käsi rinnale! Halal-asja puhul on süda rahulik. Haram-asja puhul see tagub. Kui sa kahtled, ära tee! Ära tee, isegi kui usumehed annaksid fatva!“

Kellel on usk, see hoidub väikestest pattudest, et mitte langeda suurtesse. Kõiki oma jumalateenimisi ja häid tegusid tuleb pidada puudulikuks. Tuleb mõelda, et ei ole Allah Kõigekõrgema käske täielikult täitnud. Abu Muhammed Abdullah ibn Manazil (kuddisa sirruh) ütles: „Allah Kõigekõrgem on teatanud mitmesugustest jumalateenimistest. Ta käskis kannatlikkust, tõemeelsust, namazi, paastu ja andeksandmise palumist (istigfar) koidueelsel ajal. Istigfari mainis Ta viimasena. Nii sai teenrile kohustuseks pidada oma jumalateenimisi ja häid tegusid puudulikuks ning paluda nende kõigi eest andeksandmist ja halastust.“

Džafar ibn Sinan (kuddisa sirruh) ütles: „Kui need, kes teenivad Allahit ja teevad häid tegusid, peavad end patustajatest paremaks, on see halvem kui patustajate patud.“

Hazrat Ali Murtaiš katkestas kord pärast õilsa ramadaani kahekümnendat päeva itikafi (eraldumise mošeesse) ja lahkus mošeest. Kui temalt küsiti: „Miks sa välja tulid?“, vastas ta: „Ma nägin, et hafizid loevad Püha Koraani lauldes ja kiitlevad sellega, ning ma ei saanud sinna jääda.“

Tuleb töötada, et teenida halal-teel elatist endale ja oma perekonnale. Selleks tuleb tegeleda kaubanduse ja käsitööga. Salaf as-salihin (rahmatullahi taala alaihim adžmain) töötasid ja teenisid alati nii. On palju õilsaid hadithe, mis räägivad halal-teenistuse savabist. Kui hazrat Muhammed ibn Salimilt küsiti: „Kas me peaksime töötama ja leiba teenima või ainult jumalateenimisega tegelema ja Allah Kõigekõrgemale lootma (tavakkul)?“, vastas ta: „Tavakkul oli Allahi Sõnumitooja hal (seisund), töötamine ja leiva teenimine aga oli tema (sallallahu alaihi va sallam) sunna. Töötage ja lootke Allah Kõigekõrgemale!“

Abu Muhammed ibn Manazil ütles: „Töötada ja loota Allah Kõigekõrgemale on parem kui tõmbuda kuhugi kõrvale ja ainult jumalateenimisega tegelda.“ Söömises ja joomises tuleb pidada mõõtu. Ei tohi süüa nii palju, et inimene muutub loiuks. Kuid ei tohi ka nii rangelt dieeti pidada, et ei suuda enam jumalateenimisi täita. Hazrat Šah Nakšiband (kuddisa sirruh), üks suurimaid Allahi sõpru (aulija), ütles: „Söö hästi ja tööta hästi!“ Lühidalt öeldes on kõik, mis aitab jumalateenimisi täita ja head teha, hea ja õnnistatud. Iga hea teo juures tuleb pöörata tähelepanu oma kavatsusele. Kui kavatsus ei ole hea, ei tohi seda tegu teha.

Tuleb hoiduda (uzla) nendest, kes ei järgi islamit, ning nendest, kes teevad bidateid ja patte, ja mitte nendega suhelda. Õilsas hadithis on öeldud: „Hikmat (kasulik teadmine) koosneb kümnest osast. Üheksa neist peitub eraldumises (uzla). Ja üks – vähe rääkimises.“

Selliste inimestega tuleb kohtuda ainult nii palju, kui on vajalik. Lõbutsemise aeg on pärast surma. Tuleb suhelda jumalakartlike, puhaste moslemitega (rahmatullahi taala alaihim adžmain), olla neile kasulik ja saada neist kasu. Ei tohi raisata aega tarbetutele, kasututele sõnadele.

Kõiki – häid ja halbu – tuleb vastu võtta naeratades. Ei tohi õhutada fitnat (tüli) ega soetada vaenlasi. Tuleb järgida Hafiz Širazi sõnu: „Sõpradele tuleb rääkida tõtt, vaenlastega aga käituda naeratades ja mahedate sõnadega.“ Tuleb andestada neile, kes andestust paluvad. Kõigiga tuleb olla heasüdamlik. Ei tohi kellegi sõnadele vastu vaielda ega kellegagi tülitseda. Kõigiga tuleb rääkida pehmelt, mitte karmilt.

Šeik Abdullah Bajal (kuddisa sirruh) ütles: „Tasavvuf ei ole namaz, paast ega öised jumalateenimised. Nende tegemine on iga inimese kui teenri kohus. Tasavvuf on inimeste mittesolvamine. Kes selle saavutab, on jõudnud eesmärgini.“

Kui hazrat Muhammed ibn Salimilt küsiti, kuidas eristada aulijat teistest inimestest, vastas ta: „Neid saab ära tunda selle järgi, et nende sõnad on pehmed, iseloom kaunis ja nägu naerusuine, et nende heateod on rohked, et nad ei vaidle rääkides vastu, et nad andestavad neile, kes andestust paluvad, ja et nad on kõigi vastu halastavad.“

Abu Ahmed Makkari ütles: „Futuvva (üllameelsus) tähendab teha head sellele, kes sind solvas, teha kingitusi sellele, keda sa ei salli, ja naeratada sellele, kes sind tüütab.“

Tuleb vähe rääkida, vähe magada ja vähe naerda. Valjult naermine tumestab südame. Tuleb töötada, kuid oodata selle eest tasu Allah Kõigekõrgemalt. Tuleb leida rõõmu Tema käskude täitmisest. Kui lootad ainult Temale, annab Ta kõik, mida soovid. Õilsas hadithis on öeldud: „Allah Kõigekõrgem annab sellele, kes loodab ainult Temale, kõik, mida ta soovib, ja teeb kõik inimesed tema abilisteks.“

Jahja ibn Muaz ar-Razi ütles: „Niivõrd kui sa armastad Allah Kõigekõrgemat, armastavad kõik sind. Niivõrd kui sa kardad Allah Kõigekõrgemat, kardavad kõik sind. Niivõrd kui sa teenid Allah Kõigekõrgemat, saavad kõik sinu abilisteks. Ära jookse oma kasu taga!“

Abu Muhammed Abdullah Raši (rahmatullahi taala alaih) ütles: „Suurim eesriie Allah Kõigekõrgema ja inimese vahel on see, et inimene mõtleb oma nafsile ja loodab teenri peale, kes on sama jõuetu kui tema ise. Tuleb mõelda, kuidas pälvida Allah Kõigekõrgema armastus, mitte inimeste oma.“ Oma naise ja lastega tuleb rääkida mahedalt ja neile naeratada. Nendega tuleb olla nii palju, et anda neile see, mis neile kuulub. Kuid ei tohi end nende külge nii tugevalt siduda, et pöörduda Allah Kõigekõrgemast ära.

Usuküsimustes ei tohi nõu pidada teadmatute ja patuste usumeestega. Ei tohi olla koos nendega, kes on sellele maailmale pühendunud. Kõiges tuleb järgida sunnat ja hoiduda bidatist. Rõõmuhetkedel ei tohi minna islami piiridest välja, rasketel hetkedel aga ei tohi kaotada lootust Allah Kõigekõrgema abile. Ei tohi unustada, et iga raskuse kõrval on kergendus. Inimese seisund ei tohi muutuda ei rõõmus ega vaevas; tuleb jääda samasuguseks nii külluses kui ka puuduses. Isegi puuduses tuleb tunda end hästi ja külluses ebamugavalt. Muutuvad sündmused ei tohi inimest muuta.

„Kellel on suur perekond ja vähe elatist, kes sooritab hästi oma namazid ega räägi moslemite selja taga, see on Ülestõusmispäeval koos minuga“ Hadith šarif

Selle asemel et otsida teiste vigu, peaksime nägema omaenda vigu. Me ei tohiks pidada end paremaks ühestki teisest moslemist. Iga moslemit peaksime pidama endast kõrgemaks. Peaksime uskuma, et võime jõuda õnneni iga moslemi dua kaudu. Neile, kellel on meie suhtes õigusi, peaksime olema nagu teenrid. Õilsas hadithis on öeldud: „Moslemil, kes teeb neid kolme asja, on täiuslik usk: ta teenib oma pereliikmeid, istub koos vaestega (mitte kerjustega!) ja sööb koos oma teenijaga.“ Püha Koraanis on need kolm asja nimetatud usklike tunnusteks. Peaksime õppima tundma Salaf as-salihini käitumist ja püüdma nende sarnaseks saada. Me ei tohiks rääkida inimesest halba, kui teda ei ole juures. Peaksime takistama seda, kes teise selja taga räägib. (Kui inimese selja taga öeldakse tema kohta midagi tõest, mis teeks talle haiget, kui ta seda kuuleks, on see giba, tagarääkimine. Kui öeldu on vale, on see laim. Mõlemad on suured patud.) Amr bil maruf ja nahj an al-munkar peaksid saama meile harjumuseks.

Õilsas hadithis on öeldud: „Inimene, kellel on suur perekond, kuid vähe elatist, kes sooritab hästi oma namazi ega räägi moslemite selja taga, on Ülestõusmispäeval koos minuga.“ Moslemid aitavad oma moslemitest vendi ja õdesid ning teevad neile rõõmu. Nagu meie isand Prohvet on öelnud: „Moslem on moslemi vend. Nad ei tee üksteisele haiget ega kohtle üksteist karmilt. Kui inimene aitab oma moslemist venda mõnes asjas, teeb Allah Kõigekõrgem selle eest tema asja kergemaks. Kui inimene päästab moslemi raskusest ja teeb talle nii rõõmu, päästab Allah Kõigekõrgem ta raskustest Ülestõusmispäeva kõige raskematel hetkedel. Kui inimene katab kinni moslemi puuduse või vea, katab Allah Kõigekõrgem Ülestõusmispäeval kinni tema puudused ja vead.“ „Seni kui inimene aitab oma moslemist venda, aitab Allah Kõigekõrgem teda.“

„Allah Kõigekõrgem on loonud mõned oma teenrid selleks, et nad rahuldaksid teiste vajadusi ja aitaksid neid. Abivajajad pöörduvad nende (teenrite) poole. Neil ei ole teispoolsuses karistuse hirmu.“

„Kui inimene läheb oma usuvenna asja ajama, saab ta iga sammu eest seitsekümmend savabi ja paljud tema patud antakse andeks. Nii jätkub see, kuni asi on lõpule viidud. Kui asi on lõpule viidud, antakse talle andeks kõik tema patud. Kui ta sureb seda asja ajades, läheb ta Paradiisi ilma ülekuulamiseta.“

„Kui inimene läheb riigivõimude juurde ja pingutab kõigest väest, et tema moslemist vend raskustest vabaneks ja rahu leiaks, aitab Allah Kõigekõrgem teda Ülestõusmispäeval, mil kõigi teiste jalad libisevad Sirati sillal, sellest kiiresti üle minna.“

„Naeratada oma moslemist vennale, õpetada talle head, hoida teda tagasi halbadest tegudest, näidata teed võõrastele, kes seda küsivad, puhastada tänavad kividest, okastest, luudest ja muudest sarnastest vastikutest, rüvedatest ja kahjulikest asjadest ning anda teistele vett juua – kõik see on sadaka (almus)“ Hadith šarif

„Allah Kõigekõrgem armastab kõige enam sellist tegu: teha moslemile rõõmu, andes talle riideid või toitu või rahuldades mõne muu tema vajaduse.“

„Kui inimene osutab moslemile head teenet, loob Allah Kõigekõrgem sellest heateost ingli. See ingel teenib pidevalt Allahit. Tema jumalateenimise savab antakse sellele inimesele. Kui see inimene sureb ja ta hauda pannakse, tuleb ingel tema hauale valgusküllase ja meeldiva näoga. Ingli nähes tunneb ta kergendust ja rõõmustab. ‚Kes sa oled?‘ küsib ta. Vastus on: ‚Mina olen see heategu, mille sa tegid sellele ja sellele, ja see rõõm, mille sa panid tema südamesse. Allah Kõigekõrgem saatis mind täna sulle rõõmu tegema, Ülestõusmispäeval sinu eest paluma ja näitama sulle sinu kohta Paradiisis.‘“

„Oma kauni iseloomu tõttu jõuab inimene Paradiisi kõrgeimatele astmetele. (Vabatahtlikud) jumalateenimised ei vii teda nendele astmetele. Halb iseloom tirib inimese Põrgu sügavaimatesse kuristikesse.“ „Kes tervitab salamiga naeratades, saab sama tasu nagu need, kes annavad almust.“

„Paradiisis on selliseid losse, et seal olev inimene näeb iga paika, mida ta soovib, ja näitab end igas paigas, mida ta valib.“ Kui Abu Malik al-Ašari küsis: „Kellele antakse sellised eluasemed?“, vastas meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam): „Need antakse neile, kes räägivad mahedalt, on heldekäelised ja kes siis, kui teised inimesed magavad, mõtisklevad Allah Kõigekõrgema olemasolu ja suuruse üle ning palvetavad Tema poole tulihingeliselt.“

Tõeline moslem ei usu ebausku. Ta ei omista mingit tähtsust sellistele asjadele nagu nõidus, halba ennustavad märgid, ennustamine, loitsud ja amuletid, millel on muud kui Püha Koraanist võetud kirjad. Ta ei pööra tähelepanu ka sinistele kurjasilmahelmestele, küünalde süütamisele haudadel ega traadi ja niitide sidumisele nende külge ega lase end petta valetajatel, kes väidavad end omavat karamateid. Tegelikult on enamik neist asjadest tulnud meieni teistest usunditest. Suur islamiõpetlane imaam Rabbani (rahimahullahu taala) vastab neile, kes ootavad usumeestelt karamateid, nõnda: „Inimesed ootavad, et usumehed näitaksid karamateid. Mõnel neist ei ole ehk karamateid, kuid nad on siiski Allah Kõigekõrgemale lähemal kui teised. Suurim karamat on õppida islamit ja elada islami järgi.“

Püha Koraan käsib alati rääkida inimestega lahkete sõnadega ja mõistvalt, isegi kui nad kuuluvad teistesse usunditesse. Fikhi raamatutes on kirjas, et mittemoslemi südame haavamine, nimetades teda näkku uskmatuks või usutuks, on patt ja et seda, kes nii teeb, tuleb karistada. Eesmärk on näidata kõigile islami ülevust. Ja seda džihaadi saab pidada ainult mahedate sõnade, teadmiste, kannatlikkuse ja usuga. Kes tahab kedagi mingis tões veenda, peab ennekõike ise sellesse uskuma. Usklik aga ei kaota kunagi kannatust ja tal ei ole kunagi raske oma usku selgitada. Ei ole ühtegi teist usundit, mis oleks nii selge ja loogiline kui islam. On kerge tõestada, et see usund on ainus tõeline usund. Lühidalt: tõeline moslem on täiuslik inimene, kellel on kõik head omadused, kes on väärikas, kõlbeline, puhas nii kehalt kui ka hingelt ja igas mõttes usaldusväärne. Kui kõik inimesed võtaksid islami vastu, ei jääks maa peale kurjust, pettust, sõda, vägivalda ega rõhumist. Seepärast on meie kõigi kohus püüda olla nii täiuslikud ja tõelised moslemid kui võimalik ning levitada islamit üle kogu maailma, selgitades selle olemust ja peensusi.