MUHAMMEDI ALAIHIS-SALAM JÄRGIMINE

Muhammedi alaihis-salam järgimine tähendab käimist tema teed. Tema tee on tee, mida näitab Püha Koraan. Seda teed nimetatakse Din al-Islamiks (islami usund). Et teda järgida, tuleb kõigepealt uskuda (iman) ja islamit hästi õppida, seejärel täita farde ja hoiduda haramist ning siis täita sunnasid ja hoiduda makruhist. Pärast seda kõike tuleb püüda teda järgida ka selles, mis on mubah (lubatud). Usu omandamine tähendab tema järgimise alustamist ja õnne väravast sisse astumist.

Allah Kõigekõrgem saatis ta kutsuma kõiki maailma inimesi õnne juurde ja ütles suura Saba 28. salmis tähenduse järgi: „Oo Minu armas Prohvet! Ma saadan sind, et sa kuulutaksid kõigile maailma inimestele rõõmusõnumit igavesest õnnest ja näitaksid neile teed selle õnneni.“

Näiteks kui teda järgiv inimene keset päeva veidi magab, on see mitu korda väärtuslikum kui paljude ööde veetmine jumalateenimises ilma teda järgimata. Tema õnnistatud kombeks oli nimelt „kailula“ – lühike uinak enne keskpäeva. Ja kui pühade (Iidi) päeval ei paastuta, vaid süüakse ja juuakse, sest nii käsib tema usund, on see väärtuslikum kui aastatepikkune paast, mida usundis ei ole. Zakaat, mis antakse vaestele tema usundi käsul, on üllam ja väärtuslikum kui mäesuurune kullaalmus, mis antakse omal äranägemisel.

Ühel hommikul, pärast hommikuse namazi sooritamist koos kogudusega (džamaat), vaatas hazrat Umar, usklike valitseja (Amir al-muminin), kogunenuid ja küsis ühe inimese kohta, keda ta ei näinud. Kaaslased vastasid: „Ta palvetab öösiti hommikuni. Võib-olla on uni ta nüüd võitnud.“ Usklike valitseja ütles: „Parem oleks olnud, kui ta oleks maganud terve öö ja sooritanud hommikuse namazi koos kogudusega.“

Kuigi need, kes islamit ei järgi, kannatavad vaevusi, pingutavad ja nüristavad oma nafsi, on see väärtusetu ja tühine, sest nad ei tee seda islami kohaselt. Kui nad oma pingutuste eest mingit tasu saavadki, on see vaid mõni ilmalik hüve. Kuid mis väärtus ja tähtsus on kogu maailmal, et mõnel selle killul võiks mingi väärtus olla? Need inimesed sarnanevad neile, kes teevad lihtsat tööd: nad töötavad rohkem ja väsivad rohkem kui kõik teised, kuid nende palk on tehtud töö kohta väiksem kui kõigil teistel. Need aga, kes islamit järgivad, on nagu juveliirid, kes töötavad peente kalliskivide ja kallite teemantidega. Nende tööd on vähe, kuid teenistus väga suur. Mõnikord toob üks töötund neile sadade tuhandete aastate teenistuse. Nii on see seetõttu, et islamile vastavat tegu võtab Kõigekõrgem Allah vastu; Ta on sellega rahul ja seepärast on see Talle väga meelepärane. Et see on nii, on Ta teatanud oma Raamatu paljudes kohtades.

Näiteks ütleb Ta suura Al Imran 31. salmis tähenduse järgi:

„Oo Minu armas Prohvet! Ütle neile: ‚Kui te armastate Allah Kõigekõrgemat ja kui tahate, et ka Allah Kõigekõrgem teid armastaks, siis järgige mind! Allah Kõigekõrgem armastab neid, kes mind järgivad.‘“

Muhammedi alaihis-salam järgimine tähendab, et Ahkam al-islamijjat hinnatakse ja täidetakse rõõmu ja armastusega, et tema käske ning seda, mida islam väärtustab ja kõrgelt hindab, samuti islamiõpetlasi ja vagasid inimesi austatakse ja peetakse suureks, et püütakse levitada tema usundit ning et neid, kes ei taha tema usundit järgida, kellele see ei meeldi või keda see ei huvita, peetakse madalaks.

„Oo Minu armas Prohvet! Ma saadan sind, et sa kuulutaksid kõigile maailma inimestele rõõmusõnumit igavesest õnnest ja näitaksid neile teed selle õnneni“ Saba: 28

Kõigekõrgem Allah ei armasta ega pea meelepäraseks midagi, mis ei ole islamiga kooskõlas. Kas saab tasu anda selle eest, mida ei armastata ega peeta meelepäraseks? Vastupidi, see toob kaasa karistuse. Õnn mõlemas maailmas saavutatakse ainult ja üksnes Muhammedi alaihis-salam järgimisega – tema on selle maailma ja teispoolsuse isand. Et teda järgida, tuleb uskuda (iman), õppida Ahkam al-islamijjat ja täita neid nii, nagu on kohane. Teispoolsuses on Põrgust pääsemine määratud ainult neile, kes järgivad Muhammedit alaihis-salam. Kõik selles maailmas tehtud head teod, kõik avastused, kõik seisundid ja kõik teadused on teispoolsuses kasulikud tingimusel, et inimene käib meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) teed. Muidu jääb iga hea tegu, mida teevad need, kes Allah Kõigekõrgema Prohvetit ei järgi, siia maailma ja saab põhjuseks, et nende teispoolsus hävib. See tähendab, et see ei ole midagi muud kui istidradž (headuse varjus pettus). Et järgida Muhammedit alaihis-salam täielikult ja laitmatult, tuleb teda täielikult ja laitmatult armastada. Täiusliku ja küpse armastuse tunnus on hoiduda tema vaenlastest ja mitte armastada neid, kellele ta ei meeldi. Armastuses ei ole ruumi leebusele ja järeleandmisele. Armastajad on oma armastatu pärast justkui hullunud ega lahku hetkekski tema käskudest. Nad ei saa olla koos nendega, kes talle vastu töötavad. Kahe vastandi armastus ei mahu ühte südamesse. See tähendab, et kahte vastandlikku asja ei ole võimalik ühes kohas ühendada (džam az-ziddain). Selle maailma annid on mööduvad ja petlikud. Mis on täna sinu käes, on homme kellegi teise oma. See aga, mille inimene teispoolsuses saavutab, on lõputu ja teenitakse välja juba selles maailmas. Kui need mõned elupäevad veedetakse Muhammedile alaihis-salam kuuletudes – tema on selle maailma ja teispoolsuse kõige väärtuslikum inimene –, võib loota igavest õnne ning lõputut pääsemist ja lunastust. Muidu, kuni teda ei järgita, on kõik tühine. Kuni teda ei järgita, jääb iga hea tegu ja iga heategu siia; teispoolsuses ei saavutata midagi. Isegi tema järgimise väikseim kübe on mitu korda parem kui kõik selle maailma annid ja kogu teispoolsuse õnn. Inimkonna eelis ja au seisneb tema järgimises. Moslemitele, kes tahavad järgida Allahi Sõnumitoojat, on põhitingimus kuuluda ühte neljast õigest Ahl as-Sunna mazhabist. Fard on uskuda meie isand Prohvetisse, kinnitada seda, mida ta tõi, teda armastada ja temale kuuletuda, võtta vastu tema nõuanded ning osutada talle austust ja au. Selle kohta ütleb Allah Kõigekõrgem tähenduse järgi: „Uskuge siis Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse, kes on Tema ummi (kirjaoskamatu) nabi, ja järgige teda, et te leiaksite juhatuse ja õige tee.“1 Ja: „Kes ei usu Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Prohvetisse, (see teadku,) et Me oleme tõesti valmistanud uskmatutele märatseva (kohutava ja õudse) tule.“2 Jahja ibn Muhammed ibn Abdullah, Muhammed ibn Ibrahim ibn Said, Umajja ibn Bustan ja Muhammed ibn Ibrahim ibn Said teatavad, et Abu Huraira (radijallahu anhu) jutustas Allahi Sõnumitoojalt (sallallahu alaihi va sallam) järgmise õilsa hadithi. Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Mul on käsk võidelda inimestega, kuni nad tunnistavad, et ei ole muud jumalat peale Allahi, ning usuvad minusse ja sellesse, mille ma olen toonud (islamisse). Kui nad seda teevad (usuvad), päästavad nad minu käest oma vara ja elu, välja arvatud see, mis on islami õigus (see tähendab, kui moslem on patustanud, rakendatakse tema suhtes islami määratud karistust). Neilt aru nõudmine jääb aga Allahile.“3

„Kes kuuletub mulle, see on kuuletunud Allah Kõigekõrgemale. Kes on mulle sõnakuulmatu, see on olnud sõnakuulmatu Allah Kõigekõrgemale“ Hadith šarif

„Kes kuuletub mulle, see on kuuletunud Allah Kõigekõrgemale. Kes on mulle sõnakuulmatu, see on olnud sõnakuulmatu Allah Kõigekõrgemale. Kes kuuletub minu käsule, see on kuuletunud mulle, ja kes ei kuuletu minu käskudele, see on olnud sõnakuulmatu mulle.“

„Selle inimese olukord, kes kuuletub mulle ja järgib seda, mille ma olen toonud, ning selle inimese olukord, kes on mulle sõnakuulmatu ja salgab seda, mille ma olen toonud, sarnaneb mehe olukorraga, kes laskis ehitada maja, valmistas mitmesuguseid maitsvaid roogi (et korraldada inimestele suur pidusöök) ja andis kellelegi ülesande kutsuda inimesed söömaajale. Kes kutse vastu võtab, astub majja ja sööb valmistatud roogadest, nii palju kui tahab. Kes aga kutset vastu ei võta, ei saa majja astuda ega valmistatud roogadest süüa. Maja on Paradiis (mis on valmistatud jumalakartlikele, kes võtsid vastu Allahi Sõnumitooja kutse). Kutsuja (Allah Kõigekõrgema ja Tema andidest tulvil Paradiisi juurde) on Muhammed (alaihis-salam). Kes on sõnakuulmatu Muhammedile (alaihis-salam), see on olnud sõnakuulmatu Allah Kõigekõrgemale. Muhammed (alaihis-salam) on see, kes lahutab inimesi: usklikke, kes teda kinnitavad, ja uskmatuid, kes teda salgavad.“

„Hoidke kinni minu sunnast ja pärast mind Hulafa ar-rašidini sunnast. Hoidke sellest kinni kõigest jõust ja hoolikalt. Hoiduge sellest, mida (usundisse) hiljem lisatakse (sellest, mida ei ole Püha Koraanis, sunnas, idžma al-ummas ega kijas al-fukahas).

Sest kõik, mida (usundisse) hiljem lisatakse, on bidat. Ja iga bidat on eksitus.“4

Õilsas hadithis, mille Anas ibn Malik jutustas Allahi Sõnumitooja järgimise kohta, ütles meie Prohvet (sallallahu alaihi va sallam): „Kes äratab ellu minu sunna (see tähendab levitab seda, elades ise selle järgi), see äratab ellu mind (see tähendab ülendab minu au ja teeb teatavaks minu käsu). Ja kes äratab ellu mind, on koos minuga Paradiisis.“

Meie isand Prohvet ütles Bilal ibn Harisile: „Kui keegi toob islamisse sunnat al-hasana (hea tava), saab ta selle savabi ja ka nende savabi, kes seda teevad. Kui keegi toob islamisse sunnat as-saija (halva tava), langeb temale selle patt ja ka nende patud, kes seda teevad.“5

Hazrat Umar ibn Abdulaziz ütles: „Meie isand Allahi Sõnumitooja avas kauni tee ja pärast teda avasid teid tema kaliifid. Allahi Sõnumitooja sunna ja tema järel tulnud kaliifide sunnade järgi toimimine tähendab toimimist Allah Kõigekõrgema Raamatu kohaselt. Allah Kõigekõrgemale ja meie isand Prohvetile kuuletumine tähendab Allah Kõigekõrgema usundi tugevdamist. Kellelgi ei ole õigust islamit moonutada ega muuta.“ Samuti ei ole lubatud toimida nende sõnade järgi, kes sunnale vastu seisavad. Need, kes järgivad meie isand Prohveti ja õilsate kaaslaste (ashab al-kiram) sunnat, on jõudnud õige juhatuseni (hidaja). Kes neist abi palub, see saab abi. Kes astub vastu õnnistatud sunnadele ega toimi nende järgi, on valinud teise tee kui see, mida mööda käivad moslemid. Allah Kõigekõrgem laseb sellisel inimesel teha halbu tegusid ja heidab ta Põrgusse. Ja Põrgu on kõigist viimastest elupaikadest halvim.

Hazrat Ahmed ibn Hanbal ütles: „Ühel päeval olin ma ühe inimrühma seas. Nad võtsid end täiesti alasti ja läksid vette. Mina aga ei võtnud end lahti, järgides õilsat hadithi ‚Kes usub Allah Kõigekõrgemasse ja ahirati päeva, see ärgu mingu sauna (oma auratit katmata)’. Sel ööl ütles keegi mulle unes: ‚Oo Ahmed! Rõõmusõnum sulle! Allah Kõigekõrgem on sulle andeks andnud, sest sa järgisid Allahi Sõnumitooja sunnat. Ta on teinud sinust imaami. Inimesed järgivad sind.‘ Kui ma küsisin: ‚Kes sa oled?’, vastas ta: ‚Mina olen Džibril.‘“ Kes ei järgi Allahi Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam) kõigis oma tegudes, ei saa olla usklik (mumin). Kui ta ei armasta teda rohkem kui omaenda elu, ei ole tema usk täielik. Ta on kõigi inimeste ja džinnide Prohvet.

Igale rahvale igal ajastul on vadžib teda järgida. Iga usklik peab aitama tema usundit, omandama tema kauni iseloomu, mainima sageli tema õnnistatud nime, ütlema tema nime lausudes või kuuldes austuse ja armastusega salati ja salami, igatsema näha tema õnnistatud palet ning armastama ja austama Püha Koraani ja usundit, mille ta tõi.

Ta ei kõnelnud oma himudest, iga tema puhas sõna oli ilmutus,
ta oli tarkuse pärleid täis ookean – see helduse allikas.
Tema ihu oli rahva keskel, süda aga üksinda koos oma Sõbraga,
igal hetkel leidis ta paljususes ühtsuse – see helduse allikas.
Salat ja salam olgu temale, tema perekonnale ja kaaslastele,
sest ta tegi nad endale sõpradeks – see helduse allikas.
Tule, oo Hakkı, unusta inimesed, õpi kaunist iseloomu Tõe Armastatult,
sest kauni iseloomu sai ta Tõelt kingiks – see helduse allikas.
Ibrahim Hakki Erzurumi

„Allah Kõigekõrgem armastab kõige enam inimest, kes õpib oma usundit ja õpetab seda teistele. Õppige oma usundit islamiõpetlaste suust!“ Hadith šarif

Mediina al-Munavvara [1890]