USKMATUS (KUFR)

Mõned asjad, mis põhjustavad uskmatust

1. Uskmatus on öelda: „Allah Kõigekõrgem vaatab meid Aršilt või taevast.“ Allah Kõigekõrgem on nimelt vaba igasugusest asukohast. Ei tohi öelda, et Ta on maa peal, taevas, üleval, all, paremal või vasakul. 2. Uskmatus on öelda: „Allah Kõigekõrgem teeb sulle ülekohut, nagu sina tegid mulle.“ Sest Allah Kõigekõrgem ei ole ülekohtune. Ta ei tee ülekohut oma teenritele. Sõna „ülekohus“ ei tohi Allah Kõigekõrgema kohta kasutada. 3. Uskmatus on öelda mõne moslemi kohta: „Minu silmis on ta nagu juut.“ 4. Uskmatus on valetada ja lisada: „Allah teab, et see on tõsi.“ 5. Uskmatus on rääkida ingleid alavääristavaid sõnu.

6. Uskmatus on rääkida Püha Koraani või kasvõi üht selle tähte alavääristavaid sõnu või jätta uskumata kasvõi üht selle tähte. 7. Uskmatus on lugeda Püha Koraani, laulda ilahisid (vaimulikke laule), lugeda azanit või mavlidit pillimängu saatel. 8. Uskmatus on rääkida prohveteid alavääristavaid sõnu. 9. Uskmatus on öelda heategude poolest tuntud inimese kohta: „Ta on parem kui prohvet.“ 10. Kui keegi väidab end olevat prohvet, muutuvad uskmatuks nii tema ise kui ka need, kes teda usuvad.

11. Uskmatus on naerda selle üle, mis sünnib teispoolsuses (ahiratis), ja uskmatus on mitte uskuda piinasid, mis ootavad hauas ja Ülestõusmispäeval (või öelda, et need ei ole kooskõlas mõistuse ja teadusega).

12. Uskmatus on eitada, et usklikud näevad Paradiisis Allah Kõigekõrgemat.

13. Uskmatus on mitte sallida mõnda tuntud sunnat.

14. Uskmatus on mitte uskuda islami teadmisi või alavääristada islami teadmisi ja islamiõpetlasi. 15. Kes tahab saada uskmatuks, muutub selleks samal hetkel, kui ta seda kavatseb.

16. Inimene muutub uskmatuks, kui ta lausub uskmatusse viivaid sõnu teadlikult ja oma tahtel. Kui ta lausub neid sõnu teadmata, et need viivad uskmatusse, muutub ta enamiku islamiõpetlaste arvates ikkagi uskmatuks. 17. Kes seob ümber preestrite nööritaolise vöö (zunnar) või kannab midagi, mis on uskmatuse tunnus, muutub uskmatuks. Uskmatuks muutub ka kaupmees, kes kasutab neid asju uskmatute maal. Kes kasutab neid asju nalja pärast või teiste naerutamiseks, muutub samuti uskmatuks.

18. Kui uskmatud peavad oma pühi, viib uskmatusse nende usukommete täitmine, mida nad sel erilisel päeval järgivad. Samuti viib uskmatusse neile just sellele usupühale omaste kingituste tegemine. 19. Kui moslemit nimetatakse uskmatuks, et laita tema halba iseloomu, ei vii see uskmatusse. Kuid see viib uskmatusse, kui nii öeldakse soovist, et see moslem oleks uskmatu. 20. Kui tüdruk, kelle vanemad panid ta lapsena nikahiga (islami abielulepinguga) moslemiga mehele, ei tunne mõistuse ja suguküpsuse saabudes usku (imanit) ega islamit, ei oska küsimise peale neid selgitada või ei usu neisse, muutub tema nikah kehtetuks. Ta ise muutub murtadiks (usust taganejaks). Sama reegel kehtib ka poiste kohta.

21. Kui keegi peksab või tapab teist inimest ülekohtuselt, on uskmatus tema ülekohtust tegu heaks kiita, öeldes näiteks: „Hästi tegid. Ta oli seda väärt!“

22. Uskmatus on mitte võtta islami käske tõsiselt. Näiteks on uskmatus jätta namaz sooritamata, zakaat andmata või paast pidamata, kui neid ei peeta tähtsaks või ei tunnistata oma kohustuseks. 23. Uskmatus on kaotada lootus Allah Kõigekõrgema halastusele. 24. Raha, vara või asju, mis ei ole iseenesest keelatud (haram), kuid muutuvad hiljem keelatuks mingi välise põhjuse tõttu, nimetatakse haram li-gairihiks; need on näiteks varastatud asjad või keelatud teel saadud asjad. Kui neid teadmatusest lubatuks (halal) nimetatakse, ei vii see uskmatusse. Selliseid asju nagu raibe, sealiha ja vein, mis on keelatud iseenesest, nimetatakse haram li-ainihiks. Nende nimetamine halaliks on uskmatus. 25. Uskmatus on nimetada halaliks mõnda pattu, mille kohta on kindlalt teada, et see on haram.

26. Uskmatusse viib ka see, kui alavääristatakse või naeruvääristatakse seda, mida islam väärtustab, näiteks azanit, mošeesid ja fikhi (islami õigusteaduse) raamatuid. 27. Uskmatusse viib see, kui sooritatakse namaz, teades, et ollakse ilma abdestita. 28. Uskmatus on sooritada namaz teadlikult mõnes muus suunas kui kibla poole. Uskmatus on öelda, et namazi ei pea sooritama näoga kibla poole. 29. Kui keegi tunneb põhjuseta vimma islamiõpetlase vastu või sõimab teda, on karta, et ta on langenud uskmatusse. 30. Kui inimene ütleb teisele, keda ta ei salli: „Sinu nägu on minu jaoks nagu surmaingli nägu“, muutub ta uskmatuks, sest surmaingel (Azrail alaihis-salam) on suur ingel.

„Allah Kõigekõrgem ei anna andeks neile, kes omistavad Talle kaaslasi, see tähendab uskmatutele, kuid teised patud peale uskmatuse annab Ta andeks“ An-Nisa: 116

31. Uskmatus on soovida, et see, mis on igas usundis haram, näiteks hoorus, sodoomia, riba (liigkasuvõtmine) ja valetamine, oleks halal, et saaks seda ise teha. 32. Kes ei tunnista, et Muhammed alaihis-salam on viimse aja Prohvet, muutub uskmatuks. 33. Kui keegi riietub siidi ja teine ütleb talle: „Olgu see sulle õnnistatud“, on karta, et ta kaotab oma usu.

34. Kes naeruvääristab tafsiri ja fikhi raamatuid, ei salli neid ja räägib neist halvustavalt, muutub uskmatuks. 35. Kes ütleb: „Sa oled alasti nagu Džibrili vasikas“, muutub uskmatuks. See on ingli üle irvitamine. 36. Kes ütleb: „Prohvet alaihis-salatu vas-salam oli must“, muutub uskmatuks. 37. Kes ütleb: „Namazi mittesooritamine on hea asi“, muutub uskmatuks. Kui keegi kuuleb: „Tule, soorita namaz“, ja vastab: „Namazi sooritamine on mulle raske“, muutub ta uskmatuks. 38. Kes nimetab Allah Kõigekõrgemat „isaks“, muutub uskmatuks. 39. Kui üks ütleb: „Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) lakkus pärast sööki oma õnnistatud sõrmi“, ja teine ütleb: „See on kombetu“, siis see teine muutub uskmatuks. 40. Kes tõlgendab Püha Koraani oma mõistuse järgi, muutub uskmatuks.

41. Kassetid ja plaadid, millele on salvestatud Püha Koraan, on sama väärtuslikud kui Mushaf aš-šarif. Uskmatus on neid mitte austada. 42. Kui minnakse džinnidega suhtlevate ennustajate juurde, nende juurde, kes vaatavad tähekaarte ja vastavad kõigele, mida neilt küsitakse, või nõidade juurde ning usutakse seda, mida nad ütlevad ja teevad – isegi kui nende jutt mõnikord tõeks osutub –, tähendab see uskumist, et keegi peale Allah Kõigekõrgema teab kõike ja suudab teha kõike, mida tahab. See on uskmatus. (Teaduslike teadmiste mitteuskumine ei ole uskmatus.) 43. Uskmatus on jätta sunna täitmata, pidades seda kergeks ja tähtsusetuks. 44. Kes ütleb: „Nõid suudab oma nõidusega teha kõike, mida tahab. Tema nõidus mõjub kindlasti“, ja kes neid sõnu usub, muutub uskmatuks.

45. Kui keegi nimetab moslemit uskmatuks ja moslem nõustub, vastates näiteks „Jah“, muutub ta ise uskmatuks. 46. Uskmatus on väita, et on lubatud (halal) abielluda naisega, kellega abiellumine on haram.

47. Kui keegi annab almust varast, mis on kindlasti haram, ja loodab selle eest savabi (jumalikku tasu) ning vaene, kes almuse vastu võtab, teades, et see on haram-varast, ütleb: „Allah Kõigekõrgem olgu sinuga rahul“, ja andja või keegi teine ütleb: „Aamen“, muutuvad nad kõik uskmatuks.

48. Uskmatus on nimetada kedagi teist peale Allah Kõigekõrgema „Loojaks“, ükskõik mis mõttes. 49. Kui nime Abdulkadir asemel öeldakse „Abdulkoidur“, viib see uskmatusse, kui seda tehakse meelega. Sama kehtib, kui nime Abdulaziz asemel öeldakse „Abduluzeiz“, nime Muhammed asemel „Memo“, nime Hasan asemel „Hasso“ ja nime Ibrahim asemel „Ibo“. On karta, et need, kes kirjutavad neid nimesid kingadele ja sussidele, ning need, kes neile peale astuvad, kaotavad oma usu. 50. Uskmatus on öelda: „Me lammutame aulija (Allahi sõprade) mausoleume, sest kardame, et teadmatud inimesed peavad neid loojateks.“ 51. Uskmatus on panna põrandale paberit, katet või palvevaipa, millel on kiri või kasvõi üks täht (kui seda tehakse nende halvustamiseks). 52. Uskmatus on öelda: „Abu Bakr as-Siddikil ja Umar al-Farukil (radijallahu taala anhuma) ei olnud õigust olla kaliifid.“ 53. Kes saab põhjuseks, et keegi, eriti tema enda laps, muutub uskmatuks, muutub ise uskmatuks. 54. Uskmatus on ka mitte austada Püha Koraani, mida kuuldakse raadiost või valjuhääldist, isegi kui kuuldav heli ei ole Püha Koraan ise, vaid selle täpne kordus.

55. Uskmatus on mitte sallida sunnat. Uskmatus on mitte pidada sunnat tähtsaks. 56. Surnute matmine maa sisse on fard. Kes hoidub sellest kohustusest, sest ei pea seda tähtsaks, ning ütleb teadusele ja teadmistele viidates: „Surnute matmine on tagurlik. Parem on neid põletada, nagu teevad budistid, brahmanid ja uskmatud kommunistid“, kaotab oma usu ja muutub murtadiks. 57. Väga inetu on ja viib uskmatusse öelda: „Kiiresti andev vanaisa.“ 58. Uskmatus on väita, et hoorus ja sodoomia on lubatud. 59. Uskmatus on mitte pidada tähtsaks midagi haramit, mis on teatavaks tehtud nassiga (see tähendab salmi või hadithiga) või idžmaga.

60. Suurte pattude pidev tegemine ja neis püsimine viib uskmatusse. Uskmatus on mitte pidada namazi tähtsaks. 61. Uskmatus on südame või keelega eitada mõnda Allah Kõigekõrgema valit, olgu ta elus või surnud. 62. Uskmatus on tunda vaenu aulija ja nende islamiõpetlaste vastu, kes toimivad oma teadmiste järgi. 63. Uskmatus on öelda, et aulijal on ismati (patutuse) omadus. (Ismati omadus on ainult prohvetitel.)

64. Uskmatus on uskuda, et mõni sündmus toimus iseenesest, ja öelda, et loomad arenesid üherakulistest elusolenditest kõrgemalt arenenud olenditeks ja lõpuks inimesteks.

„Oo mu Issand! Ma palun Sinult usku, mille lõpp ei ole uskmatus!“ Hadith šarif

65. Uskmatus on täita uskmatute jumalateenistuse kombeid jumalateenimisena, näiteks mängida mošeedes selliseid pille nagu orel või kellad, mida nad oma kirikutes mängivad, või kasutada ilma hädavajaduse (darurat) ja sunnita neid asju, mida islam peab uskmatuse tunnusteks. 66. Neid, kes sõimavad õilsaid kaaslasi (ashab al-kiram), nimetatakse mulhidideks. Mulhid on uskmatu. 67. Uskmatus on austada risti, tähti, päikest, lehmi või muid asju, pilte või kujusid, uskudes, et neil või neil, keda need kujutavad, on jumalikke omadusi – näiteks et nad teevad ja loovad, mida tahavad, või ravivad haigeid. 68. Kes laimab hazrat Aišat (kes süüdistab teda kõlvatuses) või kes ei usu, et tema isa oli kaaslane (sahabi), muutub uskmatuks. 69. See, et Isa alaihis-salam laskub taevast alla, on teadmine, mida on kohustuslik teada. Kes seda ei usu, muutub uskmatuks. 70. Uskmatusse viib see, kui nimetatakse uskmatuks inimest, kellele on Püha Koraanis või õilsas hadithis kuulutatud rõõmusõnum Paradiisist. 71. Moslemist naisele on haram ja patt minna välja katmata pea, käte ja jalgadega ning näidata neid meestele. Kui ta peab seda kergeks ega omista sellele tähtsust, kaotab ta oma usu ja muutub uskmatuks. 72. Kes ei usu inglite ja džinnide olemasolu, muutub uskmatuks.

73. Kui keegi ütleb moslemile: „Oo uskmatu!“ (või nimetab moslemit vabamüürlaseks või kommunistiks) ja peab seda moslemit uskmatuks, muutub ta ise uskmatuks. 74. Prohvetite täpne arv ei ole teada. Prohvetite arvu nimetamine võib tähendada, et prohvetiks tehakse see, kes ei ole prohvet, või et prohvetit ei tunnistata prohvetiks. See on uskmatus, sest ühe prohveti eitamine tähendab kõigi prohvetite eitamist. Islamiõpetlased on selles küsimuses öelnud, et prohveteid oli rohkem kui sada kakskümmend neli tuhat. Moslem, olgu mees või naine, kes meelega (oma tahtel, ilma et keegi teda ähvardaks) ütleb või teeb midagi, mille kohta õpetlased on üksmeelselt teatanud, et see viib uskmatusse, ja teab, et see viib uskmatusse, kaotab oma usu – olgu ta seda öelnud või teinud tõsiselt või naljaga ja isegi siis, kui ta selle tähendusele ei mõelnud. Selline inimene muutub murtadiks (usust taganejaks). Murtadiks muutunud inimese varasemate jumalateenimiste (ibadat) savab kaob. Kui see murtad teeb tauba (kahetseb), ei tule tema varasemate jumalateenimiste savab tagasi. Kui ta on jõukas, peab ta uuesti hadžil käima. Patukahetsuseks ei piisa üksnes Kalima aš-šahada lausumisest. Tuleb kahetseda ka seda asja, mis viis usust taganemiseni. (Ta peab islamisse tagasi tulema sama ukse kaudu, mille kaudu ta sealt lahkus.) Nende asjade mitteteadmine ei ole moslemile vabandus, vaid suur patt, sest igale moslemile on fard õppida seda, mida kõik peavad teadma. Kui keegi lausub juhuslikult, eksikombel või mingi tõlgenduse tõttu sõna, mis viib usust taganemiseni, ei muutu tema usk ega nikah kehtetuks. Ka sel juhul on aga hea teha tauba (patukahetsus) ja istigfar, see tähendab tadždid al-iman (usu uuendamine).

Nii nagu uskmatu muutub kalima at-tauhidi lausudes usklikuks (muminiks), võib ka usklik ühe sõna lausudes muutuda uskmatuks. Iga moslem peaks igal hommikul ja õhtul lugema järgmist usu duad ning tegema nõnda tauba ja uuendama oma usku (imanit) ja nikahi:

„Allahumma inni auzu bika min an ušrika bika šaian va ana alamu va astagfiruka li-ma la alamu innaka anta allamul-gujub.“

„Allahumma inni uridu an udžaddidal-imana van-nikaha tadždidan bi-kauli la ilaha illallah Muhammadun Rasulullah.“

Otsiksin ja otsiksin, kuni leiaksin sinu jälje,
ja hõõruksin oma palge sinu jälje tolmu sisse.
Kui Tõde vaid annaks mulle näha sinu palet –
oo Muhammed, mu hing igatseb sind.
Oleks vaid õnnistatud teekond, et saaksin minna
ja vajuda liiva sisse Kaaba teedel.
Kui näeksin vaid korragi unes sinu kaunist palet –
oo Muhammed, mu hing igatseb sind.
Mu südamesse pole jäänud kübetki pettust,
siiralt olen astunud sellele tõe teele
koos Abu Bakri, Umari ja Usmaniga –
oo Muhammed, mu hing igatseb sind.

„Uuendage oma usku, öeldes: La ilaha illallah!“ Hadith šarif