TAVASSUL MEIE ISAND PROHVETI KAUDU

Tavassuli1 meie isand Prohveti kaudu on tehtud kõigil aegadel: enne tema loomist, pärast tema loomist, tema maise elu ajal ja pärast tema surma barzahi (haua) maailmas; seda tehakse ka Ülestõusmispäeval pärast ülesärkamist Arasati väljal ja Paradiisis. Vasila on kõik, mille Allah Kõigekõrgem on teinud oma juures lähedusse jõudmise ja vajaduste rahuldamise põhjuseks. Tavassul Õilsaima Sõnumitooja kaudu, see tähendab meie isand Allahi Sõnumitooja tegemine vahendajaks (vasila) Allah Kõigekõrgema juures ning tema abi ja eestpalve palumine, on lubatud. See kuulub nende asjade hulka, mida tegid Salaf as-salihin (kaaslased, tabiinid ja taba at-tabiin), õpetlased ja teised moslemid. Mitte ükski moslem ei ole seda halvaks pidanud. Seni ei ole kohatud kedagi, kes seda ei tunnistaks, peale rikutud uskumusega inimeste. Inimeste isa Aadam alaihis-salam tegi maa peale saadetuna meie isand Prohveti vahendajaks (vasila). Seda jutustas meie armas Prohvet ühes oma õilsas hadithis nii: „Kui Aadam (alaihis-salam) oma eksimuse tõttu Paradiisist välja saadeti, ütles ta: ‚Oo mu Issand! Anna mulle andeks Muhammedi pärast!‘ Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Oo Aadam! Kuidas sa Muhammedit tunned? Ma pole teda ju veel loonud!‘ Aadam (alaihis-salam) ütles: ‚Oo mu Issand! Kui Sa mu lõid ja mulle hinge andsid, avasin ma silmad ja nägin, et Arši servale on kirjutatud „La ilaha illallah, Muhammadun Rasulullah“. Tema on see, kelle nime Sa koos oma nimega armastad.‘ Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Sa rääkisid tõtt, oo Aadam! Tema on see, keda Ma oma loodutest kõige rohkem armastan. Kuna sa palusid andestust tema pärast, andsin Ma sulle andeks.‘“2 Ühe jutustuse järgi ütles Ta: „Tema on Prohvet, kes tuleb sinu järeltulijate seast. Kui Ma ei oleks teda loonud, ei oleks Ma loonud sind ega sinu lapsi. Kuna sa tegid tema oma eestpalujaks, andsin Ma sulle andeks ja andestasin.“3

Selle kohta on tuhandeid näiteid. Neist mõned on toodud allpool. Üks mõlemast silmast pime mees palus meie isand Allahi Sõnumitoojalt dua, et ta silmad avaneksid. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Kui tahad, teen dua. Aga kui oled kannatlik ja talud, on see sulle parem.“ „Mul pole enam jõudu kannatlik olla. Ma anun, et sa teeksid dua“, ütles pime moslem. Siis ütles meie isand Prohvet talle: „Siis võta abdest ja loe seda dua!“

„Allahumma inni asaluka va atavadždžahu ilaika bi-nabijjika Muhammadin nabijjir-rahma. Ja Muhammad! Inni atavadždžahu bika ila Rabbi fi hadžati hazihi, li tukdija li. Allahumma šaffihu fijja.“

Hadithiõpetlane imaam Nasai teatab, et kui see mees seda dua luges, võttis Allah Kõigekõrgem selle vastu ja tema silmad avanesid. Allahi Sõnumitooja vahendajaks tegemise kohta jutustab hazrat Usman ibn Hanif järgmise sündmuse: „Kui Usman ibn Affan oli kaliif, kurtis mulle oma häda üks suures hädas olev mees, sest ta häbenes kaliifi ette minna. Ma ütlesin talle: võta kohe abdest, mine õnnistatud mošeesse (Masdžid as-saadat), tee seda dua, mida eespool nimetati, ja ütle, mida soovid. Pärast dua tegemist läks vaene mees sinna, kus kaliif oli, ja viidi tema ette. Kaliif pani ta istuma oma palvevaibale (sadždžada), kuulas ära tema mure ja täitis tema palve. Kui vaene mees nägi, et tema asi oli äkitselt korda saanud, tuli ta rõõmsalt minu juurde ja ütles: ‚Allah Kõigekõrgem olgu sinuga rahul! Kui sina ei oleks kaliifiga rääkinud, poleks ma sellest hädast pääsenud.‘ Ta arvas, et ma olin kaliifiga kohtunud.“

„(Oo Aadam!) Tema on Prohvet, kes tuleb sinu järeltulijate seast. Kui Ma ei oleks teda loonud, ei oleks Ma loonud sind ega sinu lapsi. Kuna sa tegid tema oma eestpalujaks, andsin Ma sulle andeks ja andestasin“ Hadith kudsi

Kui hazrat Umar oli kaliif, tuli näljahäda. Kaaslaste hulka kuuluv Bilal ibn Haris läks Allahi Sõnumitooja hauakambri juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Sinu umma on nälga suremas. Ma anun, et sa oleksid vahendaja (vasila), et hakkaks vihma sadama.“ Allahi Sõnumitooja ilmus talle sel ööl unes ja ütles: „Mine kaliifi juurde! Ütle talle minu poolt salam! Mingu ta vihmapalvele!“ Kui hazrat Umar läks vihmapalvele, hakkas vihma sadama. Allah Kõigekõrgem võtab duasid vastu nende pärast, keda Ta armastab. Allah Kõigekõrgem on teatanud, et Ta armastab Muhammedit alaihis-salam väga. Seepärast, kui keegi teeb dua, öeldes „Allahumma inni asaluka bi-džahi nabijjikal-Mustafa“, ei lükata tema dua tagasi. Sellegipoolest ei ole kombekas teha Allahi Sõnumitoojat vahendajaks pisikeste maiste asjade pärast. Burhanaddin Ibrahim al-Maliki ütles: „Üks väga näljane vaene mees läks õnnistatud kambri juurde ja ütles: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mu kõht on tühi.‘ Varsti tuli keegi, viis vaese oma koju ja söötis ta kõhu täis. Kui vaene ütles, et tema dua võeti vastu, ütles too: ‚Vend! Sa lahkusid oma perest ja tulid pikki teid vaeva nähes Allahi Sõnumitoojat külastama. Kas sobib minna Allahi Sõnumitooja ette ühe suutäie leiva pärast? Selle kõrge palge ees oleksid pidanud paluma Paradiisi ja lõputuid ande! Mida siin palutakse, seda Allah Kõigekõrgem tagasi ei lükka.‘ Need, kellele saab osaks au külastada Allahi Sõnumitoojat, peavad tegema dua, et ta paluks nende eest Ülestõusmispäeval.“ Ühel päeval istus imaam Abu Bakr al-Mukri koos imaam Tabarani ja Abu Šaihiga õnnistatud mošees (Masdžid as-saadat). Nad polnud mitu päeva midagi söönud ja olid väga näljased. Lõpuks ei pidanud imaam Abu Bakr enam vastu, ütles: „Ma olen näljane, oo Allahi Sõnumitooja!“ ja tõmbus nurka. Üks mees saijidide hulgast tuli koos kahe teenriga ja ütles: „Mu vennad! Te palusite mu vanaisalt Allahi Sõnumitoojalt abi nälja vastu. Ta käskis mul teid toita.“ Nad sõid koos seda, mida ta oli toonud. Ülejäänu jättis ta neile ja lahkus. Üks islamiõpetlastest, Abu Abdullah ibn Numan al-Marrakuši at-Tilimsani (683 / 1284 m.a.j.), kirjutab oma väärtuslikus raamatus „Misbah az-zulam“ pikalt sadadest moslemitest, kes said oma soovid täidetud, tehes meie isand Allahi Sõnumitooja vahendajaks, ja nende duadest. Üks neist, kes said oma soovid täidetud, tehes Allahi Sõnumitooja vahendajaks, on Muhammed ibn Munkadir. Ta jutustab: „Üks mees jättis mu isa juurde kaheksakümmend kuldmünti ja läks džihaadile. Ta oli öelnud: ‚Hoia neid! Võid nendega aidata ka seda, kes on suures puuduses.‘ Mediinas tuli näljahäda. Mu isa jagas kõik kuldmündid nälga vaevlejatele. Kuldmüntide omanik tuli tagasi ja nõudis neid. Mu isa ütles: ‚Tule homme.‘ Ta läks õnnistatud kambri juurde ja anus Allahi Sõnumitoojat hommikuni. Keskööl tuli üks mees ja ütles: ‚Siruta käsi!‘ Ta andis talle kukrutäie kulda ja kadus siis. Kui mu isa kodus kuldmündid üle luges ja nägi, et neid oli kaheksakümmend, rõõmustas ta ja andis need kohe omanikule.“

Hazrat Abu Abdullah at-Tilimsani jutustab selles raamatus ka ühest sündmusest, mis temaga ise juhtus:

„637. aastal (1239 m.a.j.) lahkusime koos valitud seltskonnaga Sadari kindlusest. Meiega oli üks mees, kes juhatas meile teed. Mõne aja pärast sai meie vesi otsa. Hakkasime vett otsima. Mina läksin samal ajal oma tarvet õiendama. Sel hetkel tuli mulle peale kohutav uni. Mõtlesin, et küllap nad äratavad mu, kui edasi lähevad, ja panin pea maha.

Kui ärkasin, leidsin end üksinda keset kõrbe. Mu kaaslased olid mind unustanud ja läinud. Üksinduses haaras mind suur hirm. Hakkasin kõrbes sinna-tänna kõndima. Ma ei teadnud, kus olen ja kuhu minna. Igal pool oli tasane liiv. Varsti läks pimedaks. Karavanist, millega koos rändasime, polnud jälgegi. Olin öö pimeduses täiesti üksi. Mu hirm muutus veelgi tugevamaks. Hakkasin rahutult kiiremini kõndima. Mõne aja pärast kukkusin väga janusena, väsinuna ja kurnatuna maha. Olin juba kaotanud lootuse ellu jääda ja tundsin, et surm on lähedal. Olin kirjeldamatus valus, mu kannatus ja piin olid jõudnud viimse piirini. Äkki tuli mulle midagi meelde. Öö pimeduses kogusin kogu oma jõu ja oigasin siiralt ja puhta südamega (ihlas) veel viimast korda: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Appi! Palun sinult abi Allah Kõigekõrgema loal!‘ Kohe, kui olin oma sõnad lõpetanud, kuulsin, et keegi mind hüüab. Kui vaatasin sinnapoole, kust hääl tuli, nägin öö pimeduses kedagi, keda ma polnud kunagi varem näinud – lumivalgetes rõivastes ja enda ümber valgust kiirgamas –, kes mind kutsus. Ta tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni. Sel hetkel kadusid kogu mu väsimus ja janu. Olin nagu uuesti sündinud. Mu süda kiindus temasse otsekohe. Kõndisime mõnda aega käsikäes. Tundsin, et elan üht oma elu kõige magusamat hetke. Kui olime ületanud liivaküngka, nägin karavani, millega koos rändasin, tulesid ja kuulsin oma kaaslaste hääli. Lähenesime neile. Loom, millel ma ratsutasin, järgnes neile kõige viimasena. Äkki tuli see ja peatus mu ees. Kui nägin oma ratsulooma enda ees, kisendasin rõõmust. Kui ma karjatasin, tõmbas minuga tulnud isik oma käe minu käest. Seejärel võttis ta mul jälle käest kinni ja aitas mu ratsulooma selga. Siis ütles ta: ‚Meie ei saada tühjade kätega tagasi seda, kes meilt midagi palub ja abi otsib‘, pöördus ümber ja läks. Siis mõistsin, et see oli meie isand Allahi Sõnumitooja. Kui ta lahkus, oli näha, kuidas tema ümber leviv valgus tõusis öö pimeduses taeva poole. Kui ta mu silmist kadus, tulin äkki mõistusele. ‚Kuidas ma küll ei suudelnud meie isand Allahi Sõnumitooja käsi ja jalgu!‘ kahetsesin ma, aga oli juba hilja ja võimalus oli käest läinud.“ Abul Hair al-Akta oli Mediinas viis päeva nälga kannatanud. Ta tuli õnnistatud kambri juurde ja tervitas Allahi Sõnumitoojat. Ta teatas, et on näljane, tõmbus kõrvale ja jäi magama. Unes nägi ta, et Allahi Sõnumitooja tuleb. Tema paremal käel oli Abu Bakr as-Siddik, vasakul Umar al-Faruk ja ees Ali al-Murtaza.

Hazrat Ali tuli ja ütles: „Oo Abul Hair! Tõuse, mis sa lamad? Allahi Sõnumitooja tuleb!“ Ta tõusis kohe. Allahi Sõnumitooja tuli ja andis talle suure leiva. Abul Hair jutustab: „Kuna olin väga näljane, hakkasin kohe sööma. Kui pool oli söödud, ärkasin. Teise poole leidsin oma käest.“

„Kes on millestki kahju kannatanud, see võtku laitmatu abdesti ja sooritagu kahe rakaadiga namaz! Seejärel öelgu: ‚Oo mu Issand! Ma palun Sinult. Ma anun Sind, tehes vahendajaks Sinu Prohveti Muhammedi alaihis-salam, kes on halastus maailmadele. Oo Muhammed! Ma teen sind oma Issanda juures vahendajaks, et Ta täidaks mu soovi. Oo mu Issand! Tee ta minu eestpalujaks!’“ Hadith šarif

Teoses „Misbah az-zulam“ jutustatakse veel: Ahmed ibn Muhammed Sufi ütleb: „Hidžaasi kõrbetes ei jäänud mul midagi alles. Tulin Mediinasse. Õnnistatud kambri juures tervitasin Allahi Sõnumitoojat. Istusin kõrvale ja jäin magama. Meie isand Allahi Sõnumitooja ilmus ja ütles: ‚Kas sa tulid, Ahmed? Ava oma peopesa!’ Ta täitis mu peopesa kullaga. Ärkasin. Mu käed olid kulda täis.“ Ka imaam Samhudi jutustab oma raamatus „Mediina ajalugu“ ühest sündmusest, mis temaga juhtus: „Kaotasin oma ukse võtme. Ei leidnud seda. Tulin õnnistatud kambri ette ja ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Kaotasin oma võtme, ma ei saa koju minna!‘ Sel hetkel tuli üks laps, näitas võtit oma käes ja ütles: ‚Leidsin selle. Ega see teie oma ole?’“

Kilisli Mustafa Işki Efendi kirjutab oma ajalooraamatus „Mevârid-i Mecîdiyye“: „Elasin Mekas kakskümmend aastat. Kogusin kuuskümmend kuldmünti ja tulin hidžra aastal 1247 (1831 m.a.j.) koos naise ja lastega Mediinasse. Teel sai raha otsa. Peatusin külalisena ühe tuttava juures ja tulin õnnistatud kambri juurde. Palusin Allahi Sõnumitoojalt (sallallahu alaihi va sallam) abi. Kolme päeva pärast tuli majja, kus me elasime, üks härra ja ütles, et on mulle maja üürinud. Ta laskis mu asjad sinna vedada. Ta maksis aasta üüri. Mõne kuu pärast jäin haigeks ja lamasin kuu aega. Majja ei jäänud midagi süüa ega müüa. Naise abiga ronisin katusele, et Allahi Sõnumitooja hauakambri poole pöördudes oma häda kurta ja abi paluda. Kui käed tõstsin, häbenesin midagi maist paluda. Ma ei suutnud midagi öelda. Laskusin oma tuppa. Järgmisel päeval tuli keegi ja ütles, et see ja see härra saatis need kuldmündid mulle kingiks. Võtsin kukru vastu. Kuigi meie elujärg paranes, ei saanud ma haigusest lahti. Teiste abiga tulin õnnistatud kambri ette ja palusin Allahi Sõnumitoojalt tervenemist. Lahkusin mošeest ja kõndisin koju kelleltki abi palumata. Koju sisenedes polnud haigusest jälgegi. Et kurja silma (nazar) eest hoiduda, käisin mõned päevad tänaval kepile toetudes. Kuid raha oli otsa saanud. Jätsin naise ja lapsed pimedusse ja tulin Masdžid an-Nabavisse. Pärast öist namazi kurtsin oma häda Allahi Sõnumitoojale. Teel tuli minu juurde võõras inimene ja andis mulle kukru. Selles oli nelikümmend üheksa kuldmünti, igaüks üheksa kuruši väärt. Ostsin küünlaid ja muud vajalikku ning tulin koju.“

Teose „Şakâyık-i Nu’mâniyye“ tõlke teises köites on öeldud, et Osmanite riigi esimese šeihulislami ja oma aja mudžaddidi, suure islamiõpetlase Mevlana Şemseddin Muhammed ibn Hamza Fenari silmadele tuli kae ja ta jäi pimedaks. Ühel ööl, kui meie isand Allahi Sõnumitooja ütles talle unes: „Seleta (tee tafsir) suurat Taha!“, vastas ta: „Mul ei ole jõudu teie kõrge palge ees Püha Koraani seletada, pealegi ei näe mu silmad.“ Siis võttis meie isand Allahi Sõnumitooja, kes on prohvetite arst, oma õnnistatud kuuest (hirka) tükikese puuvilla, niisutas seda oma õnnistatud süljega ja pani selle tema silmadele. Molla Fenari ärkas, leidis puuvilla oma silmadelt, ja kui ta selle ära võttis, hakkas ta nägema. Ta kiitis ja tänas Allah Kõigekõrgemat. Ta hoidis puuvillalõngad alles ja jättis testamendiks, et need pandaks pärast tema surma tema silmadele. Kui ta 834. aastal (1431 m.a.j.) Bursas suri, täideti tema viimne tahe.

Abbasiidide kaliif Abu Džafar Mansur vestles Masdžid an-Nabavis imaam Malikiga. Imaam ütles: „Oo Mansur! See on õnnistatud mošee (Masdžid as-saadat)! Räägi vaikse häälega! Kõigekõrgem Allah noomis suuras al-Hudžurat ühte inimrühma, öeldes tähenduse järgi: ‚Ärge tõstke oma häält kõrgemale Allahi Sõnumitooja häälest!’4 Ja püha salmiga ‚Need, kes Allahi Sõnumitooja juures vaikse häälega räägivad…’5 kiitis Ta neid, kes räägivad vaikselt. Allahi Sõnumitooja austamine pärast tema surma on sama, mis tema austamine elus olles.“ Mansur langetas pea ja küsis: „Oo Abu Abdullah! Kas peaksin seisma kibla poole või õnnistatud haua (kabr as-saadat) poole?“ Imaam Malik ütles: „Ära pööra oma nägu Allahi Sõnumitoojast ära! See ülev Prohvet (sallallahu taala alaihi va sallam), kes on Ülestõusmispäeva eestpaluja, on Ülestõusmispäeval vahendaja (vasila) sinu ja sinu isa Aadama alaihis-salam pääsemiseks. Sa pead pöörduma õnnistatud haua poole, haarama kinni Allahi Sõnumitooja õnnistatud hingest ja paluma eestpalvet. Suura an-Nisa 64. salmis on öeldud tähenduse järgi:

„Kui need, kes on teinud ülekohut oma nafsile (iseendale kahju teinud), tulevad sinu juurde ja paluvad Allah Kõigekõrgemalt andestust ning ka Minu Sõnumitooja palub nende eest andeks, siis leiavad nad, et Allah Kõigekõrgem võtab meeleparanduse vastu ja on halastav.“ See püha salm tõotab, et nende meeleparandus, kes teevad Allahi Sõnumitooja vahendajaks, võetakse vastu.“ Seepeale tõusis Mansur oma kohalt, jäi seisma õnnistatud kambri ette ja hakkas anuma: „Oo mu Issand! Selles pühas salmis tõotasid Sa võtta vastu nende meeleparanduse, kes teevad Sinu Sõnumitooja vahendajaks. Ka mina olen tulnud Sinu üleva Prohveti kõrge palge ette ja palun Sinult andestust. Anna mulle andeks, nagu Sa andsid andeks oma teenritele, kes palusid andestust, kui ta elas! Oo mu Issand! Ma anun Sind, tehes vahendajaks Sinu üleva Prohveti, kes on Nabijjur-rahma (halastuse Prohvet). Oo Muhammed alaihis-salam, prohvetitest ülim! Sinu kaudu tavassuli tehes anusin ma oma Issandat. Oo mu Issand! Tee see ülev Prohvet minu eestpalujaks!“ Ta tegi dua, seistes seljaga kibla poole ja näoga Muvadžahat as-saadat akna poole. Minbar an-Nabavi jäi tema vasakule. Nõuanne, mille imaam Malik andis kaliif Mansurile, näitab, et need, kes teevad õnnistatud kambri ees dua, peavad olema väga ärksad. On öeldud, et neil, kes ei suuda selle paiga väärilist austust ja aupaklikkust üles näidata, ei ole õige Mediinas kaua viibida. Üks Anatoolia külamees oli elanud aastaid Mediinas, abiellunud ja asunud teatud teenistusse õnnistatud kambri juures. Ühel päeval jäi ta palavikku ja tal tekkis isu airani järele. Ta mõtles südames: „Kui ma oleksin oma külas, laseksin jogurtist airanit teha ja jooksin seda.“ Sel ööl ilmus Allahi Sõnumitooja unes šaih al-Haram efendile ja käskis, et selle inimese töö antaks teisele. Kui šaih al-Haram ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Seda teenistust teeb see ja see sinu ummast“, ütles ta: „Ütle sellele inimesele, et ta läheks oma külla ja jooks airanit!…“ Kui käsk talle järgmisel päeval teatati, ütles külamees: „Nagu käsite!“ ja läks oma kodumaale.

„Kui need, kes on teinud ülekohut oma nafsile, tulevad sinu juurde ja paluvad Allah Kõigekõrgemalt andestust ning ka Minu Sõnumitooja palub nende eest andeks, siis leiavad nad, et Allah Kõigekõrgem võtab meeleparanduse vastu ja on halastav“ An-Nisa: 64

Kui üksnes südamest läbi käinud mõte tõi nii palju kahju, siis tuleb sellest mõista, kui suurt kahju võib tuua – Allah hoidku! – sobimatu sõna või kombeid (adab) eirav tegu, olgu see kas või naljaga.

Sina oled sind armastava uskliku südames tema usk (iman),
tal ei ole kunagi kurbust, sina oled tema valu rohi,
ta ootab sinu eestpalvet, sina oled tema südame käsk,
kes abi loodab, see saab selle kindlasti, oo Allahi Sõnumitooja.