USUST TAGANEMISE LIIKUMISED

Meie isand Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) kahekümne kolme aasta pikkuse prohvetluse ajal tulid kogu Araabia poolsaare ja paljude teiste paikade inimesed salkade kaupa ja said moslemiteks. Nad uskusid Allah Kõigekõrgemasse ja järgisid igas sõnas ja igas teos Prohvetit, kelle Ta oli saatnud. Kui Allahi Sõnumitooja suri, elas maa peal üle saja kahekümne nelja tuhande (ühe jutustuse järgi umbes saja viiekümne tuhande) kaaslase (sahabi). Pärast hüvastijätuhadži hakkasid mõned araablased end prohvetiks kuulutama. Esimene neist oli Banu Ansi hõimust pärit Asvad al-Ansi. Tema tegelik nimi oli Abhala ibn Kaab. Mitmesuguste kavalustega pettis ta paljusid Jeemeni elanikke. Teda järgisid ka Nadžrani elanikud. Ta vallutas Sanaa ja laiendas segaduse (fitna) haaret. Kuigi Allahi Sõnumitooja oli haige, pööras ta suurt tähelepanu kahjule, mida tegid sellised valetajad nagu Asvad al-Ansi. Et see valetaja on tapetud, teatati meie isand Prohvetile ilmutusega (vahj). Järgmisel päeval andis Allahi Sõnumitooja kaaslastele rõõmusõnumi: „Eile öösel tappis üks meie vendadest valetaja Asvad al-Ansi.“

Pärast meie Prohveti surma algasid munafikide, juutide ja kristlaste õhutusel massilised usust taganemise (irtidad) liikumised. Need liikumised võtsid suured mõõtmed. Allahi Sõnumitooja surma järel valisid õilsad kaaslased (alaihimur-ridvan) üksmeelselt Abu Bakr as-Siddiki (radijallahu anhu) kaliifiks. Osa beduiinidest araablastest, kes näisid küll moslemitena, kuid polnud veel islamiga kohanenud, kasutas meie isand Prohveti surma võimalusena ja keeldus täitmast kohustuslikke (fard) jumalateenimisi, eriti zakaati andmast. Nad tapsid need õilsad kaaslased (radijallahu taala anhum adžmain), kes olid tulnud nende juurde ülesandega, ja tegid nad šahiidideks. Kuigi nad olid olnud moslemid, hülgasid nad islamiusu. Nad said murtadideks (usust taganejateks). Jeemenis ja mujal olnud ametnikud hakkasid tagasi tulema ja tooma süngeid uudiseid. Usust taganemise oht kasvas äkitselt. Igal pool valitses õudus. Murtadide arvuga võrreldes oli moslemeid väga vähe. Abu Bakr as-Siddik (radijallahu anhu) otsustas murtadidega sõdida. Ta tegi öösel ägeda väljasööstu vaenlase vastu, kes valmistus Mediinat ründama, ja võitles hommikuni. Ta ajas nad kõik laiali. Ta istus oma kaameli selga, et minna kaugemal olevate murtadidega sõdima.

Hazrat Aiša jutustas: „Neil päevil, mil araablased usust taganesid, tõmbas mu isa mõõga tupest ja istus oma kaameli selga. Siis tuli tema juurde hazrat Ali, haaras kaameli päitsetest ja ütles: ‚Oo Sõnumitooja kaliif! Kuhu sa lähed? Ma ütlen sulle seda, mida Allahi Sõnumitooja sulle Uhudi lahingus ütles. Ta ütles sulle sel päeval: „Pista mõõk tuppe! Ära põleta meid oma surmaga!“ Ma vannun Allahi nimel, kui sinuga midagi juhtub, ei leia moslemid pärast sind enam korda!’“ Kõik õilsad kaaslased kinnitasid hazrat Ali sõnu (radijallahu taala anhum adžmain). Kaliif pöördus tagasi Mediinasse. Ta saatis väesalgad murtadide vastu. Kõigepealt läks kaliif nelja Mediina lähedal elava hõimu vastu ja sundis neid kuuletuma. Seejärel saatis ta väesalgad üheteistkümne hõimu vastu. Neist Ikrima juhitud vägi ei suutnud Jamamas vastu panna Musailima neljakümnele tuhandele sõdurile.

„Oo mu armas Prohvet! Ütle neile: kui te armastate Allahit ja tahate, et ka Allah teid armastaks, siis järgige mind! Allah armastab neid, kes mind järgivad“ Al Imran: 31

Kaliif saatis appi Halid ibn Validi. Taliha ibn Huvailid, Sudžah bint Haris ja Malik ibn Nuvaira said Halidilt lüüa ning Halid pöördus tagasi Mediinasse. Ka Jamamas saavutas ta suure võidu. Ta tappis kakskümmend tuhat murtadi. Ligi kaks tuhat moslemit sai šahiidiks. Amr ibn As tõi usu juurde Huzaa hõimu. Ala ibn Hadrami pidas Bahreinis raskeid lahinguid ja ajas murtadid laiali. Huzaifa, Arfadža ja Ikrima ühinesid Omaanis ja Bahreinis ning lõid murtadid puruks. Nad tapsid kümme tuhat murtadi. Kaliif saatis Halidi Iraagi poole. Halid võttis Hiralt sada tuhat kuldmünti džizjat (pearahamaksu). Ta lõi puruks Hurmuzi juhitud Iraani väe. Basra juures purustas ta kolmekümnetuhandelise väe. Appi tulnud vaenlase väest tapeti seitsekümmend tuhat uskmatut. Seejärel vallutas ta mitmesugustes lahingutes suuri linnu. Kaliif kogus Mediinas väe ning saatis Abu Ubaida Šaami poole ja Amri Palestiinasse. Seejärel saadeti Šaami abiks Jazid ibn Abi Sufjan. Siis kogus kaliif sõdureid ja saatis hazrat Muavija oma vennale Jazidile appi. Ka Halid ibn Valid saadeti Iraagist Šaami. Halid jättis osa sõdureid Musanna juurde ning jõudis pärast paljusid lahinguid ja võite Süüriasse. Islami sõdurid ühinesid ja lõid Adžnadaini juures suure Bütsantsi väe puruks. Seejärel võitsid Jarmuki juures nelikümmend kuus tuhat islami sõdurit pärast pikki ja väga raskeid lahinguid Herakleiose kakssada nelikümmend tuhat sõdurit. Tapeti üle saja tuhande Bütsantsi sõduri. Kolm tuhat moslemit sai šahiidiks. Selles lahingus võitlesid ka moslemitest naised. Ülemjuhataja Halid ibn Valid ja diviisiülem Ikrima näitasid imetlusväärset kangelaslikkust. Kõik need võidud saavutati kaliifi julguse, geniaalsuse, hea juhtimise ja õnnistuse (baraka) läbi. Mäss ja usust taganemise liikumised, mis olid pärast meie isand Prohveti surma kogu Araabia poolsaart tulekahjuna haaranud, suruti hazrat Abu Bakri kõrge sihikindluse, kõigutamatu tahte ja väes tehtud tabavate ümberkorralduste abil maha kõigest aastaga. Hazrat Umar (radijallahu anhu) osutas suuri teeneid Usama väe Süüriasse saatmisel ja rahutuste ärahoidmisel. Abdullah ibn Suhail hoidis oma kõnedega paljusid inimesi usust taganemast. Ka Abu Dudžana osutas sündmuste mahasurumisel väga suuri teeneid. Numan ibn Mukarrin ja Halid ibn Said osalesid murtadide vastastes lahingutes ja saavutasid suurt edu. Nõnda ei lastud usust taganemise segadusel (fitna) kasvada, välditi suurt õnnetust ja kustutati suur fitna tuli, mis ähvardas islami ühtsust kõigutada.

Mõned aga, kes olid püüdnud usust taganeda ja mõistsid, et avalikult nad oma eesmärke ei saavuta, osalesid hiljem ka järgmiste aegade segadustes (fitna). Nad põhjustasid moslemite seas usulisi ja poliitilisi lõhesid.

Islami ajaloos hakati pärast neid sündmusi kasutama usu tagasilükkamise ja usust taganemise tähenduses väljendeid „irtidža (tagasipöördumine) ja murtadži (tagasipöörduja)“. Murtadide vastases võitluses oli hazrat Abu Bakril suur osa. Kui ei oleks olnud nii võimekat inimest, oleks oht levinud üle kogu Araabia. Seepärast ütles hazrat Aiša: „Kui Allahi Sõnumitooja hing võeti, taganesid araablased usust. Silmakirjalikkus (nifak) paisus. See, mis langes mu isa peale, oleks kindlasti mäed põrmuks purustanud, kui oleks langenud nende peale!“1

Ka hazrat Abu Huraira ütles: „Kui ei oleks olnud Abu Bakrit, oleks Muhammedi umma (ummat al-Muhammad) pärast Muhammedi alaihis-salam surma hukkunud!“2 Ja ta ütles: „Ma vannun Allahi nimel, kelle kõrval ei ole teist jumalat: kui Abu Bakr ei oleks kaliifi ametit enda peale võtnud, ei oleks jäänud kedagi, kes teeniks Ülevat Allahit!“ Neid sõnu kordas ta kolm korda.

Abu Radža al-Utaridi jutustab: „Kui ma Mediinasse jõudsin, nägin, et inimesed olid kogunenud ja üks mees suudles teise mehe pead, öeldes: ‚Olgu ma sinu eest ohvriks! Ma vannun Allahi nimel, kui sind ei oleks olnud, oleksime kindlasti hukkunud!‘ Küsisin: ‚Kes on see suudleja ja kes see, keda suudeldakse?‘ Mulle vastati: ‚Umar suudleb Abu Bakri pead tema sõja pärast murtadidega!’“3

Hazrat Aiša jutustab neist päevist nii: pärast Allahi Sõnumitooja surma taganesid paljud araabia hõimud usust. Moslemid jäid jahmunuks, nagu oleks neid pimedal ööl tabanud vihm. Isegi enamik mekalasi valmistus sel ajal islamist ära pöörduma. Hazrat Suhail ibn Amr seisis Kaaba ukse ees ja kõneles mekalastele. Mõjuva kõnega hajutas ta nende kahtlused ja hoidis neid usust taganemast. Ta ütles neile: „Oo mekalased! Teie olite viimased, kes said moslemiteks. Ärge olge esimesed, kes usust taganevad ja islamist ära pöörduvad! Ma vannun Allahi nimel, Ülev Allah viib selle asja kindlasti lõpule, nagu Sõnumitooja alaihis-salam ütles! Ma kuulsin teda ütlemas, kui ta seisis üksi siinsamas, kus mina praegu seisan: ‚Öelge koos minuga La ilaha illallah, et araablased teid nähes usku astuksid ja mittearaablased maksaksid teile džizjat! Ma vannun Allahi nimel, Kisra (Iraani šahi) ja Kaisari (Bütsantsi keisri) varandused kulutatakse Allahi teel!’

Te nägite, et need, kes pilkasid, said zakaadi ja almuse (sadaka) kogujateks. Ma vannun Allahi nimel, ka ülejäänu läheb täide! Ma vannun Allahi nimel, ma tean hästi, et see usk kestab seni, kuni päike tõuseb ja loojub. Ärgu need isikud teie seas teid petku! Seda, mida mina tean, teavad ka nemad. Aga kadedus Banu Hašimi vastu on nende südamed pitseerinud. Oo inimesed! Mina olen kuraišlaste seas see, kellel on maal ja merel kõige rohkem veovahendeid. Kuuletuge oma emiirile ja makske temale oma zakaat. Kui islami asi ei peaks lõpuni püsima, olen ma käendaja, et annan teile teie zakaadi tagasi!“ Nii ütles ta ja nuttis. Seepeale rahunesid inimesed.4

Kui hazrat Suhail ibn Amr oli oma mõjuva kõnega mekalased usust taganemisest tagasi hoidnud, sai Meka valitseja Attab ibn Asid end jälle avalikult näidata.

„Kui ei oleks olnud Abu Bakrit, oleks Muhammedi umma pärast Muhammedi alaihis-salam surma hukkunud!“ Abu Huraira (radijallahu anhu)

Vaade meie armsa Prohveti (alaihis-salatu vas-salam) ja tema kaaslaste,
moslemite kahe silmatera, hazrat Abu Bakri ja hazrat Umari (radijallahu anhuma) õnnistatud haudadele
esiküljelt, see tähendab kibla poolt.

Suhail ibn Amr oli Badri lahingus vangide seas ja hazrat Umar tahtis, et ta tapetaks. Siis ütles meie isand Prohvet hazrat Umarile: „Miks sa tahad teda tappa? Jäta ta; võib-olla tõstab Allah ta sellisele kohale, mida ka sina heaks kiidad. On loota (oodata), et ta veel inimestele kõneleb!“ Mõisteti, et selle õilsa hadithiga teatatud rõõmusõnum tähendas just seda kõnet, mille Suhail ibn Amr (radijallahu anhu) pidas sellises kiiduväärses seisundis.5 Kui hazrat Umar kuulis Suhaili kõnet, meenusid talle sõnad, mida meie Prohvet oli hazrat Suhaili kohta öelnud, ja ta ei suutnud end tagasi hoida, vaid ütles meie Prohveti äraolekul: „Ma tunnistan, et sina oled tõesti Allahi Sõnumitooja!“6

Sinu armastus on rohi kõigile valudele, oo Allahi Sõnumitooja,
sinu juures täituvad kõik palved, oo Allahi Sõnumitooja.
Silmad, mis on näinud sinu valgust, ei vaata kuud ega tähti,
sinu valgusest saavad ööd ja päevad oma sära, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu higist puhkevad roosid, sinu sõnadest mesi ja suhkur,
sinu läbi leiavad haiged südamed tervenemise, oo Allahi Sõnumitooja.
Sa oled valitsejate armastatu, ravitseja valudele ja ohetele,
sinu eestpalve on patusele rõõm, oo Allahi Sõnumitooja.
Kuu, päike ja seitse tähte kiidavad sind kõik üheskoos,
iga sõna peale sinu sõna on eksitus, oo Allahi Sõnumitooja.
Iblis kadestab sind – mis rumal pettus see on! –,
et ta sind armastas, on Idris ülendatud, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu trummi lüüakse alati, sinu sunna püsib viie namaziajaga,
kes iganes su kotta tuleb, see on oodatud, oo Allahi Sõnumitooja.
Okaspõõsad rõivastusid siidi, kõrbed hakkasid lõhnama,
sinu pärast kannatatud valu on truudus, oo Allahi Sõnumitooja.
Kaananist pärit Jusuf müüdi salaja tühise hinna eest,
sind näha on minu jaoks väärt tuhat elu, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu õnnistatud haud on maa peal, valgusest tulvil ja hoitud,
kuid sinu hing on taevavõlvides ilmne, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu rüü on Davudi seljas, sinu and on Ibrahimi laual,
sinu manitsus on Musa käes kepp, oo Allahi Sõnumitooja.
Sinu paik on Kaaba ja Zamzam, igavesti püsiv ja kindel,
Hizr jootab alati sinu ummat, oo Allahi Sõnumitooja.
Şeyyâd Hamza palub sellelt valitsejalt, et pääseda ohkamisest,
sinu kiitmine on Allahi and, oo Allahi Sõnumitooja.
Şeyyâd Hamza

„Ma tunnistan, et sina oled tõesti Allahi Sõnumitooja!“ Hazrat Umar (radijallahu anhu)

Džannat al-Baki – Mediina al-Munavvara kalmistu, kus asusid tuhandete õilsate kaaslaste (radijallahu anhum) hauakambrid.