MEIE ISAND PROHVETI SURM

Usama ibn Zaid määratakse väejuhiks

Olid safarikuu viimased päevad. Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) tahtis põhjas asuva Bütsantsi keisririigi rahvast, enne kui sellest saab moslemitele suur oht, veel kord islamisse kutsuda, ja kui nad kutset vastu ei võta, nendega sõdida ning panna nad islami riigi alluvusse. Seepärast käskis ta oma kangelaslikel kaaslastel valmistuda sõjaks bütsantslastega. Õilsad kaaslased läksid laiali ettevalmistusi tegema. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja kutsus enda juurde hazrat Usama ibn Zaidi ja ütles: „Oo Usama! Mine Allah Kõigekõrgema nime ja õnnistusega Šaami, Balka piirini, Palestiinas asuva Darumini, sinna, kus su isa šahiidiks sai. Lase hobustel need maad tallata. Ma määrasin su selle sõjaväe ülemjuhatajaks. Tule ootamatult Ubna elanike peale ja ründa neid nagu välk. Mine nii kiiresti, et ükski sõnum ei jõuaks enne sind sinna, kuhu sa lähed. Võta endaga kaasa teejuhid ning lase nuhkidel ja vahtidel enda ees liikuda. Kui Allah Kõigekõrgem annab sulle võidu, viibi nende juures vaid lühikest aega.“ Ta käskis neil laagri üles lüüa Džurfis, sidus oma õnnistatud kätega lipu ja andis selle üle.4

Ta tõusis mošees minbarile ja ütles: „Oo mu kaaslased! Nii nagu Usama isa Zaid oli väejuhiks olemist väärt ja mulle kõige armsam, nii on ka tema poeg Usama pärast teda väejuhiks olemist väärt. Usama on üks minu jaoks kõige armsamatest inimestest.“

Nende hulgas, kes pidid hazrat Usama juhtimisel sõtta minema, olid ka niisugused silmapaistvad kaaslased nagu hazrat Abu Bakr, hazrat Umar, hazrat Abu Ubaida ibn Džarrah ja hazrat Saad ibn Abi Vakkas.

Kuid kui Universumi Sultan järgmisel päeval äkki haigestus, lükkus sõjaväe minek edasi ajani pärast meie isand Prohveti lahkumist teispoolsusse (ahirat). Meie armas Prohvet oli haigestunud raskesse malaariasse (humma). Palavik tõusis järjest ja haigus muutus raskemaks.

Ühel südaööl, kui valud olid vaibunud, tõusis ta voodist. Ta riietus ja valmistus minema. Seda nähes küsis meie ema hazrat Aiša: „Olgu mu isa ja ema, isegi mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kuhu sa lähed?“ Meie isand Sarvar al-alam (sallallahu alaihi va sallam) vastas: „Mulle on antud käsk paluda andestust neile, kes on maetud Baki kalmistule. Sinna ma lähengi.“

Ta võttis kaasa Abu Muvaihibi ja Abu Rafi ning läks sinna. Kalmistul tegi ta pikalt duad ja anus Allah Kõigekõrgemalt neile andestust ja armu. Nähes, kui visalt meie isand Prohvet anus, ütlesid temaga kaasas olnud kaaslased: „Oleksime meiegi praegu siia maetud ja saanud au olla Allahi Sõnumitooja selle dua osalised!“ Siis pöördus meie armas Prohvet Abu Muvaihibi poole ja ütles: „Oo Abu Muvaihib! Mul lasti vabalt valida maailma varanduste ja teispoolsuse andide vahel. Mulle öeldi: ‚Kui tahad, võid jääda maailma ja minna siis Paradiisi; kui tahad, saab sulle osaks Likaullah (kohtumine Allah Kõigekõrgemaga), ja siis lähed Paradiisi.‘ Ma valisin Likaullahi ja seejärel Paradiisi.“

„Oo usklikud! Allahi nimel: kellel on minu vastu mõni õigus, see tõusku, tulgu ja võtku see siin, enne Ülestõusmispäeva“ Hadith šarif

Ühel päeval läks ta paluma andestust ka Uhudis lamavatele šahiididele. Ta anus pikalt Allah Kõigekõrgemat ja tegi nende eest duad. Seejärel tuli ta mošeesse ja ütles õilsatele kaaslastele: „Mina olen teist esimene, kes jõuab Kausari basseini, ja see, kes teid seal vastu võtab. Seal on meie kohtumispaik… Ma ei karda, et te pärast mind pöördute tagasi širki (Allahile kaaslaste omistamisse). Kuid ma kardan, et te lasete end maailmast kaasa kiskuda, kadestate selle pärast üksteist ja tapate üksteist ning lõpuks hukkute, nagu hukkusid need, kes olid enne teid…“ Seejärel läks ta oma õnnistatud koju. Tema haigus oli raskemaks läinud. Tema õnnistatud abikaasad teatasid meie armsale Prohvetile, et nad soovivad, et ta jääks meie ema hazrat Aiša koju, ja et nad loobuvad tema kasuks oma õigustest. Ta rõõmustas oma puhaste abikaasade ohvrimeelsuse üle, tegi neile kõigile duad ja hakkas veetma oma järgmisi päevi meie ema hazrat Aiša kodus. Meie isand Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) palavik oli väga kõrgele tõusnud. Tugeva palaviku tõttu pidi ta voodis küljelt küljele pöörduma. Kui ta selles olukorras oli, käisid õilsad kaaslased teda vaatamas ja kurvastasid väga suurte kannatuste pärast, mida meie isand pidi taluma. Abu Said al-Hudri jutustas: „Ma olin läinud Allahi Sõnumitooja õnnistatud juuresolekusse. Tema peal oli sametkate. Palaviku kuumus tungis kattest läbi; kuumuse tõttu ei saanud me kattele kätt panna. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja nägi meie imestust ja kurbust, ütles ta:

‚Kõige raskemad katsumused tabavad prohveteid. Ja ometi rõõmustab prohvet katsumuste üle rohkem, kui teie rõõmustate antud andide üle.‘“

Umm Bišr bint Bara jutustas: „Ma olin läinud Allahi Sõnumitoojat vaatama. Tema õnnistatud keha põles nagu tuli. Ma ütlesin: ‚Olgu mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ma ei ole kunagi näinud nii rasket haigust!…‘ Siis ütles ta: ‚Oo Umm Bišr! Palavik on nii tugev selleks, et mu tasu (savab) oleks suur. See haigus on Haibaris maitstud mürgitatud liha mõju. Selle liha valu tundsin ma alati. Mürk, mida ma tol päeval sõin, rebib nüüd mu abhari, see tähendab mu aordi.‘“5

Meie armas Prohvet ütles ka hazrat Abdullah ibn Masudile: „Ei ole ühtegi moslemit, keda tabab haigus, ilma et Allah Kõigekõrgem pudistaks maha tema vead ja patud, nagu langevad puu lehed!“6 Haigus muutus päev-päevalt raskemaks. Õilsad kaaslased kurvastasid selle pärast väga ega leidnud oma kodudes rahu. Nad kogunesid mošeesse. Et meie isand Prohveti olukorra kohta küsida, saatsid nad tema juurde hazrat Ali. Maailmade isand küsis märguandega: „Mida mu kaaslased räägivad?“ Hazrat Ali ütles: „Nad on väga kurvad ja ärevil, mõeldes: ‚Mis siis, kui Allahi Sõnumitooja meie seast lahkub!…’“ Siis tõusis meie armas Prohvet, kelle halastus oma kaaslaste vastu oli veel palju suurem, raskest haigusest hoolimata ja tuli hazrat Ali ja hazrat Fadl ibn Abbasi najale toetudes mošeesse. Ta tõusis minbarile ning pärast Allah Kõigekõrgema kiitmist ja ülistamist ütles ta õilsatele kaaslastele:

„Oo mu kaaslased! Ma olen kuulnud, et te muretsete minu surma pärast. Kas mõni prohvet on jäänud oma umma keskele igaveseks, et ka mina jääksin igaveseks teie keskele? Teadke, et ma lähen oma Issanda juurde. Minu nõuanne teile on see: austage muhadžiride suurmehi! Oo muhadžirid! Teile on minu viimne tahe selline: tehke ansaridele head! Nemad tegid teile head. Nad andsid teile peavarju oma kodudes. Kuigi nende endi elatis oli napp, seadsid nad teid endast kõrgemale. Nad tegid teid oma vara osanikeks. Kes iganes saab ansaride üle valitsejaks, see hoolitsegu nende eest ja andku andeks neile, kes eksivad.“ Seejärel andis ta neile palju kauneid ja mõjusaid nõuandeid ning ütles: „Allah Kõigekõrgem jättis ühe oma teenri vabalt valima, kas jääda siia maailma või minna oma Issanda juurde. See teener soovis minna oma Issanda juurde.“ Hazrat Abu Bakr mõistis, et meie isand Allahi Sõnumitooja vihjas nende sõnadega oma surmale, hakkas nutma ja ütles: „Meie elu olgu sinu eest ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja!“ Halastuse meri, meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Ära nuta, oo Abu Bakr!“ ja käskis tal olla kannatlik ja vastu pidada. Tema õnnistatud silmist voolasid pisarad. Ta ütles: „Oo mu kaaslased! Ma olen väga rahul Abu Bakriga, kes ohverdas islamiusu teel oma vara truult ja puhta südamega (ihlas). Kui oleks võimalik võtta endale kaaslane teel teispoolsusse, valiksin tema.“ Seejärel käskis ta: „Sulgege kõik mošeesse avanevad uksed peale Abu Bakri ukse!“

Siis laskus ta minbarilt (kantslilt) alla ja naasis meie ema hazrat Aiša tuppa. Õilsad kaaslased hakkasid nutma. Seepeale tuli meie isand Prohvet, toetudes hazrat Alile ja Fadl ibn Abbasile, uuesti mošeesse. Ta seisis minbari alumisel astmel ja ütles õilsatele kaaslastele: „Oo muhadžirid ja oo ansarid! Asjaga, mille aeg on kindlaks määratud, pole kasu kiirustada. Allah Kõigekõrgem ei kiirusta ühegi oma teenri pärast. Kui keegi püüab muuta Allah Kõigekõrgema kaza ja kadarit (saatust) ning tõusta Tema tahtest kõrgemale, siis Ta murrab ja hävitab ta.

Kes tahab Allah Kõigekõrgemat kavalusega alt vedada ja Teda petta, selle asjad lähevad nurja ja ta petab iseennast. Teadke, et ma olen teie vastu kaastundlik ja halastav. Ka teie jõuate minu juurde. Paik, kus te minuga kohtute, on Kausari basseini äär. Kes tahab minna Paradiisi ja minuga kohtuda, see ärgu rääkigu tühja. Oo moslemid! Uskmatus (kufr) ja pattude tegemine põhjustavad, et annid muutuvad ja elatis kahaneb. Kui inimesed kuuletuvad Allah Kõigekõrgema käskudele, osutavad nende riigijuhid, ülemad ja valitsejad neile halastust ja kaastunnet. Kui nad aga elavad patus ja kõlvatuses, lähevad liiale ja teevad pattu, siis ei saa nad halastavaid juhte. Nii nagu minu elu oli teile heaks, on ka minu surm teile heaks ja halastuseks. Kui ma olen kedagi ülekohtuselt löönud või talle halva sõna öelnud, olen nõus, et ta võtab oma õiguse, tehes minule sedasama. Kui ma olen kelleltki teist midagi ülekohtuselt võtnud, olen nõus, et ta selle tagasi nõuab, ja olen valmis meievahelised õigused klaarima, sest selle maailma karistus on palju kergem kui teispoolsuse karistus. Seda on kergem taluda.“ Nii nagu ta oli varem väljendanud oma rahulolu hazrat Abu Bakriga, nii väljendas ta selles jutluses (hutba) rahulolu hazrat Umariga ja ütles: „Umar on minuga ja mina olen temaga. Pärast mind on tõde Umariga.“

„Kõige raskemad katsumused tabavad prohveteid. Ja ometi rõõmustab prohvet katsumuste üle rohkem, kui teie rõõmustate teile antud andide üle“ Hadith šarif

Pärast seda jutlust laskus meie isand Allahi Sõnumitooja minbarilt alla. Pärast namazi tõusis ta uuesti minbarile, avaldas oma viimse tahte, andis nõu ja ütles seejärel: „Ma usaldasin teid Allah Kõigekõrgema hoolde.“ Siis lahkus ta kaaslaste juurest ja läks oma tuppa. Ühel päeval, kui tal olid tugevad valud, kutsus maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) enda juurde hazrat Bilal al-Habaši, et klaarida õigused õilsate kaaslastega ja mitte minna teispoolsusse teiste inimeste õigustega koormatuna. Ta ütles talle: „Kutsu inimesed kokku! Kogunegu nad mošeesse. Ma tahan neile öelda oma viimse tahte!…“

Hazrat Bilal kogus kõik kaaslased mošeesse. Meie armas Prohvet tuli mošeesse, toetudes hazrat Alile ja Fadlile. Ta istus minbarile, kiitis ja ülistas Allah Kõigekõrgemat ning ütles: „Oo mu kaaslased! Teadke, et minu lahkumine teie seast on lähedal. Kellel iganes on minu käest midagi saada, see nõudku seda minult. Kes on mulle armas, see nõudku minult oma õigust või andku see mulle andeks, et ma jõuaksin oma Issanda ja Tema halastuse juurde, olles need õigused tasunud.“ Seejärel laskus ta minbarilt ja juhatas keskpäevase namazi. Pärast namazi tõusis ta taas minbarile ja kordas seda, mida oli enne namazi öelnud. Haiguse ajal läks meie isand Prohvet alati, kui azan kõlas, õnnistatud mošeesse (Masdžid aš-šarif) ning sooritas õilsatele kaaslastele imaamiks olles ühisnamazi (džamaat).7 Kolm päeva enne seda, kui meie armas Prohvet siit ilmast lahkus, raskenes tema haigus. Ta ei suutnud enam mošeesse minna ega kogudusele namazi juhatada. Esimene namaz, mida ta ei saanud ühiselt sooritada, oli öine namaz.

Hazrat Bilal tuli nagu alati sel ajal ukse juurde ja ütles: „As-salat, ja Rasulallah!“ Meie armsal Prohvetil ei olnud nõrkuse tõttu jõudu mošeesse minna. Ta ütles: „Öelge Abu Bakrile, et ta juhataks mu kaaslastele namazi!“ Meie ema hazrat Aiša küsis: „Mu elu olgu sinu eest ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Mu isa on pehme südamega ja väga kurvameelne. Kui ta astub sinu kohale ega näe sind seal, ei suuda ta nutu pärast lugeda. Kas sa ei käsiks Umaril imaamiks olla?“ Meie isand Prohvet ütles taas: „Öelge Abu Bakrile, et ta oleks mu kaaslastele imaamiks ja juhataks namazi!“ Hazrat Bilal teatas Abu Bakr as-Siddikile olukorrast. Kui hazrat Abu Bakr ei näinud mihrabis meie isand Allahi Sõnumitoojat, oli ta nagu südamesse tabatud; ta oleks peaaegu mõistuse kaotanud. Ta nuttis!… nuttis!… Ka õilsad kaaslased hakkasid üheskoos nutma. Kui meie isand Habibullah küsis, mis on see mošeest kostev hala, teatas meie ema hazrat Fatima: „Mu elu olgu sinu eest ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Sinu kaaslased nutavad, sest nad ei suuda taluda lahkuminekut sinust!…“8 Halastuse meri, meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) oli sügavalt liigutatud. Et oma kaaslasi lohutada, tõusis ta vaatamata haiguse raskusele suure vaevaga püsti. Ta tuli mošeesse, toetudes hazrat Alile ja hazrat Abbasile. Pärast namazi ütles ta: „Oo mu kaaslased! Te olete Allah Kõigekõrgema kaitse all ja mina usaldasin teid Allah Kõigekõrgema hoolde! Püsige takvas (jumalakartlikkuses). Kartke Allah Kõigekõrgemat. Pidage kinni Allah Kõigekõrgema käsust ja kuuletuge sellele. Nüüd ma lahkun sellest maailmast.“

Meie armsa Prohveti lahkumiseni oli jäänud kolm päeva. Džibril alaihis-salam tuli meie isand Allahi Sõnumitoojat külastama ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Allah Kõigekõrgem saadab sulle oma salami. Kuigi Ta teab sinu olukorda, küsib Ta, kuidas sul läheb ja kuidas sa end tunned.“ Maailmade isand vastas: „Ma olen kurb!“ Pühapäeval tuli Džibril alaihis-salam uuesti ja ütles sedasama. Meie isand Prohvet andis taas sama vastuse. Džibril alaihis-salam teatas talle ka, et Jeemenis end prohvetiks kuulutanud Asvad al-Ansi on tapetud. Õilsaim Sõnumitooja teatas sellest oma kaaslastele. Enne haigust oli ta paar talle toodud kuldmünti andnud vaestele ja paar hazrat Aišale. Pühapäeval raskenes Allahi Sõnumitooja haigus. Kui tema juurde tuli väejuht hazrat Usama, ei öelnud ta talle midagi, vaid tõstis oma õnnistatud käed ja libistas need üle tema. Mõisteti, et ta tegi tema eest dua. Haiguse kolmeteistkümnes ja viimane päev… See päev oli, nagu päevgi, mil meie armas Prohvet oli maailma oma sünniga austanud, rabi al-avvali kuu kaheteistkümnes päev ja esmaspäev. Universumi Sultan tundis oma õnnistatud kehas kergust… Kui õilsad kaaslased olid hakkamas hazrat Abu Bakr as-Siddiki taga hommikust namazi sooritama, tuli maailmade isand õnnistatud mošeesse. Ta nägi, et tema umma seisis ridades ja teenis Allahit. Ta rõõmustas ja naeratas. Ka õilsad kaaslased rõõmustasid, kui nägid Allahi Sõnumitoojat mošees, sest arvasid, et haigus on möödas. Abu Bakr as-Siddik (radijallahu anhu) mõistis, et meie armas Prohvet on tulnud, ja tahtis taganeda. Meie isand andis talle märku: „Püsi oma kohal!“ Ta ise järgis hazrat Abu Bakrit ja sooritas namazi tema taga.9 Nii juhatas hazrat Abu Bakr Allahi Sõnumitooja käsul õilsatele kaaslastele seitseteist namazi. Pärast namazi läks Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) hazrat Aiša tuppa ja heitis pikali. Ta ütles: „Ma tahan minna Allah Kõigekõrgema ette, jätmata maha maist vara. Jaga ka kuld, mis on sinu juurde jäänud, vaestele!“ Seejärel tõusis tema palavik. Mõne aja pärast avas ta taas silmad ja küsis hazrat Aišalt, kas too on kulla ära jaganud. Aiša ütles, et jagab. Ta käskis ikka ja jälle see kohe ära jagada. Kui kuld oli ära jagatud ja talle sellest teatati, ütles ta: „Nüüd on mul rahu.“ Pärast mõningast puhkust oma voodis kutsus ta enda juurde hazrat Ali. Ta pani oma õnnistatud pea tema sülle. Tema õnnistatud laup oli higine ja õnnistatud näo värv oli muutunud. Kui meie ema hazrat Fatima nägi oma õnnistatud isa sellises olukorras, ei suutnud ta seda vaadata ja läks oma poegade hazrat Hasani ja hazrat Husaini juurde. Ta võttis neil käest kinni ja hakkas nutma: „Oo mu isa! Kes hoolitseb su tütre eest? Kelle hoolde jätad Hasani ja Husaini? Oh mu isa! Mu elu olgu sinu eest ohvriks! Mis minust saab pärast sind? Kelle poole vaatavad mu silmad pärast sinu õnnistatud palet?“ Kui meie isand Allahi Sõnumitooja kuulis tütre südantlõhestavaid sõnu, avas ta oma õnnistatud silmad, kutsus ta enda juurde ja tegi dua: „Oo mu Issand, anna talle kannatlikkust!“ Kui ta seejärel ütles: „Oo Fatima! Oo mu silmade valgus! Sinu isa on surmavõitluses!“, muutus Fatima südamepõhjast tulev nutt veelgi valjemaks. Kui hazrat Ali ütles: „Oo Fatima! Palun vaiki, ära kurvasta Allahi Sõnumitoojat veelgi!“, ütles meie armas Prohvet: „Ära tee talle haiget, oo Ali! Las ta valab oma isa pärast pisaraid!…“ Siis sulges ta oma õnnistatud silmad, nagu kaotaks ta teadvuse. Seejärel tuli hazrat Hasan oma õnnistatud vanaisa juurde ja ütles nuttes: „Oo mu õnnistatud vanaisa! Kes suudab taluda lahkuminekut sinust? Kellele kurdame oma südamevalu? Kes hoolitseb pärast sind mu ema, mu isa ja mu venna eest? Kust leiavad sinu abikaasad ja kaaslased sinu kauni iseloomu?…“ Siis ei suutnud meie isand Prohveti õnnistatud abikaasad enam vastu pidada ja hakkasid kõik koos vaikselt nutma. Kui väljas sügavas kurbuses ootavad õilsad kaaslased kuulsid, et meie isand Prohveti haigus on väga raskeks läinud, olid nende südamed nagu tulega kõrvetatud. Nad hakkasid nutma. Nad anusid ukse taga: „Palun avage uks! Laske meil veel kord näha Sõnumitooja alaihis-salam õnnistatud palet!…“ Kui Allah Kõigekõrgema Habib, Tema armastatu, kes saadeti halastuseks maailmadele, kuulis oma kaaslaste anumist, halastas ta ja ütles: „Avage uks!“ Kaaslastest tähtsamad astusid sisse. Meie armas Prohvet soovitas neil olla kannatlikud ja ütles: „Oo mu kaaslased! Teie olete inimestest kõrgeimad ja auväärseimad. Ükskõik kes ka pärast teid tuleb, teie lähete Paradiisi enne neid kõiki. Olge vankumatud usu püsti hoidmisel ja võtke Ülev Koraan endale imaamiks (juhiks).

„Oo mu kaaslased! Te olete Allah Kõigekõrgema kaitse all ja mina usaldasin teid Allah Kõigekõrgema hoolde! Püsige takvas (jumalakartlikkuses)“ Hadith šarif

Ärge olge hooletud usu määruste suhtes.“ Seejärel ütles ta: „Oo mu Issand! Kas ma edastasin sõnumi?“ ja sulges oma õnnistatud silmad. Tema õnnistatud nägu higistas. Hazrat Ali andis kaaslastele märku lahkuda. Kui nad olid läinud, tuli tema juurde meie ema hazrat Aiša ja palus nõu. Meie isand Prohvet ütles: „Oo Aiša! Istu oma kodu nurgas ja hoia end!“ Seejärel hakkasid tema õnnistatud silmist voolama pisarad. Universumi Sultan nuttis… Kohalviibijate südamed said haavata ja nende sisemus rebiti tükkideks. Meie ema hazrat Umm Salama küsis: „Mu elu olgu sinu eest ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Miks sa nutad?“ Ta vastas: „Ma nutan, et minu ummale halastust osutataks.“

Päike tõusis seniidi poole. Aeg oli lähedal… Meie armsa Prohveti õnnistatud pea toetus meie ema hazrat Aiša rinnale. Maailmade isand elas oma viimseid hetki ja tema õnnistatud huultelt tulid need sõnad: „Halastust, halastust! Kohelge hästi orje, kes on teie käe all! Riietage neid ja toitke neid kõhud täis. Rääkige nendega leebelt. Namaz – pidage kindlalt kinni namazist! Kartke Allah Kõigekõrgemat oma naiste ja orjade suhtes!… Oo Allah! Anna mulle andeks! Anna mulle oma halastus!… Lase mul jõuda Rafik al-ala (kõrgeima seltskonna) hulka!…“ Meie ema hazrat Fatima pisarad voolasid ojana ja tema oigamine kõrvetas südameid. Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) pani ta enda kõrvale istuma ja ütles: „Mu tütar, ole veidi kannatlik, ära nuta. Sest sinu nutu peale nutavad Hamala al-Arš (Arši kandvad inglid).“ Ta pühkis meie ema hazrat Fatima pisarad. Ta lohutas teda, palus Allah Kõigekõrgemalt talle kannatlikkust ja ütles: „Oo mu tütar, minu hing võetakse ära. Ütle: ‚Inna lillahi va inna ilaihi radžiun.‘ Oo Fatima! Iga tabanud õnnetuse eest antakse tasu.“ Ta hoidis mõnda aega oma õnnistatud silmi kinni ja ütles siis: „Edaspidi ei ole su isal enam kurbust ega muret, sest ta pääseb kaduvast maailmast, kannatuste paigast.“ Seejärel ütles ta hazrat Alile: „Oo Ali! Minu kanda on üks võlg: niisugusele ja niisugusele juudile kuulub minu käes nii ja nii palju vara. Võtsin selle sõdurite varustamiseks. Ära unusta seda tasumast. Sina vabastad mind kindlasti mu võlast ja oled esimene neist, kes minuga Kausari basseini ääres kohtuvad. Pärast mind tabab sind palju kahju. Ole kannatlik ja kui inimesed ihaldavad seda maailma, vali sina teispoolsus.“

Usama tuli uuesti. Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Allah Kõigekõrgem olgu sinu abiline! Mine nüüd lahingusse!“ Usama läks oma väe juurde ja andis kohe käsu teele asuda.10

Maailmade isand tõmbas oma viimseid hingetõmbeid… Aeg oli väga lähedal… Allah Kõigekõrgem ilmutas Azrailile alaihis-salam: „Mine Minu Habibi juurde kõige kaunimal kujul! Kui ta lubab, võta tema hing väga pehmelt ja kergelt. Kui ta ei luba, tule tagasi!“ Azrail alaihis-salam tuli kõige kaunimal kujul, inimese välimuses, meie armsa Prohveti õnnistatud kodu ukse taha ja ütles: „Assalamu alaikum, oo prohvetluse koja omanik! Kas lubad mul sisse astuda? Allah Kõigekõrgem halastagu sinu peale!“

Meie ema hazrat Aiša, kes istus meie armsa Prohveti (sallallahu alaihi va sallam) kõrval, ütles hazrat Fatimale: „Vasta sina sellele tulijale.“ Fatima läks ukse juurde ja ütles väga kurval häälel: „Oo Allah Kõigekõrgema teener! Allahi Sõnumitooja on praegu iseenda seisundiga hõivatud.“ Azrail alaihis-salam palus uuesti luba. Talle anti sama vastus. Kui ta kolmandat korda oma tervitust kordas ja valjul häälel ütles, et ta peab kindlasti sisse tulema, märkas meie isand Prohvet seda ja ütles: „Oo Fatima! Kes on ukse taga?“

Hazrat Fatima vastas: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ukse taga on keegi, kes palub luba sisse tulla. Ma vastasin talle mitu korda. Aga kui ta kolmandat korda hüüdis, jooksid mul judinad üle keha.“ Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Oo Fatima! Kas sa tead, kes see ukse taga on? Tema on see, kes hävitab naudingud, ajab kogunenud laiali, jätab naised leskedeks ja lapsed orbudeks, teeb kodud tühjaks ja hauad täis – surmaingel Azrail. Oo Azrail, astu sisse!“ Sel hetkel tabas meie ema hazrat Fatimat kirjeldamatu valu ja tema õnnistatud suust pääsesid sõnad: „Oh Mediina, sa oled hävinud!“ Meie Prohvet võttis hazrat Fatima käe, pani selle oma õnnistatud rinnale ja sulges oma õnnistatud silmad. Kohalviibijad arvasid, et tema õnnistatud hing on juba võetud. Meie ema hazrat Fatima ei suutnud enam vastu pidada; ta kummardus oma isa õnnistatud kõrva juurde ja hüüdis südantlõhestaval häälel: „Oo mu kallis isa!…“ Kui vastust ei tulnud, ütles ta: „Mu elu olgu sinu eest ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Palun ava korraks oma õnnistatud silmad ja ütle mulle midagi…“ Siis avas maailmade isand oma õnnistatud silmad, pühkis tütre pisarad ja sosistas talle kõrva, et ta sureb. Seepeale hakkas hazrat Fatima nutma. Seekord ütles ta talle kõrva: „Minu perekonnast (Ahl al-Bait) tuled sina esimesena minu juurde.“ Fatima rõõmustas selle rõõmusõnumi üle ja leidis lohutust.

„Oo Allah! Anna mulle andeks! Anna mulle oma halastus!… Lase mul jõuda Rafik al-ala (kõrgeima seltskonna) hulka!…“ Hadith šarif

Meie ema hazrat Fatima küsis: „Oo mu kallis isa! Täna on lahkumineku päev! Millal ma sind jälle näen?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Oo mu tütar! Ülestõusmispäeval leiad sa mind basseini (hauz) äärest. Ma annan vett neile oma ummast, kes basseini juurde tulevad.“ Kui hazrat Fatima küsis: „Aga kui ma sind sealt ei leia, mida ma siis teen?“, ütles meie isand Prohvet: „Siis leiad mind Mizani juurest. Seal palun ma oma umma eest (šafaat).“

Kui meie ema hazrat Fatima ütles: „Aga kui ma sind ka sealt ei leia, oo Allahi Sõnumitooja?“, ütles meie isand Prohvet: „Siis leiad mind Sirati silla juurest. Seal anun ma oma Issandat: ‚Oo mu Issand! Kaitse minu ummat tule eest!’“

Seejärel küsis hazrat Ali kurval häälel: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa oled oma hinge ära andnud, kes sind siis peseb, millesse me sind mähime, kes juhatab sinu namazi ja kes paneb sind hauda?“ Meie isand Prohvet ütles:

„Oo Ali, pese mind sina ja Fadl ibn Abbas valagu sulle vett. Džibril on teie kolmas. Kui minu gasl (pesemine) on lõpetatud, mähkige mind surilinasse. Džibril toob Paradiisist kaunist lõhna. Seejärel viige mind mošeesse ja minge välja. Sest kõigepealt sooritab minu namazi Džibril, siis Mikail, siis Israfil ja seejärel inglid salkhaaval. Pärast seda tulge teie sisse ja asetuge ridadesse. Ärgu keegi astugu minust ette.“11 Seejärel küsis ta ootel olevalt Azraililt alaihis-salam: „Oo Azrail! Kas sa tulid külla või minu hinge võtma?“ Azrail alaihis-salam vastas: „Ma tulin nii külalisena kui ka ülesandega. Allah Kõigekõrgem käskis mul tulla sinu juurde loaga. Sinu õnnistatud hinge võtan ma ainult sinu loal. Oo Allahi Sõnumitooja! Kui lubad, täidan su käsu ja võtan su hinge. Muidu pöördun tagasi ja lähen oma Issanda juurde.“ Meie isand Prohvet küsis: „Oo Azrail! Kuhu sa jätsid Džibrili?“ Azrail alaihis-salam vastas: „Džibrili jätsin ma selle maailma taevasse. Inglid avaldavad talle kaastunnet sinu lahkumise pärast.“ Kui nad nõnda rääkisid, saabus Džibril alaihis-salam. Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Oo mu vend Džibril! Nüüd on käes aeg sellest maailmast lahkuda. Mis ootab mind Allah Kõigekõrgema juures? Too mulle sellest rõõmusõnum, et saaksin rahuliku südamega anda usaldatu tagasi selle Omanikule.“ Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Allah Kõigekõrgema armastatu! Ma jätsin taeva värava lahti. Inglid on asetunud ridadesse ja ootavad armastusega sinu hinge.“ Meie armas Prohvet ütles: „Kiitus (hamd) kuulub Allah Kõigekõrgemale. Too sina mulle rõõmusõnum! Mis ootab mind minu Issanda juures?“ Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Sinu tuleku auks on Paradiisi väravad avatud, Paradiisi jõed voolavad, Paradiisi puud on oksad alla painutanud ja huurid on end ehtinud.“

Meie isand Prohvet ütles taas: „Kiitus kuulub Allah Kõigekõrgemale. Too mulle veel teisi rõõmusõnumeid, oo Džibril!“ Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ülestõusmispäeval oled sina esimene, kes teiste eest palub (šafaat), ja esimene, kelle eestpalve vastu võetakse.“ Kui meie isand Prohvet taas ütles: „Kiitus kuulub Allah Kõigekõrgemale. Too mulle teisi rõõmusõnumeid, oo Džibril!“, ütles Džibril alaihis-salam: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mida sa siis küsid?“ Seepeale ütles meie isand Prohvet: „Kogu minu mure, kurbus ja valu on minu umma pärast, mille ma enda järel maha jätan.“ Hazrat Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Allah Kõigekõrgema armastatu! Ülestõusmispäeval annab Allah Kõigekõrgem sinu ummale andeks nii palju, et sa oled rahul. Ta viib sinu Paradiisi enne kõiki teisi prohveteid ja sinu umma enne kõiki teisi ummasid.“ Meie armas Prohvet ütles Džibrilile alaihis-salam: „Mul on Allah Kõigekõrgema ees kolm soovi. Esiteks, et Ta teeks minust minu umma patuste eestpaluja. Teiseks, et Ta ei karistaks neid pattude eest, mida nad maailmas tegid. Kolmandaks, et minu umma teod näidataks mulle igal neljapäeval ja esmaspäeval (Kui nende teod on head, teen ma dua ja Allah Kõigekõrgem võtab need vastu. Kui need on halvad, palun ma nende eest ja palun, et need kustutataks tegude raamatust.).“ Džibril alaihis-salam tõi Allah Kõigekõrgemalt teate, et kõik need kolm soovi on vastu võetud. Seepeale tundis meie armas Prohvet kergendust.

Allah Kõigekõrgem ilmutas: „Oo Minu Habib! Kes pani sinu õnnistatud südamesse nii suure armastuse ja kaastunde sinu umma vastu?“ Meie isand Prohvet vastas: „Minu Issand Kõigekõrgem, kes mind lõi ja kasvatas.“ Ülev Allah ütles siis: „Minu halastus ja kaastunne sinu umma vastu on tuhat korda suurem kui sinu oma. Jäta nad Minu hooleks.“ Meie armas Prohvet ütles: „Nüüd on mul kergem. Oo Azrail! Täida ülesanne, mis sulle on käsitud!“ Azrail alaihis-salam lähenes Universumi Sultanile, kelle auks ta ise oli loodud, et oma ülesannet täita. Meie armas Prohvet pistis oma kaks õnnistatud kätt kõrval olevasse veenõusse, libistas märjad käed üle oma õnnistatud näo ja ütles: „La ilaha illallah! Oo Allah! Rafik al-ala!…“ Azrail alaihis-salam hakkas võtma maailmade isanda õnnistatud hinge. Meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud nägu muutus kord punaseks, kord kollaseks. Kui ta küsis Azraililt alaihis-salam: „Kas võtad ka minu umma hinged nii raskelt ja vägisi?“, vastas too: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma pole kunagi kellegi hinge nii kergelt võtnud.“ Meie armas Prohvet, kes isegi oma viimsel hetkel ei unustanud oma ummat, ütles: „Oo Azrail! Selle raskuse, mida sa minu ummale teeksid, tee minule! Sest nemad on nõrgad, nad ei pea vastu…“ Seejärel ütles ta: „La ilaha illallah! Rafik al-ala!“ Tema õnnistatud hing võeti ja viidi ala illijjinisse (kõrgeimatesse kõrgustesse)…

Šafaat, ja Rasulallah!
Dahilak (otsin sinu juurest varju), ja Rasulallah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Rasulallah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Habiballah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Saijidal-avvalina val-ahirin!

Džibril alaihis-salam jättis meie isand Prohvetiga hüvasti, öeldes: „Assalamu alaikum, oo Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja! Sina olid minu siht ja minu igatsus. Nüüd ei tule ma enam kunagi maa peale!…“

Kui meie isand Õilsaima Sõnumitooja õnnistatud hing läks kõrgemasse maailma, hakkasid meie ema hazrat Fatima ja azvadž at-tahirat (tema õnnistatud abikaasad) (radijallahu anhunna) vaikselt nutma.12 Sel hetkel tervitas neid hääl, kelle omanikku ei olnud näha:

„Oo Fatima! Kas sa tead, kes see ukse taga on? Tema on see, kes hävitab naudingud, ajab kogunenud laiali, jätab naised leskedeks ja lapsed orbudeks, teeb kodud tühjaks ja hauad täis – surmaingel Azrail“ Hadith šarif

„Assalamu alaikum, ja Ahl al-Bait! Va rahmatullahi va barakatuh“ ja luges suura Al Imran 185. salmi, mille tähendus on: „Teadke, et iga elusolend maitseb surma. Ja Ülestõusmispäeval antakse teile teie tasu täielikult.“ Seejärel lohutas see hääl neid ja avaldas kaastunnet sõnadega: „Usaldage Allah Kõigekõrgema ande ja heldust. Hoidke Temast kinni ja lootke Temale. Ärge halage! Tõeliselt on õnnetus tabanud seda, kes jääb ilma heategude tasust (savab)!“

Kõik kohalviibijad kuulsid neid sõnu ja vastasid tervitusele. Need sõnad ütles Hizr alaihis-salam.13 Kui Õilsaimal Sõnumitoojal ilmnesid surma tunnused, saatis Umm Aiman oma pojale Usamale sõna. Kui Usama, hazrat Umar ja Abu Ubaida selle kurva teate said, lahkusid nad väe juurest ja tulid Prohveti mošeesse (Masdžid an-Nabavi). Kui Aiša as-Siddika ja teised naised hakkasid nutma, jäid õnnistatud mošees viibivad õilsad kaaslased segadusse. Nad ei mõistnud, mis nendega toimub; nad olid nagu pähe löödud. Hazrat Ali jäi liikumatuks nagu surnu. Hazrat Usmani keel jäi kinni. Hazrat Abu Bakr oli sel hetkel kodus. Ta tuli jooksuga ja astus otsekohe õnnistatud kambrisse (Hudžra as-saadat). Ta paljastas maailma uhkuse (Fahr al-alam) näo ja nägi, et too oli surnud. Tema õnnistatud nägu ja kogu keha olid õrnad ja puhtad ning särasid nagu valgus. „Kui kaunis oled sa surmas, nagu sa olid elus, oo Allahi Sõnumitooja!“ ütles ta ja suudles teda. Ta nuttis palju. Ta kattis tema õnnistatud näo. Ta lohutas kodusolijaid. Ta tuli õnnistatud mošeesse, tõusis minbarile ja pidas õilsatele kaaslastele jutluse. Ta kiitis ja ülistas Allah Kõigekõrgemat ning luges salati meie isand Õilsaimale Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam). Seejärel ütles ta: „Kes iganes on uskunud Muhammedisse alaihis-salam, see teadku, et Muhammed alaihis-salam on surnud. Kes aga teenib Allah Kõigekõrgemat, see teadku, et Tema on hajj (elav) ja baki (ei sure, on igavene)“ ja luges seejärel suura Al Imran 144. salmi, mille tähendus on: „Muhammed (alaihis-salam) on rasul. Ka enne teda on tulnud rasuleid. Ka tema sureb. Kui ta sureb või tapetakse, kas te siis pöördute oma usust ära? Kes oma usust ära pöördub, see ei kahjusta Allah Kõigekõrgemat; ta kahjustab iseennast. Neile, kes oma usust ära ei pöördu, annab Allah Kõigekõrgem tasu.“ Ta andis õilsatele kaaslastele nõu ja seadis asjad korda.14 Nii uskusid kõik, et Allahi Sõnumitooja on surnud. Kurbus ja valu tungisid õilsate kaaslaste südamesse nagu mürgitatud pistoda. Silmad nutsid, pisarad voolasid ja igatsuse tuli kõrvetas igaühe sisemust. Esimese asjana valisid õilsad kaaslased (alaihimur-ridvan) hazrat Abu Bakri kaliifiks, et ta juhiks kõiki asju. Nad andsid talle truudusvande (baia), järgisid teda ja hakkasid asju ajama tema käskude järgi.15 Meie isand Õilsaim Sõnumitooja lahkus teispoolsusse hidžra üheteistkümnendal aastal (632 m.a.j.), rabi al-avvali kuu 12. päeval, esmaspäeval enne keskpäeva. Sel ajal oli ta kuuaastate järgi 63-aastane (päikeseaastate järgi 61-aastane).16

Meie isand Prohvetit pesid hazrat Ali, hazrat Abbas, hazrat Fadl ibn Abbas ja hazrat Usama ibn Zaid.17

„Usaldage Allah Kõigekõrgema ande ja heldust. Hoidke Temast kinni ja lootke Temale. Ärge halage! Tõeliselt on õnnetus tabanud seda, kes jääb ilma heategude tasust (savab)!“ Hizr alaihis-salam

Meie isand Prohveti (alaihis-salatu vas-salam) õnnistatud mošee osa,
mida kutsutakse nimega „Rauza al-Mutahhara / Paradiisi aed“.
Näha on mihrab, kus meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam)
imaamina namazi juhatas.
Kuigi seda sellel fotol näha ei ole, asub vasakul tema õnnistatud
haud (Hudžra as-saadat).

Näha on minbar, kust meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) reedeseid jutlusi pidas. Toonane õnnistatud minbar oli kolmeastmeline ja ühe meetri kõrgune. See põles 654. aasta (1256 m.a.j.) tulekahjus täielikult. Eri aastatel valmistati mitmesuguseid minbareid. Praeguse kaheteistkümneastmelise ja seitsme meetri kõrguse marmorminbari saatis Istanbulist sultan Murad III hidžra aastal 998 (1590 m.a.j.).

Pesemise ajal levis tema õnnistatud kehast selline muskuse lõhn, mida keegi polnud seni kunagi tundnud. Seejärel pesti teda kolm korda, õnnistatud särk seljas, ning mähiti kolmekordsesse uude valgesse surilinasse. Ta kanti kanderaamil mošeesse. Nii nagu meie armas Prohvet oli varem teatanud, läksid kõik mošeest välja. Inglid tulid salkhaaval ja sooritasid tema namazi. Kui inglid olid lõpetanud, ütles hääl, kelle omanikku ei olnud näha: „Astuge sisse! Sooritage oma Prohveti namaz!“ Seepeale astusid õilsad kaaslased sisse. Ka nemad tulid salkhaaval ja sooritasid meie armsa Prohveti namazi ilma imaamita. Nad said selle lõpetatud alles kolmapäeva õhtuks. Meie armsa Prohveti õnnistatud haua kaevamisel järgisid õilsad kaaslased õilsat hadithi, mida hazrat Abu Bakr neile meelde tuletas: „Prohvetid maetakse sinna, kus nad oma hinge ära annavad.“ Ta maeti teisipäevalt kolmapäevale vastu ööl (kolmapäeva ööl) kesköö paiku hauda, mille hazrat Abu Talha al-Ansari oli kaevanud külgkambriga hauana (lahd). Hazrat Abbasi poeg Kusam oli see, kes lõpetas viimasena oma töö hauas ja tuli sealt viimasena välja. Ta ütles: „Mina olen see, kes nägi viimasena Allahi Sõnumitooja õnnistatud nägu. Tema õnnistatud huuled liikusid. Kummardusin tema kohale ja kuulatasin. Ta anus: ‚Oo mu Issand! Minu umma!… Oo mu Issand! Minu umma!…’“18 Päeval, mil meie armas Prohvet teispoolsusse lahkus, tegi hazrat Abdullah ibn Zaid dua: „Oo mu Issand! Ma soovisin neid silmi selleks, et vaadata Sinu Habibi õnnistatud, valgusrikast palet. Mis ma nendega nüüd teen, kui teda enam näha ei ole? Oo mu Issand, võta mu silmad!“ – ja jäi pimedaks…

Meie isand Allahi Sõnumitooja surma puhul ütles tema auväärne tädi Safijja bint Abdulmuttalib (radijallahu anha) selle nutulaulu:

Oo Allahi Sõnumitooja! Sina olid meie lootus,
sina olid see, kes meile alati head tegi.
Sina polnud kunagi nende seas, kes ülekohut teevad,
sina olid kaastundlik ja teed näitav.
Ja kirjeldamatu teadmiste meri.
Täna on nutjate hala sinu pärast.
Olgu kõik mu esivanemad sinu teel ohvriks!
Olgu ohvriks mu vara, mu elu, kogu mu olemine!
Oh! Kui sa oleksid nüüd elavana meie keskel,
kui rõõmsad me oleksime, kui sa oleksid jäänud!
See on Kõigekõrgema Allahi otsus, me palume vaid kannatlikkust,
ei tea, mida teha, me ainult halame ja nutame.
Allahi salam olgu sulle, oo Allahi Sõnumitooja!
Astu Adni Paradiisi ja jää sinna, oo Allahi Sõnumitooja!