HIDŽRA
Ausi ja Hazradži hõimude äkiline moslemiks saamine ning võimalus, et Meka ja Mediina moslemid ühinevad, ehmatasid ebajumalakummardajaid kohutavalt ja ajasid nad marru. Kui Meka ebajumalakummardajad kuulsid Akaba teisest truudusvandest, muutus nende käitumine väga ägedaks ja äärmiselt ohtlikuks. Mekasse jäämine oli moslemitele muutunud talumatuks. Pärast viimast Akaba truudusvannet oli Mediinast saanud moslemitele paik, kus nad võisid leida rahu ja varjupaiga. Nad soovisid leida mõne võimaluse sellest linnast lahkuda ja minna maale, kus nad saaksid pisut hinge tõmmata ja pisut vabamalt elada. Nad kirjeldasid oma olukorda meie isand Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam) ja palusid luba rännata. Ta soovitas oma kaaslastel kannatlikud olla, sest luba Mekast lahkuda ei olnud veel tulnud. Lõpuks tuli igatsetud jumalik luba hidžraks. Sel päeval tuli meie armas Prohvet rõõmsana õilsate kaaslaste (ashab al-kiram) juurde ja ütles: „Mulle on teatatud paik, kuhu te rändate. See on Jasrib (Mediina). Rännake sinna. Ühinege seal oma moslemitest vendadega. Allah Kõigekõrgem on teinud nad teile vendadeks. Ta on teinud Jasribist (Mediinast) teile kodumaa, kus te leiate turvalisuse ja rahu.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja loa ja nõuande järel hakkasid moslemid salkade kaupa üksteise järel Mediinasse rändama.1 Meie isand Prohvet manitses rändajaid rangelt olema äärmiselt ettevaatlikud ja kaalutlevad. Et ebajumalakummardajate tähelepanu mitte äratada, asusid moslemid teele väikeste karavanidena ja tegutsesid nii salaja kui võimalik. Abu Salama, kes rändas Mediinasse esimesena, oli ebajumalakummardajate käest palju kannatanud. Mõne aja pärast said ebajumalakummardajad asjast aru. Nad hakkasid teele asunud moslemitest neid, kelle nad kätte said, tagasi pöörama, naisi meestest lahutama ja neid, kellest nende jõud üle käis, vangi heitma ning piinasid neid mitmel moel. Et neid usust taganema sundida, kasutasid nad igasugust piinamist. Kuid kodusõja puhkemist kartes ei julgenud nad neid tappa. Moslemid aga kasutasid sellele vaatamata iga võimalust ja asusid teele Mediina poole. Ühel päeval vöötas ka hazrat Umar mõõga vööle. Ta võttis kaasa oma nooled ja oda ning tegi kõigi silme all seitse korda tavafi ümber Kaaba. Valju häälega ütles ta seal viibinud ebajumalakummardajatele: „Vaat ka mina rändan Allah Kõigekõrgema teel, et oma usku kaitsta. Kes tahab oma naise leseks ja lapsed orbudeks jätta ning oma ema nutma panna, see tulgu mulle vastu selle oru taga!…“ Nii asusid hazrat Umar ja umbes kakskümmend moslemit keset päeva kartmatult teele Mediina poole. Hazrat Umarit kartes ei julgenud keegi seda karavani puutuda. Sellest peale ei katkenud rändajate voog ning õilsad kaaslased jõudsid salkhaaval Mediinasse.
„Mulle on teatatud paik, kuhu te rändate. See on Jasrib (Mediina). Rännake sinna“ ja „Ühinege seal oma moslemitest vendadega. Allah Kõigekõrgem on teinud nad teile vendadeks. Ta on teinud Jasribist (Mediinast) teile kodumaa, kus te leiate turvalisuse ja rahu“ Hadith šarif
Hidžra tee
Vahepeal palus ka hazrat Abu Bakr luba rännata. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Ole kannatlik. Ma loodan, et Allah Kõigekõrgem annab ka mulle loa. Siis rändame koos.“ Kui hazrat Abu Bakr küsis: „Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks! Kas selline võimalus on olemas?“, rõõmustas meie Prohvet teda vastusega: „Jah, on.“ Hazrat Abu Bakr ostis kaheksasaja dirhemi eest kaks kaamelit ja hakkas seda päeva ootama. Nüüd olid Mekasse jäänud ainult meie armas Prohvet, hazrat Abu Bakr, hazrat Ali, vaesed, haiged, vanurid ja need usklikud, kelle ebajumalakummardajad olid vangi heitnud.
Teisalt võtsid mediinalased (ansarid) rännanud mekalased (muhadžirid) väga hästi vastu ja andsid neile oma kodudes peavarju. Nende vahel tekkis tugev ühtsus.
Mõte, et ka Allahi Sõnumitooja võib rännata ja asuda moslemite etteotsa, tegi Meka ebajumalakummardajad rahutuks. Nad kogunesid Dar an-Nadvasse, kus nad tavaliselt tähtsaid asju arutasid, ja hakkasid rääkima, mida teha. Šaitan tuli ebajumalakummardajate juurde Šaih an-Nadždi, see tähendab ühe Nadždist pärit vanamehe kujul. Ta kuulas nende jutuajamist. Tehti mitmesuguseid ettepanekuid, kuid ükski neist ei meeldinud. Siis sekkus šaitan jutuajamisse ja ütles oma arvamuse: „Ükski teie mõtetest ei saa olla lahendus, sest tema naeratav nägu ja armas keel nurjavad iga abinõu. Mõelge välja midagi muud.“
Kuraišlaste pealik Abu Džahl ütles: „Valime igast hõimust ühe tugeva mehe. Mõõgad käes, tungigu nad Muhammedile kallale. Löögu nad teda mõõgaga ja valagu tema veri. Siis ei ole teada, kes ta tappis. Nii on tema omaksed sunnitud leppima verarahaga. Meie maksame tema eest veraha ja pääseme sellest hädast.“ Ka šaitanile meeldis see mõte ning ta toetas ja soovitas seda tuliselt.2
Sel ajal, kui ebajumalakummardajad neid ettevalmistusi tegid, tuli Džibril alaihis-salam ja teatas Õilsaimale Sõnumitoojale ebajumalakummardajate otsusest. Ta ütles ka, et ta ei magaks sel ööl oma voodis, ja teatas Allah Kõigekõrgema käsu rännata. Selle jumaliku käsu peale palus meie armas Prohvet hazrat Alil magada tema voodis ja anda omanikele tagasi talle hoiule antud asjad, mis ta maha jättis, ning ütles: „Maga täna öösel minu voodis ja kata end selle minu hirkaga (mantliga)! Ära karda, sinuga ei juhtu midagi halba.“
Hazrat Ali heitis magama nii, nagu meie isand Prohvet oli käskinud. Ta oli siis kahekümne kolme aastane. Ta oli valmis Habibullahi asemel kartmatult oma elu ohverdama.
Hidžra ööl olid uskmatud meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud kodu piiranud. Sel ööl ilmutati suura Jasin esimesed salmid. Oma õnnistatud kodust väljudes luges meie isand Prohvet nende kohal suura Jasin üheksanda püha salmi: „Me oleme pannud nende ette tõkke ja nende taha tõkke ning nad kinni katnud, nii et nad ei näe“, võttis maast peotäie mulda ja puistas selle uskmatutele pähe. (Jutustatakse, et kõik, kelle pähe sellest mullast midagi sattus, tapeti Badri lahingus (gazva).) Meie isand Allahi Sõnumitooja läks nende vahelt tervena ja vigastamata läbi ning jõudis hazrat Abu Bakri majja. Mitte ükski ebajumalakummardaja ei näinud teda.
„Oo Abu Bakr! Ole kannatlik. Ma loodan, et Allah Kõigekõrgem annab ka mulle loa. Siis rändame koos“ Hadith šarif
Mõne aja pärast tuli keegi ebajumalakummardajate juurde ja küsis: „Mida te siin ootate?“ Nad vastasid: „Et Muhammed majast välja tuleks.“ Tulija ütles: „Ma vannun, Muhammed läks teie vahelt läbi ja ära ning puistas teile veel mulda pähe.“ Ebajumalakummardajad katsusid käega pead. Tõepoolest, nad leidsid oma peast mulda. Nad pühkisid mulla näolt ja peast. Kohe tormasid nad ukse juurde ja tungisid sisse. Nähes hazrat Alit Sõnumitooja alaihis-salam voodis, küsisid nad, kus on Õilsaim Sõnumitooja.
Hazrat Ali vastas: „Ma ei tea! Kas te määrasite mind teda valvama?“ Selle peale tõukisid ja togisid nad hazrat Alit. Uskmatud läksid õue ja hakkasid meie isand Allahi Sõnumitoojat otsima. Hazrat Alit hoidsid nad mõnda aega Kaaba juures kinni ja lasksid ta siis vabaks.3
Seejärel läksid nad hazrat Abu Bakri majja ja küsitlesid hazrat Abu Bakri tütart Asmat. Kui ta ei vastanud, peksid nad teda. Kuigi nad otsisid igalt poolt, ei leidnud nad neid ja muutusid raevukaks. Nende kõige vihasem, Abu Džahl, laskis kuulutajatel Mekas ja selle ümbruses hõigata ning lubas 100 kaamelit sellele, kes leiab ja toob tagasi meie armsa Prohveti ja hazrat Abu Bakri või teatab, kus nad on. Mõned, kes seda lubadust kuulsid ja vara järele ihkasid, relvastusid, istusid hobuse selga ja asusid otsima.
Kui meie isand Allahi Sõnumitooja oli austanud hazrat Abu Bakri maja oma tulekuga ja öelnud: „Mulle on antud luba rännata“, küsis hazrat Abu Bakr as-Siddik erutatult: „Lase mul suruda oma nägu sinu õnnistatud jalgade tolmu vastu, oo Allahi Sõnumitooja!… Kas ka mina tulen kaasa?“ Meie isand vastas: „Jah…“ Hazrat Siddik nuttis rõõmust. Pisarate vahelt ütles ta: „Mu isa ja ema, isegi mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kaamelid on valmis. Võta vastu see, mida soovid.“ Maailmade sultan ütles: „Ma ei istu kaameli selga, mis ei ole minu oma. (Kuid) ma ostan selle ja maksan selle eest.“ Selle kindla käsu ees ei jäänud hazrat Siddikil muud üle, kui öelda kaameli hind. Hazrat Abu Bakr kutsus enda juurde mehe nimega Abdullah ibn Uraikit, kes oli kuulus teejuhina, palkas ta teed näitama ja käskis tal kolme päeva pärast tuua kaamelid Sauri mäe koopa juurde.
Bisa kolmeteistkümnenda aasta safari kuu 27. päeval, neljapäeval, asusid meie isand Prohvet ja Abu Bakr as-Siddik teele, võttes kaasa veidi toitu.
Teel liikus hazrat Abu Bakr Allahi Sõnumitooja ümber: vahel tema paremal, vahel vasakul, vahel ees ja vahel taga. Kui meie Prohvet küsis, miks ta nii teeb, vastas ta: „Et tõrjuda ohtu, mis võib tulla ükskõik kustpoolt. Kui mõni häda tuleb, tabagu see kõigepealt mind. Mu elu olgu ohvriks sinu ülevale isikule, oo Allahi Sõnumitooja!“
Meie isand Sarvar al-alam ütles: „Oo Abu Bakr! Kas sa tahaksid, et õnnetus, mis peaks tabama mind, tabaks minu asemel sind?“ Hazrat Siddik vastas: „Jah, oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on saatnud sind tõelise usuga tõelise prohvetina: ma tahan, et õnnetus, mis tuleb, tabaks sinu asemel mind.“4
Kuna meie armsa Prohveti sandaalid olid kitsad, rebenesid need teel ja tema õnnistatud jalad said haavata, nii et tal ei olnud enam jõudu käia. Vaevaga ronisid nad mäkke ja jõudsid koopani. Koopa suu ette jõudes ütles hazrat Abu Bakr: „Allahi pärast, oo Allahi Sõnumitooja, ära mine sisse! Lase minul minna. Kui seal on midagi kahjulikku, tabagu see mind, et ükski mure ega valu ei puudutaks sinu õnnistatud isikut“, ja läks sisse. Ta pühkis ja puhastas koopa. Paremal ja vasakul oli palju suuri ja väikseid auke. Ta rebis oma hirka ribadeks ja toppis augud kinni, kuid üks jäi lahti. Ka selle sulges ta oma kannaga ja kutsus siis Allahi Sõnumitooja sisse. Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) astus sisse, pani oma õnnistatud pea Abu Bakri sülle ja jäi magama.
Sel hetkel nõelas madu hazrat Abu Bakrit jalga. Et Allahi Sõnumitoojat mitte äratada, kannatas ta valu ega liigutanud end. Kuid kui tema pisar tilkus Allahi Sõnumitooja õnnistatud näole, küsis Prohvet: „Mis juhtus, oo Abu Bakr?“ Hazrat Abu Bakr ütles: „Madu nõelas mind jalga sellest august, mille ma oma jalaga kinni katsin.“ Kui meie isand Allahi Sõnumitooja määris Abu Bakri haavale veidi oma õnnistatud sülge, et see paraneks, vaibus valu kohe ja haav paranes.
Sel ajal, kui meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ja Abu Bakr as-Siddik olid koopas, jõudsid ebajumalakummardajad jälgi ajades koopa suu ette. Nad nägid, et ämblik oli koopasuu võrguga kinni kudunud ja kaks tuvi olid sinna pesa teinud. Jäljeajaja Kurz ibn Alkama ütles: „Siin jäljed katkevad.“ Uskmatud ütlesid: „Kui nad oleksid koopasse läinud, oleks ämblikuvõrk koopasuu kohal pidanud olema katki.“
Kui mõned ütlesid: „Me oleme siiani tulnud, mingu üks teist koopasse ja vaadaku!“, ütles uskmatu Umajja ibn Halaf: „Kas teil ei ole üldse mõistust? Mis teil on teha selles koopas, mille kohal on kiht kihi peal ämblikuvõrku? Ma vannun, see ämblik kudus oma võrgu juba enne Muhammedi sündi.“
Sel ajal, kui ebajumalakummardajad koopa suu ees vaidlesid, tabas koopas viibivat hazrat Abu Bakrit ärevus ja ta ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun Allahi nimel, ma ei muretse enda pärast. Kuid ma kardan, et sinu ülevale isikule juhtub midagi. Kui mind tapetakse, olen ma ainult üks inimene ja midagi ei muutu. Kui aga sulle tehakse kurja, hukkub kogu umma ja usk variseb kokku.“ Universumi Sultan ütles: „Oo Abu Bakr! Ära kurvasta!… Tõesti, Allah Kõigekõrgem on meiega.“
Kui Abu Bakr as-Siddik ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mu elu olgu sulle ohvriks! Kui mõni neist pea alla painutab ja vaatab, näeb ta meid!“, vastas meie isand: „Oo Abu Bakr! Kaks inimest, kelle kolmas on Allah Kõigekõrgem. Ära kurvasta!… Tõesti, Kõigekõrgem Allah on meiega.“ Ebajumalakummardajad pöördusid tagasi, ilma et oleksid sisse vaadanud.5
Allah Kõigekõrgem räägib sellest sündmusest Püha Koraanis ja ütleb tähenduse järgi: „Kui te teda ei aita (Minu Habibi), (siis meenutage aega,) mil uskmatud ajasid ta välja (Mekast) kahest teisena (koos hazrat Abu Bakriga): kui nad olid koopas (Sauri mäe tipus), aitas teda (Allahi Sõnumitoojat) Allah Kõigekõrgem. Siis ütles ta oma kaaslasele (Abu Bakr as-Siddikile): ‚Ära kurvasta, Allah Kõigekõrgema abi (nusrat) on tõesti meiega.‘ Allah Kõigekõrgem saatis tema peale alla oma sakina, mis annab südametele rahu, kinnitas teda (oma Habibi) (vaimsete) vägedega, mida te ei näinud (kaitses teda inglitega), ja alandas täielikult uskmatute sõna. Allah Kõigekõrgema (tauhidi) sõna aga on kõige kõrgem (Ta levitas Allahi nime üle kogu maailma ja tegi selle valitsevaks). Allah Kõigekõrgem on alati võidukas. Temal ainsana on võim ja tarkus.“6
„Allahi pärast, oo Allahi Sõnumitooja, ära mine sisse! Lase minul minna. Kui seal on midagi kahjulikku, tabagu see mind, et ükski mure ega valu ei puudutaks sinu õnnistatud isikut“ Abu Bakr as-Siddik (radijallahu anhu)
Meie armas Prohvet ja hazrat Abu Bakr viibisid selles koopas kolm ööd ja päeva. Öösiti tuli koopasse hazrat Abu Bakri poeg Abdullah ja jutustas, mida ta oli Mekas kuulnud. Hazrat Abu Bakri vabastatud ori ja tema karjade karjus Amir ibn Fuhaira aga tõi öösiti piima ja kustutas jäljed.
Neljandal päeval, esmaspäeva vastu ööl koidueelsel ajal, lahkus meie armas Prohvet Sauri koopast ja istus oma emakaameli Kasva selga. Ühe jutustuse järgi võttis ta hazrat Abu Bakri enda taha kaameli selga. Teise kaameli seljas ratsutasid hazrat Amir ibn Fuhaira ja teid hästi tundev Abdullah ibn Uraikit.
Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) pidi lahkuma oma kodumaalt Mekast, linnadest kõige väärtuslikumast, mida Allah Kõigekõrgem on kiitnud. Ta pööras oma kaameli Haram aš-šarifi poole ja ütles kurvalt: „Ma vannun Allahi nimel! Sina oled parim kõigist paikadest, mis Allah Kõigekõrgem on loonud, ja minu Issanda juures kõige armsam! Kui mind ei oleks sinust välja aetud, ei oleks ma lahkunud. Minu jaoks ei ole ühtki kodumaad, mis oleks sinust kaunim ja armsam. Kui mu rahvas ei oleks mind sinust välja ajanud, ei oleks ma lahkunud ega oleks rajanud kodu ja pesa kuskil mujal kui sinus.“
Sel hetkel laskus alla Džibril alaihis-salam ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa igatsed oma kodumaad, kas sul on sellest puudus?“ Meie isand vastas: „Jah, ma igatsen!“ Džibril alaihis-salam luges suura al-Kasas 85. püha salmi, mis tõi rõõmusõnumi, et ta lõpuks Mekasse naaseb, ja lohutas tema õnnistatud südant.
Teekond möödus rahulikult. Kuigi ebajumalakummardajad otsisid igalt poolt, ei leidnud nad neid: Ülev Allah kaitses oma Habibi nende kurjuse eest. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja jõudis paika nimega Kudaid, peatus ta Umm Maabadi-nimelise naise telgi ees, kes oli kuulus oma helduse poolest ning oli tark ja vooruslik. Nad tahtsid raha eest osta toitu, datleid ja liha. Umm Maabad ütles: „Kui mul oleks midagi, ei võtaks ma raha, vaid korraldaksin teile pidusöögi ja kostitaksin teid. Põua ja vaesuse tõttu ei ole meil midagi järel.“ Kui nad küsisid: „Kas piima on?“, vastas ta: „Ei ole. Loomad on viljatud.“ Siis osutas Universumi Sultan (sallallahu alaihi va sallam) telgi kõrval seisvale kõhnale lambale ja ütles: „Oo Umm Maabad! Miks see lammas siin kinni seotud on?“ Naine vastas: „Ta jäi karjast maha, sest on väga haige ja nõrk. Tal ei ole jõudu käia.“ Kui meie Prohvet küsis: „Kas tal on piima? Kas sa lubad mul seda lammast lüpsta?“, vastas ta: „Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, piima tal ei ole, kuid miski ei takista sind teda lüpsmast.“
Siis astus meie isand Allahi Sõnumitooja lamba juurde ja lausus Allah Kõigekõrgema nime. Ta tegi dua, paludes õnnistust (baraka), ja libistas oma õnnistatud käega üle lamba udara. Samal hetkel täitus udar piimaga ja piim hakkas voolama. Kohe toodi anum ja täideti see. Kõigepealt andis ta selle Umm Maabadile. Kui too oli joonud, andis ta hazrat Abu Bakrile ja teistele ning lasi neil juua, kuni nad olid kõhu täis joonud. Kõige viimasena jõi ta ise. Seejärel puudutas ta veel kord oma õnnistatud käega lamba udarat, lüpsis teda ja palus telgis olevat kõige suuremat anumat. Ka selle täitis ta ja jättis Umm Maabadile. Ühe jutustuse järgi elas see lammas kaheksateist aastat ning meie isanda, maailma uhkuse õnnistuse (baraka) tõttu elatusid nad sellest hommikul ja õhtul. Pärast nende lahkumist tuli koju Umm Maabadi mees ja nägi piima. Ta rõõmustas ja küsis: „Kust see piim tuli?“ Umm Maabad vastas: „Üks õnnistatud inimene tuli ja austas meie kodu oma tulekuga. See, mida sa näed, on tema hoolitsus ja õnnistus.“ Mees küsis: „Kas sa oskad teda kirjeldada? Milline on tema olemus ja välimus?“
Umm Maabad ütles: „See õnnistatud inimene, keda ma nägin, oli väga kena kehaehitusega ja naeratava näoga. Tema silmades oli veidi punakust ja hääles leebust. Tema õnnistatud ripsmed olid pikad. Tema silmavalged olid väga valged ja silmaterad väga mustad ning tema silmad olid nagu loomu poolest kohliga tõmmatud. Tema juuksed olid mustad ja habe tihe. Kui ta vaikis, õhkus temast väärikust ja tõsist rahu. Kõneldes naeratas ta ja sõnad voolasid tema suust armsalt nagu niidile lükitud pärlid. Kaugelt paistis ta väga aukartust äratavana, lähedal aga oli ta väga armas ja ligitõmbav. Need, kes olid tema juures, ruttasid kogu südamest tema käske täitma.“ Nii loetles ta veel palju tema omadusi. Tema mees, kes seda imestusega kuulas, ütles: „Ma vannun, see mees on see, keda kuraišlased otsivad. Kui ma oleksin teda kohanud, oleksin saanud au teda teenida ega oleks temast lahkunud.“ Umm Maabadi mees läks meie isand Allahi Sõnumitooja järele, jõudis talle järele Rimi orus ja sai moslemiks. Talle sai osaks au saada üheks kaaslaseks. Hiljem sai moslemiks ka Umm Maabad.7
Suraka ibn Malik
Ebajumalakummardajad otsisid lakkamatult Muhammedit alaihis-salam ja hazrat Abu Bakrit, kes olid teel Mediina poole. Kui nad neid ei leiaks, ähvardaks neid endid väga suur oht. Nad arvasid nimelt, et moslemid võivad rajada „islamiriigi“ ja nad lühikese ajaga hävitada. Seepärast panid ebajumalakummardajad mängu kõik, mis neil oli. Sellele, kes tapab või võtab vangi meie isand Prohveti ja hazrat Abu Bakri, lubasid nad lisaks sajale kaamelile lugematul hulgal vara ja raha. See teade levis ka Mudlidži poegade seas, kelle hulka kuulus Suraka ibn Malik.
Suraka ibn Malik oli osav jäljeajaja. Seepärast tundis ta toimuva vastu suurt huvi.
Ühel teisipäeval olid Mudlidži pojad kogunenud Kudaidisse, piirkonda, kus elas Suraka ibn Malik. Koosolekul oli ka Suraka ibn Malik. Siis tuli üks kuraišlane ja ütles Surakale: „Oo Suraka! Ma vannun Allahi nimel, ma nägin just kolme-neljaliikmelist karavani, mis liikus mere poole. Need on arvatavasti Muhammed ja tema kaaslased.“ Suraka mõistis, milles asi. Kuid kuna välja oli pandud väga suur preemia, tahtis ta selle üksi kätte saada. Seepärast ei tahtnud ta, et keegi teine sellest teada saaks. Ta rääkis nii, nagu ei oleks asi tähtis: „Ei, need, keda sa nägid, on need ja need inimesed. Nad läksid siit mõni aeg tagasi mööda. Meie nägime neid ka.“
Suraka ibn Malik ootas veel natuke. Tähelepanu äratamata läks ta koju. Ta käskis oma teenril võtta tema hobuse ja relvad ning oodata teda oru taga. Ise võttis ta oma piigi ja pööras selle otsa alla, et läige silma ei torkaks. Ta pani hobuse kappama. Sõitu jätkates leidis ta lõpuks nende jäljed. Ta jõudis nii lähedale, et kuulis isegi Püha Koraani, mida meie isand Prohvet luges. Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) aga ei vaadanud kordagi tagasi. Kui hazrat Abu Bakr tagasi vaatas ja Surakat nägi, läks ta ärevile. Meie isand Prohvet ütles talle nagu koopas: „Ära kurvasta! Allah Kõigekõrgem on meiega.“
„(Oo Meka al-Mukarrama!) Minu jaoks ei ole ühtki kodumaad, mis oleks sinust kaunim ja armsam. Kui mu rahvas ei oleks mind sinust välja ajanud, ei oleks ma lahkunud ega oleks rajanud kodu ja pesa kuskil mujal kui sinus“ Hadith šarif
Hazrat Buhari jutustuse järgi teatas hazrat Abu Bakr sel ajal Õilsaimale Sõnumitoojale, et neile on järele jõudnud üks ratsanik, ja meie isand Prohvet tegi dua: „Oo mu Issand! Heida ta maha!“ Teise jutustuse järgi hakkas hazrat Abu Bakr nutma, kui Suraka nende juurde jõudis. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja küsis, miks ta nutab, ütles ta: „Ma vannun Allahi nimel, ma ei nuta enda pärast. Ma nutan, sest kardan, et sulle juhtub midagi halba.“ Suraka jõudis meie isand Prohvetile nii lähedale, et oleks võinud talle kallale tungida. Ta ütles: „Oo Muhammed! Kes kaitseb sind täna minu eest?“ Meie isand Sarvar al-alam vastas: „Mind kaitseb Allah Kõigekõrgem, kes on Džabbar ja Kahhar.“ Sel hetkel vajus Suraka hobune kahe esijalaga põlvini maasse. Kui ta sellest pääses ja uuesti rünnata püüdis, vajusid hobuse jalad jälle maasse. Ükskõik kui palju Suraka hobust ka ei sundinud, ei saanud ta seda kuidagi vabaks. Midagi muud ei olnud tal teha. Abituks jäänuna hakkas ta anuma meie isand Allahi Sõnumitoojat, kes oli täis kaastunnet ja halastust. Meie Prohvet, kes ühendas endas kõik täiuslikkused ja kogu kauni iseloomu ning oli loodud kõrgeima iseloomu ja loomusega, täitis tema palve. Suraka ütles: „Oo Muhammed! Ma mõistsin, et sind kaitstakse. Tee dua, et ma pääseksin. Edaspidi ei tee ma sulle iialgi kurja. Ja neile, kes sind taga ajavad, ei räägi ma sinust sõnagi.“ Kui Universumi isand tegi dua: „Oo mu Issand! Kui ta räägib tõtt ja on siiras, vabasta tema hobune“, võttis Allah Kõigekõrgem selle dua vastu. Alles pärast seda duad pääses Suraka ibn Maliki hobune august välja. Sel hetkel tõusis paigast, kuhu hobuse jalad olid vajunud, taeva poole midagi suitsu sarnast. Suraka oli jahmunud ja mõistis kõigest toimunust, et Muhammedit alaihis-salam kaitstakse alati. Ta oli olnud paljude asjade tunnistaja. Lõpuks ütles ta: „Oo Muhammed! Mina olen Suraka ibn Malik! Ära kahtle minus põrmugi. Ma annan sulle oma sõna: edaspidi ei tee ma midagi, mis sulle ei meeldi. Sinu rahvas on lubanud suure tasu sellele, kes sinu ja sinu sõbrad kinni võtab.“ Seejärel jutustas ta ükshaaval, mida kuraišlastest ebajumalakummardajad kavatsesid teha. Ta tahtis neile anda isegi teemoona ja kaameli ratsutamiseks, kuid meie armas Prohvet ei võtnud seda vastu ja ütles talle: „Oo Suraka! Kuni sa ei ole islamiusku vastu võtnud, ei soovi ega taha ma sinu kaamelit ega veiseid. Hoia saladuses, et sa meid nägid – sellest piisab.“ Ibn Saad jutustab nii: kui Suraka ütles meie isand Allahi Sõnumitoojale: „Käsi mind, mida tahad“, ütles too: „Jää oma paika. Ära lase kellelgi meile järele jõuda.“ Kui Allah Kõigekõrgem tahtis, sündis kõik. Kui inimene usaldas Teda siiralt ja käis Tema rahulolu teel, sündisid mõistusega haaramatud asjad. Suraka, kes oli asunud teele nagu möirgav lõvi, ihates tappa Allahi Sõnumitoojat ja saada suurt tasu, oli nüüd nagu taltsas ja sõnakuulelik laps. Allah Kõigekõrgem, kes on kõigeks võimeline, oli pööranud Suraka südame hea poole, et ta ei teeks kurja Tema Habibile. Loomulikult ei jätnud Allah Kõigekõrgem oma Habibi (sallallahu alaihi va sallam) üksi, sest ta oli Tema armas Prohvet, kelle Ta oli saatnud halastuseks inimestele, et nad saavutaksid igavese õnne nii siin maailmas kui ka teispoolsuses. Seejärel pöördus Suraka mööda oma jälgi tagasi. Neile, keda ta kohtas, ei rääkinud ta, mis temaga oli juhtunud.8
Universumi Sultan tuleb!
Pärast nädalast teekonda jõudsid meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam), hazrat Abu Bakr, Amir ibn Fuhaira ja nende teejuht Abdullah ibn Uraikit bisa kolmeteistkümnendal aastal (622 m.a.j.), esmaspäeval, 20. septembril, mis oli hidžra esimese aasta rabi al-avvali kuu 8. päev, ennelõunasel ajal „Kuba“ külla. Nad peatusid külalistena ühe moslemi majas, kelle nimi oli Kulsum ibn Hidm. Juba enne seda, kui Õilsaim Sõnumitooja Mediinasse jõudis, olid esimesed muhadžirid teinud Kubas Amr ibn Aufi poegadele kuulunud datlite kuivatamise paiga namazipaigaks (namazgah). Kubasse jõudes laiendas Allahi Sõnumitooja seda namazipaika ja ehitas esimese masdžidi (mošee). Nad sooritasid oma namazi Kuba mošees (Masdžid al-Kuba). Kuba mošeed on kiidetud suura at-Tauba 108. pühas salmis, kus öeldakse tähenduse järgi: „… masdžid, mille alus on rajatud takvale (jumalakartlikkusele).“9
Ka 23. septembri, mil päev ja öö olid ühepikkused, veetsid nad Kuba külas ning asusid reedel, rabi al-avvali kuu 12. päeval, teele Mediinasse. Keskpäevase namazi ajal peatusid nad Ranuna orus Mediina ja Kuba vahel. Siin juhatas Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) esimest reedest namazi (džuma) ja pidas esimese hutba (jutluse).10 Samal päeval jõudsid nad Mediinasse. (Hiljem ehitati siia esimese reedese namazi mälestuseks mošee nimega „Masdžid al-Džuma“.) Vahepeal istus Mekasse jäänud hazrat Ali Kaaba aš-šarifi juures sellele kohale, kus meie isand Allahi Sõnumitooja alati istus. Ta laskis hõigata: „Kellel on midagi Õilsaima Sõnumitooja käes hoiul, tulgu ja võtku see!“ Kõik tulid, nimetasid tunnusmärgid ja said tagasi selle, mille nad olid talle usaldanud. Nii anti hoiule antud asjad omanikele tagasi. Allahi lõvi hazrat Ali läks paika, kuhu kuraišlastest uskmatud olid kogunenud, ja ütles neile: „Inšallahu taala lähen ma homme Mediina al-Munavvarasse. Kas teil on midagi öelda? Öelge seda, kuni ma veel siin olen.“ Nad kõik langetasid pea ega öelnud midagi. Hommikul kogus hazrat Ali kokku meie isand Õilsaima Sõnumitooja isiklikud asjad ja asus teele. Neli-viis kuraišlast tõkestasid tema tee, kuid ta võitles nendega ja võitis. Seejärel tuli talle teel vastu Mikdad ibn Asvad. Ühe löögiga paiskas ta temagi maha ja kutsus ta usule. Too võttis kutse vastu ja sai moslemiks. Ali jätkas teekonda ning jõudis meie isand Allahi Sõnumitoojale järele Kubas, jalad paistes ja verised. Selle teekonna lõpuks, mille ajal ta päeval end peitis ja öösel jalgsi käis, oli ta sellises seisundis, et ei suutnud minna meie Prohveti juurde. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja sellest kuulis, tuli ta ise hazrat Ali juurde. Teda nähes hakkas tal temast kahju, ta embas oma armast ja ennastohverdavat onupoega, silitas oma õnnistatud kätega tema õrnu, tundlikke jalgu, mis olid tõe teel talunud tuhandeid vaevu, ja tegi dua tema tervenemiseks. Jutustatakse isegi, et püha salm, mille tähendus on: „Inimeste seas on neid, kes ohverdavad oma nafsi (iseenda), et pälvida Allah Kõigekõrgema rahulolu“11, ilmutati hazrat Ali selle ennastohverduse puhul.12
„Oo Suraka! Mulle tundub, nagu näeksin praegu, kuidas sa kannad Kisra käevõrusid, oled vöötanud end tema vööga ja kannad tema krooni!“ Hadith šarif
Kui varem Mediinasse rännanud õilsad kaaslased ja Mediina moslemid kuulsid, et Universumi Sultan on Mekast hidžraks teele asunud, hakkasid nad tema tulekut tuliselt ja ärevusega ootama. Seepärast panid nad Mediina al-Munavvara äärealadele välja vahid ja igatsesid kirglikult hetke, mil saavad oma isandale vastu minna, kui ta nende linna oma tulekuga austab. Need, kes põlesid armastusest tema vastu, ootasid päevade kaupa, pilk silmapiiril, nii nagu tuline kõrb igatseb vett.
Lõpuks kostis äkki hääl: „Nad tulevad! Nad tulevad!…“ Hääle kuuljad hakkasid pilguga kuuma kõrbe avarust uurima. Jah!… Jah!… Nemadki nägid, et tulijad liikusid tulises kõrbes, kõrvetavast päikesekuumusest hoolimata, suure väärikusega nende poole. Rõõmust hakkasid nad üksteisele hüüdma: „Rõõmusõnum!… Rõõmusõnum!… Allahi Sõnumitooja tuleb!… Meie Prohvet tuleb!… Rõõmustage, oo mediinalased! Pidutsege! Habibullah tuleb!… Meie pea kroon tuleb!…“ See teade täitis hetkega Mediina al-Munavvara tänavad. Kõik, seitsmeaastastest seitsmekümneaastasteni, vanad ja haiged, ootasid seda enneolematut rõõmusõnumit.
Kõik mediinalased panid selga oma kauneimad riided ja ruttasid maailmade isandale vastu. Takbiri hüüded kajasid taevani ja rõõmupisarad voolasid ojadena. Õhus oli liigutust ja õnne ning Mediina elas oma ajaloo kauneimat päeva. Ühel pool olid need, kes olid pannud välja tasu Allah Kõigekõrgema Habibi pea eest – tema eest, keda kõik tundsid hüüdnime „Amin“ (usaldusväärne) järgi –, et ta tapetaks; teisel pool need, kes tahtsid kaitsta teda ja tema sõpru, suruda neid rinnale ja selle nimel oma elu ohverdada.
Mediinalased tahtsid võimalikult ruttu näha meie armsa Prohveti valgusest kiirgavat palet. Nii kaua, kui Mediina oli olnud Mediina, ei olnud ta kunagi näinud nii rõõmsat ja nii õnnistatud hetke. See oli püha, mille sarnast ei olnud seni kogetud. Sellel pühal, mille sarnast ei olnud nähtud ega nähta, laulsid lapsed, noored, täiskasvanud ja õnnelikud inimesed esimest korda üheaegselt ühest suust seda laulu:13
Tala al-badru alaina,
Täiskuu tõusis meie kohale
Min sanijjati l-vada,
Vada küngaste tagant.
Vadžaba š-šukru alaina,
Tänu on saanud meie kohuseks,
Ma daa lillahi da.
kuni keegi kutsub Allahi juurde.
Ajjuha l-mabusu fina,
Oo sina, kes sa meie juurde saadetud,
Džita bil-amri l-muta,
sa tõid Amrullahi (Allahi käsu).
Džita šarrafta l-Madina,
Sa tulid ja austasid Mediinat,
Marhaban ja haira da.
tere tulemast, oo parim kutsuja!
Anta šamsun, anta badrun,
Sina oled päike, sina oled kuu,
Anta nurun ala nur,
sina oled valgus valguse peal,
Anta misbahu s-Suraija,
sina oled Sõela tähtede sära,
Ja Habibi, ja Rasul!
oo armastatu, oo Sõnumitooja!
Kad labisna savba izzin,
Meid on täidetud au ja austusega,
Bada asvabi r-rika,
vanadest räbalatest oleme vabad,
Va radana sadja madždin,
oleme aulisuse saanud ja küllastunud,
Bada ajjami d-daja.
kahjus olime, nüüd leidsime kasu.
Kalat ahmaru d-dajadži,
Pimedust peletav kuu ütleb:
Kulli arbabil-Islam,
„Öelge islami rahvale:
Kullu man jatba Muhammad,
sellele, kes järgib Muhammedit (alaihis-salam),
Janbagi an la judam.
ärge iialgi ülekohut tehke.“
Va taahadna džamian,
Me kõik andsime oma sõna
Jauma aksamna l-jamin,
päeval, mil vanne anti:
Lan nahuna l-ahda jauman,
ausus on meie tee,
Vattahazna s-sidka din.
usus ei ole reetmist.
Lasta vallahi nazijjan,
Ma vannun Allahi nimel, ma ei unusta:
Ma jukasihi l-ibad,
ei olnud ühtki valuta päeva,
Mašhadan ja nadžma amnin,
sina oled tunnistaja, oo turvalisuse täht,
Zu vafain va vidad.
sinu truudus ja armastus olid nii suured.
Igalt poolt kõlasid palved: „Tere tulemast, oo Allahi Sõnumitooja!“ ja „Tule meie juurde, oo Allahi Sõnumitooja!“ Mõned Mediina silmapaistvad mehed haarasid Kasva päitsetest ja palusid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Tule meie juurde…“ Siis ütles meie Prohvet neile: „Laske mu kaameli päitsed lahti, talle on käsk antud. Kelle maja ette ta põlvili laskub, seal olen ma külaline!“
„Inimeste seas on neid, kes ohverdavad oma nafsi (iseenda), et pälvida Allah Kõigekõrgema rahulolu“ Al-Bakara: 207
Kõiki valdas suur ärevus ja uudishimu. Kuhu Kasva põlvili laskub? Kasva liikus üha sügavamale Mediinasse, ja kui ta mõnest uksest möödus, anusid majaomanikud: „Oo Allahi Sõnumitooja! Austa meid oma tulekuga, austa meid oma tulekuga!“ Meie isand Prohvet naeratas neile ja ütles: „Tehke kaamelile teed! Talle on käsitud, kuhu põlvili laskuda.“
Lõpuks laskus Kasva põlvili paigas, kus praegu asub meie isand Prohveti õilsa mošee (masdžid aš-šarif) uks. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ei laskunud kaameli seljast. Loom tõusis uuesti püsti ja hakkas käima. Siis laskus ta jälle endisele kohale põlvili ega tõusnud enam. Selle peale laskus meie isand Kasva seljast ja ütles: „Inšallah on meie peatuspaik siin“, ning küsis: „Kellele see koht kuulub?“ Talle vastati: „Oo Allahi Sõnumitooja! See kuulub Amri poegadele Suhailile ja Sahlile.“ Need lapsed olid orvud. Meie Prohvet küsis: „Kelle maja meie sugulastest on sellele kohale kõige lähemal?“ Allahi Sõnumitooja vanaisa Abdulmuttalibi ema oli nimelt pärit Naddžari poegade hulgast. Hazrat Halid ibn Zaid Abu Ajjub al-Ansari ütles rõõmu ja vaimustust täis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Minu maja on kõige lähemal. Siin on minu maja ja siin on selle uks.“ Seejärel võttis ta Kasvalt koorma maha ja kutsus meie isand Allahi Sõnumitooja sisse.14
Mediina moslemid ja muhadžirid rõõmustasid meie isanda hidžra üle ülimalt. Seda aastat tuntakse nime all „Sanat al-izin“ (Loa aasta).
Hidžra ajal oli meie isand Prohvet, südamete ravim, inimkonna pea kroon ja Allah Kõigekõrgema Habib, viiekümne kolme aastane.
MIS SAAB MINUST?
Mis saab minust, oo Allahi Sõnumitooja?
Mu hing ja ihu põlevad, oo Allahi Sõnumitooja.
Nagu lehviv leek ja suitsutusnõu
suitsen ma armastusest sinu vastu, oo Allahi Sõnumitooja.
Igatsusest, sinust lahus, juba nii kaua
sulan ja kustun ma, oo Allahi Sõnumitooja.
Sina oled šahh, kelle pärast kõik on loodud; su kõrgel lävel
painutan ma oma kaela, oo Allahi Sõnumitooja.
Maal, kuhu sa astusid, puhkesid roosid,
mina olen neis okas, oo Allahi Sõnumitooja.
Abu Ajjub al-Ansari radijallahu anhu