TEMA BISA1 JA KUTSE

Kui maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) oli kolmekümne seitsme aastane, kuulis ta nähtamatust maailmast hääli, mis kutsusid teda: „Oo Muhammed!“ Kolmekümne kaheksa aastaseks saades hakkas ta nägema valgusi (nur). Sellest, mida ta koges, rääkis ta ainult meie emale hazrat Hadidžale. Kui lähenes aeg, mil Muhammedile alaihis-salam pidi teatatama tema prohvetlusest (umbes kümme aastat varem), kuulutas tolle aja üks kuulsamaid kõnemehi Kuss ibn Saida Ukazi laadal kaameli seljast suurele rahvahulgale peetud kõnes (hutba) rõõmusõnumit, et ta tuleb. Meie armas Prohvet oli samuti selle kõne kuulajate seas. Oma kuulsa kõne ühes osas ütles Kuss ibn Saida:

„Oo inimesed! Tulge, kuulake, oodake ja võtke õppust! Kes elab, see sureb; kes sureb, see kaob; mis peab sündima, see sünnib! Pange tähele ja kuulake hästi! Taevas on sõnum, maa peal on asju, millest õppust võtta! Allahi juures on üks usk! Ja Allahil on prohvet, kes tuleb! Tema tulek on väga lähedal! Tema vari on juba langenud teie peadele. Kui õnnistatud on need, kes teda kuulavad ja temasse usuvad! Häda õnnetule, kes tema vastu mässab ja talle vastu astub! Häda ummadele, kelle elu möödub hoolimatuses!“

Sel ajal olid inimesed Araabias jumalikest mõõdupuudest kaugenenud ja jagunenud klassidesse: rikkad ja vaesed, tugevad ja nõrgad, isandad ja orjad. Esimesed rõhusid oma võimuga teisi ega pidanud neid inimesteks. Nõrkadelt võeti vara jõuga ära ja ei olnud ühtki võimu, mis oleks seda takistanud. Ilma häbitundeta ja kartuseta, mida annab usk Allah Kõigekõrgemasse, olid nad voorusest täiesti kaugenenud. Igasugust kõlvatust ja selliseid alatuid tegusid nagu väärikuse ja au jalge alla tallamine tehti vabalt; hasartmängu, joomist ning lõbu- ja prassimisorgiaid ei peetud millekski halvaks. Lakkamatud tapmised, hoorus ja rüüsteretked laastasid kõike ning süütute inimeste oigamine ja haledad karjed kostsid Aršini. Kõlbelises mõttes valitses täielik allakäik ja inimesed uppusid teadmatuse merre. Naist osteti ja müüdi nagu tavalist kaupa ning tütarlapsi maeti halastamatult elusalt maha. Kõige hullem oli see, et need kalgi südamega, kangekaelsed ja halastuseta inimesed pidasid suureks auks kummardada ebajumalaid, mille nad olid ise oma kätega teinud ja mis ei saanud neile tuua ei kasu ega kahju.

Aadama alaihis-salam ajast saadik ei olnud maailmas nähtud sellist metsikust, eksitust, kõlvatust, uskmatust ja liiderlikkust. Inimesed olid peaaegu metsloomadeks muutunud. Kõik olid üksteise vaenlased ja ühiskond oli igal hetkel plahvatamas. Et inimesed leiaksid rahu, pidi selles pimeduses tõusma õnnepäike. Kui see tõuseb, astub uskmatuse asemele usk, rõhumise asemele õiglus ja teadmatuse asemele teadmine ning inimesed saavutavad igavese õnne.

Lõpuks hakati meie armsale Prohvetile näitama kõigepealt tõeseid unenägusid. Õilsas hadithis on teatatud, et ilmutus algas tõeste unenägudega. See, mida ta unes nägi, läks täpselt täide. See seisund kestis kuus kuud. Kui ilmutuse tulek lähenes, sagenesid hääled, mis ütlesid: „Oo Muhammed!“ Seejärel hakkas ta armastama üksindust, tõmbus inimestest eemale ja süvenes Hira mäe koopas mõtisklusse (tafakkur – sügav mõtisklemine Allah Kõigekõrgema omaduste ja andide üle). Vahel tuli ta Mekasse, tegi Kaaba ümber tavafi (käis ümber Kaaba) ja läks oma õnnistatud koju. Kui ta oli olnud mõnda aega kodus, võttis ta veidi toitu kaasa ja naasis Hira mäe koopasse, kus ta pühendus mõtisklusele ja jumalateenimisele (ibadat). Vahel jäi ta sinna mitmeks päevaks. Siis saatis või viis hazrat Hadidža talle toitu.2

Muhammed alaihis-salam pani Hadžar al-Asvadi oma õnnistatud kuuele ja ütles: „Igast hõimust võtku üks inimene ühest servast kinni“ Meie armas Prohvet Muhammed al-Amin (sallallahu alaihi va sallam)

Esimene ilmutus

Kui meie isand Prohvet oli neljakümneaastane, oli ta jälle ühel ramadaanikuul tõmbunud Hira mäe koopasse ja süvenenud mõtisklusse. Ramadaani 17. päeva esmaspäevaööl pärast keskööd kuulis ta häält, mis kutsus teda nimepidi. Kui ta pea tõstis ja ringi vaatas, kuulis ta sama häält teist korda ja nägi, et kõike ümberringi kattis äkki valgus. Seejärel ilmus tema ette Džibril3 alaihis-salam ja ütles: „Loe!“ Meie isand Prohvet vastas talle: „Ma ei ole lugema õppinud!“ Siis haaras ingel temast kinni, pigistas teda, kuni tal jõud rauges, ja ütles: „Loe!“ Meie Prohvet vastas jälle: „Ma ei ole lugema õppinud!“ Ingel pigistas teda uuesti ja ütles: „Loe!“ Kui meie Prohvet ütles: „Ma ei ole lugema õppinud!“, pigistas ingel teda kolmandat korda. Siis lasi ta temast lahti ja tõi suura al-Alak viis esimest püha salmi, mille tähendus on: „(Oo Muhammed!) Loe oma Issanda, Allahi nimel, kes on kõik loonud! Tema lõi inimese hüübinud verest (alak)! Loe, Allah on suure helduse omanik! Tema õpetab sulega, õpetab seda, mida inimene ei teadnud!“4 Ja Muhammed alaihis-salam luges koos temaga. Nõnda tuli esimene ilmutus ja nõnda tõusis islami päike, mis valgustab kogu maailma.5

Suures värinas ja erutuses väljus meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) Hira mäe koopast ja hakkas alla laskuma. Kui ta jõudis mäe keskele, kuulis ta häält. Džibril alaihis-salam ütles: „Oo Muhammed! Sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja ja mina olen Džibril.“ Siis lõi ta kannaga vastu maad. Kohast, kuhu ta lõi, purskas vesi ja ta hakkas abdesti (rituaalset pesemist) võtma. Meie isand Prohvet jälgis teda tähelepanelikult. Kui Džibril alaihis-salam oli abdesti võtnud, ütles ta meie isand Prohvetile, et ta võtaks abdesti nii, nagu oli näinud. Kui meie armas Prohvet oli oma abdesti võtnud, sai Džibril alaihis-salam imaamiks6 ja nad sooritasid kahe rakaadiga namazi.

Seejärel ütles Džibril alaihis-salam: „Oo Muhammed! Sinu Issand saadab sulle oma salami (tervituse)!“ Ja jätkas: „Ta ütleb: ‚Sina oled Minu Sõnumitooja džinnidele ja inimestele. Kutsu nad siis tauhidi juurde (usu juurde Allah Kõigekõrgema ainsusse).‘“ Siis lahkus ta tema juurest ja tõusis taevasse. Nõnda nii nägi meie armas Prohvet Džibrili alaihis-salam kui ka rääkis temaga.

Kivide ja puude salam

Kui meie isand Prohvet läks koju, kuulis ta, kuidas iga kivi ja iga puu, millest ta möödus, ütles: „Assalamu alaika, ja Rasulallah!“ Koju jõudes ütles ta: „Katke mind! Katke mind!“ ja puhkas, kuni värin möödus. Siis jutustas ta meie emale hazrat Hadidžale, mida oli näinud, ja ütles: „Džibril (alaihis-salam) kadus mu silmist. Kuid tema ülevus, vägevus ja aukartus, mida ta äratas, ei lahkunud minust. Ma kartsin, et mind nimetatakse hulluks, minu kohta räägitakse halba ja mind laimatakse.“ Hazrat Hadidža, kes oli neid seisundeid ja neid päevi oodanud ja selleks valmis olnud, ütles: „Allah Kõigekõrgem kaitsku sind. Kõigekõrgem Allah annab sulle head ega soovi sulle muud kui head. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, ma usun, et sinust saab selle umma prohvet, sest sa armastad külalisi. Sa räägid tõtt ja oled usaldusväärne. Sa aitad abituid, kaitsed orbe ja aitad võõraid ning puudust kannatajaid. Sul on hea iseloom; sellel, kellel on sellised omadused, ei ole põhjust karta.“7

Siis läksid nad Varaka ibn Naufali juurde, et temalt selle kohta küsida. Kui Varaka oli ära kuulanud, mida meie isand Allahi Sõnumitooja jutustas, ütles ta: „Rõõmusõnum, oo Muhammed (alaihis-salam)! Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et sina oled viimane Prohvet, kellest teatas hazrat Isa. Ingel, kes sulle ilmus, on Džibril alaihis-salam, kes tuli enne sind Musa alaihis-salam juurde. Oh, kui ma vaid oleksin praegu noor! Kui ma vaid elaksin selle ajani, mil nad sind Mekast välja ajavad, ja saaksin tõtata sulle appi! Õige pea antakse sulle käsk usku kuulutada ja pidada džihaadi.“ Siis suudles ta meie isand Prohveti õnnistatud kätt. Peagi suri ta.8

Kuulutamiskäsu tulek

Nii tuli meie armsale Prohvetile esimene ilmutus, mis teatas talle tema prohvetlusest. Seejärel see katkes ega tulnud kolm aastat. Selle aja jooksul tuli ingel nimega Israfil alaihis-salam ja õpetas talle mõningaid asju. Need ei olnud ilmutus. Sel ajal oli meie isand Allahi Sõnumitooja aeg-ajalt väga murelik. Iga kord, kui ta kurvastas, ilmus Džibril alaihis-salam ja leevendas tema kurbust, öeldes: „Oo Habibullah! Sina oled Allah Kõigekõrgema prohvet.“ Meie isand Prohvet jutustas: „See oli ajal, mil ilmutus oli katkenud. Hira mäelt alla laskudes kuulsin äkki taeva poolt häält. Vaatasin üles ja nägin Džibrili (alaihis-salam). Ta istus maa ja taeva vahel troonil. Mind valdas hirm. Läksin koju ja ütlesin: ‚Katke mind millegagi.‘ Siis saatis Kõigekõrgem Allah ilmutuse – suura al-Muddassir esimesed püha salmid, mille tähendus on: ‚Oo sina, oma katte sisse mähitud Muhammed! Tõuse ja hoiata (uskmatuid Allah Kõigekõrgema karistusega)! (Räägi neile karistusest, mis neid ootab, kui nad ei usu.) Ja ülista oma Issanda suurust! Ja hoia oma riided puhtad!’9 Pärast seda ilmutus enam ei katkenud.“

Meie isand, universumi uhkus (alaihi afdalus-salavat), hakkas kutsuma inimesi islamisse ning kuulutama Allah Kõigekõrgema käske ja keelde. Ilmutust tuues võttis Džibril alaihis-salam mõnikord inimese kuju ja tuli õilsa kaaslase Dihja al-Kalbi kujul. Mõnikord sisendas ta ilmutuse meie isand Prohveti südamesse; siis meie Prohvet teda ei näinud. Mõnikord tuli ta unes ja mõnikord hirmuäratava kohinaga.

See viimane oli meie isand Prohvetile ilmutuse kõige raskem ja vaevalisem vorm. Sellistel hetkedel voolas Allahi Sõnumitooja õnnistatud otsaesiselt isegi kõige külmematel päevadel higi ja kui ta istus kaamelil, vajus kaamel ilmutuse raskuse all maha. Tema kõrval olnud kaaslased tundsid samuti ilmutuse raskust. Džibril alaihis-salam tuli mõned korrad ka oma tõelisel kujul.

„Oo sina, oma katte sisse mähitud Muhammed! Tõuse ja hoiata (uskmatuid Allah Kõigekõrgema karistusega)! Ja ülista oma Issanda suurust!“ Al-Muddassir: 1–3

Allah Kõigekõrgem saatis meie Prohvetile ilmutust ka ilma inglita ja ilma katteta, see tähendab täiesti ilma vahendajata. See juhtus Miradži ööl. Meie isand Muhammed Mustafa (sallallahu alaihi va sallam), kes alustas oma prohvetiülesannet esimese ilmutusega, kuulutas islamit kakskümmend kolm aastat. Neist kolmteist aastat möödus Mekas ja kümme Mediinas. Püha Koraan ilmutati ja lõpetati 22 aasta, 2 kuu ja 22 päeva jooksul.

Muhammed alaihis-salam oli ummi, see tähendab, et ta ei olnud lugenud raamatuid, ei olnud kirjutanud ega kelleltki õpetust saanud. Ta sündis ja kasvas üles Mekas, tuntud inimeste keskel. Sellegipoolest teatas ta teadmistest ja sündmustest, mis on kirjas Tauratis (hazrat Musa pühas raamatus), Indžilis ning kreeka ja rooma ajal kirjutatud raamatutes. Islami teatavakstegemiseks saatis ta hidžra kuuenda aasta lõpus ja seitsmenda aasta alguses kirju Bütsantsi, Iraani ja Abessiinia valitsejatele ning teistele araabia padišahhidele. Tema juurde tuli üle kuuekümne välismaa saadiku. Sellest teatatakse Püha Koraanis tähenduse järgi: „Sina ei lugenud enne selle Püha Koraani tulekut ühtki raamatut. Sa ei kirjutanud. Kui sa oleksid osanud lugeda ja kirjutada, oleksid nad võinud öelda, et sa õppisid seda teistelt.“10

Õilsas hadithis on öeldud: „Mina olen Muhammed, ummi prohvet… Pärast mind ei ole prohvetit.“11 Ja Püha Koraanis on tähenduse järgi öeldud: „Tema (Muhammed alaihis-salam) ei räägi omast tahtest. Tema sõnad ei ole muud kui ilmutus, mis talle teatatakse ja õpetatakse.“12

Esimesed moslemid (Sabikun al-Islam)

Pärast seda, kui meie isand Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam) oli tulnud esimene ilmutus, oli esimene, kes uskus, meie ema hazrat Hadidža.13 Ilma kõhklemata võttis ta kohe vastu islami ja pälvis au olla esimene moslem.

Meie isand Prohvet õpetas meie emale hazrat Hadidžale abdesti (rituaalse pesemise) võtmist nii, nagu Džibril alaihis-salam oli talle õpetanud. Siis sai meie isand Prohvet imaamiks ja nad sooritasid koos kahe rakaadiga namazi (rituaalse palve). Meie ema hazrat Hadidža kuuletus meie armsa Prohveti igale sõnale ja igale käsule kõige täiuslikumal viisil. Nii saavutas ta Allah Kõigekõrgema juures väga kõrgeid astmeid. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja kurvastas ja kannatas eitajate pilkamise pärast, lohutas ta teda ja hajutas tema mure. Ta ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ära kurvasta, ära muretse. Lõpuks saab meie usk tugevaks ja mušrikud hukkuvad. Sinu rahvas kuuletub sulle…“ Selle toetuse eest tuli ühel päeval Džibril alaihis-salam ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Anna Hadidžale edasi Allah Kõigekõrgema salam (tervitus).“ Meie isand Prohvet ütles: „Oo Hadidža! Vaata, Džibril (alaihis-salam) annab sulle edasi Allah Kõigekõrgema salami.“14

Teinekord ütles meie isand Prohvet: „Allah Kõigekõrgem käskis mul anda Hadidžale rõõmusõnum pärlitest majast Paradiisis. Seal ei ole haigust, kurbust ega peavalu.“

Pärast hazrat Hadidžat oli täiskasvanutest esimene moslem hazrat Abu Bakr, üks meie isand Allahi Sõnumitooja lähedasi sõpru. Kakskümmend aastat varem oli hazrat Abu Bakr näinud unenägu: „Täiskuu laskus taevast ja tuli Kaaba al-Muazzama juurde. See purunes tükkideks ja iga tükk kukkus ühele Meka majale. Seejärel liitusid tükid uuesti ja tõusid taevasse. Abu Bakri majale kukkunud tükk aga taevasse ei tõusnud. Seda nähes sulges hazrat Abu Bakr kohe maja ukse, justkui takistades selle kuutüki lahkumist.“

Abu Bakr ärkas unenäost suures erutuses ja tõttas hommikul kohe ühe juudi õpetlase juurde ning jutustas talle unenäo. Õpetlane vastas: „See on üks segastest unenägudest; seepärast seda ei seletata.“ Kuid unenägu ei andnud Abu Bakrile rahu ja juudi vastus ei rahuldanud teda. Kord, kui ta oli kaubareisil, viis tee ta munk Bahira maale. Kui ta palus Bahiralt nähtud unenäole seletust, küsis Bahira: „Kust sa pärit oled?“ Kui hazrat Abu Bakr vastas: „Olen Kuraišist“, ütles Bahira: „Seal ilmub prohvet ja tema õige juhatuse valgus jõuab Meka igasse paika. Sinust saab tema elu ajal tema vesiir (minister) ja pärast tema surma tema kaliif.“ Hazrat Abu Bakr imestas selle vastuse üle väga. Ta ei rääkinud oma unenäost ja selle seletustest kellelegi, kuni meie isand Prohvet oma prohvetluse avalikustas. Kui meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam oma prohvetluse avalikustas, tõttas hazrat Abu Bakr kohe meie isand Prohveti juurde ja küsis: „Prohvetitel on oma prohvetluse kohta tõendid. Mis on sinu tõend?“ Meie isand Prohvet vastas: „Minu prohvetluse tõend on see unenägu, mille seletust sa palusid ühelt juudi õpetlaselt. Õpetlane ütles: ‚See on segane unenägu, seda ei seletata.‘ Seejärel seletas munk Bahira selle õigesti.“ Siis pöördus ta hazrat Abu Bakri poole ja ütles: „Oo Abu Bakr! Ma kutsun sind Allahi ja Tema Sõnumitooja juurde.“

Selle peale sai hazrat Abu Bakr moslemiks, öeldes: „Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja; sinu prohvetlus on tõde ja see on valgus, mis valgustab maailma.“

Teise jutustuse järgi oli hazrat Abu Bakr enne seda, kui meie isand Prohvetile tuli prohvetlus, läinud kaubanduse pärast Jeemenisse. Sel reisil kohtas ta Jeemenis Azdi hõimust vanameest, kes oli lugenud palju raamatuid. Vanamees vaatas hazrat Abu Bakrit ja ütles: „Ma arvan, et sa oled Meka rahva hulgast.“ Hazrat Abu Bakr vastas: „Jah, nii see on“, ja nende vahel toimus järgmine vestlus:

– Kas sa oled Kuraišist?

– Jah!

– Kas sa oled Banu Tamimist?

– Jah!

– Veel üks tunnus on jäänud. – Milline?

– Näita mulle oma kõhtu, et ma näeksin.

– Mis on sinu eesmärk, ütle mulle.

– Ma lugesin raamatutest, et Mekas tuleb prohvet. Teda aitavad kaks inimest. Üks neist on noor, teine vana. Noor muudab paljud raskused kergeks ja tõrjub palju õnnetusi. Vanal aga on hele nägu, sale piht ja kõhul must sünnimärk. Ma arvan, et see mees oled sina. Näita mulle oma kõhtu, et ma näeksin.

„Tema (Muhammed alaihis-salam) ei räägi omast tahtest. Tema sõnad ei ole muud kui ilmutus, mis talle teatatakse ja õpetatakse“ An-Nadžm: 3–4

Selle peale paljastas hazrat Abu Bakr oma õnnistatud kõhu ja vanamees, nähes naba kohal olevat musta sünnimärki, ütles: „Ma vannun Allahi nimel, see oled sina!“ ja andis talle palju nõuandeid. Kui hazrat Abu Bakr oli oma asjad ajanud, läks ta vanamehe juurde hüvasti jätma ja palus tal lugeda mõned värsid meie isand Prohveti kohta. Selle peale luges vanamees kaksteist beiti (kaksikvärssi) ja hazrat Abu Bakr õppis need pähe.

Kui hazrat Abu Bakr reisilt Meka al-Mukarramasse naasis, tulid teda koju külastama mõned Kuraiši ülikud, nagu Ukba ibn Abi Muait, Šaiba, Abu Džahl ja Abul Bahtari. Hazrat Abu Bakr küsis neilt: „Kas teie juures on midagi juhtunud?“ Nad vastasid: „Kas saab juhtuda midagi kummalisemat? Abu Talibi orb väidab end olevat prohvet ja ütleb, et meie ning meie isad ja esiisad oleme valeusus. Kui sinu pärast poleks, ei oleks me teda siiani elama jätnud. Sina oled tema hea sõber; lahenda sina see asi.“

Hazrat Abu Bakr saatis nad ära ja sai teada, et meie isand Prohvet on hazrat Hadidža majas. Ta läks sinna ja koputas uksele. Kui meie isand Prohvet ta vastu võttis, küsis ta: „Oo Muhammed! Mida sinu kohta räägitakse?“ Meie isand Prohvet vastas: „Mina olen Kõigekõrgema Allahi prohvet. Mind on saadetud sinu ja kõigi Aadama laste juurde. Usu, et saavutaksid Kõigekõrgema Allahi heakskiidu ja kaitseksid oma hinge Põrgu eest.“

Kui hazrat Abu Bakr küsis: „Mis on selle tõend?“, vastas Õilsaim Sõnumitooja: „Tõend on lugu vanamehest, keda sa nägid Jeemenis.“ Hazrat Abu Bakr ütles: „Jeemenis nägin ma palju vanu ja noori mehi.“ Meie isand Prohvet vastas: „See vanamees, kes usaldas sulle kaksteist beiti ja saatis need mulle“, ja luges ette kõik need kaksteist beiti. Kui hazrat Abu Bakr küsis: „Kes sulle sellest teatas?“, vastas meie Prohvet: „Ingel, kes tõi teateid prohvetitele enne mind.“ Niipea kui meie Prohvet seda ütles, palus hazrat Abu Bakr, et ta oma õnnistatud käe ulataks, võttis sellest kinni ja sai moslemiks, öeldes: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“15 Suure rõõmuga, mida ta tundis esimest korda elus, naasis hazrat Abu Bakr koju moslemina. Ka õilsas hadithis on öeldud: „Igaüks, kellele ma usku pakkusin, kortsutas nägu ja vaatas kõhklevalt. Ainult Abu Bakr as-Siddik ei kõhelnud hetkekski ega viivitanud usu vastuvõtmisega.“

Ühel päeval nägi hazrat Ali meie isand Prohvetit ja meie ema hazrat Hadidžat namazi sooritamas. Ta oli siis kümne- või kaheteistkümneaastane. Pärast namazi küsis ta: „Mis see on?“ Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „See on Allah Kõigekõrgema usk. Ma kutsun sind sellesse usku. Allah Kõigekõrgem on Üks. Temal ei ole kaaslast. Ma kutsun sind uskuma Allahisse, kes on Üks ning kellel ei ole võrdset ega kaaslast…“ Hazrat Ali ütles: „Lase mul kõigepealt isaga nõu pidada.“ Allahi Sõnumitooja ütles talle: „Kui sa islamit vastu ei võta, ära räägi sellest saladusest kellelegi!“ Järgmisel hommikul tuli hazrat Ali Allahi Sõnumitooja juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Õpeta mulle islamit!“ ja sai moslemiks.16

Hazrat Ali oli kolmas, kes moslemiks sai. Tema eneseohverdus Õilsaima Sõnumitooja nimel ja see, et ta pidas meie isand Prohvetit endast kõrgemaks, väärib igasugust kiitust.

Zaid ibn Harisa oli üks esimesi uskujaid. Ta pälvis au olla pärast hazrat Hadidžat, hazrat Abu Bakrit ja hazrat Alit neljas moslem ning vabastatud orjade seas esimene moslem. Koos temaga sai moslemiks ka tema naine Umm Aiman.17

Kui hazrat Abu Bakr oli moslemiks saanud, läks ta kohe oma armsate sõprade juurde. Ta veenis ka neid moslemiks hakkama. Nende seas olid tähtsaimad sellised õilsate kaaslaste ülikud ja oma rahva kõrged isikud nagu Usman ibn Affan, Talha ibn Ubaidullah, Zubair ibn Avvam, Abdurrahman ibn Auf ja Saad ibn Abi Vakkas.18 Neid kaheksat inimest, kes said moslemiks pärast meie ema hazrat Hadidžat, nimetatakse Sabikun al-Islamiks, see tähendab esimesteks moslemiteks. Hazrat Usman jutustab oma moslemiks saamisest nii: „Mul oli emapoolne tädi, kes oli ennustaja. Ühel päeval külastasin teda. Ta ütles mulle: ‚Sulle on määratud õnnistatud naine. Enne teda ei ole sul olnud ühtki naist ja enne sind ei ole temal olnud ühtki meest. Ta on kauni näoga, vaga naine ja ühe suure prohveti tütar.‘

Mu tädi sõnad hämmastasid mind. Ta ütles mulle veel: ‚On tulnud prohvet. Talle on taevast alla saadetud ilmutus.‘ Mina ütlesin: ‚Oo mu tädi! Sellist saladust ei ole linnas kunagi kuuldud. Ütle siis seda sõna selgemalt.‘ Siis ütles mu tädi: ‚Prohvetlus on tulnud Muhammed ibn Abdullahile. Ta kutsub rahvast usku. Peagi valgustub maailm tema usust ja neil, kes talle vastu hakkavad, raiutakse pea maha.‘

Mu tädi sõnad mõjusid mulle väga. Mind valdas ärevus. Hazrat Abu Bakri ja minu vahel oli suur sõprus; me ei läinud kunagi lahku. Kaks päeva hiljem läksin hazrat Abu Bakri juurde, et seda asja arutada. Kui ma jutustasin talle, mida mu tädi oli öelnud, ütles ta mulle: ‚Oo Usman! Sa oled arukas inimene. Kuidas võivad mõned kivid, mis ei näe ega kuule ega saa kellelegi kasu ega kahju tuua, olla jumaluse väärilised?‘ Ma vastasin: ‚Sa räägid õigesti. Mu tädi sõnad on tõde.‘“

Kui hazrat Abu Bakr oli hazrat Usmanile islamit selgitanud, viis ta ta meie isanda juurde, kes on Rasul as-Sakalain, see tähendab inimeste ja džinnide prohvet. Meie armas Prohvet ütles hazrat Usmanile: „Oo Usman! Kõigekõrgem Allah kutsub sind Paradiisi külaliseks. Võta see kutse vastu. Mind on saadetud kõigile inimestele õige tee juhiks.“ Hazrat Usman, keda lummasid Allahi Sõnumitooja kõrge olek ja naeratades öeldud sõnad, sai suure innu ja alistumisega moslemiks, öeldes: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“

Oma prohvetluse kolmel esimesel aastal kutsus meie isand Allahi Sõnumitooja inimesi islamisse salaja. Inimesed said moslemiks aeglaselt, ükshaaval või kahekaupa. Selle aja jooksul jõudis moslemite arv vaid kolmekümneni. Nemadki sooritasid oma jumalateenimisi kodudes ning lugesid ja õppisid salaja pähe ilmutatud Püha Koraani pühi salme.

„Sabikun al-Islam, see tähendab esimesed moslemid, on Abu Bakr as-Siddik, Ali ibn Abi Talib, Zaid ibn Harisa, Usman ibn Affan, Abdurrahman ibn Auf, Saad ibn Abi Vakkas, Zubair ibn Avvam ja Talha ibn Ubaidullah“ (radijallahu anhum adžmain)

Lähisugulaste kutsumine

Meie isand Allahi Sõnumitooja oli hakanud inimesi islamiusku kutsuma pärast suura al-Muddassir ilmutamist. Seda kutset tegi ta salaja. Mõne aja pärast ilmutati suura aš-Šuara 214. salm, mille tähendus on: „Kutsu oma lähisugulasi tõelisse usku, hoiatades neid Allah Kõigekõrgema karistusega.“19 Selle peale saatis meie isand Prohvet Muhammed alaihis-salam hazrat Alit oma sugulasi usku kutsuma ja kogus nad kõik Abu Talibi majja. Ta pani nende ette taldriku toitu ja kausi piima, millest oleks jätkunud vaid ühele inimesele. Kõigepealt alustas ta ise, öeldes basmala, ja ütles siis tulnud sugulastele: „Palun.“ Tulijaid oli nelikümmend inimest. Ometi said kõik toidust kõhu täis ja seda ei vähenenud sugugi. Tulijad jäid selle ime ees hämmastunult seisma. Pärast sööki kavatses meie isand Prohvet alustada kõnet, et kutsuda oma sugulasi islamisse. Siis ütles tema onu Abu Lahab vaenulikult: „Sellist nõidust nagu täna ei ole me kunagi näinud. Teie sugulane on teid nõidusega lummanud. Oo mu vennapoeg! Ma ei ole näinud kedagi, kes oleks toonud nii palju kurja ja halba kui sina“, ja jätkas solvavalt.

Siis ütles meie Prohvet Abu Lahabile: „Sina tegid mulle nii palju kurja, kui ei suudaks teha isegi kuraišlased ja kõik araabia hõimud!“ Nad läksid laiali, ilma et keegi neist oleks moslemiks saanud. Varsti pärast seda juhtumit kutsus ta oma sugulased uuesti kokku. Jälle kutsus hazrat Ali nad kõik kokku.

Nagu eelmisel korral, pandi nende ette toitu. Pärast sööki tõusis meie isand Prohvet püsti ja ütles: „Kiitus kuulub ainult Allah Kõigekõrgemale. Abi palun ainult Temalt. Ma usun Temasse ja loodan Temale. Ma tean kindlalt ja kuulutan, et ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema; Tema on Üks. Temal ei ole võrdset ega kaaslast.“ Seejärel jätkas ta: „Ma ei valeta teile kunagi, ma kuulutan teile tõde… Ma kutsun teid uskuma Allah Kõigekõrgemasse, kes on Üks ja kellest peale ei ole teist jumalat. Mina olen Tema prohvet, kelle Ta on saatnud teie ja kogu inimkonna juurde. Ma vannun Allahi nimel, te surete nii, nagu jääte magama, ja teid äratatakse ellu nii, nagu ärkate unest, ning te peate aru andma kõige eest, mida olete teinud; oma heade tegude eest saate tasu ja halbade eest karistuse. Ja see on kas igavesti Paradiisis olemine või igavesti Põrgus olemine. Teie olete esimesed inimesed, keda ma hoiatan ahirati (teispoolsuse) karistusega.“

Neid sõnu kuuldes ütles Abu Talib: „Oo mu auväärne vennapoeg! Ma ei tea midagi väärtuslikumat kui sind aidata. Me võtsime su nõuanded vastu ja kinnitame su sõnu südamest. Siin on praegu kogunenud sinu vanaisa Abdulmuttalibi lapsed. Ja kindlasti olen ka mina üks neist. Sinna, kuhu sina soovid, tõttan mina meie seast esimesena. Ma luban, et ei lakka hetkekski sinu kõrval seismast ja sind kaitsmast. Jätka seda, mida sulle on käsitud. Kuid mis puutub vanast usust lahkumisse, siis selles ei ole mu nafs (ego) mulle veel allunud.“

Peale Abu Lahabi rääkisid seal viibinud sugulased ja onud leebelt. Abu Lahab aga rääkis jultunult ja pildus ähvardusi: „Oo Abdulmuttalibi pojad! Peatage teda, enne kui teised temast käest kinni haaravad ja ta peatavad. Kui te täna võtate vastu, mida ta ütleb, langete alanduse ja põlguse osaliseks. Kui hakkate teda kaitsma, tapetakse teid kõiki…“ Vastuseks Abu Lahabile ütles meie isand Prohveti isapoolne tädi: „Oo mu vend! Kas sulle sobib jätta mu vennapoeg ja tema usk abita? Ma vannun Allahi nimel, tänapäeval elavad õpetlased teatavad, et Abdulmuttalibi suguvõsast tuleb prohvet. See prohvet ongi tema.“

Nende sõnade peale jätkas Abu Lahab oma inetut juttu. Abu Talib vihastas Abu Lahabi peale ja ütles: „Sa argpüks! Ma vannun Allahi nimel, kuni me elame, oleme meie tema abilised ja kaitsjad.“ Ta pöördus Muhammedi alaihis-salam poole ja ütles: „Oo mu vennapoeg! Anna meile teada, millal sa tahad kutsuda inimesi uskuma oma Issandasse; siis relvastume ja astume koos sinuga välja.“ Siis võttis meie isand, universumi uhkus, jälle sõna ja ütles: „Oo Abdulmuttalibi pojad! Ma vannun Allahi nimel, araablaste seas ei ole kedagi, kes oleks toonud oma rahvale midagi paremat ja kasulikumat nende selle maailma ja teispoolsuse jaoks kui see, mille mina olen teile toonud (see tähendab see usk). Ma kutsun teid lausuma kaht sõna, mis on keelele kerged ja kaalul rasked. See on tunnistada, et ei ole teist jumalat peale Allahi ja et mina olen Tema teener ja Sõnumitooja. Allah Kõigekõrgem käskis mul teid sellele kutsuda. Kes teist võtab siis minu kutse vastu ja saab minu abiliseks sel teel?“ Keegi ei öelnud midagi. Kõik langetasid pea. Meie isand Prohvet kordas oma sõnu kolm korda. Iga kord tõusis hazrat Ali püsti. Kolmandal korral ütles ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kuigi ma olen neist kõige noorem, olen mina sinu abiline.“ Siis võttis meie isand Allahi Sõnumitooja hazrat Alil käest kinni.

Teised läksid hämmeldunult laiali. Allah Kõigekõrgema Habib (sallallahu alaihi va sallam) oli oma sugulaste sellise suhtumise pärast väga kurb.

Kuid alla andmata jätkas ta nende kutsumist, et nad pääseksid Põrgust ja saavutaksid õnne.

Bisa neljandal aastal ilmutati suura al-Hidžr 94. püha salm. Kui tuli jumalik käsk, mille tähendus on: „(Oo Minu Habib!) Kuuluta avalikult seda, mida sulle on käsitud (käske ja keelde). Pööra end mušrikutest ära! Ära pööra tähelepanu nende sõnadele!“, hakkas meie armas Prohvet mekalasi avalikult islamisse kutsuma. Ühel päeval ronis ta Safa künkale ja ütles: „Oo Kuraiši rahvas! Kogunege siia ja kuulake minu sõnu!“ Kui hõimud olid kogunenud, ütles meie Prohvet: „Oo mu rahvas! Kas olete minult kunagi valet kuulnud?“ Kõik vastasid ühest suust: „Ei, ei ole kuulnud.“ Meie Prohvet ütles: „Allah Kõigekõrgem andis mulle prohvetluse ja saatis mind teie juurde prohvetiks.“ Siis luges ta suura al-Araf 158. püha salmi, mille tähendus on: „(Oo Minu Habib!) Ütle neile: ‚Oo inimesed! Mina olen teie kõigi juurde saadetud Allah Kõigekõrgema, maade ja taevaste Omaniku Sõnumitooja. Tema on see, kes surmab ja elustab iga elusolendi. Ei ole teist jumalat (kes oleks jumalateenimist väärt) peale Tema.‘“ Tema onu Abu Lahab, kes oli kuulajate seas, jäi kangekaelselt uskmatuse (kufr) juurde ja karjus vihaselt: „Mu vennapoeg on hulluks läinud! Ärge kuulake selle sõnu, kes ei kummarda meie ebajumalaid ja on meie usust lahkunud!“ Kohalviibijad läksid laiali ja keegi ei uskunud. Kuigi nad teadsid, et meie isand Prohvet räägib tõtt ja on kõrge iseloomuga, pöördusid nad ära ja said tema vaenlasteks.

„Kutsu oma lähisugulasi tõelisse usku, hoiatades neid Allah Kõigekõrgema karistusega“ Aš-Šuara: 214

Järgmisel päeval, kuuletudes Allah Kõigekõrgema käsule: „Kuuluta avalikult seda, mida sulle on käsitud (käske ja keelde)“, ronis meie Prohvet uuesti Safa künkale. Kõva ja võimsa häälega hüüdis ta rahvale: „Ja sabahah! Tulge siia, kogunege; mul on teile tähtis sõnum!“20 Seda kutset kuuldes jooksid hõimud kokku. Nad ootasid hämmeldunult ja uudishimulikult. Need, kes ei tulnud, saatsid oma inimesi teada saama, miks kogunetakse. Osa tulnuist hakkas küsima: „Oo Muhammed al-Amin (usaldusväärne Muhammed)! Miks sa meid siia kogusid? Millest tahad meile teatada?“ Siis alustas meie Prohvet kõnet sõnadega: „Oo Kuraiši hõimud!“ Kõik kuulasid teda suure tähelepanuga. Ta jätkas: „Minu ja teie olukord on sarnane mehe olukorraga, kes vaenlast nähes jookseb oma perekonda hoiatama ja, kartes, et vaenlane jõuab tema perekonnani enne teda ja teeb neile kurja, karjub: Ja sabahah! (Vaenlane on meid ümber piiranud! Hommik on käes! Valmistuge kohe võitluseks!) Oo kuraišlased! Kui ma ütleksin teile, et selle mäe taga on vaenlase sõjavägi, kes on valmis teid ründama, kas te usuksite mind?“ Nad vastasid: „Jah, usuksime, sest seni oleme sinus näinud ainult tõde. Me ei ole kunagi näinud, et sa valetaksid!“

Seejärel nimetas ta kõik Kuraiši hõimud: „Oo Hašimi pojad! Oo Abd Manafi pojad! Oo Abdulmuttalibi pojad!“ ja ütles: „Mina olen see, kes hoiatab teid raske karistuse eest, mis kindlasti tuleb. Allah Kõigekõrgem käskis mul hoiatada oma lähimaid sugulasi ahirati karistusega. Ma kutsun teid uskuma, öeldes: La ilaha illallahu vahdahu la šarika lah (Allah on Üks, ei ole teist jumalat peale Tema). Ja mina olen Tema teener ja Sõnumitooja. Kui te seda usute, lähete Paradiisi. Kuni te ei ütle ‚La ilaha illallah‘, ei saa ma teile anda ei mingit kasu selles maailmas ega mingit osa teispoolsuses.“ Kuulavate hõimude seast ütles Abu Lahab: „Kas sa kogusid meid selle pärast?“ ja viskas maast võetud kivi meie armsa Prohveti pihta. Teistelt sellist vastuseisu ei tulnud; nad läksid omavahel rääkides laiali.21

Isegi kui nad paneksid päikese mu paremasse kätte!

Pärast neid kutseid kuulutas meie armas Prohvet islamit kõikjal, kus ta nägi mõnda inimest või inimrühma. Ta kuulutas, et tõeline pääsemine on võimalik ainult nafsi järgimisest, rõhumisest, ülekohtust ja igasugustest halbadest tegudest loobudes ning Allah Kõigekõrgemasse uskudes. Need, kes järgisid oma nafsi soove ja himusid, rõhusid nõrku ja läksid üleannetuses liiale, astusid sellele ägedalt vastu. Nähes, et kõigile nende rikutud tegudele tehakse lõpp, eitasid nad seda, mida Muhammed alaihis-salam kuulutas. Nad said tema ja usklike vaenlasteks. Algul pilkasid mušrikud teda. Seejärel otsustasid nad suurendada survet ja piinamisi. Nad tahtsid usklikke murda ja islami kutse kustutada. Nende juhtide seas olid Abu Džahl, Utba, Šaiba, Abu Lahab, Ukba ibn Abi Muait, As ibn Vail, Asvad ibn Muttalib, Asvad ibn Abd Jagus, Valid ibn Mugira…

Ühel päeval ütlesid Utba, Šaiba ja Abu Džahl Abu Talibile: „Sina oled meie vanem. Me austame sind alati ja osutame sulle lugupidamist. Nüüd on sinu vennapoeg rajanud uue usu. Ta sõimab meie ebajumalaid ja süüdistab meid uskmatuses (kufr). Manitse teda. Pane ta sellest loobuma. Kui ta ei loobu, teame meie, kuidas temaga hakkama saada…“

Abu Talib rahustas nad maha ja saatis tagasi. Juhtunu varjas ta Prohveti eest, et see teda ei kurvastaks. Mõne aja pärast kogunesid ebajumalakummardajad uuesti ja tulid Abu Talibi juurde. Nad ütlesid: „Me käisime juba varem sinu juures ja rääkisime, mis lahti on. Sa ei pannud meie sõnu tähele. Tema halvustab ikka edasi meie ebajumalaid. Nüüd on meie kannatus otsas. Me võitleme teie mõlemaga viimse veretilgani. Mekas peab hävima kas tema või meie.“ Abu Talib püüdis neid rahustada, kuid nad jäid kangekaelselt endale kindlaks.22

Abu Talib ei tahtnud, et meie isand Allahi Sõnumitooja end solvatuna tunneks, ega ka seda, et tema ja ta rahva vahel tekiks vaen. Ta tuli Prohveti juurde ja ütles: „Oo Muhammed! Kogu rahvas on sinu vastu ühinenud ja on tulnud minu juurde kaebama. Sugulaste vaheline vaen ei ole hea asi. Nad tahavad, et sa ei nimetaks neid uskmatuteks ega halvustaks neid, öeldes, et nad on väärteel.“ Selle peale ütles meie isand Habib al-akram:

„Oo mu onu! Tea seda: isegi kui nad paneksid päikese mu paremasse ja kuu mu vasakusse kätte (see tähendab, mida iganes nad ka lubaksid), ei loobu ma iialgi sellest usust ega selle kuulutamisest inimestele. Kas Allah Kõigekõrgem levitab selle usu üle kogu maailma ja minu ülesanne saab täidetud, või ohverdan ma sellel teel oma elu.“ Seejärel tõusis ta püsti. Tema õnnistatud silmad olid pisaraid täis.

Kui Abu Talib nägi, et meie isand Allahi Sõnumitooja oli kurvaks jäänud, kahetses ta oma sõnu, embas teda ja ütles: „Oo mu vennapoeg! Mine oma teed edasi ja tee, mida tahad. Niikaua kui ma elan, kaitsen ja hoian ma sind.“23

Kui kümme kõige mõjukamat ebajumalakummardajat mõistsid, et Abu Talib on hazrat Muhammedi oma kaitse alla võtnud, võtsid nad kaasa Umara ibn Validi ja läksid Abu Talibi juurde. Nad tegid talle ettepaneku, mida oli võimatu vastu võtta: „Oo Abu Talib! Sa tead, et see Umara on Meka noormeestest kõige ilusam, tugevam ja kõlbelisem. Pealegi on ta luuletaja. Anname ta sulle, kasuta teda oma asjades. Anna meile Umara asemel Muhammed, et me ta tapaksime. Inimene inimese eest! Mida sa veel tahad?“ Abu Talib vihastas nende sõnade peale väga. Kui ta ütles: „Andke te enne mulle oma pojad. Ma tapan nemad ja siis annan teile oma vennapoja“, mõistsid ebajumalakummardajad, kui tõsiseks asi on läinud, ja ütlesid talle: „Aga meie lapsed ju ei tee seda, mida tema teeb…“ Abu Talib vastas: „Ma vannun, et minu vennapoeg on parem kui kõik teie lapsed kokku. Nii et teie annate oma poja mulle toita ja võtate minu südamekalli, et teda tappa! Isegi emakaamel ei igatse ega hoia kedagi peale oma varsa. See asi on mõistusest ja loogikast väga kaugel. Nüüd on kõik piirid ületatud. Kes on minu südamekalli Muhammedi (alaihis-salam) vaenlane, see on ka minu vaenlane. Teadke seda ja tehke, mida suudate!“24 Ebajumalakummardajad tõusid vihaselt püsti ja lahkusid. Abu Talib kutsus kohe kokku Hašimi pojad ja Abdulmuttalibi pojad. Ta rääkis neile, mis lahti on, ja veenis neid aitama meie armast Prohvetit (sallallahu alaihi va sallam). Käed, mis tõuseksid Allahi Sõnumitoojat tapma, tuli murda. Selles asjas ühinesid nad ebajumalakummardajate vastu. Ainult Abu Lahab ei ühinenud nendega. Abu Talib ütles neile: „Oo vaprad mehed! Homme pangu igaüks teist mõõk vööle ja tulgu minu järel!“

„Oo mu onu! Tea seda: isegi kui nad paneksid päikese mu paremasse ja kuu mu vasakusse kätte (see tähendab, mida iganes nad ka lubaksid), ei loobu ma iialgi sellest usust ega selle kuulutamisest inimestele. Kas Allah Kõigekõrgem levitab selle usu üle kogu maailma ja minu ülesanne saab täidetud, või ohverdan ma sellel teel oma elu“ Meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam

Järgmisel päeval läks Abu Talib meie isand Prohveti majja. Üheskoos suundusid nad Haram aš-šarifi poole. Neile järgnesid Hašimi poegade vaprad noormehed. Nad jõudsid Kaaba juurde ja astusid ebajumalakummardajate ette. Abu Talib ütles ebajumalakummardajatele: „Oo kuraišlased! Ma kuulsin, et te olete otsustanud minu vennapoja tappa. Kas te teate, et need noormehed minu selja taga ootavad, käsi mõõgal, kannatamatult minu märguannet? Ma vannun: kui te Muhammedi tapate, ei jäta ma kedagi teist ellu!…“ Seejärel hakkas ta lugema luuletusi, mis ülistasid meie armast Prohvetit. Seal olnud ebajumalakummardajad, Abu Džahl eesotsas, läksid laiali.